1 1-06-11818 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus, Tartu maantee kohtumaja Otsuse kuulutamise aeg ja koht 30. jaanuaril 2007.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-06-11818 /06237600258/ K

§ 113

järgi üldmenetluses Prokurör Natalja Vester Kaitsja Raul Otsa SÜÜDISTATAV G.J elukoht XXXXXX, isikukood XXX, Eesti Vabariigi kodanik, haridus 7 klassi, Jüri Gümnaasiumi õpilane, varem kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud järgmiselt:  29.12.2003.a. Ida-Harju politseiosakonna poolt

§ 262alusel rahatrahviga 300 krooni  28.10.2005.a.

Ida-Harju politseiosakonna poolt AS § 71 alusel suulise hoiatusega,  23.11.2005 Ida-Harju politseiosakonna poolt

§ 262

alusel rahatrahviga 600 krooni tõkend: vahistamine (kahtlustatavana kinni peetud 21.03.2006, vahistatud 22.03.2006) 2 RESOLUTSIOON 1. Mõista G.J süüdi

§ 113järgi ning karistada seitsme

§ 113järgi kvalifitseeritava kuriteo, milleks on teise inimese tapmine.

KOHTULIK UURIMINE Kohtuistungil seletas G.J , et süüdistus on talle arusaadav ning tunnistas ennast talle

§ 113järgi esitatud süüdistuses süüdi, väljendades toimepandu pärast kahetsust.

Ütluste andmist süüdistatav keeldus. 3 Prokuröri taotlusel avaldas kohus süüdistava poolt kohtueelses menetluses omakäeliselt koostatud puhtsüdamliku ülestunnistuse (tl. 143), milles süüdistatav on väitnud, et

