Obsah (7)

§ 118§ 68§ 121§ 16§ 18§ 34§ 35

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuistungi aeg ja koht 12.jaanuar 2023, Tallinn Otsuse tegemise aeg ja koht 19. jaanuar 2023, Tallinn, Kriminaalasja number 1-22-2603 K

§ 118

lg 1 p 1,2 järgi, üldmenetlus Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 8.novembri 2022 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Olar Kivirähk, tema kaitsja adv. Meelis Masso, kannatanu esindaja adv. K.Sitska Süüdistatav Olar Kivirähk (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Meeli Masso Prokurör Kannatanu esindaja määratud korras Kelly Kruusimägi RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 8.novembri 2022 otsus Olar Kivirähki suhtes tühistada osaliselt ja nimelt osas, millega Adv. Kadi Sitska 1) Mõisteti Olar Kivirähkilt välja kannatanu X kasuks mittevaralise kahju hüvitiseks 75000 euro. 2) Mõisteti välja Olar Kivirähkilt TsMS § 367 alusel alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kannatanu X nõude 75000 eurot täitmiseni X kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid kogu viivis kokku mitte rohkem kui 75000 eurot. 3) Mõisteti Olar Kivirähkilt välja kannatanu X kasuks alates kohtuotsuse jõustumisest varalise kahju hüvitisena igakuine makse summas 400 eurot, mis 1 tuleb kanda iga kuu kümnendaks kuupäevaks jooksva kuu eest ette. 4) Mõisteti Olar Kivirähkilt välja TsMS § 367 alusel alates kohtuotsuse jõustumisest ja osamaksete sissenõutavaks muutumisest kuni kannatanu X nõuete täitmiseni X kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid kogu viivis kokku mitte rohkem kui võlgnetava nõude suurus. 5) Ülejäänud osas jätta kannatanu tsiviilhagi rahuldamata. Teha tühistatud osas uus o t s u s, millega 1) Välja mõista Olar Kivirähkilt X (XXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS ) kasuks 1398,61 (üks tuhat kolmsada üheksakümmend kaheksa) eurot ja 61 senti, millest 1316,19 eurot on otsese varalise kahju hüvitis ja 82,42 eurot ajavahemiku eest 1.05.2022 kuni 31.01.2023 sissenõutavaks muutunud viivis. 2) Välja mõista Olar Kivirähkilt X (XXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS ) kasuks alates 1.veebruarist 2023 kuni põhinõude 1316,19 euro tasumiseni tasumata summalt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kogu viivis kokku mitte rohkem kui 1316,19 eurot. 3) Välja mõista Olar Kivirähkilt kannatanu X (XXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS ) kasuks igakuiselt alates 1.02.2023 otsese varalise kahju hüvitisena 300 (kolmsada) eurot kuni tervisekahjustusest tingiitud töövõimekaotuse protsendi 100 % muutumiseni. Igakuine hüvitis tuleb kanda iga kuu kümnendaks kuupäevaks jooksva kuu eest ette. 4) Välja mõista Olar Kivirähkilt alates perioodilise makse sissenõutavaks muutumisest kuni kannatanu X nõuete täitmiseni X (XXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS ) kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. 5) Välja mõista Olar Kivirähkilt kannatanu X (XXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS ) kasuks välja 37029,73 (kolmkümmend seitse tuhat kakskümmend üheksa) eurot ja 73 senti, millest 35000 on tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis ja 2020,75 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku 1.05.2023 kuni 19.jaanuar 2023. 6) Välja mõista Olar Kivirähkilt X (XXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS ) kasuks alates 20.jaanuarist 2023 kuni põhinõude 35000 euro tasumiseni tasumata summalt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kogu viivis kokku mitte rohkem kui 35000 eurot. 2 7) Jätta kannatanu X poolt esitatud tsiviilhagi osaliselt rahuldamata ja nimelt a) Varalise kahju 200000 euro ühekordse hüvitisena väljamõistmise osas b) Igakuiselt 500 euro varalise kahju hüvitisena väljamõistmise osas, mis ületab 300 eurot kuus c) Saamata jäänud tulu osas d) Mittevaralise kahju osas, mis ületab 35000 eurot. 8) Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. 9) Süüdistatava Olar Kivirähk apellatsioon jätta rahuldamata. Kaitsja adv. Meelis Masso apellatsioon rahuldada osaliselt. Kannatanu eisndaja adv. Kadi Sitska apellatsioon jätta rahuldamata. 10) Määrata Advokaadibüroole Meelis Masso apellatsioonimenetluses adv. Meelis Masso poolt Olar Kivirähkile riigi õigusabi osutamise eest ja vajalike kulude eest, mis on kantud riigi õigusabi osutamisel, makstavaks tasuks koos käibemaksuga 343,44 eurot, mis jääb riigi kanda. 11) Määrata Advokaadibüroole Tibar & Partnerid apellatsioonimenetluses adv. Kadi Sitska poolt kannatanu Xe riigi õigusabi osutamise eest makstavaks tasuks koos käibemaksuga 324 eurot, mis jääb riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadist esindaja vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohtu 8.novembri 2022 otsusega tunnistati Olar Kivirähk süüdi

§ 118

lg 1 p 1, 2 järgi ja mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg alates 29.11.2021. Olar Kivirähk suhtes kohaldatud tõkend, vahistamine, tühistatase kohtuotsuse jõustumisel. Olar Kivirähkilt mõisteti välja KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt sundraha esimese astme kuriteos süüdimõistmise korral 2,5 palga alammäära s.o 1635 eurot ning KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 3, 4 alusel määratud kaitsetasu 2535 eurot, kannatanu määratu kaitsja tasu 1672.80 ja 3 ekspertiisikulu 1908 eurot riigituludesse. Kaitsja sõidukulud summas 4.68 ekspertiisikulud summas 2109 eurot jäeti riigi kanda. eurot ja Olar Kivirähki kohustati tasuma väljamõistetud sundraha ja menetluskulud 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 645.90 eurot. Kannatanu tsiviilhagi rahuldati osaliselt. Olar Kivirähkilt mõisteti kannatanu X kasuks mittevaralise kahju hüvitiseks 75000 euro. Olar Kivirähkilt mõisteti TsMS § 367 alusel välja alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kannatanu X nõude 75000 eurot täitmiseni X kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid kogu viivis kokku mitte rohkem kui 75000 eurot. Olar Kivirähkilt mõisteti välja kannatanu X kasuks alates kohtuotsuse jõustumisest varalise kahju hüvitisena igakuine makse summas 400 eurot, mis tuleb kanda iga kuu kümnendaks kuupäevaks jooksva kuu eest ette. Olar Kivirähkilt mõisteti TsMS § 367 alusel välja alates kohtuotsuse jõustumisest ja osamaksete sissenõutavaks muutumisest kuni kannatanu X nõuete täitmiseni X kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid kogu viivis kokku mitte rohkem kui võlgnetava nõude suurus. Ülejäänud osas jätta kannatanu tsiviilhagi rahuldamata. Olari Kivirähk mõisteti süüdi selles, et tema ründas valu ja mistahes raskusega tervisekahjustuste, s.h eluohtlike tervisekahjustuste, tekitamise eesmärgil 05.11.2021 õhtusel ajal ajavahemikul 20.22 kuni 22.00 Tallinnas XXX asuvas toas voodis lamavat X, lüües teda korduvalt vähemalt kuus korda rusikatega näkku ja ülakeha piirkonda. X hakkas karjuma, üritas ennast kaitsta ja püsti tõusta, misjärel Olar Kivirähk paiskas X põrandale pikali maha ning lõi tahtlikult valimatult ja pidurdamatult käte ja jalgadega maas lamavat X korduvalt pea ja keha piirkonda seni, kuni kannatanu lõpetas karjumise. Peksmisega põhjustas Olar Kivirähk tahtlikult X-le järgmised tervisekahjustused: - peaaju koldeline vigastus (peaajupõrutus), traumaatiline ämblikvõrkkestaalune ja kõvakelmealune verevalum, vasaku näopoole turse ja vasaku silmaümbruse verevalum, mis on eluohtlik tervisekahjustus; - parempoolse II–V roide eesmise otsa murd vähese parempoolse veririnnaga, mis ei ole eluohtlik tervisekahjustus. Sama tegevusega põhjustas Olar Kivirähk tahtlikult X-le tervisekahjustuse, mis kestab vähemalt neli kuud, sest ta möönis, et valimatu ja intensiivne peksmine elutähtsate organite piirkonda võib põhjustada üle nelja kuu kestvusega, s.h püsiva, tervisekahjustuse. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav Olari Kivirähk taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Apellatsioonis on esitatud asjaolud, mis apellandi arvates kujutavad Põhiseaduse ja kriminaalmenetluse rikkumist ning, mis on lõppastmes kaasa toonud ebaseadusliku süüdimõistva. Esmalt taotleb süüdistatav, et ringkonnakohus tunnistaks põhiseadusevastaseks otsuse ja selle resolutsiooni sh süüdimõistmise

§ 118

lg 1 p 1,2 järgi, tema karistamise 7 aastase vangistusega, eelvangistuses viibitud aja karistuse hulka arvamise, tõkendi, mis kohtuotsuse jõustumisel tema suhtes valida tuleks. Järgnevalt sisustab apellant oma taotlust mitmete Riigikohtu otsustele tehtud viidetega, et veenda apellatsioonikohut selles, et temal esineb kaebeõigus. Maakohtu otsusele heidab apellant ette seda, et selles ei ole kajastatud tema lõppsõna ega ka tema kaitsja kaitsekõnet ning maakohus ei ole nendes etteastetes räägituga üldse arvestanud. Seetõttu peab apellant vajalikuks, et ringkonnakohus võtaks asja lahendamise juurde nii kõik avalikel maakohtu kohtuistungitel koostatud protokollid kui ka tehtud helisalvestised. Järgnevalt peatub apellant 4 vahistamismäärusel, millega maakohus otsustas 30.11.2021 tema vahistamise küsimuse, esitab selle määruse resolutsiooni ja rõhutab, et just sellest ajast kuni siiani on toimunud tema õiguste järjepidev rikkumine ja süüdlaseks selles on tema tolleaegne kaitsja adv. Leelo Viil. Hetkel on tema märatud kaitsja adv. Meelis Masso, kellele ta 10.11.2022 andis vanglas üle apellatsiooniteate, mis sisaldas ka soovi, et adv. M.Masso kaitseks teda ka ringkonnakohtus. Siin on aga süüdistatava arvates tähtis teada, et kuigi 8.11.2022 maakohtu poot tehtud otsus tema sutes on põhiseadusevastane, oli adv. M.Masso vanglas temaga kohtudes üllatavalt rahulik ning ei rääkinud midagi. Sestap peaks ringkonnakohus määrama temale uue kaitsja, et tema menetluslikud õigused saaks tagatud. Apellant rõhutab veel seda, et ringkonnakohtule oleks tähtis teada, et prokurör on esitanud eeluurimiskohtunikule ka valeandmeid asitõendite osas, mille tulemusel on kohtunik Alari Möldre teinud 27.01.2022 määruse, milles on märgitud järgmist : Asitõenditena on vaadeldud O. Kivirähki rannajalatseid ja verekahtlase määrdumisega T-särki ning vaatluse käigus on talletatud T-särgi ja rannajalatsite välimus, samuti nendel tuvastatud verekahtlane määrdumine ja määrdumise asukohad. Protokollist nähtuvad ka proovide võtmise kohad. Kriminaalasja raames määrati 08.12.2021.a DNA ekspertiis ning 10.01.2022.a valmis DNA-ekspertiisiakt, millest nähtub, et O. Kivirähki T-särgilt ja rannajalatsitelt leitud veri kuulub kannatanule. Süüdistatav rõhutab, et temalt ei ole ühtegi T särki ära võetud ja järelikult ei saadud seda ka vaadelda ning välistatud on igasugune ekspertiis ja ekspertiisiakt. Veel peab apellant oluliseks teatavaks tea ringkonnakohtule 27.01.2022 määruse resolutsiooni: Juhindudes KrMS § 130 lg-st 2 ja 1311 lg-test 1 ja 4 rahuldada prokuröri taotlus ning pikendada Olar Kivirähki suhtes valitud tõkendi – vahistamise – kohaldamist 29.01.2022.a – 29.03.2022.a. Määruse koopia edastada kahtlustatavale Olar Kivirähkile, tema kaitsjale, kinnipidamisasutusele ja prokuratuurile. Edasikaebamise korra all on selgitatud, et määrus ei ole määruskaebekorras vaidlustatav (KrMS § 385 p 5). Siia juurde selgitab süüdistatav, et apellatsiooni kirjutamise ajal kuulas ta raadiot, kus kajastatakse, et Venemaal on avalik võim ja kohtud ebaseaduslikke võtteid kasutades inimesi lihtsalt toore jõuga vanglatesse kümneteks aastateks mitte millegi eest istuma saadetakse. Kuulab ta seda raadiost ja mütleb, et kas tõesti ongi kätte jõudnud või siis tagasi jõudnud ajastu, kus Eesti riigis inimesi pressitakse vangasse vahendeid valimata st võltsitakse, levitatakse valet ja seda tehakse ka kohtutes, kus kohtuniku kohus on järgida kodaniku õigusi ja EV Põhiseadust. Kõike seda tehakse ilma igasuguse süütundeta. Mida siis need advokaadid küll mõtlevad kui on siiamaani pidanud täitma Advokatuuri seadusest ja eetikakoodeksist tulenevaid kohustusi. Apellant annab teada et on sellest kõigest šokkis. Apellatsioonile lisaks on süüdistatav esitanud ringkonnakohtule veel 4 dokumenti, millised on pealkirjastatud apellatsiooni täiendusena. Süüdistatava kaitsja adv.Meelis Masso taotleb maakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja süüdistatava õigeksmõistmist. Tsiviilhagid palub kaitsja sellisel juhul jätta läbi vaatamata. Alternatiivselt taotleb kaitsja otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja uue otsusega kergema karistuse mõistmist. Alternatiivselt jätta täielikult rahuldamata varalise kahju nõue ja vähendada mittevaralise kahju eest väljamõistetud summat ning mõista see välja mõistlikus suuruses kohtu omal äranägemisel. KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 või

