← Eesti

1-22-4571/31

Obsah (14)§ 121§ 184§ 44§ 65§ 76§ 64§ 66§ 73§ 2§ 16§ 32§ 56§ 57§ 69

1-22-4571 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 9. september 2022, Narva kohtumaja Kriminaalasja number 1-22-4571 (21233000978) Kohtunik Mari-Liis Avikson K

§ 121

lg 2 p 2 järgi, üldmenetluse korras isikukood 38609113717; elukoht XXX; XXX; XXX; emakeel XXX; töökoht XXX; varasemalt kriminaalkorras karistatud 1-l korral, viimati: Pärnu Maakohtu 20.06.2016 otsusega kriminaalasjas nr 1-16-5153

§ 184

lg 2 p 1, 2 järgi vangistusega 5 a 10 k, vabastatud ennetähtaegselt, katseaeg kuni 25.10.2021. tõkendit ei ole kohaldatud Kaitsjad Kohtueelses menetluses Sergei Politšev (määratud kaitsja) ja kohtumenetluses Ilya Zuev (lepinguline kaitsja) Kohtuitungi toimumise ajad 01.09.2022, 06.09.2022 ja 09.09.2022 RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) §-dest 306, 311, 313 ja 315, maakohus otsustas: Tunnistada Ilja Zvirbulis süüdi

§ 121

lg 2 p 2 järgi ning mõista talle

§ 44

alusel karistuseks rahaline karistus 350 (kolmesaja viiskümne) päevamäära ulatuses (kohaldamisele kuulub miinimumpäevamäär 10 eurot), s.o 3500 (kolm tuhat viissada) eurot.

§ 65

lg 2 alusel mõista Ilja Zvirbulisele liitkaristus, suurendades Ilja Zvirbulisele

§ 121

lg 2 p 2 järgi mõistetud rahalist karistust Pärnu Maakohtu 20.06.2016 otsusega kriminaalasjas nr 1-16-5153 mõistetud karistuse ärakandmata osa ehk 1 (ühe) aasta 9 (üheksa) kuu ja 25 (kahekümne viie) päeva pikkuse vangistuse võrra, mis jätta Ilja Zvirbulise suhtes täitmisele pööramata

§ 76

lg 8 alusel.

§ 64

lg 2 alusel kuulub rahaline karistus iseseisvale täitmisele.

§ 66

lg 1 alusel määrata Ilja Zvirbulisele mõistetud rahalise karistuse tasumine ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Ilja Zvirbulisel tuleb tasuda 11 kuu jooksul igakuiselt vähemalt 291 (kakssada üheksakümmend üks) eurot 67 senti ja viimasel

  1. kuul 291 (kakssada üheksakümmend üks) eurot 63 senti Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis või EE401700017002872300 Luminor pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber
  2. Mõista Ilja Zvirbuliselt Eesti Vabariigi kasuks välja 981 (üheksasada kaheksakümmend üks) euro sundraha ja 215 (kakssada viisteist) eurot 16 senti muu kriminaalmenetluse kulu katteks. Määrata, et Ilja Zvirbulisel on õigus tasuda välja mõistetud kriminaalmenetluse kulud kokku summas 1196 (üks tuhat ükssada üheksakümmend kuus) eurot 16 senti 1 (ühe) aasta jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest. Menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas, arveldusarvele nr EE401700017002872300 LUMINOR BANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99922700029755 ning selgitus „Ilja Zvirbulis, 1-22-4571, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtu Narva kohtumajja kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 10.09.
  3. Apellatsioon esitatakse Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu Narva kohtumaja kaudu teatades määruskaebe kasutamise soovist Viru Maakohtu Narva kohtumajja kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 10.09.
  4. Apellatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis alates 03.10.
  5. KRIMINAALASJA KOHTULIKUL ARUTAMISEL TUVASTATU
  6. I. Zvirbulist süüdistatakse isikuvastases kuriteos. Süüdistuse kohaselt süüdistatakse teda selles, et ta 11.09.2021 kella 07:30 paiku Narva linnas Prisma kaupluse juures ning „Kangelaste 14“ bussipeatuses peksis oma elukaaslast K K käte ja jalgadega näkku ja kehasse. Kui aga kannatanul õnnestus põgeneda bussipeatusest mööda sõitnud autosse, lõi kannatanut veel läbi autoakna rusikaga näkku. Oma tegevusega tekitas Zvirbulis kannatanule füüsilist valu ning ninaverejooksu, paistetuse oimukohas ja rinnakumurru. Kuriteo toimepaneku ajal oli Ilja Zvirbulis tingimisi ennetähtaegselt vabastatud Pärnu Maakohtu poolt temale kohtuasjas 1-16-5153 mõistetud vangistusest katseajaga 2

(12)kuni 25.10.2021. Sellise tegevusega pani Ilja Zvirbulis toime

§ 121

lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teisele inimesele valu ja tervisekahjustusi tekitava kehalise väärkohtlemise lähisuhtes.

  1. 02.08.2022 koostatud süüdistusakt selles süüdistustes saabus Viru Maakohtu Narva kohtumajja samal päeval ja kriminaalasi nr 1-22-4571 jagati kohtute infosüsteemi (KIS) kaudu kohtunik MariLiis Aviksoni menetlusse. 24.08.2022 toimunud eelistungil prokurör ja kaitsja taandusi ei esitanud ning kaitsjal puudusid vastuväiteid ka I. Zvirbulise kohtu alla andmisele. Viru Maakohtu 24.08.2022 määrusega andis kohus I. Zvirbulise kohtu alla.
  2. Kohtuistungil ütles süüdistatav I. Zvirbulis, et süüdistus on talle arusaadav, kuid ta tunnistas ennast süüdi osaliselt, kuna peksmine ei olnud nii intensiivne. Ta ei keeldunud kohtuistungil ütluste andmisest.
  3. Prokurör palus I. Zvirbulise

§ 121

lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistada ning mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust ning menetluskulud jätta süüdistatava kanda. Rahalist karistust prokuratuur võimalikuks ei pidanud. Kui soovida I. Zvirbulist vanglast eemal hoida, on ainuke võimalus mõista talle vangistust nii minimaalses määras, et seda oleks võimalik ÜKT-ga asendada. Karistust tuleb mõista lähtuvalt inimese süüst. Süü ei ole nii väike, et me saaksime rääkida pisikesest väikesest vangistusest, mida saab ÜKT-ga asendada. 5. Kaitsja leidis, et süüdistus

§ 121

lg 2 p 2 järgi on põhjendatud ning karistuse mõistmisel on oluline tuvastada, kuivõrd intensiivne oli süüdistatava käitumine kannatanu suhtes. Kaitsja palus arvestada karistuse mõistmisel konflikti tekkemehhanismiga ja konflikti sisuga. Karistuse mõistmisel palus kaitsja ka arvestada sellega, et I. Zvirbulisel on olemas kindel elu- ja töökoht Soomes. Vanglast vabanemisel süüdistatav kustutas olemasolevaid võlgnevusi. Täies ulatuses ta oma võlgnevusi kustuda ei saanud, kuid on näha, et võlgnevusi kustutati nii eelmisel kui ka sellel aastal. Ilja ja K leppisid ja neil ei ole üksteise suhtes vihavaenu. Ei ole võimalik rääkida sellest, et vägivalla kasutamisega kaasnes oluline kahju kannatanu tervisele. Arvestades eri- ja üldpreventiivseid eesmärke tuleks I. Zvirbulisele mõista rahaline karistus, kohaldades

§ 73lg 5.