1. aasta veebruari lõpus pühapäevasel päeval, olles viinud Martini juurde arvutimängu, läks ta kl 20.00 ajal rongijaama ning kui inimesed rongist väljusid, nägi ta, et üks tüdruk läks leivamaja teed kaudu ning süüdistatav läks sealt kaudu, olles eelnevalt tarbinud alkoholi. Seejärel on süüdistatav puhtsüdamlikus ülestunnistuses väitnud, et ei saanud aru, mida ta tegi ning läks tüdrukule kallale, lükkas ta pikali ja lõi noaga, seejärel lohistas ta metsa alla ning võttis riidest lahti, sai seepeale aru, et tegemist on naabritüdrukuga ning jooksis minema. Samuti loeti kohtuistungil prokuröri taotlusel avaldatuks G.J-i poolt kohtueelses menetluses kahtlustatavana antud ütlused (tl. 153-155, 173-174), milles on süüdistatav väitnud, et saabus 24.02.2006.a. Arukülla oma vanaema juurde,
2. veebruari õhtul ostis üks umbes 20-aastane talle tundmatu mees talle tema palvel Jaama poest pudeli Laua viina ning samal õhtul jõi süüdistatav poole sellest pooleliitrisest viinast üksinda olles ära, minnes seejärel vanaema juurde koju.
3. veebruaril ärkas süüdistatav umbes kl 12.00 paiku ja oli vanaema juures kuni umbes kl 15.00-ni, seejärel läks jalutama, jättes viina vanaema juurde kappi, ent võttes kaasa valge, umbes 20 cm pikkuse ja umbes 10 cm pikkuse ühepoolse teraga plastikust peaga leivanoa. Ütluste kohaselt ei tavatsenud süüdistatav nuga kaasas kanda, ent mõnikord võttis noa kaasa turvalisuse huvides. Umbes kl 19.30 paiku läks süüdistatav ütluste kohaselt uuesti välja – läks vanaema juurest Martini juurde, et viia ära varem laenatud arvutimängu plaadid, kaasas oli taskusse jäänud nuga ja pükste taskus poolik pooleliitrine viin, millest süüdistatav enne Martini juurde minemist raamatukogu trepil istudes neli korda rüüpas. Läinud Martini juurde ning andnud plaadid ära, läks süüdistatav Jaama poe poole, jõi käimise pealt tühjaks viinapudeli ja viskas tühja pudeli Jaama poe juures olevasse klaasikonteinerisse. Jaama poe juures läks süüdistatav ilma igasuguse põhjuseta raudteejaama, kus kohtas Martini-nimelist ja hüüdnimega „Lind“ kutsutavat poissi ning veel ühte poissi, keda ta ei tundnud ja rääkis nendega veidi, mispeale poisid lahkusid. Seejärel saabus Tallinna poolt rong ning inimesed väljusid ja süüdistatav märkas, et „leivamaja“ poole liigub üks tüdruk ning süüdistatav otsustas minna koju, mis jäi samasse suunda, kuhu liikus tüdruk. Tüdruk liikus väidetavalt 1-2 maateri kaugusel süüdistatavast eespool. „Leivamaja“ juurde jõudes tekkis süüdistataval mõte ees kõndiv tüdruk ära tappa. Ütluste kohaselt tundis süüdistatav, et oli purjus, ent mäletab kõike väga hästi. Mõte oli lihtsalt tappa, ei midagi muud, vägistamiskavatsust ei olnud. Ütluste kohaselt mõtles süüdistatav tappa tüdruku noaga selja tagant, kusjuures tüdruk tundus talle võõras, tal oli seljas helesinine jope, jalas teksapüksid ja kingad ning ta kandis käekotti ja kilekotti. Järgnevalt liikus süüdistatav ütluste kohaselt tüdruku järgi kuni väikese metsatukani, mida kutsutakse pommiauguks ja sinna jõudes mõtles tüdruku tappa, võttis oma paremast taskust vanaema juurest kaasa võetud noa, lükkas esmalt tüdrukut selja tagant kahe käega , mille peale kukkus tüdruk kõhuli maha, karjudes midagi vene keeles, millest süüdistatav aru ei saanud. Seejärel astus süüdistatav ütluste kohaselt kannatanule veidi lähemale ning lõi teda mitu korda noaga selja piirkonda, sihtimata ja suhteliselt kiiresti. Noahoopide ajal püüdis tüdruk püsti tõusta, kuid süüdistatav takistas teda, surudes ta uuesti kõhuli maha. Vaadanud tüdrukut umbes minuti, lohistas süüdistatav seejärel tüdruku teerajalt veidi eemale, umbes 10 meetri kaugusele metsatukka, kui ta tüdrukut lohistama hakkas, siis tüdruk enam ei liigutanud. Pärast lohistamist märkas süüdistatav oma ütluste kohaselt, et tegemist on tema hea tuttava E, keda ta tundis juba väikesest peale, kellega sai hästi läbi, kuid kellega viimasel ajal ei olnud eriti kohtunud ja kelle suhtes tal ei olnud mingisugust vihavaenu. Olles tüdruku metsatukka lohistanud, võttis süüdistatav ta riidest lahti, ütluste kohaselt tundus süüdistatav E ära pärast lahtiriietamist. Ütluste kohaselt võttis süüdistatav tüdruku riidest lahti selleks, et näha tema suguorganit, aga 4 see ei olnud tapmise motiiviks – see mõte tekkis alles siis, kui tüdruk oli metsatukka lohistatud. Ütluse kohaselt süüdistatav lihtsalt vaatas, ennast sel ajal ei rahuldanud ning tüdruku suguorganit ei katsunud. Ütluste kohaselt šokeeris süüdistatavat asjaolu, et tegemist oli E’ga. Tüdruku kotid viskas süüdistatav lähedalasuvasse kraavi, tema seljast võetud riided jättis tüdruku kõrvale, midagi ta tüdrukult ära ei võtnud, nuga kadus kuhugi sündmuskohale lumehange. Ütluste kohaselt rääkis süüdistatav juhtunust Silverile, kelle perekonnanime ta ei tea ning seda vajadusest kellegagi rääkida. Samuti loeti kohtuistungil prokuröri taotlusel avaldatuks 22.03.2006.a. koostatud kahtlustatava ütluste ja olustiku seostamise protokoll (tl. 164-166). Selle kohaselt näitas süüdistatav uurimisgrupile kohta Aruküla raudteejaamast Tallinna mnt-lt raudteeplatvormini viivat jalgrada, kus ta seisis, kui Tallinna poolt tuli rong; seejärel osutas süüdistatav kannatanu liikumissuunda „leivamaja“ poole ning liikus uurimisgruppi juhendades selles suunas. Kahtlustatav osutas uurimisgrupile, et Järsi teelt suundusid nad vasakule Kaasiku tänavale umbes kahekümne meetri kaugusel Järsi teest. Peatunud Järsi tee 1 asuva tootmishoone kõrval selgitas süüdistatav, et selles kohas tekkis tal mõte tütarlaps tappa ning selgitas, et tütarlaps oli