1. lõikes nimetatud lahendi tegemisel panna menetluskulud riigi kanda (KrMS § 185 lg 1). Apellandi põhjendused on järgmised. Kaitsja pöörab tähelepanu sellele, et asjaolu, et süüdistatava toakaaslane Y kuulis öösel, kuidas O. Kivirähk rääkis kellegiga telefoni teel ja ütles, et andis kellelegi peksta, ei kinnita seda, et O. Kivirähk rääkis just sellest, et andis peksa konkreetselt sellele kannatanule. Tunnistaja Y ise tunnistas, et ta ei saanud aru, kes kannatanuks oli. See selgus alles järgmisel päeval. Omavahel tema süüdistatavaga pärast seda ei rääkinud. Seega tunnistaja Y ainult oletas, et tegemist oli hinduga aga täpselt ta seda ei teadnud. 5 Kaitsja on seisukohal, et tunnistaja Q ütlused ei ole usaldusväärsed. Kiatsja esitab ka omapoolsed põhjendused selles osas. Riigikohus on märkinud, et ütluste hindamisel peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid, sh õiguskaitseorganite poole pöördumisele eelnenud sündmuste käiku (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. 02.2021 otsus nr 1-19-10157/71, p-d 9-10). Ülaltoodu põhjal on kaitsja seisukohal, et Maakohus on Olar Kivirähki süüdi tunnistades tuginenud valdavas osas ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele ja see rikkumine tuleb antud asjas tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Kaitsja ei nõustu Maakohtu seisukohaga, et selleks, et nüüd ja tulevikus oleks tagatud X toimetulek vastavalt tema abivajadusele ning vajalike abivahendite ja raviteenuste võimaldamiseks majanduslik võimekus, tuleb VÕS § 128 lg 4 teise lause (kasusaamise võimaluse kaotus) kohaselt lugeda tal teatud suuruses kahju siiski tekkinuks (nn normatiivne kahju) ning VÕS § 127 lg 6 alusel välja mõista õiglane hüvitis. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 4 sätestab, et saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Maakohus ei ole neid asjaolusid sisuliselt analüüsinud ehk siis pole arusaadav, kuidas on Maakohus jõudnud järeldusele, et just 200 000 eurot on see varalise kahju summa, mille kannatanu eelduslikult oleks oma eluaja jooksul teeninud või siis saanud sellist kasu, kui talle kehavigastusi poleks tekitatud. Võttes arvesse kõiki kannatanut puudutavaid ja Maakohtule teada andmeid, on see pigem ebatõenäoline. Seega taotleb kaitsja varalise kahjunõude rahuldamata jätmist tõendamatuse tõttu. Maakohus märgib oma otsuses, et mittevaralise kahju summa määramisel arvestas kohus lisaks senisele kohtupraktikale ka kannatanu X-le tekitatud tervisekahjustuste iseloomu, nendega tekitatud eeldatavat valu suurust, süüteo toimepanemise asjaolusid ning süüteo raskust, samuti süüdistatava majanduslikku seisundit. Maakohtu hinnangul on X-le põhjendatud välja mõista mittevaralise kahju hüvitisena 75 000 eurot. Kaitsja vaidleb selle vastu. Kaitsja on seisukohal, et summa 75 000 eurot on ebamõistlikult suur. See ei ole kooskõlas ei kohtupraktikaga ega ka ühiskonna heaolu üldise tasemega. Lisaks sellele toob sellises summas tsiviilhagi rahuldamine kaasa kannatanu rikastumise, mis on vastuolus VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga. Nimelt sätestab VÕS § 127 lg 1, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Maakohus on ise tuvastanud, et kannatanu ei töötanud, elas sotsiaalmajas ja tarvitas sagedasti alkoholi. Nimetatud summas tsiviilhagi rahuldamine asetab kannatanu aga hoopis soodsamasse seisu. Kriminaalasjas nr 1-17-6824 esitas kannatanu mittevaralise kahjunõude summas 10 000 eurot liiklusõnnetuses saadud raskete tervisekahjustuse eest. Riigikohus oma otsuses vähendas seda ja mõistis kostjalt lõplikult välja 5 000 eurot. Kriminaalasjas nr 1-21-3082, milles liiklusõnnetuses hukkus inimene, kes oli pärast õnnetust veel elus ja piinas rohkem kui neli minutit, mõistis kohus mittevaralise kahju eest hüvitiseks kokku 9 000 eurot 3-le inimesele ehk igaühele 3 000 eurot, vaatamata sellele, et tema sugulased palusid kohtult välja mõista mittevaralise kahju summas 85 000 eurot. Ülaltoodu põhjal palub kaitsja mittevaralise kahju eest väljamõistetud summat vähendada mõistliku suuruseni. Kaitsja leiab, et juhul, kui O. Kivirähki süü ka leiab tõendamist, siis on talle määratud karistus liiga range. Maakohus on liialt vähe arvestanud, et O. Kivirähk on kriminaalkorras Eestis karistamata ja arvestanud liialt palju asjaoluga, et O. Kivirähki on karistatud Soomes. Maakohus on otsuses sedastanud, et Kivirähkil on 3-klassi haridust ja tal on diagnoositud 6 kerge vaimne alaareng psühhopatsiooniga. Samas ka mitte kõik tekitatud tervisekahjustused polnud eluohtlikud. Neid asjaolusid ei ole Maakohus karistuse mõistmisel arvestanud. Sellest tulenevalt taotleb kaitsja süüdimõistmise korral O. Kivirähkile kergemat karistust. Kannatanu esindaja adv. Kadi Sitska leiab, et kohus on tsiviilhagi välja mõistmisel eksinud, mistõttu tuleb otsus osaliselt tühistada, s.o tsiviilhagi osas. Kohus on kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti KrMS § 338 p 2 mõttes ja kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele (KrMS § 339 lg 1 p 8) Kannatanu X on käesolevas kriminaalasjas esitanud tsiviilhagi summas 300 000 eurot, millest moodustas varalise kahju nõue summas 200 000 eurot ja mittevaralise kahju nõue summas 100 000 eurot. Vastavalt Riigikohtu lahenditele kriminaalasjades nr 1-18-7632 ja 3-1-1-81-12 lähtutakse tsiviilhagi menetlemisel kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust (KrMS § 381 lg 6). Seega tuleb tsiviilhagi lahendamisel juhinduda ka muudest tsiviilõiguse sätetest, mis reguleerivad kahju hüvitamist. Kohus rahuldas kannatanu mittevaralise kahju hüvitamise nõude osaliselt, s.o 75 000 euro suuruses summas. Kannatanu ei vaidlusta välja mõistetud summa suurust, kuid kohus jättis tähelepanuta VÕS § 136 sätted ning seega halvendas kannatanu olukorda täitemenetluse alustamisel. VÕS § 136 lg 1 näeb ette, et kahju tuleb hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena. Sama sätte lõike 2 kohaselt surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral tuleb kahju hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine ühekordselt makstava rahasummana. Juhul kui O.Kivirähkil oleks kohustus tasuda temalt välja mõistetud summat osade kaupa, siis olukorras, kus O.Kivirähk ei tasu kasvõi ühte osamakset kohtu poolt määratud tähtajaks, oleks kannatanul läbi kohtutäituri võimalus kohe alustada sissenõudmist. Kui kohtuotsuses puudub vabatahtliku täitmise tähtaeg, siis vastavalt TMS § 25 lg 1 määrab selle tähtaja kohtutäitur. Tähtaeg ei või olla lühem kui 30 päeva. Seega pikeneb hüvitise saamise sissenõudmise aeg, mis kahjustab kannatanu huvisid, kuna oma terviseseisundist tulenevalt vajab ta rahalisi vahendeid enda ülalpidamiseks iga kuu. Kohus rahuldas kannatanu varalise kahju hüvitamise nõude selliselt, et O.Kivirähkilt mõisteti välja igakuine makse summas 400 eurot, mis tuleb kanda iga kuu kümnendaks kuupäevaks jooksva kuu eest ette. Kohus on jätnud märkimata, mis tingimusel selle 400 euro tasumine lõpeb. See ei selgu ka kohtuotsuse põhjendavast osast. Seega on otsus ebaselge ning võib põhjustada vaidlusi täitmise lõpetamise aluste üle, mis tulenevad TMS §-st
3. Kohus leiab, et kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, milline oli X sissetulek enne 05.11.2021 ja seega ei saa kohus hinnata X võimalikku sissetuleku vähenemist. Maksuandmete tõendi kohaselt on X-le tehtud väljamakseid töötasuna veebruar 2020 ja töötukassast, august september 2020, kuid muude väljamaksete ja sissetulekute kohta andmed puuduvad. Samas on Maksuameti tõendilt nähtav, et X-l oli ajavahemikul 24.08.2021 kuni 06.09.2021 sõlmitud tööleping W OÜ-ga. Avalikest andmebaasidest on nähtav, et W OÜ tegeleb toitlustusega. Kohtule esitatud andmetest ei nähtu, et X-l oleks enne 05.11.2021 esinenud mingi puue, mis oleks takistanud tal töötamast täistööajaga ja et ta ei oleks olnud töövõimeline. Statistikaameti andmetel oli 2021 aasta III kvartali keskmine brutokuupalk 1553 eurot. Internetiportaali palgad.ee andmetel jääb toitlustuses kokana töötava inimese töötasu kuus 717 kuni 1218 euro vahele. Miinimum palk oli 2021.aastal 584 eurot. See tähendab, et kohtul puudub alus eeldada, et X ei oleks olnud suuteline töötama vähemalt miinimumpalga eest. Kohus on asunud seisukohale, et puuduvad andmed selle kohta, et kannatanu töötasu oleks olnud enne 05.11.2021 suurem kui talle käesoleval hetkel makstav töövõimetustoetus 7 469 eurot kuus, seega puudub kohtul alus mõista välja hüvitisena kannatanu kasuks tervisekahjustuste tõttu tekkinud sissetuleku vähenemisele vastav summa. Arvestades, et kannatanu elas sotsiaalmajas ühes toas, on kohtul põhjendatud alus eeldada ja see on ka eluliselt usutav, et kannatanu sissetulek ei olnud piisav endale iseseisvalt korteri või toa üürimiseks. VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut mh ka võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Seega saab VÕS üldosa kohaldada lisaks võlaõigusseaduses sätestatud lepingulistele ja lepinguvälistele kohustustele ka muudele seaduse alusel tekkinud kohustustele Esindaja eelnevalt selgitas, et puudub alus arvata, et X ei oleks suutnud endale tagada vähemalt miinimumpalga eest töötamist. Paraku on üldteada asjaolu, et 584 euro eest ei ole võimalik endale elamispinda Tallinnas üürida. Seega ei ole kohtu seisukoht kooskõlas seaduse mõttega ja elulise usutavusega. Esindaja on seisukohalt, et igati on põhjendatud varalise kahju hüvitamine vähemalt 500 euro suuruste maksetena (esindaja nägemuse kohaselt peaks igakuine makse olema tegelikult vähemalt miinimumpalga suuruses summas kuni kannatanu vanaduspensioni saamise ikka jõudmiseni). Apellatsioonikohtu istungil jäid apellandid esitatud apellatsioonide juurde. Prokurör taotles maakohtu otsuse muutmata jätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, ringkonnakohtu poolt tsiviilhagi lahendamiseks kogutud ja kannatanu eestkostja poolt esitatud vajalike tõenditega, süüdistatava, tema kaitsja apellatsioonidega ja kannatanu esindada apellatsiooniga, tuli alljärgnevatele jäeldustele. Esmalt selgitab kohtukolleegium, et jääb endiselt selle seisukoha juurde, mis on välja öeldud kriminaalasja kuulamisele määramise määruses ühe kohtuniku poolt ja mis puudutab süüdistatava erinevaid taotlusi, millised on seotud kõigi ja kõige põhiseadusevastaseks tunnistamisega ja millised ei oma apellatsioonimenetluse vaidluseseme seisukohalt tähtsust. Kohtukolleegium neile oma hinnangut ei anna ja leiab jätkuvalt, et apellatsioonimenetluse eesmärki – kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust- on võimalik kontrollida ja otsustada Kriminaalmenetlusseadustiku sätete alusel ning põhiseaduslikkuse järelevalve ei ole käesolevas menetluses asjassepuutuv. Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Süüdistatav taotles ka kohtuistungil kaitsja taandamist. Seejuures ei suutnud ta esitada ühtegi adekvaatset põhjust, miks ta seda taotleb. Ka sellest, miks ta arvab, et kaitsja nö mängib kokku prokuröriga, oli raske aru saada. Süüdistatav on endale pähe võtnud, et kaitsja on süüdi selles, et maakohus ei teinud kohtuotsust, mis tugineks just süüdistatava ütlustele ning tema arvates on see, et maakohus nõustus süüdistusega, kaitsja süü. See sundmõte on ka läbivaks tema poolt esitatud taandamisavalduse puhul. Kaitsja taandamise osas on samuti seisukoht võetud kuulamisele määramise määruses ja kohtukolleegium leidis ka kohtuistungil jätkuvalt, et mingeid seaduslikke aluseid kaitsja adv. M.Masso taandamiseks ei esine ja seega puudub ka mõistlik põhjus kaitsja taandamise menetluse läbiviimiseks. Tegemist on paljasõnaliste ja deklaratiivsete väidetega, mis ei veena kohut. Kaitsja on kohtuliku uurimise kestel olnud ühel meelel süüdistatavaga, taotlenud sarnaselt süüdistatavaga tema õigeksmõistmist ja see, et ringkonnakohtule esitatakse alternatiivsed taotlused ei väära tema tegutsemist oma kaitsealuse huvides. Asjaolu, et kaitsja ei läinud vanglas kaitsealusega kohtudes ekstaaži kaitsealuse mõttest tunnistada kõik tema suhtes tehtud lahendid põhiseadusevastaseks, ei täida ühtegi taandamise alust e ei kujuta endast kaitseülesannete täitmata jätmist ega puudustega täitmist. Seega ei näe kohus käesoleval juhul KrMS §-s 54 sätestatud aluseid 8 kaitsja taandamiseks. Riigi õigusabi korras määratud kaitsjat ei saa niisama paljasõnaliselt menetlusest taandada. KrMS § 45 lg 5 kohaselt on määratud kaitsja kohustatud kriminaalmenetluses osalema kuni kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise lõpuni. Kaitsja taandamine ei toimu KrMS-i kohaselt üksnes süüdistatava sellekohase sooviavalduse alusel. RÕS § 20 lg-s 1 kohaselt võib riigi õigusabi osutava advokaadi ja riigi õigusabi saaja kokkuleppel asuda isikule samas asjas õigusteenust osutama teine advokaat, kes on nõus temale riigi õigusabi osutamise kohustuse üleandmisega. Sellist kolmepoolset kokkulepet kohtul ei ole. Süüdistatav teatas kohtuistungil sedagi, et ta ei ole läbi lugenud ei maakohtu otsust ega ka kaitsja apellatsiooni. Põhimõtteliselt on vaidluse sisuks apellatsioonimenetluses maakohtu poolne tõendite hindamise protsess ja selle tulem e kaitsja arvates on kohus teinud hulgi eksimusi tõendite usaldusväärsuse osas ja tegelikult tulnuks tõendeid hinnata selliselt nagu tema arvates on õige. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja argumentidega, millistega seatakse kahtluse alla maakohtu järeldus selles, et O.Kivirähk oli see, kes peksis sedavõrd jõuliselt kannatanut, et viimasel tekkisid eluohtlikud vigastused. Kohtukolleegiumi hinnangul on oluline rõhutada konkreetses kriminaalasjas tuvastatud tehioludega seonduvalt, et kriminaalmenetluses on omaks võetud seisukoht ja seda on toetanud ka Riigikohus, et aset leidnud kuriteosündmuse rekonstrueerimisel ja süüküsimuse otsustamisel, kas teo pani toime süüdistatav, lähtutakse muuhulgas ka välistamismeetodist (31-1-33-08), mida maakohus on ka kasutanud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei esine selliseid kõrvaldamata kahtlusi, mis annaks kohtule aluse tõlgendada need kahtlused süüdistatava kasuks. Kohtukolleegium rõhutab ka seda, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (3-1-1-8-10, p 8). Kohtukolleegium, nõustudes täielikult maakohtu poolse tõendite hindamise protsessiga ja selle tulemusel tehtud järelduste motiividega ja ei pea vajalikuks üle korrata maakohtu seisukohti. Maakohus on ümber lükanud apellatsioonides esitatud süüdistatavat õigustavad väited oma otsuses. Omalt poolt rõhutab kohtukolleegium vastuseks apellantide väidetele järgmist. Maakohus on üheselt tuvastanud, et kannatanu suhtes kasutati füüsilist vägivalda sealsamas, kus ta kiirabi poolt haiglasse toimetati e XXX tuba nr X. Kannatanule tekitatud tervisekahjustuse raskuses vaidlust ei ole nagu ka selles, et kõik süüdistuses nimetatud tagajärjed, mis on tuvastatud ekspertiisiaktiga, on tekitatud just kannatanu peksmise tagajärjel süüdistuses näidatud ajal ja kohas. Tuvastatud on seegi, et majja XXX võõrad ei pääse ei ukse ega akende kaudu ning seega välistatud, et keegi nö võõras oleks saanud olla kannatanu ründaja. Tunnistaja U ütlustega on tuvastatud seegi, et veel sama päeva e 5.11.2021 õhtul oli kannatanu üksi oma toas, vigastusi tal ei olnud ning kurtis, et und ei ole. Kuna majas on videokaamerad on kõik, mis toimus väljaspool tuba nr X enne, kui sealt enam kannatanu ei väljunud e enne kui ta nö oimetuks oli pekstud, salvestatud ka kaamera poolt. Maakohtu otsuse kohaselt olid peksmise ajal toas nii sama toa teine elanik Q ja süüdistatav O.Kivirähk. See, et kannatanut peksis just O.Kivirähk on tõendatud tunnistaja Q ütlustega ja just selle tunnistaja ütluste usaldusväärsus on kaitsja poolt apellatsioonis seatud kahtluse alla. Maakohtu otsuse kohaselt, ei ole kohtul alust kahelda valeütluste andmises hoiatatud tunnistaja Q ütlustes kannatanu peksmise asjaolude osas, kuna neid kinnitavad ka teiste tunnistajate ütlused. Samuti on tunnistaja ütlused on olnud ajas järjekindlad ning puudub alus tema ütluste ebausaldusväärseteks tunnistamiseks. Kaitsja argumendid tunnistaja Q kui isikulise tõendiallika usaldusväärsuse osas järgmised: 9
4. Asja materjalidest nähtub, et kannatanu Q-le hindu ei meeldinud, sest hindu oli räpakas, ei võtnud magama minnes ära üleriideid ja ei lubanud tal kasutada laelampi. Maakohus tuvastas, et Q ei kutsunud 05.11.2021 Kivirähki oma tuppa X-ga probleeme lahendama ja tal polnud selleks ka põhjust. Sellisest maakohtu järeldusest saab aga järeldada ka seda, et Q-l endal oli motiiv kannatanule peksa anda. Kuna sündmuskohal olid väidetava peksmise ajal peale kannatanu vaid Q ja Kivirähk, siis pole tegelikult teada, kas Q ikkagi püüdis O. Kivirähki takistada ja kas Kivirähk ikka keelas tal pärast kellegile rääkida ja kiirabi kutsuda. Need on ainult Q enda väited ja olukorras, kus ka temale endale oli esitatud kahtlustus, on see küsimusi tekitav. Samas baseeruvad vahendlike tunnistajate C ja Š ütlused sellele, mida rääkis nendele Q, kuid analüüsides neid vahendatud ütlusi, siis selgub, et Q ei ole kahele nimetatud tunnistajale rääkinud kõike siiski ühetaoliselt. Seetõttu esinevad tunnistaja C ja tunnistaja Q ütlustes ka mõningad vastuolud.
5. Q kinnitas 05.09.2022 kohtuistungil, et rääkis kõigest n.ö pikalt ja põhjalikult samal õhtul oma eksnaisele C-le, kuid tema ristküsitlusest 05.09.2022 kohtuistungil nähtub, et naine teda ei uskunud, sest Q justkui uhkeldas selle sündmusega ja tema arvates on Q-l kalduvus fantaseerida ning pealgi oli Q tunnistaja kindla teadmise kohaselt selle kõne tegemise ajal alkoholijoobes. Q seda aga ise eitas ja andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt tema alkoholi ei tarvita ja oli sellel õhtul hoopis väga haige.
6. Lisaks kinnitas C 05.09.2022 kohtuistungil, et Q on olnud nii tema kui laste suhtes omal ajal ka vägivaldne ja selle põhjuseks oli alkohol. Apellant märgib, et tunnistaja Q käitumisest pärast juhtunut võiks järeldada, et nende telefonikõnedega soovis Q luua omale kindla alibi.
7. Asja materjalidest nähtub, et Q oli kahtlustatavana kinni peetud samal ajal kui süüdistatav. Q teadis, et kannatanu seisund vajab abi aga ta ei kutsunud pärast juhtunut talle kiirabi. Samuti ei helistanud ta politseisse. Selle asemel ta lihtsalt läks magama ja hommikul tööle, jättes abitus seisundis oleva toakaaslase abita. Selline käitumine ei tekita mitte kuidagi usaldusväärsust. Lisaks eelnevale on Q sisuliselt sündmuse kohta ka valetanud, öeldes järgmisel päeval sotsiaalmaja töötajale, et kannatanu kukkus voodist ja seejärel täitis korralduse ning koristas vere põrandalt ehk siis likvideeris kuriteosündmuse jälgi. Ülaltoodu põhjal on kaitsja seisukohal, et Maakohus on Olar Kivirähki süüdi tunnistades tuginenud valdavas osas ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele ja see rikkumine tuleb antud asjas tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Kohtukolleegium nõustub sellega, et kaitsja poolt loetletud asjaolusid arvestades oli menetluse alguses põhjendatud alus kahtlustada ka Q, kelle puhul on tuvastatud nii see, et ta oli peksmise ajal samas ruumis, kus toimus peksmine kui ka see, et tema, olles olnud pikalt kannatanuga koos ka pärast peksmist ja nähes, et kannatanu seisund on kriitiline, ei kutsunud abi sh kiirabi. Maksimaalne, mida Q-le nende asjaolude pinnalt ette saaks heita, on kuriteost mitteteatamine. Q oli samas toas tõesti, sest ta elas selles toas koos kannatanuga. Kiirabi aga jättis ta kutsumata, sest nii tahtis O.Kivirähk ning tal oli põhjus eeldada, et O.Kivirähki jaoks pole kellegi füüsiliseks ründamiseks erilist põhjust vaja ja ta on oma käitumises ettearvamatu e siis Q ilmselgelt kartis O.Kivirähki. Mis puutub sellesse, et Q on varasemalt ka vägivaldne pereliikmete suhtes olnud, siis kohtukolleegium ei näe seoseid perevägivalla ja kannatanu peksmise vahel. Q elas kannatanuga, kes nagu aru võib saada talle eriti ei meeldinud, ühes toas ja seda ilma igasuguse vägivallata. Qt iseloomustatakse sotsiaalmajas kui rahulikku inimest. Kriminaalmenetluslik kogemus lubab väita, et peresisesed vägivallatsejad on tihti ühiskonnas tunnustatud ja nö tavaelus igati korralikud inimesed ning ei ole väljaspool kodu kedagi kunagi löönud. Sestap ei veena ka kohtukolleegiumit see väide, et Q, olles koduseinte vahel kasutanud vägivalda naise ja laste suhtes, teeb seda kindlasti ka aastaid hiljem teiste isikute suhtes. Ka ei anna alust Q mitte uskuda see fakt, et esineb vastuolu tema ütlsutes osas, 10 mis puudutab tema alkohoolset joovet ajal, kui ta helistas oma endisele abikaasale. Nimelt, C väidab, et Q oli purjus, kui helistas, Q aga et oli tegelikult haige ja alkoholi ta ei tarvita. Esitesk C ütluste põhjal Q joobeseisundit tuvastada ei saa. Tegemist oli siiski telefonivestlusega, kus on ainukeseks hindamisel faktoriks teise poole jutt. Teiseks, Q, isegi kui oli helistades tegelikult joonud, ei taha seda tunnistada, mitte sellepärast, et ta on oma olemuselt valetaja ja vassija, kelle ütlused ei peaks usaldust tekitama, vaid seetõttu, et tegemist on siiski sotsiaalmaja elanikuga ja sotsiaalmajas toimunud sündmustega ning see võib mõjutada tema edasist elamist sotsiaalmajas. Kaitsja on apellatsioonis hinnanud omapoolselt nii Q kui ka Y ütluseid ja teinud seda nii ühe kui teise puhul eraldi. Maakohus on oma otsuses väga põhjalikult analüüsinud tunnistajate ütlusi ning kõrvutanud neid teiste olemasolevate tõenditega ja teinud tõendeid kogumis hinnates kohtukolleegiumi hinnangul igati põhjendatud ja ainuvõimaliku järelduse - välistatud on, et kannatanut peksis keegi teine peale süüdistatava. Maakohus välistas, et Q peksis kannatanut ja välistas, et Y kuuldud telefonikõne, kus O.Kivirähk rääkis, et andis kellelegi pelmeenide pärast peksa, puudutas mingit muud sündmust aga mitte arutatavat kuriteosündmust. Kohtukolleegium peab oluliseks rõhutada sedagi, et videosalvestised, millistelt nähtut on maakohus oma otsuses väga põhjalikult kirjeldanud, nähtub ka jutuajamine O.Kivirähki ja Q vahel ja nimelt on näha, et 21:38 Kivirähk ja Q räägivad omavahel köögis. Q žestikuleerib parema käega ja sama teeb Kivirähk, 21:38 Kivirähk imiteerib parema jalaga löögi liigutusi. Q istub, Kivirähk seisab tema kõrval vestlevad žestikuleerivad kätega. 21:39 nuusutab Kivirähk oma dressipluusi ja suunab käe külmkapi poole. 21:40 Kivirähk imiteerib käega löögiliigitust. 21:45 vestleb Kivirähk Q-ga ja žestikuleerib käega. Nähtust võib kohtukolleegiumi hinnangul üheselt järeldada seda, et Q lihtsalt seletab midagi O.Kivirähkile, viimane on aga juba ilmselgelt agressiivselt meelestatud ning annab oma kehakeelega ka mõista, et kavatseb kellelegi peksa anda. See, et O.Kivirähk oma lööke imiteerivate liigitustega teeb soojendust algavaks poksimatšiks, alust arvata ei ole e et puuduvad igasugused muud variandid nendele liigutustele tähenduse andmiseks. Kell 21:49.17 läheb Q köögist tuppa X ja 21:49:49 väljub Kivirähk köögist kruusiga ja suundub tuppa X. Süüdistatav on oma apellatsioonis selgitanud, et prokurör on esitanud kohtule valeandmeid tema vahistamise pikendamise otsustamisel ja see on tinginud ka tema süüdimõistmise. Nimelt heidab süüdistatav ette, et tema vahistamise pikendamise määruses on maakohus arvestanud muuhulgas seda, et temalt ära võetud T-särgilt leiti kannatanu verd. Tema ei ole ühtegi särki kellelegi andnud ja seega ei saa ka tema särki olla kasutatud ekspertiisi tegemisel. Kriminaaltoimikus materjalide ja kohtuotsuse kohaselt on ekspertiisi saadetud kaks t-särki. 29.11.21 läbiotsimisprotokolli kohaselt andis Q välja beeži värvi T-särgi (pakend 10), tumesinised rannajalatsid (pakend 11). Lisaks oli vasakus seinas laua ja voodi vahelisel ala maas rohelist värvi õlakoti peal tumesinist värvi kaelusest katki lõigatud T-särk, millel verekahtlane määrdumine (pakend nr 8). T-särki (pakend 8) ja pakendis 11 olevaid rannajalatseid on vaadeldud 02.12.2021 asitõendi vaatlusprotokollis. Kui lugeda kohtuotsust, aga süüdistatav seda ei ole teinud, siis on selgelt arusaadav, et süüstava tõendina ei ole tõendite kogumis üheltki t-särgilt leitud dna proove. Kohtuotsuse kohaselt tõendab süüdistatava süüd tema parema jala rannajalatsi pealmise osa ja tallaosa õmbluse piirkonna välisküljelt võetud proovist saadud DNA-analüüsi täisprofiil, mis on pärit mitmetelt isikutelt. Segaprofiilis on eristatav peamine DNA-profiil, mis on kokkulangev X DNA profiiliga, kuid mitte O.Kivirähk ja Q DNA profiilidega. Seega tuvastati O. Kivirähki jalatsitelt kannatanu veri ja on tõendatud, et O. Kivirähk on olnud otseses lähikontaktis kannatanuga. Q dressipükstelt ja rannajalatsitelt võetud proovide puhul on tegemist Q enda verega, mitte kannatanu verega. Ära võetud T-särgid ja nendega seotud ekspertiisid on tõendite kogumist väljas. Asjaolu, et vahistamise pikendamise määruses on kirjas, et kriminaalasja raames määrati 08.12.2021.a DNA ekspertiis ning 10.01.2022.a valmis DNA-ekspertiisiakt, millest nähtub, et O. Kivirähki T11 särgilt ja rannajalatsitelt leitud veri kuulub kannatanule, ei ole etendanud mingit rolli O.Kivirähki süüdimõistmisel, sest nagu märgitud kohtuotsuses on süüstavate tõendite hulgas ainult rannajalatsilt leitud bioloogiline materjal. Prokurör, keda süüdistatav süüdistab valeandmete esitamises kohtule, ei ole seda ka oma taotluses väitnud. Võib nõustuda, et maakohus on eksinud vahistamise pikendamise määruses sellise järelduse tegemisel, kuid kuna see asjaolu ei olnud O.Kivirähki vahistamise aluseks 30.11.2021 ja ei ole ainuke süüstav tõend, mida maakohus arvestas tema vahistamise pikendamisel ja ei ole üldse süüstav tõend süüdimõistvas kohtuotsuses, siis eeltooduga on ammendatud selgitus süüdistatava väitele ning see süüdistatava väide ei saa kuidagi mõjutada tema süüküsimuse otsustamist. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa olla vaidlust ka süüdistatava käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu osas. Peksmine on toime pandud kavatsetult ja seda tõendab just eelnevalt analüüsitud videosalvestiselt nähtav süüdistatava kehakeel, millega ta väljendab oma soovi peksa anda ja see et ta kavatses peksta just kannatanut, seda tõendavad tunnistaja Q ütlused aga ka fakt, et kohe pärast oma agressiivsust ja just peksmissoovi väljendavaid liigutusi suundus süüdistatav kannatanu tuppa. Hästi põhjalikult on Riigikohus selgitanud

