RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 142 lg 4 alusel, ei ole sisuliselt tegu mõjuva põhjusega teenistusest vabastamiseks ega koolituse katkestamiseks. 7.

1. Kaitseväe ja koolitaja vahel
2. märtsil 2021 toimunud läbirääkimiste tulemusena jõuti koolitajaga kokkuleppele, et Kaitsevägi tasub kahe piloodikoolituse katkestanud õppuri eest kokku 30 240 eurot. Teooriatundide eest tasumine on põhjendatud, sest koolitaja kasutab teooriakoolituse tegemiseks alltöövõttu. Koolitaja on teinud eelkokkulepped ning võtnud kohustused grupikoolituste eest tasumiseks olenemata osalevate isikute arvust. 7.
3. Tegevteenistusest vabastamise avalduse esitamise ajal ei olnud Kaitsevägi edastanud kaebajale konkreetset summat, mida koolituse katkestamisel tuli tasuda.
4. veebruaril 2021 saadetud kirjas tõi Kaitsevägi välja, et kirja saatmise aja seisuga oli hüvitatava summa arvestuse aluseks 5241 eurot 18 senti, lisades, et summa ilmselt kasvab. Oluline on see, et selleks hetkeks ei olnud Kaitseväel teada, mis ulatuses koolitajaga kokkuleppele jõutakse. Seega ei saanud eeldada, et hüvitada tuleb kirjas märgitud summa. 7.
5. Ressursimahuka koolituse kulude sissenõudmisel pole Kaitseväel kaalutlusõigust.
6. Kaebajad esitasid kaebused Kaitseväe käskkirjade nr 143P ja nr 144P resolutsiooni p-de 1.2, nende käskkirjade lisaks olevate ressursimahuka koolituse kulude hüvitamise nõuete ning Kaitseministeeriumi vaideotsuste tühistamiseks. Kaebuste põhjendused olid järgmised. 2

§ 156lg 2 p 1).

Hüvitamisnõuete esitamisel ja mõjuva põhjuse sisustamisel pole arvestatud järgmiste oluliste asjaoludega: kaebajad lahkusid kaitseväeteenistusest, sest Kaitsevägi ei saanud pakkuda teenistust nende valitud erialal; kaebajad jätkasid avalikku teenistust nende valitud erialal PPA-s ja kaebajad on teenistusest vabastatud

§ 142lg 4 alusel mõjuva põhjuse tõttu.

Teenistusest vabastamine ja koolituse katkestamine toimus samadel asjaoludel. Koolitusel osalemine oli kaebajate jaoks sundkäik. 8.3. Isegi kui jaatada kaebajate kohustust hüvitada koolitusega seotud kulud, saaks Kaitsevägi

§ 156

lg 2 p 1 alusel nõuda vaid reaalselt kantud ja koolitusega otseselt seotud kulutuste hüvitamist.