talle selja tagant võõras. Liikudes umbes 10 meetrit edasi osutas süüdistatav kohale, kus ta tütarlapsele noa selga lõi, näidates mannekeeni peal, kuidas ta lükkas enda ees kõndinud tütarlapse kõhuli maha, kuidas kannatanu kukkus Kaasiku tänava teele tema liikumissuunast paremale teeserva, umbes 4 meetri kaugusele Järsi tee 1 asuva tootmishoone aianurgast. Seejärel selgitas süüdistatav, kuidas kõhuli kukkunud tütarlaps tõusta püüdis ning kuidas ta tütarlapse tagasi kõhuli surus ning kuidas, kuhu piirkonda ja mis asendist ta kannatanut noaga lõi. Samuti näitas süüdistatav, kuidas ta seejärel kannatanu teise teeserva tõmbas ja kannatanu vasakule küljele külili pani ning selgitas, et vaadates seejärel ühele ja teisele poole, keeras seejärel kannatanu selili, võttis kinni kannatanu paremast käest ning lohistas kannatanut mööda Kaasiku tänavat tagasi Järsi tee 1 asuva tootmishoone suunas kuni tootmishoone territooriumi piirava aiani. Umbes 1,5 meetrit enne aianurka pööras süüdistatav kannatanut lohistades paremale metsatuka sisse. Seejärel osutas süüdistatav kohale, kus ta märkas maha jäänud kilekotti, mispeale jättis kannatanu aia nurga juurde ning läks ja viskas kilekoti Järsi tee poolt vaadatuna vasakule tee ääres olevasse kraavi. Seejärel näitas süüdistatav mannekeeni peal, kuidas ta jätkas kannatanu lohistamist ja lohistas kannatanu Kaasiku tänava teest umbes 15 meetri kaugusele metsatuka sisse, kuhu ta kannatanu jättis. Süüdistatav seletas, et kannatanu jäi selili asendisse, käsi jäi ülesse kannatanu pea kõrvale ning jope kattis kannatanu näo. Seejärel seletas süüdistatav, et võttis kannatanu jalast lukuga kingad ning näitas suunda, kuhu ta need viskas. Seejärel seletas süüdistatav, et avas kannatanu püksirihma, nööbi ja luku ja võttis kannatanul püksid jalast ning osutas suunda, kuhu ta püksid viskas. Samuti seletas süüdistatav, et võis katsuda kannatanud kõhult ja jala kannapiirkonnast. Seejärel seletas süüdistatav, et pärast kannatanult pükste äravõtmist kattis ta kannatanu lumega ning näitas ette, kuidas ta jalaga lund kannatanu peale lükkas. Seejärel seletas süüdistatav, et olles kannatanu lumega katnud, hakkas jooksma kodu poole ning näitas, kus kohas ta nägi kannatanu käekotti, mille ta kodu poole minnes oli üles võtnud ning mille ta Kaasiku tänava kraavi silla juurde minnes seal lahti võttis ning seal olnud asjad kraavi laiali viskas, näidates seejuures ka koha, kuhu ta asjad viskas. Viimaks seletas süüdistatav, et pärast kotis olnud asjade kraavi sillalt jooksis ta kodu poole, liikudes Kaasiku tänavalt paremalt ülejärgmisele tänavale, nimelt Maasika tänavale. Samuti seletas süüdistatav, et käis ka poes ja ostis pitsa ja joogi ning seletas veel, et esiti oli mõelnud ka politseile teatamise peale, ent kartis seda teha. Kohtuistungil andis kannatanu Y Z ütlusi selle kohta, et 26.02.2006.a. läks tema tütar E Ž linna ning teda oodati tagasi 20:00 rongiga, ent tagasi ei tulnud. Umbes kella
4. paiku hakkas Y Z helistama tütre telefonile, telefon kutsus, kuid vastu ei võetud, helistada proovis umbes 5 iga 15 min tagant kuni keskööni, seejärel ei andnud telefon enam kutsuvat tooni ja oli välja lülitatud. Järgmisel hommikul läks Y Z abikaasa tööle, ja sai S Z käest teada, et E saabus rongiga Arukülla tagasi. Y Z sõitis tööle kella 10 paiku, oli selge ilm, sadas lund ja päev möödus nagu tavaliselt. Umbes kella 19:00 paiku õhtul tuli tunnistaja Y Z koju, kuid E ei olnud ikka kodus ning Y Z hakkas helistama tütre sõbrannadele, kuid keegi ei osanud midagi öelda. Seejärel sõitis Y Z koos pojaga S Z juurde, kes rääkis talle ,et E saabus eelmisel õhtul Arukülla elektrirongiga ja hakkas kodu suunas Järsi teed ja edasi Kaasiku tänavat mööda minema. Y Z seletas, et arvas S. Z’lt kuuldu põhjal, et ehk jäi E auto alla, mispeale sõitis koos pojaga oma väikebussiga väga aeglaselt mööda Järsi teed ja hiljem Kaasiku tänavat, vaadates teeäärseid. Avastamata midagi, pöördus koju tagasi, kus ta helistas ühele oma tuttavale, H’le, ja tegi ettepaneku püüda koos veel otsida. Y Z läks tagasi Kaasiku tänavale ja liikus Kaasiku tänavaga paralleelselt kulgevat kraavi pidi ja püüdis jalgadega lund laiali lükates midagi avastada. Vasakus käes hoidis ta taskulampi, kuivõrd oli väga pime. Kraavi lõpuosas märkas ta väikest kilekoti nurka lumest väljas, tõstis selle üles ja avas ning ning leidis seest ajalehele, mida loeb tema poeg ja mille viimane oli just palunud õel poest osta, helistas politseisse, pani kilekoti leiukohta tagasi ning liikudes Kaasiku tänavat pidi Falkonet Metalli hoone suunas märkas aiapiirde nurga juures lumega kaetud jälgi. Y Z seletas, et läks mööda jälgi edasi ja kontrollis kõiki kahtlasi mügarikke, märgates piklikku mügarikku, lähenes sellele, ning tundis käega katsudes kõva eset, tõmmates lund eemale, tuli nähtavale tütre vasak jalg. Seepeale helistas ta uuesti politseisse ja ütles, et on avastanud tütre laiba. Midagi ta sündmuskohal ei muutnud, läks teele ja ootas politseid, enne politsei saabumist läks koju ja teatas abikaasale ja pojale, mispeale need riietusid ning läksid koos Y Z’ga tagasi sündmuskohale. Samuti andis kannatanu Y Z ütlusi selle kohta, et 2006.a märtsis läks ta koos abikaasaga tapmiskohale, et süüdata küünlad, lumi sulas väga kiiresti ning nad märkasid, et Järsi tee suunas olid jäises lumes verejäljed. Umbes seal kust varem oli leitud kilekott, oli jäässe külmunud verejälg. Kartes, et kõik sulab kiiresti, võttis Y Z teelt jäätükid ja pani karbiga külmikusse. Samuti avastasid Y Z ja tema abikaasa samast kohast