§ 118

ettenähtud kuriteo subjektiivse külje tuvastamise olulisi momente otsuses 1-17-5883. Riigikohus selgitab, et

§ 118

lg 1 p-de 1-7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (

§ 121lg 1 alt 1) vastav tagajärg.

Viimase aja praktikas on rõhutatud sedagi, et tervisekahjustuse tekitamine

§ 118lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele.

Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni.

Vaid siis avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes

§-de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva sätte, s.o

§ 118kohaldamist.

(Vt RKKKo 1-17-105/35, p-d 10-12 koos viidetega ja RKKKo 1-16-6512/64, p 8.) (p 9) Tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine (vt nt RKKKo 3-1-1-20-09, p 9.2). O.Kivirähk lõi kannatanut korduvalt rusikaga pea ja keha piirkonda (vähemalt 10-15 korda) ning jalaga pea ja keha piirkonda. Nagu juba eelnevalt kohtukolleegium rõhutas peksis süüdistatav kannatanut kavatsetult ja löökide arv ning nende suunatus välistavad võimaluse, et tahtlus oli vaid valu tekitamine e

§ 121lg 1 alt 2.

Süüdistatava tahtlus oli suunatud just tervisekahjustuse tekitamisele e

§ 121

lg 1 alt 1 tagajärje saabumisele ning peksmise intensiivsus on märk sellest, et süüdistatava tahtlus hõlmas ka enamohtliku tervisekahjustuse saabumist. Toimepanija tahtlus avaldub

§ 121

koosseisu realiseerimisel selles, et ta peab vähemalt võimalikuks ja möönab (

§ 16lg 4) kannatanule tervisekahjustuse tekitamist.

Kui pekstakse kannatanut intensiivselt sh maaslamavat kannatanut jalaga ja muuhulgas ka pea piirkonda, siis ei ole alust ka rääkida tahtluse puudumisest sellise tervisekahjustuse tekitamiseks, mis hõlmab tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni.

Vägivalla iseloom viitab sellele, et süüdlane pidas võimalikuks, et tekitab elule ohtliku tagajärje, ja möönis seda

§ 16lg 4 mõttes.

Kohtukolleegium peab oluliseks viidata ka Riigikohtu poolt otsuses 3-1-1-4615 p-s 10.2 obiter dictum-korras märgitule ja nimelt:

§ 118

esimesse lõikesse seitsmenda punkti lisamisel on tähendus ka lõike ülejäänud punktide (s.o p-de 1-6) jaoks. Nii on pärast 1. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest võimalik

§ 118

lg 1 pde 1-6 järgi süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (

§ 18

lg 2) või hooletult (

§ 18lg 3).

Kuivõrd

§ 118

lg 1 p-des 1-6 kirjeldatud tagajärgede tahtlikku põhjustamist (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja eraldi 12 kriminaliseerinud, tuleb

§ 118

lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes põhjustab tagajärje tahtlikult. See seisukoht tugineb loogilisel seaduse tõlgendamisel ja kohtukolleegiumi arvates olnuks tegelikult sellest seisukohast tulenevalt igati põhjendatud süüdistatavale ka

§ 118lg 1 p 3 tagajärje e raske psüühikahäire omistamine.

Maakohus on oma otsuses piisavalt põhjendanud ja seda välise teopildi ja elulise usutavuse faktori alusel, millised on need asjaolud, mis veenavad kohut selles, et ka 3.klassilise haridusega O.Kivirähk pidas võimalikuks eluohtliku tagajärje saabumist kui peksis kannatanu intensiivselt pea piirkonda ning kohtukolleegium ei pea vajalikuks maakohtu seisukohti üle korrata. Mis puudutab karistust, siis ka selles osas ei nõustu kohtukolleegium kaitsjaga.

§ 118lg 1 sanktsiooni keskmäär on 8 aastat.

Süüdistatavale on mõistetud karistus alla sanktsiooni keskmäära. Arvestades tegu ennast ja saabunud tagajärge e seda, et kannatanu on kõigi meditsiiniliste prognooside kohaselt eluks ajaks mitte, et ainult töövõimetu vaid ka teovõimetu, on süü seisukohast tegemist keskmisest suurema süüga. Seega on maakohus karistust alla sanktsiooni keskmäära mõistes arvestanud just süüdistatava isikut. Karistuse kergendamiseks põhjusel, et süüdistatav on varem Eestis karistamata ja et tal on diagnoositud vaimne alaareng ning psühhopaatia, kohtukolleegium alust ei näe. Kaitsja ise kinnitab, et diagnoositud on vaimse alaarengu kõige kergem vorm ja see võib küll takistada koolitarkuse omandamist ja veel mõningaid tegevusi, kus on vaja nö vaimselt pingutada, kuid arusaamist sellest, et teist inimest intensiivselt pekstes ja sealhulgas pähe pekstes võivad tagajärjed olla eluohtlikud, see diagnoos ei piira. Sama seisukohta on jaganud ka maakohus, kui selgitab, et ka 3-klassilise haridusega isik saab aru sellest, et peas asub aju ning löök pähe võib kahjustada aju ja selle toimimist. Ka on maakohus leidnud, et olenemata, et Olar Kivirähk on viibinud perioodil 19851994 ambulatoorsel psühhiaatri vastuvõtul ja diagnoositi kerge vaimne alaareng psühhopatisatsiooniga, episoodiline alkoholi kuritarvitamine, ei kinnita see diagnoos, et O.Kivirähk ei saaks aru oma tegude tähendusest ja ei suudaks oma tegusid juhtida ja kontrollida. O. Kivirähkil ei ole mingit vaimset puuet või alaarengut, et ta ei mõistaks, mida tähendab teise inimese tugev ja korduv löömine pähe. Ta sai väga hästi aru, milline tagajärg võib saabuda, kuid vaatamata sellele keelas kiirabi kutsumise ja abi osutamise kannatanule. Seega on maakohus võtnud seisukoha küsimuses, et olenemata, et Olar Kivirähk on nõrgamõistlik selle kõige kergemas vormis (vaimne alaareng tähendab nõrgamõistuslikkust) e et tal esineb

§ 34

loetletud tunnus, mis võib olla aga ei pea olema piiratud süüdivuse põhjuseks, ei ole siiski alust tema puhul rääkida sellest, et tema võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida oleks oluliselt piiratud. Seega puudus ka alus kohaldada

§ 35ettenähtud võimalust karistuse mõistmiseks alla alammäära.

Öelda, et maakohus ei oleks aga karistuse mõistmisel alla sanktsiooni keskmäära süüdistatava isikut iseloomustava faktorina tema diagnoosi üldse arvestanud, ei saa. See järeldus tuleneb nii maakohtu otsuse motiividest kui ka süüdistatavale mõistetud karistusest, mis nagu öeldud jääb alla sanktsiooni keskmäära. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud ka selliseid asjaolusid, mis annaks aluse väita, et O.Kivirähk ei suutnud järgida õiguskorras kehtestatud reegleid ägeda stressreaktsiooni ja kohanemishäire koosmõjul ehk raskest psüühikahäirest tingituna, mis Riigikohtu hinnangul annab aluse karistuse oluliseks kergendamiseks ja seda seetõttu, et stressiseisund hälbis käitumise võime tavapärasest juhtimisest sedavõrd, et see oli oluliselt piiratud ning piiras ka süüdivust (

§ 35alt 2) (RK otsus 1-20-6745).

