1-23-1375 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 23. märts 2023, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-23-1375 (21730000148) Kohtunik Inna Ombler Vaidlustat

§ 202

lg-s 7 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise korral on prokurör seotud vaid seadusest tulenevate eeldustega, mis ei hõlma endas kannatanu ega ühegi menetlusvälise isiku nõusolekut menetluse sel alusel lõpetamiseks, seisukohta kuriteo kvalifikatsiooni, tõendite kogumise viiside, tõendite hindamise jms osas. Kuna lõpetamise üle otsustamine on antud eranditult prokuröri pädevusse, saab vaid tema otsustada, kas isiku süü on väike ning kas edasiseks menetlemiseks on avalik huvi. Kriteeriumid – isiku süü ei ole suur ja avalik menetlushuvi ei nõua menetluse jätkamist – on määratlemata õigusmõisted ja nende sisustamine jääb menetlusotsuse vastuvõtja kaalutlusõiguse piiresse. Nimetatud otsuse puhul tuleb edasikaebemenetluses kontrollida üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja normivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsustus tugineb seaduslikule alusele, kas ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning kas ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Riigiprokurör leidis, et ringkonnaprokuratuuri otsustus vastab kriminaalmenetluse eesmärkidele ning kannatanu õigusi ei ole rikutud. Kannatanu on realiseerinud oma õiguse pöörduda kuriteoteatega õiguskaitseorganite poole ning tal on olnud õigus ja võimalus kasutada oma seadusest tulenevaid õigusi kannatanuna kriminaalmenetluse käigus ning menetlusotsuse vaidlustamisel. Kannatanu saab vaidlustada üksnes väidetavat õiguste rikkumist, mida oleks tal võimalik kaitsta eelkõige lõpetatava kriminaalmenetluse raames. Arutataval juhul ei nähtu, et kannatanu oleks osutanud ühelegi oma põhiõigusele, mida oleks võimalik kaitsta üksnes lõpetatud kriminaalmenetluse raames. Et süüdlast ei karistata kaebaja soovil kriminaalkorras, ei ole tema õiguste rikkumine.

