RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-21-5449 Otsuse kuupäev Tartu, 23. märts 2023 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Kaupo P

) § 1046 kohaselt. Seejärel jõudsid kohtud aga

§ 134

lg 2 kohaldamisel järeldusele, et hageja oleks pidanud seda kommentaari taluma avaliku elu tegelaseks olemise tõttu.

§ 134

lg 2 ei jäta hageja arvates kohtule diskretsiooni, kas mõista hüvitis välja või mitte, vaid küsimus on selles, kui suur hüvitis välja mõista. Riigikohus on varem leidnud, et

§ 134

lg 2 järgi tuleb isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta kahjustatud isikule alati mõistlik rahasumma (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-16007/50, p 18). Lisaks ei õigusta avaliku elu tegelaseks olemine igasuguse kriitika ja solvamise avaldamist. Kohtud lähtusid hageja arvates ebaõigesti mittevaralise kahju ulatuse määramisel sellest, justkui avaliku elu tegelane olevat käitunud meedias provotseerivalt ja ennast eksponeerides. See ei õigustaks avaliku elu tegelase kohta mulje loomist, nagu ta osutaks raha eest intiimteenuseid.
3. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. 4

§ 1047

lg 4 on ka nimetatud juhtudel rakendatav, s.o kannatanu saab sellisel juhul nõuda avaldaja kulul niisuguse asjaolu ümberlükkamist, mis avaldatust järeldub (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12;
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 27;
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-17980/127, p 19 jt). Praegusel juhul on kohtud tuvastanud selle, mida kostja nende arvates hageja kohta mõistliku isiku arusaama järgi avaldas, st et kostja avaldas, et hageja sai rahalisi vahendeid oma keha intiimsel viisil kasutades.
7. Kuna kohtud tuvastasid, et kostja oli avaldanud hageja kohta kaudse faktiväite, siis ei olnud neil õige hinnata, kas kostja pani õigusvastase teo toime hageja kohta au teotava ebakohase väärtushinnangu avaldamisega.
8. Kuigi hageja ei ole nõudnud tema kohta avaldatu ümberlükkamist, ei tähenda see, et kohtud, hinnates hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, ei pidanud juhul, kui kostja oli hageja kohta avaldanud hageja mainet kahjustava kaudse faktiväite, tuvastama, kas see faktiväide vastas tõele (

§ 1047

lg 2); samuti, kas kostja oli tõele mittevastava faktiväite avaldamise korral seda teinud tahtlikult (

§ 1047

lg 1) või kas ta avaldas tõele mittevastava faktiväite hooletusest (

1047 lg 3). Kohtud oleksid pidanud olukorras, kus nad tuvastasid, et kostja avaldas hageja kohta kaudse faktiväite, hageja esitatud (

§-st 1043, § 1045 lg 1 p-st 4, §-st 1046 ja § 1047 lg-test 1–3 tuleneva) mittevaralise kahju hüvitamise nõude eelduste esinemise aspektist kõigepealt hindama, kas kostja avaldatud kaudne faktiväide oli hageja au teotav ehk tema mainet kahjustav. Juhul, kui avaldatud kaudne faktiväide kahjustas hageja mainet, lasus kostjal tulenevalt

§ 1047

lg-st 2 selle faktiväite tõesuse tõendamise koormis, seda sõltumata asjaolust, kas hageja oli samal ajal esitanud ka

§ 1047lg-st 4 tuleneva nõude selle faktiväite ümberlükkamiseks.

Juhul, kui kostja ei oleks suutnud hageja kohta avaldatud hageja mainet kahjustava kaudse faktiväite tõesust tõendada, oleks ta vastutusest vabanemiseks pidanud tõendama, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma sellise faktiväite tõele mittevastavusest (vt

§ 1047lg 1).

Juhul, kui kostja ei oleks suutnud viimati nimetatut tõendada, siis pidanuks ta tõendama, et tal oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning et ta kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise 5

§ 1047lg 3).