Kohtukolleegium ei tuvastanudkäesolevas kriminaalasjas midagi ühist e analoogset viidatud Riigikohtu lahendis esitatud seisukohtadega peale selle, et tegemist on meessoost isikutega. Sestap ei kohalda ka kolleegium neid Riigikohtu seisukohti käesolevas otsuses ja on seisukohal, et maakohus ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohtukolleegium veendus ka ise kohtuistungil, et süüdistatava probleemiks on käitumishäired ja ilma vastavate erialaste teadmisteta võib väita, et tegemist on düssotsiaalse isiksusega. 13 Sellise isiksusehäiret iseloomustab muuhulgas vägivaldus, eneseõigustamine ja teiste süüdistamine. Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium tsiviilhagi küsimust ja seda eelkõige kannatanu esindaja apellatsioonis esitatud väidete pinnalt, kuid samas annavad kohtu seisukohad ka vastuse kaitsja apellatsioonile tsiviilhagi küsimuses. Mis puudutab kannatanu esindaja apellatsiooni ja tsiviilhagi üldse, siis kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus esiteks võtnud menetlusse oluliste puudustega tsiviilhagi ning olles hagi sellisel kujul menetlusse võtnud, ei ole maakohus edasiselt kohtuliku uurimise käigus püüdnud seda tsiviilhagis nö valitsevat segadust selgitamismenetluse kaudu lahendada ja seeläbi kandnud need puudused/segadused üle ka oma otsusesse. Ka kannatanu apellatsioon ei ole selles osas kaugeltki mitte korrektne ja sisuliselt kordab neidsamu vigu. Peamine puudus nii hagiavalduses, kohtuotsuses kui ka kannatanu esindaja apellatsioonis puudutab just varalist kahju sh otsest varalist kahju, kuid mõlema kahju liigi osas on ilmselgelt segadust tekitavaks faktoriks see, et sisuliselt ei ole tõlgendatud õigesti võlaõigusseaduses sätestatud mõisteid “ühekordselt makstav rahasumma” ja perioodilised rahalised maksed”. See materiaalõiguse ebaõige tõlgendamine puudutab ka mittevaralise kahju nõuet. Praegusel juhul on nii hagiavalduses kui ka apellatsioonis palutud ühe ja sama nõude osas kohaldada mõlemat sätet. Selleks, et mingi nõue saaks olla hagi esemeks, peab see olema kooskõlas hageja õiguskaitse eesmärgiga ja piisavalt selgelt formuleeritud. Praegusel juhul see nii ei ole ja hageja seisukohad on jätkuvalt ebaselged. Kaitsja räägib oma apellatsioonis perioodilistest maksetest VÕS § 136 lg 2 tähenduses ja taotleb just nimetatud sätte alusel kahjude väljamõistmist. Samas taotleb ta ühekordse summa 200000 euro väljamõistmist. Kohtukolleegium selgitabki järgmist. Kui hageja taotleb välja mõista kostjalt mittevaralise kahju summas 100000 eurot ja varalise kahju 200000 eurot, siis on ta taotlenud kahju hüvitamist ühekordse rahalise maksena. Kui taotletakse perioodiliste maksetena kahju hüvitamist, siis lõplikku kahju summat ei nimetata. See ei ole perioodiline makse. Kohtuotsusega saab välja mõista kahju, kas ühte või teist (perioodiline või kindel summa) võimalust kasutades ja suuresti sõltub see muuhulgas ka kahju olemusest, kuid taotleda üheaegselt ühe ja sama kahjusumma osas nii ühekordse summa tunnistamist ja perioodiliste maksetena kahju väljamõistmist, ei saa. Sellesama summa osadena maksmine ei tähenda VÕS § 136 lg 2 mõttes mitte perioodiliste makstena kahju hüvitamist vaid tegemist on TSMS § 445 lg 1 antud võimalusega jagada välja mõistetud ühekordse rahaline makse osadeks. TsMS § 445 annab kohtule võimaluse määrata kindlaks otsuse täitmise korra ja tähtaja. Samas on kohtupraktika kohaselt selline täitmise kord, kus kohtuotsuse täitmine ajatatakse mingile kindlale ajavahemikule nt ühele aastale võrdsetes osades, kostja/võlgniku huvidest lähtuv e et võlgnik saaks maksta osade kaupa temalt välja mõistetud kindlat rahasummat. Sellisel juhul ei oma tähtsust need asjaolud, mida kirjeldatakse apellatsioonis (ka hagiavalduses) e kannatanu vajadus igakuisete maksete järele. Ühekordse maksena välja mõistetud rahasumma ja olgu ta siis ajatatud mingile ajavahemikule osamaksetena või mitte, tulevikus muutmisele ei kuulu. Kui aga kahju mõistetakse välja perioodiliste maksetena e igakuisete maksetena VÕS § 136 lg 2 mõttes, siis on TSMS § 459 alusel võimalik jõustunud otsuse muutmine korduvate kohustuste osas. Nimelt, TSMS § 459 kohaselt on pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kannatanu esindaja väidab apellatsioonis, et juhul kui O.Kivirähkil oleks kohustus tasuda temalt välja mõistetud summat 14 osade kaupa, siis olukorras, kus O.Kivirähk ei tasu kasvõi ühte osamakset kohtu poolt määratud tähtajaks, oleks kannatanul läbi kohtutäituri võimalus kohe alustada sissenõudmist. Kui kohtuotsuses puudub vabatahtliku täitmise tähtaeg, siis vastavalt TMS § 25 lg 1 määrab selle tähtaja kohtutäitur. Tähtaeg ei või olla lühem kui 30 päeva. Seega pikeneb hüvitise saamise sissenõudmise aeg, mis kahjustab kannatanu huvisid, kuna oma terviseseisundist tulenevalt vajab ta rahalisi vahendeid enda ülalpidamiseks iga kuu. Sellisest käsitlusest on raske aru saada, millele see tugineb. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada, et kaitsja on seadust tsiteerinud poolikult ja jätnud tähelepanuta asjaolu, et kohtutäitur võib määrata täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtaja pikema kui 30 päeva ainult sissenõudja nõusolekul. Pärast kohtuotsuse jõustumist on kannatanu e sissenõudja seaduslikul esindajal õigus pöörduda täitmisavaldusega kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks. Seejärel annab kohtutäitur võlgnikule vabatahtlikuks nõude täitmiseks tähtaja. Hageja pool ei pea iga perioodilise või osamakse tähtaja saabumisel uuesti täiturile avaldust tegema. Kohtukolleegium selgitab sedagi ja seda viitega Riigikohtu otsustele ( 3-1-1-22-07; 3-1-1-5416) et kohus ei tee kriminaalmenetluses otsustusi küsimustes, mis tuleb lahendada täitemenetluse käigus. Need küsimused, millised lahendatakse kriminaalmenetluses tehtava süüdimõistva otsusega on ammendavalt loetletud KrMS §-s 306 lg

