lg 2 p 4,6,7,8 - § 25 lg 2 ja § 184 lg 1 järgi, R.V (R.V), Artur Eesiku (Eesik), Aleksandr Koljagini ja Vadim Semjonovi süüdistuses
Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 23 aprilli 2015 aasta otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad A.Koljagin ja tema kaitsja, A.Eesik ja tema kaitsja, R.V ja tema kaitsja ning V.Semjonovi ja D.Rimmi kaitsjad Ringkonnaprokurör Vahur Verte Prokurör Süüdistatav Dmitri Rimm, ik: 38512060231, kehtivaid kriminaalkaristusi neli, tõkend – vahistamine asendati 15.04.2014.a. kautsjoniga (20 000 eurot) ning vabanes 16.04.2014, R.V , ik: XXX, kehtivaid kriminaalkaristusi kolm, kahtlustatavana kinni peetud 27.03.2014, Artur Eesik, ik: 38510100295, kehtivaid kriminaalkaristusi üks, kahtlustatavana kinni peetud 1 27.03.2014, Aleksandr Koljagin, ik: 38506120378, kehtivaid kriminaalkaristusi üks, kahtlustatavana kinni peetud 27.03.2014, Vadim Semjonov, ik: 38008244729, kriminaalkorras karistamata, kinni peetud 27.03.2014 Kaitsjad Vladimir Sadekov (kokkuleppel Dmitri Rimmi ja Aleksandr Koljagini kaitsja), Priit Palmiste (kokkuleppel R.V kaitsja ja Artur Eesiku asenduskaitsja), Margo Põbo (kokkuleppel Vadim Semjonovi kaitsja) RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 23. aprilli 2015 aasta otsus nr 1-14-7590 Artur Eesikule
lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas ja Aleksandr Koljaginilt menetluskuluna ekspertiisitasu summas 897.60 ( 448.40+448.80) euro väljamõistmise osas. Uue otsusega: 1.
lg 6, § 65 lg 2 alusel suurendada Artur Eesikule mõistetud 6 aastast vangistust Harju Maakohtu 24.10.2012 ostusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 4 kuu ja 3 päeva, võrra ja mõista Artur Eesikule liitkaristuseks 6 aastat 4 kuud ja 3 päeva vangistust.
Dmitri Rimm, isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, pani toime
1.2. Samuti süüdistatakse Dmitri Rimm´i selles, et tema omandas ebaseaduslikult eeluurimisel täpselt tuvastamata kohas ja isikult 27.03.2014.a-l suures koguses narkootilist ainet gammahüdroksüvõihapet (GHB-d) sisaldavat vedelikku kokku 73,82 grammi (milles puhtal kujul narkootilist ainet GHB-d kokku vähemalt 34,807 grammi), s.o rohkem kui kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi ulatuses. Dmitri Rimm hoidis eelnevalt ebaseaduslikult omandatud narkootilist GHB-d sisaldavat vedelikku kahte plastikpudelisse pakendatuna R.V´e juhitud sõiduautos Peugeot 107, reg.nr XXX XXX, kust 28.03.2014.a kella 00.45 ajal teostatud sõiduki läbiotsimise käigus leiti ja võeti politseitöötajate poolt nimetatud sõiduki kõrvalistuja ukse sahtlist läbipaistev pudel kirjaga , mis sisaldas 57,33 grammi narkootilist ainet GHB-d sisaldavat vedelikku (puhtal kujul 26,90 grammi gammahüdroksüvõihapet), ning sõiduki kõrvalistuja istme eest leiti ja võeti läbipaistev pudel kirjaga , milles oli 16,49 grammi gammahüdroksüvõihapet sisaldavat vedeliku ja ainekristallide segu. 5 Suures koguse narkootilise aine ebaseadusliku omandamise ja valdamisega pani Dmitri Rimm toime
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 01.01.2015.a kehtiva redaktsiooni kohaselt: HARJU MAAKOHTU OTSUS: 2. 2.1. Maakohus tunnistas Dmitri Rimmi süüdi
lg 2 p 4,6,7,8 - § 25 lg 2 järgi ja mõistis karistuseks 6 aastat vangistust,
lg 1 järgi ja mõistis karistuseks 1 aasta vangistust.
lg 1 alusel suurendades üksikkaristustest raskeimat, mõistis liitkaristuseks 7 aastat vangistust.