Alles pärast seda, kui kostja tegu oli eeltoodud sätete järgi eelduslikult õigusvastane, said kohtud kaalutlusotsusena võtta seisukoha, kas kostja teo õigusvastasus võiks siiski olla välistatud

§ 1046lg 1 teise lause ja lg 2 järgi.

14. Kolleegium selgitab, et asjaolul, kas hageja on avaliku elu tegelane, on tähtsus

§ 1046lg-te 1 ja 2 kohaldamisel.

Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, mille kohaselt asjaolud, mis võimaldavad pidada isikut avaliku elu tegelaseks, sõltuvad selle isiku tegevuse iseloomust ja avalikkuse ees kajastamise laadist. Seetõttu ei saa isikut lugeda avaliku elu tegelaseks abstraktselt, vaid arvestada tuleb konkreetset juhtumit. See tähendab, et juhul, kui hageja on avaliku elu tegelane, tuleb seda asjaolu arvestada

§ 1046

lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ühe asjaoluna muude nende sätete kohaldamise jaoks oluliste asjaolude hulgas (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-12495/29, p 15). Avalikkuse huvides ja seega ka

§ 1046

lg 2 mõttes ei saa olla õiguspärane avaliku elu tegelase (aga ka muu isiku) au teotamine valeandmete teadliku avaldamise teel.

1. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et hageja hagi tuli jätta rahuldamata mh seetõttu, et hageja ei tõendanud talle raskete tagajärgede tekkimist. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks piisab sellest, kui on kindlaks tehtud, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest, st mittevaralise kahju olemasolu ei pea hageja tõendama (vt Riigikohtu
2. märtsi
3. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-2032/63, p 13). Kuna mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta, määrab kohus rahalise hüvitise suuruse

§ 127lg 6, § 134 lg-te 2, 5 ja 6 ning Ts

MS § 233 lg 1 alusel diskretsiooniotsusega asjaolude alusel, arvestades mh rikkumise intensiivsust, kestust jms asjaolusid (vt nt Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p-d 19 ja 20). Hageja on taotlenud TsMS § 366 järgi õiglast rahalist hüvitist kohtu äranägemisel. Sellisel juhul ei tohi kohtu väljamõistetud hüvitis olla sümboolse suurusega (vt Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p-d 22 ja 23). Kolleegium ei nõustu ka kohtute seisukohaga, et kohtumenetlus ise ja kohtulahend on piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed. Kolleegium leiab, et kohtumenetluse pidamine, mille tulemusel hagi jäetakse rahuldamata, ei saa muuta olematuks ega heastada hagejale tekitatud mittevaralist kahju. Vastupidi – see, et kostja ei ole vabatahtlikult hageja nõuet täitnud ning on sellega põhjustanud kohtuvaidluse, kahjustab hagejat mittevaraliselt veelgi rohkem võrreldes sellega, kui kostja oleks hageja nõude vabatahtlikult täitnud. Kohtud on hagi rahuldamata jätmist ebaõigesti põhjendanud ka sellega, et kostja on hageja ees vabandanud ja et see oli piisav kompenseerimaks hagejale tema au ja väärikust riivava kommentaari avaldamise tagajärgi. Kolleegium selgitab, et vabandamine võib olla tähtis mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suuruse määramisel (

§ 134

lg-d 2, 5 ja 6), seda eelkõige olukorras, kus kostja on siiralt tunnistanud oma eksimust ja teinud kõik mõistliku oma rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks. 16. Jättes materiaalõiguse väära tõlgendamise tõttu selgitamata pooltele asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja nende tõendamise koormist, rikkusid kohtud TsMS § 329 lg 3 teises lauses sätestatut, mille järgi aitab kohus menetluse igas staadiumis kaasa sellele, et pooled teeksid oma avaldused õigel ajal ning täies ulatuses ja aitaksid kaasa asja võimalikult kiirele ja väikeste kuludega lahendamisele. Selline rikkumine on kolleegiumi hinnangul menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 5 teise lause mõttes, mistõttu kolleegium tühistab kohtute otsused ning saadab asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. 6