Obsah (8)

§ 367§ 657§ 652§ 230§ 442§ 171§ 173§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt Otsuse tegemise aeg ja koht 20. veebruar 2023, Tallinn Kohtuasja number 2-20-13191 Koh

§ 367

kohaselt võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kostjalt tuleb välja mõista viivis põhivõlalt, 0,1% päevas alates

1. jaanuarist 2021 kuni põhivõla tasumiseni. 4 2-20-13191 3.
2. Hageja tasaarvestas
3. jaanuari
4. a avaldusega müüja tagatiskontol oleva summa 4727,52 eurot hageja viivise 1370,24 euro ja intressi 3357,28 euro nõudega. Kostja vastuväite kohaselt on müüja tagatiskontol rahalisi vahendeid 7802,64 eurot. Maakohus tuvastas, et hageja on saatnud kostjale
5. juulil 2020 kinnituse, et kostja tagatiskontol on hetkel 7802,64 eurot. Tõendatud pole, et tagatiskontol oleks raha vähem kui hageja on
6. juulil 2020 kostjale kinnitanud. Hagejal olid
7. jaanuari
8. a seisuga kostja vastu järgmised tasaarvestatavad nõuded: põhivõlg 36 058,90 eurot, intress 4638,48 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 1370,24 eurot, kokku 42 067,62 eurot. Hageja on tasaarvestust tehes lugenud esmajärjekorras tasutuks viivise ja intressi. Seega tasaarvestuse tulemusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 34 264,98 eurot. Apellatsioonkaebus
9. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 4.
10. Kostja leiab, et käendusleping vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Käenduslepinguga tekkis kostjale kohustus 80 000 eurot olukorras, kus ta saaks igakuiselt tasuda 1000 eurot. Seega käendusega võetud maksimumkohustus on võrreldes kostja sissetulekutega ebaproportsionaalselt suur. Käenduskohustuse pinnalt igakuiselt lisanduv viivis on 1500 eurot. Isegi kui kostja tasuks igakuiselt käenduse katteks 1000 eurot, siis tema kohustus hageja ees ei väheneks, vaid kasvaks. Selline käenduskohustus tagaks kostja eluaegses võlaorjuses oleku. 4.
11. Maakohus tugines põhjendamatult Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-157-
12. Praegusel juhul on teistsugune olukord. Maakohus rajas oma järelduse ekslikult asjaolule, et kostjale kuulub kinnisvara. Kuigi kostjale kuulub ½ ühisomandist 65,5 m2 suurusele korterile Mustamäel, ei ole sel tegelikku väärtust. Korterit koormab hüpoteek Citadele panga kasuks nominaalsummas 91 000 eurot. Hüpoteegiga tagatud eluasemelaen on ligilähedaselt sama suur nagu korteri turuväärtus. 4.
13. Maakohus eksis tasaarvestuse ulatuse kindlaksmääramisel. Põhivõlgnikul oli hageja vastu tagatisraha tasumisest tulenev nõudeõigus 7802,64 eurot. Hageja on sellest oma avaldusega tasaarvestanud 4727,52 eurot. Ülejäänud 3075,1 euro ulatuses ei ole hageja tasaarvestuse tahteavaldust teinud, kuid maakohus leidis sellegipoolest, et hageja nõue on vaidlusaluses määras lõppenud. 4.
14. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja seisukohaga, et viivisemäär 36,5% ei ole mõistlik. Kostja väitel on tegu ebamõistliku määraga, see on 4,5 korda suurem kui seadusest tulenev. Vastustaja seisukoht
15. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus. 7.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaoludest, mis on esitatud käesoleva otsuse p-s 3.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid.
2. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 5 2-20-13191
3. Nõustuda ei saa kostja väitega, et maakohus jättis ekslikult rakendamata kohtupraktikas antud juhised käenduslepingu tühisuse hindamisel. Riigikohus on selgitanud (Riigikohtu
4. jaanuari
5. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 49), et käendusleping võib olla heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: • käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; • käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; • käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; • eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. 9.
6. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei olnud viidatud juhiste mõttes põhivõlgnikuga lähedastes suhetes olev isik. Kostja tõi esile (dtl 63), et käenduslepingu sõlmimise ajal oli kostja samaaegselt põhivõlgniku juhatuse liige, mistõttu tegu oli lähikondsetega, ta ei saanud käenduslepingu sõlmimisest mingit isikliku kasu ja leping sõlmiti hageja aktiivse pealekäimise tõttu. 9.
7. Äriühingu juhatuse liige on küll ühingu lähikondne pankrotiseaduse § 117 lg 2 p 1 järgi, kuid ta ei ole ühinguga lähedastes suhetes olev isik TsÜS § 86 lg 1 mõttes. TsÜS § 86 lg 1 järgi võib olla tähtis hinnata lähedast perekondlikku seotust seetõttu, et sellistes sidemetes on mitmeid ühiskondlike tõekspidamiste ja moraali elemente. Äriühingu juhatuse liikme side äriühinguga on eelkõige üksnes varaline ja juhatuse liikme hoolsuskohustusel põhinev. 9.
8. Nõustuda ei saa, et kostja ei saanud käenduslepingu sõlmimisest mingit isiklikku kasu. Kostja oli käenduslepingu sõlmimise ajal ainus juhatuse liige. Kui käenduslepingu sõlmimine võimaldas ühingul nõude loovutada ja sellelt tulu teenida, paranes ühingu varaline seis ja sellest sai kasu ka juhatuse liige. Seejuures ei ole kostja esile toonud, et osaühingu osanik ja kasusaaja lepingu sõlmimise ajal oleks olnud keegi muu kui kostja. 9.
9. TsÜS § 86 lg 1 mõttes ei ole asjakohane, kas käendusleping sõlmiti hageja aktiivse pealekäimise tõttu või mitte. Lepingulised kohustused tekivad ja kehtivad sellest sõltumata, kas üks pool käib teisele lepingu sõlmimisega peale. Kui aga pealekäimine tähendas tegelikkuses seda, et hageja oli nõus põhilepingu sõlmima tingimusel, et kohustuste täitmist tagab käendusleping, ei ole tegemist „pealekäimisega“, vaid äriliste läbirääkimistega.
10. Põhivõlgnikul ei olnud hageja suhtes kohustuse täitmisest keeldumise vastuväidet VÕS § 111 lg 1 järgi. Iseenesest on kostjal õigus VÕS § 149 lg 1 järgi tugineda sellele, et põhivõlgnik võis kohutuse täitmisele VÕS § 111 lg 1 järgi esitada kohustuse täitmisest keeldumise vastuväite seni, kuni hageja on täitnud oma tagatisraha tagastamise kohustuse põhivõlgniku ees ja sellise vastuväite kasutamine on proportsionaalne. 10.
11. Praegusel juhul ei oleks VÕS § 111 lg 1 vastuväite esitamine olnud hageja suhtes proportsionaalne. Hageja nõue põhivõlgniku vastu oli 43 415,36 eurot ning kostja seisukoha järgi oleks kostjal olnud hageja vastu nõue 3075,12 eurot. 10.
12. Samas leiab kolleegium, et põhivõlgnikul ei olnud hageja vastu tagatisraha tagastamisest tulenevaid nõudeid. Nõude olemasolu pidi tõendama