1. Riigiprokurör nõustus ringkonnaprokuratuuriga avaliku menetlushuvi puudumises, täiendavalt märkides, et see puudub üldjuhul kuritegude puhul, kus isiku süü ei ole suur. Avalik menetlushuvi esineb reeglina juhtudel, kus menetluse jätkamine on vajalik üld- või eripreventiivsetest vajadustest lähtuvalt. Nagu eespool märgitud, kuulub nende üle otsustamine menetlusotsuse vastu võtnud prokuröri pädevusse. KarS § 3313 lg 1 näeb sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni kolme aasta pikkuse vangistuse, mis jääb oluliselt alla teise astme kuritegudele kehtestatud sanktsiooni ülemmäära. Selline sanktsioonimäär viitab väiksemale süüle. Isiku karistamine ei ole vajalik ka õiguskorra kaitsmise huvides, sest kohustuse panemisega kahtlustatavale on riik arutataval juhul piisavalt täitnud temale antud karistuslikke volitusi, mistõttu menetlusökonoomiast lähtudes ei ole otstarbekas edasine menetluse jätkamine juhul, kui kahtlustatav täidab temale pandud kohustused. Praeguseks ajaks on Y endale võetud rahalised kohustused täitnud. Riigiprokurör rõhutab, et mida ajaliselt kaugemale toimepandud tegu menetlusotsuse vastuvõtmisest jääb, seda suurem on võimalus (hinnates seda isiku süü suuruse ja avaliku menetlushuvi aspektist) käsitleda seda tegu menetluse KrMS § 202 järgi lõpetamist võimaldavana. Kõnealune kuritegu pandi toime üle kolme aasta tagasi. Eripreventiivse menetluse jätkamise vajaduse puudumine lähtub eelkõige kahtlustatava senisest õiguskuulekast käitumisest.
2. KarS § 3313 lg 1 sätestab vastutuse kahe erineva teo eest – kohtutäituri poolt vara teadvalt ebaseadusliku arestimise või müügi eest olulises ulatuses. Arutataval juhul on tegemist nn leebema variandiga – vara arestimisega, mis riivab kannatanu õigusi oluliselt vähemal määral kui vara müük. Ka seda asjaolu tuleb arvestada süü suuruse hindamisel. Kahtlustatava süü suuruse hindamisel tuleb arvestada ka kuriteo läbi saabunud tagajärjega. Kõnealusel juhul pole püsivalt kahjustatud ühtki kaebaja põhiseaduslikku õigust. Kaebaja ise oma ütlustes mingit konkreetset kahjulikku tagajärge välja toonud ei ole. Kaebaja viited võimalikule tulevikus avalduvale tagajärjele on oletuslikud ja meelevaldsed. 3/9 1-23-1375
3. Viitega KrMS § 202 lg-le 1 saab menetluse sama paragrahvi lg 7 alusel lõpetada siis, kui on täidetud viis nimetatud normis kirjeldatud elementi – tegemist on teise astme kuriteoga, isiku süü ei ole suur, ta on heastanud või asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju, tasunud kriminaalmenetluse kulud või võtnud kohustuse need tasuda ning kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi. Seaduseandja on andnud prokuratuurile õiguse lõpetada kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 7 järgi juhul, kui on täidetud lõikes 1 nimetatud tingimused eeldusel, et need tingimused esinevad, st nende täitmine on konkreetsel juhul võimalik. Arutataval juhul tähendaks see, et kui X oleks esitanud menetluse käigus Y suhtes varalise nõude tsiviilhagi kujul ning viimane poleks kahju hüvitanud või hüvitama asunud, ei oleks saanud tema suhtes menetlust KrMS § 202 lg 7 alusel lõpetada, kuna üks lõpetamise tingimustest oleks olnud täitmata. Kõnealusel juhul pole aga X menetluse käigus Y suhtes varalisi nõudmisi esitanud, järelikult selle tingimuse täitmist eeldada ei saanud. Riigiprokurör märgib, et küsimus on nüüd selles, kas X-le oli tehtud menetluse käigus mingeid takistusi tsiviilhagi esitamiseks. Riigiprokurör leidis, et mitte, pigem vastupidi – kaebajal oli piisavalt aega ja võimalust seda teha. Kriminaalasjas on 27.09.2021 kannatanu X kirjalike ütluste rakendamise protokoll, millest nähtuvalt on talle selgitatud kannatanu õigusi, sh õigust esitada tsiviilhagi („kannatanul on õigus […] esitada uurimisasutuse või prokuratuuri kaudu tsiviilhagi hiljemalt KrMS § 225 lõikes 1 sätestatud tähtajaks. Protokolli kohaselt „kannatanule on tutvustatud tema õigusi ja kohustusi KrMS §-des 38 ja § 71-74 ning selgitatud nende sisu […] Kui kannatanu vajab täiendavaid selgitusi või tal on lisaküsimusi toimingu läbiviimise kohta, võtta ühendust menetleja KT, XXXXXX, XXX.“ X on oma allkirjaga kinnitanud, et „olen tutvunud kirjaliku ütluse andmise rakendamisel oma õiguste ja kohustustega […] Mul oli soovi korral võimalus saada menetlejalt täiendavalt selgitusi“. Ütluste andmise käigus vastuseks menetleja küsimusele „Kas Y on Teile eelnimetatud täitemenetluse raames mingit varalist kahju tekitanud?“ märkis X, et „Y tegevuse tagajärjel on mulle tekkinud pigem mittevaraline kahju seoses õigusvastase kannetega kinnistusraamatusse (mille ebaõige sisu osas ei ole võimalik kinnistusraamatusse sisse kanda isegi vastuväidet ning mis jäävad seal minu mainet püsivalt kahjustama). Sellised kanded kahjustavad mainet ja tõenäoliselt ei saa ma kunagi teada, kui suur on selle tagajärjel saamata jäänud tulu. Objektiivne kahju seisneb siiski asjaolus, et mul ei olnud võimalik käsutada oma isiklikku vara hüpoteegi seadmiseks, et kaasata käibevahendeid oma ettevõttele, kellel oli täiendavaid rahalisi vahendeid vaja oma kohustuste õigeaegseks täitmiseks“. Miks kaebaja pole ise ega lasknud ka oma lepingulisel esindajal (kui endal napib oskusi tsiviilhagi koostamiseks, aga põhjus seda esitada on) tsiviilhagi koostada/esitada, selgitatud pole. Riigiprokurör märkis, et kriminaalmenetluse lõpetamisega pole võimalik viivitada pelgalt seetõttu, et oodata, kas ja millal kannatanu otsustab oma õigusi realiseerima hakata.
4. Seega olid kaebajal olemas kõik võimalused enne kriminaalmenetluse lõpetamist tsiviilhagi esitada. Kusjuures oma võimalikku varalist nõuet pole kaebaja formuleerinud ka Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses. Sama puudutab ka väidetavaid menetluskulusid – kuigi viidatakse kaebuste esitamisel kasutatud õigusabile kui menetluskulule, pole üheski varasemas kaebuses ega ka Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses määratletud väidetavaid menetluskulusid ega taotletud nende hüvitamist. Seega puudub kahtlustataval võimalus täita nõuet kahjude ja menetluskulude hüvitamise osas ning kaevatavas määruses on asjakohaselt märgitud nende puudumist. Isegi kui eeldada kaebaja soovimatust või suutmatust esitada tsiviilhagi ja menetluskulude nõue ligi 1,5 aasta jooksul, oodates võimalust teha seda KrMS § 225 nõuete täitmisel (millist olukorda alati ei pruugi saabuda), pole mingit mõistlikku selgitust, miks oma varalisi nõudeid pole esitatud koos Riigiprokuratuurile esitatud kaebusega, kui oli selge,

