Kriminaalasi nr 1-20-9192 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10.03.2022.a. Tallinn, Tallinna kohtumaja Kriminaalasja number 1-20-9192 (20230100660) Kohtu

§ 289lg 1 alusel ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tunnistaja J.

A. 30.07.2020.a tunnistaja ülekuulamise protokollist (t kd 3 lk 146) alt viimane lõik, mis algab sõnadega ,,Lisan veel“ ja lõpeb sõnadega ,,tapmisest“. Kaitsja vaidles vastu. Kohus rahuldas prokuröri taotluse, kuna esines vastuolu ja prokurör avaldas tunnistaja ülekuulamise protokolli eelviidatud ulatuses.

§ 289lg 1 alusel ütluste usaldusväärsuse kontrolliks, vastuolude tõttu tunnistaja H.

H.’u 07.08.2020.a tunnistaja ülekuulamise protokollist (t kd 3 lk 149) ülevalt

1. rida ühe lause, mis algab sõnadega ,,Egon rääkis“ ja lõpeb sõnadega ,,sõbra surnuks“, samuti
2. rida ühe lause, mis algab sõnaga ,,Lisaks“ ja lõpeb sõnadega ,,ei ole“, samuti
3. rida ühe lause, mis algab sõnaga ,,Küsisin“ ja lõpeb sõnadega ,,politseiga tulevad“. Kaitsja vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas prokuröri taotlused ja prokurör avaldas tunnistaja ülekuulamise protokolli eelviidatud ulatuses.

§ 289

lg 1 alusel vastuolude tõttu süüdistatava Egon Õnne 26.06.2020.a kahtlustatava ülekuulamise protokollist (t kd 4 lk 146) alt 19. rida ühe lause, mis algab sõnadega ,,Kuna ma“ ja lõpeb sõnaga ,,ähvardavad“. Kaitsja vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ja prokurör avaldas kahtlustatava ülekuulamise protokolli eelviidatud ulatuses.

§ 289

lg 1, § 293 alusel vastuolude tõttu süüdistatava Egon Õnne 26.06.2020.a kahtlustatava ülekuulamise protokollist (t kd 4 lk 147) ülevalt 10. rida ühe lause, mis algab sõnadega ,,Üritasin nagu“ ja lõpeb sõnaga ,,rinnakorvi“. 6 Kaitsja vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ja prokurör avaldas kahtlustatava ülekuulamise protokolli eelviidatud ulatuses.

§ 289

lg 1, § 293 alusel vastuolude tõttu süüdistatava Egon Õnne 26.06.2020.a kahtlustatava ülekuulamise protokollist (t kd 4 lk 144) ülevalt 5. rida ühe lause, mis algab sõnadega ,,Kuna ma“ ja lõpeb sõnaga ,,suri“. Kaitsja vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ja prokurör avaldas kahtlustatava ülekuulamise protokolli eelviidatud ulatuses.

§ 289

lg 1, § 293 alusel vastuolude tõttu süüdistatava Egon Õnne 26.06.2020.a kahtlustatava ülekuulamise protokollist (t kd 4 lk 148) ülevalt 1. rida ühe lause, mis algab sõnaga ,,Panin“ ja lõpeb sõnaga ,,lahkusime“. Kaitsja vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ja prokurör avaldas kahtlustatava ülekuulamise protokolli eelviidatud ulatuses.

§ 289

lg 1, § 293 alusel vastuolude tõttu süüdistatava Egon Õnne 05.11.2020.a kahtlustatava ülekuulamise protokollist (t kd 4 lk 157) alt 3. rida ühe lause, mis algab sõnadega ,,Ma siis“ ja lõpeb sõnaga ,,astusin“. Kaitsja vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ja prokurör avaldas kahtlustatava ülekuulamise protokolli eelviidatud ulatuses.

§ 289

lg 1, § 293 alusel vastuolude tõttu süüdistatava Egon Õnne 26.06.2020.a kahtlustatava ülekuulamise protokollist (t kd 4 lk 149) ülevalt 1. rida ühe lause, mis algab sõnadega ,,Priit ütles“ ja lõpeb sõnaga ,,roomama“. Kaitsja vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ja prokurör avaldas kahtlustatava ülekuulamise protokolli eelviidatud ulatuses.

§ 289

lg 1, § 293 alusel vastuolude tõttu süüdistatava Egon Õnne 26.06.2020.a kahtlustatava ülekuulamise protokollist (t kd 4 lk 149) alt