§ 230lg 1 järgi kostja.

Hageja on vaidlustanud nõude olemasolu suuremas ulatuses kui 4727,52 eurot (mille hageja on tasaarvestanud). Seega pidi kostja esile tooma nii nõude tekkimise asjaolud, kui neid tõendama. 10.

1. Kostja esitas 05.06.2020 kell 10:57 saadetud e-maili, milles hageja töötaja Päärn Marran kirjutab: „Tagatiskontol on hetke seisuga 7802,64 EUR.“ Üksnes e-kirjast, milles on avaldatud tagatiskonto seis, tagatisraha tagastamise nõuet tuletada ei saa. Arvestades, et hageja nõuet ei 6 2-20-13191 tunnista, oleks kostja pidanud esile tooma asjaolud, mille alusel oleks kohus saanud nõuet kontrollida. Tagatisraha kujunemise asjaolusid (nt kui palju kliendid hagejale tasusid) kostja esile ei toonud. 10.
2. Nõude loovutamise lepingus on pooled kokku leppinud, et hagejal on õigus pidada igast talle tehtavast maksest kinni 5% ning kanda see tagatiskontole lepingu punktis 8.1.
3. kokkulepitud tagatiskonto suuruse hoidmiseks. Seega on õige hageja väide, et tegelikud vahendid tagatiskontole tekivad alles siis, kui ostjad arve täielikult tasuvad. Hageja tõi esile, et tagatisrahaga seotud arve nr 3976 kalkulatsioonis märgitud tagatiskonto osa 3075,12 eurot ei ole hagejale tegelikkuses laekunud. Seega võib arvata, et tõendina esitatud e-kirjas peeti silmas arvestuslikku tagatisraha seisu. Selles olukorras ei saa kolleegium tuvastada tagatisraha tagastamisest tulenevaid nõudeid üksnes tõendina esitatud e-kirja alusel. Kostja pidanud esile tooma asjaolud, mille alusel oleks kohus saanud nõuet kontrollida ning seejärel vajadusel need asjaolud tõendama.
4. Kuigi maakohus jättis otsust tehes hindamata, kui suur on kostjale kuuluva kinnisvara väärtus, ei mõjuta see maakohtu lõppjärelduse õigsust, et käendusleping ei ole heade kommetega vastuolus käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Maakohus tõi küll välja, et kostjal oli lepingu sõlmimise ajal kinnisvara, kuid see ei olnud määrav argument. Põhjenduste kohaselt on peamine argument, et käenduslepingu sõlmimisel ei pea võlausaldaja kindlaks tegema võlgniku varalist seisu. Kolleegium möönab, et praegusel juhul ei ole käenduse maksimumsumma 80 000 eurot selline, et võiks eeldada, et see on keskmise füüsilise isiku jaoks ülemäärane (Riigikohtu
5. jaanuari
6. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 48).
7. Maakohus ei rikkunud otsuse põhjendamiskohustust

§ 442

lg 8 mõttes, kui otsustas, et viivisemäär 0,1% päevas ei ole ebamõistlikult suur.

§ 442

lg 8 järgi ei pidanud maakohus analüüsima kostja õiguslikke väiteid, vaid üksnes põhjendama mittenõustumist kostja väidetega faktiliste asjaolude kohta. 12.

1. Kolleegium märgib vastuseks kostja väitele, et viivisemäära tuleb võrrelda seadusjärgse viivisemääraga, järgmist. Praegusel juhul tulenes viivisemäär hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud kokkuleppest. Seega ei saa kohaldada Riigikohtu
2. mai
3. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 p-st 13 toodud juhiseid viivisemäära hindamiseks tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepetes. Äriühingute vahel sõlmitud kokkulepetes on viivisemäär 0,1% päevas vastav turutingimustele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
4. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. 14. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need

§-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja alusel. 14.

1. Hagejale on tsiviilasja nr 2-20-13191 apellatsioonimenetluses tekkinud lepingulise esindaja kulu 648 eurot (millest käibemaks on 108 eurot). Svea Inkasso OÜ on osutanud Svea Finance ASile õigusteenust 6 tunni ulatuses (90 eur/h). 14.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja ajakulu põhjendatud ja mõistlik. Hageja lepingulise esindaja tasumäär vastab sarnase õigusteenuse keskmisele turuhinnale. 14.
3. Vastustaja palub hüvitada käibemaksust 86%, s.o 92,88 eurot (arvutuskäik 108×86÷100), kuna Svea Finance ASil on nii maksustatav kui ka maksuvaba käive, ning toimub sisendkäibemaksu osaline mahaarvamine kooskõlas käibemaksuseaduse §-ga 32 ja
5. aastal on Svea Finance ASil õigus Maksu- ja Tolliametilt tagasi küsida 14% 7 2-20-13191 sisendkäibemaksust. Kolleegium määrab hagejale hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks õigusabikulu 632,88 eurot (s.o 540 eurot + käibemaks 92,88 eurot). 14.
6. Vastavalt hageja taotlusele ja

§ 177

lg-le 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab kostja tasuma viivist. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Ele Liiv, Neve Uudelt 8