1. Mis puudutab varalise kahju nõuet, siis kõigis juba eelmainitud menetluslikes dokumentides on nö ühte patta pandud kõik nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu ja otsese varalise kahju puhul nii juba see kahju, mis on otsuse tegemise ajaks tekkinud kui ka tulevikus eeldatavalt tekkida võiv kahju. Hagiavalduses taotletakse 200000 eurose varalise kahju hüvitamist igakuiselt 500 eurot. Selle 500 euro hulka on arvatud ka hageja poolt saamata jäänud tulu, mis puudutab eeldatavat võimalikku töötasu, kui hageja oleks ilmutanud tahet saada tööpõlgurist tööinimeseks ja hakanud igakuiselt töötasu teenima. Samas on kannatanu esindaja apellatsioonis ka märkinud, et 500 eurone hüvitis tuleks välja mõista kuni vanaduspensionini. Tõsi on see, et ca 8 aasta pärast saab kannatanust vanaduspensionär, kes hakkab saama vähemalt rahvapensioni, mida ei maksta seoses tervisekahjustusega vaid seoses teatud ikka jõudmisega ja väljatöötatud aastate puudumise tõttu. Arvestades kannatanu vanust ei välista ka kohtukolleegium seda, et tal on välja töötatud aastad, mis annavad aluse vanaduspensioni väljaarvutamiseks, mis on kindlasti kõrgem rahvapensioni määrast. Pensioni summa jääb rahvapensioni puhul alla tervisekahjustuse tõttu makstud töövõimetoetuse ( see omakorda mõjutab perioodilist makse suurust hooldekodu makse osas ja seda suurenemise suunas), kuid samas vähendaks saamata jäänud töötasu suurust ( väheneks ). Selline apellatsioonis esitatud nõue muudab kohtukolleegiumi jaoks veelgi arusaamatuks, kuidas on võimalik 200000 eurot, mida tsiviilhagis nõutakse tasuda 8 aasta jooksul igakuiste maksetena 500 eurot kuus. Sellega kaetaks ainult 48000 eurot 200000 eurosest nõudest. Tsiviilhagis on jäänud lahti kirjutamata, kuidas on jõutud varalise kahju summani 200000 eurot. Sama ka apellatsioonis, kus jätkuvalt nõutakse 200000 euro väljamõistmist varalise kahju näol. Kui kasutada puht aritmeetilist lähenemist ja pisut loogikat, siis võib aru saada sellest hagist, et 1) Vahet ei ole tehtud VÕS § 136 lg 2 võimaldavast perioodiliste maksetena kahju väljamõistmisest ja TsMS § 445 lg 1 võimaldavast kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja otsustamisest e kogu kahju hüvitamise võimaldamises osamaksetena. 2) Sisuliselt soovitakse, et kohus otsustaks varalise kahju hüvitamise selliselt, et võlgnik e süüdistatav maksaks osamakseid kokku 33 aasta ja 4 kuu vältel ja seda siis 500 euro kaupa kuus. Sellise järelduseni viib lihtne aritmeetiline arutluskäik e 200000 : 500=
2. 400 on kuude arv ja 30 aastat on 360 kuud, 3 aastat on veel 36 kuud ja üle jääb 4 kuud (400-360-36=4). Kohtukolleegium seletab allpool, mida tähendus on VÕS § 136 lg 2 kohaselt perioodilisel maksel ja milline tähendus on TSMS § 445 lg 1, kuid fakt on see, et varaline kahju tuleb korralikult nii hagiavalduses kui ka kohtuotsuses lahti kirjutada. 15 Seega ei ole mõeldav ega ka õiglane mõista välja ühekordse kahjusumma ulatuses osamaksetena 33,3 aastat kehtivat ja muutmisele mitte kuuluvat kahjusummat. Kohtukolleegium rõhutab, et see ei ole kannatanu huvides. Märkimisväärne on seejuures see, et maakohtu otsuses on tsiteeritud kõiki seadusesätteid, mis puudutavad muuhulgas otsest varalist kahju ja ka kohustust hüvitada juba tekkinud kahju aga ka tulevikus eeldatavalt tekkida või kahju, kuid maakohtu otsustus on ikka nö vastupidine ja arusaamatu. Samamoodi ei ole resolutsioonist aru saada, millises osas konkreetselt on jäänud kannatanu tsiviilhagi siis rahuldamata. Kas see puudutab ainult mittevaralise kahju osa e 25000 eurot või on selle all mõeldud ka mingit osa varaliselt kahjust ja seda just otsesest varalisest kahjunõudest. Seda, et saamata jäänud tulust tekkinud kahjunõuet maakohus ei tunnistanud võib välja lugeda kohtuotsuse motiividest, kus ka on tegelikult neid kahjusid – otsese varalise kahju erinevad liigid ja saamata jäänud tulu - käsitletud segamini ja üksteisega läbipõimunult. Arusaamatuks jääb, kas on arvestatud ja kui ei ole arvestatud, siis miks, otsese varalise kahju seda osa, mis on juba kannatanule tekkinud. Tõsi on see, et kannatanu peab tõendama kahju ja esitama kohtule kuludokumente. Otsusest võib ka lugeda, et kohtul olid olemas hooldekodu arved augusti ja septembri eest, sest neid lahatakse otsuses. Kuid tsiviilkohtumenetluses kehtib selline mõiste nagu selgitamine ja veekord selgitamine e selgitamismenetlus. Nähes tsiviilhagi, mis on oma olemuselt juba vastuoluline kasvõi juba seetõttu, et taotletakse kindla summa jagamist VÕS § 136 lg 2 alusel perioodilisteks makseteks aga ka seetõttu, et esitamata on väidetavat kulu tõendavad dokumendid, oleks tulnud sellele tsiviilhagi menetlusse võtmisel reageerida. Tsiviilhagi on prokuratuurile esitatud märtsi lõpus e ajal, kui hooldekodu kulusid veel ei olnud. Samas, kui hageja esindaja teadis juba öelda seda, et tema esindatav jääb hooldekodusse pikaks ajaks ja võimalik, et eluaegselt, siis on teada ka fakt, et kannatanu lisakulud, mis on tekkinud seoses temale tekitatud tervisekahjustusega, on määratud kasvama igakuiselt ja seda hooldekodu arvete ja nende tasumisest tulenevalt. Kohtukolleegiumi hinnangul oleks maakohtus nende arvete jätkuv esitamine kuni kohtuliku uurimise lõppemiseni kriminaalmenetluses lubatav ja seda täiendavate tõendite esitamisena KrMS § 297 alusel. Sellised tõendid, mis tõendavad mingi hetke seisuga kannatanule juba tekkinud kahju otsese varalise kahju suurust, ei kujuta endast hagi aluse ega eseme muutmist (TsMS § 376 ). Tegemist on kahju arvestamise metoodika muutmisega ja otsese varalise kahju sõnastamisega pigem. Hagi eseme muutmiseks ei ole kolleegiumi arvates aga ainuüksi kahju arvestamise metoodika muutmine, kui jätkuvalt tuginetakse samale kahjule ( 3-2-1-41-05). Hagis on juttu nii otsesest varaliselt kahjust kui ka saamata jäänud tulust ja seega ei ole muutunud hagi ese. Nii näiteks leidis Riigikohus oma
3. aprilli
4. a otsuses tsiviilasjas nr 32-1-32-03 (RT III 2003, 12, 123), et erinevaks hagi esemeks tuleb lugeda otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu nõudeid. Asjassepuutuvaks, et mitte öelda „otse rusikas silmaauku“ Riigikohtu lahendiks on Riigikohtu otsus 1-20-
5. Kui vaadata, mis on selle otsuse valguses jäänud maakohtus tegemata, siis tõusetub küsimus, et kellele küll Riigikohus seda tarkust jagab, kui ükski menetlusosaline ei ole seda otsust lugenud. Teisalt annab aga seesama otsus ringkonnakohtule maakohtus tegemata jäänud toimingute teostamiseks e tõendite kogumiseks volitused ja kinnitab, et ringkonnakohus ei tegele selle küsimusega ei igavusest, ei vaenust kellegi vastu või veel vähem tahab oma otsusega kellelegi no ära panna. Kahjuks on just neid põhjuseid nimetatud, kui soovitakse kritiseerida ringkonnakohtu seisukohti, mis üldjuhul tuginevad kohtupraktikale ja enamus kordadel ka just Riigikohtu lahendites välja öeldud seisukohtadele. Kohtukolleegium lihtsalt püüab järgida kõrgeima kohtu juhiseid. Viidatud Riigikohtu otsus selgitab aga järgmist: Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalasja menetleval kohtul järgida selgitamiskohustust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. novembri
7. a määrus nr 1-20-1975/28, p 35 ja
8. juuni
9. a otsus asjas nr 1-19-6307/59, p 66). Osutatud nõue kehtib ka lühimenetluses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. jaanuari
11. a otsus asjas nr 3-1-1-79-09, p 16). 16 Selgitamiskohustuse täitmine eeldab üldjuhul muu hulgas sedagi, et kui kannatanu on jätnud viitamata tõenditele, millega ta mõnd oma põhiväidet tõendab, peab kohus tulenevalt KrMS § 381 lg-st 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 351 lg-st 1 arutama menetlusosalisega vaidlusaluseid asjaolusid ja laskma vajadusel täpsustada, milliste tõenditega kannatanu oma põhiväidet tõendab (mutatis mutandis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
12. mai
13. a otsus asjas nr 3-2-1-41-09, p 11). Selgitamiskohustusega võib kaasneda ka vajadus anda kannatanule võimalus esitada nõude lahendamise seisukohalt olulise vaidlusaluse asjaolu kohta täiendavaid tõendeid. Üldmenetluses saab täiendavaid tõendeid esitada kohtumenetluse käigus…..Üldjuhul tulnuks kohtul sellises olukorras, nagu kujunes praeguses kriminaalasjas, selgitada kannatanule seda, et ta peab esitama tõendi(d) ka dušinurga paigaldamist Kohtukolleegium kordab, et maakohtu poolt tsiviilhagi sellisel kujul menetlusse võtmine, selle menetlemine ilma, et oleks tagatud kannatanu tsiviilnõude õiglane ja kohtumenetluse poolte huve arvestav menetlemine, on selline rikkumine, mida tuleb hinnata olulise menetlusnormi rikkumisena nii kriminaalmenetluses kui ka tsiviilmenetluses, sest sellega on kaasnenud kohtukolleegiumi hinnangul ebaseaduslik otsus tsiviilhagi osas. Samas on tegemist sellise KrMS § 339 lg 2 mõttes olulise rikkumisena, mida saab ringkonnakohus ka oma otsusega kõrvaldada. Viimati märgitu tähendab muu hulgas seda, et süüdistataval (ja tsiviilkostjal) peab olema tõhus võimalus esitada soovi korral nende muudatuste osas oma vastuväiteid ja tõendeid. See omakorda eeldab vältimatult seda, et süüdistatavale oleks tagatud teave selle kohta, milliste asjaolude alusel, milliseid tõendeid ringkonnakohtus juurde nõutakse , ja antud mõistlik aeg selle nõude suhtes oma seisukoha kujundamiseks. Õigusemõistmise üldpõhimõtetega ei ole kooskõlas see, kui süüdistatav saab tema vastu esitatud nõudest üksikasjalikult teada alles kohtuotsusest. Ringkonnakohus tegi kannatanu eestkostjale nõude, esitada ringkonnakohtule tõendid selle kohta, milliseid lisakulusid on ta kandnud ajavahemikust märts 2022 kuni jaanuar
14. Kannatanu esitas kohtule hooldekodu arved ja maksekorraldused arvete tasumise kohta kuni 2023 jaanuar k.a. Ringkonnakohus tegi nii saadetud kirja kui ka sellele vastuse KIS kaudu nähtavaks süüdistatava kaitsjale 2.01.2023 ning menetluse logi näitab, et samal päeval on kaitsja ka seda vaadanud. Kaitsja kinnitas eeltoodut kohtuistungil. Vaidlust ei ole selles, et hagejale on kaasnenud tervisekahjustusest lisakulud. VÕS § 130 lg 1 järgi tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Kohtukolleegium selgitab. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 1 jagab võimaliku kahju kaheks: varaliseks kahjuks ja mittevaraliseks kahjuks. Varaline kahju jaotatakse omakorda otseseks varaliseks kahjuks ning saamata jäänud tuluks. Otsene varaline kahju hõlmab juba tekkinud kulutusi ja ka tulevikus tekkivaid kulutusi. Praegusel juhul on otseses varalise kahju puhul jutt siis hoolekandeteenuse, sellega seotud isiklike hügieenivahendite ja ravimite peale juba kulunud kindla rahasummaga, mida peab tõendama hageja ja selleks palus ringkonnakohus hagejat esitada kohtule tehtud kulutuste kohta tõendid. Samuti on otseseks varaliseks kahjuks ka tulevikus tekkivad samalaadsed kulud e hooldekodu maks ja tervisekahjustusega seotud isiklikud hügieenitarbed ning ravimid. Toimikus ei olnud tõendeid selle kohta, milliseid lisakulusid on kandnud kannatanu tütar e ametlik eeskostja ajavahemikust märts kuni jaanuar 2023, siis kohus tegi kirjalikult kannatanu seaduslikule esindajale esitada ringkonnakohtule tema poolt kantud kulude kohta tõendid. Kannatanu seaduslik esindaja esitas kohtule hooldekodu arved ja maksekorraldused arvete tasumise kohta kuni 2023 17 jaanuar k.a. Esitatud arvetest nähtub, et esiteks need esitatakse juba arvestusega, kus on omavalitsuse toetus arvestatud maha. Samuti on tekkinud kahju arvestamisel kannatanu seaduslik esindaja võtnud maha igakuiselt kannatanule makstava töövõimetustoetuse. Seega nõuab hageja kulude hüvitamist omaosalustasu ulatuses. Kulud on hõlmatud VÕS § 130 lgga 1, sest need on tekkinud hagejale kehavigastuse tekitamisest ja vajaduste suurenemisest tema suhtes toimepandud kuriteo tagajärjel. Täidetud on VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldus. Kahju hüvitamise tulemusel tuleks hageja asetada olukorda, kus ta oleks olnud, kui vaidlustatud maakohtu otsusega tuvastatud kuritegu ei oleks tema suhtes toime pandud. Kahju olemasolu tuvastatakse kuriteole eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist (Riigikohtu 06.06.
15. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9313, p 22). Kohtupraktika kohaselt tuleb kahjuhüvitisest arvata maha toetus, mis on määratud seoses tervisekahjustusega (Riigikohtu 14.05.
16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-03, p 15). Nagu öeldud, on see nõue juba kannatanu eestkostja poolt täidetud. Hageja poolt kantud kulude ja kannatanule tekitatud kehavigastuste vahel esineb põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 mõttes. Kuna kannatanu ei ole esitanud kohtule kogu menetluse kestel ei koos hagiavaldusega, ei maakohtus ega ka ringkonnakohtus muid kuludokumente peale hooldekodu arvete alusel kantud kulude, siis kohtukolleegium mõistab ühekordse rahalise maksena kohtule esitatud kuludokumentidest omaosaluse summa ajavahemiku märts 1.03 2022 kuni 31.01.
17. Märts 2022 – 0; aprill 2022 – 170 eurot; mai 2022 – 388,69 eurot; juuni 2022 – 0; juuli 2022 – 0; august 2022 – 411,34 eurot; september 2022 – 69,84 eurot; oktoober 2022 – 148,91;november 2022 - 108,50 eurot; detsember 2022 -18,91 eurot; jaanuar 2023 arve on esitatud, kui kohtule kuluarvestuse esitamise kuupäevaks ei olnud maksetähtaeg saabunud. Arvelt on näha, et tehtud on valesti maksmisega seoses tasaarvestus ning tasumisele kuuluv summa jääb allapoole töövõimetustoestuse summat. Kokku on kuni 2023 aasta
18. veebruari seisuga tekkinud kahjusumma 1316, 19 eurot. Selle kahju e nende arvete alusel omaosaluse summa, mõistab kohtukolleegium välja ühekordse rahasummana VÕS § 136 lg 1 mõttes. Sellelt summalt e 1316,19 eurolt tuleb välja mõista ka viivis kuni põhinõude (1316 euro 18 sendi) täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Viivise puhul on oluline kohtuotsuses ära märkida kuupäev, millisest hakkab jooksma viivis. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selles osas teinud mitu lahendit ja neid lugedes võib aru saada, et see kuupäev ei ole kõikides kriminaalasjades mingi kindla menetlustoimingu aeg ja oluline on hoopis see, millal sai süüdistatav tema vastu suunatud nõudest teada. Viivise sissenõutavaks muutumise kuupäev tuleks seega tuvastada igal konkreetsel juhul eraldi. Näiteks oma otsuses 1-20-2438 kus Riigikohus tegi otsuse otsese varalise kahju osas selgitas Riigikohus p-s 45, et põhinõude rahuldamise tõttu tuleb rahuldada ka kannatanu nõue mõista süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt välja viivis tasumata varalise kahju hüvitiselt (485 eurot 32 senti) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja alates hagiavalduse kohtu menetlusse võtmise kuupäevast (
