← Eesti

3-22-1150/33

Obsah (6)§ 121§ 133§ 5§ 87§ 108§ 175

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 20. veebruar 2023. a, Tallinn Haldusasja number 3-22-1150 Haldusasi Xi kaebus Politsei- ja

§ 121lg 2 p 21 ja § 151 lg 2 p 1).

Ka võib olla võimalik ulatuslikum lihtmenetluse kasutamine, kusjuures haldusorganid kuulatakse ära kaebajast eraldi (

§ 133jj, ennekõike § 135).

Selline kohtupraktika on juba kujunemas (Tallinna Halduskohtu 04.01. 2023 määruse nr 3-22-1970 osa III) ja võimaldab kohtukaebeõiguse analoogia korras laiendamist korvata. 5. C-liiki viisa tunnistati kehtetuks viisaeeskirja (määrus nr 810/2009)1 art 34 lg 2 ja art 32 lg 1 punkti

  1. a)alapunkti
  2. vi)koosmõjus (vt ka VMS § 78 lg 1), kuivõrd: - viisa tunnistatakse kehtetuks, kui selgub, et selle andmiseks vajalikud tingimused ei ole enam täidetud; - viisa andmisest keeldutakse, kui taotleja on ohuks mis tahes liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule /…/. D-liiki viisa tunnistati kehtetuks VMS § 78 lg 2 p 6 alusel, kuna välismaalane võib kujutada ohtu avalikule korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele või rahva tervisele. 1 Kehtiv konsolideeritud versioon: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:02009R081020200202&from=EN 4

(7)Vastustaja I on täpsustanud, et kaebaja võib kujutada ohtu Eesti julgeolekule (alt 2, dtl 54). Sama alus on kehtetuks tunnistamise alusena lubatav nii C- kui ka D-liiki viisa korral. Seega ei ole viisade kehtetuks tunnistamine seotud sanktsioonidega ning kohus seetõttu sanktsioone täiendavalt ei käsitle. Kohus ei kontrolli seega ka sanktsioone kehtestavate õigusaktide põhiseaduspärasust, kuna need normid ei ole käesolevas asjas asjassepuutuvad (vt viimati 15.02.2023 otsuse nr 3-18-477 p 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohus rõhutab ka, et kaebaja vastavad seisukohad on osaks õiguslikust argumentatsioonist, mitte eraldiseisvad nõuded

§ 5lg 1 ja § 37 lg 2 mõttes.

  1. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 01.09.2022 kohtuotsuses nr 3-21-1903 viisade kohta EL õiguse vaatenurgast, et kolmanda riigi kodanikele ei ole antud mingit õigust siseneda liikmesriikide territooriumile ega mingit subjektiivset õigust viisale. Viisat käsitatakse mitte õigusena, vaid liikmesriigi territooriumil lühiajaliselt viibida soovivale isikule pandud kohustusena ehk liidu territooriumile sisenemise eeltingimusena (loana). Seega on viisataotleja positsioon pigem nõrk (p 11). Samas lahendis selgitati käesoleva kohtuotsuse raames olulisena, et viisaasjades piirdub kohtulik kontroll riigiasutuse kaalutlusruumi üle sellega, et tuleb kontrollida, kas vaidlustatud otsus põhineb piisavalt kindlal faktilisel alusel, ning veenduda, et selles ei esine ilmseid vigu (p 9). Kontrolli eesmärk on vältida meelevaldseid otsuseid. Kui haldusasutus pole ilmset hindamisviga teinud, peab kohus järeldama, et viisa andmisest keeldumise otsus on õiguspärane (p 12). Tegemist ei ole menetlusega, kus kõrvaldamata kahtlusi tuleks igal juhul tõlgendada taotleja kasuks (p 13). Ka Eesti õigus- ja kohtupraktikas on korduvalt mööndud, et välismaalasel puudub subjektiivne õigus Eestisse saabumiseks, siin viibimiseks ja/või töötamiseks. Subjektiivne õigus on olemas üksnes siis, kui koduriiki tagasipöördumisel esineb oht elule, tervisele või inimväärikusele või ebaproportsionaalselt riivatakse õigust perekonnaelule. Käesoleval juhul ei ole sellised erandjuhud vaidluse all. Viisa kehtetuks tunnistamiseks ei pea olema väga kaalukad põhjused, kuna sellise käsitluse möönmine tähendaks, et tuleks eeldada välismaalase põhiõigust Eestisse saabumisel ja siin viibimisel. Sisuliselt piirdub seega viisamenetluses kohtuliku kontrolli ulatus üksnes menetluslike normide järgimise kontrolliga ja ilmselgelt meelevaldsete otsuste välistamisega. Kohus märgib, et eeltoodust tulenevalt on välismaalase subjektiivse õiguse olemasolu, riive intensiivsuse ja kohtuliku kontrolli standard määratletud Euroopa Liidu õigusega ning kohus lähtub samadest standarditest ka pikaajalise viisa osas, kuivõrd sama aluse korral puudub mõistlik põhjus määratleda erinev standard.
  2. C-liiki viisa osas – viisaeeskirja art 34 lg 6 sätestab, et otsus viisa andmisest tühistamise või kehtetuks tunnistamise kohta ning selle põhjused edastatakse taotlejale VI lisas esitatud standardvormi kasutades taotluse kohta lõpliku otsuse teinud liikmesriigi keeles ja veel ühes liidu institutsioonide ametlikus keeles. VI lisa sisaldab üksnes otsuse õiguslikku alust ning vastustaja on samast vormist ka lähtunud. Kohtujurist Priit Pikamäe on liidetud kohtuasjades C-225/19 ja C-226/19 selgitanud, et järelikult tuleb lähtuda eeldusest, et tüüpvorm, millel on märgitud, et esineb üks või mitu keeldumisalust, ja millel on ka liikmesriikide võimalikud märkused, kujutab endast „minimaalset teavet“, mille liidu seadusandja leidis olevat piisava, et oleks järgitud kohustust põhjendada iga viisa andmisest keeldumise otsust kui õigusriigi väljendust (p 47). Eeltoodut on piisavaks pidanud ka Euroopa Kohus (19.12.2013 otsuse nr C-84/12 p 42). D-liiki viisa osas – VMS § 12 lg 2 sätestab, et viisamenetlusele ei kohaldata haldusmenetluse seaduse sätteid, kui VMS ei sätesta teisiti. Seega ei kohaldu viisamenetlusele HMS §-s 56 reguleeritud põhjendamiskohustus. Sama regulatsioon tuleneb koosmõjus ka VMS §-st 79, mille kohaselt teavitatakse välismaalast viisa kehtetuks tunnistamise korral kehtetuks tunnistamise õiguslikust alusest (lg 1), kuid välismaalasele ega muule isikule ei avaldata viisa kehtetuks tunnistamise põhjust ega 5