E kõrvarõngaste fragmendid, mis asusid verejäljest laiba asukoha suunas, samuti leidsid nad viinapudeli ja ZEN-telefonikaardi . Asjad ja verejäljed andis Y üle kohalekutsutud politseieksperdile. Y Z ütluste kohaselt tundus talle, et E surnukeha oli selle leidmise kohta lohistatud. Y Z hinnangul võis E’l kaasas olla 150-200 krooni oma raha ning lisaks sellele 500 krooni, mille abikaasa oli E andnud rõivaste ostmiseks. Kohtuistungil andis kannatanu M Ž ütlusi selle kohta, et 26.02.2006 a hommikul käis ta linnas sisseoste tegemas, jõudis koju 15:00 paiku ning leppis E’ga kokku, et järgmise rongiga läheb E linna, et endale mõningaid riideid osta. Kui E ei olnud ka kell 22:00 koju jõudnud, siis hakkas M Ž, tema abikaasa ja pojad E’le helistama, aga E telefon ei vastanud. Järgmisel päeval kuulis ta oma kolleegi S Z käest, et viimane oli näinud, kui E Arukülla saabus ning et ta oli läinud kodu poole suunas, kus ees liikus üks noormees, millest S Z oli järeldanud, et noormees ootas E. M Ž oletas, et E läks ööseks sõbranna juurde ning hommikul otse kooli. Ka selle päeva õhtul E koju ei tulnud ning umbs kl 19:00 paiku hakkas M Ž koos abikaasaga helistama E sõbrannadele. Hiljem läks abikaasa välja otsima, tuli tagasi ja teatas, et leidis koti ning läks tagasi otsima, kell 23:13 tulu abikaasa uuesti koju ja teatas, et leidis tapetud ja vägistatud tüdruku. Samuti andis M Ž ütlusi selle kohta, et ta nägi S Z kirjeldusele vastavat noormeest, kes möödus nende majast ja vaatas aknasse kus põles Elviira toa aknal küünal. Kui noormees M Ž märkas, siis ütles „Tere“. See jäi M Ž’le meelde, kuivõrd tundus viisakas, sest noored ju 6 tavaliselt ei tereta. Seepeale palus M Ž abikaasal helistada ruttu Z’le ja tuleks Z ruttu kohale, kuna Z võiks noormehe ära tunda. Nad jälitasid noormeest, sõitsid aeglaselt tema järgi. Seejärel tuli M Ž abikaasa ja S Zkinnitas, et see on sama noormees. M Ž kõnetas noormeest, kes vastas, et mäletab E, ent ei näinud teda jaamas 26.veebruaril. Samas oli noormees öelnud, et samal päeval umbes 21:00 paiku nägi ta poe juures nägi 3-4 vene keelt kõnelevat noormeest, kirjeldades neid väga hästi: 2 neist spordiriietes ja 2 teksastes, jõid midagi ja olid kahtlase välimusega. 21.03.2006.a. nägi M Ž noormeest uuesti ja kõnetas teda, küsides, kas viimane on politseile seletuse andnud, ent noormees vastas eitavalt. Samal päeval umbes 24:00 paiku keegi helistas, ja M Ž kuulis, et abikaasa rääkis selle noormehe emaga, et ema nuttis ja et politsei võttis tema poja kinni. Isa veel kogu aeg toetas, lohutas. Kannatanu M Ž esitas tsiviilhagi summas 29077,50 + 390-5500 = 29467,50 krooni. Kohtuistungil andis tunnistaja S Z ütlusi selle kohta, et nägi E viimati 26.02.2006, mil E tuli Tallinnast elektrirongiga mis saabus Arukülla 19:
5. Vaadates aknast perrooni poole, nägi ta paremal pool puu all seismas noormeest, kes näis kedagi ootavat. Joostes rongi saabudes perrooni poole, et minna vastu oma emale, jooksis S Z noormehest mööda. Noormees kandis laiu tumedaid riideid, selliseid pükse, nagu kannavad räpparid ja laia jopet, peas tume dressipluusi kapuuts. Vaguni juures kohtus S Z oma emaga ja vagunist väljus ka E, kellel oli seljas helesinine jope, teksad, kilekott käes ning kellega koos liikus S Z mööda platvormi ja vestles, soovitas mitte minna E’l koju Järsi teed mööda, sest seal oli libe ja pime. E läks siiski sealtkaudu, umbes 3 minuti pärast nägi S Z, et eespool läks aeglaselt noormees, kellele E väga kiiresti lähenes. S Z sõnutsi mõtles ta, et sai aru, keda noormees jaamas ootas. Samuti andis S Z ütlusi selle kohta, et umbes kuu aega hiljem nägi ta sama noormeest Arukülas, kui M Ž mees tuli ja ütles talle, et M möödus noormehest, kes sarnanes tema poolt kirjeldatud noormehele. S Z väitis kohtuistungil, et tundis ära süüdistatava G.J-i. Kohtuistungil andis tunnistaja S-S L ütlusi selle kohta, et G.J on tema lapsepõlvesõber ning et G.J oli talle rääkinud, et eelmisel päeval oli ta tapnud Arukülas raudteejaama lähedal noaga ühe tüdruku, põhjendades seda sellega, et oli purjus. Samuti arvab tunnistaja mäletavat, nagu öelnuks G.J talle, et viskas noa teisele poole teed. Tunnistaja väitel ei uskunud ta G.J. Tunnistaja väitel tarvitas G.J alkoholi, ent tunnistaja ei osanud öelda, kui palju, ent tegi seda nädalavahetustel Arukülas. Tunnistaja iseloomustas G.J kui vaikset inimest, kes seltskonnas teeb nalja, ent võõraste seltskonnas on vaikne, oli suhtlemisaldis ja sõbralik. Kohtuistungil andis tunnistaja J L ütlusi selle kohta, et 27.02.
6. a. kell 11:30 paiku leidis ta poodi minnes Kaasiku tänava kraavi põhjast puusillakese juurest, surkukeha leidmise kohaga võrreldes teisel pool teed naisterahva käekoti ja lahtise rahakoti ning DVD-ümbrise. Käekoti vooder oli pahupidi tõmmatud ning tunnistaja arvas, et varas või narkomaan on kellegi koti varastanud ja tulnud seda sellesse kohta tühjendama. Sel päeval tunnistaja kraavis olnud asju ei puutunud, järgmisel päeval, kuulnud raadiost Arukülas toimunud tapmisest, helistas abipolitseinik Valdur Peegel’ile, kellega koos läks kohta, kust ta eelmisel päeval asjad leidnud oli, võttis kraavist asjad, lisaks leidis lume seest õpilaspileti ja kliendikaardi, ja andis asjad abipolitseiniku kätte, kes pani need kilekotti. Seda, kas rahakotis oli raha, tunnistaja ei vaadanud, lahtiselt lume sees raha ei olnud. Kohtuistungil andis tunnistaja Valdur Peegel ütlusi selle kohta, et ta on Arukülas abipolitseinikuks ning talle helistas J L, kes oli kraavist leidnud asjad ja palus, et Valdur 7 Peegel tuleks asjade