1. rida ühe lause, mis algab sõnadega ,,Priit isegi“ ja lõpeb sõnaga ,,kopsu“. Kaitsja vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas prokuröri taotluse ja prokurör avaldas kahtlustatava ülekuulamise protokolli eelviidatud ulatuses. Kohus kohustas prokuratuuri koostama päringut Tallinna Vanglale seoses süüdistatava tervisliku seisundiga. Prokurör koostas Tallinna Vanglale päringu 19.05.2021.a (t kd 4 lk 130131), millisele saabus vastus 20.05.2021.a (t kd 4 lk 132-139). Päring, vastus avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele. Kaitsja taotles lisada kriminaalasja materjalidele Tallinna Vangla 19.05.2021.a vastuse päringule (t kd 4 lk 141). Prokurör vastu ei vaielnud. Vastus avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele. Kaitsja taotles kohtu kaudu Tallinna Vanglale päringu koostamist süüdistatava iseloomustavate andmete osas. Prokurör vastu ei vaielnud. Kohus pidas kaitsja taotlust põhjendatuks ning koostas 28.06.2021.a päringu Tallinna Vanglale (t kd 4 lk 181), millisele saabus vastus 06.07.2021.a (t kd 4 lk 183-184). Kohus kohustas prokuratuuri koostama Tallinna Vanglale päringu seoses millega on süüdistatav pöördunud psühholoogi/psühhiaatri vastuvõtule ning millal lõpetati süüdistatavale psühhotroopseid aineid sisaldavate ravimite andmine. 7 Prokurör koostas Tallinna Vanglale päringu 20.05.2021.a (t kd 4 lk 193-194), millisele saabus vastus 27.05.2021.a (t kd 4 lk 195-196). Päring, vastus avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele. 23.08.2021.a määrusega rahuldati prokuröri taotlus ning kohus kohustas Keskkriminaalpolitseid viima läbi asitõendiks olevate mobiiltelefonide Huawei (pakend 3, pakend 4) vaatlus, selgitamaks välja, kas mobiiltelefonides sisaldub foto või videofaile sureva või surnud P. T. pildistamise või filmimise kohta (t kd 4 lk 197-198). Päringule saabus vastus 15.09.2021.a asitõendi vaatlusprotokollide näol (t kd 5 lk 39-45), millised poolte nõusolekul avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele. Tunnistaja E. N. edastas prokuratuurile fotod Egon Õnne kirjast kannatanule. Prokurör esitas fotod kohtule, kaitsjal vastuväiteid ei olnud, need avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele (t kd 4 lk 212-216). Prokurör taotles lisada täiendavate tõenditena 02.11.2021.a päringu MTÜ Xxxxle ja vastuse päringule (t kd 5 lk 46-49). Kaitsja leidis, et tõend ei ole asjakohane. Kohus rahuldas prokuröri taotluse, vastus ja vastus päringule avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele. Kaitsja taotles lisada täiendava tõendina Tallinna Vangla sotsiaaltöötaja 26.11.2021.a vastuse päringule seoses süüdistatavaga (t kd 5 lk 50). Prokurör vastu ei vaielnud. Kohus rahuldas kaitsja taotluse ja vastus päringule avaldati ja lisati kriminaalasja materjalidele. Kohtuistungil kuulati vahetult häirekeskusele tehtud kõne salvestist. Poolte seisukohad: Prokurör oli seisukohal, et Egon Õnne süü KarS § 114 lg 1 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud kohtueelses menetluses kogutud ning kohtuistungitel uuritud tõenditega. Tapetu T. O. puhul leidis prokurör, et tegu pandi toime kavatsetusega ning E. Õnne tahtlus ulatus ka julmal viisil tapmise toimepanemiseni. Tapetu P. T. puhul leidis prokurör, et tegu pandi toime otsese tahtlusega ning E. Õnne tahtlus ulatus ka piinaval viisil tapmise toimepanemiseni. Prokurör taotles Egon Õnne süüdi tunnistamist ja karistamist KarS § 114 lg 1 p 1, 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises eluaegse vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks lugeda 25.06.2020, mil E. Õnne oli kahtlustatavana kinni peetud. Ka palus prokurör jätta kriminaalmenetluse kulud E. Õnne kanda. Kaitsja oli seisukohal, et tema hinnangul kannatanu (T. O.) kehale astumine ei sisusta täielikult julma teoviisi. Kaitsja märkis, et süüdistatav on eitanud tapmise tahtlus. Kaitsja leidis, et E. Õnne tegu T. O. suhtes tuleks kvalifitseerida KarS § 113 lg 1 järgi, kuid palus kaaluda ka süüdistatava teo vastavust KarS § 118 lg 1 p 1 ja 7 koosseisule. P. T.t puudutavas episoodis märkis kaitsja, et süüdistatav ei tunnista end antud kuriteo toimepanemises süüdi, ta tunnistas end süüdi T. O. korteris P. T.le 3 löögi tegemises ning seoses sellega on võimalik süüdistatavale inkrimineerida KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu. Kaitsja oli seisukohal, et uuritud tõenditest ei nähtu E. Õnne süü P. T. surma põhjustamises. Ka rõhutas kaitsja, et kuna P. T.le kõikide süüdistuses nimetatud vigastuste tekitamine E. Õnne poolt ei ole tõendatud, siis ei saa sisustada piinavat teoviisi. Kaitsja leidis, teises tapmises ei ole E. Õnne süü tõendamist 8 leidnud ning korduvus ei ole tuvastatav. Ka märkis kaitsja, et prokuröri karistusettepanek ei ole põhjendatud. Seonduvalt menetluskuludega märkis kaitsja, et süüdistataval ei esine sellist tervislikku seisundit, mis annaksid aluse menetlusekulude osalise riigi kanda jätmise, kuid arvestades võimalikku pikka vanglakaristust tuleks menetluskulude tasumine ajatada maksimaalse tähtaja peale. Süüdistatav avaistungil tunnistas end süüdi osaliselt, kuid eitas mõlema isiku tapmist. Süüdistatav märkis, et ta ei tapnud P. T.t, ka ei matnud ta P. T.t, et varjata kuritegu. Süüdistatav palus end antud kuriteos õigeks mõista. Ka märkis süüdistatav, et ta ei kavatsenud T. O. tappa ning T. O. suhtes toimepandud vägivalla aja oli ta alkoholijoobes. Süüdistatav märkis, et tunnistab end süüdi T. O. surma põhjustamises pahaaimamatult. Süüdistatav palus ümber kvalifitseerida temale süüks arvatav tegu KarS § 114 lg 1 p 4 järgi ja kvalifitseerida tema tegu KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Ka märkis süüdistatav, et ta palub kohtult leebemalt karistust. Kannatanu kohtuvaidluste raames sõna ei soovinud. III KOHTU JÄRELDUSED Kohus, viinud läbi kohtuliku uurimise, ristküsitlused, uurinud kirjalikke tõendeid ja hinnanud kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt, leiab järgmist: I T. O. elukohas, Xxxx, toimepandud T. O. julmal viisil tapmine, P. T. korduv rusikaga rindkerre löömine T. O. tapmise aeg ja koht leidis tõendamist kohtus uuritud tõenditega, sh süüdistatava ütlustega. Kohtus leidis tõendamist ka 16.06.2020.a enne T. O. juurde Xxxx jõudmist E. Õnne ja P. T. liikumiskava ja T. O. elukohta liikumine, seal viibimine ja sealt lahkumine ning ses osas ei ole süüdistatava E. Õnne ütlustes alust kahelda, kuna tema väited riimusid teiste kogutud ja kohtus uuritud tõenditega. Nii väitis ristküsitlusel süüdistatav E. Õnne, et ta koos P. T.ga 16.06.2020.a suundus päeval Järve Selverisse, ostis sealt alkoholi Jägermeister ja nad hakkasid Selveri lähedal bussipeatuses jooma (t kd 4 lk 6) ja siis sõitsid bussiga Magistrali kaubanduskeskusesse, kus käidi pangas ja osteti hulga alkoholi (t kd 4 lk 7) ja kuhu telliti takso, millega sõideti korraks Selverisse ja siis Xxxx T. O. elukohta. Sama kinnitavad asitõendi vaatlusprotokoll ja kohtus vahetult vaadeldud videosalvestis (t kd 2 lk 13-22), millisest nähtuvalt olid E. Õnne ja P. T. sel kuupäeval Selveris kell 13:11, kus E. Õnnel oli käes kandilise kujuga pudelikujuline ese, kassas tasuti, edasi suundusid nad kell 13:25 mööda teed Selverist eemale bussipeatuse suunal kaamera vaateväljast välja. Edasi nähtub Tallinna liikluskaamerate salvestiste väljavõtetest, et kell 15:41 liigub mööda Sõpruse pst taksoplafooniga auto ja tuvastati antud auto registreerimisnumber xxxx, kell 15:46 keerab see auto Selveri parklasse (t kd 2 lk 27). Samuti kinnitab kohtus vaadeldud salvestis, asitõendi vaatlusprotokoll (t kd 2 lk 19-20), et Selveri parkla kaameratest nähtuvalt antud sõiduk peatus parklas kell 15:47 ja sealt väljus E. Õnne, kes käis kaupluses, seisis kassajärjekorras ja tasus kolme neljakandilise pudelikujulise eseme eest, läks takso juurde ning kell 16:08 takso lahkus. Edasi kinnitab liikluskaamerate väljavõte, et antud takso asus 16.06.2020.a kell 16:26 Viljandi maanteel suunaga linnast välja (t kd 2 lk 31). Sama liikumistrajektoori kinnitab tunnistaja taksojuht L. K. oma ütlustega selle kohta, et tema takso kandis numbrit xxxx (t kd 1 lk 41) ja millalgi 2020.a juunis võttis taksole P. nimelise isiku Magistrali kaubanduskeskusest, keda ta tundis varem ja süüdistatava (t kd 1 lk 44) ja sõidutas nad esmalt Selverisse ja siis Xxxx kahekordse maja juurde (T. O. elukoht), isikutel oli kaasas 9 alkohol ja näha oli, et nad on alkoholi tarvitanud (t kd 1 lk 43). Tunnistaja M. T. kinnitas, et elas T. O.ga samas majas Xxxx ja nägi peale lõunat maja ette saabuvat taksot ja vilksamisi T. O. maja ees ning vilksamisi ühte meest ja seda, et takso pagasiruumist võeti kott pudelitega ning oli arusaadav, et nende hulgas on ka Jägermeistri pudel (t kd 1 lk 69). Tunnistaja R. T. nägi 16.06.2020.a. kella 16:00 paiku taksot vilksamisi ja ühe mehe külge ja seda, et mingeid kilekotte tõsteti välja, mis olid täis alkoholi ja sai aru, et saabujad läksid T. O. korterisse. Tunnistaja M. T. ütlused selle kohta, et ta nägi E. Õnne saabumisel T. O. veel elusa ja tervena, riimub ka kohtus R. T. ütlustega, et ta kuulis T. O. korterist vestluskõminat nende meeste saabumise järel ja ühes kõnelejas tundis hääle järgi ära T. O., samuti ka vaadeldud videosalvestisega Maxima Valdeku tn kauplusest ja selle kohta koostatud asitõendi vaatlusprotokolliga (t kd 2 lk 2-11), millest tulenevalt antud kuupäeva hommikul kell 10:13 asus T. O. antud kaupluses ja oli elus. Seega leidis tõendamist, et E. Õnne ja P. T. saabusid kahekesi