) § 416 lõigetes 1-3 sätestatule. Kaja esitamisel tuleb tasuda riigilõiv vastavalt riigilõivuseaduse § 59 lg-le 19 Rahandusministeeriumi kontole SEB Pank – a/a EE571010220229377229, Swedbank – a/a EE062200221059223099, LHV Pank – a/a EE567700771003819792 või Luminor Bank AS – a/a EE
Menetlusdokumendid toimetati kostjale kätte 18.01.2023. Kostja ei ole kohtu poolt antud tähtpäevaks ega hiljem hagile vastanud. Kohtu seisukoht ja põhjendused Vastavalt
lg-le 1 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohus leiab, et kuna ei esine
lg-s 5 nimetatud asjaolusid, mis välistaksid tagaseljaotsuse tegemise, on võimalik teha asjas tagaseljaotsus, millega tuleb hagi õiguslikult põhjendatud ulatuses rahuldada.
lg 3 alusel jätab kohus otsusest välja kirjeldava osa ja esitab põhjendavas osas vaid õigusliku põhjenduse. Vastavalt
lg 1 p-le 2 tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks.
lg 6 sätestab, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt. Kohus leiab, et VÕS § 76, § 82 lg 1, § 101 lg 1 p 1,6, § 108 lg 1, § 113 lg 1, VÕS § 397 ja
alusel on põhivõlgnevus, intress, lepingu haldustasu, viivis ja täiendav viivis hagiavalduse põhjal õiguslikult põhjendatud ning need tuleb kostjalt tagaseljaotsusega hageja kasuks välja mõista. Kohus leiab aga, et sissenõudmiskulude hüvitise nõue ei ole õiguslikult põhjendatud. 3 2-23-190 VÕS § 1132 lg 1 sätestab, et lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS § 1132 lg 2 p 3 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro. Hageja on palunud kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud kokku 80 eurot (30 eurot enne lepingute lõpetamist, 50 eurot pärast). Puudub vaidlus, et kostja on tarbija ning et nii esialgne võlausaldaja kui ka hageja on majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik. Kohus märgib, et VÕS § 1132 seab piirangud tarbijast võlgnikult nõutavatele sissenõudmiskuludele ning seab neile konkreetsed ülempiirid ning tarbija kahjuks kõrvalekalduvad kokkulepped on tühised (VÕS § 1132 lg 6), st igasugused kokkulepped laenulepingus, aga ka igasugused laenuandja poolt kehtestatud hinnakirjad. VÕS § 1132 alusel on võlausaldajal õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitist vaid siis, kui ta on need kulud reaalselt kandnud ning võlausaldaja peab olema võimeline neid ka tõendama. Tegemist ei ole seadustatud hinnakirjaga. Tarbijalt on õigus nõuda tasu konkreetsete meeldetuletuskirjade eest ning lisaks sissenõudmiseks tehtud muude toimingute kulud (nt telefonikõned, võimalikud registripäringud, võlgnikuga kohtumine jne) piirmäära ulatuses. Samuti tuleb lähtuda ka sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud piirangust, s.o lepingu lõppemisest või eelmise tasulise meeldetuletuskirja saatmisest on möödunud vähemalt 7 päeva, mida tuleb nõude hindamisel arvestada. Teave meeldetuletuskirjade saatmise, sisu, aja ja viisi kohta ning muude toimingute tegemise aeg, sisu ja kulud peavad nähtuma hagist, sest tagaseljaotsust tehes saab kohus hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel lähtuda üksnes kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud asjaoludest, mis loetakse
Kohus ei saa tagaseljaotsust tehes hinnata ega arvestada võimalikke hagile lisatud tõendeid. Hagi õiguslikult põhjendatus peab nähtuma hagist endast. Kui hageja on hagisse asjaolud kirjutanud puudulikult või on rikkunud seaduses sätestatud piiranguid, siis ei saa sissenõudmiskulude hüvitise nõuet pidada vastavas ulatuses õiguslikult põhjendatuks. Õiguslikult põhjendamatus ulatuses peab kohus nõude jätma rahuldamata. Hagist ei ole näha, millal ja kuhu on hageja kostjale meeldetuletuskirju saatnud ning mitu ta neid saatnud on. Samuti ei ole teada muude võimalike toimingute tegemise täpsemad asjaolud, s.o nende sisu, toimingu tegemise aeg, viis ja kulu. Kohus leiab, et ühtegi hageja sissenõudmiskulude hüvitise nõuet ei saa pidada õiguslikult põhjendatuks selgitusel, et hageja on saatnud kostjale meeldetuletuskirju või nt et kostjale on saadetud lepingute ülesütlemise hoiatused/teatised. Kohus selgitab täiendavalt, et VÕS § 1132 regulatsioon seob suures osas hüvitise meeldetuletuskirjade saatmisega, v.a osaliselt VÕS § 1132 lg 2. Meeldetuletuskirju tuleb mõista kitsendavalt arvestades VÕS § 1132 tarbijakaitselist iseloomu. Meeldetuletuskiri on tarbijale kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis saadetud teade, mille ainuke eesmärk VÕS-i regulatsiooni kontekstis on võlgnikule meelde tuletada oma kohustust eelnev võlg ära maksta (vt Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne I, § 1132 kommentaarid, lk 580). Seega ei saa meeldetuletuskirjadeks lugeda lepingu ülesütlemise hoiatust, ülesütlemise avaldust või nõude loovutamise teadet, sest nende kirjade ainuke eesmärk ei ole tuletada meelde eelneva võlgnevuse tasumise kohustust. Hagi materjalide pinnalt peab olema võimalik tuvastada VÕS § 1132 eelduseid, sh sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud piiranguid. Käesolevalt ei ole see võimalik, sest hagi ei sisaldanud 4 2-23-190 vastavat teavet. Seega ei ole hageja sissenõudmiskulude hüvitise nõue õiguslikult põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.
lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jätab kohus menetluskulud 99% ulatuses kostja kanda ja 1% ulatuses hageja kanda.
lg 2 alusel määrab kohus kohtuotsuses kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud hagiavaldusega menetluskulude nimekirja ja palunud kostjalt välja mõista nõude esitamisel tasutud riigilõivu summas 1260 eurot. Kohus leiab, et hageja on riigilõivu tasunud seaduses ettenähtud määras ja see on põhjendatud. Hageja põhjendatud menetluskulud on seega kokku 1260 eurot, mis on riigilõiv. Kohus jättis menetluskulud 1% ulatuses hageja kanda ja 99% ulatuses kostja kanda. Hageja menetluskuludest (1260 eurot) jääb hageja kanda seega 12,60 eurot ja kostja kanda 1247,40 eurot. Kostja menetluskulusid ei kandnud, mistõttu ei ole käesolevalt vajalik poolte menetluskulusid tasaarvestada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1247,40 eurot. Hageja taotlusel mõistab kohus
lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise väljamõistetud menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 lauses 2 ettenähtud määras (EKP intress + 8 % aastas). /allkirjastatud digitaalselt/ Maimu Laumets kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.