← Eesti

1-23-1384/3

1-23-1384 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

  1. märts
  2. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-23-1384

(23730000001)Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlustatud kohtulahend Riigiprokuratuuri
  1. jaanuari
  2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X (isikukood XXXXXXXXXXX) lepinguline esindaja Kaisa Lumiste (XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta X lepingulise esindaja Kaisa Lumiste määruskaebus Riigiprokuratuuri
  3. jaanuari
  4. a määrusele rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. 12.12.
  6. a registreeriti Põhja Ringkonnaprokuratuuris X lepingulise esindaja vandeadvokaat Mihkel Gaveri kuriteoteade, milles paluti alustada Y tegevuse osas kriminaalmenetlust KarS § 319 lg 1 tunnustel, kuivõrd Y on esitanud teadvalt valekaebuse X poolt kuriteo toimepanemise kohta. Kuriteoavalduses märgiti, et Y esitas telefoni teel X suhtes kuriteoavalduse, et X hoiab nende ühist last jõuga/vägisi kinni, sisuliselt süüdistades X KarS §-s 136 sätestatud kuriteos, mistõttu politseil oli alust karta lapse heaolu pärast ning seega reageeris politsei tugevalt, sh kasutati X suhtes ja X korterisse pääsemiseks vahetut sundi. Y on esitanud X suhtes valekaebuse, kusjuures tegelikult X ei hoidnud last jõuga kinni ega võtnud lapselt seadusliku aluseta vabadust. X väitel oli laps isa juures vanemate ühisel kokkuleppel. Kuriteoavalduses asuti seisukohale, et Y teadis, et tema poolt väidetud kuritegu ei ole üldse toime pandud, kusjuures Y oli teadlik, et tema ja X ühise lapse hooldusõigus on võrdne ja jagamata ning lisaks oli kõnealuse päeva osas vanemate vahel olemas selge kokkulepe, mille kohaselt laps pidi olema isaga.
  7. 04.01.
  8. a jättis Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse alustamata.
  9. 17.01.
  10. Riigiprokuratuurile a esitas X lepinguline esindaja vandeadvokaat M. Gaver kaebuse kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale taotledes 1 1-23-1384 kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate tühistamist ja kriminaalmenetluse alustamist Y suhtes KarS § 319 lg 1 tunnustel.
  11. 31.01.
  12. a määrusega jättis Riigiprokuratuur esitatud kaebuse rahuldamata, kuivõrd leidis, et teade kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta on seaduslik ja põhjendatud. Riigiprokurör selgitas, et KarS § 319 lg 1 näeb ette kriminaalvastutuse teadvalt vale kaebuse esitamise eest kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt. Objektiivsest küljest seisneb KarS § 319 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu valekaebuse esitamises konkreetse isiku kohta, kes ei ole kuritegu toime pannud, kusjuures valekaebuses sisalduvast informatsioonist peavad nähtuma konkreetse teo toimepanemise asjaolud ja konkreetse kuriteo olemus (kuriteotunnused). Subjektiivsest küljest eeldab käsitletav kuriteokoosseis otsest tahtlust – isik peab olema vähemalt teadlik, et ta esitab valekaebuse (toimepanija peab teadma, et see isik, kelle kohta toimepanija kuriteokaebuse esitab, ei ole tegelikult kuritegu toime pannud). Riigiprokurör märkis, et esitatud kaebusest nähtuvalt ei ole X ega tema lepinguline esindaja faktiliselt kursis sellega, mida Y oma 07.12.
  13. a telefonikõnes Häirekeskusele üldse teatas, kuid sellest hoolimata väidetakse kaebuses millegipärast n-ö igaks juhuks (aga tegelikult täiesti alusetult, subjektiivselt ja paljasõnaliselt), et Y on selles kõnes teinud X kohta valekaebuse KarS § 319 lg 1 tähenduses. Kaebuse lahendamise käigus tutvus riigiprokurör kõnealuse salvestisega, kusjuures riigiprokuröri meelest on Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör teinud tollest kõnest täiesti õiged, põhjendatud ja aruselged järeldused. Riigiprokuröri hinnangul ei ole Y 07.12.