§ 225ei rakendu.

Riigiprokurör rõhutab, et kaebajal on 4/9 1-23-1375 olnud advokaadist esindaja alates esimese kuriteokaebuse esitamisest. Kaebaja võimalikud varalised nõuded on praegusel juhul võimalik esitada ka väljaspool kriminaalmenetlust kas vahetult kahtlustatavale või kokkuleppe mitte saavutamisel kohtusse, kuna seaduslikku õigust esitada kahjunõuet tsiviilkohtumenetluse korras pole kannatanult kriminaalmenetluse lõpetamisega ära võetud.

1. Kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel lõpetamise võimalikkuse üle otsustamisel tuleb lähtuda konkreetse kaasuse asjaoludest. Seetõttu ei jaganud riigiprokurör kaebaja seisukohta, nagu välistaksid probleemid teiste kohtutäituritega ja nende meedias kajastamine üldse kriminaalmenetluse lõpetamise KarS § 3313 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes. See läheks vastuollu seaduse mõttega. Ka on kaebaja viidatud näidetest vaid ühel juhul tegemist kohtutäituri kohtu alla andmisega, seejuures mitme erineva kuriteo toimepanemise eest. Kaebaja viidatud riigi peaprokuröri juhis ei keela ega saagi keelata kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 202 lg 7 alusel kui seadus seda võimaldab. Küll aga kohustab juhis teatud juhtudel lõpetama kriminaalmenetluse põhistatud, mitte põhistamata määrusega. Seda juhtudel, kui esineb vastuolu juhise mingi punktiga – näiteks kasvõi kaebaja poolt ära märgitud juhul, kus avalik menetlushuvi on üldpreventiivsetest vajadustest lähtuvalt üldjuhul olemas siis, kui kuritegu on toime pandud elusfääris, mille vastu peab avalikkusel olema eriline usaldus. Kui nõustuda kaebuse esitajaga, et kohtutäituri tegevusega seonduv on selline elusfäär, mille vastu peab avalikkusel olema eriline usaldus, ka siis ei välista kohtutäituri poolt kuriteo toimepanemine kriminaalmenetluse oportuniteediga lõpetamist, kuid seda tuleb teha põhistatud määrusega, kus muuhulgas tuleb põhistada juhisega vastuolus olevat asjaolu. Selliselt on vaidlusalusel juhul ka toimitud. Nii uurimisasutus kui ringkonnaprokuratuur on pidanud KarS § 3313 lg 1 koosseisu Y käitumises tõendatuks ning on seetõttu esitanud ka kahtlustuse. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 lg 7 alusel eeldabki seda, et kuritegu on toimepandud, kuid isiku kriminaalkorras karistamine selle eest pole kaasuse asjaolusid arvestades otstarbekas.
2. Prokuratuur pole kõnealust kriminaalmenetlust lõpetanud kergekäeliselt, mida kinnitab ka asjaolu, et kahtlustatavale on pandud tema nõusolekul tavapärasest rohkem kohustusi – lisaks riigieelarvesse praktikas keskmisest suurema summa maksmisele ka kohustus maksta sihtotstarbelise annetusena 1500 eurot. Mõlemad kohustused on praeguseks ajaks täidetud. Ka ei tähenda kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse seda, et kahtlustatav on käitunud õiguspäraselt. Riigiprokuratuuri hinnangul ei saa sellist menetluse lõpetamist käsitleda ka kui avalikkusele signaali saatmisena, et selliseid tegusid võib toime panna. Vastupidi, lõpetades menetluse KrMS § 202 alusel, asub riik seisukohale, et kahtlustatava käitumises on olemas kõik kuriteo tunnused, lihtsalt selle hukkamõistu väljendamiseks, ülekohtu heastamiseks ja kahtlustatava edaspidise õiguskuuleka käitumise tagamiseks ei ole kriminaalkaristus kõige tõhusam vahend. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele
3. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse X esindaja vandeadvokaat I. Lillo, kes taotleb Riigiprokuratuuri 01.02.20023 määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist kriminaalmenetlust jätkama. Kaebaja leiab, et arutataval juhul puudus KrMS § 202 lg-s 1 sätestatud alus kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Nii kohtuväline menetleja kui ka riigiprokurör on ekslikult asunud seisukohale, et kõik KrMS § 202 lg-st 1 tulenevad eeldused kriminaalmenetluse lõpetamiseks olid täidetud. 5/9 1-23-1375
4. Kaebuse keskne väide on, et ilmselgelt oli kohtutäitur Y teadlik, et kaebajale kuuluva vara (st arvelduskonto, sõiduk, kinnistud) arestimisel rikub ta oluliselt ja tahtlikult TMS § 53 lg-st 1 tulenevat keeldu ja paneb sellega toime 4 KarS § 3313 lg-s 1 sätestatud kuriteo. Ei ole eluliselt usutav, et kohtutäitur Y eesmärgiks ei olnud TMS § 53 lg-s 1 sätestatud keelu rikkumine, kuivõrd kohtutäituri poolt arestitud ja kaebajale kuuluva vara väärtus ületas täitmisel olnud nõude summat ligi 563 korda. Samuti, et kohtutäitur Y enda ütluste kohaselt oligi kaebaja vara ülearestimine tema eesmärk. Eeldus, et kuriteo toimepanija süü ei ole suur, on KrMS § 202 lg 1 kohaldamise üheks peatingimuseks. Kaebaja eeltoodust tulenevalt kohtuvälise menetleja ja riigiprokuröri sellekohase seisukohaga ei nõustu. Kaebaja rõhutab, et kõnealusel juhul on pikaajaline kohtutäitur Y olukorras, kus talle on teada TMS § 53 lg-st 1 tulenev ülearestimise keeld, teadlikult ja tahtlikult nõude rahuldamise eesmärgil nimetatud keeldu rikkunud. Kuigi täitemenetluse eesmärgiks on võlausaldaja nõude rahuldamine, ei tohi kohtutäitur selle eesmärgi saavutamiseks eirata talle seadusandja poolt antud õigusi ja kohustusi.
5. Kaebuse esitaja arvates on ekslik riigiprokuröri seisukoht, et oma tegevusega ei ole kohtutäitur Y kahjustanud ühtegi kaebaja põhiseaduslikku õigust. Kriminaalmenetluses on kaebaja andnud ütlusi, et kohtutäitur Y poolt kaebajale kuuluvate sõiduki ja kinnistute arestimisega kaasnes kaebajale nii varaline kui ka mittevaraline kahju. Lisaks asjaolule, et vara arestimise kohta tehtud kanded kahjustavad kaebaja mainet, ei olnud kaebajal võimalik kasutada oma isiklikku vara hüpoteegi seadmiseks, et kaasata käibevahendeid oma ettevõttele. Seeläbi jäid kaebaja ettevõtte rahalised kohustused õigeaegselt täitmata ning kaebaja ettevõtte vastu esitati mitmeid nõudeid. Seega on kohtutäitur Y oma tegevusega rikkunud nii kaebaja omandipõhiõigust kui ka ettevõtlusvabadust. PS § 32 lg 1 kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Sama sätte lõike 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning kitsendused sellistele õigustele sätestab seadus. Kohtutäitur Y poolt kaebaja vara arestimine piiras kaebaja omandipõhiõigust, kuivõrd kaebaja ei saanud enda omandit vabalt vallata, kasutada ega käsutada. Seejuures puudus kohtutäitur Y-l kaebaja omandipõhiõiguse sellises ulatuses piiramiseks õiguslik alus. Lisaks omandipõhiõigusele rikkus Y kaebajale PS §-st 31 tulenevat ettevõtlusvabadust. Varale seatud ebaseaduslike keelumärgete tõttu ei olnud kaebajal võimalik oma vara realiseerida ega seda ettevõtluses käibevahenditena kasutusele võtta.