Proportsionaalne ei ole karistada I. Zvirbulist reaalse karistusega, kuna ta just alustas uut elu. I. Zvirbulise varasemat elukäiku arvestades, ei ole ta varasemalt kasutanud füüsilist vägivalda kolmandate isikute suhtes. Süüdistatava isoleerimine ühiskonnast oleks ebaproportsionaalne. Tema edasine elu on suunatud õiguskuulekale käitumisele.

  1. Kohtuistungil kuulati üle kannatanu K K ning tunnistajad I M, E R, T O, J T, J L, P I, J D ja L S. Kohus uuris kohtuistungil ka prokuratuuri ja kaitsja esitatud kirjalikke tõendeid, mis olid nimetatud süüdistusaktis ja kaitseaktis ning mida kohus käsitleb täpsemalt allpool. MAAKOHTU SEISUKOHAD JA PÕHJENDUSED
  2. Vastavalt KrMS §-le 61 hindab kohus tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

§ 2

lg 2 kohaselt karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja kontrollinud kriminaalasjas olevaid tõendeid, jõudis kohus veendumusele, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on osaliselt tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. I Süüdistus kehalise väärkohtlemise toimepanemises • Faktilised asjaolud 8. I. Zvirbulist süüdistatakse selles, et ta 11.09.2021 kella 07:30 paiku Narva linnas Prisma kaupluse juures ning „Kangelaste 14“ bussipeatuses peksis oma elukaaslast K K käte ja jalgadega näkku ja kehasse. Kui aga kannatanul õnnestus põgeneda bussipeatusest mööda sõitnud autosse, lõi kannatanut veel läbi autoakna rusikaga näkku. Oma tegevusega tekitas Zvirbulis kannatanule füüsilist valu ning ninaverejooksu, paistetuse oimukohas ja rinnakumurru. Kohus ei pea vajalikuks analüüsida, kas võib olla toime pandud I. Zvirbulise poolt hoopis

§-s 263 nimetatud kuritegu, sest kuigi sündmus toimus avalikus koha, ei häirinud see süüdistuse kohaselt kõrvalisi isikuid. KrMS § 268 lg 5 kohaselt 3

