lg 3 alusel 2-aastase vabadusekaotusega, mille täitmine lükati 2 aasta võrra edasi; 2. Võru Maakohtu 23.novembri 1993.
Võru Maakohtu 17.veebruari 1997.
Võru Maakohtu 18.oktoobri 2002.
lg 2 p 1, 2, 3, § 17 lg 5 - § 195 lg 2, § 202 ja § 142 lg 3 p 1 alusel 4 aasta 2 kuu pikkuse vangistusega, mille kandmiselt ta vabanes tingimisi ennetähtaegselt 03.augustil 2004.a. B.K on korduvalt karistatud ka väärteokorras. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on B.K uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 23% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 32%. Vangla toetab tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist, kuna tegemist oleks viimase ennetähtaegse vabastamise võimalusega ning ennetähtaegne vabastamine tagaks süüdimõistetule vangistusjärgse käitumiskontrolli. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt on süüdimõistetul olemas toetav lähisuhtevõrgustik ning võimalus asuda elama oma õe juurde. Kuigi kindel töökoht tal vabanemisel puudub, on lähedased lubanud teda selle leidmisel aidata. Süüdimõistetu käitumist võib kriminaalhooldaja hinnangul vabaduses enam mõjutada tema enda soov seadusekuulekalt elada ja tööle ning lähedastele pühenduda. B.K kinnitas kohtuistungil, et soovib tingimisi ennetähtaegselt vabaneda. Süüdimõistetu sõnul asuks ta elama oma õe juurde, otsiks endale töökoha ja jätkaks oma elu seadusekuulekana. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör on esitanud kohtule oma kirjaliku seisukoha B.K tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamise osas. Prokurör leiab, et süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud, arvestades nii toimepandud kuritegu, süüdimõistetu varasemat elukäiku ja teda iseloomustavaid andmeid kui ka tema vangistuse aegset käitumist. KarS § 76 lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on B.K ära kandnud enam kui 2/3 temale mõistetud liitkaristusest, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas. KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Positiivseks on B.K puhul, et vabaduses on tal olemas kindel elukoht ja toetavad lähedased. Samuti on positiivne, et vangistuse ajal on ta jätkanud oma haridusteed ja omandanud keskhariduse. Samas aga peab kohus arvestama, et B.K on korduvalt nii kriminaal- kui väärteokorras karistatud isik, kes kannab juba kolmandat reaalset vanglakaristust. Tema suhtes karistusena mõistetud vangistust on jäetud varasemalt tingimisi katseajaga täitmisele pööramata. Samuti on teda ka ennetähtaegselt vangistuse kandmiselt vabastatud, kuid sellest hoolimata on ta õigusvastast käitumist jätkanud. Käesoleval ajal kannab ta karistust raskete kuritegude eest, s.o vägivallaga teisele isikule raske tervisekahjustuse tekitamise ja sellega ettevaatamatusest tema surma põhjustamise eest. Ka varasemalt on süüdimõistetu kasutanud kuriteo toimepanemisel vägivalda, mistõttu tuleb kohtul sellise isiku ennetähtaegset vabastamist eriti põhjalikult kaaluda. Vangistuse jooksul ei ole B.K suutnud alluda kinnipidamiskohas kehtestatud reeglitele, mistõttu on tal vangistusest 11 kehtivat distsiplinaarkaristust. Seega tuleb järeldada, et vangistus ei ole süüdimõistetule praeguseks veel piisavat mõju avaldanud ning ta ei ole jätkuvalt valmis normidekohaselt käituma. Kuigi materjalidest nähtuvalt on B.K sõnades tunnistanud, et peab oma käitumise muutmist vajalikuks, siis jätkuv vanglareeglite rikkumine seda siiski ei kinnita. Samuti tema selgitused toimepandud rikkumiste kohta olid ennastõigustavad ja mitte rikkumistest järeldusi tegevad. Seega on alust kahelda kas stabiilselt vangla sisekorda