  14. a õhtul Häirekeskusele tehtud telefonikõnes esitanud valekaebust KarS § 319 mõttes. Nimetatud kõnes Häirekeskusele selgitas Y olukorda (seda, et Y on X-ga lahus ja neil on 5-aastane ühine tütar C, kusjuures isa kord on lapsega olla, aga X on joonud; ühtlasi märkis Y tolles kõnes, et algul oli tal X-ga jutt, et Y võib tulla ja ühise lapse ära viia, aga seejärel oli X öelnud, et Y ei tohi C ära viia) ning küsis Häirekeskuse töötaja käes nõu, et mida teha, kui X ei luba C korterist välja. Riigiprokurör märkis, et nimetatud kõnes ei ole Y esitanud küll mitte mingisugust kuriteokaebust X kohta ja üksnes väga elava fantaasia olemasolul võib oletada või kujutleda, et tegemist on kuriteokaebusega. Riigiprokurör rõhutas, et kuriteokaebusest peavad nähtuma teo toimepanemise asjaolud ja kuriteo olemus (kuriteotunnused), kuid antud juhul ei edastanud Y Häirekeskuse töötajale küll mitte midagi sellelaadset. Riigiprokurör märkis, et kui kokkuleppe kohaselt on lapse isal oma lapsega koos olemise aeg, aga ema soovib lapse isa juurest ära viia, kuna isa on väidetavalt joobes, kuid isa ei luba oma 5-aastast last korterist välja viia, siis ei ole isa seesugusel käitumisel iseenesest küll mitte mingi kuriteo tunnuseid. Kui lapse ema pöördub sellisel juhul nõuande ja abi saamiseks Häirekeskuse poole, siis ei ole seesugune pöördumine iseenesest (vähemalt kõnealusel juhul mitte, kui tutvuda telefonikõne sisuga) mõistagi mitte käsitletav kuriteokaebusena lapse isa vastu. Asjaolu, et X ja tema esindaja on asunud nimetatud telefonikõnet ilma seda kuulmata omatahtsi tõlgendama kuriteokaebusena, milles X-le justkui heidetakse ette teiselt isikult ilma seadusliku aluseta vabaduse võtmist KarS § 136 mõttes, on muidugi kahetsusväärne, kuid seesugune subjektiivne ning tegeliku informatsiooni mitteomamisel rajanev oletuslik tõlgendus on mõistagi alusetu. Kaebuses leitakse, et Y esitatud kaebusest tulenevalt reageeris politsei ning X poolt väidetavalt toimepandava kuriteo tõttu kasutas politsei X suhtes vahetut sundi. Riigiprokurör märkis, et 08.12.
  15. a on alustatud kriminaalmenetlust nr 22231703871 KarS § 274 lg 1 järgi (vägivald võimuesindaja vastu) seoses sellega, et 07.12.
  16. a kella 22:10 paiku Tallinnas XXX (samas korteris, kuhu Häirekeskus sel õhtul seoses Y telefonikõnega saatis politseipatrulli olukorda kontrollima ja vajadusel reageerima) tekitas X teenistuskohustust täitvale politseiametnikule Q2 1-23-1384 le füüsilist valu ja kehavigastusi (X tõmbas oma korteri välisukse kinni nii, et politseiametniku käsi jäi väidetavalt ukse vahele, misläbi politseinik sai käe verevalumi ja paistetuse). Kõnealuse kriminaalasja materjalidest nähtuvalt sai politseipatrull 07.12.
  17. a õhtul väljakutse peretüli kohta aadressile XXX, kus alkoholijoobes isa väidetavalt ei lase alaealisi lapsi korterist välja ema juurde. Kohale saabunud patrullpolitseinike sõnul palusid nad korteriperemehel ukse avada, et saaks veenduda laste ohutuses, kuid korteris olnud ärritunud ja agressiivselt meelestatud meesterahvas keeldus politseinikele ust avamast ja tegi ebatsensuurseid ähvardusi politseinike aadressil (lubas esimesel sisenejal n-ö hambad sisse lüüa). Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt eskaleerus politseiametnike ja korteriperemehe vaheline konflikt vägivaldseks vastasseisuks (korteriperemees lükkas politseiametniku käe ukse vahele, mispeale politseiametnik kasutas gaasi, appi kutsuti veel teisedki politseipatrullid). Ka X poolt 07.12.