6. Samuti tuleks kaebaja hinnangul arvestada asjaoluga, et arutataval juhul pole täidetud KrMS § 202 lg 1 kohaldamise viimane eeldus, st kohtutäitur Y ei ole heastanud ega asunud heastama toimepandud kuriteoga tekitatud kogu kahju. Seoses kuriteoga tekitatud kahju heastamisega on erialakirjanduses öeldud, et KarS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks peab kuriteo toimepannud isik olema nõus tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama. Seejuures tagab see tingimus eelkõige kannatanu õiguste kaitset. Kriminaalmenetluse käigus on kaebaja andnud ütlusi, et kohtutäitur Y tegevuse tulemusel on kaebajale tekkinud nii varaline kui ka mittevaraline kahju. Lisaks on kaebajale tekkinud kahju õigusabikulude näol. Kuriteokaebuse kohtutäitur Y tegevuse peale esitas kaebaja esindaja vahendusel. Samuti, kuivõrd kohtuväline menetleja jättis 20.04.2021 põhjendamatult kriminaalmenetluse alustamata, pidi kaebaja vastava määruse vaidlustamiseks samuti kasutama professionaalse esindaja abi. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja kandnud õigusabikulusid kokku summas 5 752,80 eurot. Arvestades, et kuriteokaebuse alusel kohtutäitur Y suhtes algatatud kriminaalmenetluse tulemusena on tuvastatud kohtutäitur Y käitumises KarS § 3313 lg-s 1 sätestatud süütekoosseisu tunnused, on kaebaja kui kannatanu õigusabikulud ilmselgelt käsitletavad hüvitamisele kuuluva kahjuna KrMS § 202 lg 1 mõttes. 6/9 1-23-1375
7. Olenemata eelnevast kriminaalmenetluse käigus kaebajale kuriteo toimepanemisega tekitatud kahju ei uuritud. Samuti ei kohustatud kohtutäitur Y kaebajale tekitatud kahju hüvitama. Kaebaja leiab, et kohtuvälisele menetlejale pidi olema teada, et kuriteo tulemusel on kaebajale tekkinud kahju (sh õigusabikulud) ning et kaebaja soovib nimetatud kahju hüvitamist. Oma õiguste kaitseks, sh tekitatud kahju hüvitamiseks on kannatanul õigus esitada kriminaalmenetluses tsiviilhagi (KrMS § 38 lg 1 p 2). Sellega seonduvalt sätestab KrMS § 38 lg 4, et uurimisasutus või prokuratuur selgitab kannatanule tema õigusi, tsiviilhagi esitamise korda ja sellele esitatavaid põhilisi nõudeid, esitamise tähtaega ning tähtaja möödalaskmise tagajärgi. Seda, milliseks tähtajaks pidanuks kaebaja käesoleval juhul tsiviilhagi esitama, kaebajale ei selgitatud. KrMS § 225 lg 1 esimese lause kohaselt võivad menetlusosalised neile kriminaaltoimiku tutvustamisest alates kümne päeva jooksul esitada prokuratuurile taotlusi. Oluline on, et kriminaaltoimiku kaebajale tutvustamiseni kõnealusel juhul ei jõutud. Kohtuväline menetleja lõpetas KrMS § 202 lg 1 alusel kriminaalmenetluse enne seda kui kaebajale tutvustati kriminaaltoimikut ning saabus KrMS § 225 lg-s 1 sätestatud tähtaeg tsiviilhagi esitamiseks. Eelnevaga seoses leiab kaebaja, et kui kohtuväline menetleja leidis, et kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 202 lg 1 alusel lõpetada enne kriminaaltoimiku kaebajale tutvustamist, siis pidanuks kohtuväline menetleja ise andma kaebajale võimaluse (st tähtaja) tsiviilhagi esitamiseks. Nagu eespool öeldud, on KrMS § 202 lg-st 1 kuriteo toimepanijale tuleneva kahju heastamise kohustuse eesmärgiks eeskätt kannatanu õiguste kaitse. Nimetatud eesmärgiga ei ole kooskõlas olukord, kus kriminaalmenetlus lõpetatakse ilma kannatanule tsiviilhagi esitamise võimalust andmata. Kaebaja leiab, et kohtuvälisele menetlejale pidi arutataval juhul olema vähemasti teada see, et kaebajale on tekkinud kahju õigusabikulude näol ning kaebaja ilmselgelt soovib nende kulutuste hüvitamist. Eeltoodust tulenevalt on alusetud ja asjakohatud riigiprokuröri etteheited, et kaebaja jättis tsiviilhagi esitamise võimaluse ise kasutamata. Seda enam,