1. märtsi
2. a seisuga oli koolituse eest kokku nelja osaleja kohta tasutud 20 964 eurot 72 senti. Seega sai koolituse katkestamise ajaks maksimaalne hüvitamisnõue kummagi kaebaja kohta olla vaid 4913 eurot 61 senti (iga osaleja kohta kantud kulu 5241 eurot 18 senti, millest on maha arvestatud 327 eurot 57 senti proportsionaalselt koolitusel osaletud aja kohta). 8.
3. Haldusakti andmisel tuleb järgida õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtteid. Vastustaja kinnitas kaebajatele, et hüvitada tuleb äärmisel juhul vaid kulu, mis on kantud enne koolituse katkestamist. Personaliosakonna ülem selgitas kaebajatele telefoni teel lisaks, et Kaitseväel võivad tekkida koolituse katkestamisest lisakulud, mis tulenevad sõlmitud hanke- ning raamlepingust, kuid nende kulude kandmise eest kaebajad ei vastuta. Kaebajad mõistsid neile antud selgitusi nii, et kui nad jätkavad koolitusel osalemist, siis kasvab ka võimalik koolituse katkestamisel hüvitatav summa. Kaitsevägi ei andnud kaebajatele pärast
4. veebruari
5. a kirja ja enne hüvitamisnõuete koostamist teada, et hüvitatav summa kujuneb oluliselt suuremaks. Kui kaebajad oleks
6. veebruaril 2021 saanud info, et hüvitamisnõue esitatakse oluliselt suuremas ulatuses, siis oleks neil olnud võimalik teenistusest vabastamise taotlus veel tagasi võtta. 8.
7. Kaitseväe tegevus on vastuoluline ka muus osas. Kaebajatele selgitati teenistusse asudes, et kopterite opereerimine jätkub vähemalt aastani
8. Kaitsevägi otsustas, et kopterite opereerimine lõppeb juba
9. aastal, kuid seejärel otsustati pärast kaebajate koolitusele asumist
10. a detsembris, et kopterite opereerimine jätkub veel vähemalt
11. aastal. Seega ei olnudki kaebajatel mõistlikult võimalik oma tegevust planeerida, sest poole aasta jooksul muutis Kaitsevägi oma varasemaid otsuseid kaks korda.
12. Tallinna Halduskohus rahuldas
13. oktoobri
14. a otsusega kaebused ning tühistas Kaitseväe käskkirjade nr 143P ja nr 144P resolutsiooni p 1.2, käskkirjade lisaks olevad hüvitamisnõuded ning Kaitseministeeriumi vaideotsused. Halduskohtu põhjendused olid järgmised. 9.
15. Kaebuse lahendamise seisukohast ei ole tähendust, kas Kaitseväel oli kaebajate teenistusse asumisel kavatsus kasutada koptereid aastani
16. Samuti ei ole oluline, mis põhjustel otsustas Kaitsevägi
17. aastal loobuda kopterite kasutamisest alates
18. jaanuarist 2021 ja
19. a detsembris jätkata kopterite kasutamist
20. aastal. Oluline on, et muutunud oludes tegid kaebajad vabatahtliku otsuse jätkata Kaitseväes lennukipilootidena, nõustudes minema koolitusele ümberõppe eesmärgil. Samuti tegid kaebajad tegevteenistusest lahkumisavaldust esitades vabatahtliku otsuse, mis oli tingitud võimalusest asuda teenistusse PPA-s kopteripiloodina. 9.
21. Ressursimahuka koolitusega seotud kulu tagasimaksmise kohustus on sätestatud

§ 156

lg-s 2 ja

alusel kehtestatud määruses. Järelikult ei välista nõude esitamist see, et koolitusteatises pole koolituskulude tagasinõude esitamise võimalusele viidatud. 3

§ 140

lg 1 p 1 alusel.

§-l 142 on tähendus teenistusest vabastamise aluste ja tähtaegade osas lähtuvalt teenistuse olemusest (määramata või määratud ajaga).

§ 156

lg 2 p 2 järgi tuleb omal soovil tegevteenistusest vabastamisel koolituskulu hüvitada. Seega oli Kaitseväel õiguslik alus kohustada kaebajaid hüvitama koolituskulu. Kaebajad teadvustasid, et tegevteenistusest omal soovil lahkudes tuleb hüvitada koolituskulu. See nähtub kaebajate kirjavahetusest Kaitseväe esindajatega. 9.

1. Tuleb eristada kahte õigussuhet: Kaitseväe ja kaebajate õigussuhet seoses tegevteenistuse ja ressursimahuka koolitusega ning Kaitseväe ja koolitaja õigussuhet hanke- ja raamlepingu alusel. Kaitseväe ja koolitaja vahel on sõlmitud raamlepingu p 7.4, mis annab Kaitseväele õiguse raamlepingu alusel sõlmitud hankeleping igal ajal üles öelda, kui kaob olulises ulatuses vastav vajadus. Kaitseväel oli seega õigus ühepoolselt hankelepingut muuta lähtuvalt vajadusest. Olukord, kus kavandatud kaheaastase koolituse puhul jääb koolituse alguses nelja koolitatava asemel kaks koolitatavat, vastab raamlepingu p-le 7.
2. Hankelepingu muutmisele tugineb ka vastustaja. Raamlepingus ei ole reguleeritud Kaitseväe varalisi kohustusi koolitaja ees koolituse katkestamise korral. Kaitsevägi nõustus läbirääkimiste tulemusel koolitajaga hüvitama kulutusi teatud tegevuste eest, mille osas oli koolitaja eelkokkuleppeid sõlminud. Ei ole teada, mis põhjustel võttis Kaitsevägi endale kohustuse hüvitada koolituskulud ka tegevuste eest, mis olid küll planeeritud, kuid jäid toimumata. Kaitseministeeriumi esindaja ei osanud istungil selgitada, miks Kaitsevägi nõustus sellise koolitaja nõudega, kuna läbirääkimistel osalesid Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse (RKIK) esindajad. Seetõttu ei ole veendumust, et täiendav kulu on käsitatav ressursimahuka koolitusega seotud otsese kuluna

