← Eesti

2-19-11531/39

Obsah (11)§ 162§ 168§ 657§ 651§ 456§ 171§ 174§ 175§ 177§ 696§ 178

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gea Lepik, Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 6. jaanuar 2023, Tallinn Kohtuasja number 2-19-11531 Kohtuasi Loksa linn, T

) §-st 432 ei saa hageja juhul, kui menetlus on lõpetatud, uuesti pöörduda kohtusse hagiga sama kostja vastu vaidluses samal alusel sama hagieseme üle. Kui menetlus on lõpetatud hagist loobumise tõttu, on lõpetamisel samad materiaalõiguslikud ja protsessuaalsed tagajärjed nagu menetluse lõpetamisel kohtuotsusega, kui seadusest ei tulene teisiti. 7.2. Kohus jättis menetluskulud

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

Hagi oli põhjendatud. Kostja I väide, et tema käes ei ole hagejaga seotud dokumente, ja kostja II väide, et hageja dokumendid on C käes, on paljasõnalised. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35 sätestab, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed peavad oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 32 lg 1 sätestab, et juhatuse liige peab oma kohustusi täitma juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. MTÜS § 32 lg 2 sätestab, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud mittetulundusühingule kahju, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega. Hageja on Eestis registreeritud eraõigusliku juriidilise isikuna raamatupidamise seaduse (RPS) § 2 lg 2 kohaselt raamatupidamiskohustuslaseks, kelle kohustuseks on RPS § 4 p-st 5 ja § 12 lg-st 1 tulenevalt säilitada raamatupidamisdokumente seitse aastat. Seega oli kostjatel hageja juhatuse liikmetena hageja dokumentide säilitamise kohustus. Sellest tulenes mh, et kui varasem juhatuse liige ei andnud dokumentatsiooni üle, tuli kostjatel see välja nõuda või väljanõudmise võimatuse korral dokumentatsioon taastada. Seega oli põhjendatud jätta poolte menetluskulud nende endi kanda, sest vastaspoole kulude väljamõistmine hagejalt oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Määruskaebus ja menetluse edasine käik 8. Kostjad esitasid määruskaebuse, milles paluvad maakohtu määruse tühistada osas, millega kohus otsustas jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kostjad paluvad teha selles osas uue määruse, millega jätta menetluskulud hageja kanda. Kostjad paluvad mõista hagejalt kostjate kasuks välja menetluskuluna 4433 eurot ning määrata, et kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjatele hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt seaduses sätestatud määras viivist. 8.1. Kostjate väitel ületas maakohus menetluskulude jaotamise otsustamisel diskretsioonipiire. Kohus ei põhjendanud, kas ja miks oli õiglane jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus ei toonud esile selliseid erandlikke asjaolusid. Kohus ei ole selgelt välja toonud, miks menetluskulude väljamõistmine hagejalt on tema suhtes äärmiselt ebaõiglane. Menetluskulude jaotuse üldise põhimõtte kohaselt kannab kulud menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehakse (

§ 162lg 1, § 168 lg 5, § 477 lg 1).

Hagist loobumise korral tuleb menetluskulud

§ 168lg 2 ja lg 4 esimese alternatiivi alusel jätta hageja kanda.

8.2. Kohus tugines menetluskulude jaotuse otsustamisel ebaõigesti hagi väidetavale põhjendatusele. 4

(8)2-19-11531 Kohus otsustab hagi põhjendatuse üle alles lõpplahendis, milleni praeguses menetluses ei jõutud, sest menetlus lõppes hagist loobumise tõttu. Teiseks oli hageja kohustus tõendada, et dokumendid on kostjate valduses. Hageja teadis, et kostjatel dokumente pole, kuid otsustas siiski esitada hagi dokumentide väljanõudmiseks. Seega ei saa rääkida kostjate vastuväidete paljasõnalisusest. Seda enam, et kostjad on esitanud oma väidete kinnitamiseks dokumentaalseid tõendeid. Kolmandaks tugines kohus menetluskulude jaotuse otsustamisel ebaõigesti TsÜS §-le 35, MTÜS § 32 lg-tele 1 ja 2 ning raamatupidamise seadusele. Praeguse vaidluse ese ei olnud seotud juhatuse liikmete hoolsus- ja lojaalsuskohustuse täitmisega. Samuti ei kohaldu korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 20 lg 1 järgi MTÜS § 32 lg-d 1 ja 2 korteriühistu suhtes. Hagi õiguslik alus oli hoopis asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg
  1. AÕS § 82 lg 1 kohaselt peab vaidluse korral omanik tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Seega on ekslik kohtu järeldus, et praegune hagi oli põhjendatud. Maakohus möönis ka ise
  2. oktoobri
  3. a määruses,
  4. juuli
  5. a e-kirjas ja
  6. veebruari
  7. a istungil, et kui kostjate valduses dokumente ei ole, siis ei ole võimalik hagi rahuldada. Seega ei ole kohtu põhjendused määruses jälgitavad ning on vastuolus maakohtu enda seisukohtadega menetluses. Menetluskulude hageja kanda jätmine ei saaks olla hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik ka põhjusel, et hageja on juriidiline isik, kes pöördus õigusteadmistega isiku vahendusel hagiga kostjate vastu kohtusse, olles seejuures teadlik, et kostjatelt ei saa dokumente välja nõuda, sest kostjatel neid dokumente ei ole. Hageja teadis, et dokumentide hoidjaks ja üleandjaks on haldusfirma Osaühing BON GOUT 7 ja dokumente tuleb nõuda temalt, mitte kostjatelt. Haldusfirma on dokumendid osaliselt hagejale üle andnud ja ülejäänud dokumentide vastuvõtmisest hageja ise loobus.
  8. Hageja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.
  9. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  10. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud osas tuleb maakohtu määrus jätta

