Obsah (4)

§ 483§ 477§ 484§ 390

1-22-6284 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 20. veebruar 2023.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-22-6284 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Janika Kallin, Orvi Koik

) § 478 lg 1 alusel menetlemiseks Norra Kuningriigi Edela piirkonna Vanglate ameti esitatud taotluse seal vangistust kandva J. Alliku ülevõtmiseks. Sellega taotleb Norra Kuningriik, et Eesti Vabariik tunnistaks Norra Kuningriigis J. Allikule mõistetud vangistuse täitmise Eesti Vabariigis lubatavaks. Taotluse kohaselt on J. Allikule mõistetud vangistused järgmiste kohtuotsustega: Gulatingi apellatsioonikohtu

1. novembri 2016 otsusega tunnistati J. Allik süüdi tapmises ja teda karistati 13 aasta vangistusega; Indre og Østre Finnmarki ringkonnakohtu
2. jaanuari 2022 otsusega tunnistati J. Allik süüdi riigiametnike vastu suunatud vägivallas ja ähvardustes, füüsilises vägivallas, vandalismis ja teda karistati 100 päeva vangistusega; Indre og Østre Finnmarki ringkonnakohtu
3. septembri 2022 otsusega 1 tunnistati J. Allik süüdi riigiametnike vastu suunatud vägivallas ja kehavigastuste tekitamises, mille eest teda karistati 6 kuu vangistusega. MAAKOHTU MÄÄRUS
4. Harju Maakohus tunnistas
5. detsembri 2022 määrusega

§ 483

lg 1 p 1 alusel lubatavaks Jaanus Alliku suhtes tehtud Norra Kuningriigi Gulatingi apellatsioonikohtu

1. novembri 2016, Norra Kuningriigi Indre og Østre Finnmarki ringkonnakohtu
2. jaanuari ja
3. septembri 2022 otsuste täitmise Eesti Vabariigis. Eestis täidetatavaks karistuseks on 13 aastat 9 kuud ja 10 päeva vangistust, millest arvati maha üksikvangistuses viibitud päevade arv, s.o 44 päeva. J. Alliku lõplikuks Eestis täidetavaks karistuseks kujunes 13 aastat 7 kuud ja 26 päeva, mille algusajaks on
4. november
5. Oma otsustust põhjendas maakohus järgmiselt. 2.1.

§ 477

lg 2 sätestab, et kui isikule on välisriigis mõistetud vangistus, on tema karistuse täitmisel abi osutamise taotluse rahuldamine lubatud juhul, kui isik on Eesti kodanik ja taotlusele on lisatud isiku kirjalik nõusolek, mille kohaselt ta nõustub enda üleandmisega karistuse kandmise jätkamiseks Eestis.

§ 477

lg 3 kohaselt, kui Eesti Vabariigi kodaniku kohta tehtud kohtuotsuses või sellega seonduvas haldusaktis sisaldub korraldus saata ta vangistusest vabastamise järel riigist kohe välja, võib nõustuda üleandmisega isiku nõusolekut arvestamata. J. Allik on Eesti Vabariigi kodanik. Ta ei nõustu enda üleandmisega karistuse kandmise jätkamiseks Eestis. 14. augusti 2017 otsustega on Norra Migratsiooniamet määranud J. Allik Norrast välja saata. Otsus on lõplik ja jõustub samaaegselt J. Alliku vabastamisega või üleandmisega. Seega on täidetud

§ 477lg 2 esimene eeldus ja lg 3 nõuded.

Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni (edaspidi konventsioon) preambuli järgi peab Euroopa Nõukogu liikmesriikide koostöö aitama kaasa õigluse saavutamisele ja kohtulikult karistatud isikute sotsiaalsele rehabilitatsioonile. Rahvastikuregistri andmetel on J. Alliku elukoha aadress alates

1. veebruarist 2011 Soome Vabariik, XXX ja lisa-aadressina on märgitud
2. veebruarist 2017 kuni
3. veebruarini 2018 Soome Vabariik, YYY. Kuna J. Allik oli Norra Kuningriigis kinni peetud alates
4. novembrist 2013, siis tema tegelik elukoht ei ole olnud Soome Vabariik viimased 10 aastat. Samuti on Soome Vabariik keeldunud Norra Kuningriigi taotlusest karistuse kandmise ülevõtmiseks Soome Vabariiki. Seega on nii Norra Kuningriik kui ka Soome Vabariik hinnanud J. Alliku perekondlike sidemete olemasolu Soomega ja jõudnud järeldusele, et karistatud isikul puudub piisav side Soome Vabariigiga. Konventsiooni art 3 lg 1 kohaselt on karistatud isiku üleandmise üheks tingimuseks asjaolu, et isik on elukohariigi kodanik. Karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni lisaprotokolli art 3 lg 1 ja

§ 477

lg 3 võimaldavad välisriigi taotlust rahuldada ka juhul, kui karistatud isik pole karistuse ületoomisega nõus, kuid tema suhtes on tehtud riigist väljasaatmisotsus. Lisaprotokolli art 3 lg 1 kohaselt võib väljasaatmise korraldus sisalduda viimases kohtuotsuses või sellest tulenevas haldusotsuses. J. Alliku väljasaatmisotsus on koostatud eraldi haldusotsusena. Eeltoodust tulenevalt on J. Allikule Norra Kuningriigis mõistetud karistuse kandmise ületoomine Eesi Vabariiki lubatav vaatamata asjaolule, et isik ise sellega ei nõustu. 2.2.

§ 484

lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab välisriigi kohtuotsuse täitmise lubatavaks, määrab ta kindlaks Eestis täidetava karistuse. Välisriigis mõistetud karistust võrreldakse Eesti karistusseadustikus sama teo eest ettenähtud karistusega. J. Allik on Norra Gulatingi

1. novembri 2016 apellatsioonikohtu otsusega mõistetud süüdi teise inimese tapmise eest ja talle on mõistetud 13 aasta pikkune vangistus. Eesti karistusseadustiku § 113 lg 1 näeb sama teo eest ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse. Seega on J. Allikule Norras mõistetud karistus võrreldav Eesti Vabariigis sama teo eest ettenähtud sanktsioonimäära arvestades. Järelikult ei kuulu J. Allikule mõistetud karistus täpsustamisele.
2. jaanuari 2022 Indre og 2 Østre Finnmarki ringkonnakohtu otsusega karistati J. Allikut riigiametnike vastu suunatud vägivalla ja ähvarduste, füüsilise vägivalla ja vandalismi eest karistusega 100 päeva vangistust. Eesti karistusseadustiku järgi on nimetatud süüteod kvalifitseeritavad KarS § 120, § 121, § 274 järgi. KarS § 120 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni ühe aastane vangistus, KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus või kuni ühe aastane vangistus ja KarS § 274 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud kuni viie aastane vangistus. Seega J. Allikule Norras mõistetud karistus vastab Eesti Vabariigis sama teo eest ettenähtud sanktsioonimäärale. Järelikult ei kuulu J. Allikule mõistetud karistus täpsustamisele. Indre og Østre Finnmarki ringkonnakohtu
3. septembri 2022 otsusega karistati J. Allikut riigiametnike vastu suunatud vägivalla ja kehavigastuste tekitamise eest ja karistusena mõisteti vangistus 6 kuud. Eesti karistusseadustiku järgi on need süüteod kvalifitseeritavad KarS § 274 lg 2 p 3 järgi ning karistusena on ette nähtud vangistus 1-5 aastat. Seega J. Allikule Norras mõistetud karistus ei kuulu täpsustamisele. J. Allikule on Norra Kuningriigis mõistetud karistusena reaalne vangistus kolme kohtuotsusega: Kuningriigi Gulatingi apellatsioonikohtu
4. novembri 2016 otsusega 13 aastat vangistust, Indre og Østre Finnmarki ringkonnakohtu
5. jaanuari 2022 otsusega 100 päeva vangistust ja Indre og Østre Finnmarki ringkonnakohtu
6. septembri 2022 otsusega 6 kuud vangistust. Seega kuulub J. Allikul ärakandmisele kokku 13 aastat 9 kuud ja 10 päeva vangistust. Vastavalt Norra Kuningriigi taotlusele viibis J. Allik eelvangistuses 1217 päeva, millest osa veetis üksikvangistuses. Norra Kuningriigi seaduste järgi arvestatakse iga üksikvangistuses viibitud 48 tunni eest maha üks täiendav päev vangistust. Seega tuleb karistusest maha arvata täiendavad 44 päeva, kokku eelvangistuses viibitud päevi on seega 1261 (07.11.2013-07.03.2017), see on 3 aastat 5 kuud ja 16 päeva. Vastavalt Norra Kuningriigi taotlusele loeti karistuse kandmise alguseks
7. märts
8. Riigikohus on selgitanud seoses karistusseadustiku § 68 lg-ga 1, et eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka arvamine võib kohtuotsuses väljenduda kahel viisil. Juhul, kui isikult on kriminaalmenetluses võetud vabadus pausideta kuni vangistuse mõistmiseni ja teda vangistusest ei vabastata, tuleb karistuse kandmise algusajaks lugeda isiku vahistamise või kahtlustatavana kinnipidamise päev. Juhul, kui isik on viibinud vaheldumisi eelvangistuses ja vabaduses, tuleb eelvangistuses viibitud ajavahemikud summeerida ning nende arvelt ärakantavat vangistust vähendada. Osutatud põhimõtted on kohaldatavad ka

