Obsah (9)

§ 180§ 240§ 245§ 239§ 246§ 236§ 69§ 318§ 326

1-19-2329 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 16. aprill 2019. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-2329 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Meelika Aava

) §-s 245 nimetatud kokkuleppe kiirmenetluse korras U.E süüditunnistamiseks karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p 2 järgi ja karistamiseks 5 kuu vangistusega, millest arvatakse KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud 2 päeva. Lisaks lepiti kokku, et allesjäänud 4 kuud ja 28 päeva vangistust jäetakse KarS § 74 lg-te 1,3 alusel tingimisi, täielikult täitmisele pööramata, katseajaga 1 aasta, mille jooksul peab U.E järgima KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid. Lisaks lepiti kokku, et U.E kohustub järgima katseajal KarS § 75 lg 2 p-des 2 ja 8 sätestatud lisakohustusi. Veel lepiti kokku, et kriminaalmenetluse kulud, mis koosnevad määratud kaitsja tasust 90 eurot ja sundrahast 406 eurot, mõistetakse

§ 180-te 1,3 alusel välja U.E-lt, kel on võimalik neid tasuda ositi 12 kuu jooksul.

1. Pärnu Maakohtu
2. märtsi 2019 istungil avaldas U.E , et kokkuleppe sisu on talle arusaadav, ta väljendas selle sõlmimisega oma vaba tahet ja nõustub kokkuleppega jätkuvalt. 1 1-19-2329
3. Pärnu Maakohtu
4. märtsi 2019 otsusega mõisteti U.E süüdi KarS § 121 lg 2 p 2 järgi ja karistati 5 kuu vangistusega, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud 2 päeva. Allesjäänud 4 kuud ja 28 päeva jäeti KarS § 74 lg 1,3 alusel tingimisi täielikult täitmisele pööramata, katseajaga 1 aasta. U.E kohustati katseajal järgima KarS § 75 lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p-des 2,8 sätestatud lisakohustusi. Menetluskuluna mõisteti U.E-lt välja sundraha 405 eurot ja riigi õigusabi kulu 90 eurot. Menetluskulu võimaldati U.E tasuda ositi 12 kuu jooksul võrdsetes osades. APELLATSIOONID
6. aprillil 2018 registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus süüdistatava U.E kaitsja Janar Urrese ja kannatanu XX esindaja Gerly Kase apellatsioonid, kes taotlevad maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaaltoimiku tagastamist prokuratuurile. 4.
7. Süüdistatava kaitsja Janar Urres märgib apellatsioonis, et kannatanu XX ei ole kriminaalmenetluses andnud kannatanuna nõusolekut kokkuleppemenetluse kohaldamiseks. Selle väite aluseks on XX
8. aprilli 2019 avaldus. Seega jättis prokuratuur täitmata

§ 240p 3 eeltingimuse.

Kannatanu nõusoleku puudumise tõttu tuli kohtul vastavalt

§ 245¹ lg 1 p-le 2 tagastada kriminaaltoimiku prokuratuurile.

Kohus on rikkunud kokkuleppemenetlust reguleerivaid menetlusnorme, s.o

§ 239

lg 2 p 4 ja

§ 245¹ lg 1 p 2.

Lisaks selgitab kaitsja, et kokkuleppe sõlmimine ei olnud U.E tõeline tahe. Kuriteosündmus toimus

1. märtsi 2019 õhtul kell 21.
2. Juba järgmisel päeval toimus kiires tempos U.E ülekuulamine, kokkuleppe ettepanek, selle sõlmimine, istung. U.E veetis öö kainestusmajas ja soovis koju pääseda. Talle jäi vääralt mulje, et väljapakutut tasub aktsepteerida, kuna siis on võimalik jõuda koju kiiremini. Tõelise tahte avaldamiseks vajanuks U.E aega, kainenemist, puhkamist. Lisaks tuvastati tal
3. märtsi 2019 õhtul märkimsiväärne joove.
4. märtsi 2019 hommikul ei kontrollinud keegi tema joovet. Ei ole teada, kas U.E andis ütlusi ja allkirjastas kokkuleppe kaines olekus. Isegi, kui ta oli kaine, vaevles ta peavalude ja magamatuse käes. Kokkuleppe sõlmimine oli ennatlik. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-79-05 märgitu kohaselt ei saa kohus kokkuleppemenetluse raames piirduda pelgalt ja formaalselt selle kontrollimisega, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud, kas kokkuleppe tekst väljendab tema tõelist tahet ja kas ta ka nüüd – kohtus – on kokkuleppes märgituga nõus. Kaebaja leiab, et õigusvastane ning põhjendamatu oli tema kohtuistungi osalema määramine kaugülekuulamise kaudu Pärnu arestimajast (aadress Pikk 18). Nimetatud asutus asub 800 meetri kaugusel1 Kuninga tänava kohtumajast. Käesoleval juhul ei oleks kaebaja poolt kohtuistungil vahetult osalemine olnud raskendatud ega kulukas. Tegemist on rikkumisega, mis kaebuses toetab
5. märtsi 2019 kohtuotsuse tühistamist.