(12)süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest.
  1. Kohtu hinnangul on kohtulikul uurimisel uuritud tõenditega kinnitust leidnud see, et süüdistatav I. Zvirbulis süüdistuses toodud ajal ja kohtades kehaliselt väärkohtles kannatanu K. K, v.a selles osas, et kui kannatanul õnnestus põgeneda bussipeatusest mööda sõitnud autosse, lõi I. Zvirbulis kannatanut veel läbi autoakna rusikaga näkku. Kohus ei saa isikut süüdi mõista põhjendusega, et süüdistuses kirjeldatu võis aset leida. Kohtul peavad olema ülekaalukad objektiivsed tõendid, mille pinnalt saab öelda, et kõik toimus süüdistuses kirjeldatud viisil. Riigikohtu 04.03.2021 määruse kriminaalasjas nr 1-20- 470 p-s 25 välja toodu kohaselt jätkuva süüteo (vt nt otsus asjas nr 3-1-1-404, p-d 13-14) osategudest mõne tuvastamata jäämine aga süüdistatava osalist õigeksmõistmist ei tingi, sest tegemist on vaid osaga ühest ja samast süüdistatava teost, mille karistatavus tervikuna ära ei lange.
  2. Sündmuste toimumist just sel viisil kinnitavad esmalt kannatanu K. K ristküsitlemisel kohtuistungil antud ütlused seoses tema väärkohtlemisega süüdistuses toodud ajal ja kohtades (KoTo, tl 37-45). Tema ütluste kohaselt oli ta 10.09.2021 I. Zvirbulisega vabaabielus, kooselus ning nad läksid lahku 11.09.
  4. septembril olid nad kannatanu juures kodus, tähistasid Ilja sünnipäeva aadressil XXX. Nad kõik olid napsitanud. Nad ei saanud Genevasse sisse, mõningat aega istusid pingil basseini ees ja pärast sõitsid karaoke baari. See karaoke baar asub Prisma juures. Nad jõudsid sinna karaokesse sügaval ööl kella 3 paiku. Ilja ei olnud sel ajal nendega. Nad nägid teda juba hommikul kell 6-
  5. Nad seisid seal kõik ja Ilja tuli juurde. Nad seisid Karaoke sissepääsu juures. Ilja hakkas riidlema, et nad on seal. Ilja hakkas teda muidugi haarama, tahtis kas koju tassida või ei tea. Ta hakkas vastupanu osutama. Neil tekkis mingi rüselus seal. Ta jooksis Prisma poole ning Ilja jõudis talle järele. Ta jooksis Prisma poole, sest ta mõtles, et seal on rahvast ning nemad astuvad tema eest välja, ajavad Ilja eemale. Ta ei jõudnud Prismasse, sest teda püüdis kinni Ilja ning kandis Prisma taha. Esimene kähmlus oli, kus on Kangelaste prospekt ja Afganistanis hukkunud sõdurite memoriaal. Ta jooksis Prisma poest kirde suunas ja aadressiks näitab nende elumajade juures seal Daumani
  6. Ilja pani ta lamama maa peale, ta üritas lahti saada, Ilja ei lasknud teda vabaks. Tal tuli lahti rabeleda ning ta jooksis tagasi siis bussipeatuse juurde. Ilja tiris teda Prisma taha, pani teda maha ning hakkas teda survestama, et ta ei tõuseks püsti. Ta üritas lahti saada ning lõpuks ta sai lahti. Ilja survestas teda seal maapinnal kätega, hoidis kätega juustest ja kampsunist kinni. Ta peab võimalikuks, et Ilja lõi teda käte ja jalgadega. Ta jooksis bussipeatusesse. Ilja püüdis ta kinni ja hakkas jälle haarama. Iljale hakkas seal naisterahvas aknast karjuma. Ilja astus temaga kõnesse ning ta jooksis ära bussipeatusesse. Ta jooksis bussipeatuse poole, sest seal olid inimesed. Ta mõtles, et Ilja jätab teda rahule ja enam ei jookse talle järgi, et n.ö hakkab kartma inimesi. Ilja haaras ta kinni ning koos temaga hakkasid nad liikuma bussipeatuse poole, peatus naisterahvas ning ta istus tema autosse. Naisterahvas oli kutsunud välja politsei ja kiirabi. Ilja lisaks haaramisele ja tirimisele midagi ei teinud. Ta hüppas autosse ning naisterahvas kohe pani auto uksed kinni. Ilja oli vist mingi noormehega ära läinud. Ta mäletab seda sündmust nii ja naa, osaliselt. Bussipeatuses on Ilja löönud, oli haaranud kinni, löönud, haaranud juustest kinni. Ta ei mäleta mitu korda Ilja teda lõi. Täpselt ta seda öelda ei saa, ta mäletab, et sel ajal kui nad lamasid maas, siis Ilja haaras teda kinni, tiris juustest, võib-olla ka lõi. Ta tundis vastikus tunnet kui Ilja teda kinni hoidis ja lõi. Ta tahtis Iljast lahti saada ning tema juurest ära minna. Ta tundis valu vist, mida ta veel võis tunda kui hoitakse kinni. Pärast tal valutas kogu keha, ta kutsus endale kiirabi. Tal tekkisid tänu sellele tema ja Ilja vahelisele füüsilisele konfliktile sinikad ja marrastused. Tal olid sinikad ja marrastused kätel, kaelal, rinna peal. Tal rinnakorv valutas. Tal rinnakorv valutas, sest kui nad veel Prisma taga vedelesid maas, siis Ilja vajutas sellele. Veri oli ninast, sest ta nii rabeles välja, et Ilja oli talle nina kriimustanud. Muhk oli tema laubal, mis kähmluse ajal võib-olla ta oli saanud või löönud sinna. Ta oli üritanud pöörata ennast. Kiirabi vaatas teda üle ning andis üle politseile. Ta ei mäleta, mis kuupäeval, aga ta käis traumapunktis, sest tal valutas keha, ta tahtis üle kontrollida.
  7. Kohtul ei ole alust kahelda eeltoodud kannatanu ütluste tegelikkusele vastavuses, sest need haakuvad allpool ära toodud nii isikuliste tõendiallikate kui ka dokumentaalsete tõenditega. Kohtu eeltoodud seisukohta ei muuda ka see, et kohus rahuldas kohtulikul uurimisel prokuröri taotluse KrMS § 289 lg 1 alusel ning lubas avaldada kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused 4
(12)prokuröri poolt taotletud ulatuses. Nii avaldati kohtulikul uurimisel järgmised kannatanu K. K poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused: „ Ilja püüdis mind kinni, haaras kraest kinni ja vedas Prisma taha Daumani tn poolt, kus paiskas mind maa peale pikali ja hakkas rusikatega ja jalgadega peksma, millega põhjustas mulle tugevat valu“. Kohtu hinnangul ei esine kannatanu poolt erinevas menetlusstaadiumis antud ütluste vahel sellist diametraalset vastuolu, mis annaks aluse pidada teda kui isikulist tõendiallikat ebausaldusväärseks. Seda seetõttu, et juba enne kannatanu poolt kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist tõi ta välja seoses Prisma taga löömisega, et kohe lööks seda ta ei mäleta, aga võib-olla kui ta rabeles lahti, siis ta lõi ka Iljat. Hilisemates ütlusest on ta välja toonud, et ei mäleta sellist asja, et Ilja teda käte ja jalgadega lõi, aga peab seda võimalikuks kui ta politseis on öelnud, et Ilja teda lõi käte ja jalgadega. Seega on võimalik teatavat ebatäpsust kannatanu ütlustes seoses 11.09.2021 toimunud kehalise väärkohtlemisega selgitada isikuvastase kuriteo toimepanemisest möödunud ajaga, kuna üldteada on see, et mälu tuhmub aja möödudes.
  1. Eeltoodud kannatanu K. K ütlustega on tõendatud seega see, et süüdistatav I. Zvirbulis 11.09.2021 paiku Narva linnas Prisma kaupluse juures ning „Kangelaste 14“ bussipeatuses peksis oma elukaaslast K K käte ja jalgadega näkku ja kehasse. Samas ei tulene kannatanu ütlustest see, et kui tal õnnestus põgeneda bussipeatusest mööda sõitnud autosse, lõi I. Zvirbulis teda veel läbi autoakna rusikaga näkku. Nimetatu ei ole tõendatud ka ühegi muu kohtule esitatud tõendiga. Nii on tunnistaja L S enda ütlustes välja toonud (KoTo, tl 96 pöördel ja 98), et kui tütarlaps tema autosse istus, siis meesterahvas sellel ajal ka üritas tütarlapsele midagi teha, aga aken hakkas juba kinni minema, oli karjunud, et tule autost välja. Siis see noormees jalgrattaga oli teda n.ö kinni hoidnud. Kui tütarlaps oli autosse istumas, siis peksja sellel ajal sai veel lüüa. Tütarlaps alles istus, aken ei olnud veel kinni ja ta oli veel juurde pannud. Noormees pani käe sisse, aga aken hakkas kinni minema ja ta ei tea, kas noormees lõi teda või mitte. Konkreetselt, kuhu ta oli pihta saanud, seda ei näinud, aga käe oli sisse pannud, sest noormees oli nii ärritunud, oli vastu autot löönud ning tema hakkas liikuma ja ei näinudki.