§ 202lg 1 alusel kriminaalmenetluse lõpetamine ei eelda kaebaja nõusolekut. Kriminaalmenetluse lõpetamine Kr

MS § 202 lg 1 alusel oportuniteediga on kohtuvälise menetleja otsustus. Viidatud sätte kohaldamiseks peab küll olema kuriteo toimepanija nõusolek, kuid kannatanu arvamust selles osas ei küsita. Asjaolu, et kriminaalmenetlus lõpetatakse oportuniteediga, saab kannatanule tihti teatavaks alles vastavast otsustusest (st määrusest). Sellisel juhul ei saa mitte kuidagi eeldada, et kannatanu teab, et tal tuleb esitada tsiviilhagi mingil muul (varasemal) tähtajal kui sätestatud KrMS § 225 lg-s

2. Kaebaja peab vajalikuks rõhutada, et praegusel juhul on kohtutäitur Y-le pandud KarS § 3313 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemise eest ebaproportsionaalselt väike kohustus. 03.01.2023 kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega on kohtutäiturit kohustatud KrMS § 202 lg 2 p 2 alusel maksma riigituludesse 500 eurot ning KrMS § 202 lg 2 p 7 alusel annetama SA-le W 1500 eurot. Nimetatud annetuse puhul on tegemist sisuliselt ühe kuu keskmise palga suuruse summaga. Erialakirjanduses on selgitatud,

§ 202lg 2 p-st 2 ja lg-st 7 tulenevad kohustused täidavad preventiivset eesmärki.

Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas kohustus teha ligi ühe kuu keskmise palga suurune annetus omab kohtutäitur Y suhtes mistahes preventiivset mõju. Ka kohtutäituri enda poolt kriminaalmenetluse käigus antud ütlustest nähtub, et kohtutäitur pidas oma tegevust täiesti õigeks ega näinud selles mistahes vastuolu kehtivate seadustega. Seega tuleneb eelnevast, et kohtutäitur Y ei ole KarS § 3313 lgs 1 sätestatud kuriteo toimepanemisega tekitatud kogu kahju heastanud ega asunud seda heastama. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7/9 1-23-1375

1. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, menetlejate määrustega ning esitatud kaebusega, leiab, et kaebuse rahuldamiseks alust ei ole. Kaebuses esitatud väidete osas on Riigiprokuratuur juba põhistatud seisukoha esitanud. Mingeid uusi asjaolusid ringkonnakohtule esitatud kaebuses välja toodud ei ole.
2. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Eelmärgitu tähendab seda, et prokuratuuril on kriminaalmenetluse lõpetamisel teatud kaalutlusruum, millesse kohus süüdistuskohustusmenetluses ei sekku. Ringkonnakohus hindab süüdistuskohustusmenetluses esmajoones kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasust ehk seda, kas uurimisasutuse või prokuratuuri otsustus ei rajane materiaalõiguse vääral tõlgendusel või kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumisel, kas on läbi viidud vajalikud ja antud kuriteoliigiga seotud tavapärased menetlustoimingud, teiseks, kas konkreetse menetluse asjaolud viitavad võimalusele viia läbi täiendavaid toiminguid ja kolmandaks, kas edasiste toimingute läbiviimine on mõistlik, arvestades nende edulootust ja selleks kuluvaid ressursse. Kui prokuratuur ei ole tõendamisvõimaluste käsitlemisel selgelt eksinud, pole ringkonnakohtul alust prokuratuuri kriminaalmenetluse toimetamiseks või selle jätkamiseks kohustada.
3. Arutataval juhul on kriminaalmenetlus lõpetatud KrMS § 202 alusel, kuivõrd kahtlustatava käitumises on olemas kõik kuriteo tunnused ning hukkamõistu väljendamiseks, ülekohtu heastamiseks ja kahtlustatava edaspidise õiguskuuleka käitumise tagamiseks ei ole kriminaalkaristus kõige tõhusam vahend. Ringkonnakohus soostub riigiprokuröriga,

§ 202

lg-s 7 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise korral on prokurör seotud vaid seadusest tulenevate eeldustega, mis ei hõlma kannatanu ega ühegi menetlusvälise isiku nõusolekut menetluse sellel alusel lõpetamiseks, seisukohta kuriteo kvalifikatsiooni, tõendite kogumise viiside, tõendite hindamise jms osas. Kuna lõpetamise üle otsustamine on antud eranditult prokuröri pädevusse, saab vaid tema otsustada, kas isiku süü on väike ning kas edasiseks menetlemiseks on avalik huvi. Seega on tegemist kaalutlusõigusega, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tulenevat vajadust välistada kriminaalrepressiooni kohaldamist juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselt ülemäärane (RK lahend 3-1-1-85-04). Sarnaselt Riigiprokuratuuriga leiab ka ringkonnakohus, et kriminaalmenetluse lõpetamise otsustus vastab kriminaalmenetluse eesmärkidele ning kannatanu õigusi ei ole rikutud. Kannatanu on realiseerinud oma õiguse pöörduda kuriteoteatega õiguskaitseorganite poole ning tal on olnud õigus ja võimalus kasutada oma seadusest tulenevaid õigusi kannatanuna kriminaalmenetluse käigus ning menetlusotsuse vaidlustamisel. Kannatanu saab vaidlustada üksnes väidetavat õiguste rikkumist, mida oleks tal võimalik kaitsta eelkõige lõpetatava kriminaalmenetluse raames. Arutataval juhul ei nähtu, et kannatanu oleks osutanud ühelegi oma põhiõigusele, mida oleks võimalik kaitsta üksnes lõpetatud kriminaalmenetluse raames. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses viitab kannatanu esindaja küll kaebaja omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse rikkumisele, kuid ei too välja konkreetseid põhjendusi, miks on nende õiguste realiseerimine võimalik just kriminaalmenetluse käigus, mitte tsiviilmenetluses.