§ 484

lg 7 alusel välisriigis kantud karistuse karistusaja hulka arvamisel (RKKK nr 3-1-1-29-17). J. Allik oli kinni peetud

1. novembril 2013 ning sellest ajast pausideta viibinud kinnipidamiskohas. Seega tuleb J. Alliku karistuse kandmise alguseks lugeda tema kinnipidamise aeg, kuid maha arvata lõplikuks karistusest Norra seaduste kohaselt üksikvangistuse viibitud päevade eest täiendavad 44 päeva ehk 1 kuu ja 14 päeva vangistust. J. Allikul kuulub ära kandmisele vangistus 13 aastat 7 kuud ja 26 päeva alates
2. novembrist
3. MÄÄRUSKAEBUS
4. Maakohtu määrusele esitas määruskaebuse J. Allik, kes taotleb selle tühistamist ja välisriigi kohtuotsuse täitmise lubatavaks tunnistamata jätmist. Oma taotlust põhjendab J. Allik kokkuvõtlikult järgmiselt. Ei vasta tõele, et Soome on keeldunud võtmast J. Allikut vastu. J. Allik on tegelikkuses korduvalt taotlenud enda üleviimist Soome Vabariiki, aga Norra on selle protsessi ära lõpetanud. Esimest korda peatas Norra selle protsessi seetõttu, et J. Alliku suhtes ei oldud võetud ametlikku seisukohta tema väljasaatmise kohta. Teist korda lõpetas Norra J. Alliku üleviimise Soome, kuna tema suhtes oli võetud vastu otsus tema Eestile väljasaatmiseks. Norra ebakompetentsus on tekitanud olukorra, kus Eesti ametiasutused on saanud neilt valeinfot ja seetõttu arvatakse, et J. Allikul puuduvad Soomega perekondlikud sidemed. Tegelikult elas J. 3 Allik aastaid Soomes. Ainsad sidemed, mis J. Allikul välismaailmaga on, on sidemed Soomega. Kaebuse juurde on lisatud dokumendid, milledest selgub, et J. Alliku elukoht on Soomes. J. Allik selgitab, et tal pole Eestis midagi. Tema kodu on Soomes aadressil YYY. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Määruskaebus jääb rahuldamata.
6. J. Alliku suhtes esitas taotluse välisriigi kohtuotsuste tunnustamiseks ja täitmisele pööramiseks Norra Kuningriik. Kuivõrd taotluse on esitanud Euroopa Liidu liikmesriikide kriminaalmenetluses mitteosalev riik, kohalduvad selle taotluse lahendamisele

1. peatüki
2. jao sätted. Maakohus on neist sätetest vaidlustatud määruses asjakohaselt juhindunud. Määruskaebuses selgitab J. Allik, et ta pole enda ületoomisega Eestisse nõus ja Norra Kuningriik on esitanud eksitavad andmed selle kohta nagu pole Soome Vabariik nõustunud võtma J. Allikut vastu. Kokkuvõtlikult leiab J. Allik, et tal puuduvad Eestiga sidemed ja tema resotsialiseerumine oleks parem Soome Vabariigis. 6.