  2. Ka süüdistatav I. Zvirbulis ei ole enda ütlustes (KoTo, tl 86-90) täielikult eitanud seda, et süüdistuses ära toodud ajal ja kohtades kehaliselt väärkohtles kannatanu K. K. Nii on ta enda ütlustes (KoTo, tl 86-86 pöördel) välja toonud järgneva: „Ma ei eita, et kasutasin füüsilist vägivalda, aga mäletan selgelt, et ühelt poolt kaitsesin, teiselt poolt rahustasin teda ning kõrvalt vaadates võis tekkida teine mulje, aga temale ma midagi teha ei saanud, kuna see oli minu poolt armastatud inimene. St ei saa öelda, kas ma tegin otse lööke või mitte, meil oli konflikt ning selles me osalesime kahekesi. Võin öelda, et selle konflikti käigus võisin teda lüüa. Põhiliselt hoidsin ja haarasin temast kinni, pannes ta maha koos endaga maa peale, kukkudes maa peale“.
  3. Nii kannatanu kui süüdistatava ütlustega seoses Kangelaste 14 bussipeatuses toimunuga haakuvad tunnistaja I M ütlused (KoTo, tl 46 pöördel-48), mille kohaselt ta nägi 11.09.2021 kell 08:00 mingit kähmlust bussipeatuses, otsustas sekkuda, sest arvas, et toimub mingi ebaõiglus. Ta tõukas Iljat tüdruku eest eemale, tüdruk hüppas tema peale. Ilja üritas rahustada ja siis veel sõitis peatuse juurde naisterahvas. Eeltoodu on kooskõlas tunnistaja L S ütlustega (KoTo, tl 96-98), mille kohaselt 11.09.2021 hommikul kella umbes 07:30 paiku sõitis ta Prisma suunas. Ta pani tähele midagi ebaharilikku, sest kui ta hakkas tagasipööret tegema, siis ta nägi juba seda kaklust. See kaklus toimus täitsa bussipeatuses, mis on Prisma kaupluse juures. Kakles noormees ja lõi tüdrukut. Noormees lihtsalt peksis tütarlast. Tüdruk istus pingil, noormees lõi teda. Tüdruk kukkus. Ta pani teda tagasi pingile istuma ja uuesti lõi teda. Ta ei oska öelda mitu korda ta nägi, et noorees tegi seda. Rohkem kui üks kord. Seal tuli juurde mingi noormees jalgrattaga. Ta ei tea, kas viimane teadis ainult seda noormeest ja hakkas teda rahustama, rääkides, et mida sa teed. Ta helistas politseisse kohe, siis seda noormeest jalgrattaga veel ei olnud.
  4. Seda, et süüdistatav I. Zvirbulis pani toime kannatanu K. K kehalise väärkohtlemise süüdistuses toodud ajal, kohas ja viisil tõendavad ka tunnistaja E R ütlused (KoTo, tl 69-69 pöördel), kelle ütlused on kohtu hinnangul iseseisvaks tõendiks tulenevalt KrMS § 66 lg 21 p-st 2, kuna tunnistaja L. S oli, arvestades möödunud lühikest ajavahemikku (u 5 minuti jooksul jõudis politseipatrull kohale tunnistaja ütluste kohaselt), veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Nii on see tunnistaja välja toonud, et teataja oli natuke ehmunud, ta ei olnud rahulik, tema emotsioonidest oli aru saada, et see mis ta nägi, et see ei olnud tema jaoks meeldiv, et see natuke ehmatas ta ära. E. 5
(12)R on enda ütlustes välja toonud, et 11.09.2021 viibis ta Narvas praktikal, siis ta oli politseiametniku ametikohal. Umbes kell 7:30 said nad väljakutse ja kuna Narva on tema jaoks natuke võõras koht, siis ta mäletab niipalju, et selle väljakutse said Narva linna, seal läheduses oli Prisma ja selle Prisma vastas oli eemal bussipeatus. Väljakutse sisu oli umbes selline, et möödasõitja nägi, et meesterahvas oli naisterahvast käte ja jalgadega löönud bussipeatuses. Kui nad sinna jõudsid, siis teataja mainis, et see meesterahvas läks ära ja et ta oli seda naisterahvast löönud. Teataja jutu järgi tundus, et see oli suhteliselt alles juhtunud. See naisterahvas, kelle suhtes siis justkui oli vägivalda tarvitatud, oli sellise nutuse näoga ehk siis ta silmad olid ära nutnud. Ta oli väga mures. Ta oli mitte väga emotsionaalne, aga kuna ta oli eelnevalt nutnud palju, siis ta natuke hingeldas.
  1. Eeltoodud tõenditega haakub asitõendi vaatlusprotokollis kajastuv (KoTo, tõendite köide, tl 1018), kuna ka sealt nähtub, et kõne on tehtud Häirekeskusesse 11.09.2021 kell 07:33 ning teataja teatab järgnevat: „Vot vaadake, Prisma, jah, ja seal on bussipeatus, kuidas selle nimi on … Kangelaste.. Kangelaste seal … peatus Kangelaste üldiselt. Seal noormees peksab neiut. Kätega jalgadega. Kõigega, millega saab. Kolgib, lihtsalt košmaar“. Asitõendi vaatlusprotokollist, kus on vaadeldud videosalvestust P24402, mis on tehtud Narva Politseijaoskonna patrullpolitseiniku vormikaameraga, on kannatanu K. K politseiametniku küsimusele vastanud: „Ta oskas isegi läbi tema akna vastu nägu vot riivata“. Kohtu hinnangul pole eeltoodud kannatanu poolt välja toodut võimalik võrdsustada sellega, et süüdistatav lõi kannatanut läbi autoakna rusikaga näkku kui käsitleda eeltoodud tõendusteavet tõendikõlbulikuna seoses kannatanu hoiatamata jätmisega õigusest keelduda isiklikul põhjusel ütluste andmisest KrMS § 71 lg 1 p 5 alusel. Ka pole kohtulikul uurimisel usaldusväärselt välja selgitatud, kas eeltoodud näo riivamine põhjustas kannatanule valu või tervisekahjustuse. Kannatanu K. K on selgitanud verd ninast järgnevaga (KoTo, tl 41): „Sest ma nii rabelesin välja, et ta oli mulle nina kriimustanud“.
  2. Ka tunnistaja J. T ütlused (KoTo, tl 72 pöördel-73) tõendavad seda, et kannatanu K. K on usaldusväärne tõendiallikas ning viimase poolt kohtulikul uurimisel antud ütlused tema kehalise väärkohtlemise kohta süüdistatava poolt 11.09.2021 vastavad tegelikkusele. Nii on ta enda ütlustes välja toonud, et kui nad hakkasid baarist ära minema, siis baari ees tülitsesid K ja Ilja, oli mingi kähmlus. Nad olid vist ära jooksnud. K helistas järgmisel päeval ja oli öelnud, et ta oli teda peksnud, oli jooksnud talle järgi. Ta oli öelnud, et tema (süüdistatav) oli justkui midagi murdnud, aga ei täpsustanud mida.
  3. Süüdistuses on nimetatud ka vägivaldse tegevuse tagajärgi. Kohus peab kannatanu ütlustega tõendatuks selle, et peksmisega tekitas I. Zvirbulis K. K füüsilist valu ja järgmised kehavigastused: ninaverejooksu, paistetuse oimukohas ja rinnakumuru. Selliste vigastuste tekitamist süüdistuses toodud ajal ja kohas I. Zvirbulise poolt kannatanu K. K tõendavad lisaks kannatanu usaldusväärsetele ütlustele ka tema läbivaatuse protokoll koos fototabeliga (KoTo, tõendite köide, tl 1-6), mille kohaselt kannatanu K. K läbivaatusel tuvastati vasaku oimul kerge paistetus, pluusil rinna piirkonnas tumepruuni värvi plekid ja teksapükste mõlema püksisääre põlve piirkondades tumepruuni värvi plekid. Ka patsiendikaardist nähtub see, et kannatanu K. K 11.09.2021 diagnoositi rinnakumurd (KoTo, tõendite köide, tl 7-9). Valu tundmist on kinnitanud kannatanu ise ning vaadates 11.09.2021 kannatanust tehtud fotosid ja tutvudes ülalkirjeldatud meditsiinidokumendiga pole põhjust kahelda, et selliste vigastuste tekitamine põhjustas valu. Ka on eeltoodud usaldusväärsete ütlustega tõendanud see, et kannatanule põhjustatud tervisekahjustused olid põhjuslikus seoses I. Zvirbulise faktilise tegevusega 11.09.2021 kannatanu K. K suhtes. Nii on ka süüdistatav ise jaatanud enda ütlustes seda, et võimalik on see, et ta vajutas põlvega kannatanu rinnaku peale. Nii on ka võimalik, et ta põlv ees kukkus kannatanu peale (KoTo, tl 89). • Teo koosseisupärasus Objektiivne koosseis 19.