T. O. korterisse 16.06.2020.a kella 16 paiku, kaasas alkohol ja nad olid eelnevalt samuti alkoholi tarvitanud ning neid võttis vastu T. O.. Seda kõike pole E. Õnne ka eitanud. Ka ei ole E. Õnne eitanud, et T. O. korteris oligi vaid 3 inimest, mingeid kõrvalisi isikuid seal ei käinud. Sama kinnitavad teisedki tõendid: tunnistaja K. T. kinnitas kohtus, et ta elas T. O.ga samal aadressil ja kui ta kell 18-19 saabus koju, kuulis ta, et tema korteri all T. O. korteris on inimesed ja eristus 3 inimese hääl (t kd 1 lk 57). Samuti eristas 3 rääkijat tunnistaja R. T., kes kinnitas ka, nagu kohus eelnevalt märkis, et ühes rääkijas tundis ta ära T. O. hääle. Süüdistatava viibimist antud korteris kinnitab ka sündmuskohajälje kiiruuring nr 20U-SU0034 (t kd 1 lk 179), millest tulenevalt oli pakendis 9,3 sõrmejäljefragment korteris asunud Jägermeistri pudelilt jäetud süüdistatava E. Õnne poolt. Edasised kohtus uuritud tõendid kinnitavad, et pärast E. Õnne lahkumist T. O. enam elusana ei nähtud. E. Õnne ise kohtus väitis, et 17.06.2020.a hommikul T. O. korterist P. T.ga koos lahkudes oli ta ükskõikne T. O. seisundi osas, T. O. lebas samas asendis, mis varem ja E. Õnne astus hommikul lahkudes lihtsalt maas lamavast T. O.st üle (t kd 4 lk lk 35) ja pulssi ei katsunud (t kd 4 lk 43). Tunnistaja M. T. kinnitas, et 17.06.2020.a hommikul kella 10-11 paiku ta kuulis, kuidas keegi käis edasi-tagasi T. O. korteri vahet ning ta nägi, et üks mees ootas taksot. Ta ei jälginud pidevalt maja eest toimuvat. Pärast seda nad T. O. enam ei näinud. Neile ja naabritele tundus kahtlane, et T. O. korteris olid aknad lahti, kuna muidu need kunagi lahti ei olnud, peeti plaani, et koputada või kutsuda välja politsei. Samuti kinnitas tunnistaja K. T.a, kes selgitas, et naabrid chattisid omavahel, et T. korteris on kahtlane vaikus (t kd 1 lk 62). Majanaabritest tunnistajate ütlused riimuvad ka nende poolt omavahel peetud vestluste sõnumite sisuga, mida kohus vaatles (t kd 2 lk 46-63). Tunnistaja, taksojuht L. G. kinnitas, et juunis 2020.a mingil varahommikul dispetšeri kaudu telliti takso Xxxx tänavale ja sealt tuli Egoni nimeline isik taksosse, ütles nime, saabus ka teine mees ja neil olid kaasas kilekotid ja teine mees tundus purjus (t kd 1 lk 49-50). Sõideti Viljandi mnt alkoholipoodi. E. Õnnel ta mingeid vigastusi ei näinud ja edasi sõideti xxxx juurde. Seega eelnevalt refereeritud tõenditest tulenevalt süüdistatava ja P. T. lahkumise järgselt T. O. korterist, T. O. enam naabrite poolt ei nähtud ja süüdistatava E. Õnne ütluste sisust tulenevalt võis ta olla surnud, kuna ta lamas liikumatult ja süüdistatav E. Õnne T. O. pulssi ei katsunud ning seda asjaolu kinnitab ka surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktist tulenev võimalik surma aeg. Tulenevalt Häirekeskusele tehtud kõne salvestisest ja selle kohta koostatud asitõendi vaatlusprotokollist (t kd 1 lk 94-99), kutsuti aadressile Xxxx kiirabi 19.06.2020.a kell 09:30 ning lähtuvalt samal kuupäeval koostatud sündmuskoha vaatlusprotokollist leiti T. O. laip korterist 19.06.2020.a (t kd 1 lk 102). Ka kinnitas kannatanu H. O., et tema kohale jõudes oli isa korteris politsei (t kd 2 lk 75) ja tunnistaja R. K. väitis, et T. O. pidi tulema tööle, aga ei 10 tulnud ning kui ta tema korterisse läks, nägi ta T. korteris kohe välisukse taga surnuna poollamavas asendis (t kd 1 lk 63). Seega on eelnevalt refereeritud tõenditega tõendamist leidnud, et pärast P. T. ja E. Õnne ja T. O. koosviibimist ja 17.06.2020.a E. Õnne ja P. T. lahkumist enam T. O. elusana ei nähtud ja 19.06.2020.a leiti korterist T. O. surnukeha. Lahang toimus surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti põhiselt 22.06.2020.a ja kohtuarst leidis, et surm saabus 4-6 ööpäeva enne lahangut (t kd 1 lk 133), seega võis surm saabuda 16-17.06.2020.a, ajal mil E. Õnne T. O. korteris viibis. Kui kõige eelneva osas ei ole alust E. Õnne ütlustes kahelda, kuna süüdistatava E. Õnne nimetatud liikumistrajektoor ajaliselt riimus teiste kogutud ja omavahel kooskõlas olevate tõenditega, siis T. O. korteris aset leidnud, E. Õnne poolt T. O. ja ka P. T. suhtes toimepandud vägivaldse tegevuse, selle iseloomu ja intensiivsuse kohta, on süüdistava ütlused omavahel vastuolulised, eluliselt mitteusutavad ning vastuolus ka teiste kogutud tõenditega ja kohus neid tõendina ei arvesta. Süüdistatav E. Õnne muutis kohtus ütlusi antud korteris P. T. suhtes toimepandus. Ta väitis, et 16.06.2020.a T. O. korteris toimunud joomingu käigus P. T. jäi purju, hakkas köögis laual asju ümber ajama ja T. O. palus tal tuppa magama minna. Kuna P. T. keeldus, tahtis E. Õnne pakkuda tuge T. O.le ja lõi P. T.t 3 korda rusikaga rindkeresse (t kd 4 lk 12, 24, 25). P. T. taganes löökidest (t kd 4 lk 25) ja siis läks P. T. magama ja tema jätkas T. O.ga joomist (t kd 4 lk 12). P. T. suhtes toimepadud 3 löögi tugevuse osas on süüdistatava ütlused tõendina mitteusaldusväärsed, kuna need on ajas muutunud. Ta ei eita kolme rusikalöögi tegemist P. T. rindu, kuid algselt kohtus nimetas 3 rindkeresse ruskiga tehtud lööki „sõbralikuks müksamiseks“ (t kd 4 lk 25), samas hiljem kohtus ta väitis, et need olid ähvarduslöögid (t kd 4 lk 26, 6-s lõik ülevalt) ja tehtud soovist P. T.t endale allutada (t kd 4 lk 26), milline väide on eelnevalt väidetud sõbralikkusega sisulises vastuolus. Kui isik soovib kedagi füüsiliselt allutada, ei müksata sõbralikult teda, see ei ole eluliselt usutav. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast on oluline arvestada ka ütluste elulist usutavust nende usaldusväärsuse hindamisel (nt RKKKo 3-1-1-74-05, p 15; 3-1-1-61-08, p 16.6; 3-1-1-3-10, p 13). Ka kinnitas E. Õnne kohtus, et P. T. löökidest taganes, ka see iseloomustab mitte sõbralikku mükset, vaid löögis sisalduvat jõudu. Samuti avaldati vastuolude tõttu süüdistatava ütlused, mida ta T. O. korteris P. T. osas toimepandu kohta oli kohtueelsel uurimisel andnud (t kd 4 lk 26) ja seal ta ka rõhutas, et on ehitusmees ja füüsiliselt tugevas vormis ja et need löögid P. T. rindkeresse oli tugevad ja ähvardavad. Seega kohtus esitatud väide sõbralikest müksamistest on lihtsalt E. Õnne strateegia end kaitsta. Kohus ei pea usaldusväärseks E. Õnne ütlusi P. T. suhtes tehtud löökide tugevusest ja hilisemalt, P. T. tapmist puudutavat episoodi käsitledes ka selgitab, et sellised väited lisaks elulisele mitteusutavusele, ütluste omavahelisele vastuolule, on vastuolus ka P. T. surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis tuvastatuga. Samuti puudub kohtul alus pidada usaldusväärseks kohtus samas korteris T. O. suhtes toimepandu kohta E. Õnne poolt väidetut. Kohtus süüdistatav tunnistas end T. O. puudutavas kuriteos esialgselt süüdi ja väitis, et ta sõtkus maas lamava T. O. rindkerel (t kd 1 lk 30), hilisemal istungil ta väitis, et ta vaid seisis seal ja mingit trampimist ja hüppamist ei olnud (t kd 4 lk 18), seda kordas ta korduvalt nii kaitsjale kui ka prokurörile (t kd 4 lk 31). Vastuolud tema ütlustes muudavad tema ütlused mitteusaldusväärseteks, kohus hiljem ka selgitab, et esinevad ka vastuolud kohtus uuritud teiste usaldusväärsete tõenditega. Süüdistatav E. Õnne kohtus väitis, et T. O. tahtis minna tualetti, oli purjus, kukkus otsaesisega vastu kappi (t kd 4 lk 14), jäi selili lamama, aga ta oli elus ja vedeles koridoris selili. E. Õnne ajas P. T. üles ja siis ta jõi temaga edasi ning otsustas T. O. äratada ja hakkas talle selleks 11 „…valuvõtteid tegema…“ (t kd 4 lk 17), väänas ta jalgu neid keerates ja mingi hetk avastas, et on kahe jalaga tema rindkerel, ta ei tea, miks sinna läks, oli purjus ja ei saanud asjadest aru. Kohus märgib selle juures, et kohtus E. Õnne P. T. kohta väitis, et kui nad olid koos juba kaua joonud ja ta P. T.t ruskaga lõi, siis ta ütlustes ise kinnitas, et enne löömist ta mõtles läbi, et ta ei löö näkku, et ei jääks sinikaid (t kd 4 lk 27). Ka väitis ta kohtus, et ta „otsustas“ astuda T. O. rindkerele, kuna teda ärritas, et T. O. ei reageerinud. Seega E. Õnne tegevus oli läbimõeldud, kaalutletud ja väga kaugel sellest, et ta ei oleks aru saanud, mida ta teeb, nagu ta püüdis kohtus väita. Ka näitas kaalutletust tunnistaja taksojuht L. G.i ütlused selle kohta, et E. Õnne lahkudes T. O. korterist, kuhu T. O. jäi vedelema, võttis kaasa korterist taksosse alkoholi. Ka näitab E. Õnne vägivaldse tegevuse teadlikkust ja tahtlikkust tema poolt lahkumisel öeldud ja tunnistaja M. T. poolt kuuldud lause. Nimelt, tunnistaja M. T., T. O. majanaabri ütlustest nähtub, et 17.06.2020.a läks ta hommikul kella 8 paiku prügi viima ja T. O. korterist kostus madinat, kergemat rüselust ning kui ta prügi tuues korterist uuesti möödus, oli uks lingist lahti ja toanurgas käis mingi sahmimine ning ta kuulis, et keegi ütles „..Egon, ära tee, ta on niigi…“ ning see Egon vastas „minuga nii ei käituta, raisk“. See kostus tunnistaja sõnul vahetult T. O. korteri välisukse juurest (t kd 1 lk 71-72). Tulenevalt sündmuskoha vaatlusprotokollist 19.06.2020.a (t kd 1 lk 102) asuski T. O. surnukeha vahetult välisukse taga, sama kinnitas tunnistaja R. K. (t kd 1 lk 87) ja sama nähtus ka kiirabikaardist (t kd 1 lk 129). Kuna tunnistaja M. T. kuulis E. Õnne poolsele vägivallale viitavat kõnet just ukse taga, on ilmne, et enne korterist lahkumist E. Õnne veel soovis tarvitada T. O. suhtes vägivalda ja P. T. keelas teda ning isegi veel lahkudes näitas E. Õnne välja agressiivsust T. O. suhtes. Kõik E. Õnne väited kohtus tema poolt nn olukorra mittemõistmisest on lihtsalt E. Õnne