Obsah (12)

§ 143§ 142§ 145§ 164§ 167§ 11§ 170§ 168§ 172§ 149§ 146§ 76

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Triin Niinemets Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2023, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-107371 Tsiviilasi Renovum OÜ hagi J

) § 143 lg 1 mõistes. Käenduslepingus on kokku lepitud 3 vastutuse rahalises maksimumsummas ning see on sõlmitud kirjalikult, seega ei ole leping

§ 143lg 2 ega § 144 lg 2 alusel tühine.

17.

§ 142

lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. 18.

§ 145

lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.

§ 145lg 2 järgi käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

1. Kuna kostja I ei esitanud kohtule tähtaegselt vastuväiteid, luges kohus TsMS § 407 lg 1 kolmanda lause alusel hageja esitatud faktilised väited kostja I poolt omaksvõetuks ning rahuldas hagi kostja I suhtes hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses tagaseljaotsusega. Kostja II on hagile vastanud ja sellele täies ulatuses vastu vaielnud, mh on kostja II esile toonud, et teda ei ole teavitatud võlgnevuse tekkest, lepingu lõpetamisest ega nõude loovutamisest. Kohtu hinnangul ei saa asjaolust, et kostja I ei ole hagile vastanud, lugeda asjaolusid omaksvõetuks ka kostja II suhtes, eriti olukorras, kus kostja II on esitanud vastuväiteid nii põhilepingust kui käenduslepingust tulenevatele kohustustele.
2. Käenduslepingu p 2.1 järgi juhul, kui liisinguvõtja ei täida liisingulepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, võib võlausaldaja nõuda liisingulepingu täitmist omal äranägemisel kas liisinguvõtjalt või käendajalt või mõlemalt ühiselt. Käendaja on kohustatud täitma liisinguvõtja poolt võlausaldaja kasuks täitmata rahalised kohustused 14 (neliteist) kalendripäeva jooksul arvates võlausaldaja sellekohase kirjaliku teate kättesaamisest. Käenduslepingu p-s 3.
3. on pooled kokku leppinud, et „ühe poole teade teisele poolele loetakse kättesaaduks, kui teade on üleantud allkirja vastu või saadetud postiasutuse poolt tähitud kirjaga lepingus näidatud aadressil või poole poolt teatatud muutunud aadressil ja postitamisest on möödunud 14 (neliteist) kalendripäeva.“ (dtl 52).
4. Pooled on seega käenduslepingus kokku leppinud, et käendaja vastutuse eelduseks on põhivõlgniku kohustuste rikkumine ning käendaja kohustus muutub sissenõutavaks võlausaldaja poolt käendajale vastava kirjaliku teate üleandmisega allkirja vastu või tähitud kirjaga saatmisega. Kohtule esitatust ei nähtu, et käendaja vastu oleks enne kohtumenetlust esitatud nõue lepingus kokkulepitud vormi ja teatamise korda järgides. Seega on nõue esitatud alles kohtumenetluses hageja poolt, kes ei ole käenduslepingu pooleks. Hageja tugineb asjaolule, et esialgne võlausaldaja on loovutanud talle nõude kostja I vastu. Hageja ei ole täpsustanud, kas loovutatud on ka nõue kostja II vastu. 22.

§ 164

lg 1 järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda leping alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine).

§ 164lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

Nõude loovutamiseks on

§ 164

lg 1 esimese lause järgi vaja nõude loovutaja ja omandaja kokkulepet ja nõude loovutamise eesmärgi saavutamiseks (võlausaldaja vahetus) on vajalik kehtiva loovutamislepingu sõlmimine.

§ 167

lg 1 järgi lähevad nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, 4 sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale.

1. Hageja kui loovutusega nõude omandanud võlausaldaja ülesandeks on tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 muu hulgas tõendada, et ta on nõude omandanud loovutusega (Riigikohtu
2. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p 18).
3. Riigikohtu praktika järgi on nõude loovutamine käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust. Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (Riigikohtu
4. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-13381, p 11). Lepingust tulenevate nõuete loovutamise lepingu vormi puhul tuleb arvestada

§ 11

lg-s 3 sätestatut, mille kohaselt peab lepingust tuleneva nõude loovutamisleping olema samas vormis, milles sõlmiti põhileping (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Tallinn 2016, lk 833). 25.

§ 170

kohaselt on loovutamine kehtiv, kui võlausaldaja teatab võlgnikule nõude loovutamisest uuele võlausaldajale, või kui uus võlausaldaja esitab nõude loovutamise kohta välja antud dokumendi võlgnikule.

§ 168

lg 2 järgi peab senine võlausaldaja uuele võlausaldajale tema nõudmisel andma dokumendi, mis kinnitab nõude loovutamist.

