RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik 1-17-9149 23. märts 2023 Eesistuja Hannes Ki

) § 2962 lg 1 p 4 ei kohaldu, sest see eeldaks kriminaalmenetluse täielikku lõpetamist. Kuna tsiviilhagi menetlus jätkub, pole ka alust tühistada selle tagamiseks kohaldatud abinõusid. 6. Maakohus sedastas, et S. H. ja KH suhtes kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu tuleb riigil

§ 183lg 1 kohaselt hüvitada nende valitud kaitsjale makstud tasu.

Menetluskulu hüvitamise taotluses märgitud kaitsjatasu luges kohus

§ 175

lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks üksnes osaliselt, leides, et mõned kaitsja tasuarvestuses märgitud toimingud olid põhjendamatud, mõnel juhul on aga toimingu ajakulu ülemäära suur. Määruskaebus 7. S. H. ja KH taotlesid maakohtu määruse osalist tühistamist. Kaebuse esitajad vaidlustasid kohtu otsustuse kaasata nad tsiviilkostjatena menetlusse ja jätkata nende vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist, samuti otsustuse jätta kehtima S. H. ja KH vara suhtes rakendatud hagi tagamise abinõud. Lisaks taotlesid kaebajad kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse muutmist. Määruskaebuses paluti Tallinna Sadam (ja lisaks ka TS Laevad OÜ) kannatanuna kriminaalmenetlusest kõrvaldada, jätta tsiviilhagi S. H. ja KH vastu

§ 2962lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata; tühistada S.

H. ja KH vara koormavad hagi tagamise abinõud ning mõista riigilt KH kasuks välja menetluskulu hüvitis kogusummas 52 623 eurot 17 senti, sh 2245 eurot määruskaebemenetluse kulu katteks. Ringkonnakohtu määrus 3

§ 39lg-s 1 sätestatud tsiviilkostja tunnustele.

Tsiviilhagi lahendamine kriminaalmenetluses on ökonoomne ja arvestab kõigi menetluspoolte huve. 10. Samuti on põhjendamatu taotlus jätta tsiviilhagi läbi vaatamata

§ 2962lg 1 p 5 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 423 lg 2 p 1 alusel hagi ilmse perspektiivituse tõttu. Kaebajate põhjendid ÄS § 2892 lg-te 1 ja 3 kohaldamise eelduste puudumise kohta ei ole nii üheselt selged, et kaebuse argumentatsiooni pinnalt saaks kindlasti öelda, et hagi tuleb jätta läbi vaatamata.

1. Maakohus ei eksinud ka KH kasuks välja mõistetud menetluskulu hüvitise suurust kindlaks määrates. Esimese astme kohtul on valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse hindamisel kaalutlusruum. Kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda siis, kui maakohus pole oma seisukohta põhjendanud või kui kohtu hinnang on selgelt alusetu. Käsitletaval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Tsiviilkostjate määruskaebus
2. Ringkonnakohtu määruse vaidlustasid S. H. ja KH, taotledes Riigikohtult Tallinna Sadama ja TS Laevad OÜ kriminaalmenetlusest kõrvaldamist; S. H. ja KH vastu esitatud Tallinna Sadama tsiviilhagi läbi vaatamata jätmist; S. H. ja KH vara koormavate hagi tagamise abinõude tühistamist ning KH menetluskulu hüvitamist kogusummas 55 879 eurot 17 senti (sh 2245 eurot ringkonnakohtus ning 3256 eurot Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluse eest).
3. Määruskaebuse esitaja märgib, et kriminaalmenetluses on tsiviilhagi lubatavuse üks eeldus, et selle oleks esitanud kannatanu. Tallinna Sadam ja TS Laevad OÜ pole

§ 37

lg 1 tähenduses kannatanud ja seetõttu tuleb nad

§ 37

lg 4 teise lause kohaselt menetlusest kõrvaldada ning nende tsiviilhagi läbi vaatamata jätta. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et maakohtu

