Obsah (8)
§ 306§ 414§ 310§ 189§ 175§ 179§ 180§ 126KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Tõlk Prokurör Kriminaalasi Süüdistatav Kaitsja Asja läbivaatamise kuupäev RE
§ 306, § 309-315, § 318 lg 1, § 319 lg 1, 2 kohus OTSUSTAS: 1. Süüdi tunnistada Aleksei Skulin’it kuriteo toimepanemises Kar
S § 113 lg 1 järgi ning mõista talle karistuseks 8 (kaheksa) aastat vangistust. 2. KarS § 68 lg 1 alusel kinnipidamise aeg 27.11.2021 s.o 1 päev lugeda karistuse hulka ning mõista lõplikuks karistuseks 7 (seitse) aastat 11 (üksteist) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust. Vangistuse kandmise algus on alates Aleksei Skulini ilmumisest kinnipidamiskohta karistuse kandmisele.
§ 414
alusel kohus saadab süüdimõistetule teatise millal ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma. Tähtajaks mitteilmumise korral kohaldada Aleksei Skulini suhtes sundtoomine karistuse kandmiseks kinnipidamiskohta.
- Aleksei Skulin’i suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld – jätta muutmata kuni antud kohtuotsuse jõustumiseni ja selle alusel vangistuse kandmisele asumiseni.
- Vastavalt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 rahuldada kannatanu tsiviilhagi osaliselt ning mõista Aleksei Skulinilt kannatanu N R (ik xxx) kasuks välja 9559 (üheksa tuhat viissada viiskümmend üheksa) eurot ja A G’i (ik xxx) kasuks välja 3672 (kolm tuhat kuussada seitsekümmend kaks) eurot. Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. 1
(17)- Rahuldada kaitsja Ilya Zuev’i tasutaotlus summas 1051,20 eurot, sh tasu 876 eurot ja käibemaks 175,20 eurot.
- Mõista Aleksei Skulin’ilt riigituludesse välja kriminaalmenetluse kulud: sundraha 1635 eurot, ekspertiisikulud 1938 + 413 eurot, määratud kaitsja tasud kohtueelses menetluses 312,90+282,70+388,80 eurot, määratud kaitsja tasud kohtumenetluses 1051,20 eurot. Kokku 6021,60 eurot.
- Aleksei Skulin’il tasuda menetluskulud 6021,60 eurot 12 kuu jooksul alates antud kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti pangakontole SEB pangas nr EE351010052031000004; SWEDBANK nr E522200221013264447; Luminor Bank AS pangas EE401700017002872300; LHV Pank nr EE957700771001523585; märkides viitenumber 99922700041348 ning selgitus „Aleksei Skulin 1-22-3235 menetluskulud“. Kui menetluskulud pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõendid: DVD-plaadid, mis asuvad toimiku juures – jätta toimiku juurde. Swedbank pangakaart I Gi nimele, valget värvi tekikott, nuga, musta värvi sokid, pitsid (2 tk), metallist kahvlid (2 tk), poolik alkoholipudel „STARKA“, tühi alkoholipudel „STARKA“, CocaCola pudel, kannatanule I. Gile kuuluvad riideesemed (musta värvi jope, musta värvi nokamüts, musta värvi Adidas tossud, fliisist jakk Adidas, musta värvi T-särk, spordipüksid Adidas ja halli värvi aluspüksid), DNA-proovid, mis asuvad hoiul Ida prefektuuris aktide nr 21ATH15141 ja 22ATH15462 alusel – hävitada kohtuotsuse jõustumisel. Süüdistatava riided – tumehalli värvi kaPtsiga dressipluus, musta värvi dressipüksid, musta värvi pildiga T-särk, musta värvi plätud ja musta värvi sokid, mis asuvad hoiul Ida prefektuuris akti nr 22ATH15462 alusel – tagastada Aleksei Skulinile antud kohtuotsuse jõustumisel. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu ringkonnakohtule Viru maakohtu kaudu 15 päeva jooksul ehk hiljemalt 16.12.
- Kohtuotsus jõustub 15 päeva möödumisel alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 17.12.2022 kui ükski menetluspool ei esita apellatsiooni. SÜÜDISTUS Aleksei Skulinit süüdistatakse selles, et tema 27.11.2021 ajavahemikul kella 01.00-02.00 aadressil xxx, Ida-Virumaa lõi vähemalt ühel korral noaga I Gi rindkere vasakusse piirkonda, millega tekitas kannatanule rindkere vasakule poole rindkereõõnde tungiva torke-lõikehaava mille tagajärjel saabus kannatanu surm, ja lõikehaava vasakul küünarvarrel. Vastavalt Ekspertiisiaktile nr 21EIDS0036/274 oli I. Gi surma põhjuseks vasakusse rindkereõõnde tungiv torke-lõikehaav lõikeserva omava vahendiga (näiteks noaga) vasakul pool rindkerel IV roidevahemikus, haavakanali suunaga veidi alt eest vasakult veidi üles taha paremale, orienteeruva pikkusega 1011 cm, vasaku II roide kõhrelise osa ja III roide luulise osa täieliku lõikevigastusega, vasaku kopsu ülasagara külgosa läbiva vigastuse ning südamepõhja (basis cordis) ja kopsutüve vasaku seina vigastusega, mille tüsistusena tekkis vasakpoolne verirind, vasaku kopsu kollaps ja arenes välja 2
(17)äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust. Oma teoga pani Aleksei Skulin toime KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo – s.o teise inimese tapmise. Poolte seisukohad kohtuistungil Prokurör jäi esitatud süüdistuse juurde ja palus karistada süüdistatavat 9 aasta ja 6-kuulise vangistusega. Mingit konflikti kannatanu ja süüdistatava vahel ei olnud. Kuigi süüdistatava esialgne versioon oli, et keegi võõras oli tunginud tema korterisse, ei osanud süüdistatav selgitada, miks lõi kannatanut noaga. Selliselt lükkab ta ümber oma esialgset versiooni, et keegi võõras oli tunginud tema korterisse ja pidi end ja tütart kaitsma. Mingeid nähtavaid vigastusi süüdistataval pärast kinnipidamist ka ei olnud. Süüdistatav A.Skulin tunnistas kannatanu noaga löömist. Ei osanud selgitada, miks tegi seda. Osaliselt nõustus tsiviilhagiga, aga ei osanud selgitada, mis osas ja miks ülejäänud osas ei tunnista. Kaitsja nõustus süüdistusega, et kuriteo toimepanemine on tõendatud ja selle üle ei ole vaidlust. Tsiviilhagi on põhjendatud osaliselt matusekulude osas 449 eurot, ülejäänud osas hagi tuleb jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT Antud asjas ei vaielnud pooled faktiliste asjaolude üle, ehk et 26.11.2021 õhtul tuli kannatanu G süüdistatavale külla. Gi abikaasa kannatanu N.R ütluste järgi tol õhtul läks (I.G) süüdistatava juurde. Pidi koju tagasi tulema kella 23-ks. Süüdistatav keeldus kohtus ütlusi andmast, kuid prokurör esitas tõendina tema kohtueelses menetluses antud ütlused, milles ta kinnitab, et tema ja I G töötasid koos umbes viis aastat, ei olnud sõbrad, oli pigem kolleeg… 26.11.2021 olles tööl vestlesin Iiga ja ütles, et täna on plaanis koju viina võtta. I ütles, et võib ka tulla minuga koos viina juua ja mina olin sellega nõus. Samal päeval… kella 16.40 ajal mina jõudsin viinaga koju aadressile xxx… kella 18.00 paiku minu juurde tuli I G, kes samuti võttis kaasa 0,5 liitrit viina…. (süüdistatava 27.11.2021 ütlused tl 192). Peale süüdistatavat ja kannatanut korteris on viibinud veel süüdistatava tütar J S ja tema sõbranna tunnistaja A P, kes hiljem läks koju. Tunnistaja J S ütluste järgi tol õhtul oli kodus koos sõbrannaga, olid kodus umbes kuni kella 22. Umbes kell 18-18.30 tuli isa (süüdistatava Skulini) juurde külla I G. Nad tarvitasid koos alkoholi. Teab seda, sest käis köögis ja nägi, et alkohol on laual. Olid sõbrannaga oma toas, isa ja G olid elutoas. Tunnistaja A P ütluste järgi oli külas sõbrannal Jl… Kui tuli, siis kodus oli onu L, s.o J isa, ja võõras mees. Laud oli kaetud, sellest oletab, et nad (onu L ehk süüdistatav ja võõras mees) tarvitasid alkoholi… Nad istusid suures toas, elutoas. Tema (tunnistaja) koos Jga olid tema (J) toas. Äratarvitatud alkoholist jäid nii Skulin kui G purju. Isikute ütluste järgi süüdistatava käitumine ei ole sellest muutunud, sh ta ei näidanud üles agressiivsuse märke. Gi käitumises aga oli näha mõningaid agressiivsuse tunnuseid. J S ütluste järgi I rääkis mingit purjus inimese segast juttu, ei saanud üldse aru, mis ta rääkis, naersid tema üle, oli naljakas. Tunnistaja P ütluste järgi aga kannatanu käitumine oli mitte niivõrd naljakas, kuivõrd ebaadekvaatne: meesterahvas käis mitu korda nende toas, rääkis segast juttu, viimane kord oli väga tugevas joobes… küsimused olid väga segased. Enne seda tuli onu L (s.t süüdistatav) tuppa ja palus tal – Iil lahkuda toast. Alguses oli (süüdistatav) rahulik, ütles naljaka tooniga, kui esimene kord kutsus meesterahvast (kannatanut) kööki. Teine kord oli selline moment, et kui ise palusid Iit lahkuda toast, siis onu L tõstis häält, 3