27.03.2014.a. kuni 16.04.2014 (21 päeva) karistusaja hulka ning kandmata karistuseks luges 6 aastat 11 kuud ja 9 päeva vangistust. Tõkendi – kautsjon- tühistas kohtuotsuse jõustumisel, karistuse kandmise alguseks luges karistus kandmisele asumise päeva. 2.2. Tunnistas R.V süüdi
lg 2 p 6,7,8 - § 25 lg 2 järgi ja mõistis karistuseks 4 aastat vangistust.
lg 1 alusel arvas R.V eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks luges 27.03.2014.a. Tõkendi – vahistamine - tühistas pärast kohtuotsuse jõustumist või mõistetud karistuse ärakandmist. 2.3. Tunnistas Artur Eesiku süüdi
lg 2 p 6,7,8 - § 25 lg 2 järgi ja mõistis karistuseks 6 aastat vangistust.
lg 2 alusel suurendas käesoleva otsusega mõistetud karistust Harju Maakohtu 24.10.2012 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (246 ÜKT, mis vastab 8 kuud 6 päeva vangistusele) võrra ja mõistis liitkaristuseks 6 aastat 8 kuud ja 6 päeva vangistust.
lg 1 alusel arvas Artur Eesikul eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks luges 27.03.2014.a. Tõkendi- vahistamine - tühistas pärast kohtuotsuse jõustumist või mõistetud karistuse ärakandmist. 2.4. Tunnistas Aleksandr Koljagini süüdi
lg 2 p 6,7,8 - § 25 lg 2 järgi ja mõistis karistuseks 6 aastat vangistust.
lg 2 alusel suurendas käesoleva kohtuotsusega mõistetud karistust Harju Maakohtu 24.10.2012.a. otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa (9 kuud ja 29 päeva vangistust) võrra ja mõistis liitkaristuseks 6 aastat 9 kuud ja 29 päeva vangistust.
lg 1 alusel arvas Aleksandr Koljaginil eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks luges 27.03.2014.a. Tõkendi – vahistamine - tühistas pärast kohtuotsuse jõustumist või mõistetud karistuse ärakandmist. 2.5. Tunnistas Vadim Semjonovi süüdi
lg 2 p 6,7,8 - § 25 lg 2 järgi ja mõistis karistuseks 6 aastat vangistust.
lg 1 alusel arvas Vadim Semjonovil eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks luges 27.03.2014.a. 6 Tõkendi – vahistamine- tühistas pärast kohtuotsuse jõustumist või mõistetud karistuse ärakandmist. APELLATSIOONID: 3. 3.1 Aleksandr Koljagini kaitsja leiab, et Harju Maakohtu otsus kuulub tühistamisele täies ulatuses, seoses materiaalõigus normide ebaõige kohaldamisega ja protsessinormide rikkumisega Leiab, et kohus on andnud eksliku hinnangu tõenditele ning vääralt kohaldanud materiaalõigust. Kohus on ekslikult tuvastanud nii A. Koljagini rolli kui ka kvalifitseerinud tema tegevust. Taotleb asja arutamist kohtuistungil. Vaidlustatud osas rikub kohtuotsus in dubio pro reo printsiipi, kuna otsusega ei ole kõrvaldatud mõistlikud kahtlused, aga samuti see on vastuoluline ja ebaselge. Kaitsja ei ole nõus kohtu põhjendustega, milles kohus selgitab, miks ta eelistab kannatanu ütlusi aga süüdistatavate ütlustesse suhtub kriitiliselt. Ei ole nõus väitega, et süüdistatavate ütlused on välja mõeldud ning pole eluliselt usutavad. Märgib, et mitte kannatanu ütlused, vaid hoopis süüdistatavate ütlused, on kooskõlas teiste tõenditega nagu: pealtkuulamine ja jälitamine kuriteo toimepanemise päeval. Oma sisult läheb kaitsja ja süüdistuse positsioon lahku vaid kõikide tuvastatud asjaolude hindamisel. Nii süüdistus kui ka kohus on leidnud, et Koljagini tegevust tuleb subsumeerida