leidmise kohta. Asjad olid Kaasiku tänava kraavis ning Valdur Peegel ja J L korjasid asjad üles; seal oli rahakott, kaart, kus oli nimi peal, samuti oli seal mingi käekotike. Kohtuistungil andis tunnistaja M V ütlusi selle kohta, et on G.J-i vanaema ning G.J viibis tema juures Arukülas mõnikord igal nädalavahetusel, mõnikord 2 nädala tagant. G.J viibis tema juures ka eelmise aasta veebruari lõpus. Pärast kella 19:30 läks G.J välja sõbrale kassette viima, tagasi tuli ta umbes kella 20:30 ja 21:00 vahel, soojendas väljas käies endale ostetud pitsat, võttis limonaadi ja läks ülakorrusele. Seda, et kodumajapidamisest oleks mõni nuga kadunud, tunnistaja ei oska öelda, sest nuge on palju. Tunnistaja sõnul on ta ühel korral näinud G.J purjuspäi oksendamas, ent rohkem ei ole teda alkoholi tarbinuna näinud. Tunnistaja iseloomustab G.J usaldava, heatahtliku ja veidi lapselikuna, kellele meeldib inimesi kallistada ja kes armastab loomi. Kohtuistungil andis tunnistaja J V ütlusi selle kohta, et 26.02.2006.a. oli tema poeg G.J Arukülas vanaema juures. G.J iseloomustas tunnistaja väga abivalmi inimesena, kellega ta sai väga hästi läbi. Poja käitumises mingisugust vägivaldsust tunnistaja tähele pannud ei ole, G.J on olnud väga südamlik, tal on olnud terviseprobleeme, nagu unepuudus, kolm aastat tagasi esines uneskõndimist, samuti on tal olnud õpiraskused. Joobes on tunnistaja G.J näinud kahel korral, ühel korral neist sai ta mürgituse. Tunnistaja väitis ka, et mõnikord on G.J jäänud ööseks Mõigus sõbra juurde, aga alati on olnud kontakt vanematega. Tunnistaja väitel püüdis ta vägivaldsusega kokkupuutumise vältimiseks piirata pojal nii arvuti kasutamist kui teleri vaatamist. KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD Kohus, kuulanud üle kannatanud ja tunnistajad, uurides toimiku materjale ning analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja nende vastastikkuses seoses, leidis järgmist. Tõendamist on leidnud, et
7. veebruaril
8. aastal umbes kella 20.00 paiku viibis G.J Aruküla Raudteejaama lähedal raudteeplatvormini viival jalgrajal. See asjaolu on tõendatud G.J-i poolt kohtueelses menetluses kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlustega (tl. 153), sündmuskoha ja kahtlustatava ütluste ja olustiku seostamise protokolliga (tl. 164), samuti tunnistaja S Z poolt kohtuistungil ning kohtueelses menetluses antud ütluste ning äratundmiseks esitamise protokolli ja selle juurde kuuluva fototabeliga, millest nähtub, et S Z tunneb ära fotol nr 2 kujutatud isiku, keda ta
9. veebruaril
10. a. Aruküla raudteejaama lähedal seismas nägi. Tunnistaja S Z ütlustega on tõendatud, et kannatanu E Ž väljus Aruküla raudteejaamas Tallinnast saabunud elektrirongist
11. veebruaril 2006.a. kell 19:42 ning liikus koos tunnistaja S. Z’ga vesteldes kuni Tallinna mnt ja Järsi tee ristmikuni, kust kannatanu suundus edasi mööda Järsi teed. Samuti on tunnistaja S Z ütlustega tõendatud, et ajal, mil kannatanu asus liikuma mööda Järsi teed, liikus mööda Järsi teed eespool juba sama noormees, keda tunnistaja oli varem näinud seismas raudteeplatvormile viival jalgrajal, s.o G.J . Kuigi süüdistatav ise on kohtueelses menetluses antud ütlustes väitnud, et Järsi teel liikus kannatanu eespool ning tema kannatanu järel 1-2 meetri kaugusel, peab kohus tunnistaja antud ütlustega tõendatuks, et 8 G.J viibis Järsi teel juba siis, kui kannatanu sellele tänavale suundus. Ühelt poolt ei ole kohtul põhjust kahelda tunnistaja poolt nii kohtueelses menetluses kui kohtus antud ühesugustes ütlustes, samas kui süüdistatav ise kohtuistungil ütluste andmisest keeldus, liiatigi on tunnistaja ütlused süüdistatava omadest mõnevõrra üksikasjalikumad, kuna tunnistaja andis ütlusi ka kannatanu ja süüdistatava liikumiskiiruste erinevuse kohta, samas kui süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlustest ei selgu, millisest kohast alates asus ta kannatanu järel käima ning on äärmiselt ebatõenäoline et süüdistatav kõndis kannatanu järel 1-2 meetrise vahamaaga kogu tee Tallinna mnt ja Järsi tee ristmikust kuni kohani, kus kannatanut rünnati. Nimelt ei ole kohtu hinnangul reaalne, et süüdistatav sai kõndida mitu minutit (tl. 164 asuvast protokollist nähtuvalt liikus uurimisgrupp ütluste ja olustiku seostamisel Järsi teed mööda kuni „leivamajani“ 3 minutit) kannatanule sedavõrd lähedal, ilma, et kannatanu oleks tema järel käinud isikut märganud või sellele kuidagi reageerinud, ent samas ei tulene süüdistatava ütlustest, et kannatanu tema juuresviibimisele enne ründamist kuidagi reageerinud oleks. Samuti on tõendamist leidnud, et Järsi teelt liikusid süüdistatav ja kannatanu vasakule Kaasiku tänavale, kus, möödudes seal asuva Järsi tee 1 aadressiga tootmishoone territooriumi piirava aia nurgast, ründas süüdistatav liikumissuunas vaadates paremas teeservas kannatanut selja tagant, lükates kannatanu selja tagant kõhuli maha, nii et kannatanu kukkus kõhuli ning seejärel lõi süüdistatav kannatanut noaga kokku viiel korral selja piirkonda, lohistades seejärel kannatanu tee vasakusse serva. Nimetatud asjaolud on tõendatud süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütluste ning ütluste ja olustiku seostamise protokolliga, samuti, Ida-Harju politseiosakonna konstaabel G. Kõivumägi poolt 29.03.2006.a. koostatud ettekandega ja sellele lisatud fotodega (tl 225, 229-231) ja kannatanu J Z ütlustega, mille kohaselt leidis J. Z 29.03.2006.a. Arukülas Kaasiku tänaval külmunud lumest verekahtlase aine jälje ning ekspertiisiaktiga nr GE-0602-06/1489 (tl. 198-205), mille