(17)selle peale sai Iilt jämedas vormis vastuse. Aga I siiski lahkus J toast… Peale teist vestlust, kui J isa tõstis Iile häält oli kuulda, et (süüdistatav ja kannatanu) istusid laua taga ja (süüdistatav) ütles (Iile) normaalse tooniga, et ärgu käigu seal tüdrukute toas. I vastas sellele jämedas vormis, hakkas jämedalt rääkima. Selle peale onu L ütles, et (kannatanu) lahkuks korterist, et mine välja. I vastas sellele nii, et mine ise välja. Seda ise ei ole kuulnud ega näinud, teab seda J sõnult, ütles selle peale Iile, et ta ei tohi niimoodi rääkida. Aga see kõik lõppes vaikselt. Seda, et I G oli raskes alkoholijoobes kinnitab ka eksperdiarvamus (vt ekspertiisiakti resolutsiooni p 11, tl 88p). Pärast seda nii Skulin kui tema juures külas olnud G läksid magama – Skulin voodile ja G diivanile. Süüdistatava ütluste järgi umbes kahe või kolme tunni pärast mina jäin magama elutoas. Enne seda mäletan, et 0,7 liitriline viina pudel oli meie poolt lõpuni joodud ning jõudsime alustada ka 0,5 liitrilist viina… (süüdistatava 27.11.2021 ütlused tl 193) J S juures külas olnud A P suundus koju ja J läks teda saatma. Selleks ajaks nii Skulin kui G juba magasid elutoas. Süüdistatava ütluste järgi kui mina magasin koju pidi tulema minu tütar J S… ma ei mäleta, kudias tema koju jõudis, kuna magasin. Mina jäin magama, kuna olin tugevas alkoholijoobes, seepärast mina ei mäletagi kuidas magama jäin (tl 193). Tunnistaja P ütluste järgi oli J juures umbes kella 23-ni. Kui J läks teda saatma, siis kõik magasid. Toas oli voodi, seal magas onu L (süüdistatav), aga laua kõrval oli diivan, sellel magas I. Tagasi tulles nägi J S, et isa (süüdistatav) ikka veel magab, aga I istub laua taga. Tagasi tuli üksinda, isa magas suures toas, kus ennegi magas, I jõi üksinda edasi laua taga. Koju tagasi tulles hakkas tunnistaja tegelema oma asjadega, I G aga jätkas alkoholi tarvitamist kuni süüdistatav oli ka üles ärganud, nad jõid alkoholi lõpuni ja kõik läksid magama. Ta (kannatanu) jõi, istus laua taga, karjus midagi ebatsensuurselt, käis WC-s, siis hakkas isad üles äratama, isa ärkas üles. Edasi istus laua taga, I käis mööda korterit ringi. Ise oli kogu aeg oma toas. Isa lihtsalt istus laua taga, I jõi edasi, jõi lõpuni, mis laual oli. Siis kui I jõi lõpuni rohkem alkoholi ei jäänud. Siis isa pani Iit magama, nad jäid mõlemad magama. Ise läks ka magama, kui kuulis, et nad jäid magama, jäi ka ise magama… Ise jäi magama kella 1.30 ajal (J.S ütlused kohtus). Edasi nii tunnistaja J S kui süüdistatav Aleksei Skulin kirjeldavad, et ärkasid üles müra peale. J.S ütluste järgi aega oli umbes kell 2.30, enne seda ei jõudnud palju magada, aga kella ei vaadanud. Pärast üles ärkamist kuulis, et isa hakkas karjuma, siis (isa) tuli tuppa ja ütles, et kutsuks politseid ja kiirabi, valis 112 ja andis isale telefoni, isa ütles, miks on vaja kutsuda politseid, ütles, et „ma vist tapsin inimese ära“. Süüdistatava ütluste järgi mind segas mingi müra ja keegi kõrval lobises. Mis kellaajal mina üles ärkasin ei mäleta, aga oli tunne, et on sügav öö. Siis kui ma tegin silmad lahti märkasin Iit, kes käis toas ringi olles tugevas nähtavas alkoholijoobes ja rääkis iseendaga. Mäletan, et hakkasime temaga riidlema selle tõttu, et tema segab mind. Arvan, et tol hetkel minu tütar oli enda toas, aga mina teda isiklikult ei näinud… Iiga meil oli sõnelus ning tema mind solvas. Mingil hetkel mina tõusin voodist üles ning läksin kööki. Täpsustan, et minu korteris elutuba ja köök on ühendatud ja köök on avatud. Köögis laua taga istus I. Mina istusin näoga tema poole. Istudes laua taga meie konflikt jätkus ja mingil hetkel ma võtsin vasaku käega laua pealt oleva kööginoa (ei mäleta, mis värvi käepidemega, aga oli vist 15 cm pikk ja mitte suur). Antud kööginoaga ma tekitasin vasaku käega Iile keha piirkonda ühe torkehaava. Ei oska öelda, miks ma otsustasin nuga võtta. Arvan, et olin väga tugevas alkoholijoobes ja olin väsinud Ii solvamisest ning seepärast otsustasin võtta nuga kätte. Edasi mäletan, et peale lööki I kohe tõusis püsti ja midagi ütlemata suundus koridori. Mina jäin samal ajal köögis istuma. Ma kohe ei märganud, et Iil hakkaks verd jooksma ja samuti tema ise ka pole kuidagi näidanud mulle, et midagi juhtus. Seejärel umbes ühe minuti pärast 4
(17)kuulsin, et koridoris midagi kukkus maha. Läksin vaatama, mis juhtus ja märkasin koridoris näoga vastu põrandat lamavat keha. Ma ei saanud kohe aru, et see oli I ja ei hakanudki vaatama, kes see on, aga nägin, et igal pool on veri. Arvan, et kohe peale seda ma läksin tütre juurde ja ütlesin talle, mis juhtus ning palusin, et tema helistaks häirekeskusesse. Mäletan, et tütar andis toru mulle ja ma ise kirjeldasin häirekeskuse töötajale juhtunu… olen kindel, et mina lõin I Gi kööginoaga, mille pärast tema suri (27.11.2021 ütlused, tl 193). Ka 13.01.2022 ülekuulamisel kinnitas süüdistatav, et „… mina istusin laua taga radiaatori juures tabureti peal. I istus nurga peal tooli peal… võtsin noa paremasse kätte ja lõin selle noaga Iit vasakule rinna piirkonda… peale lööki I kohe tõusis püsti ja läks tualeti juurde ja seal kukkus… kõhuli peaga koridori suunas… Ma kohe astusin tema juurde. Ma tahtsin teda püsti tõsta. Kuhu ma peale lööki noa panin, ma ei mäleta. Kui ma hakkasin teda püsti tõstma, siis ma veel ei taibanud ja ei saanud aru, mida ma tegin. Ma selja tagant üritasin teda püsti tõsta. I juba ei liigutanud. Ma tassisin teda kampsunist koridori. Arvatavasti ma tahtsin, et I läheks ära. Ma ei arvanud siis, et ma teda tapsin. Ma sellel hetkel ei näinud verd. Ma märkasin siis kui ma juba läksin tuppa tagasi ja siis märkasin põrandal verd. Mulle hakkas pähe tulema see mõte, mida ma olen teinud… Uks oli lahti. Arvatavasti ma ise tegin ukse lahti, sest tahtsin Iit välja saata. Ma Iit enam ei puutunud ega keeranud, pulsi või hingamist ei kontrollinud. Selle ajal tütar oli oma toas ja magas… Ma ise palusin teda kutsuda politsei kohale…Pärast ma võtsin ise toru kätte ja hakkasin rääkima. Ma juba ei mäleta täpselt mida ma ütlesin, arvan, et vist seda, et ma olen inimese tapnud. Sellel hetkel ma veel ei saanud aru, et ma olen tapnud Iit. Ma sellel hetkel mõtlesin, et see mingi võõras mees, kes tuli meie juurde kohu. Peale seda kui ma rääkisin politseiga ma kohe läksin õue ja rohkem korterisse tagasi ei läinud. Seal õues mulle pandi käerauad peale ja pandi mind politseiautosse istuma. Tütar jäi omas toas istuma.“ (tl 197). 