1. novembri
2. a määrus Tallinna Sadama ja TS Laevad OÜ kannatanutena menetlusse kaasamise kohta välistab nende hilisema menetlusest kõrvaldamise. KarS §-des 294, 298 ja 394 sätestatud kuriteokoosseisud, mille tunnustel praegust kriminaalmenetlust toimetatakse, on suunatud üksnes kollektiivsete õigushüvede kaitsele. Sellises kriminaalmenetluses ei saa olla kannatanut. Olukorras, kus S. H. ja KH suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, ei saa ka väita, et nad oleks tekitanud Tallinna Sadamale kuriteoga kahju. Selline kahju on aga isiku kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasamise eeldus.
3. Sõltumata eeltoodust ei saa S. H. ja KH vastu esitatud haginõuet kriminaalmenetluses läbi vaadata ka põhjusel, et kumbki neist ei vasta

§ 39lg-s 1 sätestatud tsiviilkostja määratlusele.

Isiku käitumise pelgalt teoreetiline vastavus mõnele VÕS §-s 1045 sätestatud õigusvastasuse alusele ei loo alust kaasata teda tsiviilkostjana menetlusse. 4

§ 2962lg 1 p 5 ja Ts

MS § 423 lg 2 p 1 alusel selle õigusliku perspektiivituse tõttu. Hagi ei saaks rahuldada isegi juhul, kui lugeda süüdistusaktis ja tsiviilhagis esitatud väited tõeseks.

1. Maakohus ja ringkonnakohus hindasid ebaõigesti S. H. ja KH kaitsjatasu põhjendatust. Kogu kaitsjatasu tuleb süüdistatavatele hüvitada.
2. Täiendavas kirjalikus seisukohas märgivad S. H. ja KH, et kuna nende vastu on tsiviilhagi esitanud üksnes Tallinna Sadam, siis loobuvad nad taotlusest kõrvaldada kannatanuna kriminaalmenetlusest ka TS Laevad OÜ. Samas toonitavad määruskaebuse esitajad, et kuna Tallinna Sadama nõude menetlemine tsiviilkohtumenetluses koormaks tsiviilkostjaid vähemal määral kui osalemine kriminaalmenetluses, on ekslik ringkonnakohtu argument, et tsiviilhagi menetluse jätkamine on ökonoomne ja kõigi osapoolte huvides. Kannatanu vastus
3. Tallinna Sadam palub jätta S. H. ja KH määruskaebuse läbi vaatamata osas, mis puudutab tsiviilkostja kaasamist ning tsiviilhagi läbivaatamist. Alternatiivselt palub kannatanu jätta määruskaebuse rahuldamata.
4. Vastuses märgitakse, et maakohus otsustas tsiviilkostjate menetlusse kaasamise ja keeldus tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisest kohtumenetluse poolte taotlusi lahendades. Seetõttu välistas

§ 385

p 20 tsiviilkostjate õiguse maakohtu neid otsustusi määruskaebe korras vaidlustada. Kannatanute menetlusest kõrvaldamist tsiviilkostjad maakohtus ei taotlenud ja seega ei saa seda küsimust käsitleda ka kõrgema astme kohtus. 20. Tallinna Sadam leiab, et ta on altkäemaksu võtmises ja andmises

§ 37lg 1 mõttes kannatanu.

S. H. ja KH vastutavad tekitatud kahju eest, kusjuures nende vastutuse aluseks olevad faktid kattuvad menetletava süüdistuse aluseks olevate asjaoludega. Kuigi S. H. ja KH suhtes on kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu lõppenud, jätkub sama teo osas menetlus teiste süüdistatavate suhtes. Seega vastavad S. H. ja KH

§ 39lg-s 1 ette nähtud tsiviilkostja mõistele. Kannatanu nõue ei ole ka Ts

MS § 423 lg 2 mõttes õiguslikult perspektiivitu. Kannatanu õiguste tõhusamaks kaitsmiseks on tarvilik jätkata hagi menetlemist kriminaalasjas. Prokuratuuri vastus

