Obsah (14)

§ 113§ 263§ 65§ 68§ 74§ 75§ 117§ 16§ 28§ 115§ 121§ 56§ 183§ 180

Kriminaalasi nr 1-21-4310 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08.02.2022.a Tallinnas Kriminaalasja number 1-21-4310 (kohtueelses menetluses 21231500233) K

§ 113lg 1 järgi üldmenetluses Prokurör Kelly Kruusimägi Kannatanu T.

P. VALENTIN KRUTÕH, isikukood: 39911270825; elukoht: xxxx; viibib vahi all xxxx (xxxx); kodakondsus: xxxx; emakeel: xxxx; haridus: xxxx; viimane töökoht: M OÜ, xxxx; kriminaalkorras karistatud kahel korral, viimati: 18.03.2020.a Harju Maakohtu otsusega

§ 263

lg 1 p 1 järgi 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 13.08.2019.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 9 kuu 29 päeva pikkuse vangistuse võrra ning mõisteti liitkaristuseks 3 aastat 3 kuud 29 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 2 kuud ning lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat 1 kuu 29 päeva vangistust.

§ 74

lg-te 1, 3, 5 alusel jäeti mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata 4-aastase katseajaga ning V. Krutõhi kohustati täitma

§ 75

lg-s 1 ja lg 2 p-des Süüdistatav 1 2, 21, 8, 9 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi ning ta allutati üheksaks kuuks elektroonilisele valvele. Katseaja lõpp 17.07.2024.a. Tõkend: vahistamine alates 03.02.2021.a; kahtlustatavana kinnipidamine: 01.02.-02.02.2021.a Kaitsja Toomas Alp RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada Valentin Krutõh

§ 113lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega 12 (kaksteist) aastat.

2.

§ 65

lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust eelmise, Harju Maakohtu 18.03.2020 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse, s.o 3 aasta 1 kuu ja 29 päeva pikkuse vangistuse võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 15 aastat 1 kuu ja 29 päeva vangistust. 3.

§ 68

lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg alates 01.02.2021.a karistusaja hulka ning lugeda Valentin Krutõh karistusaja alguseks 01.02.2021.a.

1. Süüdistatava Valentin Krutõhi suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni, seejärel tühistada.
2. Asitõendid ja salvestised: - - Põhja Prefektuuri asitõendite hoidlas aadressil Rahumäe tee 6/1, Tallinn asuvad esemed: puidust kaigas, kõik kogutud proovid, salvrätik, 2 tulemasinat, suitsupakk, viinapudel, S. P.i riietusesemed (jope, kampsun, pluus, püksid, aluspüksid, sokid, jalanõud, soe aluspesu) – hävitada kohtuotsuse jõustumisel; 2 DVD-plaati salvestistega – jätta kriminaalasja materjalide juurde.
3. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista Valentin Krutõhilt riigituludesse: - DNA-ekspertiisi kulud 570 (viiesaja seitsmekümne) euro ulatuses; - surnu kohtuarstliku ekspertiisi kulu summas 222 (kakssada kakskümmend kaks) eurot; - määratud kaitsja tasud kogusummas 362,40 (kolmsada kuuskümmend kaks eurot ja nelikümmend senti) eurot; - sundraha 2,5 palga alammääras 1635 (üks tuhat kuussada kolmkümmend viis) eurot. Kriminaalmenetluse kulud kogusummas 2789,40 (kaks tuhat seitsesada kaheksakümmend üheksa eurot ja nelikümmend senti) eurot tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, tasudes käesoleva kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust alates igas kuus vähemalt 232,45 eurot Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 SEB Pank, kontole nr EE502200221014193355 Swedbank või kontole nr EE401700017002872300 Luminor Bank, maksekorraldusse märkida viitenumber
4. 2 Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
5. KrMS § 180 lg 3 alusel jätta riigi kanda menetluskulud: - DNA-ekspertiisi kulud summas 684 (kuuesaja kaheksakümne nelja) euro ulatuses.
6. Kaitsja taotlus Valentin Krutõhi poolt valitud kaitsjale makstud tasude hüvitamiseks jätta rahuldamata ja jätta see kulu Valentin Krutõhi kanda. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest (alates 08.02.2022.a). Apellatsioon esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul alates kohtuotsuse vahistatud süüdistatavale kätteandmisele järgnevast päevast. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
7. peatüki kohaselt, s.o määruskaebe korras 15 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale. SÜÜDISTUSE SISU Valentin Krutõhi süüdistatakse selles, et tema lõi tahtlikult mistahes raskusega tervisekahjustuste, s.h surma, põhjustamise eesmärgil 31.01.2021 ajavahemikul kell 21.00 kuni kell 21.50 Xxxx asuva maja juures tänaval S. P.it vähemalt kaks korda noaga keha piirkonda ja üks kord vasaku käe piirkonda. Oma tegevusega põhjustas Valentin Krutõh tahtlikult S. P.ile lõikehaava vasaku käe V sõrme painutuspinnal, mis ei ole eluohtlik tervisekahjustus, ning rinnaõõnde ulatuva torkelõikehaava paremal pool rindkere eespinnal ülaosas koos parema rangluualuse arteri vigastusega ning rinna- ja kõhuõõnde ulatuva torke-lõikehaava vasakul pool ülakõhus koos roietevaheliste veresoonte ja diafragma vigastusega, mis mõlemad on eluohtlikud tervisekahjustused ja mille tüsistusena esines äge verekaotus, verekaotusest tingitud šokk ja anoksiline peaajukahjustus, mille tagajärjel S. P. suri haiglas 02.02.2021 kell 20.
8. Oma tegevusega pani Valentin Krutõh toime teise inimese tahtliku tapmise, s.o

§ 113lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MENETLUSE KÄIK Poolte seisukohad: Prokurör leiab, et V. Krutõhi süü esitatud süüdistuses on täies mahus tõendamist leidnud, tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud. Vaidlus puudub teo toimepanemise ajas, kohas, viisis ja toimepanijas. Vaidlus on selles, kas V. Krutõh tegutses hädakaitseseisundis või mitte ning sellest tulenevalt kuriteo kvalifikatsioonis ja karistuses. Prokuröri hinnangul ei tegutsenud V. Krutõh hädakaitseseisundis, kuivõrd tema teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanul sedastatud 3 vigastuste piirkond, teo toimepanemise vahend ja löögijõud viitavad otseselt tapmise kavatsusele subjektiivsest küljest. Prokurör ei pea V. Krutõhi enda ütlusi täies ulatuses, sh enda hädakaitseseisundis viibimise osas, usaldusväärseteks, kuivõrd nendes esinesid vastuolud ning need ei ole kokkulangevad teiste tõenditega. Prokuröri hinnangul tekkis kannatanu ja V. Krutõhi vahel konflikt ning selle vägivaldseks üleminekule aitas V. Krutõh ise kaasa. Tähelepanuta ei saa jätta, et tal oli korduvalt võimalus lahkuda, kuid ta tuli kannatanu juurde tagasi. Arvestades eeltoodut, palub prokurör kohtul V. Krutõh süüdi tunnistada ning mõista talle karistuseks

§ 113

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest vangistus 7 aastat.

§ 65

lg 2 alusel suurendada mõistetavat 7 aasta pikkust vangistust eelmise Harju Maakohtu 18.03.2020 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse, s.o 3 aasta 1 kuu ja 29 päeva pikkuse vangistuse võrra, mõistes lõplikuks karistuseks 10 aastat 1 kuu ja 29 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks lugeda 01.02.2021, mil V. Krutõh oli kahtlustatavana kinni peetud. Prokurör väljendas seisukohad ka kriminaalmenetluskulude ja asitõendite osas. Kannatanu T. P. palus kohtul mõista süüdistatavale 11-aastane vangistus, kuivõrd ta on kaotanud enda kõige kallima, poja. Kaitsja leidis, et V. Krutõh on tegutsenud hädakaitseseisundis, s.o. seisundis, kus hädaoht ähvardas teda ennast ja tema lähedast isikut M. L.t ning leiab, et V. Krutõh ei ole ületanud hädakaitset teostades hädakaitse piire. Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud süüdistuse versioon juhtunust, ehk asjaolu, et konflikt oleks mingil hetkel enne noaga löömist lõppenud olnud, kuid see on ekslik väide. Samuti ei saa V. Krutõhi puhul arvestada, et ta on eelnevalt vägivallakuritegude eest karistatud, kuivõrd neis asjus oli tegemist tema lähedastega, mitte võõraga nagu antud juhul. V. Krutõhi ütlusi ei saa pidada ebausaldusväärseteks, vastuolude tõttu kohtueelses menetluses antud ütlustega, kuivõrd nende ütluste andmisel ei ole V. Krutõhilt küsitud, kas ta soovib kaitsjat või mitte ülekuulamise juurde. V. Krutõhi ütlusi kinnitab isiku läbivaatuse protokolli, millest nähtuvalt on kuuel korral pildistatud Valentin Krutõhi käsi, kuid ei ole pööratud tähelepanu temal mujal esinevatele vigastustele, millised nähtuvad fotolt – Valentin Krutõhi pea vasakule poolel on näha nii silma all kui otsmikul marrastusi ja punetust, seda aga ei kirjeldata isiku läbivaatuse protokollis. Elementaarne on ka sellisel juhul süüdistataval esinevate kehavigastuste tekkepõhjuste väljaselgitamiseks kohtumeditsiini ekspertiisi määramine. Kriminaalasjas ei ole seda peetud vajalikuks teha, milles väljendub kohtueelse uurimise ühekülgsus ja puudulikkus. Kaitsja hinnangul on usaldusväärsed süüdistatava enda, M. L., osaliselt V. Ž.i ja A. Ž.i ning K. B. ütlused. Kaitsja viitab, et hädakaitsesituatsiooni hindamisel tuleb kindlasti arvesse võtta ka sellele eelnenud sündmuste käiku ning ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte ainult ründe tagasilöömise vaid selle täieliku lõpetamise õigust, hädakaitse mittevastavust ründele ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste pinnalt, vaid see peab olema kaitsjale ilmne kaitsetegevuse ajal. Kaitsja leiab, et V. Krutõh tegutses nii kohtu uuritud tõendite kui ka riigikohtupraktika kohaselt hädakaitseseisundis. Vaieldamatu on, et Valentin Krutõh subjektiivsest küljest eeldas, et tema teostab kahe isiku – V. Ž.i ja S. P.i –suhtes hädakaitset. Temal ei esinenud otsest tahtlust hädakaitse piire ületada ega saavutada muud kahjulikku tagajärge. Isegi juhul, kui kohtuliku uurimise tulemusel jõuab kohus seisukohale, et Krutõh möönis kahjuliku tagajärje saabumise võimalust, on sellisel juhul on tegemist kaudse tahtlusega. Kaitsja palub mõista Valentin Krutõh õigeks tema süüdistuses

§ 113lg 1 järgi.

Alternatiivselt, mõista Valentin Krutõh õigeks süüdistuses

§ 113

lg 1 järgi ja tunnistada Valentin Krutõh süüdi

§ 117lg 1 järgi ja mõista temale karistus vastavalt isiku süüle.

Mõista Eesti Vabariigilt Valentin Krutõhi kasuks välja 3500 eurot (ilma käibemaksuta) valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 4 Süüdistatav ennast esitatud süüdistuses

§ 113

järgi süüdi ei ole tunnistanud, leides, et tegutses hädakaitse seisundis ning avaldas viimases sõnas, et tutvudes kohtuliku uurimise protokolliga 29.11.2021.a, soovib ta teha enda ütluste osas järgmised parandused. Ta vastas prokurörile, et V. Ž. kukkus. Kuivõrd temal on haridus xxxx, tema ei oska juriidilistele küsimustele vastata, samuti närveeris kohtuistungil ja vastas küsimusele valesti. Noalöögi tekitamise momendil V. Ž. koos kaikaga seisis S. P.i kõrval, aga nende taga seisis A. Ž. ning ähvardus tuli neilt kolmelt. Samuti soovib rõhutada, et sel hetkel, kui oli peatuse taga, tal ei olnud enam jõudu neile vastu hakata ja ühest hästi suunatud löögist piisaks sellest, et tema oleks teadvuse kaotanud ja isegi surnud. Lähtudes kõigest sellest ei olnud tal teist valikut, kui kasutada oma õigust hädakaitsele. KOHTU SEISUKOHT Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud ja avaldanud kriminaalasjas kogutud kirjalikke ja isikulisi tõendeid ning hinnanud kõiki kogutud tõendeid oma siseveendumuse kohaselt, asub seisukohale, et kogutud tõendid on lubatavad ning leiab, et Valentin Krutõhi tegevus on õigesti kvalifitseeritud ning tema süü

§ 113lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteoepisoodis on täielikult tõendamist leidnud.

Sündmuse toimumist 31.01.2021.a Xxxx maja ees (trammipeatuse juures) kella 21.00 kuni 21.50 tõendavad süüdistatava enda ütlused (II kd tl 47-54) selle kohta, et 31.01.2021.a pärast kella 20.30 ta lahkus koos M. L.ga enda korterist (Xxxx) ning trepikojas tülitasid neid alkoholijoobes olevad S. P. ja V. Ž.. Tüli jätkus tänaval, kus ta ka S. P.it (enesekaitseks) noaga kahel korral lõi. Tunnistaja V. Ž.i (II kd tl 2-5pö) ja M. L. (II kd tl 75-81) ütlused kattuvad kuupäeva, kellaaja ja asukoha ning omavahelise suhtlemise fakti osas süüdistatava ütlustega. R. T. (II kd tl 7pö-11), K. B. (II kd tl 17pö-21pö) ja A. Ž.i (II kd tl 14-16pö) ütlused tõendavad samuti just 31.01.2021.a õhtul Sikupilli trammipeatuse juures konflikti toimumist. Märgitud tunnistajad ei näinud otseselt noaga löömist, kuid on samuti kinnitanud, et tänaval toimus konflikt mitme mehe osalusel, sealjuures A. Ž. nägi süüdistatava käes nuga. Noa nägemist tunnistab ka V. Ž.. Tunnistajad R. T. ja K. B. kirjeldavad konflikti toimumise kellaaega ja asukohta ning K. B. ja R. T. poolt häirekeskusesse helistamine on kajastatud häirekeskuse kõnesalvestisel. Asitõendi vaatlusprotokollist (I kd 47-52), milles on vaadeldud häirekeskusesse tehtud kõnesid, nähtub, et 31.01.2021 kell 21.43 helistab kohtumenetluses tuvastatuna K. B. häirekeskusesse ja ütleb, et Majaka tänaval mingid mehed kaklevad /../see toimub Sikupilli peatuse juures. R. T. kõne on fikseeritud kell 21.46, kes palus politseid Majaka tänavale 28b Grossi poe juurde trammipeatusesse, kuna seal on kaklus. Kell 21.49 helistas I. N. häirekeskusesse ning teatas, et Majaka tänaval trammipeatuse juures on üks pikali maas lumehanges ja päris palju verd on sõiduteel ja kõnniteel. Noaga löömise toimumist just Xxxx maja lähedal trammipeatuse juures tõendab ka sündmuskoha vaatlusprotokoll 31.01.2021 (koos lisadega, I kd tl 53-57), millest nähtuvalt on tuvastatud veretaoline aine Sikupilli trammipeatuse ja Xxxx vahelisel alal (fotod 2-3). Näoga Xxxx poole olles on maas kaigas, millel samuti veretaoline aine (foto 5). Verelaadset ainet on näha ka kõnniteel Majaka tn 25 hoone poole vasaku küljega olles (foto 7). Asitõendi vaatlusprotokollist (I kd tl 133-141) kaika kohta nähtub, et objekt on pikkusega 125 cm, läbimõõduga 56, 5 cm. Üks ots sirge ja teine murdunud. Objektil erinevates kohtades verekahtlased määrdumised. Vere leidmine märgitud kohas ja ajal on aga kokkulangev süüdistatava ja tunnistajate ütlustega sündmuse toimumise koha osas ning selles, et kannatanul hakkas samas sündmuskohal verd jooksma. Kohus jätab tõendikogumist välja 01.02.2021 koostatud sündmuskoha vaatluse protokollid koos lisadega (I kd tl 58-75) xxxx trepikojaga seoses (I. K.i elukoht), kuivõrd leitud verekahtlase aine määrdumised ei ole kuidagi 5 seostatavad käesoleva juhtumiga, ei DNA ekspertiisiaktis antud arvamuste, tunnistajate ütluste ega süüdistatava enda ütlustega. Süüdistatav on küll möönnud pärast sündmust ema korteris kampsuni võtmas käimist, kuid ei ole väljendanud, et temal endal oleks verd jooksnud ega ole tuvastatud ka süüdistatava riiete vm määrdumus kannatanu verega. Osa toimunud sündmusest on jäädvustatud ka 31.01.2021 Sikupilli trammipeatuse juures trammi nr 97 pardakaameraga. Asitõendi vaatlusprotokollis 10.02.2021 (I kd tl 218-223) on vaadeldud Tallinna Linnatranspordiameti trammi nr 97 „Georg“ pardakaamerasalvestust 31.01.