13.12.2021 asitõendi vaatlusprotokoll (kõne häirekeskusele) koos DVD-plaadiga (tl 53-56) – tõendab väljakutset A. Skulini poolt tütre telefonilt 27.11.2021 kell 02.09 aadressile xxx, IdaVirumaa seoses meesterahva tapmisega. Avaldaja teatas, et tappis meest ära. Sündmuskohale tuli vähemalt kaks politseipatrulli ja kiirabibrigaad. Tunnistaja R B, kes 2021 novembris on töötanud Ida prefektuuris patrullipolitseinikuna ja saabus kohale esimese patrullautoga kirjeldab juhtunu järgmiselt: väljakutse sisuks oli, meesterahvas helistas, et on kellegi ära tapnud ja siis katkestas kõne. Tulid kohale esimesena. Kohal lähenesid maja tagant, istus mees, kohe tõusis püsti ja ütles, et on teda ära tapnud. Pani talle käeraudu. Väljas oli pime ja nähtavaid vigastusi tal ei olnud. Kohale jõudis ka teine ekipaaž, inimene pandi autosse. Ajavahemik teise ekipaaži saabumiseni oli maksimaalselt 5 minutit. Siis isik pandi autosse, teine ekipaaž läks teisel korrusel asuvasse korterisse, ise jäi auto juurde ja rääkisid isikuga. Tegid isiku nime kindlaks, ta ütles oma nime ja sünnikuupäeva. Küsis tema käest, mis juhtus, ütles, et magas, ärkas üles, keegi koputas, läks ukse juurde, teda rünnati ja vastuseks lõi noaga. Alguses ütles, et ei tunne seda isikut. Siis ütles, et sama isik on juba 2-3 korda käinud. Ei ütelnud, mida ründe tõrjumiseks tegi. Mingi aeg rääkis, et töötavad temaga koos, siis on eitanud seda, et pole teda kunagi näinud. Selle korteri sees ei käinud. Siis ütles, et korteris on tütar. Seda kontrolliti ja üks ametnik jäi temaga. Vist hiljem sai teada, et tütar on käinud jalutamas, kinnipeetav on päeva otsa seal joonud tapetud isikuga ja siis lõi noaga. Isik oli silmnähtavalt alkoholijoobes. Ei mäleta, et kohal oleks joovet tuvastatud. Tapetul ol särk üles tõstetud, vasakul pool oli lõikevigastus, teisi vigastusi ei näinud. Tunnistaja B ütlused riimuvad teise politseipatrulli koosseisus sündmuskohale saabunud tunnistaja K K’u ütlustega, et said väljakutse, inimene teatas, et tappis kellegi ära, siis katkes kõne ära. Jõudsid kohale teisena. Esimene ekipaaž oli juba kohal, üks isik oli patrullautos käeraudades, kolleeg ütles, et korter on teisel korrusel, korteri uks oli avatud, põrandal lebas mees peaga trepikoja poole. Elumärke inimesel ei ole. Inimene oli üleni verine. Ei vaadanud, mis vigastused isikul on. Kui kiiresti kiirabi kohale tuli ei oska öelda. Kiirabi katsus pulssi, ütles, et inimene on 5
(17)surnud ja neil ei ole seal midagi teha. Käis korteri sees ka. Nägi ühes toas viina pudeli, kaks pitsi ja nuga. Pitsid olid laua peal, ei mäleta, kus pudel oli. Hiljem tuli välja, et tütar pidi korteris ka olema. Teises toas oli tüdruk, vist välijuht rääkis temaga. Ei mäleta, et visuaalselt oleks isikul vigastusi näha. Ta ütles, et on kodu kaitsnud, keegi võõras oli tulnud, aga isik oli tugevas joobes ja kontakti hoida oli raske. Ei mäleta, kas on rääkinud, miks pidi oma kodu kaitsma. Joovet kontrollis esimene ekipaaž, indikaatori näit oli üle 1. Ei mäleta, kas isik on rääkinud, et temal oleks keegi külas. Ei tekkinud vaidlust ka selle üle, et süüdistatava noalöögi tagajärjel suri kannatanu sündmuskohal. Kiirabikaardist nähtuvalt käis kiirabibrigaad sündmuskohal – xxx, isik (süüdistatav) istus maja ees ja tegi suitsu, kusjuures jalas olid tal verised püksid, mees (kannatanu) oli pikali asendis, ei hinganud ja kell 2.25 fikseeris kiirabi, et isik on surnud (tl 84). Löögi tegemise asukohana on tuvastatav eluruum-köök, millele viitavad ka rohked verekahtlase määrdumisega jäljed, nagu ka kannatanu keha lohistamise/roomamise jäljed välisukse suunas. Kannatanu keha avastatigi koridoris välisukse juures. Sündmuskoha vaatlusprotokolli järgi xxx, Ida-Virumaa korteri sisenedes asub koridor, kus välisukse juures lebab paremal küljel meesterahva surnukeha peaga välisukse suunas. Surnu ülakeha eespind on määrdunud rohke, osaliselt kuivanud verega. Vasakul pool rindkere orienteeruvalt viiendas roidevahemikus, eesmisel kaenlajoonel on siledate servadega ja teravate nurkadega haav, mille pikkus on orienteeruvalt 4 cm. Vasaku küünarvarre alumise kolmandiku eespinnal välisküljel on horisontaalne siledate servadega ja teravate nurkadega sügav haav, mille pikkus on orienteeruvalt 4 cm. Korteri välisukse poolt vaadatuna koridorist vasakule jääb köök-elutuba, mille sisenedes vastasseinas asub paremas nurgas voodi ning voodi kõrval diivan ja diivani ees laud (tl 2). Nii elutoas-köögis kui koridoris on näha rohkeid verekahtlase aine lohistamise/roomamise jäljed, samuti erinevates kohtades verepritsmed, verekahtlase määrdumisega jalajäljed. Söögilaual on sööginõud, kaks viinapitsi, avatud alkoholipudel (tl 1-43). Hiljem avastati veremäärdumised ka süüdistatava riietel (dressipükstel) ja plätudel (vt 17.12.2021 asitõendi vaatlusprotokoll tl 135-159). Plätudelt võetud proovist saadi ekspertiisiga DNA täisprofiil, mis langes kokku kannatanu I Gi DNA profiiliga (vt 11.02.2022 ekspertiisiakti nr 21E-GE1213 resolutsiooni p 4, tl 165p). Seega tapmise riistana oli tuvastatud kööginuga, mis avastati sündmuskoha vaatluse käigus elutoaköögi põrandal. Nimelt elutoas vasakul seinaääres WC-vannitoa ukse kõrval oleva sahtlitega kummuti ees põrandal oli avastatud halli värvi käepideme ja halli värvi valge täpilise teraga kööginuga, mis on määrdunud verekahtlase ainega. Noa pikkus on 320 mm, noatera on 1900 mm ja käepide on 130 mm. Noatera laius kõige laiemast osast on 45 mm (tl 2). Noalt võeti Pteproovid. Kohtuarstliku ekspertiisi akti resolutsiooni p 7 järgi on võimalik, et vasaku ringkereõõnde torkelõikehaav võidi tekitada eksperdile esitatud fotol oleva noaga (tl 88). 21.03.2022 asitõendi vaatlusprotokolliga vaadeldi kannatanu I.Gi riided ning nii kannatanul seljas olnud fliisijopel, kui T-särgil avastati lõiked pikkusega vastavalt 5.5 cm ja 5 cm, mille paiknemine riietel langeb kokku kannatanu kehal asuva torke-lõikehaava kohaga (tl 95-103). DNA-ekspertiis kinnitas, et noateralt võetud proovidelt avastati DNA-profiil, mis langeb kokku kannatanu I Gi DNA-profiiliga (11.02.2022 ekspertiisiakti nr 21E-GE1213 resolutsiooni p 1, tl 165). Ehk siis, ei ole kahtlust, et süüdistatav lõi kannatanut just selle noaga. Vastavalt ekspertiisiaktile nr 21E-IDS0036/274 I. Gi surma põhjuseks oli vasakusse rindkereõõnde tungiv torke-lõikehaav lõikeserva omava vahendiga (näiteks noaga) vasakul pool rindkerel IV roidevahemikus, haavakanali suunaga veidi alt eest vasakult veidi üles taha paremale, orienteeruva pikkusega 10-11 cm, vasaku II roide kõhrelise osa ja III roide luulise osa täieliku lõikevigastusega, vasaku kopsu ülasagara külgosa läbiva vigastuse ning südamepõhja (basis cordis) ja kopsutüve vasaku seina vigastusega, mille tüsistusena tekkis vasakpoolne verirind, vasaku kopsu kollaps ja arenes välja äge verekaotus sisemisest ja välisest verejooksust (tl 86-90). 6