(7)sellega seonduvat teavet (lg 2). Seega ei ole seadusega ette nähtud isikule viisa kehtetuks tunnistamise põhjuste täiendavat tutvustamise kohustust. Kohtule on otsuse faktilist alust tutvustatud nii 04.07.2022 vaideotsuse seletuskirjas kui ka riigisaladusega tutvumisel. Tutvumisel saadud teavet hoiab kohus selle juurdepääsupiirangut arvestades kohtutoimikust eraldi, vastustaja I juures (

§ 87lg 3 teine lause).

Kaebajale on avaldatud vastustaja I 04.07.2022 seisukoht (13S, avaldatud samal päeval), 06.07.2022 seisukoht (14S, avaldatud samal päeval), 19.09.2022 seisukoht (26S, avaldatud samal päeval) ja 05.01.2023 seisukoht (32S, avaldatud samal päeval); samuti vastustaja II 04.07.2022 seisukoht (12S, avaldatud 05.07.2022). Seega ei ole kaebaja 26.01.2023 seisukohas dokumentidega tutvumise kohta toodu põhjendatud. Osas, milles kohus teavet varjas 26.09.2022 määrusega, on jäetud kaebaja määruskaebus rahuldamata ning kohus seda teemat uuesti ei ava. Samas määruses käsitles kohus ka esindajale juurdepääsu võimaldamata jätmist (p 5 teine lõik). Sh nähtub kohtule, et kaebaja on lihtviisiliselt kopeerinud määruskaebust, kuna kaebaja asemel on viidatud määruskaebuse esitajale (dtl 251). 8. Vastustaja I käsitles osa faktilist alust kaebajale avaldatuna 05.01.2023 seisukohas (dtl 243 jj). Juba sealt toodud andmed on piisavad viisa kehtetuks tunnistamise aluse möönmiseks –