kohaselt olid eelnimetatud lumest DNA-analüüsiks võetud proovist määratletud DNA profiilid kokkulangevad E Ž võrdlusproovidest määratletud DNA profiilidega. Samuti on eeltoodud asjaolu tõendatud 04.04.2006.a. koostatud sündmuskoha täiendava vaatlusprotokolli ja sellele lisatud fotodega (tl. 24-30), millest nähtuvalt leiti laiba asukoha ning süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustes ning ütluste ja olustiku seostamise protokollis osundatud ründamise koha lähistelt lumehangest noatera ja noa käepide, mis vastavad noale, mida süüdistatav kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt 26.02.2006.a. õhtul taskus kandis ning millega ta väidetavalt kannatanut lõi. Samuti on asjaolu tõendatud meditsiinilise kriminalistika uuringuga (tl 43-53), mille kohaselt on ekspertiisiks esitatud torkelõikevahendiga (st. sündmuskoha lähedalt leitud noaga) võimalik tekitada analoogilisi vigastusi, mis esinesid Elviira Želobetskaja selja piirkonnas. Eeltoodust tulenevalt kinnitavad asjas kogutud tõendid süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi. Kuigi süüdistatav on kohtueelses menetluses väitnud, et ründas kannatanut umbes 4 meetri kaugusel Järsi tee 1 asuvat tootmishoonet piiranud aia nurgast, on muude tõenditega ja eelkõige jäätunud lumest leitud verekahtlase aine DNA-ekspertiisiga, tõendatud, et rünnak toimus mõnevärra kaugemal ehk samal Kaasiku tänaval, ent umbes 15-16 meetri kaugusel kõnealuse aia nurgast. Samuti on tõendatud, et järgnevalt lohistas süüdistatav kannatanu lähedalasuvasse metsatukka. See asjaolu on tõendatud sündmuskoha vaatlusprotokolli ja sellele lisatud fotodega (tl. 4-18) ning kannatanu J Z ütlustega laiba asukoha kohta, samuti on asjaolu tõendatud Ida-Harju politseiosakonna konstaabel G. Kõivumägi poolt 29.03.2006.a. ettekandega ja sellele lisatud fotodega (tl 225, 229-231) ja kannatanu J Z ütluste ja ekspertiisiaktiga nr GE-0602-06/1489 (tl. 198-205), millest nähtub, et kannatanule on 9 verejooksu põhjustav kehavigastus tekitatud Kaasiku tänaval, mitte aga laiba asukohas, kusjuures kannatanu lohistamisele viitavad ka Kaasiku tänavalt leitud kannatanule kuulunud kõrvaehte fragmendid. Süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja sellele lisatud fotodega, kannatanu J Z ütlustega ning sündmuskoha täiendava vaatlusprotokolliga ja sellele lisatud fotodega on tõendatud, et olles kannatanu lohistanud metsatukka, võttis süüdistatav kannatanu jalast saapad, sokid, sukkpüksid, püksirihma, teksapüksid ning osaliselt jope ning tõmbas kannatanu puusadeni alla aluspüksid, visates kannatanult jalast võetud sokid, sukkpüksid, teksapüksid koos rihmaga ning saapad, samuti kannatanu juures olnud kõrvaklapid ja CD-pleieri kannatanust eemale ning kattis kannatanu keha lumega. Samuti on süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolliga ning kannatanu J Z ütlustega tõendatud, et süüdistatav viskas Järsi tee poolt vaadatuna Kaasiku tänaval vasakule tee ääres olevasse kraavi kannatanul kaasas olnud kilekoti. Süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütluste ja olustiku seostamise protokolliga, samuti tunnistajate Ji L’e ja Valdur Peegel’i poolt kohtuistungil antud ütlustega, samuti J L ütluste ja olustiku seostamise protokolli ja sellele lisatud fotodega (tl. 84-88) on tõendatud, et süüdistatav, lahkudes lumega kaetud kannatanu juurest ja asudes kodu poole, võttis teele maha jäänud kannatanu käekoti, läks sellega risti teisel pool Kaasiku täna-vat oleva kraavi sillale, kus avas käekoti ning viskas käekotis olnud asjad kraavi juurde laiali. Ka on süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütluste ja olustiku seostamise protokolliga ning Aruküla kaubanduskeskuse turvakaamera lindistuste väljavõtetega (tl 242244), et olles lahkunud sündmuskohalt, külastas süüdistatav
12. veebruaril kl 20:55 paiku Aruküla kaubanduskeskust, kust ostis pitsa ja limonaadi. Pitsa ja limonaadi ostmist kinnitavad ka tunnistaja M V poolt kohtuistungil antud ütlused. Tunnistaja M V ütlustega on tõendatud, et 26.02.2006.a. kella 20.30 ja 21.00 vahel saabus süüdistatav tagasi koju, olles täiesti tavalises meeleolus ja käitudes täiesti tavapäraselt. Eeltoodust tulenevalt on tõendatud, et 26.02.
13. a. umbes kella 20.00 ajal tappis G.J Arukülas Kaasiku tänaval E Ž. Kõik eelpool käsitletud asjaolud on tõendatud lisaks tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütlustele ka teiste tõenditega. Lisaks kinnitas kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud S-S L, et G.J oli ka talle kui sõbrale rääkinud, et tappis noaga vahetult vestlusele eelnenud päeval Arukülas tüdruku. Kõike eeltoodut arvestades ei ole kohtul põhjust ühegi tõendi usaldatavuses kahelda, tõendite hindamisel nüanssides tekkinud vastuolusid on kohus ülalpool käsitlenud. Tõendamata on süüdistatava motiiv kuriteo toimepanemiseks. Kannatanu J Z poolt kohtuliku vaidluse käigus esitatud versioon, et tapmise motiiviks võis olla ebaõnnestunud vägistamise katse, ei ole asjas kogutud tõenditega piisavalt tõendamist leidnud. Samuti ei ole kogutud tõenditega veenvalt ümber lükatud süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlused selle kohta, et ta kannatanu isikut ründamise ajal ei teadnud. Kohus peab küll ebatõenäoliseks, et süüdistatav tundis kannatanu isiku ära alles siis, kui oli kannatanu lohistanud metsatukka ja ta seal lahti riietanud, ent veenvaid tõendeid selle kohta, et süüdistatav oleks teadnud kannatanu isikut kannatanu ründamise ajal, ei ole. 10 Prokurör on taotlenud G.J-i süüdimõistmist