§ 121

„Kehaline väärkohtlemine“ näeb lõikes 1 ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Lõikes 2 nähakse ette vastutus sama teo eest, kui: 1) sellega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat; 2) see on toime pandud lähi- või sõltuvussuhtes või 3) see on toime pandud korduvalt. Käesoleval juhul inkrimineeritakse I. Zvirbulisele kehalise väärkohtlemise toimepanemist lähisuhtes. Tervise 6

(12)kahjustamine on erialakirjanduses välja toodu kohaselt tegu, mis seisneb organismi anatoomilise terviklikkuse või füsioloogilise funktsiooni häires, haiguses või muus patoloogilises seisundis, seega konkreetses tagajärjes avalduvas vigastuses. Valu põhjustanud muu kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimestevahelistes suhetes aktsepteeritav. Löömine ja peksmine on näited sellistest kohtlemistest, samuti kuuluvad siia käe väänamine, kägistamine, hammustamine, juustest kiskumine jne (Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-04, p 8). Eelpool leidis usaldusväärselt tõendamist see, et süüdistatav I. Zvirbulis täitis enda tegevusega süüdistuses toodud ajal ja kohas kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu, põhjustades kannatanu K. K nii valu kui ka tervisekahjustuse.
  1. Kannatanu K. K ütlustega (KoTo, tl 37 pöördel) on tõendatud see, et I. Zvirbulisega oli ta 10.09.2021 vabaabielus ning nad aasta elasid koos, mida on kinnitanud ka süüdistatav I. Zvirbulis enda kohtuistungil antud ütlustes (KoTo, tl 86) tuues välja, et K. K oli talle 11.09.2021 vabaabielus abikaasa. Ka tunnistaja J. T on enda ütlustes (KoTo, tl 72 pöördel) välja toonud, et Ilja oli K noormees ja nad elasid tema teada koos. Samuti tuleneb eeltoodu tunnistaja J. D ütlustest (KoTo, tl 83 pöördel), mille kohaselt nägi ta K. K seoses kodukülastusega. Riigikohus on 09.03.2020 otsuses kriminaalasjas nr 1-19-3377 p-s 10 selgitanud, et lähisuhte tuvastamisel ei saa piirduda pelgalt suhte vormiliste tunnuste sedastamisega, ehk siis lähisuhte jaatamiseks ei pruugi piisata üksnes pere-, sugulus-, põlvnevus- vms suhte kui fakti tuvastamisest. Viimasest tähtsam on sisuline ühiseluline side inimeste vahel, mis võib, kuid alati ei pruugi hõlmata ka laste kasvatamist, ühist majapidamist jmt. Oluline on tegelik sotsiaalne ja enamasti ka emotsionaalne side isikute vahel, mis tugineb nt vastutuse jagamisele, üksteisele toetumisele ning usaldusele. Lähisuhe loob ja kindlustab suhtepoolte sotsiaalset turvatunnet. Kohtu hinnangul, arvestades eeltoodud isikuliste tõendiallikate ütlusi, on põhjendatud asuda seisukohale, et süüdistuses ära toodud kehalise väärkohtlemise toimepanemise ajal olid kannatanu K. K ja I. Zvirbulis lähisuhtes. Subjektiivne koosseis
  2. Tahtluse tuvastamiseks tuleb kohtul hinnata, kas süüdistatav teadis (intellektuaalne külg) ja tahtis (voluntatiivne külg) koosseisupäraste asjaolude esinemist (vt ka RKKKo 3-1-1-13-07, p 12). Toimepanija tahtlus avaldub

§ 121

koosseisu realiseerimisel selles, et ta peab vähemalt võimalikuks ja möönab (

§ 16lg 4) kannatanule tervisekahjustuse tekitamist või valu põhjustamist.

Puuduvad mistahes kaalukad argumendid, mille toel saaks tõsiselt võetavalt eitada I. Zvirbulise tahtlust K. K löökidega põhjustatud valu osas. Tõendid, mis kinnitavad valu tekitamist, osutavalt ühemõtteliselt tahtlusele. Seega pole kahtlust, et I. Zvirbulis sai kannatanut lüües aru, et tema selline tegevus põhjustas märkimisväärset valu

§ 121lg 1 alt 2 tähenduses ja möönis seda.

Arvestades seda, kui vahetus kontaktis süüdistatav kannatanut lõi ja tehes seda korduvalt käte ja jalgadega, pani I. Zvirbulis kohtu hinnangul teo toime otsese tahtlusega, teades ja mööndes, et põhjustab K. K valu. Lüües teist isikut käte ja jalgadega keha pihta ei ole võimalik mitte teadvustada, et see on ohvrile valus. Otsene tahtlus on tuvastatud tehiolusid silmas pidades väljaspool mõistlikku kahtlust. 22. Kohtu hinnangul tegutses I. Zvirbulis otsese tahtlusega ka süüdistuses nimetatud kehavigastuste suhtes, milleks on ninaverejooks, paistetus oimupiirkonnas ja rinnakumurd. Lüües noort naist käte ja jalgadega lähidistantsilt, peab iga keskmine inimene arvestama, et elementaarne tagajärg on kas sinikad või vähemalt mingi põrutus ning ka luumurd. Seda pidi I. Zvirbulis teadma ja kohtule pole esitatud andmeid, mis kinnitaks vastupidist. Kohus peab tõendatuks, et I. Zvirbulis pani

§ 121lg 1 nimetatud teo 11.09.2021 K.

K suhtes toime otsese tahtlusega.

§ 121koosseis on seega tervikuna täidetud.

Õigusvastasus ja süü 23. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ilmnenud. Tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. I. Zvirbulise süüdivuses

§ 32

lg 1 mõttes kohtul kahtlusi ei tekkinud ja menetluse vältel ei väljendanud neid ka kaitsja ega prokurör. II Karistus 24.

§ 121

lg 2 p 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

§ 56lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava 7

(12)isikut, süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemist, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
  1. Karistuse mõistmisel tuleb esmajoones lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult arvestada ka süüdistatava isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai
  3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04 ja
  4. veebruari
  5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06). Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsust nr 3-1-1-40-04).
  6. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta esmaseks aluseks konkreetse sanktsiooni keskmine määr, mida siis vastavalt kas kergendavate/raskendavate asjaolude esinemisele nihutada edasiselt kas üles- või allapoole (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-77-11, p 11). Isiku süü suuruse kindlakstegemisel tuleb seejuures lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust. Nii on asutud ka seisukohale, et kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema teosüüd reeglina suurena (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-7612, p 7). Andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-1811, p 8.1). Samuti näitavad süü suurust mitme kuriteo toimepanemine, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus ja tagajärje raskus (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-76-12, p 7). Riigikohus selgitas ka juba
  7. märtsi
  8. a otsuses asjas nr 3-1-1-158-05, et süüdistatavale karistuse mõistmisel tuleb alati vaadata konkreetse teo avaldumisvormi ja ohtlikkust, mis võib ja enamasti ongi ka ühe kuriteokoosseisu raames erinev.
  9. Prokuratuur ja kaitsja olid põhjendatud karistuse liigi osas eriarvamusel. Kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud prokuröri ega kaitsja seisukohtadega ning kohus lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Kohtumenetluse poolte karistustaotlustega on kohus seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. detsembri
  11. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-12, p 10; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. veebruari
  13. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91- 07, p 6.6).
  14. Karistust kergendavateks asjaoludeks on käesoleval juhul kohtu hinnangul

§ 57järgi süü tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus.

Nii tunnistas I. Zvirbulis ennast osaliselt süüdi kohe kriminaalasja arutamise alguses (KoTo, tl 36 pöördel), tuues välja, et kogu see tegevus oli toime pandud tema poolt, aga mitte nii mahukalt nagu seda kirjeldas prokurör. Kuna ka kohtuliku uurimise tulemusena selgus, et kogu süüdistuse sisus ära toodud kehaline väärkohtlemise toimepanemine tõendamist ei leidnud, siis ei ole ka eeltoodud süüdistatava seisukohas midagi sellist, mis annaks aluse asuda seisukohale, et ta süüd ei tunnista ning puhtsüdamlikult ei kahetse. Seda ka seetõttu, et ka ülekuulamisel antud ütlustes ei eitanud ta, et konflikti käigus võis ta kannatanut lüüa (KoTo, tl 86 pöördel). See, et tema kahetsus on puhtsüdamlik kinnitavad ka kannatanu K. K ütlused (KoTo, tl 44 pöördel), mille kohaselt I. Zvirbulis vabandas oma käitumise pärast ja mitte üks kord. Kohe järgmisel päeval oli ta väga pikalt palunud vabandust, helistanud ja kogu selle aja jooksul oli ta ka vabandust palunud. Seda, et süüdistatava I. Zvirbulise kahetsus on puhtsüdamlik kinnitavad ka tunnistaja I. M ütlused (KoTo, tl 48), mille kohaselt süüdistatav pärast konflikti kahetses tehtut, mis toimus veel kord, seda kõike ta ei tahtnud. Seda, et süüdistatav I. Zvirbulise kahetsus on puhtsüdamlik kinnitavad kohtu hinnangul ka tema kohtuistungil antud ütlused: „Sekunditki ei võta endalt vastutust selle eest, mida ma tegin. K oli tol hetkel minu tüdruksõber ja ma ei pidanud seda tegema. Praegu suhtleme, aitan teda ja isegi ma ei eita seda, et võib-olla vangla, tema ei ole millestki süüdi, seda tegin mina.“ Ka esineb käesolevas kriminaalasjas

§ 57lg 1 p-s 9 sätestatud karistust kergendav asjaolu, s.o leppimine kannatanuga.