vastavalt röövimise katsele. Kaitsja leiab aga, et Koljagini tegevuse õigeks kvalifikatsiooniks peaks kaitsja arvates olema kelmuse katsest vabatahtlik loobumine või alternatiivse kvalifikatsiooni järgi- kelmuse toimepanemine, mis ei ole üle läinud katsestaadiumile. Kohtu ja prokuratuuri järeldused, mis põhinevad elulise usutavuse arusaamal, ei vasta küsimusele: kelle poolt ja millal oli väljatöötatud just röövimise plaan ning kas Koljagin oli selle plaaniga kursis. Peale selle, lähtudes Koljagini rollist ja tegevuse kirjeldusest, on kohus kirjeldanud kaasaaitamist aga mitte täideviimist Kohus võtab ekslikult aluseks kannatanu F-i ütlusi, ignoreerides sealjuures süüdistatavate ütlusi, kuigi need ei ole mitte mingil moel vastuolus teiste objektiivsete tõenditega. Kannatanu mõtleb lõpuni järeldusi välja, lähtudes toimunud sündmustest ning kirjeldab kohtule mitte täpseid asjaolusid, vaid interpretatsiooni sellest, mis toimus sündmuskohal. Peale selle, interpreteerib kohus eelnevalt kannatanu sõnu esitatud süüdistuse kontekstis, sobitades süüdistatavate tegevust
koosseissuga, kuid ei kvalifitseeri neid kogumis, lähtudes reaalselt toimunud asjaoludest sündmuskohal. Näiteks pole selge, kuidas lähtudes toimunut sündmustest võis kannatanu aru saada, et tema suhtes pannakse toime röövimise? Tema seletus sellest, et sellise järelduseni tuli ta, kuna tema vastu suunati relv, ei ole järjepidev. Kui tema vastu suunati relv, siis miks ei tungitud sisse tema autosse? Miks ei takistatud neil ära sõita XXXXXXX-st. Nimetatud küsimust, on laialt käsitlenud kaitsja oma seisukohas esimese astme kohtus. Nii XXXXXXX autotanklas, kui ka Semjonovi ja F-i jahtimisel, võisid R.V, Rimm ja Eesik vabalt „kahjutustama“ F-i ning võtta kõike mida sooviti. Nende tegelik käitumine kinnitab vastupidist. Neil polnud midagi F-ilt vaja. Nad soovisid oma sõbra-Semjonovi naasmist. Pealegi, lähtudes kannatanu loogikast ja kirjeldusest ta vabatahtlikult soovis ise raha üle anda, s.o. oli teadlik, et raha läheb Semjonovi valdusesse üle. Kaitsjal pole selge, mis röövimisest saab juttu olla, kui kannatanu oli sellest asjaolust teadlik. 7 Näiteks Rimmil on röövi toimepanemise kogemus olemas ning ta on seletanud, miks ta kunagi poleks toime pannud röövi sellisel kombel. Rimm millegi pärast ei kasutanud mütsi isiku varjamiseks, ei löönud klaase puruks kuigi nii XXXXXXX´s, kui ka kinnipidamiskohas võis ta seda vabalt teha. Omades relva ning soovides kedagi röövida, ei olnud vaja tulla sõiduauto juurde olles XXXXXXX´s, piisaks sellest kui ta oleks takistanud sellele teed ja kisuks välja süütevõtmed süütelukust välja. Tegelikult ei Semjonov ega ka keegi teine ei teinud midagi selleks, et midagi ära võtta. Järelikult ei ole objektiivselt tuvastatud, et Rimmi, Eesiku ja R.V poolt kannatanu auto juurde lähenemine oli röövi toimepanemise eesmärgiks. On vaja vastastada Koljagini käitumist, relvaga ähvardamist ja raha, mis oli justkui kannatanul olemas. Selleks on vaja tuvastada, et isik, kes ähvardas teda relvaga, oli teadlik kannatanul raha olemasolust või aimas seda ning sellel eesmärgil ka ähvardas F-it. Seda ei ole kaitsja arvates tuvastatud. Kuivõrd puudus kontakt Semjonovi ja Koljagini vahel pärast seda, kui raha pandi pagasiruumi, siis