augusti 2011 määrus muutmata ja süüdimõistetu O.O määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord
lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud Tartu Maakohtu 20.10.2011 otsusega mõisteti O.O süüdi KarS § 114 p 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 11 aastat vangistust. Sama maakohtu otsusega mõisteti O.O-lt välja
Tartu Ringkonnakohtu 04.03.2011 otsusega tühistati eelnimetatud maakohtu otsus osaliselt, so O.O süüdimõistmises KarS § 114 p 1 järgi ning mõisteti O.O süüdi KarS § 117 lg 1 ja § 118 lg 2 järgi ning KarS § 63 lg 1 alusel mõisteti talle karistuseks 7 aastat vangistust. Kohtuotsus jõustus 10.05.2011 Riigikohtu määrusega. Eelnimetatud maakohtu otsus on pööratud täitmisele ning menetluskulude sissenõudes on kohtutäitur Rita Lohu algatanud O.O suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 191/2011/
§-le 423. Maakohus pidas vajalikuks märkida, et kohtuotsuse jõustumise ajal oli O.O eelvangistuses, mis KarS § 68 lg 1 alusel loetakse vangistuse hulka. Viitega KarS § 82 lg-le 5 juhtis maakohus tähelepanu asjaolule, et O.O vangistusest vabanemisel hakkab kulgema 7-aastane menetluskulude sissenõudmise aegumistähtaeg. Seega leidis maakohus, et O.O-le jääb pärast vangistusest vabanemist aega Tartu Maakohtu 20.10.2010 otsuse järgi 3081,46 euro menetluskulude tasumiseks 7 aastat. Maakohtu hinnangul ei ole asjaolu, et võlgnikul puuduvad karistuse kandmise ajal sissetulekud, mõjuv põhjus täitmise ajatamiseks. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu O.O esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistamist ja täiteasja 191/2011/1359 peatamist kuni tema vangistusest vabanemiseni. O.O märgib, et maakohus ei arvestanud asjaolu, et ta ei hoia kõrvale kohustuse täitmisest ning tal on kohtutäituriga sõlmitud suuline kokkulepe võlgnevuse tasumiseks igakuiselt 10 eurot, millest esimene osa on tal juba tasutud. O.O on seisukohal, et kohus, jättes tema vangistuse jooksul täitemenetluse TMS § 45 alusel peatamata, asetab tema pere raskesse olukorda. Naine ja 4 väikest last, kes igakuiselt toetavad teda rahaliselt, peavad oma toidulaua kõrvalt ülemäära kannatama, kui tema täitemenetlust ei peatata. O.O leiab, et kuna KarS § 82 lg 5 järgi aegumine peatub vangistuse ajaks, on tal pärast vabanemist piisavalt aega võlgnevuse tasumiseks, asetamata seajuures oma kohustusi pere õlgadele. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb lõppjäreldustes jätta muutmata ja O.O määruskaebus rahuldamata, kuid muuta tuleb maakohtu määruse põhjendusi. O.O esitas maakohtule taotluse ajatada tema suhtes läbiviidava täitemenetluse aluseks olev rahaline nõue kohaldades sealjuures
S § 82 lg-le 5,
§-le 431 ja § 432 lg-le 1,4 jättis O.O taotluse täitemenetluse ajatamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub põhimõtteliselt maakohtu sellesisulise otsustusega lõppjäreldustes, st O.O taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuid leiab, et maakohus on õigele tulemusele jõudnud ekslike põhjenduste kaudu. Esmalt on väär maakohtu viide ainuüksi TMS §-le 45 ning kohtul tulnuks taotlust lahendades lähtuda
§-st 423 ja §-st 424 ning seda järgnevatel põhjustel. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et maakohtunik on taotlust lahendades tegutsenud täitmiskohtunikuna, tuginedes lahendi tegemisel
§-le 431 ja § 432 lg-le 1,4. Vastavalt
§-le 22 on täitmiskohtunik maakohtu kohtunik, kes täidab
-iga pandud ülesandeid kohtulahendi täitmisel ainuisikuliselt.