  18. a õhtul Häirekeskusesse tehtud kõnedest nähtuvalt keeldus X igasugusest konstruktiivsest koostööst kohale saabunud politseiametnikega (telefonikõnes märkis X, et ta ei tee korteriust lahti ega soovi rääkida ukse taga olevate politseinikega, kes tahavad sisse pääseda; X ütles, et ukse taga on naispolitseinik, aga X ei soovi kedagi korterisse sisse lasta; X selgitas, et tema eksnaine tekitab paanikat ja olevat juba 8 korda politsei kutsunud; Häirekeskuse töötaja püüdis X rahustada ja soovitas tal politseile siiski ukse lahti teha, kuid X keeldus sellest otsustavalt, öeldes, et murdku või uks maha jne). Riigiprokurör märkis, et konflikt eskaleerus seetõttu, et X keeldus politseiga koostööd tegemast, keeldus korteriust avamast, et politsei saaks siseneda ja kontrollida olukorda (veenduda laste ohutuses) ning hakkas vastu teenistuskohustust täitvatele politseiametnikele. Riigiprokuröri arvates pidanuks X politseiametnikele korterukse avama ja laskma neil veenduda, et olukord on ohutu. Riigiprokurör leidis, et kuna X keeldus koostööst politseipatrulliga, hakkas politseiametnikele vastu ja kasutas sealjuures vägivalda, siis oli täiesti põhjendatud see, et politseipatrull kutsus teisi politseiametnikke appi ja X suhtes kasutati politseiametnike poolt füüsilist jõudu. Riigiprokurör osundas, et ka kriminaalasja nr 22231703871 materjalidest nähtuvalt, ei sõitnud politseipatrull 07.12.
  19. a aadressile XXX välja mitte mingisugusele kuriteosündmusele (vabaduse võtmisele või pantvangidraamale, kuhu oleks saadetud tõenäoliselt eriüksus, aga mitte kaheliikmeline tavapatrull), vaid lahendama peretüli ning täiendavad politseijõud (lisaks ühele patrullile, kes oli saadetud peretüli asjaoludes selgust saama) kaasati alles siis, kui tolle peretüli üks osalistest oli politseile vägivaldselt vastu hakanud (patrulli naisliige oli sisuliselt töövõimetu, ei saanud vasakut kätt kasutada ja materjalidest nähtuvalt vajas kiirabi). Riigiprokuröri arvates nähtub juba sellestki asjaolust, et Y ei esitanud 07.12.
  20. a õhtul Häirekeskusele mitte mingisugust kuriteokaebust, vaid küsis lihtsalt nõu ja abi peretüli küsimuses ja Häirekeskus saatiski politseipatrulli peretüli lahendama. Riigiprokurör nõustus abiprokuröriga selles, et olukord oleks võinud väga lihtsalt laheneda, kui X oleks võimaldanud politseiametnikel veenduda, et lastega on kõik hästi, et lapsed ei viibi koos joobes ega ärritunud isaga (riigiprokurör märkis, et joobes võis ju X tol õhtul ka mitte olla, kuid agressiivne ja ärritunud oli ta vaieldamatult, sest see nähtub juba X käitumisest politseiametnikega). Riigiprokurör leidis, et olukorra eskaleerumise tekitas X ise oma käitumisega (mitteallumisega politsei korraldustele, vastuhakkamisega politseinikele ja vägivallaga politseiametniku suhtes) ja politseinikega vastasseisu sattumise pärast ei ole X-l küll vähimatki alust teha etteheiteid oma eksabikaasa Y-le, kes pöördus peretüli puhul nõuande ja abi saamiseks Häirekeskuse poole ja kirjeldas olukorda. Riigiprokurör märkis, et antud juhul on pealegi tegemist täiesti paljasõnalise kuriteokaebusega, sest kaebuses tehakse tegelikult üksnes oletusi selle kohta, et milline võis olla Y poolt 07.12.