rikkuv isik suudaks nõuetekohaselt järgida temale ennetähtaegse vabastamisega kaasneva katseaja ja kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi. Kuna B.K ei ole senini tunnistanud ka oma kuritegusid, tuues ennastõigustavaid põhjendusi ja väites et on neis süüdi lavastatud, on kohtuniku arvates alust kahelda ka selles, kas ta oma käitumise kuritegelikku olemust ka tegelikult mõtestanud on. Samuti võib järeldada kohtule esitatud materjalidest ja kohtuistungil B.K poolt avaldatust, et tema selgitused ja põhjendused olid pigem manipulatiivsed, ilma enda tegude ja käitumise üle tegelikku kahetsust avaldamata ja ennastõigustavad, antud eesmärgil, et jätta endast teistele isikutele ootuspärane mulje ja seeläbi ka mõjutada enda ennetähtaegset vabastamist. Süüdimõistetu poolt kohtuistungil avaldatud seisukohad viitavad ka sellele, et tal on kohati liiga kõrge enesehinnang ning mõneti ebareaalne arusaam vabaduses seadusekuulekalt hakkamasaamisest, mis võib raskendada tal reaalsetes riskiolukordades toimetulekut. Seega oleks vajalik, et B.K läbiks edasise vangistuse ajal temale individuaalse täitmiskava kohaselt vajalikuks peetava sotsiaalabiprogrammi „Vihajuhtimine“, et õppida oma käitumist paremini analüüsima ja kontrollima, et seda edaspidiselt positiivses suunas muuta. Kohus leiab, et süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist ei toeta täielikult ka tema vabastamisjärgsed elutingimused. Süüdimõistetul on küll olemas lähedased, kes on lubanud teda vajadusel majanduslikult ja töökoha otsimisega toetada, kuid garanteeritud töökohta ega sissetulekut tal siiski ei ole. Kuigi süüdimõistetu ise on töökoha leidmise osas optimistlik, siis tuleb arvestada sellega, et ühtegi elukutset ta omandanu ei ole ning ka enne vangistust töötas ta mitteametlikult, mistõttu võib töökoha leidmine olla siiski vastupidiselt tema ootustele raskendatud. Arvestades seda, et varasemalt on B.K pannud toime mitmeid varavastaseid ja majanduslikust kasust ajendatud kuritegusid, leiab kohtunik, et kindla töökoha ja püsisissetuleku puudumist tuleks lugeda süüdimõistetu õigusvastase käitumise riskiteguriks, eriti arvestades seda, et käesoleval ajal on süüdimõistetu suhtes täitmisel ka võrdlemisi suures summas tasumata rahalisi nõudeid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud ja oleks liigselt ennatlik. Kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et süüdimõistetule mõistetud karistus oleks käesolevaks ajaks oma eesmärgi täitnud ning et süüdimõistetu ei jätkaks vabanedes kuritegude toimepanemist ja suudaks nõuetekohaselt katseaja ja kriminaalhoolduse tingimusi täita. Kohus peab vajalikuks märkida, et isiku ennetähtaegne vabastamine saab seaduse mõtte kohaselt olla kõigi positiivsete asjaolude esinemisel vaid erandiks, mitte reegliks. Arvestades nii B.K vangistuseaegset käitumist iseloomustavat materjali kui ka asjaolu, et tema suhtes on juba varasemalt karistusest tingimisi vabastamise näol riigi poolset usaldust üles näidatud, kuid sellest hoolimata on ta õigusvastast käitumist jätkanud, leiab kohus, et järjekordse erandi tegemine ei ole süüdimõistetu suhtes enam põhjendatud ja ta tuleb jätta ennetähtaegselt vabastamata. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Jätta vabastamata süüdimõistetu B.K (IK XXX) temale Tartu Maakohtu 20.oktoobri 2010.a otsusega mõistetud ja Tartu Ringkonnakohtu 04.märtsi 2011.a otsusega muudetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. Määruse peale on kohtumenetluse pooltel õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama. Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.