Seda, et süüdistatav ja kannatanu on pärast pikemat suhtluspausi ära leppinud kinnitavad nende kohtuistungil antud ütlused. Nii on kannatanu K. K enda ütlustes seoses kaitsja küsimusega, et kuidas juhtus nii, et hakkasite uuesti n.ö suhtlema poole aasta pärast seda intsidenti 8

(12)välja toonud järgneva (KoTo, tl 44 pöördel): „Rääkisime olukorra lahti, saime aru, et mõlemal ei olnud õigust, mõnes kohas ka minul“. Ka on kannatanu K. K seoses kohtu küsimusega, et kas ta on südames andestanud I. Zvirbulisele toimunu vastanud (KoTo, tl 46): „Jah muidugi“. Süüdistatav I. Zvirbulis on enda ütlustes seoses kaitsja küsimusega K materiaalse toetamise osas välja toonud järgneva: „Kui midagi palub, siis muidugi kas rahaliselt või kui olen siin, siis millegagi, suhtleme igapäevaselt ning kuri ma tema peale ei ole.“ 29.

§-s 58 sätestatud raskendavaid asjaolusid ei ole käesoleval juhul. Tuleb tõdeda, et I. Zvirbulise süü on keskmisest suurem – ta pani toime vägivallateod, mille tõttu lisaks valuaistingu tundmisele kannatanu poolt põhjustas ta ka kannatanule ninaverejooksu, paistetuse oimu piirkonnas ja rinnakumurru.

  1. Kohtule pole esitatud andmeid, et pärast 11.09.2021, s.o ligi 1 aasta jooksul oleks I. Zvirbulis toime pannud uusi õigusrikkumisi. See väärib tähelepanu, arvestades tema kehtivaid karistusregistri andmeid, kust nähtub see, et viimati pani ta õigusrikkumisi toime 23.05.
  2. Kohus järeldab sellest, et pärast viimast toime pandud kuritegu on I. Zvirbulis muutnud oma elustiili ja on igati õiguskuulekusele orienteeritud, mida kinnitasid ka tema kohtuistungil üle kuulatud sõbrad J. L (KoTo, tl 78 pöördel) ja P. I (KoTo, tl 81) ning ka tööandja T. O (KoTo, tl 71), kes ootab I. Zvirbulist töökohustusi täitma Soome Vabariigis ning saab talle ka lähikuudeks töö tagada. Nii on ta enda ütlustes välja toonud: „Ma saan talle garanteerida tööd 3 kuuks vähemalt, mul on projekt ees.“
  3. Oskusliku ja kohusetundliku töömehe puhul ei ole põhjendatud liigselt muretseda, et ta jääks ühe töösuhte lõppemisel pikalt tööotsijaks ja seda eriti siis kui omandatud on vähemalt kolm eriala (KoTo, tl 86 pöördel). Nimetatut kinnitab see, et I. Zvirbulisele oli juba kinnipidamisasutuses tagatud töökoht XXX (KoTo, tõendite köide, tl 79) ning suurema ametliku sissetuleku teenimiseks on ta valmis olnud ka kolima eeltoodud ülekuulatud isikuliste tõendiallikate ütluste kohaselt naaberriiki. Ka see kinnitab seda, et vabaduses on I. Zvirbulisele tagatud ametlik sissetulek, mis võimaldab hakkama saada ilma õigusrikkumisteta. Nii nähtub kohtule esitatud süüdistatava pangakonto väljavõtetest (KoTo, tõendite köide, tl 28-79), et 07.01.2022 on tema XXX kontole laekunud tööandjalt 1049, 08 eurot (KoTo, tõendite köide, tl 28) ning samal kuul veel 21.01.2022 1712, 50 eurot (KoTo, tõendite köide, t 30). Ka veebruaris on tehtud talle sama äriühingu, s.o XXX poolt ülekanded (04.02.2022 685, 02 eurot – tl 33 ja 17.02.2022 986, 97 eurot – tl 35) ning ka märtsis (04.03.2022 1037, 13 eurot – tl 36 ja 18.03.2022 933, 92 eurot – tl 39) ja aprillis (01.04.2022 1167, 39 eurot – tl 41; 14.04.2022 1167, 39 eurot – tl 43 ja 29.04.2022 1345, 92 eurot – tl 47).
  4. Verkkopankki väljavõttest nähtub, et XXX on I. Zvirbulisele 13.06.2022 üle kandnud 1 115, 85 eurot (KoTo, tõendite köide, tl 79), 28.06.2022 1203, 17 eurot (KoTo, tõendite köide, tl 76), 07.07.2022 1206, 96 eurot (KoTo, tõendite köide, tl 74), 22.07.2022 1159, 65 eurot (KoTo, tõendite köide, tl 71), 09.08.2022 1213, 02 eurot (KoTo, tõendite köide, tl 68) ja 19.08.2022 914, 75 eurot (KoTo, tõendite köide, tl 66). Seega on eeltoodud andmetest tulenevalt põhjendatud asuda seisukohale, et I. Zvirbulis on sellel aastal saanud sissetulekuid, mis ületavad märkimisväärselt igakuiselt miinimumpalka ning mis on võimaldanud ka tegelda varasemate võlgnevuste kustutamisega. Seda kinnitab ka tema XXX konto väljavõte, kus nähtub see, et 22.08.2022 on ta kandnud kohtutäitur Kristel Maalmani arveldusarvele 442 eurot ja kohtutäitur Raigo Pärsi arveldusarvele 281 eurot. Seda, et süüdistatav pole olnud ükskõikne enda varasemate võlgnevuste kustutamise osas kinnitab ka täitemenetlusregistri, s.o E-täituri väljavõte (KoTo, tõendite köide, tl 80-93). Eeltoodu annab aluse mitte kahelda I. Zvirbulise ütlustes (KoTo, tl 86 pöördel-87), mille kohaselt vanglas viibides oli tema võlgnevus 7000 piires. Ennetähtaegsel vabanemisel oli tal arvel võlgnevus umbes 5400 eurot. 500 euro kaupa võib ta igakuiselt eemale kanda. Seega on kohtu hinnangul, arvestades ka I. Zvirbulise käitumist kohtuistungil, kus ta oli igakülgselt valmis selleks, et kriminaalasja arutamine ei hakkaks venima, põhjendatud asuda seisukohale, et ta on erinevalt varasemast orienteeritud õiguskuulekusele ning soovib elada selliselt, et õiguskaitseasutustel pole põhjust talle mingeid etteheiteid teha.
  5. Enne karistusmäära otsustamist tuleb valida karistuse liik, mis käesolevas kriminaalasjas kujunes peamiseks vaidlusküsimuseks.