§ 246

lg 2 kohaselt võib kohus korraldada kohtumenetluse poolte osavõtu kohtulikust arutamisest kokkuleppemenetluses tehnilise lahenduse abil. Kaugülekuulamine on täpsemalt sätestatud

§-s 69, mille lg 1 kohaselt võib menetleja korraldada tunnistaja kaugülekuulamise, kui tunnistaja vahetu ülekuulamine on raskendatud või põhjustab ülemääraseid kulutusi. 4.

1. Kannatanu esindaja Gerly Kask selgitab enda apellatsioonis samuti, et kannatanu XX ei ole kokkuleppemenetluseks nõusolekut andnud. Selle väite aluseks on XX
2. aprilli
3. a avaldus. PROKURÖRI SEISUKOHT 2 1-19-2329
5. aprillil
6. a-l registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus prokurör Pille Juhkovi kirjalikud seisukohad, milles prokurör palub jätta süüdistatava kaitsja apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Prokurör märgib, et kaitsja väited ei vasta tegelikkusele. Lähtudes lähisuhtevägivalla kriminaalasjade prioriteetsusest, viiakse nendes asjades võimalusel läbi kiire menetlus, nt kiirmenetluse vormis. Seetõttu ei kaalunud prokurör alternatiivsete meetmete kohaldamist. Prokuröri otsust mõjutas ka kannatanu XX ülekuulamise protokollis viidatu. Kriminaalasjas ei pea tingimata prokurör selgitama kannatanule kokkuleppemenetluse olemust ja võtma nõusoleku. Kriminaaltoimikus on dokument, mis sisaldab kannatanu XX nõusolekut. Puudub alus kahelda, et see ei ole kannatanu poolt allkirjastatud. Lisaks, enne kokkuleppe sõlmimist U.E-ga, helistas ta kannatanu XX-le
7. märtsil 2019, et küsida tema arvamust. Tuginedes toimikus olnud infole, selgitas ta, et prokuröril on võimalik kokku leppida tingimuslik vangistus, samuti määrata lisakohustusi: osaleda vajalikus sotsiaalprogrammis ning mitte tarvitada alkoholi. Kannatanu XX avaldas, et selline variant on sobilik. Seetõttu sõlmis prokurör kokkuleppe. Kokkuleppe sõlmimise ajal oli U.E adekvaatne, kindlasti ei survestanud prokurör teda kokkulepet sõlmima, vastupidi, talle selgitati, et see on üks võimalus asja lahendamiseks. Kokkuleppe sõlmimise juures viibis advokaat V. Kozlov, kellel oli võimalus veenduda menetluse seaduslikkuses ja kokkuleppe vabatahtlikkuses, samuti selgitati kokkuleppe sõlmimise tagajärgi. Seega on ainetu väita, e kokkulepe sõlmiti tingimustes, mis ei vastanud süüdistatava tahtele. Kahtlemata ei pruugi karistuse kokkuleppimine olla inimesele meelepärane, kuid kokkuleppe sõlmimiseks isikule survet ei avaldatud. Mis puudutab asjaolu, et kohtuistung toimus Pärnu Arestimajas viibiva U.E-ga tehnilise lahenduse ehk nö video teel, siis vastavalt

§ 236

lg 3 alusel nõustus kohus antud juhul viima kohtuistungi läbi tehnilise lahenduse abil (video) teel ning see lahendus vastas

§ 69lg 2 p 1 sätestatud nõuetele.

Lisaks tuleb märkida, tehnilise lahenduse kaudu istungi pidamine on levinud praktika ning isikul on tavapärane võimalus oma seisukohtade väljendamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Apellatsioonides on süüdistatava kaitsja ja kannatanu esindaja viidanud kokkuleppemenetlust reguleerivate sätete rikkumisele, s.o

§ 239

lg 2 p-le 4 ja

§ 245¹ lg 1 p-le 2.

Kuigi kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamise võimalused on

§ 318

lg 4 kohaselt piiratud, võimaldab see säte vaidlustada apellatsioonides viidatud rikkumiste korral kokkuleppemenetluses tehtud otsust apellatsiooni korras. Vaatamata sellele, et süüdistataval ja kannatanul on kaebeõigus, on juba ringkonnakohtu eelmenetluses selge, et apellatsioonides esitatud argumendid on ilmselgelt ebapiisavad ega saa tingida maakohtu otsuse tühistamist. Seetõttu ei ole apellatsioonimenetluse läbiviimine põhjendatud ning esitatud apellatsioonid jäävad ringkonnakohtu eelmenetluses

§ 326lg 3 korras läbi vaatamata.