§ 657lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 muutmata.

Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja sellega seotud menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. 12. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651lg 1 ja § 659 järgi maakohtu määrust osas, mille peale edasi on kaevatud.

Kostjad vaidlustavad maakohtu määrust osas, millega jaotati menetluskulud. Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus võttis vastu hageja avalduse hagist loobumiseks ja lõpetas menetluse (maakohtu määruse resolutsiooni p 1) ning rahuldas hageja taotluse poole menetluses tasutud riigilõivu tagastamiseks osaliselt (maakohtu määruse resolutsioon p 3). Selles osas on maakohtu määrus

§ 456lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause koosmõjus § 463 lg-ga 2 kohaselt jõustunud.

Järelikult kontrollib ringkonnakohus maakohtu määrust üksnes menetluskulude jaotuse osas. 13.

§ 168

lg 4 kohaselt kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.

§ 168lg 5 kohaselt kui hageja loobub hagist 5

(8)2-19-11531 või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud.

§ 162

lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohus on kinnitanud, et

§ 162

lg 4 on kohaldatav ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagist loobumise tõttu (vt nt

  1. aprilli
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-12, p 15; vt ka
  3. novembri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-5007, p 15).

§ 162lg 4 kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus (vt Riigikohtu 27.

oktoobri

  1. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-6689, p 13), millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid kaalumispiiride ületamise korral.
  2. Vaidlust ei ole selles, et hagist loobumise põhjuseks ei olnud asjaolu, et kostjad oleksid pärast hagi esitamist hageja nõude rahuldanud. Seega ei oleks olnud alust jätta menetluskulusid tervikuna kostjate kanda

§ 168lg 5 alusel.

Hageja ka ei ole vaidlustanud maakohtu määrust osas, millega tema menetluskulud jäeti tema enda kanda. 15. Ehkki üldjuhul jäävad menetluskulud hagist loobumise korral

§ 168

lg 4 järgi hageja kanda, leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul jättis maakohus põhjendatult menetluskulud

§ 162lg 4 kohaselt poolte endi kanda.

Vastuseks kostjate väidetele hageja esitatud hagi põhjendamatuse kohta märgib kolleegium järgmist.

  1. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et hageja esitatud hagi oli õiguslikult võimalik. Isiku õigus nõuda endale kuuluvate dokumentide väljaandmist tuleneb AÕS §-st
  2. Tulenevalt korteriühistu ja selle juhatuse liikme käsundilaadsest õigussuhtest võib juhatuse liikme ülesannete täitmise raames loodud või saadud dokumentide väljaandmise nõude õiguslik alus olla ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 626 lg
  4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagiga nõutavad dokumendid oleks pidanud olema kostjate käes. Hageja väitel olid kostja I alates
  5. jaanuarist 2017 ja kostja II alates
  6. detsembrist 2017 hageja juhatuse liikmed kuni uue juhatuse valimiseni
  7. jaanuaril
  8. Pooled ei vaielnud selle üle, et mõlemad kostjad olid kantud hageja juhatuse liikmetena äriregistrisse. Hageja väitel täitsid nad ka hageja juhatuse liikme ülesandeid. Maakohus märkis
  9. märtsi
  10. a määruses, et kostjad on mh allkirjastanud hageja majandusaasta aruanded aastate 2016–2017 kohta. Kostjate juhatuse liikmeks valimise otsuste tühisus tuvastati hageja väitel alles hiljem jõustunud kohtulahenditega (kostja I suhtes jõustus sellekohane otsus
  11. detsembril 2018 ja kostja II suhtes
  12. veebruaril 2019) (hageja
  13. detsembri
  14. a menetlusdokumendi p-d 1.1.1 ja 1.1.2). Seega esitas hageja oma nõude nende isikute vastu, kelle käes oleksid pidanud olema hageja tegevusega seotud dokumendid.
  15. Hagi esitamist ei muuda põhjendamatuks see, et kostja II oli hagejale väitnud, et dokumendid on hoopis kolmanda isiku (C) käes. Esitatud hagis nõudis hageja kostjatelt ühistu tegevusega seotud dokumentide üleandmist. Kuna pooled ei vaielnud selle üle, et C oli hageja juhatuse liige
  16. jaanuarist 2015 kuni
  17. jaanuarini 2017, ei oleks hageja dokumendid
  18. a jaanuaris pidanud olema tema käes, iseäranis sellised dokumendid, mis seondusid hageja tegevusega pärast
  19. jaanuari
  20. Lisaks on kostjate väited dokumentide valdaja kohta olnud vastuolulised. Kui enne kohtusse pöördumist oli üks kostjatest väitnud hagejale, et dokumendid on C käes, siis
  21. märtsi
  22. a seisukohas väitsid kostjad, et kogu hageja dokumentatsioon on haldusfirma Osaühing BON GOUT 7 valduses (vt seisukoha p 5). Asja materjalide põhjal ei ole võimalik lõplikult tuvastada, kelle käes hageja dokumendid on, sh et kostjate valduses hageja dokumente ei ole. Seega ei ole alust järeldada, et hagi rahuldamine oleks olnud igal juhul välistatud.
  23. Asja materjalidest nähtuvalt jõudis hageja alles menetluse kestel veendumuseni, et kostjatel ei pruugi hageja tegevusega seotud dokumente olla, mh kuna menetluse kestel teavitas ka 6