§ 56

lg 2 lubab kohtul vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega, ning kohus peab vangistuse mõistmist eraldi 9

(12)põhistama, kui

eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi. 34. Kohus on antud juhul seisukohal, et vangistuse mõistmine pole põhjendatud. Karistuse eesmärke silmas pidades ei ole vangistusel rahalise karistuse ees sugugi ilmselget eelist, pigem vastupidi. Esmalt tuleb silmas pidada, et kuigi tavatähenduses peetakse vangistust raskemaks karistusliigiks, ei tähenda see, et rahalise karistusena ei ole võimalik rasket karistust mõista. Rahalise karistuse ülemmäär on

§ 44

kohaselt 500 päevamäära, mis isegi miinimumpäevamäära arvestades on 5000 eurot, mis on väikese sissetulekuga ja rahalistes raskustes inimesele väga suur summa ning ka keskmise sissetuleku puhul ei ole seda rahasummat kerge kokku koguda. Seega on I. Zvirbulisele kohtu hinnangul, kes on enda elust väga pika aja veetnud seoses karistuse kandmisega kinnipidamisasutuses (süüdistatava ütluste kohaselt 8 aastat – KoTo, tl 86 pöördel), ka rahalise karistusena võimalik mõista karistust, mille raskust ta tunneb ja mis vastab tema keskmisest suuremale süüle.

  1. Kohus peab tegema karistuse liikide vahel valiku, lähtudes nende oletatavast sobivusest karistuse eesmärke silmas pidades. Olulised karistuse eesmärgid on võimalus mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid, ehk siis eripreventsioon ja üldpreventsioon, nii negatiivne kui positiivne.
  2. Kaaludes Ilja Zvirbulisele vangistuse mõistmise võimalikke tagajärgi tuleb silmas pidada seda, et vangistuse mõistmise korral peaks ta minema reaalselt pikaks ajaks vangi, kuna ta pani kuriteo toime kehtival katseajal, sesrt ta on vabastatud Viru Maakohtu 16.12.2019 määrusega kriminaalasjas nr 116-5153 Pärnu Maakohtu 20.06.2016 otsusega mõistetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega koos tema allutamisega käitumiskontrollile. Eeltoodud määrusega määrati I. Zvirbulisele katseaeg kuni 27.10.2021 (KoTo, tõendite köide tl 20-23). Seda seetõttu, et kehtivas kohtupraktikas (Tallinna Ringkonnakohtu 28.05.2019 otsus kriminaalasjas nr 119-2882) on selgitatud, et seadus, s.o

§ 69

lg 1, ei näe ette võimalust asendada ennetähtaegselt vabastatud isiku

§ 76

lg 8 alusel tingimisi karistuse täitmisele pööramisel ja liitkaristuse mõistmisel, kujunenud karistust enam üldkasuliku tööga. Seega tähendaks vangistuse mõistmine antud juhul vältimatult reaalset vangistust ja kohtu otsustada on, kas see oleks antud juhul eesmärgipärane. Kohus leiab, et ei oleks. Peaaegu aasta õiguskuulekat elu, on selline elumuutus, mille jätkumiseks tuleks süüdistatavale võimalus anda. Kohtu hinnangul on ka oluline, et I. Zvirbulisel sai 27.10.2021 läbitud katseaeg ilma selliste rikkumisteta, mis oleks toonud kaasa katseaja katkestamise ja karistuse täitmisele pööramise. Päris rikkumiste vaba ei ole olnud tema kriminaalhooldus nagu selgus kohtuistungil kriminaalhooldaja J. D ütlusest (KoTo, tl 84) ning mis nähtub ka karistusregistri andmetest (KoTo, tõendite köide, tl 71). Samas selgus ka eeltoodud isikulise tõendiallika ütlustest, et hiljem ka kontrolliti I. Zvirbulise puhul seda, kas ta täidab lisakohustust, mille kohaselt ei tohi ta tarvitada narkootilisi aineid ja süüdistatav tegi seda. Nii tuleneb J. D ütlustest (KoTo, tl 84 pöördel), et pärast 27.05.2021 rikkumist kontrolliti 29.06.2021 ja 14.09.2021 seda, kas I. Zvirbulis on tarvitanud narkootilisi aineid ja mõlemad testid olid negatiivsed. Eeltoodu kinnitab seda, et I. Zvirbulis on võimeline enda käitumist kontrollima ja ta väärib veelkord kohtu usaldust kandmaks karistuse ära vabaduses olles, sest ta on asunud ennast distsiplineerima. Põhjendatud on seega asuda seisukohale, et ta vabaduses olles pole langenud narkootiliste ainete küüsi, mis annab aluse jaatada seda, et tal esineb vajalik tahtekindlus ja kergemaliigilise karistusega on võimalik saavutada karistuse eripreventiivne eesmärk. Seda seetõttu, et Viru Maakohtu 16.12.2019 määrusest kriminaalasjas nr 116-5153 (KoTo, tõendite köide, tl 21) nähtub see, et 2016.a on meditsiiniosakonna andmetel tuvastatud I. Zvirbulisel narkosõltuvus. Arvestades, et süüdistatava puhul on tegemist tema ütluste kohaselt varasema korduvkurjategijaga, siis on selline elumuutus oluline asi, mida kohus peab tunnustama ja millele kaasa aitama. 37. Kohtul puudub igasugune veendumus, et kui I. Zvirbulis naaseks nüüd vanglakeskkonda, siis avaldaks see talle mingitki positiivset mõju. Kohtu arvates ei teeks praegu, hoolimata edukalt lõppenud katseajast, tagasi vanglasse saatmine süüdistatavale mitte midagi head. See üksnes paiskaks I. Zvirbulise tagasi redsidiivsesse keskkonda ja ta peaks hakkama resotsialiseerumist taas uuesti alustama. See ei ole aga ülesanne lihtsate killast, mida kinnitavad süüdistatava järgnevad ütlused (KoTo, tl 90): „Siis kui ma läksin Soome tööle 8 kuud tagasi, siis mul midagi ei olnud ning siis panna 10