kaitsetaktika. Süüdistatava E. Õnne kohtus antud ütlused T. O. suhtes kasutatud vägivalla iseloomu osas on varieeruvad, nagu kohus eelnevalt välja tõi ja ta ütlused rinnakul mittetrampimisest on vastuolus ka varem tema poolt kohtueelsel uurimisel väidetuga. Kohtus E. Õnne ristküsitluses väitis nii kaitsjale kui ka prokurörile, et ta vaid seisis T. O. rindkerel, ei trampinud ega hüpanud seal. Kohtus avaldati KrMS § 293, § 289 lg 1 alusel kohtueelsel uurimisel tema poolt väidetu, millest nähtuvalt (t kd 4 lk 30) ta väitis, et ta väänas T. O. jalgu, see sütitas teda veel enam ja ta trampis kogu oma 120 kg tema rindkerel ja ilmselt see vigastas ta rinnakorvi. Ka avaldati ta ütlustest lõik, millises ta väitis, et kuna ta oli tugevas alkoholijoobes ja ei hinnanud oma füüsilist jõudu, siis kahe jalaga ta muljus ja hüppas T. O. rinnakorvil ja kuna ta hüppas tugevalt, siis selle tõttu T. O. surigi (t kd 4 lk 31). On ülioluline asjaolu see, et süüdistatava kohtueelse uurimisel toimunud ülekuulamine, kus ta seda väitis, toimus 26.06.2020.a (t kd 4 lk 143), selleks ajaks ei olnud veel T. O. surnu kohtuarstlikku ekspertiisi läbiviidud ega surma põhjust kindlaks tehtud, ekspertiisiakt kannab daatumit 07.10.2020.a (t kd 1 lk 130), ometi oskas süüdistatav täpselt välja tuua tegeliku T. O. surma põhjuse, millise ekspert hiljem tuvastaski. Kui süüdistatav ei oleks T. O. sel viisil tapnud, ei oleks ta osanud surma spetsiifilist põhjust nimetada. Seega süüdistatava kohtus esitatud väited vägivalla iseloomust, intensiivsusest on mitteusutavad ja vaid end õigustavad. Kohtus süüdistatava E. Õnne poolt väidetu (rinnakul mittetrampimine) on vastuolus ka teiste usaldusväärsete tõenditega: surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktis nr. 20E-AOS0045/304 toodud ekspertavamusega, mille p. 3 kohaselt rindkere- ja kõhupiirkonna vigastused tõenäoliselt tekitati horisontaalasendis kannatanu kehatüvele jalgade astumisest, hüppamisest. Samuti tunnistaja M. T. ütlustega T. O. korterist kuuldud vestluse sisust, milline viitab E. Õnne agressiivsusele T. O. suhtes. Antud tõendites puudub kohtul alus kahelda ja need kinnitavad süüdistatav süüd. 12 Eelnevalt leidis kohtus tõendamist ka asjaolu, et E. Õnne oligi korteris agressiivne, kasutas vägivalda ka P. T. osas. Ka kinnitas tunnistaja J. A., et E. Õnne oli tegelenud varem poksiga ja teda joobnuna kardeti, ta oli varemgi mingit S. löönud (t kd 2 lk 94) ja kannatanu H. O. kinnitas, et E. Õnne olevat isa jutu järgi tema isa varemgi olnud löönud tooliga (t kd 2 lk 73). Ka väitis E. Õnne ise kohtus, et joomise ajal T. O. ärritas teda, kuna kippus oma juttu kordama (t kd 4 lk 29, 38) ja E. Õnne kohtus märkis ka ise, et alkoholijoobes on ta agressiivne ja hakkab sõnade asemel kätega rääkima (t kd 4 lk 28, alt viimane lõik) ja ka väitis ta kohtus, et ta tundis ja teadis, et on T. O.st füüsiliselt üle (t kd 4 lk 38), oli tegelenud poksi ja kulturismiga 5-7 aastat (t kd 4 lk 28). On oluline, et tunnistaja M. T. kuulis, et just E. Õnne omas soovi olla T. O. suhtes vägivaldne, mitte P. T., P. T. keelas E. Õnnet. Omab tähtsust, milline inimene oli tapetu ja milline oli süüdistatav. Surnu kohtuarstlikust ekspertiisiaktist nähtub, et tegemist oli kõhetu vanema mehega, kes kaalus 60 kg (t kd 1 lk 131). Süüdistatav E. Õnne väitis kohtus, et süüdistuses nimetatud ajal oli ta tugev ja heas vormis 120 kilogrammi kaaluv mees. 14.09.2020.a isiku läbivaatuse protokolli kohaselt kaalus ta 100 kg (t kd 3 lk 62) ning Tallinna Vangla 29.09.2020.a vastus päringule kinnitab, et E. Õnne kaal vanglasse saabudes 13.07.2020.a oli 106 kg (t kd 3 lk 76). Seega oli igal juhul E. Õnne kehakaal tapetu omast vähemalt 40 kg raskem. Ka on seejuures oluline, kuidas tunnistajad iseloomustasid T. O.. Kõik T. O. tundvad isikud iseloomustasid teda kui rahumeelset ja ka alkoholijoobes rahulikku inimest. Nii kinnitas tunnistaja K. T., et joobes oli naaber eriti sõbralik (t kd 1 lk 56), tunnistaja M. T. väitis, et ta oli alati sõbralik (t kd 1 lk 68), tunnistaja R. T. ütles, et ta oli alati rahulik ja sõbralik (t kd 1 lk 77), tema kolleeg tunnistaja R. K. iseloomustas T. O. kui väga vastutulelikku ja leebet isikut, kes oli pigem nohik (t kd 1 lk 89). Sama väitis ka kannatanu H. O. (t kd 2 lk 3). Kõikide eelrefereeritud ja analüüsitud tõendite pinnalt on tõendatud, et T. O. suhtes kasutas vägivalda vaid E. Õnne ning surnu kohtuarstlikust ekspertiisiaktist nähtuvalt oli T. O. surma põhjuseks kehatüve kinnine tömp trauma rinnakus ehk siis rinnaku kaksikmurd, parempoolne III-IV roidemurruga luulise ja kõhrelise osa piiril, V-VI roide murruga rangluujoonel ning VIII roide murruga rangluu joone ja eesmise kaenlajoone vahelisel alal ja vasakpoolse IV roidemurruga rangluujoonel, verevalumitega luumurdusid ja trahheabifurkatsiooni ümbritsevates pehmetes kudedes, üleneva aordi väliskestal, kõhuaordi väliskestal ja peensoole kinnistil, südame parema koja ja kõhuaordi sisekestarebenditega, nahaaluste verevalumitega parema rangluu piirkonnas ja rindkere eespinnal ning nahamarrastustega paremal pool rindkere eespinnal ja roidekaare piirkonnas ja vasakul pool abaluu piirkonnas. Vigastuste tüsistusena tekkis verisüdamepaun, südame tamponaad ning äge südame puudulikkus ning ekspert on leidnud, et need vigastused võivad olla tekitatud horisontaalasendis viibinud kannatanu kehatüvele jalgadega astumisest või hüppamisest ning ei saa välistada, et osad vigastused kehatüvel (nt paremal pool rindkere alaosas ja nahamarrastused vasaku abaluu piirkonnas võivad olla tekitatud ka löökidest rindkere piirkonda kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega, nende hulgas rusika või kängitsetud jalaga). Eelnevalt on tõendamist leidnud, et rindkere vigastused tekitas E. Õnne. On ilmne, et kuna süüdistatav E. Õnne kaalus vähemalt 40 kg rohkem kui T. O. ning kui lamava isiku rinnaku peal, kelle kehakaal on oluliselt väiksem, kes on vananev keskealine kõhetu mees, hüppab, trambib üle 100 kg kaaluv suur ja tugev mees, saabki isik eluohtlikke kehavigastusi ja abita sureb, mistõttu E. Õnne ja tema kaitsja väiteid surma põhjustamisest pahaaimamatult, ehk siis ettevaatamatusest, ei ole asjakohased. 13 Ülejäänud vigastuste osas kohus märgib järgmist: E. Õnne ise kohtus püüdis rõhutada, et T. O. kukkus otsmikuga vastu kappi. Ekspertiisiakti arvamuses on ekspert toonud välja rida peavigastusi, märkinud, et tuvastati ajukolju kinnine tömp trauma koldeliste ämblikuvõrkkelmealuste verevalumitega, vasaku otsmikusagara ülemisel pinnal kood peaaju põrutuskolletega vasakus otsmikusagaras, verevalumiga kõõlustanul vasakul pool kukla-kiirupiirkonnas ja nahamarrastustega paremal pool laubal ja kulmupiirkonnas võivad olla tekitatud löögist kõva tömbi piiratud pinnaga esemega, näiteks jalaga paremale poole kulmu ja laubapiirkonda ning järgnevast kukkumisest/ hooga paiskumisest kuklaga vastu kõva tömpi pinda. Kuna vigastused asusid erinevates peapiirkondades, ei saanud ka need tekkida otsmikuga vastu kappi kukkudes, nagu väitis süüdistatav. Kuna lähedal asuvate korterite naabrid, T. ning T. kuulsid öösel väga valjusid paiskumise ja kukkumise helisid ja kuna sündmuskoha vaatlusprotokollist ei nähtu katkist- või ümberpaisatud mööblit, on alusta arvata, et kuuldi just T. O. suhtes tarvitatava vägivalla helisid. Nagu süüdistatav E. Õnne väitis, siis P. T. osas oli ta vägivalda tarvitanud ja tema magas vahepeal ning puuduvad ka igasugused tõendid P. T. vägivaldusest. Korteris olevast kolmest isikust oli vägivaldne vaid süüdistatav E. Õnne. Kohtus küsitleti tunnistaja H. H.ut, kes oli küll põiklev, kuid tema ütlusest nähtus, et vastuolud tema eeluurimisel väidetus ja kohtus tulenesid sellest, et ta ei mäletanud nüüdseks sündmusi. Seda väitis ta ise kohtu küsimustele vastates (t kd 2 lk 116), märkides, et kuna aastad on möödas ja see on ka usutav, sest möödunud on pea 2 aastat. Kohtueelsel uurimisel ta väitis, et E. Õnne ütles talle, et ta oli kuskil korteris sõbraga tülli läinud ja ta surnuks peksnud (t kd 2 lk 111). Kuna kõik teised kogutud, eelrefereeritud tõendid sellega riimuvad, pole alust tunnistaja H. H.u poolt väidetus kahelda, sellega riimub ka E. Õnne väide, et teda ärritas T. O., kes oma juttu kordas ning tõendamist leidis asjaolu, et E. Õnne oli juba eelnevalt samas korteris joomingu käigus P. T. suhtes vägivalda tarvitanud ja ka ta enda väidetu põhiselt joobes olles räägib ta sõnade asemel kätega. Kõik eelnev annab tunnistust sellest, et E. Õnne lisaks rindkerel trampimisele ja hüppamisele ka peksis rusikate ja jalgadega korduvalt T. O. pea- ja kehatüve piirkonda ning on tõendatud, et just tema tekitas kõik süüdistusaktis nimetatud vigastused, millega põhjustas T. O. surma. Ekspert surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis märkis ka, et enesekaitsele või võitlusele viitavaid vigastusi T. O.l ei tuvastatud, seega ei hakanud T. O. vastu ning ka väitis ekspert oma arvamuses, et kõik T. O. vigastused olid elupuhused, seega nende vigastuste tekitamise hetkel oli T. O. elus. Süüdistatava Egon Õnne tegevus on kvalifitseeritud tapmisena julmal viisil ja kohus sellega ka nõustub. Riigikohus on lahendis (RKKKo 1-17-105) märkinud, et tahtluse kindlakstegemisel tuleb arvestada muuhulgas ka teopildi välise avaldumisega, sh löögi suuna, sellesse rakendatud jõu, löögijälgede olemasolu või puudumisega jne. Antud juhul surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis tuvastatu iseloomustab rakendatud suurt jõudu, tapetul on tuvastatud ulatuslikud