Oma seisukohta põhjendab kriminaalkolleegium järgmiselt. 7. Apellatsioonides väidavad süüdistatava kaitsja ja kannatanu esindaja, et kannatanu XX ei ole kriminaalasjas andnud nõusolekut kokkuleppemenetluse kohaldamiseks.

§ 239lg 2 p 4 kohaselt puudub sel juhul kokkuleppemenetluse kohaldamise alus.

Apellantide väite aluseks on XX vastavasisuline

1. aprilli 2019 avaldus, mis on lisatud apellatsioonidele. Kriminaalkolleegium märgib, et XX avaldus on eksitav, kuna selles väidetu ei vasta tõele. Ringkonnakohus ei pea kõnealuse lihtsakoelise väite hindamiseks põhjendatuks alustada apellatsioonimenetlust, kuna kohtukolleegiumi käsutuses on ka eelmenetluses kriminaalasja kohtutoimik, mis võimaldab kannatanu nõusoleku olemasolu pelga visuaalse vaatlusega kontrollida. Nii sisaldabki kriminaaltoimik XX poolt
2. märtsil
3. a-l omakäeliselt allkirjastatud dokumenti, milles on toodud ära tema isikuandmed, kokkuleppemenetluse põhimõtted, kannatanu õigused. Samas 3 1-19-2329 dokumendis on XX kinnitanud allkirjaga, et nõustub kannatanuna kokkuleppemenetluse kohaldamisega (tl 5). See tähendab, et kannatanu apellatsiooni põhiväide ja süüdistatava kaitsja apellatsiooni keskne väide, on faktiliselt väär. See tõsiasi muudab kannatanu esindaja apellatsiooni tervikuna ainetuks. Seetõttu on ringkonnakohtule juba eelmenetluses selge, et kannatanu esindaja apellatsiooni menetlusse võtmiseks puudub perspektiiv ehk see jääks ka menetlusse võtmise korral rahuldamata.
4. Eelnev tähendab ühtlasi, et süüdistatava kaitsja apellatsioon on olulises osas ainetu ning vastavate väidete analüüsimiseks ei ole vajalik võtta seda menetlusse ega viia läbi apellatsioonimenetlust. Süüdistatava kaitsja väidab apellatsioonis lisaks, et kokkuleppe sõlmimine ei olnud süüdistatava vaba tahe, kuna see ning kokkuleppe kinnitamine toimus kohtus juba päev pärast kuriteosündmust. Ringkonnakohus märgib, et see väide ei ole õiguslikult arvestatav, kuna arvestades konkreetse menetlusliigi seaduslikke eelduseid

§-s 2561, ongi menetleja kohustatud kiirmenetluse korral viima läbi menetlustoiminguid, sh sõlmima kokkuleppe, väga piiratud aja ehk 48 tunni jooksul alates kahtlustatavana ülekuulamisest või kinnipidamisest. Kaitsja apellatsiooni väited kinnitavad, et U.E süüasja menetleti seaduses sätestatud ajalistes raamides. Apellatsiooni sisust tuleneb, et süüdistatav kuulati kahtlustatavana üle ja kokkulepe sõlmiti järgmisel päeval pärast seda, kui U.E oli veetnud öö kainestusmajas, s.o pärast tema kahtlustatavana kinnipidamist eelmisel õhtul. Niisugune menetluse käik ja tempo on kriminaalmenetlustes tavapärane ega viita kuidagi sellele, et süüdistatavat survestati menetleja poolt, tal polnud piisavalt aega kainenemiseks või sellekski, et saada aru, mis olukorras ta on. Apellatsiooni väiteid, mille kohaselt vaevles U.E peavalude käes ja oli magamata, on paljasõnalised. Esiteks ei ole kaitsja apellatsioonis viidatud ühelegi U.E avaldusele kriminaalmenetluses või välisele tunnusele, näiteks tasakaaluhäiretele, segasele kõnele vms, mis võiks sisustada väiteid süüdistatava mitteadekvaatsusest menetluse kestel. Teiseks juhib ringkonnakohus apellandi tähelepanu asjaolule, et selleks, et kokkuleppe sõlmimine oleks süüdistatava reaalne ja vaba tahe, näeb seadus ette mitmeid garantiisid. Tähtsaks garantiiks süüdistatava tõelise tahte selgitamisel ja selle tagamisel on tingimus, et kokkuleppe sõlmimisest peab võtma osa ning sellega nõustuma ka süüdistatava kaitsja (

§ 239lg 2 p 2).