§ 172

järgi võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. 26. Hageja on hagiavalduses toonud esile, et liisinguandja 28.02.2022 loovutas nõude kostja I vastu hagejale ning selle kohta saadeti samal kuupäeval kostjatele teade (dtl 31). Hageja ei ole esile toonud, et kostjat II oleks eraldi teavitatud nõude loovutamisest ega esitanud ka vastavaid tõendeid. Kostja II on korduvalt väitnud, et talle ei ole teatatud võlgnevuse tekkest (dtl 117-118, dtl 131). Kostja II on omaks võtnud üksnes selle, et on „mõne aasta eest“ saanud liisinguandjalt teavituse võla kohta, mis seejärel aga likvideeriti (dtl 131). Kostja II toob esile, et ei oma isiklikku e-postiaadressi ja teavitused pidid olema talle saadetud posti teel allkirja vastu (dtl 131). Kostja II on korduvalt palunud hagejal esitada tõendid kirjade saatmise kohta (dtl 131, 141). 27.

§ 167

lg 1 sätestab eelduse, et käendusleping läheb uuele võlausaldajale üle koos põhilepinguga. Hageja ei ole esitanud tõendeid loovutustehingu toimumise kohta. Kohtu hinnangul ei ole hageja ka tõendanud, et liisinguandja on kostjaid nõude loovutamisest teavitanud. Hageja on kohtule tõendina nõude loovutamisest ja sellest teatamisest esitanud e-kirja väljatrüki (dtl 86). Kohtu hinnangul ei tõenda väljatükk nõude loovutamise tehingu sõlmimist ega kostjate teavitamist. Dokumendi päises on märgitud kostja I endist nime sisaldav e-postiaadress, puuduvad kirja saatmist kontrollida võivad (meta)andmed. Kiri on allkirjastamata, puudub selle koostaja nimi. Seega ei ole ka tuvastatav, kes on tahteavalduse juriidilise isiku nimel teinud ning kas sellel isikul on esindusõigus. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendit, et teade oleks kostjale üle antud liisingulepingu p-s 15.4 kokkulepitud viisil allkirja vastu, saadetud tähitud kirjaga ega et see oleks ka lepingu mõistes „muul viisil“ kätte toimetatud. Seega ei ole hageja tõendanud, et liisinguandja ehk algne võlausaldaja on teatanud nõude loovutamisest kummalegi kostjale. 5 28. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Sama paragrahvi neljas lõige sätestab, et omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustes. 29. TsMS § 440 lg 4 järgi kohus ei ole õigeksvõtuga seotud ka asjas, kus osaleb mitu kostjat ja vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt, ja hagi ei võta õigeks kõik kostjad. 30.

§ 149

lg 1 alusel on käendajal õigus vastuväiteid esitada ka juhul kui põhivõlgnik neist loobus, seega ei saa lugeda kostjat II seotuks sellega, et kostja I on vastuväidete esitamata jätmisega hageja nõude vaikimisi omaks võtnud. Samuti saab käendaja esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad tema ja võlausaldaja vahel sõlmitud käenduslepingust (Riigikohtu

1. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1210, p 11).
2. Hageja ei ole tõendanud, et tema või liisinguandja on esitanud käendaja vastu käenduslepingu p. 3.
3. järgse nõude, arvestades käenduslepingu p-s 3.
4. kokku lepitud vorminõudeid ja teate edastamise korda. Samuti ei ole tõendatud kostjale II nõude loovutamisest teatamist ega muude kohtueelsete teavituste saatmist. Arusaamatuks jääb, kuidas tõendab kostja II teatamist viide kirja väljatrükile, mille teksti järgi on kostja I 18.04.2019 võtnud ühendust liisinguandjaga, et teatada tekkinud makseraskustest ja soovinud leida mõlema osapoole jaoks sobivat lahendust (dtl 124, 59). Hageja on esile toonud, et kostja II ei ole tundnud huvi lepingu täitmise vastu (dtl 124). Kohus nõustub, et käendajal on

§ 146

lg 1 alusel õigus nõuda võlausaldajalt teavet põhilepingu täitmise kohta, seega on kostjale II etteheidetav, et ta ei ole ise päringute tegemise kaudu infot kätte saanud. Kostja II on esile toonud, et on „mõned aastad tagasi“ saanud ühe teate liisinguandjalt, et on tekkinud võlgnevus, mis likvideeriti (dtl 131). Kohtu hinnangul ei saa kostja II väitest ühe teate saamise kohta järeldada, et ta oli või pidi olema kursis hiljem tekkinud probleemidest põhilepingu täitmisega. Kohtu hinnangul on mõistlikult usutav, et kostjal II võis tekkida eeldus, et vajadusel saadetakse talle kirjalikud teated lepingus kokkulepitud vormis ja viisil käenduslepingus märgitud aadressil, milliseid kostja II on menetluses korduvalt nõudnud ka näha. Kohus möönab, et kuigi teabe küsimise õiguse kasutamata jätmine on kostjale II etteheidetav, siis pole tegemist niivõrd suure rikkumisega, mis annaks alust tõendamiskoormise muutmiseks.