roidemurrud ning lisaks kehatüve traumale ka aju-kolju trauma. Kohus nõustub prokuröriga, et sellise ulatusega vigastusi ei ole võimalik tekitada nõrga löögiga või juhusliku isikule vastu minemisega kuna vigastused on massiivsed ja nagu kohus märkis oli E. Õnne füüsiliselt tugevam, noorem ning kaaluerinevus võrreldes tapetuga oli peaaegu kahekordne. Samuti kinnitas E. Õnne ise ja ka tunnistajad H. H. ja J. A., et E. Õnne on tegelenud poksimisega. E. Õnne ise lisas, et 5-7 aastat ja et tegeles ka kulturismiga, mis tähendab, et ta oskas poksijana teha tugevaid lööke ning mõistis tavainimesest paremini rakendatava jõu suurust ja selle tagajärgi, seega prokuröri järeldus selle kohta, et ta rakendas tapmisteosse märkimisväärset jõudu, mis otseselt viitab sellele, et süüdistataval esines tapmistahtlus, on õige. Oluline on ka 14 piirkond, kuhu vigastusi tekitati. Tapetul esinesid vigastused rindkere, pea ja kehatüve piirkonnas. Riigikohus on oma lahendites märkinud, et pekstes kannatanut rusikate ja jalgadega valimatult keha elutähtsatesse osadesse nagu pea, rindkere ja kõht peab süüdlane võimalikuks ja möönab mistahes tagajärje, s.h surma saabumist (RK 3-1-1-107-96, 3-1-1-106-97). Tavainimene, kes on täiskasvanu, teab samuti, millised on elutähtsad organid, süüdistatav E. Õnne, kes varasemalt on tegelenud poksiga, teadis seda enam. Lüües kannatanut pähe ja kehasse ning trampides ja hüpates kogu keha raskusega kannatanu kehal ehk elutähtsatel piirkondadel tõendab kavatsetust. Kohus nõustub prokuröriga ka selles, et tõepoolest on asjakohane välja tuua, et Riigikohus on (RKKKo 3-1-1-102-16) märkinud järgmist: „…ainuüksi välise teopildi alusel saab vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes rääkida eeskätt olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma“. Surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti kohaselt võis T. O. pärast temale tekitatud vigastusi elada maksimaalselt 10-15 minutit, mistõttu on tõendatud, et E. Õnne poolt tekitatud vigastused olid sedavõrd intensiivsed, et väga lühikese aja jooksul saabus kannatanu surm. Tunnistaja H. H.u ütlustest nähtus, et E. Õnne sai ka aru, et tappis T. O. ning kohus märgib, et ta sai sellest aru kasutatud vägivalla iseloomu- ja massiivsuse tõttu, mistõttu on täidetud tapmistahtluse kriteerium. Kohus nõustub prokuröriga, et tegemist oli kavatsetusega. E. Õnne ise kohtus kasutas väljendit, et ta „otsustas“ T. O. suhtes teha valuvõtteid, et ta oli vihane T. O. peale, kuna T. O. ärritas teda oma jutu kordamisega, ta soovis omada üleolekut, ta otsustas astuda talle rindkerele. Selline läbimõeldus tegevuses näitab sihipärasust ja viha ning kavatsetust. E. Õnne viha T. O. suhtes peegeldas ka tunnistaja M. T. kuuldud lausekatke. Kuna tulenevalt surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis esitatud arvamusest oli rindkere vigastuste tekkel kannatanu selili, ka ei tuvastatud tal vägivallale vastuhaku jälgi, T. O. oli abitu, selline trampimine või hüppamine rinnakul on inimkeha suhtes julmus. Ka lamava abitu inimese jalgade väänamine valuvõtetega on julm ja poksijana pidi E. Õnne arusaama, et ta tekitab T. O.le valu ning see oli ta eesmärk, kuna tegevus oli korduv ja vägivald mitmekülgne ja massiivne. Ka nähtus ekspertarvamusest, et vigastused olid elupuhused. E. Õnne eelnevalt kirjeldatud teo toimepanemise viis ja -käitumine iseloomustas ka seda, et tahtlus ulatus julmal viisil tapmise toimepanemiseni (kannatanu kehal hüppamine,- trampimine, kaaluerinevus, kannatanu abitu, vastuhakuta lamamine, jalgade väänamine jne). Kõiki eelnevalt analüüsitud tõendeid koostoimes hinnates on üheselt tõendamist leidnud süüdistatava Egon Õnne poolt T. O. tapmine julmal viisil süüdistuses kajastatud ulatuses ja viisil ehk on tõendamist leidnud, et Egon Õnne on toime pannud karistusseadustiku § 114 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohus ei tuvastanud E. Õnne süüd- ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. II P. T. suhtes toimepandud kuritegu Süüdistusakti kohaselt pani süüdistatav toime P. T. suhtes peksmise T. O. korteris ning edasine tegevus P. T. suhtes jätkus Xxxx kinnistul. Kohtuotsuse eelmises alajaotuses kohus analüüsis tõendeid, mille kohaselt on tõendamist leidnud P. T. ja E. Õnne viibimine T. O. korteris. Kohus käsitles ka süüdistatava poolt P. T. suhtes seal toimepandud vägivalda ning seda, et tõendamist leidis tema poolt vähemalt 3 tugeva rusikalöögi tegemine P. T. rindkeresse. Löömist E. Õnne ei eitanud, ta tunnistas, et lööke tegi 3-
2. Kohus eelnevalt analüüsis süüdistatava ütlusi ja leidis, et E. Õnne ütlused T. O. korteris P. T. osas toimepandus on usaldusväärsed, v.a tema hinnang oma löökide tugevusele, milline versioon on esitatud ilmselt enda kaitseks. Kohtus E. Õnne ise nimetas lööke küll sõbralikeks müksamisteks, samas ka ähvardavateks löökideks, mille tagajärjel P. T. taganes ja süüdistatav mainis soovi T. O. allutada, et ta läheks magama, ning kohus leidis, et süüdistatava verisoon sõbralikkusest ei ole eluliselt usutav ja on vastuolus E. 15 Õnne enda ütlustega löökide ähvardatavusest ja löökide eesmärgist ning on vastuolus ka teiste tõenditega. Nii nähtub P. T. suhtes läbiviidud surnu kohtuarstlikust ekspertiisiaktist (t kd 2 lk 149-150), et P. T. surnukeha leiti 25.06.2020.a ja ekspert arvab, et ta suri 3-4 päeva varem ehk siis 21-22.06.2020.a. Vigastusi analüüsides märgib ekspert, et vigastused on erineval ajal tekitatud ning parempoolse veririnnatekke põhjustanud roidemurrud on tekkinud mõned tunnid enne surma saabumist, aga kõik teised on tekkinud 4-5 päeva enne surma saabumist. Ehk siis, kui isik eksperdi arvamuse kohaselt suri 21-22.06, tekitati need 16-17.06.2020.a, ehk just nimelt ajal, mil viibiti ka T. O. korteris ning tapetul tuvastati mõlemapoolsed hulgalised roidemurrud, hulgalised verevalumid, vähemalt 16 rindkere eespinnal ja kõhul, neist 1 kaarja kujuga rindkere ülaosas vasakul. Seega on ekspertarvamusega tõendamist leidnud E. Õnne poolt T. O. korteris P. T. suhtes kohaldatud vägivald. Süüdistatav ise kinnitas seda, et kui nad 17.06.2020.a jõudsid Xxxx elukohta, oli P. T.l juba raske hingata, ta hädaldas ja kurtis, seega olid E. Õnne löögid tervisele mõju avaldanud ja need ütlused riimuvad eelrefereeritud ekspertarvamusega. Xxxx kinnistul toimunu osas süüdistav end P. T. suhtes toimepandus süüdi ei tunnistanud ja refereerituna väitis, et ta ei kutsunud P. T.le abi, kuigi nägi, et temaga on asjad halvad, aga tema teda surnuks ei peksnud. Küll aga ei eitanud ta koos P. T.ga antud aadressile, Xxxxsse, saabumist 17.06.2020.a ja seal viibimist ning antud asjaolu riimub ka teiste tõenditega, mistõttu selles väites puudub alus kahelda. E. Õnne kinnitas, et nad sõitsid koos P. T.ga pärast T. O. korterist lahkumist alkoholi ostma Cityalkosse, mida kinnitavad ka eelnevalt refereeritud taksojuht L. G. ütlused ja ka kohtus vaadeldud City Alko kaupluse turvakaamera salvestis, asitõendi vaatlusprotokoll (t kd 2 lk 34-44), millisest on näha poes P. T.t ja ta ostis alkoholi ning taksojuht kinnitas ka P. T. ja E. Õnne viimist Xxxx külla tõkkepuu juurde. Tunnistaja K. P., antud kinnistu omanik, selgitas kohtus, et tema talukohale Xxxx kinnistule lähim juurdepääs ongi tõkkepuu juurest ja tegemist on eraldatud paigaga. Ka E. Õnne ise kinnitas, et hoidis P. T.ga talu asukohta saladuses ja see oli kõrvaline koht, seal ei käinud võõrad. Ka kinnitab E. Õnne viibimist antud asukohas toast leitud, 25.06.2020.a läbiviidud sündmuskoha vaatluse protokollis fikseeritud (t kd 2 lk 123) esemed, millest nähtuvalt leiti majast E. Õnne nimele väljastatud laevapilet, pardakaart ja E. Õnne nimi oli ka seal asunud piiblis. Sarnaselt T. O. suhtes toimepandud kuriteoga ei saa kohus pidada usaldusväärseks ega tõendina arvestada süüdistatava E. Õnne poolt kohtus antud ütlusi P. T. suhtes Xxxx rakendatud jõu intensiivsuse, vägivalla iseloomu kohta, tema väiteid, et tema ei põhjustanud antud isiku surma ega tapnud teda, kuna ses osas on süüdistatava ütlused omavahel vastuolulised ja ka teiste tõenditega vastuolus olevad ning ka eluliselt mitteusutavad. Muude Xxxx toimund sündmuste osas puudub kohtul alus süüdistatava E. Õnne ütlustes kahelda. Süüdistatav E. Õnne väitis, et juba 17.06.2020.a Xxxx saabudes P. T. hädaldas, et tal on raske hingata, tal olid valud rindkeres, ta kinnitas, et oli teda eelnevalt T. O. korteris rindu löönud ning E. Õnne ei ole kinnitanud, et P. T. oleks enne T. O. korterisse minekut valusid kurtnud ning P. T. valudes viibimine ei nähtu ka kohtu poolt üheltki vaadeldud salvestiselt, millisel on tema liikumine kajastatud 16-17.06.2020.a. E. Õnne sõnul valud tugevnesid 19.06 ja P. T. roojas tuppa, ka palus ta vett, mille andmisest E. Õnne keeldus. Ta käskis P. T.l majast väljuda, kuna P. T. tegi seda aeglaselt, lõi E. Õnne teda jalaga tagumikku, enda sõnul „hoo juurde andmiseks“ (t kd 4 lk 71). Kui P. T. õues maas lebas, käskis E. Õnne tal tuppa pesema minna, P. T. keeldus. E. Õnne üritas teda vedada, kuid P. T. palus, et ta seda ei teeks, kuna tal on rinnus valu ja halb hingata. E. Õnne ise on kohtus öelnud, et P. T. ütles, et „…ära tee, mul on valus“ (t kd 4 lk 75), ka kinnitas ta, et ta nägi P. T.l verd, kuid vaid otsmikul ees (t kd 4 lk 77). Kohtus E. Õnne väitis, et mujal ta verd ei näinud. Vastuolude tõttu kohtueelsel uurimisel öelduga avaldati tema ütlused, kus ta oli väitnud, et P. T. köhis verd ja E. Õnne arvas, et tal on ribi 16 kopsu läinud (t kd 4 lk 77) ja E. Õnne kohtus ise