1. Prokuratuuri hinnangul on Tallinna Sadam kriminaalasjas kannatanu ja S. H. ning KH tsiviilkostjad. Puudub ka muu alus jätta S. H. ja KH vastu esitatud tsiviilhagi läbi vaatamata. Määruskaebuse esitajad jätsid kasutamata võimaluse vaidlustada maakohtu
2. novembri
3. a määrus tsiviilhagi menetlusse võtmise kohta. Tsiviilhagi läbivaatamist kriminaalmenetluses õigustab nii kannatanu õiguste kaitse kui ka menetlusökonoomia argument. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
4. Ringkonnakohus eksis, kui ta vaatas määruskaebuse läbi ka osas, milles S. H. ja KH vaidlustasid maakohtu otsustust kaasata nad tsiviilkostjatena menetlusse, jätkata nende vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist ning jätta kehtima S. H. ja KH vara suhtes rakendatud hagi tagamise abinõud. Kõnesolevas osas pidanuks ringkonnakohus jätma S. H. ja KH määruskaebuse

§ 390lg 1 ja § 326 lg 2 p 3 alusel edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. Kolleegium põhjendab seda seisukohta järgmiselt. 5

§ 385

p 17 kohaselt ei saa määruskaebust esitada muu hulgas tsiviilhagi menetlusse võtmise määruse peale. Riigikohus on selgitanud, et tsiviilhagi menetlusse võtmist, samuti sellega kaasnevat otsustust nõude adressaadi kriminaalmenetlusse kaasamise kohta ei saa määruskaebe korras vaidlustada, sest sellise määrusega ei otsustata lõplikult tsiviilhagi saatust kriminaalmenetluses. Ka tsiviilkohtumenetluses on võimalik vaidlustada hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määrust (TsMS § 372 lg 5), kuid avalduse menetlusse võtmise määruse peale ei ole üldjuhul eraldi kaebeõigust seaduses ette nähtud. (Vt lähemalt RKKK 25.05.2017, nr 3-1-1-22-17, p 31.) 24.

§ 381

lg 1 sätestab muu hulgas tingimuse, et kriminaalmenetluses saab tsiviilhagi esitada üksnes kannatanu (

§ 37

) ja seda vaid sellise isiku vastu, kes on kas kahtlustatav (

§ 33

), süüdistatav (

§ 35

) või tsiviilkostja (

§ 39

). Seega olukorras, kus tsiviilhagi on esitatud isiku vastu, kes ei ole kriminaalasjas (enam) kahtlustatav ega süüdistatav, saab kohus tsiviilhagi menetlusse võtta üksnes tingimusel, et isik, kelle vastu tsiviilhagi esitati, vastab

§ 39

lg-s 1 sätestatud tsiviilkostja materiaalsetele tunnustele ja tuleb seega menetlusse kaasata (vt ka RKKK 25.05.2017, nr 3-1-1-22-17, p 47). Järelikult on isiku tsiviilkostjaks lugemine tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlusse võtmise üks eeldus, mille kindlakstegemisele laieneb seega ka

§ 385

p-s 17 ette nähtud määruskaebepiirang (vt ka RKKK 17.12.2020, nr 1-19-2279/437, p 24). 25. Niisamuti ei saa süüdistatav ega tsiviilkostja vaidlustada määruskaebemenetluses tsiviilhagi menetlusse võtmist põhjusel, et tema arvates ei ole tsiviilhagi esitaja

§ 37lg 1 kohaselt kannatanu.

Ka tsiviilhagi esitaja kannatanuks lugemine on hagi menetlusse võtmise eeldus, mille kindlakstegemine on hõlmatud

§ 385p-s 17 sätestatud edasikaebepiirangust.

1. Eeltoodust tulenevalt on ekslik ka prokuratuuri seisukoht, et S. H. ja KH saanuks vaidlustada tsiviilhagi menetlusse võtmise ning Tallinna Sadama kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasamise, kui nad oleks esitanud tähtaegselt kaebuse Harju Maakohtu
2. novembri
3. a määruse peale. 27.

§ 385

p-s 17 nimetatud otsustus tsiviilhagi menetlusse võtta hõlmab ka kohtu otsustust jätkata tsiviilhagi menetlemist. Seega ei saa viidatud sätte kohaselt määruskaebe korras vaidlustada sedagi, kui kohus keeldub menetluse kestel tsiviilhagi läbi vaatamata jätmast.