  21. a Häirekeskusele tehtud kõne sisu. Riigiprokurör leidis, et juhul, mil kuriteoteade 3 1-23-1384 ei sisalda piisavalt kuriteole viitavat teavet, ei ole kriminaalmenetluse alustamine seaduslik ega põhjendatud. Riigiprokuröri arvates on lubamatu selline põhimõte, mille kohaselt menetleja peaks sügavalt subjektiivsest ja täiesti ebatõsisest kuriteo-etteheitest ajendatuna justkui kriminaalmenetluse esiti ära alustama ning alles siis hakkama otsima kriminaalmenetluse alust ehk seda, kas mõne kuriteo tunnused faktiliselt on üldse sedastatavad. Riigiprokurör peab lubamatuks kriminaalmenetluse alustamist menetluse aluse otsimise eesmärgil. Ka Riigikohus on oma praktikas märkinud, et tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline. Kokkuvõttes asus riigiprokurör seisukohale, et Y ega kellegi teise käitumises ei ole X lepingulise esindaja vandeadvokaat M. Gaveri esitatud kuriteokaebuses ega kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses kirjeldatud juhul sedastatavad KarS § 319 järgi kvalifitseeritava kuriteo (valekaebuse) ega ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnused. Ülaltoodust lähtudes leidis riigiprokurör, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on antud juhul õige, põhjendatud ja seaduslik ning X lepingulise esindaja vandeadvokaat M. Gaveri kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatega nr 23730000001 seonduvas süüdistuskohustusmenetluses ei kuulu rahuldamisele. Kaebuses taotletakse ühtlasi Y poolt 07.12.
  22. a Häirekeskusele tehtud telefonikõne salvestise lisamist asja materjalidele, kuna kriminaalmenetluse alustamata jätmise teates on ringkonnaprokuratuur sellele salvestisele tuginenud, kuid viidatud tõendit kaebajale edastatud ega tutvustatud pole. Riigiprokurör märkis, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatega nr 23730000001 seonduvas süüdistuskohustusmenetluses X lepingulise esindaja vandeadvokaat M. Gaveri 16.01.
  23. a kaebust lahendades tutvus riigiprokurör väga põhjalikult ka Y poolt 07.12.
  24. a Häirekeskusele tehtud telefonikõne salvestisega. Riigiprokurör on kõnealust salvestist X lepingulise esindaja vandeadvokaat M. Gaveri kaebuse lahendamisel kasutanud ja salvestis on seega kaebemenetluse materjalide hulgas. Kaebuses märgitakse, et X-le (ega tema lepingulisele esindajale) ei ole kõnealust salvestist edastatud ega seda talle tutvustatud. Riigiprokurör asus seisukohale, et kui X (või tema lepinguline esindaja) soovivad nimetatud salvestisega tutvuda, siis tuleks neil selles küsimuses pöörduda Põhja Ringkonnaprokuratuuri poole.
  25. Riigiprokuratuuri määrusele esitas kaebuse X esindaja Kaisa Lumiste, kes palub tühistada Riigiprokuratuuri 31.01.
  26. a määrus ja kohustada Riigiprokuratuuri alustama Y tegevuse osas kriminaalmenetlust KarS § 319 lg 1 tunnustel. Kaebaja märgib, et ei nõustu jätkuvalt seisukohaga, et Y ei ole kaebaja suhtes esitanud kuriteoavaldust, vaid on eelkõige selgitanud olukorda ning küsinud nõu ning otsuse saata kohapeale olukorda selgitama politsei võttis vastu häirekeskuse töötaja. Kaebaja leiab, et sellise häirekeskuse töötaja otsuse aluseks on ikkagi Y poolt esitatud asjaolud, mis käesoleval juhul moodustavad kuriteokaebuse sisu. Nii on riigiprokurör selgitanud, et Y märkis kõnes häirekeskusele, et algul oli tal X-ga jutt, et Y võib tulla ja ühise lapse ära viia, aga seejärel oli X öelnud, et Y ei tohi C ära viia ning küsis häirekeskuse töötaja käest nõu, et mida teha, kui X ei luba C korterist välja. Esindaja hinnangul viitab selline jutt sõnaselgelt asjaolule, et Y andis kõnes häirekeskusele teada, et kaebaja piirab ebaseaduslikult nende ühise lapse C