1. Seega on hageja esmakordselt esitanud nõude kostja II vastu maksekäsu kiirmenetluses, mis on üle läinud käesolevaks hagimenetluseks. Kostja II ei ole hagi õigeks võtnud ja on esitanud vastuväiteid nõude selgusele, olemasolule, suurusele, kujunemise korrale, kõrvalnõuetele kui hagi kooskõlale kehtiva õigusliku regulatsiooniga ning juhtinud tähelepanu vastuoludele maksekäsu kiirmenetluse avalduses ja hagiavalduses. Kuna kostja II on õiguslike eriteadmisteta tarbija, tuleb tema vastuväiteid tõlgendada laiendavalt ja leida, et tema vastuväidetest ilmneb tahe vaidlustada hagi terves ulatuses, sh hageja õiguse käenduslepingu alusel kohustuse täitmist nõuda.
2. Kostja II toob esile, et hageja on käitunud halvas usus ja hageja nõue on ebaselge, kuna maksekäsu kiirmenetluses ja hagis nõutud summad erinevad oluliselt (dtl 118). Hageja on vastuolu põhjendanud järgnevalt: „Maksekäsukiirmenetluse avalduse saab esitada 6 igaüks, kellel puudub juriidiline haridus, sellepärast võivad ka andmed erineda. Hagi koostamisel muutuvad andmed vastavalt Eesti Vabariigi seadusandluses sätestatule nõuete esitamisel“ (dtl 125). Kohus hageja seisukohaga ei nõustu ja selgitab hagejale, et ka maksekäsu kiirmenetluses esitatavad nõuded peavad olema kooskõlas Eesti Vabariigi seadustega, valeandmete esitamine ei ole lubatud ning võib kaasa tuua kriminaalvastutuse. Seetõttu tuleb avaldajal TsMS § 4821 lg 1 p 61 alusel ka kinnitada esitatud andmete õigsust, samuti teadmist, et tahtlik valeandmete esitamine kohtule võib kaasa tuua kriminaalvastutuse. Hageja ei ole esile toonud, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse oleks esitanud temaga mitteseotud isik või et see ei oleks see toimunud tema korraldusel, maksekäsu kiirmenetlusele järgnenud hagimenetluses ei ole esinenud probleeme menetlusdokumentide kättetoimetamisega hageja volitatud esindajale, ei ole esinenud probleeme üleminekul hagimenetluseks, hageja on hagiavalduses ka arvestanud maksekäsu kiirmenetlusega. Seega puuduvad põhjused, mis ei peaks maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitanud isiku käitumine mitte olema omistatav TsÜS § 132 lg 1 alusel hagejale. Hageja ei saa vastutusest vabaneda, kui ta ise kohustab maksekäsu kiirmenetluse avaldusi esitama isikuid, kellel puuduvad vajalikud oskused. Kohus nõustub kostjaga II, et hageja käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega ning enne hagimenetlust niivõrd erinevate nõuete esitamisega on hageja käitunud vastuoluliselt ning tekitanud põhjendatud kahtluse oma nõuete olemasolus ja õigsuses.
3. Käenduslepingu alusel tekib võlasuhe, mille sisuks on käendaja kohustus vastutada põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendajal tekib käenduslepingust eraldiseisev iseseisev ühepoolselt võetud täitmiskohustus ja võlausaldajal lisaks iseseisev nõudeõigus käendaja vastu (Riigikohtu
4. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1210, p 11). 35.

§ 76lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. 36. Samuti, arvestades käenduslepingu p-des 3.1 ja 3.3 kokku lepitut, leiab kohus, et tõlgendades käenduslepingut kooskõlas

§-s 29 toodud tõlgendamisreeglitega, ei ole TsÜS §-st 138 ja

§-st 6 tuleneva hea usu põhimõttega kooskõlas olukord, kus käendajalt nõutakse kohustuse täitmist lepingu pooleks mitteoleva isiku poolt, tõendamata oma õigust käendajalt kohustuse täitmist nõuda. Seega ei muutu käenduslepingu alusel võetud kohustus sissenõutavaks enne käenduslepingu p 3.

1. nimetatud nõude esitamisest õigustatud isiku poolt.
2. Eeltoodut arvestades tuli hagejal selgelt ja üheselt tõendada, et tal on õigus nõuda kostjalt II liisinguandjaga sõlmitud käenduslepingu alusel kostja I kohustuse täitmist. Seda ei ole aga hageja teinud. Seega on kostjal II õigus keelduda kohustuse täitmisest, kuni hageja ei ole esitanud lepinguga kooskõlalist nõuet ja tõendanud, et on täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik.
3. Eelnevast tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulude jaotus
4. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 ja 4 ning § 174 lg 1 järgi määrab kohus otsuses kindlaks 7 menetluskulude jaotuse ning kostjalt hageja kasuks välja mõistetava menetluskulu rahalise suuruse.
5. Kohus jätab menetluskulud, mis ei ole juba kindlaks määratud ja välja mõistetud Tartu Maakohtu 06.10.2022 tagaseljaotsusega, hageja kanda. Kostja II ei ole esitanud menetluskulude nimekirja. Kostja II on menetluses esindanud end ise. Seega hüvitatavad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) kohtunik 8