§ 156lg 2 mõttes.

Kaitsevägi võis läbirääkimiste tulemusel võtta endale kohustuse hüvitada koolitajale lisakulu, kuid oleks pidanud arvestama, et kaebajad ei osalenud läbirääkimistel ning kaebajatel ei saanud Kaitseväe esindajate varasematest selgitustest tulenevalt olla teadmist, et neil tuleb lisakulu hüvitada. 9.

1. Kaitseväe esindajate selgitused mõiste „otsene kulu“ kohta andsid kaebajatele aluse eeldada, et hüvitusnõue ei puuduta lisakulu. See järeldus põhineb kaebajate kirjavahetusel Kaitseväe esindajatega ajavahemikus
2. veebruar kuni
3. veebruar
4. Kaebajatega peetud kirjavahetuses esitatud Kaitseväe esindaja selgituste järgi on otseseks kuluks juba tehtud kulutused. Sellest lähtusid kaebajad ka
5. veebruaril 2021 tegevteenistusest lahkumise avaldust tehes. Kuigi kaebajad ei teadnud
6. veebruari
7. a seisuga hüvitatavat summat, arvestasid nad õhuväe personaliosakonna ülema selgitusega, et tasuda tuleb juba läbitud teooria osa eest, mis ei tohiks olla kuigi kulukas.
8. veebruari
9. a e-kiri, mille kohaselt tuleb kummalgi kaebajal hüvitada 5241 eurot 18 senti, on kooskõlas varasema kirjavahetusega. Vaneminstruktori
10. veebruari
11. a e-kirjas esitatud väide, et hüvitatav summa on 12 000 kuni 16 000 eurot, kummutati personaliosakonna vastusega. Keegi ei seadnud hiljem personaliosakonna selgitust kahtluse alla. Kaebajate selgitused on kooskõlas vaneminstruktori e-kirja sisuga (kinnitatud vastuse ja täpsemad detailid annab siiski A1 ehk õhuväe personaliosakond) ja kronoloogiaga (personaliosakonna ülema vastused on hilisemad). Arvestades, et kaebajate brutotöötasu PPA kopteripiloodina on 1800 eurot, on usutav kaebajate väide, et nad ei oleks esitanud teenistusest lahkumise avaldust, kui nad oleksid teadnud, et hüvitamisnõue koolituse eest on üle 14 000 euro. 9.
12. Haldusorgani poolt enne haldusakti andmist antud selgitustest tekkis kaebajatel õiguspärane ootus, mida vastustaja oleks pidanud hüvitamisnõude esitamisel arvestama. Kaitsevägi ei rakendanud kaalutlusõigust ning see rikkumine tingib hüvitamisnõuete õigusvastasuse.
13. Vastustajad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid halduskohtu otsuse tühistada ja kaebused rahuldamata jätta. 4

§ 156lg 2 p 1).

Isiku vabastamine tegevteenistusest omal soovil - sõltumata vabastamise taotluse esitamise tinginud asjaoludest - toob

§ 156

lg 2 p 2 järgi kaasa kohustuse hüvitada ressursimahuka koolitusega seotud kulud proportsionaalselt tegevteenistusajaga. 12.3.