(8)2-19-11531 kostja I, et tema käes ei ole hagejaga seotud dokumente. Oma
  1. märtsi
  2. a seisukohas avaldasid kostjad, et nemad ei ole hageja dokumente vana juhatuse käest vastu võtnud, ning viitasid, et kuna hageja tegevus, sh raamatupidamine oli korraldatud haldusfirma Osaühing BON GOUT 7 kaudu, võivad dokumendid olla haldusfirma käes, esitades ka osaühingu sellekohase e-kirja. Maakohtus
  3. veebruaril 2022 toimunud kohtuistungile kostjad (sh esindaja vahendusel) ei ilmunud ning palusid lahendada asi nende osavõtuta.
  4. Eelnevat arvestades ei tähendanud hagist loobumine praegusel juhul seda, et hageja pöördus kostjate vastu kohtusse põhjendamatult. Pigem oli see reaktsioon menetluse käigus selgunud asjaoludele ja menetluse käigule, mille tulemusel hageja hindas ümber praeguse menetluse jätkamise otstarbekuse.
  5. Kostjad oleksid saanud endal ja ka hagejal menetluskulude tekkimist vältida sellega, kui oleksid teinud hagejaga juba enne hagi esitamist või hiljemalt menetluse alguses koostööd hageja dokumentide tegeliku valdaja väljaselgitamisel ning nende üleandmise korraldamisel ja dokumenteerimisel.
  6. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et praegusel juhul oleks äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulud hagist loobumise tõttu hageja kanda. Maakohus jättis menetluskulud põhjendatult

§ 162lg 4 alusel poolte endi kanda.

  1. Seega ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määruse muutmiseks.
  2. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebemenetluse kulud jätta

§ 171lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda.

25. Vastavalt

§ 174

lg-le 1 määrab ringkonnakohus kindlaks ka määruskaebemenetluse kulude rahalise suuruse. Hageja esitas 11. novembril 2022 avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks, mille kohaselt on hageja kandnud määruskaebemenetluses kulusid õigusabile 345 eurot (ilma käibemaksuta). Esindaja ajakulu oli 3,58 t, s.o määruskaebusega tutvumiseks, selle analüüsimiseks ja kliendiga nõupidamiseks 1 t; määruskaebuse kohta seisukoha koostamiseks ja kohtule esitamiseks 2 t; menetluskulude nimekirja koostamiseks 0,25 t ning vastuväidete koostamiseks kostjate menetluskuludele 0,33 t. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja ajakulu määruskaebemenetluses on

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik.

Lepingulise esindaja toimingute ajakulu vastab toimingute sisule. Lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot on ringkonnakohtu hinnangul vaidluse sisu arvestades mõistlik. Seega tuleb kostjatelt mõista hageja kasuks vastavalt hageja taotlusele välja menetluskulude hüvitis 345 eurot. Vastavalt hageja taotlusele ja kooskõlas

§ 177

lg-ga 4 mõistab kohus hüvitatavatelt menetluskuludelt välja ka VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses viivise alates praeguse lahendi jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni. 26.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Praeguse määruse peale võib

§ 696

lg 1 teise lause ja

§ 178lg 1 järgi esitada määruskaebuse Riigikohtule.

Menetluskulude jaotust ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab

§ 178

lg 1 kohaselt vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega vastavalt menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. 7

(8)2-19-11531 (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.