(12)kõrvale oli raske. Praegu möödudes 8 kuine periood mul on olemas elukoht, mul on olemas täistöökohaga töö ning praegu on mul võimalus kõrvale raha panna“. Kohtu arvates ei ole seega selline tagasilöök vangistusse sattumise näol hädavajalik ei eripreventiivsest aspektist ega ka ühiskonna ja õiguskorra huvides. Kohtule ei ole esitatud ka ühtegi argumenti, mis sellise karistusviisi mõistlikkust kinnitaks. Hetkel on süüdistataval Soome Vabariigis kodukandist kaks sõpra, kellest üks, s.o P. I on ka toetanud teda varasemalt materiaalselt ja on valmis ka seda tegema võimalusel edaspidi (KoTo, tl 79 pöördel). Tunnistaja J. L ütlustest (KoTo, tl 78), kes tunneb süüdistatavat juba alates 18aasta vanusest ning on suhelnud ka süüdistatavaga siis, kui viimane oli karistust kandmas kinnipidamisasutuses, tuleneb, et tema toetab süüdistatavat hingeliselt. Ka leidis ta, et rahaline karistus on I. Zvirbulisele tõhusam karistus. Nii on ta välja toonud seoses võimaliku süüdistatava vangistusega järgneva: „Arvan tema jaoks see on suur kartus ja seda ei pea mingil juhul tegema. Arvan, et kui karistada, siis teha seda trahviga, sest ta maksab selle ära ja see on tema jaoks palju tõhusam karistus“.
  1. Mis puudutab õiguskorra kaitsmise huvisid, siis tuleb möönda, et korduva kuriteo toimepanija karistamisel ei tohi jääda muljet, et riik ei tauni korduvat kuritegevust. Selle ideoloogia toel võiks pidada I. Zvirbulise vangistusega karistamist katseajal toimepandud kuriteo eest põhjendatuks. Kui aga käesoleva asja asjaolusid lähemalt vaadata, pole see nii ilmselge. Nimelt ei ole käesolevas asjas nimetatud kuriteol ja 20.06.2016 kohtuotsuses kriminaalasjas nr 1-16-5153 toimepandud kuriteol mingit sisulist seost nagu ka kehtivatel väärteokaristustel. Tegu on täiesti eriliigiliste tegudega – katseajal oli I. Zvirbulis seoses rahvatervisevastase kuriteo toimepanemisega, aga praeguses asjas heideti talle ette vägivallategu temaga lähisuhtes olnud isiku vastu. Järelikult ei saa öelda, et I. Zvirbulis jätkas sama kuriteomustrit. Seega pole ilmtingimata loogiline, et tema läbitud katseaeg täiesti teiseliigilise kuriteo eest tühistatakse seoses hoopis muusuguse kuriteoga. Seejuures mõjuks nii hiline ja tagantjärgi karistuse täitmisele pööramine (st ammu pärast katseaja loomulikku lõppu) ka küsitavalt õigusrahu aspektist. Seda enam, et süüdistatav on elanud päris pikka aega teadmises, et teda võib ees oodata pikaajaline vangistus, mis ei ole aga teda n-ö maha murdnud ning suunanud narkootiliste ainete küüsi. Ka see räägib käesoleval juhul rahalise karistuse põhjendatuse kasuks. Seda, et I. Zvirbulis oli väga mures seoses tõusetunud süüdistusega tõendavad ka tunnistaja J. D ütlused (KoTo, tl 84), mille kohaselt Ilja tuli registreerimisele ja oli väga mures. Ütles, et teda süüdistatakse selles, et ta pani toime kehalise väärkohtlemise K. K suhtes.
  2. Viimaks ei ole vähetähtis seegi, et hoolimata ligi aasta kestnud menetlusest käesolevas asjas ei taotlenud prokuratuur kordagi I. Zvirbulisele tõkendiks vahistamist. Kuna vahistamist kohaldatakse olukorras, kus seda on vaja uute kuritegude ohu tõttu, siis järeldab kohus sellest, et prokuratuur ei ole ka ise leidnud, et I. Zvirbulise puhul on tõsiselt alus karta uusi kuritegusid ja selle tõttu oleks vaja ta vabadust piirata. Seega saab järeldada, et ka prokuratuur pole näinud asjas eripreventiivset vajadust I. Zvirbulise vabaduse võtmiseks.
  3. Kokkuvõttes on oluliselt mõistlikum, eesmärgipärasem ja õiglasem ning ka I. Zvirbulise isikuga paremini sobivam karistusliik rahaline karistus nagu on leidnud ka kannatanu K. K tuues välja, et täpselt ei tahaks ta seda, et Ilja pandaks vanglasse istuma, aga kui nii, siis võib-olla mingi rahaline karistus või midagi tingimisi (KoTo, tl 44 pöördel-45).

§ 76

lg 8 näeb ette, et kui süüdlane paneb katseajal toime uue tahtliku kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, viiakse kandmata jäänud karistuse osa täide. Sellisel juhul mõistetakse liitkaristus vastavalt käesoleva seadustiku § 65 lõikes 2 sätestatule ning kohus võib jätta eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse täitmisele pööramata, määrates, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide iseseisvalt. Käesolevas asjas kohus just seda teebki, arvestades seejuures, et kuna Pärnu Maakohtu 20.06.2016 otsusega määratud katseaeg kriminaalasjas nr 1-16-5153 on edukalt läbitud, siis tuleb toonane karistus jätta täitmisele pööramata. 41. Hinnates süüdistatava süü suurust kehalise väärkohtlemise toimepanemisel on tähtis kehalise väärkohtlemise intensiivsus ja seeläbi kannatanutele tekitatud tervisekahjustuse raskus või objektiivselt hinnatava valu tugevus (RKKKo nr 3-1-1-44-16 p 20). Kohtu hinnangul tuleb mõista käesoleval juhul eeltoodut arvestades üle keskmäära suur karistus. Rahalise karistuse võib määrata 30 kuni 500 päevamäära. Seega oleks keskmine karistus 265 päevamäära. Kohus mõistab karistuseks 350 päevamäära, mis miinimumpäevamääradesse arvestatuna (

§ 44lg 2 – 10 eurot) tähendab 11

(12)3500 eurot. See eeltoodud rahaline karistus tuleb maksta I. Zvirbulisel ära ühe aasta jooksul tulenevalt

§ 66lg-st 1 alates kohtuotsuse jõustumisest.

I. Zvirbulisel tuleb tasuda 11 kuu jooksul igakuiselt vähemalt 291 eurot 67 senti ja viimasel 12. kuul 291 eurot 63 senti. 42. Kohus moodustab

§ 65

lg 2 alusel liitkaristuse käesoleva otsusega karistuseks mõistetud rahalisest karistusest, s.o 3500 eurot, ja Pärnu Maakohtu 20.06.2016 kohtuotsuse nr 1-16-5153 järgi mõistetud ja ärakandmata karistusest, s.o 1 aastat 9 kuud ja 25 päeva vangistust.

§ 64

lg 2 alusel jätab kohus Ilja Zvirbulisele eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse, s.o 1 aastat 9 kuud ja 25 päeva vangistust täitmisele pööramata. Rahaline karistus tuleb täide viia iseseisvalt. III Menetluskulud

  1. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Kriminaalmenetluse üldiste kulude sissenõudmine toimub süüdimõistetult sundraha instituudi kaudu. Sundraha eesmärk on see, et just menetluse põhjustanud isik kompenseeriks osa kulutustest, mida riik kannab seoses oma üldise avalik-õigusliku ülesandega tagada kriminaalmenetluse toimimine ja kuriteo tagajärgede heastamine. Vastavalt KrMS § 179 lg 1 p-le 2 on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1, 5 kuupalga alammäära.
  2. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuluks KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel ka määratud kaitsja Sergei Politševile tasutud kulu 215, 16 euro ulatuses (KoTo, tõendite köide, tl 24-27).
  3. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks mõista süüdistatav I. Zvirbuliselt KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 alusel Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud kogusummas 1196 eurot 16 senti (981 eurot sundraha ja 215, 16 eurot muu menetluskulu).
  4. Arvestades väljamõistetavate menetluskulude kogusummat, kriminaalasjas tuvastatud süüdistatava majanduslikku olukorda, mille kohaselt varasemtest võlgnevusest ei ole veel kõik tasutud ja maksmisele kuuluvat rahalist karistust, määrab kohus, et menetluskulud tuleb tasuda ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus juhindub seda määrates KrMS § 180 lg-st 3, mis käsib kohtul menetluskulusid määrates arvestada süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid ning võimaldab määrata menetluskulud ositi tasumisele. Kohus ei määratle küll konkreetseid osi, mille kaupa I. Zvirbulis peaks menetluskulusid tasuma, kuid leiab, et ei lähe osi määramata vastuollu KrMS §-s 180 lg-s 3 öelduga. Erinevalt

§-st 66, mis näeb ette karistuse kandmise ositi, ei nõua KrMS § 180 lg 3 menetluskulude konkreetsete osade määratlemist kohtu poolt. Seetõttu leiab kohus, et õige on lugeda KrMS § 180 lg-t 3 ilma kunstliku ja süüdistatava huvide vastase kitsenduseta. Osade määramata jätmine kohtu poolt ei lähe vastuollu sätte mõttega ja on süüdistatava resotsialiseerumise ja toimetuleku aspektist paindlikum. Kohtu määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) Mari-Liis Avikson Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 26.01.2023 kohtuotsusega. 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.