← Eesti

2-22-12962/6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 3. jaanuar 2023, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-22-12962 Tsiviilasi Renovum OÜ hagi Y. D. va

VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu

  1. jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). 10.
  2. Lepingute kohaselt leppisid TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal ja kostja lepingutes kokku intressi arvestamise laenusummade jäägilt. Lepingu nr XXX eritingimuste kohaselt on intressimäär laenujäägilt 26,60% aastas ja viivise määr 24,15% aastas. Lepingu nr XXX eritingimuste kohaselt on intressimäär laenujäägilt 26,50% aastas ja viivise määr 24,15% aastas. Lepingu nr XXX eritingimuste kohaselt on intressimäär laenujäägilt 26,60% aastas ja viivise määr 24,15% aastas. Lepingutes kokku lepitud viivise määr ei ole VÕS § 415 lõikest 1 ja § 113 lõike 1 kolmandast lausest tulenevalt kõrgem, kui seaduses sätestatud maksimaalne lubatud viivisemäär, s.o kõrgem kui lepingutes kokku lepitud intressimäär. VÕS § 415 lg 1 ega VÕS § 113 lg 1 ei välista tarbijakrediidilepingutes tarbija jaoks seadusega lubatust soodsama viivisekokkuleppe sõlmimist. Lepingutes sätestatud viivise määra kokkulepe ei ole tühine. 10.
  3. Hageja võib lepingu nr XXX ning VÕS §

§ 113

lg 1 alusel nõuda kostjalt lepingust nr XXX tulenevate põhiosa maksetega tasumisega viivitamise eest viivist alates

  1. märtsist 2022 kuni
  2. septembrini 2022 seega määras 24,15% aastas, s.o kokku 45 eurot 78 senti. Hageja võib VÕS §

§ 113lg 1 ning Ts

MS § 367 alusel nõuda kostjalt lepingust nr XXX tulenevate põhiosa maksetega tasumisega viivitamise eest viivist alates

  1. septembrist 2022 kuni lepingust nr XXX tulenevate põhiosamaksete täieliku tasumiseni määras 24,15% aastas. 10.
  2. Hageja võib lepingu nr XXX ning VÕS §

§ 113

lg 1 alusel nõuda kostjalt lepingust nr XXX tulenevate põhiosa maksetega tasumisega viivitamise eest viivist alates

  1. märtsist 2022 kuni
  2. septembrini 2022 seega määras 24,15% aastas, s.o kokku 44 eurot 86 senti. Hageja võib VÕS §

§ 113lg 1 ning Ts

MS § 367 alusel nõuda kostjalt lepingust nr XXX tulenevate põhiosa maksetega tasumisega viivitamise eest viivist alates

  1. septembrist 2022 kuni lepingust nr XXX tulenevate põhiosamaksete täieliku tasumiseni määras 24,15% aastas. 10.
  2. Hageja võib lepingu nr XXX ning VÕS §

§ 113

lg 1 alusel nõuda kostjalt lepingust nr XXX tulenevate põhiosa maksetega tasumisega viivitamise eest viivist alates

  1. märtsist 2022 kuni
  2. septembrini 2022 seega määras 24,15% aastas, s.o kokku 48 eurot 39 senti. Hageja võib VÕS §

§ 113lg 1 ning Ts

MS § 367 alusel nõuda kostjalt lepingust nr XXX tulenevate põhiosa maksetega tasumisega viivitamise eest viivist alates