1. Sellest nähtuvalt videosalvestuse kellaaja järgi 05:46 jõuab tramm Sikupilli peatuse juurde. Trammipeatuses on kohtumenetluses tuvastatuna M. L. ja tundmatu meesterahvas. Peatuse taga sõiduteel on näha 4 inimest, kes seisavad teineteisele lähedal. Kohtumenetluses tuvastatuna on need V. Krutõh, S. P., V. Ž. ja A. Ž.. Kohtu hingul on salvestisel näha ka S. P.i noaga löömine V. Krutõhi poolt. Salvestis lõppeb sellega, et kannatanu jääb lamavasse asendisse lumehange (I kd tl 218-220) Kohtuasjas puudub vaidlus selles, et S. P.it lõi noaga just ja ainult V. Krutõh ning et S. P. saadud vigastuste tagajärjel suri. Märgitu on tõendatud järgnevaga. Süüdistatav V. Krutõhi ütluste kohaselt tema 31.01.2021 õhtul andis S. P.ile enesekaitseks väiksema noaga kaks lööki, nägemata kuhu ta lööb. Umbes 2-3 minuti pärast S. P. kukkus, siis tõusis püsti ja kukkus uuesti. Tema nägi S. P.i teksapükstel verd (II kd tl 48pö, 51). Noa tera oli umbes 4-5 cm, käepide u 9 cm pikkune (II kd tl 50). Noatera oli suunaga üles poole, löögid olid kiired (II kd tl 51). Ükski juures viibinud tunnistaja otseselt noaga löömist pealt ei näinud, kuid noaga löömine, löögi suund ja tekitatud tervisekahjustused on tõendatud ka järgmiste kirjalike tõenditega. Surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti eksperdiarvamuse punktis 6 antud arvamuse (I kd tl 103 pö) kohaselt on S. P.ile tekitatud tervisekahjustused saadud terava vägivalla toimel ning võisid olla tekitatud löökidest teravaservalise torke-lõikevahendiga (noaga), mille tera laius on orienteeruvalt 1,5–2 cm ja tera pikkus mitte vähem kui 6–7 cm. Lõikehaav vasaku käe V sõrme painutuspinnal võis olla saadud enesekaitse käigus noaründe tõrjumisel. Paremal pool rindkere eespinnal asuva torke-lõikehaava kanali kulg on ülevalt alla suunaga paremale. Vasakul pool ülakõhus paikneva torke-lõikehaava kanali suund on eest taha. Nuga teo toimepanemise vahendina lisaks V. Krutõhi enda ütlustele ja eelnevale arvamusele kinnitab ka asitõendi vaatlusprotokollis märgitu (I kd tl 117-130) kannatanu riiete osas. Nimelt S. P.i kampsuni ja musta värvi särgi esiküljel tuvastati viies kohas vigastused, mis olid kõik kangast läbivad. S. P.i musta värvi särgil on esiküljel verekahtlane määrdumine, katki lõigatud särgi esiküljel hulgaliselt erineva suuruse ja suunaga vigastusi, mis on kangast läbivad. Verekahtlane määrdumus on tuvastatud ka S. P.il jalas olnud sinist värvi teksapükstel. Kuigi kohtumenetluses ei ole tuvastatud (leitud ega äravõetud) teo toimepanemise vahendiks olnud nuga, siis on eelnevaga kohtu hinnangul tõendatud, et just noalöökide tagajärjel on S. P.ile tervisekahjustused tekitatud. Nimelt põhjustab nuga, kui üldteadaolevalt torke- ja lõikevahend, löömisel lõikehaavad, sealjuures läbistab nuga kanga (kampsuni, särgi). Kohtumenetluses on tuvastatud, et vigastuste tekitamise hetkel oli kannatanul seljas kampsun ja särk, kuid mitte jope. Kuivõrd kampsunil ja särgil leitud kangast läbivad vigastused asuvad eespool, samuti rinnaku ja ülakõhu piirkonnas, siis on need tekitatud noaga löökide käigus. Vigastuste asukohta kinnitab ka isiku läbivaatuse protokoll (I kd 75-80). M. L. ütluste kohaselt tunnistas V. Krutõh talle vahetult trammipeatuse juures, et lõi seda meest noaga. Samuti tunnistas V. Krutõh enda emale, et lõi kannatanut kahel korral noaga. Nuga V. Krutõhi käes nägid nii V. Ž. kui ka A. Ž.. Erinevalt V. Krutõhi seisukohast, leiab kohus, et ka kannatanu noaga löömine on jäänud videosalvestisele. Salvestiselt (trammi pardakaamera salvestis nr 5 ja asitõendi vaatlusprotokoll 6 I kd tl 218-220) on näha, et salvestise loenduri kella järgi 05:46 V. Krutõh teeb järsu liigutuse ja koheselt tõmbub (hüppab) tagasi, taganeb silmnähtavalt mitme sammu võrra. Samal ajal S. P. justkui liigub kätega keha keskosa poole (haarab kehast) ja kukub koheselt sirgelt maha. Kell 05:47 on näha, et V. Krutõh astub järsult taha ja liigub selg ees kõnni tee poole. Kell 05:48 kukub S. P. sõiduteel maha ja kukkumise ajal hoiab vasakut (s.o südamepoolset) kätt rinna ees. /.../ Tramm hakkab eemalduma, S. P. lebab maas, V. Ž. ja A. Ž. seisavad. Kell 05:59 hakkab S. P. püsti tõusma (foto 6). kell 06:04 seisab S. P. püsti ja V. Krutõh kõnnib M. L. juurde (foto 7). Tramm eemaldub. Kell 06:11 näha, kuidas S. P. kõnnib kaugelt paar sammu ja kukub lumehange. Kohtu hinnangul läheb märgitud salvestis kokku V. Krutõhi ütlustega selles osas, kuidas ta pärast noaga löömist tagasi astus, kuidas V. Ž. teda kaikaga lüüa üritas, tema eemale jooksis, tagasi tuli M. L. juurde ja siis uuesti ära läks. Samuti sellega, et pärast noaga löömist kannatanu hetke pärast kukkus, püsti tõusis, uuesti kukkus ja seejärel lamama jäi. Samuti oma salvestiselt nähtavad süüdistatava käeliigutused omased noaga löömisele (kell 05:46) ning kannatanu tikksirge kukkumine salvestisel (05:48-05:49) viitab sellele samuti. On eluliselt usutav ja kriminoloogilise kogemuse pinnalt jaatatav, et pärast selliseid vigastusi võis kannatanu veel püsti tõusta, kuid kukkus uuesti. Nuga V. Krutõhi käes nägi juba kukkumisel V. Ž., samuti teiste juurde jõudes A. Ž.. Et tema kannatanut noaga lõi, tunnistas vahetult pärast juhtunut V. Krutõh ka samas M. L.le ja hiljem enda emale. Ekspertiisiakt ja haiguslugu tõendavad, et S. P.i surm saabus 02.02.2021 kell 20.10 (p 8).Eeltooduga on tõendatud, et V. Krutõh lõi noaga S. P.it. S. P.i surma saabumine V. Krutõhi poolt tekitatud noalöökide tagajärjel on tõendatud järgnevaga. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendi EMO kaardi (I kd tl 81-83) ja haigusloo nr 21002431 väljavõtte (I kd tl 84-98) kohaselt toimetati S. P. haiglasse 31.01.2021 kell 22.
2. Kannatanul tuvastati rindkere piirkonnas paremal pool eesmisel aksillaarjoonel 2cm torkehaav, ülakõhus vasakul pool 2cm torkehaav. Haiglasse jõudes oli kannatanu seisund üliraske. Kella 22.29 ajal tekkis südameseiskus ja alustati elustamisega, mis õnnestus. Kannatanule tehti operatsioon ja kannatanu viidi intensiivraviosakonda. 02.02.2021 kell 20.10 saabus surm. Surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis nr 21E-AOS0007/68 antud eksperdiarvamuse punkt 1 kohaselt (I kd tl 102 pö-103) on S. P.i surma põhjuseks torke-lõikehaavad paremal pool rindkere eespinnal koos parema rangluualuse arteri vigastusega ning vasakul pool ülakõhus koos roiete vaheliste veresoonte ja diafragma vigastusega. Vigastuste tüsistusena esines äge verekaotus ja verekaotusest tingitud šokk ning anoksiline peaajukahjustus. Lisaks eelnimetatud torkelõikehaavadele esines S. P.il veel lõikehaav vasaku käe V sõrme painutuspinnal (p 3). Torkelõikehaav paremal pool rindkere eespinnal ja torke-lõikehaav vasakul pool ülakõhus on eluohtlikud tervisekahjustused ning lõikehaava vasaku käe sõrmel mitteeluohtlik (p 4). Kuigi V. Krutõh ise kinnitab, et ta ei näinud, kuhu ta lõi, on kohtu hinnangul tõendatud, et just tema tekitas S. P.ile kaks eluohtlikku vigastust ning surm saabuski just nende vigastuste tagajärjel. Vaidlus puudub selles, et S. P.il tuvastatud ja surma põhjustanud eluohtlikud tervisekahjustused tal enne konflikti puudusid. See asjaolu nähtub nii tunnistajate V. Ž.i, M. F. kui ka N. N.i ütlustest, kes kinnitavad, et tarbisid eelnevalt koos S. P.iga alkoholi, viimane kõndis iseseisvalt baarist koju, sh trepist üles. Samuti nähtub süüdistatava enda ütlustest ja M. L. ütlustest, et kannatanu liikus trepist alla, õue, mida kinnitavad ka S. P. ütlused. Samuti on tuvastatud, et kannatanu liikus Xxxx maja juurest Sikupilli trammipeatusesse iseseisvalt. Kannatanu vigastuste ilmnemine tuleneb tunnistajate R. T., K. B., M. L., V. Ž.i ja A. Ž.i ütlustes alles trammipeatuse juures ja selle vahetus läheduses asuval sõiduteel ja kõnniteel, kui kirjeldatakse kannatanu korduvat kukkumist ja püsti tõusmist. Kannatanu kukkumine ja sellele mõne aja möödudes järgnev püsti tõusmine väljendub ka trammi pardakaamerasalvestuselt nähtuvalt. Salvestiselt on sealjuures samuti nähtav, et kannatanu haarab justkui käega kehatüve7 kõhu piirkonnast, mis on kokkulangev vigastuste asukohaga. Konflikt oli osalistest kannatanul ainult V. Krutõhiga, mitte teistega. Samuti ei ole keegi teine nuga toimunud konfliktis kasutanud. Seega sai surma põhjustanud noavigastused tekitada kannatanule üksnes V. Krutõh. Ekspertarvamuse kohaselt võis tervisekahjustatud tekitanud torke-lõikevahendi ehk noa tera pikkuseks olla minimaalselt 6-7 cm ja laiuseks 1,5-2 cm ning V. Krutõhi enda ütluste kohaselt võis noa tera pikkuseks olla 4-5 cm. Oluline antud juhul on see, et V. Krutõh on möönnud nuga kui teo toimepanemise vahendit ja see on kokkulangev ekspertarvamuses väljendatud seisukohaga. Kuivõrd erinevus terapikkuses on sedavõrd minimaalne (eksperdi sõnul 6-7 cm ja V. Krutõhi sõnul 4-5 cm), siis leiab kohus, et V. Krutõh kasutas löömisel nuga, mille tegelik terapikkus oli vähemalt 6 cm. Kohus ei pea eluliselt usutavaks ega teiste tõenditega kooskõlaks olevaks V. Krutõhi ütlusi noaga löömise suuna osas ja selle kohta, et ta ei saanud aru, kuhu ta lõi ning jätab selles osas V. Krutõhi ütlused tõendikogumist kui ebausaldusväärsed välja. Nimelt nähtub ekspertarvamusest, et paremal pool rindkere eespinnal asuva torke-lõikehaava kanali kulg on ülevalt alla suunaga paremale ja vasakul pool ülakõhus paikneva torkelõikehaava kanali suund on eest taha. V. Krutõh on oma ütlustes kinnitanud ise, et S. P. on temast 2-3 cm lühem, noaga löömise ajal tema ja kannatanu seisid, tema sai (nende asendeid arvestades) lüüa ainult pähe või kehapiirkonda. Löömise ajal varjas tema vasaku käega nägu ja paremaga lõi (II kd tl 52 pö). Esiteks ei lange V. Krutõhi ütlused kokku ekspertarvamuses sedastatud tervisekahjustuste haavakanali suundade osas. Teiseks on küsimuste täpsustamisel V. Krutõh siiski ka ise möönnud, et tema löögid said tabada kannatanut üksnes pea- või kehapiirkonda, seda olukorras, kus kannatanu seisis tema lähedal, tema vastas. V. Krutõhi kirjeldusest on arusaadav, et kannatanu ja V. Krutõh asetsesid näoga teineteise poole. Seega lüües kannatanut selliselt enda ees asuvana, saidki löögid tabada kannatanut eespoolt, tabades paremal pool rindkere ja vasakul pool ülakõhtu. Kohtu hinnangul ei ole vehkides (nagu kirjeldab V. Krutõh) taolisi surma põhjustanud, ekspertiisiga tuvastatud vigastusi võimalik tekitada. Noaga vehkides ja kedagi selliselt tabades, saab tekitada riivamisi pindmised haavad, kuid mitte sügavuti kehasse minevad lõike-torkehaavad. Kannatanu kehal ei ole sedastatud selliseid pindmisi torke-lõikevigastusi, mis saanuks tema riivamisel tekkida, v.a. mitteeluohtlik tervisekahjustus sõrme piirkonnas. Käesoleval juhul on aga surma põhjustanud lõiketorkevigastuse ühe haavakanali suund ülevalt alla ja teine eest taha. Võimalik, et V. Krutõh lisaks kannatanu noaga löömisele ka vehkis noaga ja sellest tulenevalt on ta tabanud ainult kampsunit, millel on kokku 5 kangast läbivat vigastust ning samuti sai ta eluliselt usutavalt selliselt tabada ka kannatanu sõrme, mis põhjustas mitteeluohtliku tervisekahjustuse. Eelnevat arvestades leiab kohus, et V. Krutõh võis noaga ka vehkida kannatanu ees, kuid igal juhul pidi ta sellele lisaks vähemalt kahel korral tegema kannatanu suunas noaga löömise liigutused ja tabama kannatanut siis vastavalt ülevalt alla suunal rinnakusse ja eest taha suunal ülakõhtu. Surma seost justnimelt tekitatud tervisekahjustustega kinnitab ka asjaolu, et kannatanu kukkus pärast noaklööke korduvalt maha ning lõpuks jäigi samas maha lebama. Samuti, juba haiglasse saabumisel oli kannatanu seisund sedavõrd eluohtlik, et vajalik oli tema elustamine. Kuivõrd mõlemad märgitud vigastused on eluohtlikud, neist tekkisid tüsistused, siis vaatamata teostatud meditsiiniprotseduuridele kannatanu suri. Eeltoodu alusel on kohtu hinnangul tõendatud, et 31.01.2021 kella 21.00-21.50 ajal Xxxx maja ees (trammipeatuse juures) lõi Valentin Krutõh kahel korral noaga, rinnaku ja ülakõhu piirkonda S. P.it ning viimane suri saadud vigastuste tagajärjel 02.02.2021.a. haiglas. Seega on kohtu hinnangul täielikult tõendatud, et just V. Krutõh tekitas kannatanule surma põhjustanud eluohtlikud tervisekahjustused. 8 KAVATSETUS

§ 16

lg 1 kohaselt isik paneb teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Kohtu hinnangul, lüües S. P.it kahel korral noaga ülakõhu ja rinnaku piirkonda, V. Krutõh teadis, et sooritab löögid elutähtsate organite piirkonda ning selliste vigastuste tagajärjel võib saabuda ka surm. Viimast on möönnud ka V. Krutõh ise. V. Krutõhi poolsele kavatsetusele viitab ka see, et noalööke oli vähemalt kaks (mitte üks juhuslik löök). Löögid järgnesid vahetult teineteisele, olles kiired (V. Krutõhi enda ütlused). Viimane asjaolu nähtub tegelikkuses ka sellest, et ükski juuresolnud tunnistajatest ei näinud noaga löömist. Seda ei märganud samas kõrval olnud V. Ž. ja A. Ž. ega eemalt olukorda märganud tunnistajad K. B. ja R. T.. Seega nähtub objektiivsetest tehioludest, et V. Krutõh lõi kannatanut kaks korda noaga elutähtsatesse organitesse. Surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti kirjeldavast osast (I kd tl 101 pö) nähtub, et roietevahelised lihased ja südamepaun on läbistatud 8 cm ulatuses, märgitust saab kohus järeldada, et tegemist oli jõuliste löökidega, võttes arvesse, et noa tera pikkus pidi olema vähemalt 6-7 cm. V. Krutõh on ankeetandmetes kirjeldanud, et temal on algharidus (xxxx), kuid on ütlustes möönnud teadmisi inimkeha anatoomiast sellisel määral, et ta teab, et kehatüve või peapiirkonda vigastusi tekitades võib tagajärjeks olla surm. Kohtu hinnangul on mitte ainult keskmisele kõrvaltseisjale, vaid kõhklusteta ka V. Krutõhile seega teada, et lüües kedagi lähedalt noaga (sh suhteliselt kesise terapikkusega,6-7 cm) rindu (sh südame piirkonda) või ülakõhtu on tagajärjeks inimese surm. Kuigi tegemist ei ole märkimisväärselt pika teraga noaga, siis antud haavade sügavus ja tegelik noatera pikkus on piisavad, et elutähtsate organite, sh pehmete kudede piirkonnas surma põhjustavad vigastused tekitada. Antud juhul ei löönud V. Krutõh samuti mitte ühel korral noaga ja ühte elutähtsa organi piirkonda, vaid kahel kohal, kehatüves asuvate elutähtsate organite piirkonda. Arvestades, et surma põhjuseks on torkelõikehaavad paremal pool rindkere eespinnal koos parema rangluualuse arteri vigastusega ning vasakul pool ülakõhus koos roietevaheliste veresoonte ja diafragma vigastusega (ekspertarvamuse p 1) ning et V. Krutõh lõi kannatanuga lähestikku asudes viimast vähemalt kahel korral noaga üldteadaolevalt elutähtsate organite piirkonda, pidi ta seega ettekujutama, et tema tegevuse tagajärjel saabub kannatanu surm. ÕIGUSVASTASUS V. Krutõh ja tema kaitsja on leidnud, et V. Krutõh tegutses hädakaitseseisundis. Kohus jääb eriarvamusele ja leiab, et V. Krutõh ei ole tegutsenud hädakaitse seisundis, mistõttu ei saa rääkida ka hädakaitse piiride ületamisest, samuti mitte tegutsemisest keelueksimuses. Kohus kummutab kaitsja seisukohad järgmiste põhistustega.