-is ei sätesta, justkui täitmiskohtuniku pädevuses oleks sekkuda täitemenetlusse ning seeläbi otseselt ka kohtutäituri tegevusse, millise pädevuse annab TMS § 45. Kuivõrd
-ist ei tulene täitmiskohtuniku õigust hinnata täitemenetluse kui terviku peatamise, pikendamise või ajatamise võimalusi, ei ole O.O taotluse hindamine täitmiskohtuniku poolt ainuüksi TMS § 45 alusel õigustatud. Puutuvalt O.O taotluse -2- lahendamisse, tulnuks täitmiskohtunikul käesoleval juhul oma pädevuse raames juhinduda otsustuse tegemisel
§-st 423 ja §-st 424. Maakohus on õigesti ja asjakohaselt viidanud
§-le 423, kuid jätnud täielikult viitamata ja käsitlemata
§-st 424 tuleneva. Kuigi maakohus on rikkunud menetlusõigust, jättes tuginemata ja hindamata asjakohasest sättest tulenevat, ei ole ringkonnakohtu hinnangul tegemist sellise rikkumisega, mida apellatsioonimenetluses ei oleks võimalik kõrvaldada. Seega peab ringkonnakohus vajalikuks muuta üksnes maakohtu määruse põhjendusi.
kohaselt järgitakse kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel
sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta.
kohaselt võib kohus mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu taotlusel määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa. O.O maakohtule esitatud taotluse sisust nähtub, et kuigi ta on soovinud kohtuotsusega väljamõistetud ja täitemenetluse aluseks oleva nõude ajatamist, tuleb taotluse motiividest lähtuvalt tõlgendada seda menetluskulude tasumise tähtaja pikendamise taotlusena (tl 100) põhjusel, et O.O on avaldanud soovi alustada kohtuotsusega väljamõistetud menetluskulude tasumist pärast tema vabanemist kinnipidamisasutusest. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et kriminaalmenetluskulude tasumist on
§-st 424 tulenevalt võimalik pikendada üksnes ühe aasta võrra. Käesoleval ajal kannab O.O talle karistuseks mõistetud 7 aasta pikkust vangistust. Seega on O.O taotluse tervikuna rahuldamine tulenevalt
§-st 424 välistatud. Puutuvalt
§-s 424 sätestatud mõjuva põhjuse olemasolusse, leiab ringkonnakohus, et mõjuva põhjusena on võimalik käsitleda objektiivseid asjaolusid, mille tulemusena on süüdimõistetu suhtes menetluskulude tasumine kohtuotsuses märgitud viisil ebamõistlik või võimatu. Oluline on rõhutada, et üldjuhul toimub menetluskulude tasumine süüdimõistvas kohtuotsuses näidatud viisil ning üksnes erandlike asjaolude valguses on võimalik muuta juba kindlaksmääratud rahalise nõude tasumise viisi. Seega on õige maakohtu poolt leitu, et asjaolu, mille kohaselt ei ole süüdimõistetul karistuse kandmise ajal sissetulekuid, ei ole selliseks mõjuvaks põhjuseks, mis tingiks menetluskulude tasumise tähtaja pikendamise. Ühtlasi puudub ringkonnakohtu arvates alus arvata, et O.O suudaks pärast tasumise tähtaja pikendamist ühe aasta võrra olla enam võimeline menetluskulude tasumiseks kui käesoleval ajal. Nimetatud veendumust ei muuda ka O.O määruskaebuses toodud väited pere kannatuste kohta juhul, kui kohus ei pikenda temalt väljamõistetud menetluskulude tasumise tähtaega. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu mõttekäiguga, justkui põhjusel, et O.O-lt kohtulahendiga väljamõistetud menetluskulude sissenõudmise aegumistähtaeg saabub KarS § 82 lg 5 järgi 7 aasta pärast, on tal aega 7 aastat nõuet tasuda. Iseenesest võib nimetatud põhjendus olla tõelevastav, sest enne 7-aastase aegumistähtaja saabumist on riigil õigus O.O-lt väljamõistetud menetluskulude tasumist nõuda, kuid siinkohal on maakohus jätnud tähelepanuta aegumise kui sellise mõtte. Nimelt kaitsevad KarS §-s 82 sätestatud aegumistähtajad eelkõige võlgnikku ja seda riigi eest, kes ei ole suutnud ettenähtud piisava aja möödudes tagada isikule mõistetud karistuse või seoses sellega määratud nõuete täitmist. Seega ei ole õige käsitleda aegumistähtaega kui võlgnikule ettenähtud aega tasuda riigile väljamõistetud summad, vaid kui aega, mille möödudes ei ole võlgnikul enam tasumiskohustust. -3- Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb lõppjäreldustes jätta muutmata ja O.O määruskaebus rahuldamata. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk -4- Paavo Randma
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.