tunnistas, et selline asi oli jah, ta lihtsalt unustas selle kohtus (t kd 4 lk 77). Seega E. Õnne ise kinnitas antud asjaolu ehk siis ta pidi aru saama, et tema poolt rindkeresse tehtud löökidel on tõsine tagajärg. E. Õnne kohtus kinnitas, et ta valas maas lebavale P. T.le viina suhu (t kd 4 lk 79) ja pesi teda veega üle valades ja lüües jalaga ta jalgu harki ja teda „väntsutades“ (t kd 4 lk 83). Seejärel oma sõnul jättis ta P. T. sinna vedelema ja läks oma sõnul tuppa „telefoni näppima“ ja kui ta tuli õue paari tunni pärast oli P. T. surnud ja siis ta lohistas P. T. jalgupidi esmalt mööda betoontreppi tuppa ja siis P. T. jalgupidi lauda taha, sidus jalgade külge sibulakoti nöörid (t kd 4 lk 86, 87), matmiskohas võttis ta mõõduks P. T. keha ja kaevas selle järele augu (t kd 4 lk 87) ja mattis ta ära, olles eelnevalt käinud tuttavalt labidat toomas. Sellekohased ütlused riimuvad ka sündmuskoha vaatlusprotokolliga, millest tulenevalt just lauda külje juurest mulla alt leiti P. T. laip (20 cm mullakihi alt, t kd 2 lk 119). Tulenevalt surnu kohtuarstlikust ekspertiisiaktist (arvamuse p. 5, t kd 2 lk 149 pö) olid P. T. surnukehal vertikaalsed nahakriimustused seljal ning nahamarrastused parema abaluu kohal ja need olid surmajärgsed, seega antud väide riimub E. Õnne väitega selili asetseva surnud P. T. lohistamisest. Ka riimuvad E. Õnne ütlused tuttavalt labida toomisest tunnistaja J. A. poolt kohtus antud ütlustega, kes kinnitas, et E. Õnne käis temalt labidat küsimas ja väitis, et on mitu nimest tapnud ja soovib neid matta ja ta andis E. Õnnele mahagonist käepidemega labida (t kd 2 lk 95, 96) ning just sellise käepidemega labidas ka leiti 25.06.2020.a sündmuskoha vaatlusel tuulekojast tulenevalt sündmuskoha vaatlusprotokollist (t kd 2 lk 121). Sellega riimub ka tõendDNA ekspertiisiaktis nr 20E-GE0741esitatud arvamuse p. 9 (t kd 2 lk 200), mille kohaselt saadi labida käepidemelt proovist DNA analüüsil täisprofiil, mis pärineb ühelt isikult ja segaprofiilides on eristatav peamine DNA-profiil, mis on kokkulangev E. Õnne omaga. Seega on tõendamist leidnud, et E. Õnne mattis P. T. maha, oli seejuures oma tegevuses läbimõtlev ja kaalutlev- tuttavalt labida toomine, haua mõõtmine laiba keha pikkuse järgi jne. Ka leidis tunnistaja J. A. ütlustega tõendamist, et enne matmist oli E. Õnne kindel, et just tema tappis P. T., kuna ta väitis, et on tapnud, kuigi kohtus E. Õnne tapmist eitas. Kohtul puudub alus tunnistaja ütlustes kahelda, isikul puudus vihavaen E. Õnne vastu, ka riimub selline väide teiste kogutud tõenditega. Süüdistatav E. Õnne kinnitas kohtus, et ta ei löönud ega peksnud Xxxx P. T.t kordagi ega trampinud tema rindkerel ja ta ei oska seletada, kuidas tal roided murdunud olid (t kd 4 lk 88). Kohus märgib, et lisaks tunnistaja J. A. ütlustele, milliste õigsuses puudub kohtul alus kahelda, on E. Õnne süü P. T. tapmises tõendamist leidnud ka teiste tõenditega, nii näiteks tunnistaja H. H., kelle ütlustel kohus varemgi peatus, märkis, et ta enam ei mäleta sündmusi täpselt ja see on ka eluliselt usutav, sündmusest on möödas hulk aega, kuid ta kohtueelsel uurimisel ütluses märkis, et (avaldati kohtus t kd 2 lk 112) E. Õnne rääkis talle, et ta teine sõber on suremas, kuid on lootust, et E. Õnne esimese inimese (T. O.) tapmise eest karistada ei saa, sest seda tunnistajat (P. T.) siis enam pole. E. Õnne ise kohtus kinnitas, et ta tõepoolest helistas H. ja ka rääkis taolist juttu (t kd 4 lk 85). Seega omas E. Õnne ka tahtlust P. T. surmaks, et välistada teda tunnistajana. E. Õnne süüd P. T. tapmises kinnitab ka surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis ekspertarvamuse p. 11 (t kd 2 lk 150) toodud arvamus selle kohta, et surnukeha vasakul pool rindkere esipinnal on tuvastatud kaarjas nahaalune verevalum ja seda võrreldi ekspertiisiks esitatud E. Õnne spordijalatsiga (nähtuvalt asitõendi vaatlusprotokollist t kd 3 lk 19-20 võetud isiku kinnipidamisel ära) ja selle kannaosa laius, kanna keskel teisest materjalist ümmargune ala oli vaatluse ese ning ekspert leidis, et on väga tõenäoline, et tapetul leitud verevalumi tekitas antud jalanõu rindkerele astudes ning surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis sisalduvas arvamuses 17 ekspert leidis, et kõik sellised vigastused olid elupuhused. Asitõendi vaatlusprotokollist (t kd 3 lk 19-20) nähtuvalt oli tegemist jalatsiga nr 45 kirjaga Under Armour ja on kirjeldatud selle mustrit ja välise serva läbimõõtu ja need eelnimetatud tõendid oma koosmõjus annavad kindla aluse väita, et E. Õnne asutus elava P. T. rindkerele. See on ka eluliselt usutav, kuna selline oligi E. Õnne käitumismuster, ka T. O. tapmisel kasutas ta samasugust vägivalda, milline on spetsiifiline. Samuti kinnitab kannatanu rindkerele astumist ka asitõendi vaatlusprotokoll P. T. särgist (t kd 3 lk 1-7) ja kohus märgib, et selline särk oli seljas P. T.l 17.06.2020.a hommikul Cityalkos, eelnevalt käsitletud asitõendi vaatlusprotokollis ja turvakaamera videost selgesti nähtav ning jäljeekspertiisiakti nr 20E-TJ0012 lisas (t kd 3 lk 31-37), millisel tuvastati jäljefragment vasaku varruka allosas ehk, samuti paremal pool rinnapiirkonnas jne. Jäljeekspertiisiaktis esitatud ekspertarvamusest nähtuvalt võivad jäljeekspertiisiks esitatud jäljefragmendid pluusil olla jäetud jalatsitega Under Armor. See riimub omakorda P. T. surnu kohtuarstilikus ekspertiisiaktis toodud arvamusega selle kohta, et kaarjas verevalum rinnakul on elavale P. T.le tekitatud tema lamamisel (arvamus p. 6, t kd 2 lk 149 pö). Seega puuduvad igasugused kahtlused selles, et E. Õnne tekitas sarnaselt T. O.le ka P. T.le vigastusi sama mehhanismiga ja samal moel, kuigi ise ta seda eitab. Surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktis nr 20E-AOS0044/313 sisalduva eksperdiarvamuse p. 1 kohaselt oli P. T. surma põhjus rindkere tömp trauma hulgiroidemurdude ja parempoolse veririnnaga, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Ka esinesid rindkere tömp, mõlemapoolsed roidemurrud – paremal II rangluujoonel, III-VII eesmisel kaenlajoonel, IX-X eesmisel kaenlajoonel, III-VII ja XII lülisamba kõrvaljoone ja abaluujoone vahel; vasakul III-V rangluujoonel, IV-VI ja X keskmiselkaenlajoonel; hulgalised nahamarrastused seljal; hulgalised nahaalused verevalumid (vähemalt 16) rindkere eespinnal ja kõhul – neist üks kaarja kujuga rindkere ülaosas vasakul. Lisaks surma põhjustanud vigastustele esines P. T.l ka pea ja kaela tömp trauma: verevalum kõõlustanul vasakul kukla-kiiru piirkonnas; põrutushaavad otsmikul ja alahuule limaskestal; nahamarrastused mõlemapoolselt otsmikul, vasakul kulmul, ninatipul ja kaela eespinnal ning nahaalused verevalumid vasakul põsesarnal, alahuule limaskestal ja lõuatsil. Samuti tuvastas ekspert ekspertiisi käigus P. T.l üla- ja alajäsemete tömp trauma: põrutushaavad paremal labakäel selgmiselt ja vasaku sääre eespinnal; hulgaliselt nahamarrastused ja nahaalused verevalumid üla- ja alajäsemetel. Ekspert on sedastanud, et vigastuste tüsistusena esines parempoolne verirind, peaaju- ja kopsuturse. Seega kinnitab ekspertiisiakt üheselt P. T. surnukehal ulatuslike vigastuste esinemist nii pea, kaela, kehatüve kui ka jäsemete piirkondades. Eksperdiarvamuse punkti 5 kohaselt esinesid surmajärgsetest tervisekahjustustest surnukehal vertikaalsed nahakriimustused seljal ning nahamarrastused parema abaluu kohal. Kõik ülejäänud tervisekahjustused on elupuhused. Seega surmajärgselt olid P. T.le tekitatud üksnes kriimustused ja marrastused, kuid kõik ulatuslikud ja rasked tervisekahjustused olid tekitatud enne surma. Ekspert on märkinud, et ei ole võimalik kindlaks teha kannatanu asendit ülejäänud vigastuste (v.a kaarjas verevalum rindkere esipinnal) saamisel, kuid koostoimes hinnates kõiki eelnevalt käsitletud tõendeid ning modus operandit (selle arvestamise põhjendamist on ka Riigikohus märkinud, nt lahend 1-16-6179 p. 82) ja elulist usutavust, on tõendatud, et süüdistatav muuhulgas, lisaks peksmisele erinevatesse kehaosadesse tekitas vigastusi ka rindkerele astudes. Süüdistatava väide, et tuvastatud jalatsijäljend tekkis P. T.l surma järgselt tema matmisel mulla kinni tallamisel, ei ole esiteks eluliselt usutav, kuna tulenevalt sündmuskoha vaatlusprotokollist eemaldati enne torsot 10 cm mulda pluss 20 cm mulda ja ka keeratud murukamarat ning ja alles siis ilmus nähtavale torso, mistõttu ei saanud jätta jalatsijälge kannatanu rinnakule läbi sellise 18 takistuse. Ka on E. Õnne väide vastuolus objektiivsete ja usaldusväärsete tõenditega- ekspert kinnitas, et rinnaku vigastused olid elupuhused, ka esines jalatsijälg kannatanu särgi erinevatel osadel, mis näitas, et talle oli peal astutud juba enne seda, kui teda E. Õnne pesema hakkas ja P. T.l riided ära võttis. Asjaolu, et vigastusi tekitati P. T.le juba enne tema pesemist, näitab ka see, et isiku tahtmatu soolepuhastus iseloomustab organismi terviklikku tervisehäiret ja kui analüüsida kohtus E. Õnne antud ütlusi ajaliselt, siis E. Õnne väitis, et 21.06 või 22.06.2020.a suundus ta Xxxx viina järgi (t kd 4 lk 79) ja pärast seda, ehk siis pärast 21-22.06 oli P. T. juba liikumatu ja enne, kui E. Õnne lahkus viina järgi, nägi ta ka P. T.l verd suus ja arvas, et ta sisikonnas midagi katki (t kd 4 lk 76-79), seega ajaks, mil E. Õnne lahkus ajutiselt sündmuskohalt, olid eluohtlikud vigastused juba E. Õnne poolt tekitatud ning puudub igasugune alus arvata, et keegi võõras isik saabus nii eraldatud kohta ja maas lamavat ja abitut P. T.t peksis. Surnu kohtuarstlikus