§ 28

lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Hädakaitse olemasoluks

§ 28

lg 1 kohaselt tuleb seega kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu (vt RKKKo 3-1-1-111-04, p 10 ja 3-1-1-17-04, pd 9-10). Sellest tulenevalt tuleb kohtul tuvastada, kas kannatanu on toime pannud V. Krutõhi (ja M. L.) suhtes teo (ründe), millega ohustatakse või kahjustatakse süüdistatava (M. L.) õigushüve ning mis on ründena käsitatav sotsiaalse arusaama järgi, st tavaliselt agressiivne, väliselt kallaletungina võetav inimkäitumine. Seda ohtu tuleb hinnata ex ante. Kaitsetahe ja hädakaitse puudub provotseeritud ründe ja vastastikuse kakluse korral. Käesoleval juhul tuleb hädakaitse jaatamiseks kohtul tuvastada esmalt seega, et kannatanu (sh V. Ž.) on süüdistatava 9 suhtes toime pannud õigusvastase ründe. Alles seejärel saab asuda edasi tuvastama kaitsetegevuse vastavust ründele. Kui rünnet ei ole tuvastatud, ei ole alust rääkida hädakaitseseisundis viibimisest ega sealt edasi kaitsetegevuse vastavusest või hädakaitsepiiride ületamisest. Kohtulikul uurimisel on tõendatud, et 31.01.2021 õhtul tarbis S. P. koos V. Ž.i, M. F. ja N. N.iga baaris alkoholi, misjärel suunduti veidi enne kella 21.00 Xxxx asuvasse S. P.i koju. Trepikojas kuuldi tütarlapse nuttu. S. P.i tuppa jäid luku taha M. F. ja N. N., V. Ž. ja S. P. jäid trepikotta. (V. Ž.i ütlused, II kd tl 2-5pö; M. F. ütlused, II kd, tl16pö-17pö , N. N.i ütlused, II kd tl 21pö-22pö). Asjaolu, et S. P. ja V. Ž. olid joobes, möönab ka V. Krutõh ning kinnitab M. L.. 31.01.2021 õhtul veetis süüdistatav V. Krutõh enda korteris, Xxxx aega koos M. L.ga. Kella 20.30 kuni 21.00 paiku lahkusid nad korterist ning M. L. kukkus trepil ja hakkas nutma (V. Krutõhi ütlused, II kd tl 47-55; M. L. ütlused, II kd tl 75-81). Süüdistatav V. Krutõhi ütluste (II kd tl 47-55) kohaselt tulid trepil pärast M. L. kukkumist tema ja M. L. juurde S. P. ja V. Ž.. Ta tundis nende poolt tugevat alkoholilõhna. Nad hakkasid tema peale karjuma, olid agressiivselt meelestatud ja süüdistasid teda tütarlapse peksmises. Tema rahulikult selgitas, et tütarlaps kukkus ja palus neid rahule jätta. Trepil füüsilist konflikti ei olnud. Ta võttis M. L. sülle ja viis alla valvuri laua juurde. S. P. ja V. Ž. järgnesid neile sinna ja hakkasid teda uuesti kiusama. S. P. tõukas teda ja tema tõukas vastu, mispeale saatis valvelaua tädi nad õue. S. P. tegi ettepaneku õue üks-ühele rääkima minna. S. P. hakkas väljas (Xxxx maja juures) tema peale karjuma ja rusikatega vehkima, kui ta ei oleks taganenud, oleks ta pihta saanud. Siis tuli välja V. Ž., kes üritas teda lüüa. V. Krutõh kirjeldab, et ütlusi andnud S. P. (valvetädi) ei saanud teda (V. Krutõhhi) ukse aknast näha, sest muidu oleks ka tema ise S. P. nägema pidanud, kuid ta ei näinud teda. Õues S. P. võttis seljast nahktagi ja viskas maha, mis oli märk kallale tulemisest. Ta ei oska öelda, kas tema poolt oli seal ka mingi tõukamine või mitte. Kui oli, siis selleks, et teda rahule jäetaks. Tema jooksis S. P.ist ja V. Ž.ist umbes 3040 meetrit eemale ja võttis tee ääres oleva noore puu toestamiseks mõeldud kaika, lõigates selle nööri lahti endal taskus olnud ja välja võetud noaga. S. P. ja V. Ž. hüüdsid talle järele, et seisa. Sel hetkel, kui ta kaika võttis, siis S. P. ja V. Ž. olid temast umbes 1, 5 meetri kaugusel, jõudsid temani ja ründasid teda kohe. Ta vehkis kaikaga, kuid tee oli libe ja ta kukkus. Kaigas kukkus teiste ette ja ta ei saanud seda enam uuesti võtta. S. P. ja V. Ž. üritasid tema käsi väänata ja ta arvab, et tahtsid, et üks hoiab kinni ja teine peksab teda, kuid olid liiga purjus ja tal õnnestus lahti rabeleda. Kohtueelse menetluse käigus on süüdistatav andnud ütlusi (avaldatud prokuratuuri taotlusel KrMS § 289 alusel, II kd tl 49pö), et tema läks tagasi teiste juurde, sest sai aru, et teda ei jäeta rahule. Esinenud vastuolu (kas tema läks tagasi teiste juurde või teised tulid tema juurde) selgitas süüdistatav kohtuistungil temal ülekuulamisel esinenud šokiseisundiga ning kinnitas, et mäletab käesoleval ajal õigesti, st et teised tulid temale järele kaika võtmise kohta. Samuti selgitab, et eeluurimisel ütles, et võttis noa välja siis, kui S. tema poole tuli, kuid tegelikkuses võttis noa välja selleks, et kaigas nööridest vabaks lõigata. Esimesena võttis kaika enda kätte S. P., hiljem oli see V. Ž.i käes. Ta jooksis teiste inimeste juurde trammipeatusesse, jooksmise ajal ta libastus ja kukkus põlvega vastu trammiteed. Vigastus on fikseeritud tema läbivaatuse protokollis. Pärast oli tal valus joosta. Trammipeatuses juures üks naisterahvas ütles, et kutsub politsei ja tema vastas, et kutsu jah. Ta jäi seisma ja nägi, et S. P. eespool ja V. Ž. jooksevad tema poole, nad hüppasid lumehangedest üle. V. Ž.il oli käes kaigas, kes hoidis seda õlakõrgusel, oli valmis lööma. Ta hoidis kogu jooksu vältel kaigast löögi valmis, kuid natukene allapoole lastuna. Neil oli kavatus teda tabada ja lüüa. Jooksmise ajal karjus S. P., et jää seisma, ma tapan su praegu. Kui nad olid teisele poole 10 kõnniteed jõudnud, siis V. Ž. kukkus. Sel hetkel jõudis temani S. P.. Nende juurde jooksis ka A. Ž.. Kui nad olid kolmekesi trammipeatuse juures, lõi S. P. teda parema rusikas käega vastu pead. Vastuseks prokuröri küsimuse peale täpsustab, et kui V. Ž. kukkus, siis jõudis S. P. temani, siis V. Ž. tõusis ja ründas teda kaikaga joostes tema poole ja tema jooksis ära. Pärast seda kui S. P. teda oli rusikaga pähe löönud, sai tema aru, et nad kolmekesi lihtsalt tapavad ta ära. Ja siis ta võttis noa taskust välja ja instinktiivselt andis kaks lööki, et end kaitsta. Nuga oli väike. Noa tera oli umbes 4-5 cm pikkune ja käepide 9-10 cm, musta värvi, sakkidega. Nuga oli tal enne jope parempoolses taskus. Seljas oli tal musta värvi sulejope. Nuga oli tal paremas käes, noatera oli üles poole, arvab, et võis alt üles lüüa, kuid ei mäleta kuhu ja kuidas lõi. Mõtles, et lõi ühe korra, kuid materjalidest nägi, et kaks korda. Ta ei näinud kuhu lööb, sest vasaku käega varjas nägu ja parema käega lõi. Löömise ajal oli ta püsti, veidi kummargil, selg oli kõver. Kohe pärast lööke hüppas taha (tagasi), S. P. vaatas talle otsa ja küsis: „miks sa seda tegid?“, millele tema vastas, et „sa ju ründasid mind“. S. P.i löömine noaga oli ilmselt enne trammitulekut umbes 1-2 minutit, videol on näha see, kui ta püüdis tagasi M. L. juurde minna. Noaga löömine oli videosalvestiselt nähtavast kohast paar meetrit edasi. V. Krutõhi ütlustest nähtub, et kannatanu seisis pärast noaga löömist veel 2-3 minutit (mingi aeg) ja siis kukkus, siis tõusis jälle ja kukkus uuesti. Tema ei saanud aru, kui kõvasti kannatanu oli viga saanud. Kannatanul kohe verd ei näinud. Kohtueelses menetluses avaldatud ütluste kohaselt (avaldatud II kd tl 51) on V. Krutõh kinnitanud, et nägi koheselt verd pükste säärtel alla voolamas ja lume peal oli verd. S. P. kukkus 2-3 korda. S. P. on temast 2-3 cm lühem. Pärast kannatanu kukkumist, hakkas V. Ž. kaikaga vehkima, tema taganes, sai peaaegu kaikaga pihta. Sel hetkel kartis ta M. L. pärast, kes oli trammipeatuses. A. Ž. hakkas aitama S. P.il tõusta. Tema ise proovis siis trammipeatuses olnud M. L. juurde minna, kuid V. Ž. hakkas seda nähes uuesti tema poole minema ja ta jooksis ära. Noa pani ta taskusse, nuga ei olnud verine. Kohtueelses menetluses on vastanud, et nuga oli verine kui ära viskas selle (kd II tl 51pö). Kuhu noa viskas ei tea öelda. Pärast seda läks võttis ema elukohast (Xxxx) kampsuni ja siis helistas emale ja kohtus temaga Circle K tanklas. Kui emaga autoga sõitsid, nägid, et ema elukoha juures on politsei, tema väljus enne maja juurde jõudmist autost ja läks vanaema juurde. Erinevalt kaitsjast leiab kohus, et hinnates V. Krutõhi ütlusi, sh tema enda ütlustes esinevaid sisemisi vastuolusid (kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel), kõrvutades tema ütlusi kirjalike tõendite, videosalvestuselt nähtava ja tunnistajate ütlustega, on V. Krutõhi ütlused valdavalt ebausaldusväärsed (sh eelnevalt analüüsitud noaga löömise asjaoludes). Kohus loeb usaldusväärseteks V. Krutõhi ütlused selles osas, et 31.01.2021 toimus temal kokkupuude kannatanu ja V. Ž.iga Xxxx trepikojas, toimus vastastikune sõnelemine, mille tulemusena väljuti hoonest õue. Samuti selles, et tänaval jooksis tema teistest eemale ja võttis (lammutas) endale kaika, jäi sellest ilma ning see sattus V. Ž.i kätte, trammipeatuse juures lõi tema kahel korral S. P.it noaga, mille tulemusena kannatanu kukkus maha, tõusis üles ja kukkus uuesti maha. Kohtu hinnangul on ülejäänud osas, sealjuures juhtunut täpsemalt kirjeldavas osas V. Krutõhi ütlused ennast õigustavad, enda süüd pisendavad ja ebausaldusväärsed ning kohus jätab tema ütlused muus osas tõendikogumist välja järgmistel põhjustel. Esmalt nähtub, et V. Krutõh ei ole enda ütlustes olnud järjepidev. Kõigepealt on ta kohtus andnud ütlusi, mille kohaselt S. P. ja V. Ž. järgnesid talle (kaika võtmisel) ja ründasid teda koheselt. Samas, on ta kohtueelses menetluses väitnud, et tema ise läks pärast kaika võtmist nende juurde tagasi. Siinkohal on oluline, et viimast versiooni kinnitab ka tunnistaja K. B. oma ütlustes (noormees eemaldus teistest, teised kaks jätkasid rahulikult kõndimist, noormees lammutas endale kaika ja läks tagasi teise kahe juurde). Kohtueelse menetluse käigus on süüdistatav andnud ütlusi (avaldatud prokuratuuri taotlusel KrMS § 289 alusel, II kd tl 49pö), 11 et tema läks tagasi teiste juurde, sest sai aru, et teda ei jäeta rahule. Esinenud vastuolu (kas tema läks tagasi teiste juurde või teised tulid tema juurde) selgitas süüdistatav kohtuistungil temal ülekuulamisel esinenud šokiseisundiga ning kinnitas, et mäletab käesoleval ajal õigesti, st et teised tulid temale järele kaika võtmise kohta. Samuti selgitab, et eeluurimisel ütles, et võttis noa välja siis, kui S. tema poole tuli, kuid tegelikkuses võttis noa välja selleks, et kaigas nööridest vabaks lõigata. Esimesena võttis kaika enda kätte S. P., hiljem oli see V. Ž.i käes. Seega langevad V. Krutõhi kohtueelses menetluses antud ütlused tunnistaja ütlustega kokku, kuid kohus ei saa neid tõendina kasutada, ning kohus loeb eeltoodu alusel V. Krutõhi kohtuistungil antud ütlused selles osas ebausaldusväärseks. Teiseks kinnitas V. Krutõh kohtus ütlusi andes, et pärast noaga löömist ta kohe kannatanul verd ei näinud, samal ajal, kui kohtueelses menetluses väitis, et nägi kohe püksisäärtel alla jooksmas verd. Viimane läheb aga kokku tunnistajate ütlustega (M. L., V. Ž., A. Ž., K. B., R. T.), kes kinnitavad samuti kohe vere(jooksu) nägemist. Seega langevad V. Krutõhi kohtueelses menetluses antud ütlused tunnistaja ütlustega kokku, kuid kohus ei saa neid tõendina kasutada, ning kohus loeb eeltoodu alusel kohtuistungil antud ütlused selles osas ebausaldusväärseks. Kolmandaks andis V. Krutõh kohtus ütlusi, mille kohaselt ta ei näinud noal verd, ka mitte selle äraviskamisel. Samal ajal kohtueelses menetluses on ta väitnud, et nuga oli verine. Arvestades, et kannatanut löödi ülakõhu ja rinnaku piirkonda, on üldteada asjaolu, et selle piirkonna vigastamisega kaasneb verejooks. Samuti nägid verd teised tunnistajad (kajastatud ka häirekeskuse kõnesalvestistel), veri oli samas sündmuskoha vaatluse protokollis kajastatud. Seega langevad V. Krutõhi kohtueelses menetluses antud ütlused tunnistaja ütlustega kokku, kuid kohus ei saa neid tõendina kasutada, ning kohus loeb eeltoodu alusel kohtuistungil antud ütlused selles osas ebausaldusväärseks. Viimase paranduse soovis V. Krutõh enda ütlustesse sisse viia viimase sõna kaudu. Kohtuistungil 29.11.2021.a vastas ta prokurörile, et V. Ž. kukkus. Kuivõrd temal on haridus xxxx, tema ei oska juriidilistele küsimustele vastata, samuti närveeris kohtuistungil, siis vastas ta küsimusele valesti. Noalöögi tekitamise momendil V. Ž. koos kaikaga seisis S. P.i kõrval, aga nende taga seisis A. Ž. ning ähvardus tuli neilt kolmelt. Samuti soovib rõhutada, et sel hetkel, kui ta oli peatuse taga, tal ei olnud enam jõudu neile vastu hakata ja ühest hästi suunatud löögist piisaks sellest, et tema oleks teadvuse kaotanud ja isegi surnud. Lähtudes kõigest sellest ei olnud tal teist valikut, kui kasutada oma õigust hädakaitsele. Siinkohal on taaskord tegemist olukorraga, milles pole seotust õiguslike küsimustega nagu V. Krutõh selgitab. V. Krutõh on kohtuistungil kirjeldanud esitatud küsimusele vastuseks toimunud olukorda, kuid viimases sõnas on seda kirjeldust parandanud viisil, mis ilmselgelt sobitub rohkem hädakaitse versiooniga ehk kirjeldab olukorda selliselt nagu talle oleks olnud suurem oht. Kuivõrd siinkohal ei lähe tema parandatud ütlused kokku V. Ž.i, A. Ž.i, K. B. ütlustega, siis kohus ei saa neid tõendina kasutada, ning kohus loeb eeltoodu alusel selles osas kohtuistungil antud ütlused ebausaldusväärseks. Tähelepanuväärne on, et kõik muutused V. Krutõhi enda ütluses on seotud tema enda tegevuse, panuse pisendamisega konfliktis ja teiste osaliste, sh kannaatnu panuse suurendamisega. Kaitsja viitas, et vastuolud V. Krutõhi ütlustes on seotud sellega, et talt ei ole küsitud kohtueelses menetluses, kas ta soovis või ei soovinud kaitsjat ülekuulamise juurde. Kohus ei näe märgitud asjaolul mingitki seost ütlustes esinevate vastuoludega. V. Krutõhile on kohtueelses menetluses tema õigusi selgitatud, vastupidist ei ole ka kaitsja väitnud. Samuti saab ütlusi toimunu osas anda vaid süüdistatav ise, mitte tema kaitsja. Seega saab vastuolusid põhjendada vaid süüdistatav ise, mitte tema kaitsja, sealjuures selgitades sisuliselt vastuolu esinemise asjaolusid. Kaitsja puudumine ei saa olla sisuline põhjendus, miks süüdistatav ütlusi muudab. Kohtu hinnangul on V. Krutõh oma ütlusi muutnud ilmselgest soovist enda süüd pisendada ja kannatanu (ja tunnistaja) rolli asetleidnus suurendada. 12 Seega on kohus eelnevalt tuvastanud järjepidevuse puuduse ja ebausaldusväärsuse juba V. Krutõhi enda ütlustes, kuid V. Krutõhi ütlustes esineb märkimisväärseid vastuolusid ka tunnistajate ütlustega, milline asjaolu veel enam suurendab tema ütluste ebausaldusväärsust. Nimelt tuleb tõdeda, et V. Krutõhi enda ütlused ei lähe osaliselt kokku ka tema ema I. K.i ütlustega selle kohta, mida poeg talle vahetult pärast sündmust rääkis. Süüdistatav Valentin Krutõhi ema I. K.i ütluste (I kd tl 39-42) kohaselt helistas poeg talle kohe pärast sündmust ja rääkis vahetult pärast seda isiklikul kohtumisel juhtunust järgmiselt: trepil oli temaga koos olnud tütarlaps kukkunud. Trepikojas oli talle keegi jämedalt öelnud või teda haaranud. Trepikojas oli olnud füüsiline konflikt, keegi oli teda hakanud kägistama ja hakanud kätt tõstma tema suhtes. Valvelauas töötanud naisterahvas oli käskinud neil õue minna. Ta oli püüdnud kaugemale ära joosta, kuid nad said ta ikkagi kätte, toimus väike rüselus. Siis ei jaksanud ta enam joosta, kui oli peatusesse jõudnud, palus seal olnud naisterahval politsei kutsuda. Enda kaitsmiseks võttis taskust noa välja, vehkis käega, kuhu pihta sai ei tea. See juhtus nagu automaatselt, üks -kaks ja kõik. Ta nägi, et see inimene hakkas kokku vajuma ja lahkus sealt. Samuti, et ta oli kukkunud ja pea ära löönud ja pea valutab (näidates kukalt). Relva (noa) oli ära visanud, helistas pärast sündmust temale. Maja ees nähes politseid, läks V. Krutõh enne autost välja ja suundus vanaema juurde. Seega, V. Krutõh eitab ise oma kohtus ristküsitlusel antud ütlustes füüsilise konflikti esinemist trepikojas, kuid emale on öelnud, et seal tuldi talle füüsiliselt kallale, kägistati. Samuti kinnitas ta emale, et sai peavigastuse kukkudes, mitte S. P.i löögist nagu ta ise väitis kohtus. Seega on V. Krutõh juba emale kirjeldanud sündmust teisiti, kui enda ütlustes. I. K. kuulati kohtuasjas üle esimese tunnistajana. Talle selgitati õigust keelduda ütluste andmisest oma lähedase (poja) vastu, kuid ta soovis ütlusi anda (kd I kd tl 39). I. K. oli pojaga kohtunud vahetult pärast juhtunut. Kohtul puudub alus kahelda selles, et I. K. oleks andnud valeütlusi-tema ütlustes ei esinenud vastuolusid, need kõlasid usutavalt ja I. K. oli vastates siiras ja avatud. Seega leiab kohus, et I. K. rääkis kohtus tõtt. Puutuvalt V. Krutõhi poolt kuuldusse saigi ta edasi anda seda, mida poeg talle rääkis, kuivõrd ise ta sündmust pealt ei näinud. Samuti on eluliselt usutav, et poeg soovib ema silmis oma süüd pisendada ja kannatanu oma suurendada. Eelnevaga on kohus tuvastanud erinevused V. Krutõhi kohtus antud ütluste ja emale räägitu vahel. Sellele lisaks, nagu eelnevalt märgitud, esinevad olulised vastuolud V. Krutõhi ütlustes ka tunnistajate ütlustega. Vaidlus puudub selles, et tüli sai alguse pärast M. L. kukkumist, kui trepikojas nende juurde tulid S. P. ja V. Ž., kes asusid V. Krutõhi süüdistama. Nagu öeldud, siis S. P. vähemal ja V. Ž. suuremal määral, olid tarbinud alkoholi. V. Krutõhi, M. L. ja V. Ž.i ütlusi arvestades leiab kohus, et trepikojas oli sõnelemine ilma füüsilise kontaktita. Seejärel siirduti alla valvelaua juurde. Valvelauas toimunu kohta selgitab V. Krutõh, et teda kiusati ja rünnati, st S. P. tõukas teda. Kui oli mingi temapoolne tõuklemine, siis ainult selleks, et neid rahule jäetaks. M. L. (II kd tl 75-81) kinnitab, et mehed tulid neid uuesti tülitama ja ei jätnud V. Krutõhi rahule. Tema ise keskendus enda jalale, mitte meestele. Valvetöötaja sai kurjaks, suunas mehed välja. Kui tema u 2 minuti pärast välja läks seisid Valentin ja mehed trepikoja ees. Valentin seisis niisama ja kuulas. Tema läks neist mööda, trammipeatuse juurde. Tunnistaja V. Ž.i ütluste (I kd tl 25pö) kohaselt oli tema sedavõrd alkohoolse joobe seisundis, et mäletab sündmusi katkendlikult. Tema jalad ei pidanud samuti vastu. S. P. oli (alkoholi) võtnud, kuid normaalne. Tema ja S. P. nägid Xxxx maja trepikojas nutvat tütarlast ja noormeest tema juures. Kõik oli rahumeelne. Õues nägi S. P.it kellegagi riidlemas, sõnaliselt ja valjusti ebatsensuurseid sõnu kasutades. Seejärel liikusid nad koos Majaka tn poole nii, et S. P. oli taga pool ja teine mees ees pool. Mõlemad vist peaaegu joostes. Tema ise joosta ei saanud, läks kõndides. Tunnistaja S. P. ütluste 13 (I kd tl 5pö-7pö) kohaselt töötab tema Xxxx valvelauas. 31.01.2021 õhtul tööl olles nägi ta S. P.it, tütarlast, kellel oli midagi jalaga juhtunud ja noormeest. Nad tulid kolmekesi koos alla ja vestlesid rahulikult. Noormees tõukas S. P.it öeldes:“ mine ära, ära sega“. S. P. ei läinud selle peale ära, vastas nalja toonil. S. P. tegi sellise liigutuse nagu kergelt tõukas ta (noormehe) eemale. Noormees ütles: „lähme õue“. S. P. ja noormees (V. Krutõh) läksid õue ja läbi ukse akna nägi tema, et mõlemad lükkasid ja tõukasid teineteist püsti seistes ning täpsustab, et see noormees tõukas S. P.it, kuid viimane ei tõuganud noormeest. Pärast seda läks tütarlaps ära. Tunnistaja A. Ž.i (II kd tl 14-16pö) ütluste kohaselt leidis ta prügikonteinerite juurest isa V. Ž.i ja S. P.i joped. Tunnistaja A. Ž.i (II kd tl 14-16pö) ütluste kohaselt nägi ta Xxxx aknast välja vaadates enda isa V. Ž.it kellegi temale tundmatu noormehega riidlemas, pärast seda kui M. F. oli talle helistanud. Seega puudub vastuolus selles, et V. Krutõhi poole pöördusid alkoholijoobes S. P. ja V. Ž. ning osalised omavahel sõnaliselt vastastikku tülitsesid, sh möönab V. Krutõh ise ebatsensuursete väljenditega vastamist. Edasiselt tekib vastuolu selles, et V. Krutõhi ütluste kohaselt valvelaua juures S. P. tõukas teda, ehk alustas füüsilist kontakti. Tähele tuleb panna, et ka M. L. ei räägi, et valvelaua juures oleksid nende juurde tulnud mehed V. Krutõhi füüsiliselt rünnanud (sh tõuganud), vaid on rääkinud vastastikkusest karjumisest. Tunnistaja S. P. on selgitanud, et V. Krutõh tõukas esimesena S. P.it ning viimane naljatas ja tõukas kergelt V. Krutõhi vastu. Vastuolu seisneb ka selles, et V. Krutõhi ütluste kohaselt tegi S. P. ettepaneku õue üks-ühele rääkima minna, samal ajal kui S. P. sõnul tegi ettepaneku õue minna V. Krutõh. Ka õues toimunu osas on V. Krutõh öelnud, et õues S. P. võttis seljast nahktagi ja viskas maha, mis oli märk kallale tulemisest. Ta ei oska öelda, kas tema poolt oli seal ka mingi tõukamine või mitte. Kui oli, siis selleks, et teda rahule jäetaks. S. P. ja V. Ž. ründasid teda, püüdsid teda lüüa. S. P. on kirjeldanud, aga et vaatas läbi ukses oleva akna õue ja nägi, kuidas V. Krutõh tõukas S. P.it, täpsustades enda esialgset selgitust, et õues oli tõuklemine, kinnitades, et S. P. ei ole V. Krutõhi vastu tõugelnud. Kohtu hinnangul on vahejuhtumi kirjeldamisel kõige objektiivsemaid ja usaldusväärsemaid ütlusi andnud S. P. ja M. L.. S. P.l puudus isiklik tutvus süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja V. Ž.iga. S. P. oli valvelauas tööl, ta ei olnud kaasatud konflikti algusesse trepikojas ning ta andis edasi vahetult enda poolt kuuldut ja nähtut ehk valvelaua juures toimunud vestlust tütarlapse ja 3 mehe osavõtul ning hiljem S. P.i ja V. Krutõhi vahel toimunut läbi ukse akna õues. Tähele tuleb panna, et S. P. oli kaine ja sai objektiivselt keskenduda toimuvale, tema eesmärk oli ühiselamus rahu (sh vaikuse) tagamine, M. L.l valutas jalg ning ta oli peaasjalikult sellele keskendunud, sealjuures oli ta tarbinud alkoholi, kuid selles osas langevad tema ütlused S. P. omadega kokku, et ta ei näinud kannatanut V. Krutõhi tõukamas. V. Ž. oli ilmselgelt tugevas alkoholijoobes (mäletab katkendlikult, jalad ei kandnud), mistõttu on eluliselt usutav, et ta mäletab sündmusi katkendlikult, kuid ka tema on väljendanud, et toimus riidlemine, mitte füüsiline konflikt S. P.i ja V. Krutõhi vahel valvelaua juures. V. Krutõh oli küll kaine, kuid tema ütlused ei lähe kokku teiste ütlustega. S. P.l ja M. L.l puudub igasugune motiiv anda ütlusi V. Krutõhi kahjuks ja kannatanu kasuks. Eeltoodu alusel arvestab kohus S. P. ja M. L. ütlusi kui usaldusväärseid ja eluliselt usutavaid tõendina ning loeb V. Krutõhi ütlused ebausaldusväärseteks ja jätab need tõendikogumist kõrvale. Kohus ei arvesta siinkohal alkoholijoobes olnud V. Ž.i ütlusi selle kohta, et ettepaneku õue rääkima minna võis teha samuti S. P., kuivõrd erinevalt tunnistaja S. P.st oli V. Ž. tugevas alkohoolse joobe seisundis ja on korduvalt kinnitanud, et mäletab toimunud sündmusi katkendlikult. Samuti on ilmne, et kaine inimene mäletab juhtunut adekvaatsemalt ja selgemini kui joobes inimene. Samuti tuleb arvestada, et tunnistaja vastas sellele küsimusele tinglikus kõneviisis, mitte kindlas. Seega on 14 kohus ka antud nüansis tuvastanud V. Krutõhi ütluste erinevuse tunnistajate ütlustest ning loeb selles osas V. Krutõhi ütlused ebausaldusväärseks. Seega loeb kohus eelneva alusel tuvastatuks, et 31.01.2021 toimus trepikojas sõnaline konflikt V. Krutõhi ning S. P.i ja V. Ž.i vahel, mis jätkus valvelaua juures, kus V. Krutõh tõukas esimesena kannatanut. Seejärel tegi V. Krutõh S. P.ile ettepaneku minna õue üks-ühele rääkima ning õues toimus samuti vähemalt V. Krutõhi poolt kannatanu tõukamine. Kohus leiab, et kannatanu võis V. Krutõhi vastu tõugelda nii hoones sees kui ka õues. On ilmne, et alkoholijoobes olnud S. P. ja V. Ž. sekkusid tegeliku vajaduseta V. Krutõhi ja M. L. vestlusse ja tekkinud olukorda, kuid nende sekkumises ei olnud mingitki reaalset ohtu V. Krutõhile/ M. L.le. Samuti ei ole süüdistatav (ega tunnistaja M. L., S. P. ja/või V. Ž.) välja toonud, et oleks toimunud tõsine solvamine või muu ühepoolne sõimuvaling vms. Alkoholijoobes isiku(