§ 156lg-st 2 ning kaitseministri 6.

veebruari

1. a määruse nr 8 „Tegevväelase ressursimahuka koolituse kulu arvestamine ja hüvitamine ning määramata tähtajaga tegevteenistuses olemise kohustuse määramise kord“ (määrus nr 8) § 3 lg 2 p-st 6 ja lg-st 3 tuleneb, et kui tegevväelane on koolituse läbinud osaliselt, saab temalt nõuda nende koolituskulude hüvitamist, mis on juba tekkinud või tekivad vältimatult. 12.
2. Koolitajaga sõlmitud kokkulepet vastustajad kohtule esitanud ei ole. Kaebajad on kohtule esitanud koolitaja, Kaitseväe ja RKIK esindajate vahelise kirjavahetuse. Kirjavahetusest nähtuvalt soovis koolitaja ATP teooria programmi kogumaksumuse 48 000 euro (käibemaksuta) ja MCC teooria kursuse kogumaksumuse tasumist. RKIK esindaja märkis oma
3. märtsi
4. a e-kirjas, et koolitaja on tegevväelaste koolitamiseks juba ette teinud kulutused teooriakoolitustele ning ühe inimese eest tasutav summa on 12 600 eurot. Eelneva põhjal on usutav, et Kaitsevägi pidi koolitajale hüvitama kogu teooriaprogrammi maksumuse, sõltumata sellest, kas kaebajad olid koolituse katkestamise ajaks programmi läbinud täies ulatuses või ainult osaliselt. Nimetatud kulu saab pidada koolitusega seotud otseseks kuluks

§ 156lg 2 mõttes.

Selle kirjavahetuse ega muude kohtule esitatud materjalide põhjal ei ole alust arvata, et kaebajatelt nõutakse lisaks koolituskulule veel mingeid täiendavaid kulusid, mis olid tingitud koolitajaga sõlmitud lepingu mahu vähenemisest. Kuigi Kaitseväe

1. märtsi
2. a e-kirjast nähtuvalt oli koolitaja esitanud selleks ajaks Kaitseväele ühe arve summaga 20 964 eurot 72 senti, ei saa sellest kirjast siiski järeldada, et tegemist oli kaebajate koolitamisega seotud kulude täieliku summaga, arvestades, et raamlepingu p 3.3 kohaselt pidi koolitaja esitama tellijale arve pärast teenuse osutamist. Ressursimahuka koolituse kulu hüvitamise kohustuse suurus ei saa sõltuda koolituse eest tasumise tingimustest, s.o kas arved esitatakse ja tasumine toimub ette või tagantjärele. Lepingu ülesütlemisega raamlepingu p 7.4 alusel poleks Kaitsevägi saanud vältida kuni ülesütlemiseni tekkinud koolituskulude kandmist, arvestades ka 30-päevase ülesütlemistähtaja jooksul tekkivate kulutustega. Seetõttu ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et Kaitsevägi on koolitajaga sõlmitud kokkuleppe alusel võtnud kohustuse hüvitada lisakulud, mis ei ole käsitatavad otsese kuluna

§ 156lg 2 mõttes. 5

§ 142lg 4), kinnitab, et koolitus katkestati samuti mõjuva põhjuse tõttu.

Kaebajate teenistusest vabastamine ja koolituse katkestamine toimus samast asjaolust lähtuvalt. 13.

1. Ringkonnakohtu põhjendused selle kohta, et kaebajad pidid olema teadlikud hüvitisnõuete suurusest, on vastuolulised ja ebaselged (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg 1). Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et kaebajad tegid lõpliku otsuse teenistusest lahkuda Kaitseväe personaliosakonna ülema
2. ja
3. veebruari
4. a selgitustest lähtuvalt, mille järgi ei pidanud kaebajad hüvitama koolituskulusid rohkem kui u 5000 eurot. Kui Kaitseväel ei olnud võimalik isegi ette näha hüvitatava summa suurusjärku, tulnuks seda kaebajatele selge sõnaga selgitada. Ilmselgelt ei oleks pisut üle keskmise sissetulekuga kaebajad teinud otsust teenistusest lahkuda, kui nad oleksid teadnud, et neil tuleb selle eest tasuda oma ühe aasta sissetuleku ulatuses. Kuna Kaitsevägi on andnud ebaõigeid selgitusi hüvitamisnõuete suuruse kohta, pole kaebajatel olnud võimalik riigi tegevust ette näha ja selle järgi oma tegevust kohandada. 13.
5. Hüvitamisnõue ületab kantud otseseid kulusid. Kaitseväe ametniku selgitustest nähtub, et
6. märtsi
7. a seisuga on nelja osaleja koolituse eest tasutud kokku 20 964 eurot ja 72 senti. Hüvitamisnõue ei saa hõlmata n-ö täiendavaid kulusid, s.o Kaitseväe poolt koolitajaga peetud läbirääkimistel võetud kohustusi (

§ 156lg 2).