  1. septembrist 2022 kuni lepingust nr XXX tulenevate põhiosamaksete täieliku tasumiseni määras 24,15% aastas.
  2. Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult VÕS § 115 lg 1 järgi kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja 8 arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja võib VÕS § 1132 lg 1 järgi lepingu kehtivuse ajal nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Võlausaldajal on VÕS § 1132 lõikes 1 nimetatud hüvitist õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. VÕS § 1132 lg 1 ei ole sissenõudmiskulude hüvitamise nõude iseseisev alus, vaid norm, mis näeb ette tarbijast võlgnikult võla sissenõudmiseks tehtavate kulutuste väljamõistmise ülempiiri (P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2016, § 1132, p 4) Hagiavalduse kohaselt saatis TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal
  3. oktoobril 2021 lepingutest nr XXX ja XXX ning
  4. veebruaril 2022 lepingust XXX tuleneva võla tasumiseks kostjale tasuta meeldetuletuskirja. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal saatis
  5. veebruaril 2022,
  6. märtsil 2022,
  7. aprillil 2022 ja
  8. mail 2022 lepingutest nr XXX ja XXX ning
  9. märtsil 2022,
  10. aprillil 2022 ja
  11. mail 2022 lepingust XXX tuleneva võla tasumiseks kostjale tasulised meeldetuletuskirjad. Hageja soovib lisaks meeldetuletuskirjade saatmise kulu hüvitamisele ka lepingute ülesütlemiste hoiatuse, lepingu ülesütlemisavalduse ja nõude loovutamise teatise saatmise kulu hüvitamist. Kostja ei vaidlusta nimetatud kirjade saamist. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal saatis lepingute kehtivuse ajal lepingutest tuleneva võla sissenõudmiseks kostjale vähemalt ühe tasuta meeldetuletuskirja. VÕS § 1132 lg 1 järgi saab lepingute kehtivuse ajal nõuda võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Alates
  12. veebruarist 2022 kuni lepingute ülesütlemiseni
  13. juunil 2022 muutus iga lepingu alusel sissenõutavaks neli maksegraafikujärgset osamakset. Hageja saab VÕS § 115 lg 1 ja § 1132 lg 1 järgi nõuda kostjalt võla sissenõudmise kulude hüvitamist seega iga lepingu alusel saadetud nelja meeldetuletuskirja eest. Hagiavalduse kohaselt oli meeldetuletuskirjade saatmise kulu 4 eurot 85 senti tükk. Kostja ei vaielnud sellele vastu. Hageja saab VÕS § 115 lg 1 ja § 1132 lg 1 järgi seega nõuda kõigi kolme lepingu kehtivuse ajal tekkinud võla sissenõudmiskulude hüvitamist kokku 58 eurot 20 senti (4,85 x 4 x 3). TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal ega hageja ei saatnud kostjale pärast lepingute ülesütlemist võla tasumiseks meeldetuletuskirju. Lepingute ülesütlemise hoiatused ja nõuete loovutamise teatised olid samas dokumendis. Kuna lepinguid saab lugeda VÕS § 195 lõikest 1 ja TsÜS § 69 lg 1 alusel üles öelduks alates ülesütlemisavalduste kostjani jõudmisest, ei ole võimalik pidada lepingute ülesütlemisavaldusi ega nõude loovutamise avaldusi pärast lepingute lõppemist saadetud meeldetuletuskirjadeks. Hageja võla sissenõudmiskulude nõue tuleb seega rahuldada 58 euro 20 sendi ulatuses ja jätta ülejäänud osas rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  14. Hagi rahuldati ligikaudu 97% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 ja § 168 lg 4 alusel 97% ulatuses kostja ja 3% ulatuses hageja kanda.
  15. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulu riigilõiv 455 eurot ja esindajakulu 720 eurot (käibemaksuga). Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt kulutas hageja esindaja nõude asjaoludega ja materjaliga tutvumiseks, hagiavalduse ettevalmistamiseks ja koostamiseks ning hagi esitamiseks viis töötundi. Hageja esindaja tunnitasu on 120 eurot käibemaksuta. 9
  16. Riigilõiv 455 eurot on TsMS § 138 lg 1 ja 2 ning riigilõivuseaduse § 59 lg 1 ja lisa 1 järgi põhjendatud menetluskulu. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas hagiavalduse kolmest tarbijakrediidilepingust tulenevate põhiosamaksete, intresside ja viivise ning võla sissenõudmiskulude saamiseks. Tegemist ei ole õiguslikult keerulise vaidlusega. Arvestades, et hageja esitas kolmest erinevast lepingust tulenevad nõuded, oli asi tavapärastest sarnastest asjadest natuke mahukam. Kohus leiab sellest tulenevalt, et hageja esindajatasu on põhjendatud ja vajalik 240 euro ulatuses. Kuna hageja ei kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, tuleb hageja menetluskulud hüvitada TsMS § 174 lg 10 järgi hüvitada käibemaksuta. Kostja osales menetluses isiklikult. Kostjal ei ole TsMS § 174 lg 1 alusel kindlaksmääratavaid menetluskulusid.
  17. Kuna kohus jättis 97% menetluskuludest kostja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulud 674 eurot 15 senti [(455 + 240) * 0,97]. Hageja ülejäänud menetluskulud jäävad hageja kanda. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 4 tuleb märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.