§ 477

lg 3 võimaldab välisriigi taotlust rahuldada ka juhul, kui karistatud isik pole karistuse ületoomisega nõus, kuid tema suhtes on tehtud riigist väljasaatmisotsus. Norra Migratsiooniamet tegi 14. augustil 2017 otsuse Jaanus Alliku Norrast välja saatmise kohta. See otsus on lõplik ja jõustub J. Alliku vabastamisega või üleandmisega. Maakohus leidis õigesti, et J. Alliku nõusolek enda ületoomiseks Eesti Vabariiki karistuse kandmiseks ei ole

§ 477

lg 3 kohaselt nõutav.

§-des 436 ja 477 nimetatud kohtuotsuse tunnustamist välistavad asjaolusid ringkonnakohtu hinnangul ei esine ja neid pole välja toodud ka määruskaebuses. Kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsiooni preambuli kohaselt peab Euroopa Nõukogu liikmesriikide koostöö aitama kaasa õigluse saavutamisele ja kohtulikult karistatud isikute sotsiaalsele rehabilitatsioonile. Ringkonnakohtu hinnangul võib väita, et J. Alliku ületoomine Eesti Vabariiki karistust kandma aitab kaasa õigluse saavutamisele ja tema sotsiaalsele rehabilitatsioonile.

1. Nähtuvalt määruskaebusele lisatud Norra Kuningriigi Riigiprokuratuuri
2. oktoobri 2017 kirjast ja selle tõlkest, oli Eesti Vabariik esitanud J. Alliku suhtes väljaandmistaotluse seoses sellega, et J. Allik rikkus katseaja tingimusi ja tema tingimisi vangistus pöörati Eestis täitmisele. Kohtuinfosüsteemi andmete kohaselt pööras Tartu Maakohus
3. novembri 2013 määrusega kohtuasjas 1-11-8375 KarS § 74 lg 4 alusel täitmisele J. Allikule Pärnu Maakohtu
4. septembri 2011 otsusega mõistetud 1 aasta 11 kuud ja 7 päeva vangistust. Lisaks on kaebusele lisatud
5. oktoobri 2017 otsus J. Alliku Norra Kuningriigist väljasaatmise kohta. Sellega otsustati, et Norra Kuningriik annab J. Alliku välja konkreetselt Eesti Vabariiki tulenevalt riikidevahelistest rahvusvahelistest kohustustest. Eelkõige on põhjuseks asjaolu, et J. Allikul tuleb kanda Eestis toimepandud kuriteo eest talle mõistetud ja täitmisele pööratud vangistust. Nimetatud asjaolu ei ole maakohtu määruses arvestatud ja sellele ei ole tähelepanu pööranud oma kaebuses ka J. Allik. J. Alliku määruskaebuse väidetest võib jääda mulje nagu tal Eesti Vabariiki tulevikus enam põhjust tulla pole. Lugedes eelviidatud dokumente, on selge, et Eesti Vabariik ja Norra Kuningriik on eelnevalt kokku leppinud, et Norra Kuningriik annab J. Alliku Eesti Vabariigile välja just selleks, et ta asuks kandma Eestis talle mõistetud ja täitmisele pööratud vangistust. Seda olulist asjaolu arvestades ei oma asjas määravat tähtsust selle tuvastamine, kas või mis põhjusel on Soome Vabariik keeldunud J. Alliku ülevõtmisest vangistust kandma seal. On usutav ja üsna tõenäoline, et J. Allik soovib Soome Vabariiki liikuda eelkõige seetõttu, et ta teab, et Eesti Vabariigis tuleks tal kanda ka Eestis täitmisele pööratud vangistus.