Kaebaja ei saa vastutada koolitaja ja Kaitseväe omavahelises suhtes võetud kohustuste täitmise eest. Kaitsevägi ei selgitanud enne hüvitamisnõudeid kordagi, et koolituse katkestamiseni kulutatu võib hõlmata ATP täisprogrammi ja MCC teooriaprogrammi maksumust terves ulatuses. Asjaolu, et koolitaja oli sõlminud eelkokkuleppeid või väidetavalt teinud juba kulutusi etteulatuvalt, on tema enda äririsk. 13.5. Hüvitamisnõude menetlust ei viidud läbi erapooletult, sest esines huvide konflikt (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 10). Kaebajad on korduvalt selgitanud, et vastustaja nimel osales koolitajaga peetud läbirääkimistel õhuväe instruktor, kes on ühtlasi koolitaja üks instruktoritest. Kohtud pole nimetatud väidet kordagi sisuliselt käsitlenud, kuigi ilmselgelt oli tegu asja lahendamise seisukohast olulise asjaoluga. 6

§ 156lg 2).

15.

1. Kaebajatelt ei saa hüvitamisnõuetega nõuda käibemaksu tasumist. Riigikohus on kinnitanud, et kui nõutav kahjuhüvitis ei ole käibeks käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 1 järgi, ei saa kahjuhüvitise maksmiseks esitada ka käibemaksu sisaldavat arvet (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 2-17-11269/54, p 12.2). Kaitseväe ega koolitaja kulutused ei ole käsitatavad käibemaksuga maksustatava käibena KMS § 4 lg 1 mõttes, kuivõrd tegemist ei ole mitte teenusega, vaid hüvitisega teenuse katkestamise eest. Lisaks on Kaitsevägi KMS-i tähenduses käibemaksukohustuslane, kes saab sisendkäibemaksu ka maha arvata. Kaebajatelt käibemaksu nõudmiseks peaks Kaitsevägi tõendama, et praegusel juhul ei saanud Kaitsevägi käibemaksu sisendkäibemaksu hulgast maha arvata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kaebajate kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega kohus jättis rahuldamata kaebajate kaebused tühistada Kaitseväe käskkirjade nr 143P ja 144P resolutsiooni p-d 1.2 ja nende lisaks olevad hüvitamisnõuded osas, millega Kaitsevägi kohustas kaebajaid hüvitama proportsionaalselt tegevteenistusajaga ressursimahuka koolitusega seotud kulud, mis ületavad 4367 eurot 65 senti (ilma 7

§ 156lg 2 p 1).

Mõjuvaks põhjuseks on isiku haigus või ootamatult tekkinud isiklik või perekondlik takistus või ametiasutusest tulenev põhjus (avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 32 lg 7). Kaebajad katkestasid koolituse, kuna nad soovisid tegevteenistusest oma soovil lahkuda eesmärgiga asuda teenistusse PPA-sse kopteripiloodi ametikohale. Seda ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks

§ 156lg 2 p 1 ja avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 32 lg 7 mõistes.

Põhjust ei muuda mõjuvaks ka asjaolud, et kaebajad lahkusid kaitseväeteenistusest, sest Kaitsevägi ei saanud pakkuda teenistust kopteripiloodi erialal ning kaebajad jätkasid nende valitud erialal avalikku teenistust, või et Kaitseväe tegevus kopterite kasutamise planeerimisel oli vastuoluline. 18. Kui tegevväelane vabastati tegevteenistusest omal soovil

§ 140

lg 1 p 1 alusel, on ta kohustatud hüvitama proportsionaalselt tegevteenistusajaga ressursimahuka koolitusega seotud otsese kulu, ümberasumise kulu, päevaraha ja välislähetustasu ning lähetusega seotud kulu, mida riik on kandnud (

§ 156

lg 2).