(17)Järelikult, ei teki kahtlust (ning keegi pooltest ei seadnud kahtluse alla), et süüdistatava poolt kannatanu rindkeresse noalöögi tegemise ja saabunud tagajärje – ekspertiisiga tuvastatud kehavigastuste tekkimise, ägeda verekaotuse ja kannatanu surma vahel on olemas otsene põhjuslik seos. S.t just süüdistatava noalöök on kaasa toonud kannatanu surma. Seega nii tegu (19 cm pika ja 4,5 cm laia noateraga kannatanu rindkerre löömine), kui selle teo tagajärg (kannatanul vasakusse rindkereõõnde tungiva torke-lõikehaava tekkimine, vasaku kopsa ja südame vigastusega, mille tüsistusena on välja arenenud äge verekaotus ja saabus kannatanu surm), nagu ka põhjuslik seos nende vahel on üheselt tuvastatud kohtu poolt. Sellega on täidetud tapmise kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused. Subjektiivsete tunnuste poolest tuvastab kohus, et süüdistatav on tegutsenud tahtlikult nii löögi, kui selle tagajärje – kannatanu surma suhtes, millele osutavad teo väline pilt, kasutatud kuriteo toimepanemise vahendi valik, löögi intensiivsus, süüdistatava teojärgne käitumine, aga ka süüdistatava ja tunnistajate ütlused. Süüdistatav on tunnistanud kannatanu noaga löömist nii kohtueelses menetluses kui kohtus. 13.01.2022 ütluste olustikuga seostamisel kirjeldas süüdistatav, et tema ja kannatanu istusid laua taga ning ühel hetkel võttis ta (süüdistatav) laua pealt nuga ja lõi sellega tema vastas laua taga istunud kannatanut. Pärast löögi saamist tõusis kannatanu püsti ja suundus koridori, siis ta kukkus kõhuli ja süüdistatav hakkas tassima teda toast välja koridori, jõudis välisukseni, siis tegi ukse lahti mõttega, et kannatanu läheb ära, sest tol hetkel veel ei teadnud, et kannatanu on surnud (tl 121-134). Seega noalöögi tegemise asjaolude osas (et istusid kannatanuga laua taga, kannatanu istus tema vastas) riimuvad süüdistatava ütlused eksperdiarvamusega, et kannatanu asend talle vigastuse tekitamise ajal võis olla ka istuv (tl 88p, p 6). A.Skulin on ise kutsunud kohale kiirabi ja politseid, kasutades selleks tütre – J S telefoni. 13.12.2021 asitõendi vaatlusprotokollist, millega uuriti häirekeskusele tehtud kõne sisu, nähtub, et 27.11.2021 kell 2.09 helistas süüdistatav tütre telefonilt nr xxx numbrile 112 ja palus saata politseid tema elukoha aadressile (xxx), „…ma tapsin mehe käigupealt….“ (tl 45-48). Ehk siis juba sel hetkel hakkas süüdistatav teadvustama, et just tappis kannatanu ära. Samas tema teo motiiv jääb ikkagi ebaselgeks. Pärast politsei kohale saabumist ei osanud süüdistatav veenvalt selgitada, mis oli juhtunud. 13.12.2021 asitõendi vaatlusprotokolliga uuriti patrullpolitseinikke rinnakaamera salvestised ja neist nähtuvalt süüdistatavale pandi käerauad, pandi istuma patrullautosse, ta on silmnähtavalt joobeseisundis ning annab emotsionaalseid ja segaseid selgitusi juhtunu kohta, millest tuleneb, et ta on juhtunu pärast šokis, pettunud, kordab „…kuidas nii…“ jne, ei eita otsesõnu noalöögi tegemist, kuid ei ole aru saada, keda ta ikkagi lõi ja miks. Samas tunneb ta huvi ja uurib politseinikkelt kannatanu seisundi kohta, kas ta on elus ning kokkuvõttes ei ole aru saada, mis põhjusel ta seda tegi, aga ta juba näeb ette, et tehtu eest ootab teda karistus (tl 49-64). Samas politseis ülekuulamisel ja ütluste olustikuga seostamisel räägib ta juba konkreetsemalt, et lõi töökaaslast Iit noaga. Juba 27.11.2021 esimesel ülekuulamisel (kaitsja juuresolekul) kinnitas süüdistatav, et „…lõin Iit, kui me istusime laua taga, mille tulemusena ma tapsin Iit… saan aru, et tapsin teist inimest… ei olnud Ii tapmise eesmärki ja … ei kujuta ette, miks ma seda tegin…“ (tl 193). Ka 13.01.2022 ülekuulamisel kinnitas süüdistatav, et „Miks ma seda tegin ma ei tea. Ma arvan, et I mind solvas ja ropendas“. Samas korteris viibinud tunnistaja – A.Skulini tütar J S ütlustel „Mingit konflikti Ii ja isa vahel ei olnud, ei kuulnud midagi“. Kinnipidamisel ja hiljem ka ülekuulamisel viitas süüdistatav, et on segamini ajanud kannatanut keegi tundmatu võõra mehega, kes tuli tema juurde koju (ehk siis öösel müra peale üles ärgates ei saanud aru, et tema korteris asub I.G, kellega ta oli enne seda koos alkoholi pruukinud, s.t ei tundnud teda ära). Samas see versioon on ebaloogiline ja ei ole usutav, sest istudes kannatanuga koos laua taga, kui nad olid kohakuti, ei saanud süüdistatav teda mitte ära tunda, seda enam ajada segamini tundmatu võõra mehega. Seetõttu süüdistatava ütlused, et „Võib olla ma lihtsalt ajasin teda segamini kellegi võõra mehega“ (tl 198) on ebaloogilised ja eluliselt mitteusutavad, mistõttu kohus peab seda versiooni ebausutavaks ning jätab need süüdistatava ütlused tõendikogumist välja. Samuti ei anna see süüdistatava selgitus vastust küsimusele, miks 7
(17)süüdistatav ikkagi otsustas lüüa tema vastas istuvat kannatanut noaga (isegi, kui ta ei tundnud kannatanut ära, s.t et tema vastas istub I.G). Süüdistatav ise tunnistab ütlustes, et saab vaid oletada, mis põhjusel ta lõi kannatanut: „Ma võin arvata, et lööki põhjuseks oli see, et I solvas mind ja mu perekonda.“ Samas tunnistab A.Skulin, et ei tea põhjust, miks ta lõi kannatanut: „Ma ei saa sellele siiamaani vastata iseenda jaoks“. Seega, ka süüdistatav ise ei nimeta põhjust, miks ta lõi kannatanut ning tugineb ainult alusetutele oletustele. Need oletused on tõendamata ja neist ei nähtu kasvõi midagi konkreetset, mis viitaks võimalikule ohule süüdistatava või tema tütre elule või tervisele, mille kaitsmiseks oleks süüdistatav sunnitud kasutama vägivalda. Skulin ise ei räägi midagi, et G või see tundmatu meesterahvas (kui ta tõesti ei ole Git ära tundnud, mis on ikkagi eluliselt mitteusutav) oleks üritanud teda rünnata, oli agressiivne vms. Süüdistatava ütlustest nähtub vaid, et kannatanu tegi müra ja segas teda (süüdistatavat) magamast. Aga kannatanu sellisest käitumisest ei ole näha mingit ohtu süüdistatavale või tema tütrele. Seda kinnitab ka asjaolu, et vahetult enne löögi tegemist istus süüdistatav sama meesterahvaga, s.t kannatanuga Giga, koos laua taha. Kui süüdistatav oleks tajunud kasvõi mingit kannatanust tulenevat ohtu, siis loogiline on eeldada, et ta distantseeruks temast, mitte ei hakkaks temaga koos lauda istuma. Ülaltoodu alusel ei suuda kohus üheselt tuvastada motiivi või põhjust, miks süüdistatav lõi kannatanut noaga. Samas ei teki kohtul kahtlust, et tegemist ei olnud enesekaitse olukorraga, mida kinnitab ka asjaolu, et kinnipidamisel ei olnud A.Skulinil nähtavaid kehavigastusi (seda on näha tema kinnipidamisel tehtud fotodelt tl 109-114) Puuduvad tunnused selle kohta, et süüdistatav oleks tegutsenud kavatsetult KarS § 16 lg 2 tähenduses ehk oleks seadnud endale eesmärgiks tappa kannatanut. Süüdistatav on eitanud tapmise eesmärgi olemasolu ning tema ütluste järgi siiamaani ei kujuta ette, miks ma seda tegin. Mina väga tihti ei joo, aga mõnikord võib juhtuda ja pärast ma tunnen ennast halvasti. Ei saa öelda, et olen agressiivne inimene ei kainena ega joobes olekus (tl 193). Ei tea põhjust, miks ma seda tegin. Ma iga päev mõtlen selle peale, miks ma seda tegin ja kuidas see nii juhtus… Samas ei tähenda see, et tal ei olnud tahtlust löögi, aga ka kannatanu surma saabumise suhtes. Kehtiva kohtupraktika järgi kui toimepanija nägi noalööki tehes kannatanu surma saabumise võimalikkust ette ja möönis seda (nt suhtudes sellesse ükskõikselt), ja surm tegelikult tema teo tagajärjel saabuski, tuleb tema käitumine kvalifitseerida kaudse tahtlusega toimepandud tapmisena (vt RKKKo 3-1-1-40-13; 3-1-1-57-10, p 7.3). Isik peab võimalikuks ja möönab mistahes tagajärge, kui ta lööb noa või muu sarnase esemega südame või muude elutähtsate elundite piirkonda (RKKKo 3-1-1-92-97). Isik, kes lööb kannatanut noaga südame piirkonda, kontrollimata sündmuste edasist käiku, möönab noaga löömise mistahes tagajärgi, sh ka surma saabumist, põhjustades seetõttu kannatanu surma kaudse tahtlusega (RKKKo 3-1-1-46-11). Juhtudel, mil isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis on konkreetseks ohuks tema elule, saab juba välise teopildi alusel teha järeldusi võimaliku tapmisteo tahtluse kohta. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost (nt korduv noaga löömine rindkeresse), ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus (nt löök elutähtsate organite piirkonda). Subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine, kuid nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja silmas pidades (vt RKKKo nr 3-1-1-128-06; 3-1-1-142-05). Hoides nuga parema käega ja lüües kannatanut üsnagi pika (19cm) ja laia (4,5 cm) noateraga noaga rindkerre vasakult poolt, kus, üldiselt teadaolevalt, asuvad elutähtsad organid nagu süda, kopsud, pidi süüdistatav juba tavainimese teadmiste ja üldise elukogemuse pinnalt aru saama, et selline löök tungib piisavalt sügavale (noatera pikkuse sügavusele) rindkereõõnde ja, torgates läbi kopsu, suure tõenäosusega ulatub ka südameni välja, ehk vigastab nii süda, kui kopsu, mis paratamatult 8