liikumist. Seega on asjakohatu ja ülekohtune ka riigiprokuröri arvamus, et kaebaja on asunud ilma nimetatud telefonikõnet kuulmata tõlgendama seda kuriteokaebusena. Oluline on siinkohal märkida, et täielikult aluseta on riigiprokuröri seisukoht, et Y ei edastanud häirekeskuse töötajale asjaolusid, millest nähtuvad teo toimepanemise asjaolud ja kuriteo olemus. Prokurör on asunud seisukohale, et kaebaja väidetav/võimalik purjusolek oma kodus ei ole kuritegu. Kaebaja on olnud aga üheselt seisukohal, et Y edastatud info, et kaebaja ei luba last kodust välja, on olnud viide kuriteo toimepanemisele, täpsemalt KarS §-s 136 sätestatud 4 1-23-1384 vabaduse võtmisele. Seejuures on õiguskirjanduses selgitatud, et vabaduse võtmine on isikule liikumistakistuse loomine, tema kinnipidamine või kinnihoidmine ning vabaduse võtmise tagajärjel saab kannatanu viibida üksnes süüdlase määratud kohas. Kaebaja väidetav joobeseisund ei viidanudki ka kaebaja hinnangul otseselt mingisuguse kuriteo toimepanemisele, küll aga ilmselgelt mõjutas politseipatrulli arusaama võimalikust kuriteost ning viitas ka sellele, et Y hinnangul oli laps kaebaja oleku tõttu ka ohus. Sellest tulenevalt ongi kaebaja seisukohal, et riigiprokuröri poolt välja toodud Y häirekeskusele edastatud info (et kaebaja ei luba last kodust välja) viitab, et Y esitas kaebaja suhtes kuriteokaebuse. Seejuures on oluline rõhutada veelkord, et Y esitatud kaebusest tulenevalt reageeris sündmusele politsei. Riigiprokurör on määruses välja toonud, et kriminaalasja nr 22231703871 materjalidest nähtuvalt ei sõitnud politseipatrull 07.12.2022 aadressile XXX välja mitte mingisugusele kuriteosündmusele, vaid lahendama peretüli. Kaebaja jaoks on selline seisukoht arusaamatu, kuivõrd riigiprokuröri poolt viidatud Y tehtud kõnest häirekeskusele ei nähtunud, et tegemist oleks peretüliga, vaid Y viitas sõnaselgelt sellele, et last hoitakse vägisi kinni ega lasta tal lahkuda. Siinkohal on oluline märkida, et kaebaja tegi patrullpolitseinikega videokõne, kus andis teada, et lapsega on kõik korras ning ta ei soovigi lahkuda. Seejuures öeldi kaebajale selles samas videokõnes, et politseipatrull tuli sündmuskohale seetõttu, et Y oli teavitanud, et laps on ohus ning kaebaja hoiab teda pantvangis. Seega viitasid sündmuskohale tulnud patrullpolitseinikud ise kaebajale, et reageeriti siiski teatele, mille kohaselt ei lubata lapsel lahkuda ning seejuures on laps ka ohus, kuivõrd kaebaja olevat joobes. Kaebaja hinnangul viitavad need asjaolud üheselt sellele, et Y esitas häirekeskusele helistades kuriteokaebuse ning patrullpolitseinikud reageerisid olukorrale kui võimalikule kuriteole. Veelgi enam viitab patrullpolitseinike teadmisele võimaliku kuriteo toimepanemise kohta nende käitumine sündmuskohal. Nimelt teavitas kaebaja patrulli, et lubab ühe politseiametniku tuppa kontrollima lapse heaolu, millega patrull ei nõustunud. Veidi aega hiljem tulid politseiametnikud tagasi kahe patrullekipaažiga. Politseiametnikud ning kaebaja rääkisid ukse vahelt ning kaebaja lubas taaskord, et laseb ühe politseiametniku sisse lapse heaolu kontrollima. Seega oli kaebaja nõus, et politseiametnik kontrollib lapse heaolu, ent sellise lahendusega politseiametnikud ei nõustunud. Selle asemel kutsus esialgne politseipatrull hoopis abijõude juurdegi. Seega pidi kaebaja hinnangul olema sündmuskohale saabunud patrullpolitseinikel veendumus või vähemalt esialgne arvamus sellest, et last ei lubata kaebaja juurest ära ning laps võib olla ka ohus. Seega esitas Y telefoni teel kaebaja suhtes kuriteoavalduse, et kaebaja hoiab nende ühist last jõuga kinni, kuigi laps soovib lahkuda. Riigiprokuratuuri