ekspertiisiaktis nr 20E-AOS0044/313 esitatud ekspertarvamusest nähtuvalt võis surm olla saabunud 3-4 päeva enne surnukeha vaatlust sündmuskohal, mis toimus 25.06.2020.a ehk siis surm võis saabuda 21-22.06.2020.a (arvamuse p-d 1, 2, 3). Ekspert arvab, et parempoolse veririnna tekke põhjustanud roiete murrud on hilisema tekkeajaga ja on tekitatud maksimaalselt tundides mõõdetava ajaperioodi jooksul enne surma saabumist ning ekspert on ka leidnud, et kõik ülejäänud vigastused on tekitatud orienteeruvalt mitte rohkem kui 4-5 päeva enne surma saabumist. Kohtus leidis tõendamist, et süüdistatav E. Õnne alates 17.06.2020.a pikema aja jooksul kasutas P. T. suhtes vägivalda ning ekspertarvamuses esitatud seisukohta mahutuvad ka tõendamist leidnud rusikalöögid (16 või 17.06.2020.a). Prokuröri arvamus sellest, et E. Õnne enda ajalisest sündmuste kirjeldusest nähtuvalt oli ta kõige agressiivsem P. T. vastu 20-22.06.2020.a, see ongi ajal, mil saabus ka surm. Kuna süüdistatav ise väitis, et ta käis poes 21-22.06.2020.a ja siis lamas P. T. juba liikumatult ning E. Õnne ka väitis, et poest saabudes ta filmis P. T.t ning siis P. T. vaid hingas ja pilgutas silmi (t kd 4 lk 81), seega on prokuröri järeldus õige, et eluohtlikud tervisekahjustused pidid olema juba saabunud, millisteks olid ekspertarvamuse p. 7 kohaselt rindkere tömp trauma roiete hulgimurdude ja parempoolse veririnnaga. E. Õnne suhtumist P. T.sse väljendasid tema kohtus öeldud fraasid, see, et teda häiris ta ohkimine, ta ei toonud talle vett, kuigi P. T. palus, ta lõi teda jalaga tagumikku hoo andmiseks, ta pesi teda jalaga ta jalgu laiali lüües ja ka näiteks väljend: ,,ütlesin ebatsensuurseid sõnu…, et mine sinna kohta, kus päike ei paista“ (t kd 4 lk 69) jne ja ka nähtus tunnistaja H. H.u ütlustest, et E. Õnne sooviski P. T. surma. Kuna eelnevalt T. O. episoodis kohus ka selgitas, et E. Õnne kohtus ise kinnitas, et kui ta ärritub, ta räägib kätega sõnade asemel ja vaieldamatult nähtub E. Õnne ütlustest, et P. T. ärritas teda (t kd 4 lk 70), mida kinnitab omakorda ka see, et ta on ka öelnud, et „ärritusin ja tõukasin teda jalaga“ (t kd 4 lk 71), siis on eluliselt usutav, et vägivalda kasutades, P. T.t pekstes, E. Õnne viha ka välja valas, sama käitumismuster esines ka T. O.ga. E. Õnne ka kohtus ise kinnitas, et P. T. palus teda mitte väntsutada, mitte puutuda, et tal on valus, kuid E. Õnnet need palved ei heidutanud. Kõik eelnevalt käsitletud tõendid kogumis kinnitavad E. Õnne süüd T. tapmises piinaval viisil. Ekspertarvamuse p-st 8 nähtub, et P. T.le tekitatud vigastused põhjustasid talle tõsist valu ja kui isikul on roided katki, on hingamisliigutuste sooritamisel valuaisting tugevam (t kd 2 lk 149 pö). Kõikide eelnevalt refereeritud tõenditega on tõendamist leidnud, et E. Õnne tekitas P. T.le kõik vigastused, millised on nimetatud surnu kohtuarstlikus ekspertiisaktis selles näidatud ajavahemikul ja tapmise tahtlusest annab tunnistust E. Õnne enda poolt tunnistajatele J. A. ja H. H. öeldu, samuti asjaolu, et tegemist ei olnud juhusliku ega ühekordse vägivallaga, vaid tulenevalt surnu 19 kohtuarstlikust ekspertiisiaktist koosnes vägivald mitmest elu ohustavast teost, vigastused tekitati hulgalistest löökidest ja kannatanu kehale surumisest pika ajavahemiku jooksul, selline järjepidevus kinnitab tahtlust. Oluline on ka lokalisatsioon, vigastused tekitati elutähtsate organite piirkonda, vigastused olid pea- ja kehatüvel. Riigikohus on märkinud, et kui pekstakse isikut rusikate ja jalgadega (nagu väidab surnu kohtuarstlik ekspertiis) elutähtsate organite piirkonda, peab süüdlane võimalikuks ja möönab mistahes tagajärge sh surma. Nagu kohus varem ka märkis, kinnitas E. Õnne, et aastaid tegeles poksiga, seda enam oli kursis elutähtsate organite asukohaga. Asjaolu, et ta soovis surma tuleneb tunnistaja H. H.u ütlustest, kust nähtuvalt kartis E. Õnne, et P. T. võib osutuda tunnistajaks T. O. tapmises. Seda kaudselt kinnitab E. Õnne kohtus väidetu, et ta hetkel seda ei mäleta, kuid eeluurimisel mäletas seda paremini ja ta rääkis P. T.le T. O. suhtes kohaldatud vägivallast, sh rindkerele astumisest (t kd 4 lk 65). Tõendatud teo toimepanemise viisist ja süüdistatava käitumisest lähtudes oli tegemist otsese tahtlusega. Tapmistahtlust kinnitab ka rakendatud jõud, see, et kannatanul tuvastas ekspert mõlemapoolsed hulgalised roidemuurud ja ka pea ja kaela tömp trauma ning ala- ja ülajäsemete tömp trauma. Kohus ka varasemalt märkis E. Õnne suurt kehakaalu sel ajal ning P. T. tulenevalt surnu kohtuarstlikust ekspertiisiaktist oli E. Õnnest kergem, 84,2 kg kaaluv mees (t kd 2 lk 146 pö), ka tuleb arvestada asjaolu, et tema suhtes oli juba T. O. juures vägivalda kasutatud ja ta oli abi vajav ja kehvas seisundis juba Xxxx jõudes, seega ei oleks ta olnud suuteline aktiivselt end kaitsma. Ekspert on tuvastanud P. T.l põrutushaavad paremal labakäel ning nahamarrastused ja nahaalused verevalumid küünarvartel ja labakäel, võisid olla saadud enesekaitse käigus elutähtsatesse piirkondadesse suunatud löökide tõrjumisel (arvamuse p. 4), kuid arvestades asjaolu, et P. T. juba 17.06.2020.a kurtis valusid ning arvestades vaid tühiseid enesekaitsele viitavaid kahjustusi, ei olnud tema enesekaitse intensiivne ega teda aitav. Välise teopildi pinnalt saab vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu tähenduses rääkida eeskätt olukorras, kus isikule tekitati selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega tuua kaasa isiku surma (RKKo 3-1-1-102-16) ning antud juhul väline teopilt kinnitab tahtlikku tapmist. Asjaolu, et E. Õnne seda ka mõistis ja soovis nähtub H. H.u ütlustest (P. T. surma soovimisest), samuti E. Õnne apaatsusest, kinnitusest, et ta nägi P. T.l suus verd ja mõistis, et seest midagi katki või ribi kopsus, kuid ei reageerinud. Tapmistahtluse puhul ongi oluline ka isiku käitumine-suhtumine. Eelnevalt leidis tõendamist, et E. Õnne vaatamata P. T. palvetele tiris, tõstis, väntsutas teda, ei andnud talle vett, kallas abitule isikule viina suhu, lasi tal külma veega ülevalatuna maas lebada, nägi ta suus verd, jätkas tema ,,väntsutamist“. Kõik see, samuti eelrefereeritud surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti p. 8 viitab sellele, et tahtlus ulatus ka piinaval viisil tapmisele. Seega on tõendamist leidnud E. Õnne poolt P. T. suhtes KarS § 114 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine. Kohus ei tuvastanud E. Õnne süüd- ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kohtus leidis tõendamist, et E. Õnne tegutses läbimõeldult ja kaalutletult, käis labida järgi, mõõtis haua pikkust, mattis surnukeha, seega ka kõrvaldas jäljed, tuleb asuda seisukohale, et ta oli igati adekvaatne ja tegutses teadlikult. E. Õnne ka kohtuistungitel käitus adekvaatselt, kohtus uuritud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku vastusest päringule (t kd 3 lk 94-95) nähtus, et E. Õnne ei ole pöördunud kunagi psühhiaatriakliinikusse, Tallinna Vangla 20.05.2021.a vastusest päringule (t kd 4 lk 132-139) nähtuvad vaid tema probleemid seonduvalt alkoholi-ja uimastisõltuvusega ja tavapäraste terviseprobleemidega, E. Õnne anamneesist nähtuvalt tarvitas ta kokaiini 25.06.2020.a, st ajal, kui P. T. oli juba tapetud (t kd 4 lk 135). Kohtul puudub igasugune alus arvata, et isik ei oleks suutnud endale oma tegudest aru anda või neid juhtida. 20 Kogumis on süüdistatava E. Õnne tegevus õigesti kvalifitseeritud KarS § 114 lg 1 p 1 ja 4 järgi. Süüdistatav E. Õnne on toime pannud kaks iseseisvat tapmist, ühe piinaval ning teise julmal viisil. IV KARISTUS Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada, kohus lähtub karistuse mõistmisel KarS § 56 lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemist, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Kohus viitab, et karistamise esmaseks aluseks on isiku süü. KarS
3. peatüki mõttest ja KrMS § 306 lg 1 p-dest 5-8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus viitab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Kohus selgitab, et seadusandja on kuritegude eest, millises süüdistatavat süüdistatakse, näinud ainsa karistusena ette vangistuse, 8 kuni 20 aastat või eluaegse vangistuse, millisega seadusandja on esitanud nägemuse kuriteo raskusest. Kohus peab karistuse mõistmisel esmalt andma hinnangu KarS § 56 lähtudes süü suurusest lähtuvalt karistuse liigi ja määra osas (RKKKo 3-1-1-99-06 p 14). Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda põhiliselt teole, mitte aga isikule, kuid süü suurusele lisaks arvestatakse ka teisi asjaolusid (RKKKo 3-1-1-99-06 p 14). Süüdistatav tegutses T. O. tappes julmal viisil kavatsetusega ja P. T.t tappes piinaval viisil otsese tahtlusega. Süüdistatav korduvalt väljendas kohtus oma üleolekut kannatanute osas, märkis, et talle lihtsalt ei meeldinud, et üks neist oma juttu kordas ja teise puhul häiris teda see, et ta palus juua, et tal tekkis soolepidamatus, kuigi selle võis põhjustada tema enda eelnev vägivald antud isiku suhtes. Süüdistatav väitis kohtuistungil, et kui keegi teda ärritab, siis ta sõnade asemel räägibki kätega, mis on vaieldamatult tema isikut iseloomustav asjaolu. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes (vt nt RKKKo 3-1-1-18-14 p 11). Antud juhul kohus puhtsüdamlikku kahetsust ei tuvastanud. Süüdistatav küll korduvalt märkis, et tal on kahju, et nii juhtus, kuid ta korduvalt väljendas end üleolevalt tapetute suhtes, õigustas oma teguviisi, leidis, et ta ei ole antud isikuid tapnud. Seda kinnitas lisaks süüdistatava poolt kohtus väidetule ka tunnistaja E. N., kes esitas E. Õnne poolt kannatanule H. O. edastatud vabanduskirja ning kohus kohtuistungil uuris antud kirja (t kd 4 lk 212-216) ning ka selles kirjas õigustab E. Õnne ennast. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et tegemist ei ole kindlasti puhtsüdamliku kahetsusega. 21 Kaitsja leidis, et E. Õnne süü ei ole antud kuritegudes tõendatud, taotles ümberkvalifitseerimist, kuid märkis kohtulikel vaidlustel ka, et juhul, kui kohus leiab, et isiku süü KarS § 114 lg 1 pde 1, 4 on tõendatud, tuleb arvestada, et E. Õnnel ei esinenud suurt süüd, ka on ta vanglas korralikult käitunud, ta on teinud järeldused toimunust ja pole tõendeid, et kui teda allutataks rehabiliteerivale tegevusele, ei oleks see tulemuslik (t kd 5 lk 37). Ainus, milles saab kaitsjaga nõustuda on see, et vangla kinnitas, et isik ei ole vanglas korrarikkumisi toime pannud (t kd 4 lk 183). Kõiges muus kaitsja eksib. Isiku süü on suur, ta tappis kaks isikut, ühe kavatsetult julmal viisil, teise otsese tahtlusega piinaval viisil, süüdistatav täitis teoga kaks KarS § 114 teo kvalifitseerivat tunnust, ning lg 1 puhul esines nii piinav, kui ka julm viis, tuvastatud tehiolud kinnitasid tema füüsilist üleolekut kannatanutest ja tema soovi seda demonstreerida. Oma süüd E. Õnne sisuliselt ei tunnistanud ja tema kohtus antud selgitusi ja kohtus avaldatud suhtumist tapetutesse arvestades ei saa väita, et ta oleks andnud õige hinnangu oma tegevusele. Samuti kaitsja väited selle kohta, et E. Õnne puhul oleks kasu igasugusest rehabilitatsioonist, ei vasta faktidele. Kohtus uuriti prokuröri esitatud süüdistatavat iseloomustavat Xxxx teatist, millisest nähtuvalt E. Õnne viibis seal eelmise karistuse kandmise järgselt ja ise lahkus teenuselt, kuna oli löönud teist hoolealust rusikaga näkku (t kd 5 lk. 48). Ka on E. Õnne varem kohtulikult karistatud vägivallateo eest ja tema kuriteod on läinud ajajoonelt vaadatuna ohtlikemaks. Prokurör leidis, et E. Õnnele tuleks mõista karistusena eluaegne karistus. Kohus sellega ei nõustu ja kohus põhjendab oma karistusevalikut järgnevalt. Õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt orienteeruvad kohtud keskmistele karistustele ja kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest on põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega (RK 3-1-1-77-11). Eluaegse vangistuse mõistmiseks peab toimepandud kuritegu olema kaitstavat õigushüve ja õiguskorda kahjustanud sedavõrd, et tähtajalise vangistuse mõistmine selle eest ei taga õiguskorra piisavat kaitset. Kohus leiab, et antud juhul on võimalik õiguskorra piisav kaitse tagada tähtajalise vangistusega. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et mitme inimese tapmise eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil (RKKKo nr 3-1-1-13-11, p 9.2; 3-1-1-7612, p 9). Kohus arvestab asjaolu, et tegemist oli kahe isiku tapmisega, esinesid nii KarS § 114 lg 1 p 1 kui ka 4 ja see, et esines nii piinav kui ka julm viis. Samas leiab kohus, et on põhjendatud arvestada ka kannatanute käitumist. P. T. oli eelnevalt viibinud E. Õnnega koos, sh ajal, kui viimane tappis T. O. ja sellele vaatamata, et ka tema suhtes oli E. Õnne T. O. korteris vägivalda tarvitanud, suundus ta ikkagi koos E. Õnnega nende elukohta, üksikusse eraldatud paika, kuigi arvestades eelnevat teekonda (alkoholi ostma sõitmine ja taksoteenuse kasutamine), oleks tal olnud võimalus põgeneda või lihtsalt eemalduda ja/või politseid teavitada. Seega ta võttis riski viibida koos tapjaga. Arvestades kõiki KarS § 56 lg-s 1nimetatud asjaolusid, samuti ka hiljutist Eesti Vabariigi kohtupraktikat eluaegse vangistuse kohaldamisel (Tallinna Ringkonnakohtu lahend 1-208538), leiab kohus, et kõik karistuse eesmärgid on saavutatavad 20-aastase vangistuse kohaldamisega. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestada Egon Õnne kinnipidamisest, s.o alates 25.06.2020.a. 22 Kohus peab vajalikuks peatuda ka tõkendi küsimusel. Tõkendi üle otsustamisel tuleb silmas pidada loomulikult kõiki KrMS §-s 127 sätestatud aspekte: kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Süüdistatav on hetkel vahistatud, ta on varem kriminaalkorras karistatud vägivallateo eest, käesoleval juhul süüdistatakse teda 2 isiku tapmises ning on alust karta uute kuritegude toimepanemist. On põhistatud isiku suhtes antud tõkendi muutmata jätmine kohtuotsuse jõustumiseni. V MENETLUSKULUD Vastavalt KarS § 180 lg-le 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt on I astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha suurus 2,5kordne palga alammäär, s.o 1635 eurot, mis kuulub E. Õnne’lt väljamõistmisele. Käesolevas kriminaalasjas on menetluskuludeks määratud kaitsjale Leelo Viil makstud tasu summas 5241,60 eurot, surnu kohtuarstliku ekspertiisikulud summas 628 eurot, surnu radioloogiliste uuringute kulud summas 284 eurot, jäljeekspertiisi kulud summas 314 eurot, DNAekspertiiside kulud kogusummas 5073 eurot. Kohus märgib, et eelnimetatud kulud on tingitud süüdistatava E. Õnne süülisest tegevusest, s.o tema poolt kahe isiku tapmisest, mis on toime pandud piinaval ja julmal viisil, ühe suhtes otsese tahtlusega, teise suhtes kavatsetult ning sellele järgnenud kriminaalmenetlusest. Seonduvalt DNA-ekspertiisiaktidega (20E-GE0741, 20E-GE0665) märgib kohus järgmist: lähtuvalt kohtupraktikas väljendatud seisukohast, peab kohus vajalikuks vähendada DNAekspertiiside eest väljamõistetavat summat, sõltuvalt ekspertiisiobjektide, mitte reaktsioonide arvust (RKKKo 3-1-1-120-12, p 6.2). Seega kuulub süüdistatavalt väljamõistmisele DNAekspertiiside kulud 2337 ulatuses (20E-GE0665 – 2 objekti, 20E-GE0741 – 39 objekti), ülejäänud osas (s.o 2736 euro osas) tuleb ekspertiisiasutusele tekkinud kulud jätta KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. Surnu kohtuarstliku ekspertiisikulud summas 628 eurot, surnu radioloogiliste uuringute kulud summas 284 eurot, jäljeekspertiisi kulud summas 314 eurot ja määratud kaitsjale Leelo Viil makstud tasu kogusummas 5241,60 eurot kuuluvad süüdistatavalt väljamõistmisele. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava puhul erandlikke asjaolusid, mille puhul oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. E. Õnne on täisealine ja töövõimeline isik, kes saab vangistuses tööle asuda. Arvestades menetluskulude suurt suurust, peab kohus võimalikuks ajatada väljamõistetavate menetluskulude hüvitamine ning kohus määrab kulude hüvitamise tähtajaks 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest. VI ASITÕENDID Kriminaalasja materjalide lisatud erinevad andmekandjad (CD- ja DVD-plaadid) on dokumentaalsed asitõendid KrMS § 126 lg 3 p 1 mõttes ning need tuleb jätta kriminaalasja materjalide juurde. Kriminaalasjas kogutud proovid trepikoja välisukselt (pakendid nr 1-2), proovid kõrvalesta fragmendist (pakendid nr 3, 4.1), proov klaaspudeli suudmelt (pakend nr 15.1), proov plastikpudeli suudmelt (pakend nr 17.1), kõrvalesta fragment ühel kilel (pakend nr 4), kolm klaaspudelit Jägermeister (pakendid nr 7-9), plastmasspudel ALeCoq (pakend nr 10), kaks pindist õllepurki ALeCoq (pakend nr 11, 13), 18 sigaretikoni (pakend nr 12), Valdeku Maxima ostukviitung (pakend nr 14), klaaspudel Alexander (pakend nr 15), pindine plekkpurk 23 Karl Friedrich (pakend nr 16), plastikpudel Värska (pakend nr 17), klaaspudel Hlibny Dar (pakend nr 18), 4 sigaretikoni Chesterfield (pakend nr 19), kolm sigaretipakendit (pakendid nr 20-22), kilekott Regalia (pakend nr 24), 4 pindist Karl Friedrich plekkpurki kilepakendiga (pakend nr 25), Raudalu Konsumi ostukviitung (pakend nr 26), DNA-proovid pudelitelt (pakendid nr 16.1, 18.1, 25.1), punakas/oranžikat värvi erineva pikkusega kiud (pakendid nr 1, 3), puidust toigas, plekkpurk ALeCoq (pakend nr 3), pinnaseproov surnukeha lähedalt, surnukeha suuõõnest eemaldatud paberitükk, surnukehalt võetud kaapeproovid, labida kaeveosalt võetud pinnaseproov (pakend nr 18.6), plekkpurk ALeCoq Special (pakend nr 6), 0,5-liitrine pudel kirjega Stumbras Vodka, pinnaseproov maja kõrval august (pakend nr 19), oranžikat värvi punutud võrk koos riideesemetega, SIM-kaardid (pakendid nr 3-5), meditsiinidokumendid P. T. nimele, musta värvi dressipüksid pruunide määrdumistega, E. Õnne kaapeproovid, E. Õnne kinnipidamise käigus võetud üks purgisupp Seljanka, üks kinnine pudel 0,5l viina, üks avatud pudel 0,5l viina, üks 0,5l avatud Coca-Cola pudel, jalatsid Adidas, musta värvi dressipüksid Puma, P. T. rahakott (pakend nr 8), T-särk on väärtusetud esemed ja need tuleb hävitada kohtuotsuse jõustumisel KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel. P. T. jalatsite tallamustri tõmmised (pakend 17.1) tuleb säilitada asitõendite hoidlas pärast kohtuotsuse jõustumist KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel. E. Õnne jalatsid, E. Õnne mobiiltelefon Huawei (pakend nr 4), mobiiltelefon Huawei (pakend nr 3), tumedat värvi teksapüksid, musta põhitooniga punaste küljetriipudega pluus, Piibel, rahakott (pakend nr 9) tuleb tagastada Egon Õnne’le kohtuotsuse jõustumisel. Puidust mahagonivärvi varrega labidas tuleb tagastada J. A.’le kohtuotsuse jõustumisel. Kohus juhindub KrMS § 126, § 127, § 130; § 175, § 179, § 180 lg 1, lg 3; § 306, § 311-313, § 315, § 318-
4. Merle Parts kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Lennart Sundja rahvakohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Mark Orlov rahvakohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 24