1. te)sõnaline ebaadekvaatne tülitamine võib kahtlemata olla häiriv, kuid see ei ole iseenesest põhjuseks füüsiliseks minna. V. Krutõh oli ilmselgelt ärritunud vahelesegamisest ja soovis seda klaarida. Asjaolu, et V. Krutõh ise algatas füüsilise konflikti ja S. P.i õue kutsus, näitab seda, et ta soovis ja oli valmis vastastikuseks kakluseks, mitte ei olnud tema (ega M. L.) jaoks tegemist olukorraga, kus teda (neid) rünnati ja ta oleks hirmul olnud. Juhul, kui õues toimus tõuklemine, siis oli see vastastikuse sõnelemise ja tõuklemise tulemus. Kohus rõhutab, tõendid viitavad sellele, et esimesena ründas kannatanut füüsiliselt V. Krutõh. Tähele tuleb panna, et enne seda ei kirjelda ei M. L. ega S. P., et kannatanu (või V. Ž.) oleksid V. Krutõhi suhtes füüsiliselt agressiivsed olnud, karjumine toimus vastastikku. Kohus ei ole seega seni tuvastanud, et V, Krutõhi/ M. L. elu/tervis või muu õigushüve oleksid olnud vahetult või eesseisvalt ohustatud. Puutuvalt väitesse, et V. Krutõh oli üksi kahe agressiivse mehe vastu ja ta kartis ning et kaitsja hinnangul tuleb kannatanut, V. Ž.it ja A. Ž.it pidada tugevate kehaehitustega isikuteks, märgib kohus järgmist. Kohus ei ole tuvastanud, et V. Krutõh oleks olnud väiksem ja/ või nõrgem S. P.ist ja/või V. Ž.ist. V. Krutõh on neist kõigist noorem (21 aasta vanune), kannatanu oli xxxx ja V. Ž. xxxx, kuid V. Krutõh oli ainsa osalisena kaine. Nii isiku läbivaatusprotokollist (kd I tl 156-163) kui videosalvestiselt (I kd tl 218-219pö) nähtuvalt oli V. Krutõh keskmise kehaehitusega meesterahvas, mitte nõrk (kõhetu) narkomaan nagu ta ennast ise kirjeldas. Vaidlus puudub selles, et kannatanu ja V. Krutõhi pikkuste vahe oli paar sentimeetrit V. Krutõhi kasuks. Kannatanu võis tõepoolest kaaluda V. Krutõhist rohkem, kuid tähelepanuta ei saa jätta, et V. Krutõhil oli näiteks jõudu M. L. 3. korruselt süles alla viia, täisriietuses joosta. Videolt nähtuva põhjal ei torka ka V. Krutõhi põdurus kuidagi silma, vastupidi, ta on normaalselt liikuv, kiire ja aktiivne. Tema n-ö väsimus või hirmunud olek ei paista salvestiselt. Kohtul ei ole tekkinud veendumust, et V, Krutõh alates kõnetamisest trepikojas kuni trammipeatuse juures toimuni reaalselt kordagi kartnud oleks. Vastupidi. Kohtul tekkis veendumus, et V. Krutõh läks n-ö tüliga kaasa ja soovis ka ise kannatanu (ja V. Ž.iga) kakelda. Siinkohal leiab kohus, et eelis oli temal, kui kainel ja teistest nooremal. Ilmselgelt on kaine inimese kiirus ja motoorika võimsamad, kui joobes inimestel. Asjaolu, et V. Krutõh tegelikkuses ei kartnud alkoholijoobes olevaid S. P.it ja V. Ž.it nähtub ka tema tegevusest, nii S. P.i õue kutsumisest, kaikaga kui ka noaga tagasiminemisest. Samuti ei ole ka selles jõuvahekordade küsimuse kirjeldamises V. Krutõh olnud järjepidev. Nimelt samal ajal kui ta on väitnud, et on teistest nõrgem ja seis oli kaks ühe vastu, on ta kirjeldanud, et kui teda üritati maha väänata ja kinni hoida kahe temast oluliselt tugevama ja agressiivse mehe poolt, õnnestus tal lahti rabeleda ja ära joosta. Viimast väidet peab kohus ka eluliselt ebausutavaks. On ilmne, et kui kaks sprotlikult võimekat (nagu V. Krutõh viitab) ja agressiivset meest soovivad ja hoiavad ühte meest kinni, siis sellisest haardest vabanemiseks on vaja erioskusi (mida V. Krutõhil enda sõnul ei ole) ning selliselt on 15 kinnihoitavale kerge n-ö peksa anda. Teisalt, kui kannatanu ja V. Ž. olid sedavõrd alkohoolse joobe seisundis, et ei suutnud kahe peale V. Krutõhi kinnigi hoida, siis on ka eluliselt ebausutav, et nendest reaalselt ohtu V. Krutõhi elule ja tervisele oleks olnud. Kohus meenutab, et siinkohal ei ole ei kannatanul ega tunnistajal käes ühtegi relvana käsitatavat eset (kaigas, nuga vms). Seega on kohus ka siinkohal tuvastanud V. Krutõhi ütlustes elulise ebausutavuse. Edasiselt on V. Krutõh kinnitanud, et tema jooksis S. P.ist ja V. Ž.ist umbes 30-40 meetrit eemale ja võttis tee ääres oleva noore puu toestamiseks mõeldud kaika, lõigates selle nööri lahti endal taskus olnud ja välja võetud noaga. S. P. ja V. Ž. hüüdsid talle järele, et seisa. Sel hetkel, kui ta kaika võttis, siis S. P. ja V. Ž. olid temast umbes 1, 5 meetri kaugusel, jõudsid temani ja ründasid teda kohe. Ta vehkis kaikaga, kuid tee oli libe ja ta kukkus. Kaigas kukkus teiste ette ja ta ei saanud seda enam uuesti võtta. S. P. ja V. Ž. üritasid tema käsi väänata ja ta arvab, et tahtsid, et üks hoiab kinni ja teine peksab teda, kuid olid liiga purjus ja tal õnnestus lahti rabeleda. Kohtueelse menetluse käigus on süüdistatav andnud ütlusi (avaldatud prokuratuuri taotlusel KrMS § 289 alusel, II kd tl 49pö), et tema läks tagasi teiste juurde, sest sai aru, et teda ei jäeta rahule. Esinenud vastuolu (kas tema läks tagasi teiste juurde või teised tulid tema juurde) selgitas süüdistatav kohtuistungil temal ülekuulamisel esinenud šokiseisundiga ning kinnitas, et mäletab käesoleval ajal õigesti, st et teised tulid temale järele kaika võtmise kohta. Samuti selgitab, et eeluurimisel ütles, et võttis noa välja siis, kui S. tema poole tuli, kuid tegelikkuses võttis noa välja selleks, et kaigas nööridest vabaks lõigata. Esimesena võttis kaika enda kätte S. P., hiljem oli see V. Ž.i käes. Ta jooksis teiste inimeste juurde trammipeatusesse, jooksmise ajal ta libastus ja kukkus põlvega vastu trammiteed. Vigastus on fikseeritud tema läbivaatuse protokollis. Pärast oli tal valus joosta. Trammipeatuses olles üks naisterahvas ütles, et kutsub politsei ja tema vastas, et kutsu jah. Ta jäi seisma ja nägi, et S. P. eespool ja V. Ž. jooksevad tema poole, nad hüppasid lumehangedest üle. V. Ž.il oli käes kaigas, kes hoidis seda õlakõrgusel, oli valmis lööma. Ta hoidis kogu jooksu vältel kaigast löögi valmis, kuid natukene allapoole lastuna. Neil oli kavatus teda tabada ja lüüa. Jooksmise ajal karjus S. P., et jää seisma, ma tapan su praegu. Kui nad olid teisele poole kõnniteed jõudnud, siis V. Ž. kukkus. Sel hetkel jõudis temani S. P.. Nende juurde jooksis ka A. Ž.. Kui nad olid kolmekesi trammipeatuse juures, lõi S. P. teda parema rusikas käega vastu pead. Vastuseks prokuröri küsimuse peale täpsustab, et kui V. Ž. kukkus, siis jõudis S. P. temani, siis V. Ž. tõusis ja ründas teda kaikaga joostes tema poole ja tema jooksis ära. Pärast seda kui S. P. teda oli rusikaga pähe löönud, sai tema aru, et nad kolmekesi lihtsalt tapavad ta ära. Ja siis ta võttis noa taskust välja ja instinktiivselt andis kaks lööki, et end kaitsta. Nuga oli väike. Noa tera oli umbes 4-5 cm pikkune ja käepide 9-10 cm, musta värvi, sakkidega. Nuga oli tal enne jope parempoolses taskus. Seljas oli tal musta värvi sulejope. Nuga oli tal paremas käes, noatera oli üles poole, arvab, et võis alt üles lüüa, kuid ei mäleta kuhu ja kuidas lõi. Mõtles, et lõi ühe korra, kuid materjalidest nägi, et kaks korda. Ta ei näinud kuhu lööb, sest vasaku käega varjas nägu ja parema käega lõi. Löömise ajal oli ta püsti, veidi kummargil, selg oli kõver. Kohe pärast lööke hüppas taha (tagasi), S. P. vaatas talle otsa ja küsis:“ miks sa seda tegid?“, millele tema vastas, et „sa ju ründasid mind“. S. P.i löömine noaga oli ilmselt enne trammitulekut umbes 1-2 minutit, videol on näha see, kui ta püüdis tagasi M. L. juurde minna. Noaga löömine oli videosalvestiselt nähtavast kohast paar meetrit edasi. V. Krutõhi ütlustest nähtub, et kannatanu seisis pärast noaga löömist veel 2-3 minutit (mingi aeg) ja siis kukkus, siis tõusis jälle ja kukkus uuesti. Tema ei saanud aru, kui kõvasti kannatanu oli viga saanud. Kannatanu paremal pükste säärel nägi verd. Kohtueelses menetluses avaldatud ütluste kohaselt (avaldatud II kd tl 51) on V. Krutõh kinnitanud, et nägi koheselt verd pükste säärtel alla voolamas ja lume peal oli verd. S. P. kukkus 2-3 korda. S. P. on temast 2-3 cm lühem. Pärast kannatanu kukkumist, hakkas V. Ž. kaikaga vehkima, tema taganes, sai peaaegu kaikaga pihta. Sel hetkel kartis ta M. L. pärast, kes oli trammipeatuses. A. Ž. hakkas aitama S. P.il tõusta. 16 Tunnistaja V. Ž.i ütluste (I kd tl 2-5pö) kohaselt kuskil tee peal kuulis tema S. P.it hüüdmas, et tal (V. Krutõh) on nuga, mispeale ta ise haaras tee pealt kaika (eelnevalt on süüdistatav kinnitanud, et kaigas kukkus tema käest maha). Ta jooksis noormehe juurde, ei mäleta, kus sel hetkel S. P. oli. Seal olid veel juhuslikud möödakäijad. Teha ei jõudnudki ta midagi, sest noormees lõi teda jalgadega rindu ja ta kukkus maha. Siis jooksis kohale tema poeg A. Ž.. Maha kukkudes ta nägi S. P.it teed ületamas ja kukkumas. Samuti nägi ta sel hetkel selle noormehe käes nuga. Tema poeg ütles sellele noormehele, et see ära läheks. Sel hetkel kui ta S. P.it maas olles nägi, oli viimane temast umbes 5 meetri kaugusel, siis ta tõusis, kõndis kõikudes ja kukkus uuesti maha, siis tõusis, kõndis paar meetrit ja kukkus uuesti maha ega tõusnud enam uuesti üles. Varasemaid vigastusi S. P.il ei olnud. S. P. oli üleni verine, st verised olid sviiter ja püksid. V. Ž. oli S. P.ist sel hetkel umbes 2-3 meetri kaugusel. Tunnistaja M. L. ütluste (II kd tl 75-81) kohaselt kui tema trammipeatuses istus, siis ta nägi, et maja nurga tagant tuli välja V. Krutõh ja need 2 meest. Ta sai aru, et Valentin tahtis tema juurde tulla ja need 2 meest kõndisid tal järel. Valentin jooksis meestest umbes 5 meetri kaugusele ette poole ja võttis lume seest püsti puukaika ja tegi sellega vehkimise liigutuse kaks korda. Nagu tahaks hirmutada, ta ei löönud kordagi. Siis kohe viskas kaika maha ja jooksis tema poole. Kiilakas mees võttis kaika maast ja mõlemad jooksid Valentinile järele. Valentin jooksis üle tee, jäi seisma. Siis jõudsid mehed temani ja kiilakas üritas teda lüüa, kuid Valentin jooksis uuesti eest ära. Mehed keerasid ümber ja hakkasid ära minema, Valentin hakkas uuesti tunnistaja poole tulema. Siis hakkasid mehed uuesti Valentini poole tulema. Valentin jõudis tunnistaja selja taga asuvale sõiduteele, mehed jõudsid tema juurde. Tal oli naljakas seda vaadata, et need purjus mehed ei jäta Valentini rahule oma käitumisega. Keeras neile selja. Seejärel nägi Valentini ära jooksmas, pööras ringi (tagasi) ja nägi et kannatanu püksisäär oli täiesti verine. Siis kukkus ta kõhu peale lume sisse, u 15 sekundit seisis. Siis läks tema Valentini juurde, viimane ütles, et talle et lõi seda meest noaga. Tunnistaja K. B. ütluste (II kd tl 17pö-21pö) kohaselt jalutas tema 31.01.2021 kella 21.30 ajal. Majaka tn-l märkas ta kolme meest, kellest kaks olid justkui paaris ja üks üksinda. Nad karjusid vene keeles, kõrgendatud toonidel, sõnadest ei saanud tema aru. Hiljem kannatanuks osutunud (kohtumenetluses tuvastatuna S. P.) mees oli passiivsem. Üks mees läks ja lammutas puude juurest pika toika (kohtumenetluses tuvastatuna süüdistatav V. Krutõh) ja liikus tagasi nende kahe mehe poole. Jäi mulje, et ta tahtis rünnata pigem. Kui ta seda tegi, olid teised kaks sama koha peal, ei järgnenud talle. Siis see toikaga mees ja teine mees (mitte kannatanu, kohtumenetluses tuvastatuna V. Ž.) läksid rüselema, olid pikali auto parkimiskohal. Samal ajal kannatanu lihtsalt seisis. Siis noormees kaikaga (V. Krutõh) jooksis ära. Teised kaks hakkasid rahulikult Sikupilli trammipeatuse poole kõndima. Siis tuli ärajooksnud noormees (V. Krutõh) tagasi, ilmselt see mees, kes enne rüseluses osales, võttis kaika kaasa (V. Ž.). Noormees läks sama mehega uuesti rüselema. Tunnistaja teatas, et tema kutsub politsei, millele noormees vastas, et kutsu jah. Enne rüselust oli olukord justkui rahulik. Esimese rüseluse ajal seisis kannatanu eemal, teise rüseluse ajal käeulatuses. Esimest korda kukkus kannatanu teise rüseluse ajal ja siis roomas üle valli tagasi kõnni teele. Samal ajal kui tema häirekeskusesse helistas, kukkus kannatanu auto teele, seal oli verd. Noormees jooksis uuesti ära. Mingi hetk tuli sinna keegi neljas mees, kes justkui püüdis rüselust lahutada (kohtumenetluses tuvastatuna A. Ž.), kuid ei olnud sellega seotud. Kannatanu kukkus selili. Kohus ei näe, et K. B. ütluste usaldusväärsust kõigutaks asjaolu, et ta ei mäleta, millal ilmus tema vaatevälja A. Ž.. Tunnistaja on seda selgitanud veenvalt, et tegemist ei olnud tema jaoks olulise faktiga ning kinnitas veelkord, et neljas mees (s.o. A. Ž. kakluses ei osalenud). 17 Tunnistaja R. T. ütluste (I kd tl 7pö-11) kohaselt on tema akende ees nähtav Sikupilli trammipeatuse Ülemiste poolne suund. 