(17)päädib kannatanu surmaga. Tegemist on piisavalt laia ja pika teraga kööginoaga ning olles kannatanuga kohakuti (istudes üksteise vastas) ja lüües teda sellise noaga, hoides selle paremas käes, pidigi noatera olema suunatud just kannatanu südamesse, millest süüdistatav ei saanud mitte aru saada. Seega, kohtu arvates süüdistatav on tegutsenud otsese tahtlusega nii löögi kui selle tagajärje – kannatanu surma suhtes, teades, et selline koosseisuline tagajärg tema löögi tagajärjel saabub ja mööndes seda (KarS § 16 lg 3). Kohtupraktika järgi subjektiivse külje tuvastamisel saab arvestada ka isiku arvamusavaldusi teo ajal ning enne ja pärast seda (RKKK 3-1-1-142-05, p 20). Juba sündmuskohal vahetult pärast löögi tegemist ja pärast kannatanu kukkumist tema keha koridori lohistamist, andis süüdistatav endale aru, mis ta tegi, millest ta ongi rääkinud kõnes hädaabikeskusele ja sündmuskohale saabunud politseinikele, et ta tappis inimese ära. Kuigi ta on kutsunud kiirabi, ei üritanud süüdistatav anda kannatanule abi ning kogu tema käitumine sündmuskohal osutab, et tema teo tagajärg – kannatanu surm, on temale juba selge (pärast kiirabi kutsumist läks ta alla, kus jäi ootama kiirabi ja politseid, tehes suitsu ja ei üritanud naasta korterisse, et vaadata, millises seisundis kannatanu on vms), ehk tal ei ole mingit lootust seda vältida ning ta on selle tagajärjega faktiliselt leppinud. Eeltoodu alusel tuvastab kohus, et süüdistatav on tegutsenud otsese tahtlusega nii löögi kui kannatanu surma saabumise suhtes ning tema teoga on täidetud kõik tapmise kuriteokoosseisu tunnused. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid kohus ei tuvasta. Kohus on varem juba väljendanud seisukohta, et hädakaitseseisundi tunnused antud juhul puuduvad ning keegi pooltest, sh kaitsja ja süüdistatav ise, ei tuginenud vastupidisele. KARISTUS KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 113 järgi kvalifitseeritav kuritegu on KarS § 4 lg 2 kohaselt esimese astme kuritegu, mille eest nähakse karistusena ette 6 kuni 15-aastane vangistus. Sanktsiooni keskmine määr on 10 aastat ja 6 kuud vangistust. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 9 ja varasemad). Süü suuruse hindamisel ja karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi, teo toimepanemise asjaolud. Kohtu arvates vastab süüdistatava süü raskus keskmisele määrale. Ta lõi kannatanut ühel korral kööginoaga rindkerre, mille tagajärjel suri kannatanu sündmuskohal. Tegemist on tapmisega olmelistel asjaoludel, kus süüdistatav on tegutsenud otsese tahtlusega. Karistust raskendavaid asjaolusid ei nähtu. Karistust kergendava asjaoluna võtab kohus arvesse süüdistatava poolt süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Süüdistatav on tunnistanud kannatanu tapmist nii kohtueelses menetluses, kui kohtus. Juba esimesel ülekuulamisel 27.11.2021 on süüdistatav avaldanud, et mina tunnistan oma süüd ja väga kahetsen 9
(17)juhtunu pärast (tl 193). Ma väga kahetsen selles. Ma rikkusin endale terve elu (tl 198). Rinnakaamera salvestistelt on näha süüdistatava käitumine pärast kinnipidamist ning juba siis on näha, et Skulin on pettunud ja tal on oma teost kahju. A.Skulin on varem ühel korral kriminaalkorras karistatud Viru maakohtu 10.04.2018 otsusega KarS § 424 lg 2 alusel 11-kuise tingimisi vangistusega katseajaga kaks aastat. S.t tema praegune kuritegu on seotud varasemaga niivõrd, kuivõrd mõlemad olid toime pandud alkoholijoobes. Et ka pärast varasema kuriteo eest karistuse mõistmist ei loobunud süüdistatav alkoholi kuritarvitamast, mingil määral suurendab tema süüd. Seetõttu, kohtu arvates, ei ole võimalik määrata süüdistatavale sanktsiooni miinimumäärale vastav või sellele lähedane karistus ning karistus peab pigem jääma sanktsiooni keskmise ja miinimummäära vahele, jäädes sellest pisut allapoole. Eeltoodu alusel, kohtu arvates, vastab nii süüdistatava süü raskusele kui üld- ja eripreventiivsetele eesmärkidele kaheksa aastane vangistus. KarS § 68 lg 1 kohaselt eelvangistus, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg, arvatakse karistusaja hulka. Ühele eelvangistuspäevale vastab üks vangistuspäev. A.Skulinit peeti kahtlustatavana kinni 27.11.2021 (tl 104). Seega üks päev eelvangistust tuleb lugeda karistusaja hulka ning lõplikuks karistuseks mõista süüdistatavale seitse aastat üksteist kuud ja kakskümmend üheksa päeva vangistust, mille kandmise algust arvestada alates A.Skulini poolt jõustunud kohtuotsuse alusel kandmisele asumisest. A.Skulini suhtes kohaldatud tõkend – elukohast lahkumise keeld (tl 115) tuleb tühistada hetkest, mil A.Skulin asub pärast antud kohtuotsuse jõustumist temale karistuseks mõistetud vangistuse kandmisele. Tsiviilhagi
§ 310
lg 1 kohaselt kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Tapetu I Gi abikaasa N R esitas tsiviilhagi, milles nõuab surma põhjustamisega tekitatud - mittevaralise kahju hüvitamist summas 10000 eurot, aga ka - varalise kahju hüvitamist summas 13849 eurot (sh matusekulud 449 eurot, peiete kulud 1400 eurot, hüvitis ühise alaealise lapse A Gi ülalpidamiseks 4000 eurot ja hüvitis N.R enda ülalpidamiseks 8000 eurot) (tl 65-68). Kohtuliku uurimise lõpus soovis kannatanu täiendada hagi ja suurendada nõude suurust, nõudes ka kantud kulude hüvitamist paigaldatud hauakivi ja hauapiirde eest kogusummas 1010 eurot (160+150+200+250+250). S.t varaline kahju kokku 14859 eurot. Nõuete õiguslikud alused Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 1 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega. VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1 kohaselt hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline. VÕS § 129 lg 1 kohaselt isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, samuti surma põhjustanud tervisekahjustuse või kehavigastuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju. 10
(17)Vastavalt VÕS § 129 lg 2 matusekulud tuleb hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus. Kui matusekulud kandis muu isik, tuleb matusekulud hüvitada temale. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue VÕS § 134 lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Esiteks tuleb hinnata, kas N.R kuulub VÕS § 134 lg-ga 3 piiritletud isikute ringi, s.t kas ta on I.Gi suhtes lähedane isik või mitte. Eelduslikult loetakse lähedasteks isikuteks kannatanu lapsi, surnud isikuga koos elanud abikaasat ja vanemaid. Kohtupraktikas peeti lähedasteks eelkõige hukkunu abikaasat, lapsi ja vanemaid. Samas kaitsja osutas, et kannatanu soovis lahutada abielu I.Giga ning nende abielu lahutav kohtuotsus oli tehtud juba 11.11.2021, s.t enne I.Gi surma. Prokurör ei olnud nõus kaitsjaga, viidates, et kannatanu surma hetkel ei olnud nende abielu lahutav kohtuotsus veel jõustunud ja kohus nõustub sellega, et juriidiliselt ei olnud N.R ja I.Gi abielu lahutatud. Vaidlust ei ole selle üle, et N.R ja I.G abiellusid xxx, mida kinnitab ka abielutunnistus (tl 69). I G suri 27.11.2021, mida kinnitab ka surmatõend (tl 71). Hagi abielu lahutamiseks esitas N.R kohtule 15.07.2021 ehk enne I.Gi surma. 