Kriminaaltoimikus sisalduvast

1. märtsi 2019 kokkuleppest nähtub, et selle allkirjastasid omakäeliselt U.E, tema kaitsja V. Kozlov ja prokurör. Juhul, kui U.E esinenuks mõni reaalsustaju segav häire, on põhjust eeldada, et kaitsja juhtinuks sellele menetleja tähelepanu või ta oleks koguni keeldunud kokkuleppe sõlmimisest. Millelegi sellisele pole apellatsioonis viidatud. Kriminaaltoimik sisaldab mitmeid U.E allkirjastatud dokumente, millest kesksed on kiirmenetluse protokoll ja kokkulepe
2. märtsist
3. Nendes on U.E omakäeliste allkirjade andmisega kinnitanud muu hulgas, et ta soovib asja arutamist tunnistajaid välja kutsumata, saab aru oma õigustest kokkuleppemenetluses, nõustub süüdistuse, karistuse, menetluskulude suuruse ja nende väljamõistmisega temalt (tl 19-20; 23-25). Ka menetlusdokumentide korduv allkirjastamine, sh õigustest arusaamise kinnitamine, viitab, et süüdistatav realiseeris oma tegelikku tahet kokkuleppemenetluses. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium juba lahendi 3-1-1-6-07 p-s 6 selgitanud, et on piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik oma allkirja tähendusest ega toimi seda andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta. Ainetu on ka kaitsja apellatsiooni kahtlus, et menetleja poolt U.E tahte väljaselgitamine võis toimuda pealiskaudselt. Kohtul on kohustus küsitleda süüdistatavat kokkuleppemenetluses kohtuistungil. Nähtuvalt Pärnu Maakohtu
4. märtsi 2019 istungiprotokollist ei piirdunud kohus pelgalt formaalse küsimusega, kas süüdistatav nõustub kokkuleppega. Nii selgitas kohus, kas süüdistatav elab kannatanuga ühes korteris, uuris U.E-lt tema arvamust, kas ta suudab katseajal uutest kuritegudest hoiduda, tema majandusliku seisundi kohta. Eelnevalt kontrollis kohus istungil U.E isikuandmeid, selgitas talle tema õigusi, küsis U.E-lt, kas kokkulepe on arusaadav ja vabatahtlikult sõlmitud. Kogu eelviidatud kommunikatsioon on selline, mille alusel kohtul on 4 1-19-2329 võimalik hinnata, missugune on süüdistatava arusaamisvõime ja kas kokkuleppe sõlmimine on tema tegelik tahe. Olukorras, kus süüdistatav vastab kohtu küsimustele adekvaatselt, sealhulgas kinnitab selgesõnaliselt, et saab süüdistusest ja kokkuleppest aru ning sõlmis kokkuleppe vabatahtlikult, viitabki süüdistatava avalduste kogum, et asja lahendamine kokkuleppemenetluses on tema vaba tahe. Kaitsja viitab, et U.E pandi kriminaalmenetluses menetleja poolt ajalise surve alla. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on apellandi poolt kohatu eeldada nagu võinuks prokuratuur kokkuleppe sõlmimisel või maakohus kohtuistungil süüdistatavat survestada kokkuleppega nõustuma. Kaitsja apellatsiooni viimased etteheited puudutavad seda, et kuigi

§ 246

lg 2 näeb kohtule ette seadusliku aluse viia kokkuleppemenetluses kohtuistung läbi selliselt, et süüdistatava osavõtt on tagatud tehnilise sidevahendi abil, siis polnud see kaitsja hinnangul põhjendatud, arvestades aresti- ja kohtumaja vahelist vahemaad. Ringkonnakohus märgib, et sellelegi etteheitele saab anda vastuse eelmenetluses ning seda kaitsja viidatud seadusesätte pinnalt. Kõnealune õigusnorm ei näe ette, et

§ 246lg 2 kohaldamine sõltuks vahemaast kohtumaja ja kinnipidamisasutuse vahel.

Viidatud õigusnormist tuleneb selgelt, et tegemist on kohtu kaalutlusotsustusega. Ainsad seadusest tulenevad tingimused, millega kohtul tuleb arvestada, on

§ 69lg 2 p-s 1 sätestatud kaugülekuulamist puudutavad tehnilised nõuded.

Vaidlust ei ole nende tingimuste täidetuses. Seda arvestades puudub ringkonnakohtul igasugune alus sekkuda maakohtu kaalutlusõigusesse. Seega jääb kaitsja apellatsioon samuti tervikuna perspektiivituks.

1. Kolleegium leiab, et konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitute kaebustega.
2. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et esitatud apellatsioonid on ilmselgelt põhjendamatud ning need tuleb jätta

§ 326lg 3 alusel läbi vaatamata.

5