§ 113

järgi ning tema karistamist 8-aasta pikkuse vangistusega, leides, et tegemist on eriti jõhkra kuriteoga, kuna tapetud on alaealine tüdruk; samuti palub prokurör karistuse määramisel arvestada, et süüdistatav pani teo toime alaealisena, ta on varem kriminaalkorras karistamata, süüd kergendavateks asjaoludeks on puhtsüdamlik kahetsus, süü ülestunnistamine ning süüteo avastamisele kaasaaitamine, süüd raskendavaid asjaolusid seejuures ei esine. Kannatanud J Z ja M Ž, samuti nende esindaja olid kohtuvaidlustes seisukohal, et süüdistatava puhul ei saa rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest ega süü kohesest ülestunnistamisest, seejuures leidis kannatanu J Z, et süüdistatavat tuleks karistada 9-aastase vangistusega. Süüdistatava kaitsja asus seisukohale, et süüdistatava süü on tõendatud ning süütegu õigesti kvalifitseeritud, ent palus kohtul vähendada prokuröri poolt taotletud karistuse määra, leides, et sedavõrd pikka karistus ei aita kuidagi kaasa süüdistatava resotsialiseerumisele. Samuti tõi kaitsja välja, et süüdistatav on tegu kahetsenud, süüd tunnistanud ning uurimisele aktiivselt kaasa aidanud.

§ 56kohaselt on karistamise alus isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 32

kohaselt on isik teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub süüd välistav asjaolu. G.J oli süüteo toimepanemise ajal vanem kui 14-aastane ning kohtupsühhiaatria- ja psühholoogia kompleksekspertiisiga ei ole tuvastatud, et G.J oleks teo toimepanemise ajal esinenud

§ 34punktides 1-4 esinenud süüdivust välistavat seisundit.

Seega oli süüdistatav süüvõimeline. Samuti arvestab kohus karistuse määramisel, et süüdistatav on toime pannud kuriteo otsese tahtlusega, see tähendab, et süüdistatav teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahtis või vähemalt möönis seda. Karistuse määramisel ei ole iseenesest tähtsust asjaolul, et süüdistatav pani kuriteo toime alaealisena, küll aga võtab kohus süüdistava vanuse arvesse seoses süüdistatava võimalike resotsialiseerumisväljavaadetega pärast karistuse kandmist. Kohus nõustub süüdistaja seisukohaga, et karistust kergendavateks asjaoludeks on puhtsüdamlik kahetsus ja süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Kergendavaks asjaoluks ei ole antud juhul süü tunnistamine, kuivõrd