11.11.2021 (s.t kui I.G oli veel elus) kohus lahutas abielu, kuid 6.12.2021 esitas N.R kohtule avalduse hagist loobumiseks ning kuna avaldus esitati enne kohtuotsuse jõustumist, võttis kohus hagist loobumise avalduse vastu ja lõpetas menetluse (vt Viru maakohtu 22.03.2022 vastus nõudekirjale tl 184, 186). Seega Viru maakohtu 11.11.2021 kohtuotsus, millega lahutati N.R ja I.Gi abielu, ei jõustunud. Järelikult I.Gi surma ajal oli ta veel abielus N.Rga. Kohtu arvates lähisuhete tuvastamise seisukohalt ei oma antud juhul tähtsust, kas N.R tahtis vaid hirmutada meest lahutusega (nagu ta on seda väitnud oma ütlustes, et motiveerida meest loobuma alkoholist) või oli valmis nö minna lõpuni ehk see abielu ka lahutada. Isegi kui kohtuotsus oleks I.Gi surma ajaks jõustunud ja abielu lahutatud, kuid N.R ja I.G jätkaksid ka pärast abielu lahutamist elama senisel viisil koos ühe leibkonnana, kasvatades koos üles ühist last ja pidades ühist majapidamist, ka siis oleks alust lugeda N.Ra I.Gile lähedaseks isikuks. Ehk siis kehtiv abielu oli antud juhul üheks lähisuhete olemasolu toetavaks faktoriks, teiseks aga oli tsiviilhageja ja tapetu faktiline ühine kooselu ja ühine majapidamine. N.R ütlustest nähtub, et ka pärast abielu lahutamise hagi esitamist ja abielu lahutava kohtuotsuse tegemist jätkasid nad elama koos ning I.Gi enda sõnul (N.R ütluste järgi) tema jaoks ei olnud põhimõttelist vahet, kas nende abielu on lahutatud või mitte, ta ikka veel armastas teda ja soovis temaga koos edasi elada. Ehk siis, kohtu arvates, antud juhul mõlemad eeldused – nii faktiliselt kehtiv abielu, kui reaalne ühine kooselu olid täidetud ning N.R puhul on tegemist hukkunu lähedase isikuga VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas antud asjas on olemas erandlikud asjaolud, mis annavad alust mittevaralise kahju hüvitamiseks. Riigikohus on selgitanud oma praktikas, et VÕS § 134 lg 3 mõttes ei ole erandlikuks asjaoluks surm kui selline, vaid sellega peavad kaasnema täiendavad asjaolud, mis õigustavad mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist õigustab eelkõige lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal, lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Õiguskirjanduses on leitud, et üleelamised peavad olema vahetud, mitte kolmanda isiku poolt vahendatud. 11
(17)Kannatanu ja prokurör on nimetanud erandlikuks asjaoluks kannatanu materiaalset sõltuvust hukkunust, kes oli ainuke sissetulekutooja peres (N.R ise on töövõimetu, ülalpidamisel on veel alaealine laps A G xxx s.a. (tl 70). Kaitsja ei nõustunud sellega, viidates vastavale kohtupraktikale. Tõepoolest, kehtiva kohtupraktika kohaselt lähedase inimese surm kui selline ei ole erandlikuks asjaoluks VÕS § 134 lg 3 tähenduses. Peab esinema nt afekt, posttraumaatiline stressihäire vms raske psüühilise seisundi tekkimine lähedasel isikul (tsiviilhagejal). Lähedase inimese kaotus ja sellega kaasnev lein ning kaotusvalu kui selline ei ole aga erandlikuks asjaoluks, sest need kaasnevad paratamatult iga inimese surmaga (RKTKo nr 3-2-1-19-08, p 15-17). Kannatanu sai mehe surmast teada järgmistel asjaoludel. N.R ütluste järgi „27.11 oli laupäevane päev… Avastas mehe puudumist juba öösel, vaatas ringi, et ei ole, läks edasi magama, aga ei saanud magama jääda. Varahommikul läks koeraga jalutama. Umbes kell 1.30 märkas, et mees ei tulnud koju tagasi… Varahommikul läks koeraga jalutama … ämm elab kõrval trepikojas ja tema elukaaslane kutsus, et tule siia, on vaja miskit öelda, see oli ca kell 6.45. Tuli tema juurde, ta ütles, et I enam koju ei tule, et teda pussitati noaga.“ Seega, N.R ei näinud I.Gi tapmist pealt vms ja sai tema surmast teada kolmandate isikute käest, mida ei saa pidada eriliseks või erandlikuks asjaoluks. Lisaks sellele kannatanu ja prokurör on tuginenud kannatanu ja ühise lapse materiaalsele sõltuvusele I.Gi sissetulekutest, kui erandlikule asjaolule, mis õigustab mittevaralise kahju hüvitise nõudmist. Tõepoolest, tõendatud on, et N.R on töövõimetu. Seda kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid: 15.10.2021 töötukassa otsus töövõime hindamise kohta, millega N.Rl tuvastatu puuduv töövõime kuni 3.11.2023 „Terviseseisundi tõttu ei ole N.R võimeline töötama“ (tl 72) ning 17.10.2021 otsusega määrati temale töövõimetoetuseks ühe kalendripäeva eest 15,13 eurot (tl 73). Samuti nende ühine laps A G 2005.s.a. sõltus hukkunu sissetulekutest. Samas, kohtu arvates, tegemist ei ole erandliku asjaoluga VÕS § 134 lg 3 mõistes. Ilmselge on, et kui ühe vanema sissetulek kaob, jääb leibkonda sellevõrra vähem raha. Samas N.R kinnitas, et tema ja laps saavad nüüd toitjakaotuspensioni (kuni määratud summa täitumiseni), tema ise saab veel töövõimetuspensioni ning üldkokkuvõttes tulevad nad kuludega toime. Kuigi alguses oli raskusi autoliisingu (tl 74) osamaksete (tl 75) tasumisega, siis praeguseks auto on maha müüdud ning N.R võttis vastu pärandit, mille hulgas olid ka I.Gi pensionifondi osamaksed. Kannatanu kirjeldusest nähtuvalt tema ega lapse elukorraldus ei olnud kannatanu surma tõttu radikaalselt muutunud. Seega, antud juhul ei nähtu, et ühe vanema kaotus oleks kaasa toonud erandlikult negatiivseid tagajärgi tapetu abikaasale või alaealisele lapsele (abikaasa/elukaaslase, nagu ka vanema kaotus on alati traagiline sündmus iga inimese elus, kuid nagu kohus on juba viidanud, surma fakti kui sellist ei käsitle kohtupraktika erandliku asjaoluna). Seega, kohtu arvates, ainuke töötava vanema kaotus kui selline, ei anna veel alust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist § VÕS § 134 lg 3 alusel. Toitjakaotusest tingitud sissetulekutest ilma jäämise eest aga võib nõuda hoopis varalise kahju hüvitamist ja süüdlaselt vastava hüvitise mõistmist VÕS § 129 lg 3 alusel, mida tsiviilhageja küsibki oma hagi teises osas (sellest täpsemalt vt allpool varalise kahju hüvitamise nõuete juures). Mittevaralise kahju hüvitamise sätete alusel aga see, kohtu arvates, ei mahu. Kohtupraktika järgi erandlikuks asjaoluks võib olla nt hukkunud läheduse tervise halvenemine, mis võib väljenduda nt posttraumaatilises stressiseisundis vms. Ning N.R kinnitas oma ütlustes, et on pöördunud psühhiaatri poole, siiamaani käib psühholoogi vastuvõtul ohvriabist. Samuti võtab ta antidepressante ja unerohtu, mida kinnitab ka digiloo väljavõte (tl 76). „Pärast mehe surma kirjutas arst välja antidepressandid ja unerohud, seni ajani ei suuda normaalselt magada, magan 2-3 tundi. Arst kirjutab seni ajani välja antidepressandid“. Samas tunnistas N.R, et on võtnud 12