§ 385

p 17 kohaldub muu hulgas olukorras, kus kohus otsustab kohtulikul arutamisel pärast mõne süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist jätkata tema vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist, kaasates senise süüdistatava või viimase õigusjärglase kriminaalmenetlusse tsiviilkostjana. Niisugusel juhul ei ole kohtul tarvis varem juba menetlusse võetud tsiviilhagi uuesti menetlusse võtta (

§ 2631

) ja piisab üksnes senise süüdistatava või tema õigusjärglase tsiviilkostjana kaasamise määrusest (

§ 39lg 2).

Tsiviilkostja kaasamine on siis käsitatav varem tehtud tsiviilhagi menetlusse võtmise määruse osalise muutmisena (s.o senise süüdistatava vastu esitatud tsiviilhagi menetletakse edasi sama isiku või tema õigusjärglase kui tsiviilkostja vastu esitatud hagina) ega ole määruskaebe korras vaidlustatav. 28. Niisamuti ei luba

§ 385

p 17 vaidlustada seda, kui kohus keeldub jätmast tsiviilhagi läbi vaatamata selle väidetava õigusliku perspektiivituse tõttu. Iseenesest on TsMS § 371 lg-s 2 ja § 423 lg-s 2 sätestatud alused tsiviilhagi menetlusse võtmisest keeldumiseks või läbi vaatamata jätmiseks tõepoolest kohaldatavad ka kriminaalmenetluses (RKKK 25.05.2017, nr 3-1-1-22-17, p 49). Eelviidatud sätete alusel hagi menetlusse võtmisest keeldumine või hagi läbi vaatamata jätmine on aga kohtu õigus, mitte kohustus, kusjuures nii toimides lasub kohtul suurem põhjendamis- ja kaalumiskohustus (samas, p 50). 6

§ 1414lg 1) muutmata jätmise või jätkuva kohaldamise kohta.

Haginõude adressaadi menetlusseisundi muutumine süüdistatavast tsiviilkostjaks tagamisabinõude kohaldamise määruse kehtivust ei mõjuta. Kui kohus siiski vormistab määruse niigi kehtivate tagamisabinõude kohaldamise jätkamise kohta, siis on tegemist olemasoleva olukorra ülekordamisega, millel pole õiguslikku tagajärge. Kuna selline tagamisabinõude muutmata jätmise määrus ei piira isiku õigusi ega seaduslikke huve – piirang tuleneb algsest tagamismäärusest –, siis ei saa kõnesolevat määrust

§ 384lg 1 järgi ka määruskaebe korras vaidlustada.

30. Nii süüdistataval kui ka tsiviilkostjal on kohtumenetluse vältel õigus taotleda tsiviilhagi tagamiseks

§ 1414

lg 1 alusel kohaldatud abinõude tühistamist või muutmist, s.o nende abinõude jätkuva põhjendatuse kontrolli. Sellise taotluse lahendamiseks tehtav kohtumäärus on aga kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määrus ega ole seega

§ 385p 20 kohaselt määruskaebemenetluses vaidlustatav.