§ 156

lg 2 on ametniku varalist vastutust reguleeriv erinorm (vt ATS § 32 lg-d 5 ja 6, ka § 80). Sealjuures on

§ 156

lg 2 sõnastus imperatiivne ega jäta Kaitseväele kaalutlusõigust, kas või mis ulatuses kohustada tegevväelast koolituskulusid hüvitama. Kaalutlusõigust ei ole võimalik tuletada ka ressursimahukat koolitust reguleerivast üldnormist (ATS § 32 lg 6).

1. Kaitseväe
2. novembri
3. a ressursimahuka koolituse kulu arvestamise teatiste järgi oli koolitusega seotud kulu koolitatava kohta 90 030 eurot ja kaebajatel oli kohustus jätkata kaitseväeteenistuses neli aastat alates
4. novembrist
5. Seega pidid kaebajad arvestama, et tegevteenistusest omal soovil lahkumisega enne nelja aasta möödumist kaasneb kohustus hüvitada koolituskulu kuni 90 030 euro ulatuses. Kaitsevägi nõuab mõlemalt kaebajalt teooriaõppe kulude täies ulatuses (s.o 15 120 euro) hüvitamist proportsionaalselt tegevteenistusajaga. Praeguse vaidluse põhiküsimuseks on see, mis ulatuses on kaebajad kohustatud lennukipiloodi teooriaõppe kulud Kaitseväele hüvitama.
6. Selleks et tegevväelasel tekiks kohustus hüvitada ressursimahuka koolitusega seotud otsene kulu, peab see

§ 156lg 2 järgi olema riigi poolt kantud („mida riik on kandnud“).

Viimast on õiguspraktikas sisustatud kui kohustusi, mis on tasutud (vrd kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-15-15, p 15). Seejuures peab Kaitsevägi ressursimahuka koolitusega seotud kulutused olema kandnud teenistusest vabastamise käskkirja tegemise seisuga või 30 päeva jooksul koolituse katkestamisest teada saamisest arvates (määruse nr 8 § 3 lg 1).

1. Kaebajad heidavad ringkonnakohtule ette, et kohus on lugenud ühelegi tõendile tuginemata tõendatuks vastustaja väite, et Kaitsevägi on hüvitamisnõudes näidatud summa (15 120 eurot) koolitajale tasunud. Kolleegium leiab, et kaebaja etteheide teooriaõppe kulude kandmise kohta Kaitseväe poolt on osaliselt põhjendatud. Kohtuasjas ei vaielda selle üle, et teenistusest vabastamise käskkirja tegemise ajaks oli Kaitsevägi juba tasunud arve nelja koolitatava läbitud teooriaõppe osa eest summas 20 964 eurot 72 senti koos käibemaksuga (ühe koolitatava kohta 5241 eurot 18 senti, vt käesoleva otsuse p 13.4). Kaitsevägi leppis vahetult enne teenistusest vabastamise käskkirja ja ressursimahuka koolituskulude hüvitamise nõude esitamist,
2. märtsil 2021 läbirääkimistel koolitajaga kokku, et tasub kaebajate teooriaõppe eest täies ulatuses (st ka kaebajate poolt läbimata osas). Kaitsevägi ei ole tõepoolest esitanud ühtegi tõendit, et ta on selle kulu (5241 eurot 18 senti ületavas osas) teenistusest vabastamise käskkirja tegemise hetke seisuga (
3. märts 2021) kandnud. Kaebajad on sellele vastuses apellatsioonkaebusele küll tähelepanu juhtinud, kuid ringkonnakohus pole seda väidet otsuses käsitlenud. Sellega on ringkonnakohus teinud olulise menetlusvea, 8

§ 156lg 2 kohaldamise eeldused on selles osas täidetud.