määrusest ei nähtu vastupidist. Kuigi prokurör on väitnud, et kaebaja on Y häirekeskusele tehtud kõne kuulmata teinud „oletusliku tõlgenduse“, et tegemist oli kuriteokaebusega, siis nähtub ka riigiprokuröri väljatoodust, et Y viitas kõnes üheselt sellele, et kaebaja ei luba lapsel lahkuda. Kaebaja hinnangul seega esitas Y info, mille põhjal on võimalik sedastada, et toime on pandud KarS §-s 136 sätestatud kuritegu. Seejuures, kuivõrd laps on alla 18-aastane, siis on tegemist KarS § 136 lg-s 2 sätestatud kvalifikatsiooniga. Kaebaja aga ei hoidnud last nn jõuga kinni, vaid laps oli avaldaja juures vanemate ühisel kokkuleppel, samuti ei soovinud laps kaebaja juurest lahkuda. Y esitas kuriteokaebuse kaebaja suhtes, seega on Y viidanud kaebuses üheselt identifitseeritavale isikule. Lisaks avaldas Y väidetava kuriteo kohta sellise info, millest nähtuvad teo asjaolud ja kuriteo olemus, st kuriteotunnused KrMS § 194 lg 2 mõttes. Kaebaja hinnangul on täidetud ka valekaebuse esitamise subjektiivne teokoosseis. Subjektiivne koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega, st on teadlik, et esitab valekaebuse. Selleks peab toimepanija teadma, et isik, kelle kohta ta kaebuse esitab, ei ole kuritegu toime pannud (kuritegu ei ole kas üldse toime pandud või ei ole seda toime pannud tema näidatud isik). Kaebaja on jätkuvalt veendunud, et Y esitas valekaebuse vähemalt otsese 5 1-23-1384 tahtlusega KarS § 16 lg 3 järgi, kuivõrd Y teadis, et tema poolt väidetud kuritegu ei ole üldse toime pandud, st kaebaja ei hoia nende ühist last seadusliku aluseta kinni. Y oli teadlik, et kõnealuse päeva osas oli vanemate vahel olemas selge kokkulepe, mille kohaselt laps pidi olema isaga. Samuti soovis laps isaga olla. Seega on täidetud ka valekaebuse esitamise subjektiive koosseis. Riigiprokurör on asunud seisukohale, et kriminaalmenetlust ei tohi alustada olukorras, kus menetluslike vahenditega tuleks menetlejal alles otsida kriminaalmenetluse alust. Kaebaja on seisukohal, et on nii kuriteoavalduses kui ka esitatud kaebuses veenvalt näidanud, millised on Y käitumises ilmnevad kuriteotunnused. KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest lähtuvalt peaksid seega uurimisasutus ja prokurör oma pädevuse piires kuriteo asjaolude (tunnuste) ilmnemisel alustama ja toimetama kriminaalmenetlust sõltumata mistahes isiku arvamusest, st ka menetleja või prokuröri enda arvamusest. Seejuures on oluline, et vastupidiselt juba alustatud kriminaalmenetlusele toimib kriminaalmenetluse alustamise situatsioonis kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonideta – kuriteo tunnuste ilmnemisel tuleb kriminaalmenetlust igal juhul alustada. Kaebaja leiab, et kuivõrd esineb nii ajend kui ka alus menetluse alustamiseks, seejuures on ajendis esitatud faktilised asjaolud eluliselt usutavad ning annavad alust kriminaalmenetluse alustamiseks, tuleb kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsus tühistada ning kriminaalmenetlus igal juhul alustada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  27. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega (nii kriminaalasja nr 23730000001 kui ka vajalikus osas kriminaalasja nr 22231703871 materjalidega) ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 31.01.
  28. a määruse muutmiseks.
  29. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Menetluse alustamata jätmise vaidlustamise puhul peab ringkonnakohus üksnes kontrollima, kas esineb piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Vaid isiku subjektiivne arvamus selle kohta, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks või kellelegi kahtlustuse esitamiseks.