1. X esindaja leiab, et kohtutäitur Y ei kohustatud kaebajale tekitatud kahju hüvitama. Samuti, et kohtuvälisele menetlejale pidi olema teada, et kuriteo tulemusel on kaebajale tekkinud kahju (sh õigusabikulud) ning et kaebaja soovib nimetatud kahju hüvitamist. Samas 8/9 1-23-1375 aga ei esitanud kaebaja esindaja eelnevatele menetlejatele menetluskulude hüvitamise taotlust ega tsiviilhagi. Andmed menetluskulude kohta on X esindaja välja toonud alles ringkonnakohtule esitatud kaebuses. Riigiprokurör märgib õigesti, et kui X oleks esitanud menetluse käigus Y suhtes varalise nõude tsiviilhagi kujul ning viimane poleks kahju hüvitanud või hüvitama asunud, siis ei oleks saanud tema suhtes menetlust KrMS § 202 lg 7 alusel lõpetada, kuna üks lõpetamise tingimustest oleks olnud täitmata. Kõnealusel juhul pole aga X menetluse käigus Y suhtes varalisi nõudmisi esitanud, järelikult selle tingimuse täitmist eeldada ei saanud. Ringkonnakohus nõustub riigiprokuröri seisukohtadega selles, et X-le ei tehtud menetluse käigus mingeid takistusi tsiviilhagi esitamiseks. Kohus ei pea vajalikuks neid siinkohal täies mahus korrata. Ringkonnakohtule jääb samuti arusaamatuks, miks kaebaja pole ise ega lasknud ka oma lepingulisel esindajal tsiviilhagi esitada. Riigiprokurör märgib õigesti, et kriminaalmenetluse lõpetamisega pole võimalik viivitada pelgalt seetõttu, et oodata, kas ja millal kannatanu otsustab oma õigusi realiseerima hakata. Seda enam, et kogu kõnealuse menetluse vältel on X-l olnud advokaadist esindaja.
2. Ringkonnakohus selgitab veelkordselt, et kriminaalmenetlusõiguses on omaks võetud põhimõte, mille kohaselt kannatanul ei ole õigust nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt RKKKm 3-1-1-18-06 p 7; 3-1-1-1-06 p 9). Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamisel on aga kannatanu läbi esindaja just seda taotlenud. Kannatanu õiguse tõhusale õiguskaitsele kriminaalmenetluse alustamisel või lõpetamisel tagab õigus pöörduda kohtusse prokuratuuri menetlusotsustuse vaidlustamiseks. Ringkonnakohus leiab sarnaselt Riigiprokuratuuriga, et prokuratuur pole kõnealust kriminaalmenetlust lõpetanud kergekäeliselt, mida kinnitab ka asjaolu, et kahtlustatavale on pandud tema nõusolekul tavapärasest rohkem kohustusi – lisaks riigieelarvesse praktikas keskmisest suurema summa maksmisele ka kohustus maksta sihtotstarbelise annetusena 1500 eurot. Mõlemad kohustused on praeguseks ajaks täidetud. Ka ei tähenda kriminaalmenetluse lõpetamine otstarbekuse põhimõttel seda, et kahtlustatav on käitunud õiguspäraselt. Arutataval juhul on kriminaalasjas kõik võimalik juba tehtud – st kahtlustatavale on määrati kohustus ja selle täitmise tähtaeg. Y on temal lasuvad kohustused täitnud. Kuivõrd nagu eelnevalt juba välja toodud, ei ole X eelnevatele menetlejatele esitanud ei tsiviilhagi ega menetluskulude taotlust, ei olnudki Riigiprokuratuuril võimalik asuda praegusest erinevale seisukohale. Pooltevaheline vaidlusküsimus väidetavate kahjude tekkimisest on võimalik lahendada tsiviilkorras.
3. Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et süüdistuskohustusmenetluse käigus ei ole ilmnenud selliseid menetluslõigusikke rikkumisi, mis tooks kaasa kriminaalmenetluse lõpetamise tühistamise. Uurimisasutus on selgitanud välja kõik asjas tähtsust omavad asjaolud ning kaalutlusviga ei ole menetlejad teinud. Ringkonnakohus loeb vastuvõetud menetlusotsustuse õiguspäraseks ja seaduslikuks ning ühtlasi puuduvad alused KrMS § 208 korras esitatud kaebuse rahuldamiseks.
4. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 01.02.2023 määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 9/9