31.01.2021 aknast õue vaadates nägi ta kahte seltskonda. Neist 2-ne seltskond liikus just nagu eespool kesklinna poole ja seal oli ühe mehe käes kaigas, vehkides pea kohal ähvardavalt nagu tahaks lüüa, ja nende taga liikus 3-4 meheline seltskond nende poole. Sellest seltskonnast hüppas üks kaikaga mehele rindu, mees kukkus ja kaigas lendas eemale. Edasi oli sõnelemine. Korraga kukkus vasakpoolsest seltskonnast viimasena kõndinud mees tikksirgelt vastu asfalti. Umbes 1-1, 5 minuti pärast tõusis püsti, kõndis edasi natukene ja kukkus uuesti. Kõndides ta taarus. Kokku kukkus ta kolmel korral, siis pandi talle jope peale. Häirekeskusesse helistas siis, kui see mees jäi hange lamama. Kohus ei nõustu kaitsjaga selles, et R. T. mõnest muust sündmusest räägib. On ilmne, et tegemist on sama sündmusega, seda kinnitab nii häirekeskusesse tehtud kõne aeg, seal märgitud asukoht kui ka kõne sisu, mis kattub nagu eelnevalt kirjeldatud teiste tunnistajate ütlustega just käesoleva teo tehioludega. Samuti on R. T. ütluste puhul oluline meeles pidada, et ta nägi sündmusi aknast, tänaval liikus veel inimesi, mistõttu ei saanudki ta omada täit ülevaadet osalejate ega juhtunu suhtes, vaid sai anda edasi seda mida tema nägi ja tajus, sealjuures kuulmata mida räägitakse. Küll aga sai tunnistaja aru, et toimub venekeelne sõimlemine. Tunnistaja A. Ž.i (II kd tl 14-16pö) ütluste kohaselt leidis ta prügikonteinerite juurest isa V. Ž.i ja S. P.i joped. Tunnistaja A. Ž.i (II kd tl 14-16pö) ütluste kohaselt nägi ta Xxxx aknast välja vaadates enda isa V. Ž.it kellegi temale tundmatu noormehega riidlemas. Ta läks õue. Jõudes Grossi poe juurde nägi ta paremal sõidutee keskel seismas S. P.it, teised seisid umbes 5 m kaugusel ja klaarisid suhteid. Tema isal oli käes kaigas (kepp) ja noormehel nuga. Nuga oli paremas käes, tera oli umbes käelaba pikkune, suunaga alla poole. Nende vahemaa oli umbes 2-3 meetrit. Kui tema isa juurde jõudis, oli kaigas maha kukkunud, ta viis isa ära ja palus noormehel lahkuda. Noormees ütles talle, et nad ründasid teda. Siis nägi ta, et S. P. kukkus. Ta läks ja aitas ta püsti ja läksid koos, nii et S. P. liikus ise, üle tee ja S. P. kukkus uuesti ning ta nägi, et S. P.i käed on verised. Hindamaks süüdistatava ja tunnistajate ütluste usaldusväärust märgitud asjaolude osas, arvestab kohus nende võimalikku objektiivsust, asukohta ja elulist usutavust ning kõrvutab nende ütlusi teiste tõenditega. Tunnistaja R. T. oli tänaval toimunud sündmuste juhuslik pealtnägija, ta ei tunne osapooli ega oma seega mingitki põhjust valetamiseks. R. T. nägi sündmusi läbi akna, osaliselt oli tema vaateväli piiratud (II kd tl 8, 9). See selgitab kohtu hinnangul piisavalt, miks R. T. nimetas kahte seltskonda ja pakkus suurema osalejate arvu, sealjuures on ka teised tunnistajad möönnud, et tänaval oli veel inimesi, viimane nähtub ka videosalvestiselt. R. T. ei kuulnud läbi akna sõnu, kuid tajus tülitsemist. Sealjuures aga läheb tema kirjeldatud kaikaga vehkimise ja V. Ž.ile rindu hüppamise ning kannatanu kukkumiste kirjeldus kokku K. B. ja V. Ž.i ütlustega, erinedes V. Krutõhi ütlustest. Seltskondade suuruse osas on eksimus vaatevälja piiratusest ja kaugusest ning asjaolust, et tänaval veel inimesi liikus, mõistetav ega kummuta tunnistaja ütluste usaldusväärsust nendes olulistes nüanssides. Kohus ei ole erinevalt kaitsjast tuvastanud sisemisi vastuolusid ega ebausaldusväärsust R. T. ütlustes. Eeltoodu alusel loeb kohus R. T. ütlused usaldusväärseteks. Juhuslik kõrvalseisja/pealtnägija oli ka tunnistaja K. B.. K. B. ei tunne osalisi ega oma seega mingitki põhjust valetamiseks. K. B. on kinnitanud, et sõnelus oli venekeelne ja ta ei mõista vene keelt. Siinkohal tuleb tähele panna, et K. B.l oli kõige parem ülevaade sündmusest, sest ta oli vahetus läheduses ja nägi toimunut kõrvalt pealt. Tähele tuleb panna sedagi, et K. B. ütlused kohtus ja V. Krutõhi ütlused osaliselt kohtueelses menetluses on olnud samuti kokkulangevad tuvastatud vastuolu osas. Kohus ei ole tuvastanud sisemisi vastuolusid ega ebausaldusväärsust 18 K. B. ütlustes. Eeltoodu alusel loeb kohus K. B. ütlused usaldusväärseteks. Eluliselt usutav on ka see (nagu ka eelnevalt märgitud), et V. Ž. mäletabki juhtunut katkendlikult ehk osaliselt, kuivõrd ta oli tarvitanud suuremas koguses alkoholi. Kuivõrd tema ütlustes ei ole vastuolusid, need lähevad antud asjaolude selgitamisel kokku tunnistajate ütlustega, siis loeb kohus need usaldusväärseks. Kohus jätab tõendikogumist kõrvale tunnistaja M. L. kohtus antud ütlused, kuivõrd leidis tuvastamist, et ta oli ebaadekvaatses seisundis. Seevastu ei vaielnud kaitsja vastu ja prokurör avaldas KrMS § 291 lg 1p 3 alusel M. L. kohtueelses menetluses antud ütlused. Kohus nõustub osalistega selles, et KrMS § 291 lg 3 sätestatud eeldused on täidetud ehk puudub alus kahelda ütluste andmise asjaoludes, tunnistaja isik ei anna alust kahelda tema ütluste usaldusväärsuses ning tegemist on olulist asjaolu kajastava tõendiga. Samuti on vastaspoolel olnud piisavalt võimalusi esitada vastuväiteid. Kohtule esitatud tõendite pinnal tunnistaja terviseseisundi (II kd tl 37-46) ajalise raami osas ja arvestades antud ütluste sisu, nende kokkulangemist teiste tõenditega, saab kohus asuda seisukohale, et kohtueelses menetluses ütlusi andes oli M. L. võimeline andma tõepäraseid ütlusi ning tema ütlused on usaldusväärsed (k.a. eelnevalt kirjeldatud osades), mistõttu kohus arvestab neid tõendina. Kohtu hinnangul on keskse tähtsusega, et K. B. kinnitab, et V. Krutõh ise eemaldus kannatanust ja V. Ž.ist, samal ajal kui need kaks ei järgnenud talle, vaid seisid sama koha peal. Seda kinnitab ka M. L.. On ilmne, sh eluliselt usutav, et kui need kaks oleksid soovinud V. Krutõhi rünnata, oleksid nad talle järgnenud. V. Krutõh läks eemale, võttis noa abil kaika ja ise naasis sellega kannatanu ja V. Ž.i juurde. Siinkohal erinevad aga ka K. B. ja M. L. ütlused vähesel määral. K. B. sõnutsi tekkis rüselus V. Krutõhi ja V. Ž.i vahel ning S. P. seisis eemal. M. L. nägi ainult, et V. Krutõh vehkis kaikaga ja viskas seejärel selle maha. Kohtu hinnangul on juhtunu osas tõepärased K. B. ütlused. Esmalt oli tema kaine, erinevalt M. L.st, kes oli alkoholi tarbinud. Samuti ei varjanud K. B. vaadet osalistele mitte midagi, samal ajal kui M. L. istus ootepaviljonis ja läbi selle nägi toimuvat. Arvestada tuleb ka sellega, et M. L.l valutas jalg, mis võttis samuti tema tähelepanu kogu sündmuste jälgimise kestel. Nagu eelnevalt öeldud, on ka V. Krutõh kohtueelses menetluses tunnistanud, et ta eemaldus ja läks ise tagasi, olles seega andnud varasemalt K. B. ütlustega selles asjaolus riimuvaid ütlusi. Seega leiab kohus, et Xxxx maja juurest lahkus esimesena V. Krutõh ning kannatanu ja S. P. järgnesid talle kõndides (vähemalt sellest hetkest, kui nad olid K. B. vaateväljas). Asjaolu, kas S. P. esialgu võis joosta, nagu väljendas V. Ž., ei oma tähtsust, kuivõrd tänavale jõudes, ta juba igal juhul kõndis. Siinkohal nähtub tunnistaja ütlustest, et toimus venekeelne vastastikune sõimlemine, kuid ei nähtu, et oleks olnud kannatanu ja V. Ž.i poolset vägivalda V. Krutõhi suunas. Nagu eelnevast selgub, siis tänaval olles ei ole S. P. või V. Ž. teinud rünnakuna tõlgendatavaid liigutusi või kasutanud sellisena võetud sõnu. Arvestades, kui suures osas on kohus tuvastanud ebausaldusväärsuse V. Krutõhi ütlustes, samuti sisemised vastuolud ja ebajärjepidevuse tema ütlustes, ei pea kohus usaldusväärseks tema ütlusi ka selles, et kannatanu tänaval teda tapmisega ähvardas. Selline ähvardus (eriti kui saaks arvata, et V. Krutõhil olnuks alust arvata, et seda tuleb tõsiselt võtta) väljenduks ka teistsuguses teopildis – ilmselgelt kui kannatanul olnuks plaan V. Krutõh tappa, oleks ta liikunud kiiremini, agressiivselt ja jätkuvalt osalenud tülis. Midagi sellist aga tunnistajad ei kirjelda. Kui toimus ka vastastikune sõimlemine, siis ei saa seda lugeda tõsiseltvõetavaks ähvarduseks (eelseisvaks ohuks), kuivõrd sõimeldi vastastikku ning siinkohal on oluline tähele panna, et S. P. oli samal ajal V. Ž.ist taga pool ega kujutanud mingitki ohtu V. Krutõhile, kui pärast V. Krutõhi kaikaga naasmist toimus rüselus V. Krutõhi aj V. Ž.i vahel. Tunnistaja K. B. sõnul oli S. P. passiivne osapool. Määrava tähtsusega on ka asjaolu, et viimased ei järgnenud V. Krutõhile, vaid V. Krutõh ise eemaldus, teised jäid paigale ja V. Krutõh tuli ise nende juurde tagasi kaikaga. Teisipidi öeldes ei teinud 19 kannatanu (ja V. Ž.) tänaval midagi sellist, mida saanuks tõlgendada ohule või eesseisvale ohule V. Krutõhi (ja M. L. jaoks). Selliselt jätkas V. Krutõh ise ja provotseeris ise edasi kestma eelnevalt alustatud (sõimlemine, tõuklemine) vastastikkust kaklust. Taaskord peab kohus märkima, et V. Krutõhi selline käitumine ei viita mitte hirmule kahe agressiivse joobes meesterahva ees, vaid väljendab objektiivsele kõrvaltvaatajale soovi kakelda ehk osaleda vastastikuses kakluses. Kaikaga S. P.i ja V. Ž.i juurde tagasi tuli V. Krutõh, viimased ei ajanud teda taga ning tal puudus igasugune vajadus ennast (M. L.
2. t)kaitsta. Ta tuli tagasi, et rünnata. V. Krutõhi käitumine on iseloomulik ja tavapärane tavalisele tülist hoogu saanud isiku käitumisele, kes soovib tüli jätkata, mitte sellest väljuda. Samuti ei ole kohus tuvastanud, et tänaval oleks toimunud kannatnuu ja/või V. Ž.i poolt V. Krutõhi ja/või M. L. solvamist või ühepoolset sõimuvalingut vms. Eeltoodu alusel leiab kohus, et V. Krutõh lahkus Xxxx maja juurest esimesena, oli tänaval esimesena, suundus ilma vahetu või eelseisva vägivalla ohuta teistest eemale, noa abi kasutades võttis kaika ja naasis sellega S. P.i ja V. Ž.i juurde, kelledest viimasega tekkis ka füüsiline rüselus, mistõttu kaigas maha kukkus ja ta ise eemale jooksis. Rüseluse tekkimist saab selgitada ka asjaoluga, et V. Ž. kuulis S. P.it hüüdmas, et tal (V. Krutõh) on nuga. See on eluliselt usutav, arvestades, et V. Krutõh võttis kaika kättesaamiseks välja taskus olnud noa ja S. P. võis seda näha. Ka V. Krutõhi järgnev käitumine ei toeta kohtu hinnangul hädakaitses tegutsemist. Nimelt olles eemaldunud pärast V. Ž.iga rüselemist, kõndisid kannatanu ja tunnistaja rahumeelselt edasi (sh K. B. ütluste kohaselt oli kõik justkui maha rahunenud), kui V. Krutõh ise nende juurde tagasi tuli. Tal puudus igasugune objektiivne põhjus tagasi kannatanu ja V. Ž.i juurde tulla. V. Krutõhi ütlusi selle kohta, et nii V. Ž. kui ka S. P. jooksid ja hüppasid üle lumehangede, ei kinnita samuti ei M. L., K. B. ega R. T.. Sealjuures on taaskord märkimisväärne, et V. Ž. liikus eespool ja S. P. taga pool, ning esimese rüseluse ajal V. Krutõhi ja V. Ž.i vahel oli S. P. eemal, teise ajal samas lähedal (K. B. ja R. T. ütlused). Nii K. B. kui R. T. ütlused kaikaga mehe kohta (tänaval pärast esimest rüselust) selles, et see ei olnud kannatanu, on riimuvad. Ka M. L. on kinnitanud, et kaikaga üritas (hiljem) lüüa V. Ž. (kiilakas mees). Samuti A. Ž. kinnitab, et kaigast nägi ta isa (V. Ž.
3. i)käes, nähes samal ajal nuga V. Krutõhi käes. Siinkohal on oluline tähele panna, et tunnistaja K. B. ütluste kohaselt võttis V. Ž. kaika alles siis, kui V. Krutõh tagasi tuli, st ta ei võtnud kohe kaigast ega asunud sellega nt V. Krutõhi taga ajama vms, kohus meenutab, et sealjuures oli V. Ž.il eelnev teadmine, et V. Krutõhil on nuga. Nüüd toimus teine füüsiline kontakt V. Krutõhi ja V. Ž.i vahel, nimelt lõi V. Krutõh V. Ž.it jalgadega rindu, millest V. Ž. maha kukkus, nähes siis ka ise nuga V. Krutõhi käes. Sellekohaseid V. Ž.i ütluseid kinnitab ka tunnistaja R. T., kes juhtunut (rindu hüppamist) aknast nägi ning tunnistaja K. B., kelle ütluste kohaselt läksid samad mehed uuesti rüselema. Samuti kinnitas M. L., et V. Ž. just nagu tahtis lüüa V. Krutõhi kaikaga, mida saab omakorda lugeda kokkulangevaks vastastikuse rüseluse kirjeldusega. Seejärel teatas K. B., et kutsub politsei, millele V. Krutõh vastas, et kutsu jah. Asjaolu kohta, et K. B. poole politsei kutsumise jutu järgselt vaadates V. Krutõhi nägu hirmunud võis olla, tuleb märkida, et enne seda oli tema miimika agressiivne ja ründav (K. B. ütlused). On loomulik, et kakluse/konflikti käigus mõnel hetkel võib miimika väljendada hirmu ja teisel viha. Järjepidevat ega märkimisväärset hirmu V. Krutõhi käitumises ei ole kohus objektiivsete asjaolude pinnalt kogu sündmuste ahelda käigus tuvastanud. Seega ei ole ka antud tegevuses kohus tuvastanud V. Krutõhile (M. L.