6. oktoobri 2017 väljasaatmisotsusest nähtuvalt oli J. Allik enda Eestisse 4 väljasaatmise vastu, väites, et Eestis võib ta langeda poliitilise tagakiusamise ohvriks ja Eesti Vabariigis toimunud kohtumenetlus ei olnud õiglane. Norra Kuningriigi ametiasutus hindas need J. Alliku väited põhjendamatuteks ja jõudis kokkuvõttes järeldusele, et Norra Kuningriigil on rahvusvahelisest õigusest tulenev kohustus anda J. Allik Eesti Vabariigile välja. Norra Kuningriik hindas viidatud otsuses sealsete kehtivate õigusaktide alusel, s.o väljaandmise seaduse alusel, kas on täidetud tingimused tema väljaandmiseks Eestile. Nähtuvalt samast otsusest, oli J. Allikul võimalik seda otsust vaidlustada.
8. jaanuari 2018 J. Alliku taotluse kohaselt avaldas ta soovi kanda Norras mõistetud vangistuse allesjäänud osa Soome Vabariigis. Seda taotlust põhjendas J. Allik sellega, et tal on õed-vennad ja „ülejäänud pere“ Soomes. Samuti heitis J. Allik ette, et Norra Kuningriigis pole temaga sama kultuuritaustaga inimesi, sama emakeelega inimesi, suhtlemine on raskendatud. Nähtuvalt samast taotlusest selgitab J. Allik aga sedagi, et pole mingeid takistusi, et ta antaks Eesti Vabariigile välja pärast Soome Vabariigis vangistuse ärakandmist. Määruskaebuses selgitab J. Allik üldsõnaliselt, et tal on sidemed Soomega, mitte Eestiga. Lisaks märgib J. Allik, et tal on Soomes elukoht aadressil YYY. Ringkonnakohus leiab, et needki väited ei väära tõsiasja, et J. Alliku suhtes on Norra Kuningriik teinud väljasaatmisotsuse konkreetselt Eesti Vabariiki, selleks, et ta kannaks Eestis ära talle Eesti kohtute poolt mõistetud ja täitmisele pööratud vangistuse. J. Alliku ületoomine Norra kohtuotsustega talle mõistetud vangistust kandma aitab tagada riikidevahelist kokkulepet, et J. Allik antakse välja konkreetselt Eestile ja seeläbi Eestis täitmisele pööratud vangistuse täitmist. Nii on J. Alliku ületoomine Eesti Vabariiki konventsiooni preambulit arvestades ka õiglane.
9. Arvestades, et J. Allikul tuleb Eestis kanda ära samuti arvestatav vangistus, on tema ületoomine esmalt Norra Kuningriigis mõistetud vangistust kandma, tema sotsiaalset rehabilitatsiooni toetav. J. Allik on Eesti Vabariigi kodanik ja tema päritoluriik on samuti Eesti. Eesti keel on tema emakeel. Viimased 10 aastat ei ole ta Soome Vabariigis elanud. Nähtuvalt
10. oktoobri 2017 väljaandmise otsusest oli J. Allik viimase 10 aasta jooksul pidevalt Eestit külastanud ja siin viibinud. Asjaolu, et enne tema kinnipidamist elas ta Soomes ja Norras, ei tähenda, et kuni selle ajani tal igasugused sotsiaalsed sidemed Eestiga puudusid. Ringkonnakohus leiab, et kuna J. Allikul tuleb ära kanda ka vangistus Eestis, tegemist ei ole lühiajalise vangistusega, seda on tal võimalik asuda kandma pärast Norra Kuningriigis mõistetud vangistuse ärakandmist, siis on ka tema sotsiaalse rehabilitatsiooni huvides, et J. Allik jätkab Norras mõistetud vangistuse kandmist Eestis.
11. Ringkonnakohtu hinnangul määras maakohus

§ 484alusel õigesti kindlaks ka J.

Alliku Eestis täidetava karistuse. Määruskaebuses pole selles osas vastuväiteid esitatud. Seega kokkuvõttes on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud ning jääb muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata. 11. Juhindudes

§ 390lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 23.

detsembri 2022 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5