§ 57

lg 1 punktis 3 nimetatakse karistust kergendava asjaoluna süü ülestunnistamisele ilmumist, mida süüdistatav antud juhul teinud ei ole. See ei vähenda siiski muude karistust vähendada võivate asjaolude, eelkõige süüteo avastamisele aktiivse kaasaaitamise, kaalu karistust kergendavate asjaoludena, kuivõrd süüdistatavat süüstavaid tõendeid kogumis vaadeldes on kesksel kohal süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlused ning ütluste ja olustiku seostamine. Kuigi süüdistatav ei ilmunud süü ülestunnistamisele omal algatusel, nähtub toimiku materjalidest, et süüdistatav omakäeliselt on puhtsüdamliku kahetsuse vormistanud kohe kahtlustatavana kinnipidamise päeval, samuti on koheselt andnud ka ütlusi. Kohtul ei ole objektiivselt võimalik hinnata, kas ja kuivõrd süüdistatav on tegu kahetseb, samas on süüdistatav kahetsust väljendanud nii kohtueelses menetluses, kohtuistungil enne ütluste andmisest keeldumist kui ka oma viimases sõnas. Samuti nähtus kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja S-S L’i ütlustest, et süüdistatav rääkis talle kuriteo toimepanemisest ning kuigi tunnistaja esiti süüdistatavat ei uskunud, on tal jäänud mulje, et süüdistatav rääkis selleks, et asi südamelt ära rääkida. Kohtul puudub eeltoodu põhjal alus süüdistatava kahetsuse siiruses kahelda. Kohus nõustub kaitsjaga selles, et omal algatusel süü ülestunnistamisele mitteilmumist saab vaadelda kuriteo toime pannud isiku loomuliku kaitsereaktsioonina ning seda ei saa vaadelda süüd kergendavate asjaolude kaalu vähendavana. Samas leiab kohus, et

§ 57

lõike 1 punktis 3 nimetatud karistust kergendavad asjaolud on muude samas paragrahvis loetletud asjaoludega, eriti näiteks lõike 1 punktis 1 sätestatud tegevkahetsusega võrreldes pigem kergemakaalulised. 11

§ 113

järgi kvalifitseeritava süüteo eest nähakse karistusena ette kuue kuni viieteistaastane vangistus.

§ 45

lg 2 kohaselt ei või kuriteo toimepanemise ajal nooremale kui kaheksateistaastasele isikule mõista tähtajalist vangistust üle kümne aasta ega eluaegset vangistust. Kuivõrd G.J oli teo toimepanemise ajal alaealine, on tema poolt toime pandud teo eest mõistetava karistuse raamiks kuue kuni kümneaastane vangistus. Riigikohtu seisukoha kohaselt alaealiste poolt toimepandud kuritegude puhul on karistusõiguse jaoks enamtähtis täideviija isik, mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Alaealiste poolt toimepandud kuritegude puhul on esmatähtsad kasvatuslikud eesmärgid. Alati tuleb eeldada, et alaealise poolt toimepandu on juhuslikku laadi. Riigikohus leiab, et alaealise puhul on karistusõiguse ülesandeks uue kuriteo ärahoidmine, tema sotsiaalne järeleaitamine s.t. eelkõige kasvatamine Kohus leiab, et karistuse eesmärkide saavutamiseks on piisav G.J ’u karistamine vangistusega sanktsiooni alammäärast veidi kõrgemana. G.J oli kuriteo toimepanemise ajal kui ka kohtuotsuse tegemise ajal alaealine. On selge, et ta ei ole veel isiksusena välja kujunenud ja sellest tulenevalt ei ole ta suuteline täiel määral oma kuriteo raskusest ja oma teo tagajärjest aru saama. Nagu nähtub kriminaalhooldaja kohtueelsest ettekandest tegi G.J tulevikuplaane, mis ei olnud kõigis aspektides realistlikud ega läbimõeldud, samuti on tal madal enesehinnang ja ta ei ole kontaktialdis, pigem endasse tõmbunud ja vaikne. G.J esines nii õppimis- ja käitumisprobleeme , samuti kurtis viimasel ajal uimasust ja unes kõndimist. Seega oli G.J mitmeid probleeme nii õppimisega, käitumisega kui tervisega.Liiga pikaajaline vangistus võib pigem takistada kui aidata kaasa tulevikus alaealise kurjategija juhtimisele seaduskuulekale elule. Arvestades kuriteo raskust ja ohtlikkust, samuti karistust kergendavate asjaolude kaalu leiab kohus, et põhjendatud on G.J-i karistamine 7 aasta pikkuse vangistusega. Kohus peab ainuvõimalikuks karistuse täiel määral reaalselt täitmisele pööramist. Süüdistatava suhtes esitatud tsiviilhagi kuulub rahuldamisele. KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Käesoleva kriminaalmenetluse kulud on suured, samas ei ole süüdistataval mingisugust sissetulekut ning lisaks rahuldab kohus süüdistatava suhtes esitatud tsiviilhagi. Eeltoodust tulenevalt ja KrMS § 180 lõikest 3 juhindudes leiab kohus, et süüdistatava kaitsjatasu määratud kaitsmise eest kohtueelses menetluses tuleb jätta riigi kanda, samuti tuleb ekspertiisitasusid vähendada umbes 50% võrra ning mõista süüdistatavalt riigituludesse välja ekspertiisitasu katteks 47770 krooni. Samuti tuleb süüdistatavalt välja mõista menetluskulud s.o süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha , mis on I astme kuriteo puhul 2,5 miinimumpalka s.o. 9000 krooni. Kohtunik: Rahvakohtunikud