(17)ravimeid ka enne mehe surma. Küsimusele, mis ajast ta kasutab antidepressante, vastas ta, et „… enne seda on ka kasutanud, aga siis suurendati doos ja vahetati välja paljud ravimed. On võtnud kergemaid antidepressante vist kaks aastat enne seda. Xanax kirjutati hiljem välja… Enne mehe surma võttis antidepressante vajadusel, aga praegu võtab pidevalt, hommikul, päeval, enne magama minekut veel unerohtusid“. Digiloo väljavõttest on näha N.R kehtivad retseptid, aga ei ole näha, mis ja kui suures annuses ta on võtnud enne mehe surma ja kuidas olukord oli muutunud pärast seda. N.R enda ütluste järgi ravimid – antidepressandid ja unerohud on ta võtnud juba enne mehe surma. Kuna digiloo väljavõttest ega kannatanu ütlustest ei ole võimalik tuvastada, milline oli N.R raviskeem enne mehe surma ning kas ja kuidas see oli muutunud pärast seda, siis ei saa kindlalt väita, et N.R hakkas võtma ravimeid just mehe surma tõttu või mehe surm on mõjutanud tema vaimset tervist niivõrd tugevasti, et ta pidi kardinaalselt muutma oma senist raviplaani ja hakata võtma tunduvalt tugevama toimega ravimeid või tunduvalt suuremas annuses vms. Seega, ei ole võimalik tuvastada, et mehe surm oleks kas üldse või oluliselt mõjutanud N.R senist raviplaani. Lisaks sellele N.R on maininud, et mehe surma kaotusele järgnes venna surm, mis on samuti negatiivselt mõjutanud tema emotsionaalset seisundit. Seega, isegi kui möönda, et pärast mehe surma pidi tsiviilhageja oluliselt muutma oma senist raviplaani (millele küll ei nähtu tõendeid olevat), ka sel juhul ei oleks kohtul võimalik tuvastada põhjuslikku seost N.R mehe surma ja uute ravimite määramise / seniste ravimite annuse suurendamise vahel, sest küsimuse alla jääks, mis on siis mõjutanud tsiviilhageja terviseseisundit – kas mehe või venna surm ja mis osakaalus. Ehk siis kokkuvõttes, kohtu arvates ei ole tõendeid, mille alusel saaks hinnata, milline oli N.R terviseseisund enne I.Gi surma ja pärast seda (aga enne venna surma) ehk kuidas ja mil määral mehe (mitte aga venna) surm on N.R tervist mõjutanud. Seetõttu, kohtu seiskohalt, antidepressantide ja unerohtude võtmist kui sellist ei ole antud juhul võimalik käsitleda tõendina N.Rl mehe tapmise tõttu välja kujunenud (või märgatavalt süvenenud) vaimse tervise häirete kohta. Tsiviilhagis viitab hageja, et A G, s.o hukkunu ja N.R ühine laps, oli isaga emotsionaalselt tihedalt seotud ning isa surma tõttu kujunes Ail välja depressioon, ta käib ohvriabi poolt pakutud psühholoogi juurde. Samas kohtuistungil ei selgitanud N.R seda põhjalikumalt, keegi pooltest ei taotlenud A.Gi üle kuulamist, seetõttu Pduvad tõendid selle kohta ning kohtul ei ole võimalik tuvastada, et isa hukkumise tagajärjel oleks A Gil välja kujunenud depressioon vms vaimse tervise häire, mille tõttu pidi ta otsima arstiabi, ennast ravima vms ja mida võiks käsitleda materiaalse alusena temale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Samuti tsiviilhagi resolutsioonis seisab ainult N.R nõue mittevaralise kahju hüvitamise nõudes ning ei nähtu, et ka A.G nõuaks ise või oma seadusliku esindaja N.R kaudu temale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Eeltoodu alusel ei tuvasta kohus erandlikke asjaolusid VÕS § 134 lg 3 tähenduses, st alust süüdistatavalt N.R kasuks mittevaralise kahju hüvitise (10 tuhat eurot) välja mõistmiseks ning jätab selles osas N.R tsiviilhagi rahuldamata. Varalise kahju hüvitamise nõue (matusekulud ja peiete kulud) Matusekulude kinnitamiseks N.R on esitanud tuhastamisloa (tl 78) ja Jõhvi Matusebüroo OÜ arve kviitungit summale 699 eurot (tl 79). Tsiviilhagist nähtuvalt Kohtla-Järve linnavalitsus hüvitas kannatanule kantud kulud summas 250 eurot (hagi lk 3, KoTo lk 10, kolmas lõik ülevalt). Seega, kantud kuludeks on 449 eurot. Selles osas kaitsja ega süüdistatav hagile vastu ei vaielnud ning kohtu arvates tegemist on tõendatud kuludega, mis kuuluvad N.Rle hüvitamisele VÕS § 129 lg 1 alusel. Selles osas kohus rahuldab N.R hagi. Matusekulude hulka kuuluvad, kohtu arvates, ka hauakivi ja hauapiirde paigaldamisega seotud kulud. Kannatanu on esitanud selle kulu kandmist kinnitavaid dokumente alles kohtuliku arutamise käigus ning kaitsja vaidles sellele vastu, leides, et hagi enam muuta ei saa ja kohus peab 13
(17)lähtuma juba esitatud hagist ega tohi sellest väljuda. Prokurör vaidles kaitsjale vastu, viidates, et TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi hagi muutmiseks ei peeta hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Kohus nõustub sellega, et kuigi TsMS § 376 lg 1 ls 1 järgi pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul, sama paragrahvi lg 4 p 2, millele ongi viidanud prokurör, võimaldab hagi suurendamist ja laiendamist, millega antud juhul tegu ongi, sest matusekulude hüvitamist N.R on nõudnud ka varem juba oma kirjalikus hagis. Selles osas kinnitavad kulude kandmist arve-kviitungid summadele 160+150+200+250+250 eurot, kokku 1010 eurot seoses hauakivi ja hauapiirde paigaldamisega (tl 188). Kohtu arvamusel, hauakivi ja hauapiirde näol on tegemist tavaliste haua kujundamise elementidega ning üldiselt teadaolevalt, vähemalt Eestis valitsevate kommete järgi, hauakohta piiritletakse hauapiirdega ja sellele paigaldatakse ka hauakivi, ehk siis tegemist ei ole mittevajalikke, n.ö toreduslike kuludega, mida surnu lähedased tegelikult ei pidanud tegema. Vastupidi, lahkunu lähedaste puhul oligi mõistlik eeldada, et nad paigaldavad tapetu hauakohale nii piirded kui panevad hauakivi ehk siis tegemist on hüvitamisele kuuluvate matusekuludega. Kuna nõutavad summad on mõistliku suurusega ja nende kandmine on tõendatud arve-kviitungitega, siis kohtu arvates tegemist on põhjendatud ja mõistliku suurusega matusekuludega VÕS § 129 lg 1 tähenduses ning selle alusel kohus rahuldab hagi ka selles osas ehk summas 1010 eurot. Peiete kulude (1400 eurot) osas märgib kohus, et hagis viidatakse vaid, et kannatanu pidas peied kohe peale surma ning 9 ja 40 päeva surmast möödumisel ja kandis peietega seotud kulud summas 1400 eurot. Samas selle kulu kandmine tsiviilhageja poolt ei ole kuidagi tõendatud (ei ole esitatud kviitungeid, tšekke vms, mis kinnitaksid kulude sisu/mahtu ja mille alusel saaks hinnata sellise summa põhjendatust). Samuti, kohtu arvates, tegemist ei ole tingimata vajalikke kuludega, sest peied on võimalik korraldada nt ka kodustes tingimustes ning sellega ei pea kaasnema suured rahalised kulutused, sest selle ürituse sisuks on ikkagi lahkunu ühine mälestamine, mis ei nõua mingite eriliste tingimuste loomist ega suuremate kulude tegemist. Samas, arvestab kohus, et peiete puhul on tegemist laialt levinud traditsiooniga ning lahkunule viimase au andmiseks teda tundnud sõprade ja töökaaslaste, nagu ka lähedaste kutsumine ja ühise koosviibimise sisustamine võib siiski nõuda mingis määras kulude kandmist (suupisted, joogid, ruumi rent), kuid, kohtu arvates, 1400 eurot ei saa siin pidada mõistlikuks summaks ning mõistlikult lähenedes peaks see jääma pigem mõnesaja euro ringi. Kuna antud juhul ükskõik millised tõendeid kulude kandmise kohta puuduvad, kuid peiete pidamise fakti, kui sellist, peab kohus rohkem kui tõenäoliseks (arvestades nii Eestis kui Ida-Virumaal kehtivaid traditsioone, kus peied ikkagi peetakse), hindab kohus oma õiglase äranägemise järgi kantud kulude suuruseks 100 eurot ning selles mahus rahuldabki seda nõuet. Varalise kahju hüvitamise nõue (tapetult saamata jäänud ülalpidamise hüvitis abikaasale ja lapsele) Järgnevalt hageja on nõudnud ülalpidamise hüvitise välja mõistmist nii endale (8 tuhat eurot) kui tema ja I.Gi ühisele alaealisele lapsele A Gile (4 tuhat eurot). VÕS § 129 lg 3 näeb ette, et kui isikul, kelle surm põhjustati, oli surma ajal seadusest tulenev kohustus teist isikut ülal pidada, peab kahju hüvitamiseks kohustatud isik maksma sellele isikule mõistliku rahalise hüvitise, mis vastaks ülalpidamise suurusele, mida surmasaanu oleks oma eeldatava eluea kestel sellele isikule andnud. PKS § 97 järgi ülalpidamist on õigustatud saama - alaealine laps, - laps kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni, aga ka - muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. 14