19. juuni 2020) kuni nõude täitmiseni. Teises kriminaalasjas (1-21-3082), kus Riigikohus mõistis oma otsusega välja mittevaralise kahju, märkis Riigikohus, et põhinõude osalise rahuldamise tõttu tuleb rahuldada ka kannatanute nõue mõista süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt VÕS § 113 lg 2 alusel välja viivis mittevaralise kahju hüvitiselt (3000 eurot igale kannatanule) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni nõude täitmiseni. Kuna süüdistatav ja tsiviilkostja said mittevaralise kahju nõudest teada alles pärast tsiviilhagi esitamist, ei ole VÕS § 113 lg 2 kohaselt põhjendatud kannatanute taotlus arvestada viivisenõuet
20. detsembrist
21. Viivisearvestuse algusajaks tuleb lugeda hagi esitamine
22. juunil
23. Omalt poolt selgitab kohtukolleegium, et selles kriminaalasjas tsiviilhagi välja pakutud kuupäev 1.detsember 2019 oli hagiavalduse kohaselt ajahetk, mis ajaks olid juba kõik kuud kannatanule tekkinud. 18 Praegusel juhul peab kohtukolleegium õigeks lugeda viivise alguse kuupäevaks see kuupäev, kui süüdistatav sai vanglas kätte süüdistusakti koos tsiviilhagiga. Toimiku materjalide kohaselt on süüdistusakt koos hagiavaldusega allkirjastatud ja välja saadetud 25.04.
24. Kohtukolleegium arvestab mõned päevad juurde, sest ei välista sellist viivitust vanglas ja peab õiglaseks menetlusdokumentide kättesaamise kuupäevaks 1.05.
25. Oluline on rõhutada, et kannatanu esindaja ei ole kordagi omalt poolt enne apellatsioonimenetluse istungit mingit kuupäeva välja pakkunud, mis sisuliselt tähendab seda, et kohus selle kuupäeva paika paneb ja vaidlust olla ei saa. Viivise puhul osundada kohtuotsuse jõustumisele nagu maakohtu otsuses, alust ei ole ja selles osas on käesolev otsus kannatanule soodsam ja süüdistatava olukorda raskendav, mis on aga kannatanu apellatsioonkaebuse olemasolul lubatav. Mis seos on maakohtu sellisel otsustusel viidatud TsMS §-ga 367 kohtukolleegium ei suuda välja mõelda. See seadusesäte, mis reguleerib tsiviilkohtumenetlust, annab erinevalt varem viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditest, kus seostatakse viivise algusaeg selle ajaga, teada, et tsiviilkohtumenetluses arvestatakse viivist hagiavalduse esitamisest. Teiseks annab see säte kohtule võimaluse viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Ehk siis sissenõutavaks on muutunud viivis alates 1.maist 2022 e päevast, mil oli süüdistatav juba kindlasti teadlik tema vastu kahju nõude esitamisest ja kuni 31.jaanuarini
26. Kuna kannatanule juba tekkinud kahju arvutamisel oli viimaseks kuludokumendiks jaanuari kuu hooldekodu arve. Järgmine kulu tekib juba veebruaris. Sissenõutavaks muutunud viivis on põhinõudelt 82,42 eurot. Viivis on välja arvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu, kus on võimalik jälgida viiviseraportist ka seda, kuidas see summa on kujunenud. Alates 1.02.2023 kuni põhinõude tasumiseni tuleb välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhinõudelt alates kuni põhinõude tasumiseni, kuid mitte üle 1316.19 euro. Nagu juba eelnevalt selgitatud annab TSMS § 445 võimalus juba otsusega määrata, et ühekordse rahasummana väljamõistetud kahju on võimalik tasuda mingi perioodi vältel osamaksetena. Näiteks praeguse juhul tähendaks see seda, et summa 1316, 18 eurot määratakse tasumiseks osamaksetena aasta jooksul. Kuigi seadus tõesti nimetab, et see toimub poolte taotlusel, on siiski seaduse mõte selles, et see toimub just võlgniku huvides e tema materiaalseid võimalusi arvestades. Ehk siis, et võlgnikule on soodsam, kui tema sissetulekust peetakse igakuiselt kinni 1/12 kogusummas e praegusel juhul siis põhinõude ja viivise summast 1/12 e 118 eurot, mitte aga seaduses lubatud sissetuleku osa, mis üldjuhul ületab võlgniku poolt taotletud osamakse suuruse. Praegusel juhul ei ole süüdistatavalt tulnud taotlust osamaksetena kahjusummad välja mõista. Kohtupraktikas on sissenõudja õigustatud huvid TSMS § 445 kohaldamiseks pigem seotud otsuse täitmise tagamisega mõne hagi tagamise abinõuga või tagamisabinõu asendamiseks pärast otsuse jõustumist. Näiteks ilmestab Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsus https://www.riigiteataja.ee/kohtulahendid/fail.html?id=110340778 seda, kelle huvides ja millistel kaalutlustel kohaldatakse TsMS § 445 lg 1 sätteid nö maksegraafiku korras tasumisel. Praegusel juhul ei saa kohtukolleegium samastada kannatanu soovi perioodiliste maksetena kahjude hüvitamist e et kahjud hüvitataks VÕS § 136 lg 2 alusel sooviga määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise aeg ja kord TSKMS § 445 lg 1 alusel. See seisukoht on siinkohal välja öeldud nii selle varalise kahju osas, mis on juba tekkinud ja mille ringkonnakohus käesoleva otsusega mõistab välja ühekordse sumana kui ka käesolevas otsuses allpool käsitletava mittevaralise kahju osas. Kannatanu saab anda täitemenetluses nõusoleku ka maksegraafiku koostamiseks ja sisuliselt peaks olema sellega ka tema eesmärgid igakuise konkreetse rahasumma saamise soovi osas täidetud. Kohtukolleegiumi hinnangul on vastuvaidlematult tõendatud ka see asjaolu, et kannatanu vajab ka edaspidi ja eeldatavalt eluaegselt hoolekandeteenust sh needsamad 19 hoolekandeteenuse kulutused e hooldekodu kuutasu, millele ilmselgelt lisanduvad ravimid vastavalt arsti ettekirjutusele, vajadusel inkotooted, transport ja visiiditasud arstide juurde. Asjaolu, et juba tekkinud kulutustes ei ole neid kuludena näidatud ei muuda neid olematuks ja nad on tulevikud määratud tekkima. Need on kulutused, mis paratamatult kaasnevad hooldekodupatsiendile. Need kulutused võivad ka ajas muutuda. Vaidlustatud kohtuotsuses maakohus tuvastas, et Harju Maakohtu 17.03.2022 määrusega on määratud F X eestkostjaks. Eestkoste määramise põhjuseks on asjaolu, et X-l esinev ajukahjustusest põhjustatud dementsus on püsiva iseloomuga ja ei luba tal kestvalt oma tegudest aru saada ja neid juhtida. X ei ole suuteline iseiseisvalt oma elu ja vajalikku ravi korraldama ega igapäevase hoolekandeteenuseta iseiseivalt toime tulema. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et VÕS § 130 lg 1 mõtte kohaselt saab kannatanu nõuda tervise kahjustamisest või kehavigastuse tekitamisest tekkinud kulude hüvitamist ka siis, kui ta ei ole neid kulusid veel kandnud, s.t kalkulatsiooni alusel (vt Riigikohtu
27. oktoobri
28. a otsus tsiviilasjas nr 2-1512837, p 11.3). Kalkulatsiooni e kulude arvestust eeldatavalt tulevikus makstavate kulude osas on võimalik teha ka juba olemasolevate samade kulude põhjal ning arvestusega, et osa kulusid kaetakse kannatanule makstava riikliku töövõimetustoetusega. Eesti Töötukassa vastuse kohaselt maksti 2022 jaanuaris X-le töövõimetoetust 469.03 eurot. Üldteada on asjaolu, et iga aasta 1.aprillil toimub muuhulgas ka töövõimetoetuse indekseerimine ja töötukassa koduleheküljel on informatsioon, et
29. aprillist 2022 puuduva töövõime korral on töövõimetoetus16,33 eurot päevas. See tähendab 489,90 eurot kuus, milles on 30 päeva. Ka 1.04.2023 on oodata töövõimetoetuse tõusu ja eeldatavalt on see eelmise aastaga võrreldes märgatavalt suurem. Kui eelmisel aastal oli pensioni aastahinne 7.718 eurot, siis sel aastal on oodata aasta indeksi väärtuse märgatavad tõusu, mis oluliselt mõjutab ka pensioni aastahinnet. Tõõvõimepensioni suurenemine mõjutab ka omaosalust kannatanu kuludes e et see väheneb, kui hooldekodu kuutasu jääb samaks. Samas ei saa eitada sedagi, et alates 1.02.2023 kasvab ka hooldekodu maks ca 90 eurot kuus ja võimalik on ka ravimite ja näiteks igapäevaselt vajalike inkotoodete hind. Samas on üldteada ka asjaolu, et sügava puude ja töövõime puudumise korral on ettenähtud puudetoetus pluss soodustused, millega tagatakse abivahendite ja inkotoodete soetamine 40-90 protsendilise allahindlusega ( vt https://www.riigiteataja.ee/akt/128042022020 koos määruse juurde kuuluva lisaga, kus on abivahendite loetelus ka ühekordsed uriinipidamatuse tooted, püksmähkmed jms. Vt. ka https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/puue-ja-hoolekanne/abivahendi-vajajale . Arvestusega, et 1.02.2023 on hooldekodus viibimise päeva hinnaks 32,85 eurot, on aasta keskmine kuumakse 991,83 eurot. Arvutas selle kohus välja järgnevalt. Järgmises aastas on 365 päeva. Jaanuaris, kui kehtib veel 30 eurot päeva hind on 31 päeva. Seega on jaanuari kuumaks 31x30 e 930 eurot. Ülejäänud aastas on 365-31 päeva e 334 päeva. 334 päeva eest (11 kuus) tuleb maksta 334x32,88 e 10971,90 eurot. Aastas (12 kuud ) tuleb kokku maksta seega eeldatavalt (10972,90 + 930) 11901,90 eurot. Ühes kuus teeb see keskmiselt (11901,90: 12) 991,83 eurot. Töövõimetoetus on kuni 31.03.2023 489,90 eurot nende kuude eest, kus kolmkümmend päeva. Kuna veebruaris on kaks kuud vähem, siis on see väiksem aga sellevõrra väiksem on ka kuumaks hooldekodus. Märtsis on jällegi päev rohkem ja sellevõrra suurem on nii toetus kui ka kuumakse. Ei saa jätta ka märkimata, et lisaks töövõimetoetusele on kannatanul õigus saada täisealisele töövõimelisele isikule ettenähtud sotsiaaltoetusena puude toetust, mis on 2023 aastal 16,62-53,70 eurot kuus ja täpne suurus sõltub puude liigist ja raskusest. Andmeid selle kohta, et kannatanu on seda toestust taotlenud ja juba saab, ei ole, kuid vastuvaidlematult on tema puude liik ja raskusaste sellised, et selle toetuse vormistamise korral oleks temale makstava toetuse summa maksimaalmääras (https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/puue-ja-hoolekanne/puudegainimesele#Puuetega%20inimeste%20sotsiaaltoetused). Eestkostja ülesanne peaks olema nimetatud toetuse taotlusavalduse esitamine. Seega on igakuised toestused keskmiselt (489,90 + 449.19 + 50) ca 950 eurot ja omaosalus keskmiselt igakuiselt on maksimaalselt 50 eurot. Kuna eeldatavalt, nii vähemalt on ametlikult väidetud, tõuseb ka töövõimetoetus 1.04.2023 umbes sellise summa e 50 euro võrra, kui mitte rohkem, siis kohtukolleegium leiab, et 50 eurot omaosalust hooldekodu arve maksmisel on piisav, vähemalt käesoleval ajal. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga selles, et kuna lepingu kohaselt on kliendi 20 esindaja kohustatud kindlustama kliendi hügieenivahenditega, inkotoodetega, eriarsti visiiditasudega ja hooajale vastavate riiete ja jalatsitega, samuti võimamliku taastusraviga milleks kohtu hinnangul kulub keskmiselt ca 250 eurot kuus. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul eeldatav igakuine e perioodiline makse mitte enam, kui 300 eurot kuus. Väljamõistetav hüvitis peab olema kooskõlas tegelike kuludega lähiminevikus (nt viimase aasta jooksul) või põhinema piisava täpsusega ette teada olevatele kuludele tulevikus (2-15-12837 p.11.1). Nagu kohtukolleegium juba eelnevalt selgitas on perioodiliste maksete muutmine seoses asjaolude muutumisega võimalik ka tulevikus ja seda nii vähenemise kui ka suurenemise suunas (TSMS § 459). Näiteks lõpeb omavalitsuse toetus või suurenevad kulutused taastusravile on kannatanu eestkostjal õigus pöörduda tsiviilkohtumenetluses kohtusse või kui kannatanule seoses tervisekahjustusega makstavate toetuste summadega saab kannatanu katta omaosaluse hooldusteenuse eest, siis saab võlgnik e O.Kivirähk pöörduda kohtusse igakuiste perioodiliste maksete vähendamiseks. Seega on kohtukolleegiumi hinnangul maakohus ülehinnanud igakuiseid tulevikumakseid lugedes selle määraks 400 eurot. Kohtukolleegium rõhutab veelkord, et alati jääb kannatanule õigus, olukorras, kus igakuiste lisakulutuste määr tõuseb üle kohtu poolt määratud igakuise makse, pöörduda hagiga kohtusse nii juba tekkinud lisakulutustest kahju hüvitamiseks kui ka uues suuruses igakuiste maksete väljamõistmiseks. Seejuures juba tekkinud kahju peab kannatanu tõendama ja seda kuludokumentidega ning seejärel saab kohus otsustada ka uue igakuise makse suuruse üle kalkuleerimismeetodil. Ravikulude suurenemine tulevikus on ettenähtav ning isikute kaitse on tagatud VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 koostoimes, mis võimaldavad hüvitise suurust hiljem edasiulatuvalt muuta, kui hüvitis osutub ebaproportsionaalselt väikeseks või suureks (vt RKTKo 3-2-1-161-16). Igakuise 300 hüvitise nõuab kohtukolleegium süüdistatavalt välja alates 1.02.2023 ja see tuleb kanda iga kuu kümnendaks kuupäevaks jooksva kuu eest ette. Viivise igakuistelt maksetelt mõistab kohtukolleegium välja alates 11.02.2023 ja seda VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras, kuid kogu viivis kokku mitte rohkem kui võlgnetava nõude suurus. Kolmandaks taotleb kannatanu esindaja ka saamata jäänud tulu e tulevikus eeldatava sissetuleku hüvitamist kannatanule. Ka seda hüvitise suurust ei ole eraldi hagiavalduses taotletud. Maakohus on jätnud selles osas tsiviilhagi rahuldamata ja leidnud, et kuna kohtul puuduvad andmed selle kohta, et kannatanu töötasu oleks olnud enne 05.11.2021 suurem kui talle käesoleval hetkel makstav töövõimetustoetus 469 eurot kuus, puudub kohtul alus mõista välja hüvitisena kannatanu kasuks tervisekahjustuste tõttu tekkinud sissetuleku vähenemisele vastav summa. Arvestades, et kannatanu elas sotsiaalmajas ühes toas, on kohtul põhjendatud alus eeldada ja see on ka eluliselt usutav, et kannatanu sissetulek ei olnud piisav endale iseseisvalt korteri või toa üürimiseks. Kannatanu esindaja viitab Maksuameti tõendile, millest nähtub, et X-l oli ajavahemikul 24.08.2021 kuni 06.09.2021 sõlmitud tööleping W OÜ-ga. Avalikest andmebaasidest on nähtav, et W OÜ tegeleb toitlustusega. Kohtule esitatud andmetest ei nähtu, et X-l oleks enne 05.11.2021 esinenud mingi puue, mis oleks takistanud tal töötamast täistööajaga ja et ta ei oleks olnud töövõimeline. Statistikaameti andmetel oli 2021 aasta III kvartali keskmine brutokuupalk 1553 eurot. Internetiportaali palgad.ee andmetel jääb toitlustuses kokana töötava inimese töötasu kuus 717 kuni 1218 euro vahele. Miinimum palk oli 2021.aastal 584 eurot. See tähendab, et kohtul puudub alus eeldada, et X ei oleks olnud suuteline töötama vähemalt miinimumpalga eest. Kohtukolleegiumi hinnangul ei veena need väited ringkonnakohut maakohtu seisukohta ümber hindama. Töötasust saamata jäänud tulu hüvitamise eesmärk on kompenseerida sissetuleku vähenemisest tekkinud kahju. Ka saamata jäänud tulu jaguneb juba tekkinud kahjuks e töötaval inimesel olnuks see tekkinud ajast, kui tervisekahjustusest tulenevalt ei saanud ta edasi töötada. Alguses oleks see rahaline vahe, mis tekkis varasemalt saadud töötasu ja töövõimetuslehel viibimise ajal makstud hüvitise vahel ja hilisemat on töövõime kaotuse korral võimalik välja mõista hüvitisena, mille arutamisel kasutatakse samuti eelnevat töötasu ja 21 kalkuleeritakse selle alusel eeldatav kahju. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsustest on üheselt väljaloetav, et saamata jäänud tulu hüvitamiseks tuleb hagejal mh tõendada, et kahju tekitanud isiku käitumine on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga VÕS § 127 lg