1. Eeltoodud põhjustel polnud ka S. H-l ega KH-l määruskaebeõigust, vaidlustamaks maakohtu
2. detsembri
3. a määrust osas, millega kohus otsustas kaasata nad tsiviilkostjatena menetlusse, jätkata nende vastu esitatud tsiviilhagi menetlemist – mis on samatähenduslik kohtu teise otsustusega mitte rahuldada taotlust tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks – ja jätta muutmata hagi tagamise abinõud.
4. S. H-l ja KH-l oli õigus vaidlustada maakohtu määruses sisaldunud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus. Kolleegium nõustub aga ringkonnakohtuga selles, et maakohus ei teinud menetluskulu hüvitise suurust kindlaks määrates ühtegi sellist viga, mis võiks anda alust kohtumääruse tühistamiseks. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus osas, mis puudutab hinnangut maakohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustusele, muutmata jätta. Niisamuti ei näe kolleegium alust korrigeerida ringkonnakohtu otsustust määruskaebemenetluse kulu suuruse ja hüvitamise kohta.
5. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a määruse osaliselt. Määrus tuleb tühistada osas, millega ringkonnakohus vaatas sisuliselt läbi ja jättis rahuldamata S. H. ja KH määruskaebuses sisaldunud taotlused, mis puudutasid tsiviilkostjate kaasamist, tsiviilhagi menetluse jätkamist ja hagi tagamist. Tühistatud osas teeb kolleegium uue määruse, jättes S. H. ja KH määruskaebuse Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a määruse peale läbi vaatamata. Vaidlustatud määrus jääb aga muutmata osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata S. H. ja Keskkonnahoolduse OÜ taotluse maakohtu kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse muutmiseks, samuti osas, millega ringkonnakohus määras kindlaks määruskaebemenetluse kulu suuruse ja jättis selle kaebuse esitajate kanda.
5. S. H. ja KH esitasid taotluse hüvitada KH-le Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses lepingulisele esindajale makstud 3256 eurot. Arvestades, et määruskaebuse argumendid osutusid täies ulatuses tagajärjetuks (vt ka RKKK 19.04.2022, nr 1-18-158/266, p 95), loeb kolleegium

§ 175

lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega esindajatasuks 200 eurot, mis tuleb

§ 187lg 1 alusel riigilt KH kasuks välja mõista. II 7

§ 390

lg 5 kolmandast lausest tulenevat Riigikohtu ülesannet tagada seaduse ühetaoline kohaldamine, selgitab kolleegium obiter dictum’i korras veel järgmist. 36. Nii ringkonnakohtu määrusest kui ka määruskaebusest võib välja lugeda seisukoha, justkui annaks ainuüksi isiku kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasamine talle õiguse esitada tsiviilhagis nõudeid seoses ükskõik millise süüdistuses kirjeldatud teoga. Nii see ei ole. Nagu märgitud, on kriminaalmenetluses esitatava tsiviilhagi lubatavuse üks eeldus

§ 381

lg 1 kohaselt see, et selle esitaja vastaks sama seadustiku § 37 lg-s 1 sätestatud kannatanu mõistele. Kui kriminaalmenetluse esemeks on mitu kuritegu, peab tsiviilhagi esitaja olema kannatanu sellessamas kuriteos, mille tehioludega tema haginõude aluseks olevad faktilised asjaolud

§ 381

lg 1 p 1 mõttes olulises osas kattuvad (sellise kattuvuse kohta vt lähemalt RKKK 25.05.2017, nr 3-1-1-22-17, p-d 41–46). Seega ei saa kannatanuna kriminaalmenetlusse kaasatud isik esitada tsiviilhagis nõuet, mis on seotud mõne teise sama menetluse esemeks oleva kuriteoga, milles ta kannatanu ei ole. Näiteks kriminaalmenetluses, kus kedagi süüdistatakse nii varguses kui ka pärast seda toime pandud varastatud asja omaniku tapmises, on ohvri lähedane

§ 37lg 1 neljanda lause kohaselt kannatanu üksnes tapmises.

Enne tapmist toime pandud vargusega seotud tsiviilõigusliku nõude pärimine ei anna alust lugeda teda kannatanuks ka selles kuriteos. Seega saab ta kriminaalmenetluses tsiviilhagiga nõuda süüdistatavalt näiteks matusekulude või ülalpidaja kaotusest tingitud kahju hüvitamist, ent mitte varguse tagajärjel kaotsiläinud asja väärtuse hüvitamist. 37. Isiku lugemine

§ 37

lg 1 mõttes kannatanuks eeldab muu hulgas seda, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma vähemalt muu hulgas kannatanu individuaalõigushüve, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga kahjustati. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. (Vt lähemalt RKKK 26.06.2020, nr 1-19-9575/46, p 31; 18.06.2021, nr 1-21-1591/11, p 11.)