(1)ühe ettevõtte kaudu on proovitud korduvalt Venemaa kodanikke Eestisse tuua;
(2)ettevõtte majanduslikud andmed sellist tööjõu värbamist ei toeta;
(3)kaebajal on võimalik jätkata töötamist ettevõtte heaks ka väljaspool Eestit. Venemaa Föderatsiooni kodanike osas ettevaatlikkus on põhjendatud ega ole käsitletav diskrimineerimisena. Käesoleval juhul ei ole see olnud automaatseks kehtetuks tunnistamise aluseks. Küll aga on vastustaja I põhjendatult selgitanud, milles seisnevad Venemaa tegevusest ja tema kodanikest võimalikud tulenevad ohud, sh Venemaa põhjendamatut agressiooni arvestades (dtl 54). Kohus märgib ka, et iga riik tegutseb oma kodanike kaudu ning agressorriigi kodanikel puudub õigustatud ootus eeldada, et nad saavad jätkata oma tavapärast elu, sh neid võetakse välisriikides avasüli vastu turismi, külastamise või töötamise eesmärgil, kui kodakondsusjärgne riik (s.o Venemaa Föderatsioon) on alustanud sisulise sõjategevusega. Eeltoodule lisanduvad kohtu poolt 07.12.2022 tutvutud teave ja saadud selgitused. Kohus leiab, et vastustaja järgitud õiguslik alus – oht julgeolekule – on põhjendatud. Kui pädev asutus hindab viisaeeskirja art-s 21 ette nähtud ohtusid, ei ole vaja olla absoluutselt kindel, et eksisteerib tegelik oht (Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 3-21-1903 p 12). Kohus leiab, et samast ohu hindamise ulatusest võib lähtuda ka siseriikliku regulatsiooni alusel pikaajalist viisat kehtetuks tunnistamist kaaludes. Kohus esitas lisaks teabega tutvumisele teabe kohta küsimusi ja kontrollis teabe usaldusväärsust. Tutvutud teave kinnitab, et on põhjendatud kaebajast tulenev oht Eesti Vabariigi julgeolekule. Teabega tutvumise käigus veendus kohus, et haldusorganite järeldused ei ole olnud meelevaldsed; samuti viisade kehtetuks tunnistamise aluseks olev oht ei ole abstraktne, hüpoteetiline ega ka ajaliselt ammendunud. Lubatav on teha prognoosotsus ja kaaluda võimalikku ohtu isiku õigustega. Riik ei pea ära ootama ohu realiseerumist. Kohtuasjas kohtunikule kontrollimiseks esitatud põhjendused ei ole omavahel vastuolus. Viisade kehtetuks tunnistamine on ka ühelt poolt teabes selgitatud ohtu ja teiselt poolt Eestis viibimise soovi arvestades proportsionaalne. Kaebaja ainsaks huviks on Eestis töötada ja siin sissetulekut teenida. Tegemist ei ole kaaluka huviga, sealjuures ei ole välismaalasel subjektiivset õigust töörände eesmärgil riiki sisenemiseks. Vastustajad on ka õigesti märkinud, et kaebaja sai Eestis töötada kuni 15 päeva enne viisade kehtetuks tunnistamist ning kaebaja on ise selgitanud, et saabus Eestisse kui turist, alles lootusega saada töö (dtl 79). Välismaalasel ei ole olulist õigustatud ootust, et tema viibimisalust ei tunnistata selle kehtivusajal kehtetuks. Sealjuures ületab käesolevas asjas toodud oht julgeolekule kaebaja mistahes õigustatud ootuse välismaalasena Eestis töötamiseks. Seetõttu ei ole kaebajal Eestis töökoha olemasolu kaalukas põhjus, miks tulnuks kaebaja viisa jätta kehtetuks tunnista6
(7)mata. Riigil on suveräänne õigus otsustamaks, kas ja millist tööjõudu ta riiki lubab ja kuidas ta tasakaalustab sellega kaasneda võiva julgeolekuohu.
  1. Olukorras, kus isikul puudub Eestis viibimiseks õiguslik alus, on riigil kohustus teha isikule ettekirjutus Eestist lahkumiseks (VSS § 7 lg 1). Oluline ei ole see, kas isik viibimisaluse kehtetuks tunnistamisega nõustub või kas see osutub hiljem õigusvastaseks, vaid määrav on üksnes see, kas isikul on kehtiva haldusakti alusel olemas õiguslik alus Eestis viibimiseks. Lahkumisettekirjutuse tegemise ajal kaebajal kehtiv õiguslik alus Eestis viibimiseks puudus. Lahkumisettekirjutuse tegemise raames ei otsustata enam isiku viibimisaluse üle Eestis, vaid üksnes seda, kuidas korraldada isiku lahkumine inimväärikalt ja proportsionaalselt vastandlike eesmärkidega (VSS § 72 lg 5). Kaebaja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid sissesõidukeelule, v.a järeldus, et see on põhjendamata ja kaalumata. Asjakohased põhjendused on toodud ettekirjutuse esimese lk viimases lõigus (dtl 24) ja teisel leheküljel (dtl 25), sh on vastustaja arvestanud viisade kehtetuks tunnistamise alust, töökohustuse täitmise võimalust väljapool Schengenit (nagu varem kaebaja tegi), sidemete puudumist ja kaasaaitamiskohustuse täitmist. Sissesõidukeeld on sisuliselt, vastustaja I kui viisa kehtetuks tunnistaja sisulisi põhjendusi arvestades ilmselgelt põhjendatud ja vajalik. Muu riigi poolt viisa väljastamine ei võta riigilt suveräänset õigust hinnata oma riigile olulisi julgeolekuohte teistmoodi.
  2. Kohtule ei nähtu käesolevas asjas viisade osas menetluslike õiguste rikkumist ning viisade kehtetuks tunnistamine ei ole toimunud põhjustel, mida saaks nimetada meelevaldseks, inimväärikust rikkuvaks ega diskrimineerivaks. Sissesõidukeeld on seotud kaebajal selle tegemise ajal kehtiva viibimisaluse puudumisega, sissesõidukeeldu on asjakohaselt kaalutud ja see on ka kooskõlas viisade kehtetuks tunnistamise faktilise alusega. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste kulud

§ 108

lg 1 alusel nende endi kanda.

§ 175

alusel toimub käesoleva otsuse avaldamine pärast jõustumist Riigi Teataja kodulehel. Kohus asendab omal algatusel kaebaja nime tähemärkidega. Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda

§-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaaken taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.