  30. Esitatud kaebuses asutakse seisukohale, et riigiprokurör on ebaõigesti leidnud, et käesoleval juhul puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Seejuures ei too kaebaja välja mingisuguseid asjaolusid, mida menetlejad vastava otsustuse tegemisel arvesse poleks võtnud, vaid üksnes sisuliselt ei nõustu tuvastatud asjaolude pinnalt tehtud järeldusega. Samuti on ringkonnakohtule esitatud kaebuses korratud juba kuriteoteates esitatut, st menetlejad on nendele seisukohtadele juba vastanud. Kaebusest ei selgu, miks peaks samade seisukohtade kordamine tooma endaga kaasa Riigiprokuratuuri määruse tühistamise ja kriminaalmenetluse alustamise. Kaebaja ei nõustu jätkuvalt seisukohaga, et Y ei ole kaebaja suhtes esitanud kuriteoavaldust, vaid on eelkõige selgitanud olukorda ja küsinud nõu ning otsuse saata kohapeale olukorda selgitama politsei võttis vastu häirekeskuse töötaja. Samas nähtub kaebusest, et kaebaja ei ole endiselt vaidlusaluse telefonikõnega häirekeskusesse tutvunud ega seda kuulnud. Küll on seda aga teinud riigiprokurör, kes on selles avaldatud informatsiooni oma 6 1-23-1384 määruses käsitlenud ja põhjendanud, miks asus selle pinnalt seisukohale, et tegemist on nõu küsimisega, mitte aga kuriteokaebusega. Ringkonnakohus märgib, et lisaks riigiprokuröri poolt avaldatule kõne sisu ja sellele antava hinnangu osas, tuleb tähele panna sedagi, et tehtud telefonikõne alusel kriminaalmenetlust läbi viidud ei ole. Samuti pole selle alusel tehtud nt kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsustust, st et ka formaalselt pole seda kuriteoavaldusena käsitletud. Mitte iga politseipatrulli poolne kontroll ei päädi kriminaalmenetlusega. Asjaolu, et kaebaja sellega ei nõustu ja tõlgendab seda vastupidiselt, ei anna aga alust Y suhtes kriminaalmenetluse alustamiseks.
  31. Esindaja hinnangul viitab Y poolt häirekeskusele avaldatu sõnaselgelt asjaolule, et Y andis kõnes häirekeskusele teada, et kaebaja piirab ebaseaduslikult nende ühise lapse C liikumist, kuna märkis, et X ei luba last korterist välja. Siinkohal jätab aga kaebaja tähelepanuta asjaolu, et isegi, kui käsitleda Y poolt avaldatut kuriteokaebusena, siis KarS § 319 lg 1 näeb ette karistuse teadvalt vale kaebuse esitamise eest. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et X poleks avaldanud, et ta lubas lapse emal lapsele järgi tulla ning lapsel korterist väljuda. Seega pole Y selles osas valeväiteid esitanud. X esindaja poolt esitatud kuriteoavalduses märgitakse, et vanemate vahel tekkis erimeelsus ja sellest tulenevalt avaldas Y, et soovib lapsele varem, kui kokkulepitud järgi tulla, kuid X sellega ei nõustunud. Seejuures ei oma kriminaalmenetluse alustamise seisukohalt sisulist tähendust asjaolu, et laps pidi vastavalt kokkuleppele viibima isaga koos, kuivõrd sellele ei vaidle vastu kumbki pooltest, et X lapsel emaga minna ei lubanud. Põhjus, miks ta seda keelas ja kas tal oli selleks alus või mitte, on küsimus vanemate vahel kokkulepitud suhtluskorrast. Seejuures märgib ringkonnakohus sedagi, et vanemate vahel tehtud kokkulepe lapse viibimise kohta, ei ole KarS § 136 mõttes seaduslik alus kellegi vabadust piirata.
  32. Kaebaja väide, et X väidetav joobeseisund mõjutas ilmselgelt politseipatrulli arusaama võimalikust kuriteost ning viitas ka sellele, et Y hinnangul oli laps kaebaja oleku tõttu ka ohus, on ringkonnakohtu hinnangul oletuslik ning subjektiivne. Puudub mistahes objektiivne kinnitus sellisele väitele ja ka kaebuses ei viidata, mille pinnalt sellisele järeldusele jõuti. Samale seisukohale asub ringkonnakohus ka kaebuse põhjenduste osas, mille pinnalt leitakse, et patrullpolitseinikud reageerisid olukorrale kui võimalikule kuriteole. Riigiprokurör on märkinud, et kriminaalasja nr 22231703871 materjalidest nähtuvalt ei sõitnud politseipatrull 07.12.