4. le)ohtu või vahetult eesseisvat ohtu, vaid vastupidi, V. Krutõh ise naasis vastastikkusesse kaklusesse ja ise provotseeris selle jätkumist. M. L. kirjeldus selle kohta et mehed justkui järgnesid V. Krutõhile, tuleb tähele panna, et tunnistaja nägemisulatuses 20 liikusidki mehed selliselt, et V, Krutõh eespool ja teised kaks taga pool, mistõttu vastuolu K. B. ütlustega siin ei ole. Tunnistaja kirjeldab samamoodi, et pärast seda kui V. Ž. üritas süüdistatavat lüüa, hakkasid mehed ära minema, kuid pöörasid siis ümber ja hakkasid süüdistatavale järgi tulema, temale tundus see naljakas. Seejärel pööras ta selja ja ei vaadanud nende poole enam. Antud juhul on oluline tähele panna, et olukord ei tundunud ka sellele tunnistajale ohtlik, vaid naljakas. Lisaks kõigele eelnevalt märgitud vastuoludele, kinnitas V. Krutõh kohtus, et ta kukkus ja vigastas põlve, kuid ema sõnade kohaselt rääkis ta kukkumisel saadud peavigastusest, viidates kuklale. Samal ajal kohtus märkis V. Krutõh, et S. P. lõi teda rusikaga pähe. Viimast asjaolu ei kinnita ükski sündmust pealt näinud tunnistaja (K. B., R. T., V. Ž.). Vastupidi nii K. B. kui ka R. T. ütlustest nähtub selgelt, et juba tänaval ja trammipeatuse juures kannatanu ja V. Krutõhi vahel ei olnud füüsilist konflikti. Füüsiline rüselus oli kokku kahel korral V. Krutõhi ja V. Ž.i vahel (K. B. ütlused, R. T. ütlused), mis lähevad kokku selles osas ka V. Ž.i ütlustega. Isiku läbivaatusprotokollist V. Krutõhi kohta (I kd tl 154-164) nähtub punetus paremal põlvel (I kd tl 154). Kohus kaitsja poolt viidatud peavigastust osundatud fotol (I kd tl 158) ei näe. Samuti ei ole kaitsja ei kohtueelses menetluses ega kohtus taotlenud peavigastuse tuvastamist, sh ekspertiisi või tunnistajate (fotod teinud politseiametnike vms) ülekuulamist. Eeltoodu alusel ei pea kohus V. Krutõhi ütlusi selles osas, et S. P. teda pähe lõi, usaldusväärseks. Kohtu hinnangul toimus nüüd, Xxxx maja ees (trammipeatuse juures) kannatanu löömine noaga kahel korral (kohus on seda analüüsinud täpsemalt eelnevalt). Kaitsja väide, et noalöögid, mis tabasid kannatanut erinevatesse kohtadesse, viitavad tahtlusele vabaneda õigusvastaselt ründest, jääb arusaamatuks. Mõlemad noalöögid tabasid kannatanut eespoolt kehatüve piirkonda. Ei saa möönda, et üks löök oleks tabanud jalga ja teine kõhtu vms. rinnaku ja ülakõhu vahe ei ole sedavõrd suur, et see annaks aluse järeldada tahtluse erinevust, arvestades kui lähestikku kannatanu ja V. Krutõh olid. Nad olid enamvähem sama pikad, asusid teineteise suhtes vastastikku. Kuivõrd kohus ei näe sündmuste jadas erinevalt kaitsjast rünnet V. Krutõhi vastu, siis ei saa kohus ka jaatada asjaolu, et V. Krutõh kogu sündmuse jadas rünnet tõrjus ja lõpetas selle noalöökidega S. P.i pihta. Nagu eelnevalt korduvalt rõhutatud, siis kohus möönab, et sõnalise tüli alustajateks olid kannatanu ja V. Ž., reageerides ebaadekvaatselt M. L. nutule trepikojas. Kuid on ilmne, et sellest ei saanud ühepoolset rünnet V. Krutõhi vastu, vaid V, Krutõh vihastus sekkumisest ja asus rünnakut ise juhtima (kutsudes õue 1:1 rääkima, haarates kaika, haarates noa ja joostes korduvalt ise tagasi meeste juurde), sellisel juhul saab rääkida tavapäraselt omavahelisest vastastikkusest kaklusest, mitte ühepoolsest ründest, mis vajas lõpetamist. Isegi kui jaatada, et V. Krutõh pidigi valvuri sõnade peale koos Pavloviga majast väljuma, ei saa ühelgi juhul jaatada et ta pidi kaikaga tagasi tulema või et ta pidi trammipeatuse juurde tagasi jooksma. Ei pidanud. Tal oli vaba voli lahkuda ja konflikt oleks lõppenud. Kaitsja hinnangul (hädakaitses tegutsemise osas) olid V. Krutõhi vastas kaks äärmiselt agressiivset meest, kelledest ühel oli nüüdseks käes puust kaigas, mis oli otsene oht V. Krutõhile. Kohus on eelnevalt põhjendanud, et ei pea V. Krutõhi teistest oluliselt nõrgemaks ning et tegemist oli vastastikuse kaklusega. Samuti on kohus tähelepanu juhtinud, et kaika võttis esimesena V. Krutõh, teiste juurde naasis ja kaikaga ründas esimesena V. Krutõh, kaika V. Ž.i käest lõi ära V. Krutõh. Noa võttis välja ja ainsana kasutas nuga V. Krutõh. Kohus ei nõustu kaitsja järeldusega, et A. Ž.i poolt öeldud „mine minema“ tulnuks tõlgendada kui saabunud ohtu veel ühe ehk kokku kolme isiku poolt. Olukorras, kus A. Ž. ei olnud 21 konfliktiga seotud ja toimetas minema oma isa, ei olnud selliseks järelduseks mingit alust. Samuti ei ole selline väljend omane ei ähvardusele ega viita algavale kaklusele. Puutuvalt V. Krutõhi väitesse, et asjaolu, et V. Ž. ja kannatanu võtsid Xxxx juures joped seljast, mis oli märk algavast kaklusest, märgib kohus, et nagu eelnevalt öeldud oli tegemist vastastikuse kaklusega, mistõttu asjaolu, miks nad ülariided ära võtsid, ei oma tähtsust. Ülariiete leidmist maja juurest kinnitab A. Ž.. Puutuvalt väitesse, et V. Krutõh tegutses hädakaitses ka M. L.t silmas pidades, märgib kohus, et see väide jääb tagajärjetuks. Esmalt nähtub, et kannatanu ja V. Ž. ebakohaselt püüdsid M. L.t aidata/kaitsta, kuuldes tema nuttu trepikojas ning kogu sündmuste ahelda käigus ei nähtu nende ebakohast pöördumist tütarlapse poole ega tegevust tema suunas, st ei nähtu et ka trammipeatuse juures oleksid nad M. L.le ohtu põhjustanud või tänaval talle mingisugustki tähelepanu pööranud. Viimast ei kinnita ka V. Krutõh ise. Samuti ei tundnud M. L. ise ega täheldanud ka juuresviibinud tunnistajad temale ohtu/ebakohast tähelepanu. Seega on see alusetu väide ja V. Krutõhi poolt otsitud õigustus enda teole. Siinkohal, peatub kohus eraldi ka kannatanu käitumisel/tegevusel. On tuvastatud, et kannatanu (koos V. Ž.iga) sekkusid trepikojas, kui arvasid, et M. L. vajab abi ja eeldasid, et V. Krutõhi tegevus on tütarlapse nutu põhjustanud. Seega, olles küll joobes, tuleb märgata, et meeste eesmärk oli üllast tahtest kantud – sooviti tütarlast aidata. Ka valvelaua juures küsis kannatanu M. L.lt tema jala kohta. Seega uuesti tuleb märgata, et kannatanu (ja V. Ž.) ei tülitanud V. Krutõhi iseenesest halbade kavatsustega (nad ei asunud solvama, tüli normima, alkoholi tarbima kutsuma), vaid sooviga aidata. Võimalik, et sellest edasi arenenud nende poolsed süüdistused V. Krutõhi aadressil olid väljendatud ebatsensuurselt ja samas toonis vastamist möönab ka V. Krutõh, seega algaski vastastikune sõimlemine. Tähelepanuväärne antud juhul on ka see, et kui valvelaua juures oli sõnaline konflikt ja esmane füüsiline kontakt (tõuklemine) toimus V. Krutõhi poolt kannatanu suhtes, millele viimane vastas kerge tõuklemisega (S. P. ütlused), õues tõukles süüdistatav samuti kannatanuga, siis edasiselt tänaval kuni noa andmiseni trammipeatuse juures toimusid füüsilised rüselused ainult süüdistatava ja V. Ž.i, mitte kannatanu vahel. Seega hinnates kannatanu käitumist, tuleb tõdeda, et ta oli ennast konfliktist distantseerinud juba pärast Xxxx maja juures toimunud sõnelust. Tänavale jõudes, enne kui süüdistatav kaika haaras, oli ta teistest maha jäänud (K. B., R. T.), ta ei osalenud esimeses ega ka teises rüseluses (K. B., R. T., M. L., V. Ž.; A. Ž.). Salvestiselt nähtuvalt kannatanu seisis, vehkimist näha ei ole. Seega ei ole kannatanu enda käitumisega provotseerinud ega seadnud ühelgi juhul V. Krutõhi ohtu. Kohus ei ole tuvastanud ühtegi kannatanu poolset solvamist või vägivalda V. Krutõhi aadressil. Alates hetkest, kui V. Krutõh tegi ettepaneku välja minna, nõustusid sisuliselt mõlemad mehed kakluses osalema. V. Krutõh ei väljendanud sealjuures nt valvurile hirmu või soovimatust meestega välja minna, vastupidi, ta ise soosis seda. Tähele tuleb panna, et tunnistaja M. L. kirjeldab, et tema väljumisel majast (umbes 2 minuti pärast) mehed rahulikult rääkisid, st ei olnud konflikti nagu kirjeldas süüdistatav, et teda kohe rünnati. Siinkohal tuleb meeles pidada ka seda, et kannatanu oli alkohoolse joobe seisundis ja süüdistatav oli kaine. Usutav on ka A. Ž.i väide, kinnitades süüdistatava ütlusi, et V. Krutõh ütles talle, et nemad ründasid mind. Kohus ei näe selles vestluses toetust hädakaitseseisundis viibimisele, kuivõrd tegemist oli pooliku tõega. Selleks hetkeks oli tõepoolest ka V. Ž. süüdistatavat kaikaga lüüa üritanud, olid toimunud viimasega vastastikused kaklused, kuid nagu kohus eelnevalt tuvastas, et omanud need puutuvust kannatanuga. Eluliselt ebausutav on ka süüdistatava väide, vähemalt põhjenduste osas, viidates taaskord hädakaitses tegutsemisele, selles, et pärast noaga löömist kannatanu küsis temalt:“ miks sa seda tegid?“, millele tema vastas:“ sa ju ründasid mind“. Kohtu hinnangul olukorras, kus kannatanu oleks süüdistatavat 22 rünnanud, ei oleks ta avaldanud imestust noalöökide üle. Vastupidiselt leiab kohus, et imestuse avaldamine on eluliselt usutav olukorras, kus kannatanu ei rünnanud süüdistatavat, kuid viimane lõi teda noaga, millest tekkiski kannatanul imestusena väljendatud küsimus. Seega, ei ole kohus uuritud tõendite pinnalt tuvastanud, et reaalne oht V. Krutõhi (ja M. L.) elule või tervisele olnud oleks. Võttes arvesse, et kannatanu ja V. Ž. oli tugevas joobes ja V. Krutõh kaine ning analüüsides tunnistajate ütlusi, ei ole sedastatav tema ähvardamine ega reaalne vägivald kahe (alkoholijoobes) mehe poolt V. Krutõhi suhtes, vastupidi. Esimesena haaras kaika V. Krutõh. On eluliselt usutav, et kannatanu võis nuga V. Krutõhi käes näha ja seda ka hüüda nii, et V. Ž. kuulis, mispeale on selgitatav, miks viimane ise maha kukkunud kaika haaras, kui V. Krutõh nende poole tagasi tuli. Samas, kuivõrd V. Krutõh ise korduvalt meeste juurde tagasi läks on selge, et tal oli soov noaga rünnata, ühtegi teist põhjust tagasi minna tal ei olnud. Samuti, nähes V Krutõhi käes nuga, on sellega selgitatav, miks V. Ž. kaikaga vehkis, veel enam, pärast S. P.i kukkumist V. Krutõhhi kaikaga ähvardas, kuni A. Ž. neid eraldas. Siinkohal on taaskord oluline, et K. B. tajus vahetult, et A. Ž. püüdis kaklust lahutada, mitte ei osalenud selles. Reaalne hirm ja olukorra ohtlikkuse taju võib kuuluda ilmselgelt kakluse juurde (ajal kui V. Krutõh ja V. Ž. rüselesid kahel korral), kuid siinjuhul on määrav see, et tegemist oli vastastikkuse kaklusega ning sellisel hetkel kasutas V. Krutõh kakluses nuga kaklusega mitteseotud kannatanu suhtes. Kohus ei ole eelnevaga tuvastanud ka kannatanu (ega V. Ž.
5. i)poolt V. Krutõhi (ega M. L.) solvamist, ühepoolset sõimuvalingut, rünnet, ründega ähvardust ega muud sellist olukorda, mis annaks aluse arvata, et V. Krutõhi (või M. L.) elu/tervis vms õigushüve oleksid olnud eesseisvalt või vahetult ohustatud. Seega ei kinnita kohtu hinnangul V. Krutõhi teoeelne käitumine hädakaitseseisundis viibimist ega keelueksimuses tegutsemist, tal ei olnud ex ante olukorda hinnates ühtegi alust arvata, et teda (M. L.
6. t)ootab ees rünne. Kokkuvõtvalt ei nähtu kogutud tõenditest, et V. Krutõh oleks olnud kogu sündmuste ahela käigus hirmunud, kaitsevõimetu, et teda oleks (ilma vastastikuses kakluses osalemiseta) rünnatud, sealjuures viisil, mis õigustaks temapoolset kaika ja noa võtmist ja nendega vehkimist ning veel enam noaga kannatanu löömist. Ei saa rääkida ka V. Krutõhil antud sündmuste jadas (s.o. trepikojas, valvelaua juures, maja juures õues, tänaval või trammipeatuse juures) tegutsedes muude valikute puudumisest, kuivõrd ta ise naasis ja provotseeris vastastikuse kakluse jätkumist. Tuleb siiski tähele panna, et V. Krutõhil oli korduvalt võimalus konfliktist eemalduda ning puudus igasugune vajadus kaika ja noaga löömise järele. Temal kainena puudus vajadus alkoholijoobes meestega sõnalisse konflikti astuda, ta ei olnud sunnitud õue minema (ta oleks saanud keelduda ja selgitada, et vajab abi, kuid selle asemel ta ise soovis õue rääkima minna ehk soovis ise tülitseda ja oli valmis kaklema), ta ei pidanud tõuklema kannatanut ei valvelaua juures ega ka õues (sest kannatanu ei tõugelnud teda), tal puudus igasugune vajadus minna eemale, võtta kaigas ja sellega naasta, olukorras, kus teised talle ei järgnenud. Veel enam puudus tal pärast seda uuesti vajadus naasta ja noaga tüli käigus V. Ž.iga kannatanut lüüa, ta oleks saanud minna teiselt poolt ringi M. L. juurde trammipeatusesse. Arvestades nende väikest vahemaad, kuid siiski erinevaid asukohti, on välistatud, et V. Krutõh noaga lüües eksis selles, keda ta lüüa soovis – seda ei ole V. Krutõh ka ise väitnud. Kohtu hinnangul, hiljemalt sellest hetkest, kui V. Krutõh eemaldus kannatanust ja tunnistajast, võttis kaika, sellega ründas, provotseeris ta kakluse edasise jätku ise ega saa siinkohal nagu öeldud rääkida sellest, et tema hädakaitseseisundis viibinud oleks, vaid taaskord tuleb tõdeda, et tegemist oli vastastikkuse kaklusega. Hädakaitse seisundis tegutsemist ei saa jaatada ka V. Krutõhi teojärgse käitumise pinnalt. Pärast noaga löömist jooksis V. Krutõh sündmuskohalt ära, seejärel viskas ära teotoimepanemise 23 vahendiks olnud noa ning läks esialgu uurimisorganite eest pakku. Sealjuures on ta möönnud, et nägi noalöökide järgselt kannatanul verd, kannatanu kukkus, tõusis ja kukkus uuesti ning jäi lamama. Samuti tunnistas V. Krutõh samas sündmuskohal M. L.le ja natukene aega hiljem oma emale, et lõi kannatanut noaga. V. Krutõh ei ole teinud koha peal midagi selleks, et tuvastada kannatanu vigastused, nende raskusaste, pakkuda esmaabi või kutsuda välja kiirabi, sealjuures oli konfliktis osalejatest tema ainsana kaine. Seega viitab V. Krutõhi teojärgne käitumine samuti tapmisele, mitte hädakaitseseisundis tegutsemisele. V. Krutõhi väide politsei kartuse osas jääb alusetuks, ühtegi tõendit selle kohta, et politsei oleks V. Krutõhi suhtes vägivaldne olnud, ei ole kohtule esitatud. Samuti ei takistaks võimalik hirm politsei ees kutsuda kannatanule kiirabi või anda esmaabi. Kohtu hinnangul jooksis V. Krutõh ära eeldatava karistuse hirmus, kuivõrd lisaks toimepandud teole, oli ta selle toime pannud katseajal, mis tähendab, et ta pidi juba tol hetkel mõistma, et teda ootab ees reaalne pikemaajalisem vabaduskaotus. Kohus nõustub kaitsjaga selles, et lähtudes ainult ja täiel määral V. Krutõhi ütlustest, tuleks suhtuda täie tõsidusega esitatud hädakaitseversiooni, kuid kohus on V. Krutõhi ütlused teiste tõenditega ümber lükanud. V. Krutõhi ütlused selle kohta, et kannatanu tema peale karjus, teda tõukas, õues Xxxx maja juures teda ründas, koos V. Ž.iga talle järgnesid joostes ja üle hangede hüpates, kui ta kaigast võtma läks, kohe ründasid, teda tappa ähvardasid samas tänaval, kannatanu teda pähe lõi, misjärel ta noa haaras ja enesekaitseks lõi, ei ole kohtulikul uurimisel kinnitust leidnud, vastupidi, need on teiste eelkirjeldatud tõenditega täielikult ümber lükatud. Kohus leiab kokkuvõtvalt, et V Krutõh ei ole 31.01.2021 kordagi olnud hädakaitseseisundis, seega ei ole ta saanud selles seisundis tegutseda ega ka hädakaitse piire ületada. Kuivõrd kohtuasjas ei ole tuvastatud ka ühtegi kannatanu ega V. Ž.i ühepoolset sellist tegevust, mis viitaks kaklusele, soovile V. Krutõhi (tervist, mõnda muud õigushüve) kahjustada, siis ei saanud V. Krutõh tegutseda ka nagu ka eelnevalt märgitud keelueksimuses. Samuti, kuna V, Krutõh on kohtu hinnangul toime pannud kavatsetusega tapmise, ei aktualiseeru