30. Seega tuleks hagejal tõendada, et temal kui sel ajal töövõimelisel isikul oli kavatsus ja võimalus tulu saada, tal jäi töötasu saamata ja seega tulu saamata just O.Kivirähki poolt temale tekitatud tervisekahjustuse tõttu tekkinud täielikust töövõime puudumisest. Kuna saamata jäänud tulu puhul on tegu tulevikus saadava oletusliku tuluga, siis tuleb Riigikohtu seisukoha kohaselt hinnata just tulu saamise tõenäosust, millist ja millises suuruses kasu oleks pool saanud, kui teine pool oleks käitunud nõuetekohaselt. Seega on saamata jäänud tulu tõendamisstandardiks õiguspärase tegevuse tulemusena potentsiaalse kasu saamise kavatsuse ning võimaluse näitamine. Tulu saamise tõenäosuse jaatamine on võimalik nii olukorras, kus tavaliste sündmuste ahela ning hariliku elukäsitluse kohaselt kaasneb teatud tegevuse tulemusel tüüpiliselt tulu saamine, aga ka olukorras, kus konkreetsed kaasuse asjaolud annavad alust väita, et tulu saamine oli tõenäoline. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud sedagi, et saamata jäänud tulu eest kahjuhüvitise saamiseks peab hageja muu hulgas tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (vt Riigikohtu otsused 3-2-1-26-14 p 14 ja 3-2-1-55-11, p 12 ning seal viidatud varasem praktika). Kohtukolleegium nõustub maakohtuga selles, et arvestades kannatanu eelnevat tööga hõivatust sh reaalset töötamist vähemalt viimase aasta jooksul enne tervisekahjustuse saamist ja tema töösättumust, siis ei saa kohtul tekkida arusaama, et tegemist on isikuga, kes ilma saadud tervisekahjustuseta oleks kavatsenud oma eluhoiakuid selles osas muuta. Tegemist on 57 aastase meesterahvaga (sel hetkel oli 56 aastane), kes oli küll töövõimeline, kuid ei töötanud ja võib öelda, et pikemat aega ei töötanud. Kannatanu elas sotsiaalmajas, tarvitas alkoholi. Need lühiajalised e alla kuu aja, tööperioodid kinnitavad vaid seda, et inimesel puudus soov ja vajadus tööd teha. Ta elas nii nagu oli talle mugavam ja selliseid kohustusi, mis oleks teda tagant tõuganud tööd otsima, ei olnud. Seega ei ole pärast tervisekahjustuse tuvastamist ja töövõime täielikku kaotust, kui kannatanule hakkas riik maksma töövõimepensioni ja seda kuni vanaduspensioni ikka jõudmiseni, tema olukord halvenenud võrreldes eelnevaga ja kohtul nagu öeldud puudub veendumus, et kannatanul oli soov sellest mugavustsoonist väljumiseks. Kannatanu väited on selles osas jäänud paljasõnalisteks oletusteks. Ilmselgelt oli 2021 augustis-septembris kannatanu saanud tööd sotsiaalmaja abiga. Vastu pidas kannatanu tööl 2 nädalat. Ka see asjaolu ilmestab pigem seda, et tegemist on inimesega, kellel puudus töösättumus. Kokkuvõttes märgib kohtukolleegium, et puudub alus kannatanule saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Kohtukolleegium leiab ka seda, et kohtuotsus tuleb tühistada mittevaralise kahju väljamõistmise summa osas ja oma otsusega vähendab ringkonnakohus mittevaralise kahju suurust. Kohtukolleegium ei eita seda, et maakohus on mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel järginud põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, kehavigastuse või tervisekahjustuse raskust, kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist, poolte majanduslikke jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ka ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. Seega ei saa eitada seda, et ka sarnastel asjaoludel e kui saadud tervisekahjustused on võrreldavad ja need on tekkinud sarnaselt e näiteks intensiivse peksmise tagajärjel, siis on ka mittevaralise kahju hüvitised määratud ajas muutuma. Kuid ka selline muutumine saab toimuda samm-sammult ja seda koos elatustaseme tõusuga. Seda on rõhutatud ka Riigikohtu 2020 aasta kohtupraktika analüüsis https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/analyys/10_Mittevaraline_kriminaal.pdf . 22 Kohtupraktika analüüsi autor leiab, et kohtud peaksid arvestama võrreldava kohtupraktika puhul, kui kaua on möödunud võrdluseks olevast kohtupraktikast ning millised asjaolud ja millises ulatuses võivad hüvitise suurust mõjutada. Näiteks kriminaalasjas 1-19-1908 on kohus, tuginedes varasemale praktikale, selgitanud, et tuleb arvestada elukalliduse tõusuga hüvitise suuruse määramisel. Analüüsi auto leiab, et vaieldamatult peaksid kohtud arvestama, et hüvitise määrad varasematest aastatest ei pruugi olla enam praegusel ajal õiglased. Samamoodi peavad kohtud arvestama, et praktika oleks võrreldav. Nii näiteks ei saa mõrvakatse korral viidata Riigikohtu varasemas analüüsis kehalise väärkohtlemisena kvalifitseeritud süütegude keskmistele hüvitistele nagu seda on teinud kohus kriminaalasjas 119-
31. Esmalt, kui rääkida asjaoludest, mis kindlasti mõjutavad hüvitise suurust ja seda ka sarnastel asjaoludel toimepandud kuritegude sarnaste tagajärgede puhul, on kannatanu e hüvitise saaja eelneva elu kvaliteet e see kuivõrd langes kannatanu elukvaliteet võrreldes varasemaga. Samuti kuivõrd saadud tervisekahjustus muudab tulevikuperspektiive, mis olnuks eeldatavad arvestades oma tulevikuplaanide täideviimiseks tehtud pingutusi. Ehk siis kohtukolleegiumi hinnangul ei saa olla mittevaralise kahju hüvitamiseks väljamõistetud hüvitis ühesugune kannatanutele, kellest üks on noor, haridust omandav inimene, kes näiteks õpib nö eliitkoolis gümnaasiumis, kust saadav haridus kindlustab edasised õppimisvõimalused kõrghariduse omandamiseks, tema õppeedukus on hea. Seega on tal ka head väljavaated materiaalselt kindlustatud tulevikule jne. Ta on ka aktiivne sotsiaalne suhtleja, kellel on palju sõpru ja koos võetakse ette erinevaid tegevusi – sport, reisimine, meelelahutus. Teine on aga nagu praegusel juhul, isik, kes on 57 aastane, kes heal juhul on välja teeninud minimaalse pensioni, ei oma tööd ega tahet tööd teha, elab sotsiaalmajas, tarvitab alkoholi, tal puudub suhtlusringkond, võimalused erinevateks hobideks jne. Ilmselgelt on nii juba olemasoleva elukvaliteedi langus kui ka tuleviku elukvaliteet kõrgem esimesel ja muutused tema elukvaliteedis on märgatavalt suuremad ning tal jääb mitte ainult ajaliselt vaid ka võimaluste poolest palju rohkem elus tegemata ja elult saamata. Kui rääkida võimalikult sarnasest kaasusest, siis kohtukolleegium peab vajalikuks viidata kriminaalasjale 1-15-
32. Selles kriminaalasjas on ka nö vaheetapina Riigikohtu otsus 3-1-1-54-16, milles küll Riigikohus süüdistatavate süü ja karisuse osas lõplikku otsust ei teinud aga selle otsuse p-s 28 on märgitud, et osade toimepanijate süüküsimuse lahendamisest kriminaalasja uuel arutamisel tuleb otsustada ka VÕS § 1045 lg 4 kohaldamise üle, kuid KK kaitsja üldsõnalised väited kannatanu kasuks välja mõistetud moraalse kahju hüvitise ülemäärase suuruse kohta ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks rahuldatud tsiviilhagi ulatuse osas. Ja nii jäigi õiglaseks mittevaralise kahju hüvitiseks selles kriminaalasjas 20000 eurot. Ka selles kriminaalasjas peksti kannatanu intensiivselt ja kõrvuti eluohtlike füüsiliste vigastustega oli tagajärjeks ka täielik teovõime kaotus, mis on tekkinud orgaanilise ajukahjustuse tagajärjel ja mille tagajärjel ei suuda isik oma tegudest aru saada, neid juhtida, oma tahet avaldada. Samamoodi jäeti ka sel korral oimetuks pekstud kannatanu ilma meditsiinilisest abist. Kohtukolleegium ei nõustu sellega, et 7 aastaga on elukallidus on tõusnud 3,75 korda e tarbijahinnaindeks on 375%. Tarbijahinnaindeks iseloomustab tarbekaupade ja teenuste hinnamuutust ja sellega on võimalik seega mõõta elukalliduse tõusu. Kui kasutada tarbijahinnaindeksi kalkulaatorit https://www.stat.ee/et/tarbijahinnaindeksi-kalkulaator , siis 2016 aasta I kvartali ja 2022 aasta IV kvartali (2023 I kvartalit ei ole veel avaldatud) on tarbijahinnaindeks 44,4%. Sisuliselt tähendab see, et 20000 eurot 2016 aasta esimeses kvartalis on sama väärtusega, mis 28880 2022 aasta IV kvartalis. See on puhas aritmeetika, kuid arvestades nii elukalliduse tõusu kui ka veel mitmeid võimalikke elukallidust ja heaolu mõjutavaid tegureid, leiab kohtukolleegium, et õiglaseks mittevaralise kahju hüvitiseks määratav summa võib ületada sellise aritmeetilise tehtega saadud tulemust. Kohtukolleegium hindab maakohtu soovi muuta kohtupraktikat mittevaralise kahju hüvitise suuruste osas, kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul esiteks tegemist sellise kaasusega, mis oleks nö näidisprotsessiks ja millest kohtupraktika edaspidiselt eriti juhinduda saaks. Teiseks, 23 ka kohtupraktika peaks muutuma normaalses tempos, mitte selliste 375% liste hüpetega. Kohtukolleegium leiab, et mittevaralise kahju väljamõistmisel varasemale kohtupraktikale ja eelkõige Riigikohtu analüüsides välja toodud näidetele ja numbritele tuginemisel on esmalt oluline, et kaasused oleks võrreldavad ja seda nii paljude faktorite osas, kui see võimalik on. Ja võrreldava kaasusega võrredes oli maakohtu poolt õiglaseks hüvitiseks peetud summa ebamõistlikult suur. Kohtukolleegium peab õiglaseks hüvitise suuruseks 35000 eurot. Kohtukolleegium ei nõustu kannatanu esindaja taotlusega mõista mittevaraline kahju välja mitte ühekordse summana vaid igakuiste perioodiliste maksetena. Kohtukolleegiumi hinnangul ei kohaldu mittevaralise kahju puhul VÕS § 136 lg 2, mis sätestab, et surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral tuleb kahju hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine ühekordselt makstava rahasummana. Kui lugeda edasi sama paragrahvi neljandat lõiget võib järeldada, et perioodiliste maksetena mõistetakse välja kahju, mille puhul on juba eos ettenähtav, et see kahju võib ajas muutuda ja seda ka suurenemise või vähenemise suunas. Seda kinnitab ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika ning ühtegi sellist lahendit, kus oleks lahendatud mittevaralise kahju väljamõistmise võimalust perioodiliste maksetena silma ei jäänud. Küll on aga Riigikohus oma otsuses 3-2-1-1-01 selgitanud järgmist : Kolleegium leiab, et mittevaraline kahju hõlmab heaolu languse, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses, samuti kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu, nii juba möödunud aja kui selle võimaliku püsimise eest tulevikus. Selle kahju mõistab kohus välja ühekordse hüvitisena. Üksnes sel juhul, kui kannatanu kehavigastuse mõned olulised kahjulikud tagajärjed ilmnevad pärast hüvitise väljamõistmist, võib ta nõuda täiendavat hüvitist. Tõsi on see, et see seisukoht on välja öeldud enam, kui 20 aastat tagasi ja ka seadusesätteid on selle aja jooksul muudetud, kuid selle selgituse sisu on kohtukolleegiumi hinnangul kestva väärtusega. Mis puudutab aga vabatahtliku hüvitamise tähtaega ja TsMS § 445 lg 1 kohaldamist, siis selles osas on kohtukolleegium juba eelnevalt oma seisukoha esitanud ja see kohaldub ka mittevaralise kahju puhul. Viivise mõistab kohus välja kahes osas. Esmalt alates 1.05.2022 kuni käesoleva otsuse tegemise kuupäevani e juba sissenõutavaks muutunud viivise ja edasi kuni mittevaralise kahjusumma täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem, kui seda on väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis e e 35000 eurot. Apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks on taotlused esitanud süüdistatava kaitsja adv. M.Masso ja kannatanu esindaja adv. K.Sitska. Kaitsja taotleb kokku 343,44 euro hüvitamist. Sellest 57,24 eurot on käibemaks ja taotletav summa koosneb kaitsetoimingutele kulunud ajast ning muudest kuludest, mis on kaitsja kandnud seoses kaitsetegevusega. Kõik kaitsetoimingud on tasutaotluses loetletud ja kohtukolleegiumi hinnangul on need olnud vajalikud toimingud ning ka ajakulu nendele toimingutele on põhjendatud. Lisaks taotleb kaitsja sõidukulude hüvitamist 28 läbitud kilomeetri eest Tallinnas Soodevahe küla ja tagasi Tallinna. Kohtukolleegium peab ka seda tasu põhjendatuks. Kannatanu esindaja adv. K.Sitska, kes osutas õigusabi kannatanule riigi õigusabi korras, esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada temale esindustasu summas 324 eurot, millest 54 eurot moodustab käibemaks. Taotluses on kõik esindaja poolt apellatsioonimenetluses tehtud toimingud loetletud ning kohtukolleegiumi hinnangul on need olnud vajalikud toimingud. Põhjendatud on ka taotluses näidatud ajakulu. Kuna kohtukolleegium tühistab osaliselt maakohtu otsuse jäävad kõik apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda. 24 Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; 338 p 2,3; 339 lg 2; 340 lg 2 p 5; 340 lg 4 p 5, tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse tsiviilhagi osas täielikult ja teeb juhindudes VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2, § 127 lg 1, § 130 lg 1 ,§ 134 lg 2 ja 5, § 136 lg 1, 2 selles osas uue otsuse. /allkirjastatud digitaalselt/ 25