  33. a aadressile XXX välja mitte mingisugusele kuriteosündmusele, vaid lahendama peretüli. Seda kinnitavad näiteks kannatanuna ülekuulatud politseiametniku poolt antud ütlused, milles ta selgitas, et said väljakutse XXX aadressile peretüli kohta. Sama kinnitas tunnistajana ülekuulatud politseinik, kes kannatanuga koos patrullis oli. Üksnes see, et kaebaja ei nõustu kriminaalasja materjalidest nähtuvaga ja tõlgendab olukorda teisiti, ei anna alust olukorra ümberhindamiseks.
  34. Kaebaja hinnangul viitab patrullpolitseinike teadmisele võimaliku kuriteo toimepanemise kohta nende käitumine sündmuskohal - nimelt teavitas kaebaja patrulli, et lubab ühe politseiametniku tuppa kontrollima lapse heaolu, millega patrull ei nõustunud. Veidi aega hiljem tulid politseiametnikud tagasi kahe patrullekipaažiga. Siinkohal on kaebaja aga jätnud sündmuste kirjeldusest kõrvale selle, et X käitus patrullpolitseinike suhtes agressiivselt ja ei allunud talle antud korraldustele ning tekitas ühele politseinikest kehavigastuse, mis oli tegelikkuses põhjuseks, miks kutsuti abiväge. Seega oli põhjuseks, miks abijõude juurde kutsuti eelkõige X enda tegevus, mitte aga Y poolt avaldatud informatsioon häirekeskusele. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda ka kaebuses väljatooduga, et abiväe kutsumisest ja asjaolust, et politseinik ei sisenenud korterisse üksinda, saab järeldada, et sündmuskohale saabunud patrullpolitseinikel pidi olema veendumus või vähemalt esialgne arvamus sellest, et last ei lubata kaebaja juurest ära ning laps võib olla ka ohus. 7 1-23-1384
  35. Kaebaja leiab, et täidetud on ka subjektiivne koosseis, kuivõrd Y teadis, et tema poolt väidetud kuritegu ei ole üldse toime pandud, st kaebaja ei hoia nende ühist last seadusliku aluseta kinni. Seejuures lisab kaebaja, et Y oli teadlik, et kõnealuse päeva osas oli vanemate vahel olemas selge kokkulepe, mille kohaselt laps pidi olema isaga, samuti soovis laps isaga olla. Sellistest asjaoludest ei saa ringkonnakohtu hinnangul teha järeldust, justkui oleks täidetud koosseisu subjektiivne külg. Nimelt pole selles ka vaidlust, et poolte vahel oli kokkulepe, et laps veedab aega X-ga, kuid nähtuvalt asja materjalidest, tekkis poolte vahel tüli, millest tulenevalt jäädi eriarvamusele selles, kas laps peaks isa juurde jääma või mitte. Nagu ringkonnakohus eelpool selgitas, ei oma kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel keskset tähendust asjaolu, kas Y-l oli õigus nõuda, et X lapse temaga korterist ära lubaks või mitte, samuti nagu ka selles, kas X-l oli omakorda õigus keelduda last emaga ära lubamast. Seega pelgalt Y teadmine sellest, et laps pidi veetma aega isaga, ei anna alust väitmaks, et oleks täidetud KarS § 319 lg 1 subjektiivne koosseis. Ringkonnakohus selgitab, et KarS § 136 lg 1 mõttes tuleb seaduslikku alust käsitada PS §-s 20 sätestatud vabaduse võtmise juhtudest lähtuvalt. Sellist alust X-l kindlasti polnud ja nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei saa selleks pidada kokkulepet lapse viibimiskoha osas.
  36. Ringkonnakohus rõhutab, et vaid asjaolu, et kaebuse esitaja ei nõustu Riigiprokuratuuri seisukohtadega, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul pole kuriteokaebuses ega kohtule esitatud kaebuses toodud välja konkreetseid faktilisi asjaolusid, mille pinnalt saaks sedastada kuriteotunnuste esinemise, mistõttu on menetluse alustamata jätmine olnud seaduslik ja põhjendatud ning Riigiprokuratuuri määrus õiguspärane.
  37. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg 5 p-st 1, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 31.01.
  38. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.