§ 117koosseis.

Kuna eelneva põhjal ei saa sedastada ka kannatanu poolt süüdistatavas esile kutsutud tugeva hingelise erutuse seisundit (seda mitte üheski sündmuse etapis), pole põhjust analüüsida võimalikku

§ 115koosseisule vastavust.

Seega, arvestades V. Krutõhi teoeelset käitumist, vastastikust sõimlemist ja kaklust, ise konfliktsituatsiooni kahel korral naasmist, kakluse jätkumise provotseerimist, jõuliselt kahel korral temaga mitte rüselenud kannatanu löömist noaga elutähtsate organite piirkonda ning sellele järgnevat lahkumist sündmuskohalt, on kohtu hinnangul tõendatud, et V. Krutõh lõi S. P.it kahel korral noaga kavatsetult ning on seega toime pannud teise inimese tapmise, mis on kvalifitseeritav

§ 113lg 1 järgi.

V. Krutõh on täisealine, süüvõimeline meesterahvas. Eeltoodu alusel leiab kohus, et tema süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad ning tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud

§ 113lg 1 järgi.

KARISTUS Kohus uuris süüdistatavat iseloomustavate andmetena Valentin Krutõhi karistusregistri väljatrükki (I kd 165-166), Harju Maakohtu 18.03.2020 kohtuotsust (I kd tl 167-170), Viru Vangla iseloomustust V. Krutõhi suhtes (II kd tl 56-58) ning I. K.i ütlusi (I kd tl 39-48). Tõendist isiku maksustatava tulu kohta nähtuvad Maksu- ja Tolliameti andmed V. Krutõhi sissetulekute kohta 2020. aastal (I kd tl 182-183). 24 Eelnevaga on tõendatud, et V. Krutõh on varasemalt kohtulikult karistatud kahel korral. Viimati 18.03.2020.a Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja poolt

§ 121

lg 2 p 3; § 183 lg 1 ja § 263 lg 1 p 1 alusel vangistusega 3 aastat 3 kuud 29 päeva, millest arvati maha eelvangistuses viibitud 2 kuud ja lõplikuks karistuseks mõisteti 3 aastat 1 kuu 29 päeva vangistust,

§ 74

lg-te 1, 3, 5 alusel katseajaga 4 aastat.

§ 75lg 2 p 2, 21 ja 8 alusel määrati lisakohustused.