22. Kolleegiumil ei ole võimalik nimetatud rikkumist kõrvaldada, kuna selleks on vaja hinnata tõendeid ja tuvastada asjaolusid (HKMS § 229 lg 2 esimene lause ja lg 3). Riigikohus ei saa tuvastada faktilisi asjaolusid, mis on olulised materiaalõiguse kohaldamisel (kolleegiumi otsus nr 3-14-52077/65, p 17). Kaitsevägi on esitanud Riigikohtule arve ja maksekorralduse, mis peaksid Kaitseväe väitel tõendama, et Kaitsevägi on kaebajate teooriaõppe eest täies ulatuses tasunud. Neid tõendeid peab asja uuel läbivaatamisel hindama ringkonnakohus. Nagu juba märgitud, on

§ 156lg 2 mõistes oluline ka see, millal on Kaitsevägi nimetatud kulu kandnud.

Kui Kaitsevägi on enne teenistusest vabastamise käskkirja tegemist kaebajate teooriaõppe eest täies ulatuses tasunud, tuleb ringkonnakohtul kindlaks teha, kas läbirääkimistel kokku lepitud kulu oli Kaitseväe jaoks välditav. Riigi ja koolitaja vahel sõlmitud hanke- ega raamlepingus ei reguleeritud täpsemalt riigi varalisi kohustusi koolitatava poolt koolituse katkestamise korral, kuid raamlepingu p 7.4 andis Kaitseväele õiguse raamlepingu alusel sõlmitud hankeleping igal ajal üles öelda, kui kaob olulises ulatuses vastav vajadus (vt käesoleva otsuse p 9.4). Kui kaebajate teooriaõppe eest täies ulatuses tasumine oli välditav, ei saa olla tegemist ressursimahuka koolitusega seotud otsese kuluga

§ 156lg 2 mõistes.

23. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel vastata ka kaebajate väitele, et kaebajatelt ei saa hüvitamisnõuetega nõuda käibemaksu tasumist. Olgugi et käibemaksusummast saab maha arvata maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sisendkäibemaksu (KMS § 29 lg 1) ja riigiasutusel on maksustatav käive piiratud (KMS § 2 lg 2 neljas lause), tuleb Kaitseväel siiski tõendada, et ta ei saanud sisendkäibemaksu maha arvata. See kehtib ka kulu kohta, mille puhul on juba tuvastatud, et

§ 156lg 2 kohaldamise eeldused on täidetud.

Kaitsevägi on koolitajale teooriaõppe eest tasunud iga koolitatava kohta 5241 eurot ja 18 senti koos käibemaksuga (vt käesoleva otsuse p 21). Selle koolituse osa maksumus ilma käibemaksuta on 4367 eurot 65 senti. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata kaebajate tühistamiskaebused osas, millega Kaitsevägi kohustas kaebajaid hüvitama proportsionaalselt tegevteenistusajaga ressursimahuka koolitusega seotud kulud, mis ületavad 4367 eurot 65 senti (vt ka käesoleva otsuse p 16). 24. Kuna kaebajad ei vaidlusta enda teenistusest vabastamist, ei ole võimalik selgitamiskohustuse rikkumine asjas määrava tähendusega. Kolleegium soovib siiski märkida järgmist. Kui ametnik kaalub teenistusest lahkumist ja seeläbi ressursimahuka koolituse katkestamist, peab ametiasutus talle ressursimahuka koolituskulude hüvitamise kohustuse ulatuse piisavalt täpselt teada andma, selleks et ametnikul oleks võimalik teha teadlik otsus teenistusest lahkumise kohta (HMS § 36 lg 1 p 1) ning tal oleks võimalik hüvitamisnõude suurusele ja nõude aluseks olevatele asjaoludele vastuväited esitada (HMS § 40 lg 1). Ärakuulamisõiguse tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamusi, seisukohti, küsimusi ja vastuväiteid esitada. See, et isik võib kavandatava koormava haldusakti sisu aimata, ei ole korrektseks ärakuulamiseks piisav (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-49-14, p 24). Seejuures juhib kolleegium tähelepanu, et ametnik saab teenistusest vabastamiseks esitatud taotlusest loobuda üksnes tema ametisse nimetamise õigust omava isiku nõusolekul (ATS § 87 lg 5, vrd HMS § 14 lg 8). Kui ametnik oli enne teenistusest vabastamise taotluse esitamist olulises eksimuses teatud asjaolude osas (nt hüvitamisnõude suuruse osas), tuleb ametniku teenistusest vabastamise avaldusest loobumise taotluse lahendamisel seda arvesse võtta. 9