(17)Kohtu arvates, nii tapetu I.Gi abikaasa N.R, kui nende laps A.G vastavad PKS §-st 97 tulenevatele tunnustele. A G on praegu 17-aastane ja õpib xxx, soovib jätkata õpinguid ka edasi (ema N.R sõnul), s.t nii praegu, kui I.Gi surma hetkel oli ta õigustatud saama tapetud I.Gilt ülalpidamist. Vaidlust ei ole ka selle üle, et N.R on töövõimetu (ehk ei saa ise endale sissetulekut teenida) ja tema sissetulekuallikaks on praegu vaid toetusraha. Nimelt N.R praegusteks sissetulekuteks on pension 450-480 eurot ning vägivallakuriteo ohvri toitja surmast tuleneva kahju hüvitis (270,85 eurot kuus), mida ta saab sotsiaalkindlustusameti 5.01.2022 otsuse alusel ja see hüvitis kokku ei või olla suurem kui 9590 eurot (tl 80). Hüvitise maksmist kinnitab ka sotsiaalkindlustusameti 5.01.2022 tõend (tl 170). Seega, kohtu arvates, vastab N.R PKS §-st 97 tulenevatele tunnustele kui tapetu I.Gi abivajav sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama. Sellist tõlgendust kinnitavad ka muud perekonnaseaduse sätted. Nii, PKS § 15 lg 1 kohaselt abielu kohustab meest ja naist vastastikuseks lugupidamiseks ja toetuseks. Kohtu arvates kuulub selle alla ka töövõimetu abikaasa materiaalne toetamine. Sellise tõlgenduse kasuks räägib nt ka see, et PKS § 73 lg 1 järgi isegi pärast abielu lahutamist lahutatud abikaasa ei suuda kas oma vanuse või oma terviseseisundi tõttu ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ning vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus oli abielu lahutamise ajaks olemas, võib ta nõuda endale ülalpidamist teiselt lahutatud abikaasalt. Kui ka pärast abielu lahutamist saab töövõimetu endine abikaasa nõuda endale ülalpidamist, siis loogiline on eeldada, et seda enam peab töövõimeline abikaasa seda tegema abielu kestel. Ehk siis ka N.R oli I.Gi surma hetkel õigustatud saama temalt ülalpidamist. Järelikult nii A.G kui N.R vastavad VÕS § 129 lg-st 3 tulenevatele tunnustele ja iseenesest võivad nõuda süüdistatavalt hüvitist, mis vastaks ülalpidamise suurusele, mida surmasaanu oleks oma eeldatava eluea kestel neile andnud. N.R ütluste järgi I.Gi igakuiseks sissetulekuks oli ca 1200-1400 eurot ja ta sai veel töövõimetuspensioni 246 eurot kuus. Ta oli 50 aastat vana ehk siis veel lähema 10 aasta kestel oleks ta veel võimeline töötama, saama palka ja andma ülalpidamist abikaasale ja lapsele. Hagis lähtub hageja sellest, et toitja kaotajana saadav hüvitis katab 80% tema kahjust ning ülejäänu 20% moodustaks 68 eurot kuus, mis kohtu arvates on mõistlik ja õiglane summa. Selliselt nõustub kohus hagi põhjendustega selles osas, et VÕS § 129 lg 3 alusel peab süüdistatav maksma N.Rle rahalise hüvitise summas 8000 eurot (68eurot * 12kuud = 816eurot * 10aastat = 8160eurot, mida tsiviilhageja on ümardanud tsiviilkostja kasuks summani 8000 eurot) ja selles osas rahuldab kohus N.R hagi. Samale seisukohale asub kohus ka A.Gi kasuks ülalpidamise hüvitise väljamõistmise nõude osas. N.R ütluste järgi tema ja tapetu I.Gi ühine laps A.G õpib praegu gümnaasiumis ja soovib jätkata õpinguid ka edasi. Selliselt vastab A.G PKS §-st 97 tulenevatele tunnustele ja on alust arvata, et kui I.Gi elu ei katkeks A.Skulini kuriteo tagajärjel, siis ta annaks oma pojale A.Gile ülalpidamist ka edasi, vähemalt tema 21-aastaseks saamiseni. Kuna A.G soovib jätkata õpinguid, siis tal olekski õigus saada ülalpidamist kuni 21-aastaseks saamiseni. Järelikult pärast 27.11.2021 isa hukkumist oleks A.Gil õigus saada isalt ülalpidamist veel 21-aastaseks saamiseni ehk kuni 21.06.2026, s.t veel 4 aastat ja 6 kuud kogusummas 3672 eurot (12kuud * 4aastat = 48kuud + 6kuud = 54kuud * 68eurot = 3672 eurot) ning selles summas 3672 eurot rahuldabki kohus hagi, mõistes süüdistatavalt välja vastava hüvitise A Gi kasuks. Menetluskulud Vastavalt
§ 189
lg 2 kohtumenetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega.
§ 306
lg 1 p 14 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.
§ 175lg 1 p 3, 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja 15
(17)vajalikus ulatuses ning riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulud. Antud asjas on tekkinud alljärgnevad menetluskulud: ekspertiisitasu 413 eurot (tl 93), 1938 eurot (tl 168p) ning kaitsjatasud kohtueelses menetluses 312,90 eurot (tl 175), 282,70 eurot (tl 178), 388,80 eurot (tl 182) ja kohtus 1051,20 eurot.
§ 175lg 1 p 9 kohaselt on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.
Vastavalt
§ 179
lg 1 p 1 süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 kuupalga alammäära. 2022.aastaks kehtestatud kuupalga alammäära suurus on 654 eurot. Seega sundraha suurus esimese astme kuriteo puhul on 1635 eurot (654*2,5=1635).
§ 180
lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.
§ 180
lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb menetluskulude riigi kanda jätmise otsustamisel arvestada toime pandud kuriteo iseloomu (RKKKo nr 3-1-1-3811, p 27). Kohus leiab, et menetluskulud kuuluvad väljamõistmisele süüdistatavalt. Kuigi menetluskulude summa on suur, võib A.Skulin menetluskulusid hüvidata vangistuses tööd tehes ja siis peale karistuse ärakandmist. Kohus ei tuvasta alust A.Skulin’i menetluskulude kandmisest vabastamiseks ka arvestades toimepandud teo iseloomu, sest ta pani toime raske isikuvastase esimese astme kuriteo, mille tulemusena katkes kannatanu elu.
§ 180
lg 3 lg 3 kohaselt kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kohus leiab, et antud juhul võib määrata menetluskulude hüvitamine ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, mis võimaldab süüdistataval täita oma kohustused selle pikema aja jooksul ning selle tähtaja möödudes, kui A.Skulin näitab, et suhtub temale pandud kohustuste täitmisesse vastutustundlikult ja teeb vastavaid pingutusi menetluskulude tasumiseks, võib kohus seda tähtaega veelgi pikendada. Asitõendid
§ 126
lg 3 p 1, 2 ja 4 kohaselt menetleja määruses või kohtuotsuses nähakse asitõendi suhtes ette järgmised meetmed: kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses; muu asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, tagastatakse omanikule või seaduslikule valdajale; väärtusetu asi, piraatkaup ja võltsitud kaup hävitatakse või seaduses sätestatud juhul töötatakse ümber. Kohus leiab, et antud asjas kogutud asitõenditega tuleb toimida järgmiselt. Sündmuskohalt võetud asitõendid: Swedbank pangakaart I Gi nimele, valget värvi tekikott, nuga elutoa põrandalt, musta värvi sokid, pits söögilaua pealt (2 tk), metallist kahvel (2 tk), poolik alkoholipudel „STARKA“, tühi alkoholipudel „STARKA“, Coca-Cola pudel, DNA-proovid, kannatanule I. Gile kuuluvad riideesemed (musta värvi jope, musta värvi nokamüts, musta värvi Adidas tossud, fliisist jakk Adidas, musta värvi T-särk, spordipüksid Adidas ja halli värvi aluspüksid), mis on hoiul Ida prefektuuris asitõendi üleandmise-vastuvõtmise akti nr 21ATH 15141 (tl 183) ja nr 22ATH 15462 alusel (tl 184) – hävitada antud kohtuotsuse jõustumisel. 16
(17)Süüdistatava Aleksei Skulini kinnipidamisel ära võetud riideesemed: tumehalli värvi kaPtsiga dressipluus, musta värvi dressipüksid, musta värvi pildiga T-särk, musta värvi plätud ja musta värvi sokid, mis on hoiul Ida prefektuuris asitõendi üleandmise-vastuvõtmise akt nr 22ATH 15462 alusel (tl 184) – tagastada Aleksei Skulin’ile antud kohtuotsuse jõustumisel. /allkirjastatud digitaalselt/ Deniss Minzatov eesistuja /allkirjastatud digitaalselt/ Renna Tammik rahvakohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Siiri Eero rahvakohtunik Osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 18.01.2023 kohtuotsusega. 17
(17)