10.12.2020.a Harju Maakohtu määrusega jäeti V. Krutõhile mõistetud karistus täitmisele pööramata (kuigi ta oli korduvalt rikkunud narkootiliste ainete tarvitamise kohustust ja korduvalt rikkunud elektroonilise valve ajakava) ning talle määrati lisakohustused ja katseaega pikendati 4 kuu võrra, kuni 18.07.2024.a. 28.10.2021.a koostatud teabenõude vastusest nähtub, et V. Krutõh oli allutatud kriminaalhooldusele alates 03.04.2020.a. Talle on tehtud üks kirjalik ettekirjutus teavituskohustuse rikkumise eest, kui ta ei ilmunud tööle ega teavitanud sellest tööandjat. Alkoholitarvitamise kontrolli tulemused on olnud negatiivsed, kuid narkootikumide tarvitamise tulemused on olnud 17-st korrast 4-l korral positiivsed. 06.08.2020 esitas kriminaalhooldaja erakorralise ettekande seoses lisakohustuse rikkumisega ja 10.12.2020 kohtumäärusega pikendati katseaega nelja kuu võrra. Pärast seda hakkas V. Krutõh endale probleeme teadvustama ja otsima lahendusi. Pöördus MTÜ-sse Elulootus, osales Anonüümsete Narkomaanide kogunemistel, leidis ise endale püsiva töökoha, tal oli tüdruksõber ja ta astus samme iseseisva elu alustamiseks. Pärast käesolevat juhtumit vastas ametniku e-kirjale ja pöördus ametniku soovitusel ise politseisse. Suhtlemisel ametnikuga on avatud ja siiras. I. K. iseloomustab poega positiivselt, kinnitades, et poeg on sõltuvustega tegelenud ja oli pärast toimepandut šokis. Kinnitab, et poeg käis tööl ja soovis iseseisvat elu alustada. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Kohus lähtub karistuse mõistmisel

§ 56

lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, seejuures arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

§ 113

lg 1 näeb karistusena ette kuue- kuni viiteistaastase vangistuse, seega on sanktsiooni keskmine määr 10,5 aastat vangistust. Karistuse mõistmisel arvestab kohus, et kannatanu noaga löömisele eelnes sõnaline ja väheoluline füüsiline konflikt, millise algataks esmaselt oli kannatanu ise, kuid millise jätkumises on suurem osa süüdistaval ja tunnistajal. Kohus arvestab, et süüdistatav oli kaines olekus ja kannatanu ning tunnistaja olid alkoholijoobes. Kohtu hinnangul oli tegemist väheintensiivse ja lühiajalise ründega, st süüdistatav sooritas kavatsetult kaks kiiret, teineteisele järgnevat noalööki kannatanu suunas, väikeselt vahemaalt, kannatanu elutähtsate organite piirkonda. Kohus arvestab teo toimepanemise asjaolusid, et V. Krutõhi ja M. L. poole pöördusid ja sõnalist tüli alustasid kannatanu ja tunnistaja V. Ž., tõuklemist alustas V. Krutõh, kannatanu ega tunnistaja ei rünnanud V. Krutõhi sealjuures noa ega muu enamohtliku relvaga, vaid süüdistatav ise eemaldus ja ilma, et teised oleksid talle järgnenud võttis kaika ja naasis sellega teiste juurde, kui see tema käest maha kukkus, siis tema teistkordse naasmise järel haaras kaika V. Ž.. Kannatanu oli tänaval kulgenud sündmuste ajal passiivne, olles esimese rüseluse ajal 25 eemal ja teise ajal juures. Nagu öeldud, arvestab kohus, et tüli esmaseks algatajaks oli kannatanu (koos V. Ž.iga), kes tülitasid M. L. nutu pärast süüdistatavat ja temaga koos olnud tütarlast, kuid tüli jätkamises on suurem osa süüdistataval, kes kohtu hinnangul ise aktiivselt ja füüsiliselt rünnates kakluse jätku provotseeris. Samuti ei saa jätta tähelepanuta, et V. Krutõhil oli korduvalt võimalus eemalduda konfliktist. Lüües kannatanut vähese kauguse pealt noaga ülakõhtu ja rindu sai V. Krutõh aru, et selle tagajärjeks võib olla surm. Sellele vaatamata ta lahkus koheselt sündmuskohalt, viskas minema mõrvarelva ega teinud midagi selleks et kannatanu seisundit tuvastada, talle abi osutada või abi kutsuda. Sealjuures nägi ta ise pärast kannatanu noaga löömist verd ja seda, kuidas kannatanu kukkus, tõusis ja uuesti kukkus. V. Krutõh suhtus seega saabunud tagajärge ja kannatanu abistamisesse külmalt ning seadis esiplaanile enda pakkumineku plaani. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et V. Krutõhi süü

§ 113mõistes on keskmääras.

V. Krutõhi käitumises ei ole kohus tuvastanud karistust kergendavaid asjaolusid. Kohtu hinnangul V. Krutõh ei soovi võtta toimepandu eest vastutust, vaid enda ütlustega püüab enda tegu õigustada, enda teopanust vähendada ja kannatanu süüd suurendada. Selliselt ei ole aga võimalik rääkida kahetsuse siirusest. Mitte põhjusel, et V. Krutõh viitab kannatanu osalusele juhtunus, vaid seetõttu, et ta on enda ütlusi muutnud ajas kannatanu süüd nende läbi suurendades ja andes kohtu hinnangul valdavalt ebausaldusväärseid ütlusi. Küll aga arvestab kohus sellega, et vaatamata pakkuminekule, ilmus V. Krutõh siiski ise uurimisorganitesse. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Seega nähtub karistusregistriandmetest ja kriminaalhooldaja ettekandest, et 13.08.2019.a Harju Maakohtu otsusega karistati V. Krutõhi mh nii

§ 121

lg 2 p 3 ja

§ 263

lg 1 p 1 järgi, vastavalt kannatanu korduvas kehalises väärkohtlemises, varem kehalise väärkohtlemise toime pannud isikuna ning teise kannatanu suhtes avalikus kohas vägivalla tarvitamises (

§ 263

). Kokku mõisteti koos

§ 183

lg 1 alusel mõistetud karistusega liitkaristuseks 2 aasta pikkune vangistus, millest kuulus kohesele ärakandmisele 2 kuud 1 päev vangistust. Ülejäänud 1 aasta 9 kuud 29 päeva vangistust jäeti tingimisi täitmisele pööramata 2 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga, kohaldades ka kontrollnõudeid. Lisaks, viimati karistati V. Krutõhi eelpool viidatud 18.03.2020.a Harju Maakohtu otsusega

§ 263lg 1 p 1 järgi ehk taas avaliku korra raske rikkumise eest vägivallaga.

Talle mõisteti lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 1 kuu 29 päeva vangistust, mis jäeti

§ 74

lg-te 1, 3, 5 alusel tingimisi täitmisele pööramata 4-aastase katseajaga ühes elektroonilise valve, kontrollnõuete ja lisakohustuste kohaldamisega. Vägivaldsete episoodide esinemist varasemalt on möönnud ka V. Krutõhi kaitsja ja selgitanud V. Krutõh ise. Eelnev V. Krutõhi elukäik viitab seega üheselt sellele, et tema väljakujunenud käitumismustriks on vägivallasüütegude toimepanemine ning seda just avalikus kohas. Ka käesolev tegu on toimepandud tänaval ehk avalikus kohas. V. Krutõh on käesoleva teo toime pannud katseajal, ta on eelnevalt kahel korral karistatud vägivallakuritegude toimepanemise eest. Siinkohal on oluline, et karistused on mõistetud lühikese aja vältel (2019, 2020), sealjuures on V. Krutõh viibinud ka 2 kuud eelvangistuses, kuid see kõik ei mõjutanud teda õiguskuulekale teele asumast. Oluline on ka tähele panna, et V. Krutõhile on antud kahel korral võimalus enda suhtumist, elustiili ja käitumismustrit, sh konfliktide vägivalla teel lahendamist muuta, jättes temale mõistetud vangistused tingimisi kohaldamata. Kriminaalhooldaja ettekandest nähtuvalt toimus tema arvates muutus pärast katseaja pikendamist, misjärel V. Krutõh asus astuma reaalseid samme enda hoiakute muutmiseks ja sõltuvusest vabanemiseks, kuid sellele vaatamata on ta toime pannud käesolevas asjas etteheidetud teo. Kohus jääb kaitsjast eriarvamusele, et varasemat karistatust ei saa arvestada, kuivõrd need eelnevad kuriteod olid 26 toimepandud joobes ja lähedase isiku vastu. Kohus möönab, et seekord oli V. Krutõh kaine ja tegutses temale võõra isiku suhtes. Samas ei saa mööda vaadata asjaolust, et vägivalla kaudu olukordade lahendamine on V. Krutõhile omane käitumismuster. Nagu öeldud, oli tal võimalus eemalduda konfliktist, lahkuda. Ta ei teinud seda. Samuti tuleb tähele panna, et tema teod on läinud ajas raskemaks. Tähele tuleb panna ka V. Krutõhi ütlusi selle kohta, et ta kandis nuga endaga kaasas, taskus igapäevaselt. Kohtu hinnangul ei ole noa pidev kaasas kandmine, sealjuures lahtiselt taskus, tavapärane. Pigem viitab see sellele, et V Krutõh oli aldis konflikti sattuma ja oli ennast juba ette varustanud relvaga, et seda vajadusel kohe ja kiiresti kasutada saaks. Seega arvestades kannatanu vähest osa konflikti tekkimisel ja lõpptulemuses, V. Krutõhi vabatahtlikku ilmumist pärast pakkuminekut uurimisorganitesse, tema positiivset iseloomustust emalt ja kriminaalhooldajalt, leiab kohus, et need asjaolud vähendavad V. Krutõhi süü suurust keskmisel määral. Samas tema kahekordne varasem karistatus vägivallakuritegude toimepanemise eest, kuriteo toimepanemise katseajal, kakluse jätkumise provotseerimine ja keskmises määras teosüü aga suurendavad tema süü suurust keskmisest määrast rohkem. Kõiki märgitud asjaolusid arvesse võttes, leiab kohus, et V. Krutõhi süü on keskmäärast vähesel määral suurem ning talle tuleb mõista karistus sanktsiooni keskmäärast kõrgem ehk 12 aastat vangistust. Kohtu hinnangul ei ole V. Krutõh sellises vanuses, et see oleks põhjuseks talle karistuse määramise üldistest põhimõtetest kõrvalekaldumiseks. Asjaolu, et käesoleva kohtuotsusega temale varasemalt mõistetud karistus täitmisele pööratakse, on samuti tema enda käitumise tulemus ega mõjuta karistuse mõistmist käesolevas asjas talle soodsamas suunas. Kuivõrd V. Krutõh on käeoleva teo toime pannud katseajal, siis tuleb

§ 65

lg 2 alusel mõista liitkaristus Harju Maakohtu 18.03.2020 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa ehk 3 aasta 1 kuu ja 29 päeva võrra, mõistes lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 15 aastat 1 kuu ja 29 päeva. Süüdistataval tuleb ära kanda mõistetud vangistus tähtajalise reaalse vangistusena. Karistusaja hulka tuleb lugeda süüdistatava eelvangistuses viibitud aeg ning karistuse kandmise alguse ajaks tuleb lugeda süüdistatava kinnipidamise aeg, s.o. 01.02.2021.a. TÕKEND Valentin Krutõh oli kahtlustatavana kinni peetud 01.02.2021 ning Harju Maakohtu 03.02.2021 kohtumäärusega vahistatud. Harju Maakohtu 31.03.2021 ja 28.05.2021 kohtumäärustega pikendati V. Krutõhi suhtes vahi all pidamise tähtaega kuni 01.07.2021 (I kd tl 145-153, 171181). 29.06.2021 kohtumäärusega andis Harju Maakohus V. Krutõhi kohtu alla ja jättis temale kohaldatud tõkendi muutmata (I kd tl 12-15). 15.10.2021 kohtumäärusega jättis kohus V. Krutõhi ja tema kaitsja taotluse tõkendi vahistamise asendamiseks elektroonilise valvega rahuldamata ja luges vahistatuse jätkuvalt põhjendatuks (I kd tl 224-230) Tõkendi üle otsustamisel tuleb silmas pidada kõiki KrMS §-s 127 sätestatud aspekte: kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. V. Krutõhile on esitatud süüdistus

§ 113lg 1 järgi ehk raskes I astme isikuvastases kuriteos.

Süüdistatav on teo toimepannud katseajal, olles eelnevalt kahel korral kohtulikult karistatud, sh vägivallakuritegude toimepanemise eest. Süüdistatav asus ennast vahetult pärast 27 kuritegu varjama, kuigi seejärel on ise ilmunud politseisse järgmisel päeval. Süüdistataval oli tugivõrgustik (ema, tüdruksõber) ja töökoht ning ta oli allutatud ka kriminaalhooldusele, mis sujus positiivselt, kuid need asjaolud ei takistanud teda käesolevat kuritegu toimepanemast. Kohus möönab, et vahistamisalused aja jooksul vähenevad, kuid siiski tuleb tähele panna, et need ei ole süüdistatava puhul ära langenud. Kohtupraktikas on leitud, et teatud hetkel võib edasine vahi all pidamine olla üldse välistatud, sest on jõutud õigusriiklikult lubamatu valuläveni (RKKKm 1-16-2411/677, p 22). Kohtu hinnangul käesolevas asjas seda valuläve ületatud ei ole. Kohtumenetlust on toimetatud aktiivselt ja mõistliku aja jooksul. Arvestades, et süüdistatavale on mõistetud pikemaajalisem reaalne vabaduskaotus on oht lisaks eeltoodule ka selles, et isik asub kõrvale hoiduma kohtuotsuse täitmisest, kuivõrd süüdistatav on juba lühiajaliselt eeluurimise ajal pakku läinud. KrMS § 130 lg 41 kohaselt võib kohus vahistada vabaduses viibiva süüdistatava, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Eeltoodu alusel on kohtu hinnangul jätkuvalt põhjendatud kuni kohtuotsuse jõustumiseni kohaldada tõkendit vahistamine, seejärel kuulub tõkend tühistamisele. MENETLUSKULUD Kriminaaltoimiku andmetel on käesolevas kriminaalasjas menetluskuludeks määratud kaitsja tasud kohtueelses menetluses summas 362,40 eurot; DNA-ekspertiisi kulu summas 1254 eurot, ja surnu kohtuarstliku ekspertiisi kulu summas 222 eurot. Lisaks on Valentin Krutõhi kaitsja Toomas Alp taotlenud kohtult 3500 eurot (ilma käibemaksuta) hüvitamist valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Vastavalt

§ 180lg-le 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. Kr

MS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on I astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha suurus 2,5kordne palga alammäär, s.o 1635 eurot, mis kuulub Valentin Krutõhilt väljamõistmisele. Lähtuvalt kohtupraktikas väljendatud seisukohast, peab kohus võimalikuks vähendada DNAekspertiisi eest väljamõistetavat summat, sõltuvalt ekspertiisiobjektide, mitte reaktsioonide arvust (RKKKo 3-1-1-120-12, p 6.2). Seega kuulub DNA-ekspertiisi eest hüvitamisele kokku vastavalt 10 ekspertiisiobjektile (2 võrdlusproovi ja 8 kogutud proovi) vastav summa ehk 570 eurot, ülejäänud osas (s.o 684 euro osas) tuleb ekspertiisiasutusele tekkinud kulu jätta KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. Samas on põhjendatud Valentin Krutõhilt välja mõista surnu kohtuarstliku ekspertiisi kulu, kuivõrd see seostub tõendamisvajadusega ja kuriteo asjaolude väljaselgitamisega. Lisaks jäävad Valentin Krutõhi kanda ka määratud kaitsja kulud summas 362,40 eurot. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava puhul ka erandlikke asjaolusid, mille puhul oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. Valentin Krutõh on noor töövõimeline isik, kes saab ka vangistuses tööle asuda ja asuda hüvitama väljamõistetavaid menetluskulusid. Tulenevalt menetluskulude suhtelisest suurusest, peab kohus võimalikuks ajatada väljamõistetavate menetluskulude hüvitamise. Kohus määrab menetluskulude hüvitamise tähtajaks 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest igakuiste maksetena. ASITÕENDID 28 Kriminaalasjas on asitõenditeks erinevad kogutud proovid, kaigas, salvrätik, 2 tulemasinat, suitsupakk, viinapudel, S. P.i riietusesemed (jope, kampsun, pluus, püksid, aluspüksid, sokid, jalanõud, soe aluspesu) ning lisaks on asja materjalidele lisatud 2 DVD-plaati salvestistega. Arvestades, et kõik nimetatud esemed on väärtusetud (sh S. P.i riietusesemed, mida kannatanu tagasi ei soovinud ja mis on täilikult rebenenud ja veremäärdumistega – II kd tl 117-128pö), kuuluvad need KrMS § 126 lg 3 p-st 4 tulenevalt hävitamisele. Kriminaaltoimikus asuvad 2 DVD-plaati on asitõendite vaatlusprotokollide lisad, mis tuleb KrMS § 126 lg 3 p-st 1 lähtudes kriminaalasja materjalide juurde. Kohus juhindub KrMS § 126, § 130; § 175, § 178 lg 4; § 179, § 180 lg 1, 3; § 306, § 311-313, § 315, § 318-319. (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Väliste kohtunik Aet Vilgats rahvakohtunik Andrus Kasema rahvakohtunik 29