1. Samas on kohtupraktikas välja kujunenud arusaam, et paljud esmajoones kollektiivsete õigushüvede kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud kaitsevad paralleelselt ka individuaalhüvesid, mistõttu on nende puhul võimalik rääkida ka üksikisikust kannatanust (RKKK 11.04.2011, nr 3-1-1-97-10, p 23 ja 02.12.2014, nr 3-1-1-84-14, p 40). Kolleegiumi hinnangul kuuluvad selliste kuriteokoosseisude hulka ka KarS §-des 294 ja 298 ette nähtud altkäemaksu võtmine ja andmine. See on nii ka pärast
2. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 288 muudatust ja KarS §-de 4023 ning 4024 kehtestamist. Altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisuga kaitstakse jätkuvalt muu hulgas ametiisiku ja ametiseisundi andja vahelist usaldus- ja lojaalsussuhet, mida ametiisik altkäemaksu võttes rikub (vt ka RKKK 02.12.2014, nr 3-1-1-84-14, p 40 ja 13.05.2015, nr 3-1-1-41-15, p 39). Kui ametiseisundi andja on eraõiguslik isik, siis saab altkäemaksu võtmise puhul üldjuhul rääkida ka tema individuaalõigushüve rikkumisest, isegi kui ametiisik täidab KarS § 288 lg 1 mõttes avalikku ülesannet. 39.

§ 39

lg 1 p 1 kohaselt on tsiviilkostjaks muu hulgas füüsiline või juriidiline isik, kes ei ole kuriteos kahtlustatav ega süüdistatav, kuid kes kannab seaduse järgi varalist vastutust kahju eest, mis on kannatanule tekitatud kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga. Tsiviilkostja võib, kuid ei pruugi olla kahju tekitanud teo üks toimepanija (nt VÕS §-des 1053–1054 nimetatud vastutuse korral tsiviilkostja üldjuhul ise teo toimepanija ei ole). Samuti pole oluline, kas juhul, kui tsiviilkostja on ka ise osalenud teo toimepanemises, vastab tema käitumine kuriteokoosseisu tunnustele või mitte (nt võib tema karistusõigusliku vastutuse välistada tahtluse puudumine). Tsiviilkostjaks saab olla ka isik, kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, kuid kes võib siiski kanda varalist vastutust kahju eest, mis on tekitatud kaassüüdistatavate suhtes jätkuva kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga (RKKK 26.04.2019, nr 1-16-4665/224, p 26). 8

§ 39

lg 1 p-s 1 sätestatud sama teo tingimus, tuleb võrrelda tsiviilhagi alust (

§ 1541

lg 1 p 4) süüdistuse sisuga (

§ 154lg 3 p 2).

Kui tsiviilkostja vastu esitatud nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad

§ 381

lg 1 p 1 mõttes olulises osas vähemalt ühele süüdistatavale (kahtlustatavale) esitatud mõne süüdistuse (kahtlustuse) sisuga, siis saab rääkida ka sellest, et kannatanu väidetav kahju on tekitatud

§ 39lg 1 p 1 tähenduses kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga.

41. Küsimus, kas tsiviilkostja kannab hagis toodud asjaoludel kannatanu kahju eest seaduse järgi varalist vastutust, puudutab aga juba materiaalõiguse kohaldamist ja tuleb lahendada hagi põhjendatust, mitte selle lubatavust hinnates. Tõsi, kui on ilmselge, et hagi aluseks olevatel asjaoludel ei saa kannatanu nõuet tsiviilkostja vastu rahuldada mitte ühelgi materiaalõiguslikul alusel, võib kohus jätta hagi TsMS § 371 lg 2 alusel menetlusse võtmata või hiljem TsMS § 423 lg 2 alusel läbi vaatamata. Ent nagu kolleegium eespool selgitas, on selline otsustus kohtu õigus, mitte kohustus, kusjuures nii toimides lasub kohtul suurem põhjendamis- ja kaalumiskohustus. Seega võib kohus TsMS § 371 lg 2 või § 423 lg 2 kohaldamise asemel jätta tsiviilkostja vastutuse küsimuse lahendamiseks kohtuotsuses koos süüküsimusega või teha seda

§ 310lg-tes 3–6 ette nähtud korras osaotsusega. (allkirjastatud digitaalselt) 9