Rimm, R.V ja Eesik, ei saanud kuidagi teada raha olemasolust. Isegi siis, kui kannatanu rääkis terminalist toodud rahast Semjonovile, siis Koljagin sellest asjaolust ei olnud teadlik. Pealegi, ei ole selge kuidas ja millal saaksid sel juhul Koljagin teavitada Eesiku sellest, et raha on olemas. Seda tuvastatud ei olnud. Kas soovis Koljagin „õnne peale“ röövida F-it sõltumata sellest, kas ta oli raha olemasolust teadlik või mitte? Kaitsja leiab, et see oletus ei ole usutav, see oleks mõttetu Koljagini jaoks , kuna sellisel juhul võis kannatanu pöörduda politseisse ning tuvastada Koljaginit Semjonovi kaudu. Kannatanult ei nõutud raha, keegi ei püüdnud tungida sisse auto pagasiruumi. Röövimise toimepanek on kannatanu hinnang, mis põhineb sellel, mida öeldi temale hiljem, s.o. pärast süüdistatavate kinnipidamist. Elulise usutavuse printsiip ei pea asendama (kuriteo kõigi objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste) tõendamise kohustust. Ei ole ühtegi otsest tõendit, mis viitaks sellele, et nimelt Koljagin oleks teadnud röövimise plaanidest. Kuivõrd Koljagini osalus röövimises baseerub vaid kaudsetel tõenditel, siis kohus peab erilise hoolega kontrollima ka alternatiivseid versioone. Riigikohtu arvamuse kohaselt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (subsüsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (3-1-1-15-12). Isiku süüditunnistamisel vaid ühe kaudse tõendi põhjal on alust rääkida ka KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtte rikkumisest, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Selline rikkumine on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kaitsja väidab, et röövimise toimepanek ei olnud planeeritud, oli planeeritud kelmuse toimepanek, s.o. kannatanu poolt raha vabatahtlik üleandmine. Kohus nõustus kaitsjaga, et algsel etapil oli Semjonovil ja Koljaginil plaan omastada kannatanu raha kelmuse teel. Sellega on kaitsja täielikult nõus ning rääkis järjekindlalt nimelt kelmusest. Seejärel aga muutis kohus oma positsiooni, ning tuli järeldusele röövimise toimepanemisest. Kaitsjal pole selge, millisel etapil muutus see plaan Koljagini jaoks. Kohus piirdus vaid järgmiste põhjendustega- tõendid kogumis, sealhulgas pealtkuulamine ja jälitamine, aga samuti kui süüdistatavad oleksid tahtnud petta, siis neil oleks kaasas narkootikumidega „nukk“, samuti ei oleks nad kaasa võtnud relva? Kaitsja ei ole sellise kohtu järeldusega nõus. 8 Esiteks nimetatud kohtu argument kinnitab vaid seda, et Koljagini jaoks kelmuse ettevalmistus ei läinud üle katsestaadiumile, kuivõrd tal ei olnud narkootikumidega „nukk“ üleandmiseks valmis, ning ta soovis lõpetada kuriteo toimepanemise ettevalmistused. Kui ta oleks ettevalmistatud, siis poleks tal raske tuua sündmuskohale sama värvi aine ning pista see kannatanule. Ka sellisel juhul, ta võis kasutada eelist, et raha olekski olnud tema käes. Äärmisel juhul oleks ta võinud kutsuda Eesiku appi. Kuna Koljagin loobus kuriteo toimepanemisest, tema ei ole midagi eespoolloetletust teinud, palus vaid Eesikult nõu tekkinud olukorrast välja tulemise kohta. Kui Eesik üritas midagi teha oma äranägemisel; siis see väljub Koljagini tegevuse raamidest ning peaks olema iseloomustatud kui täitmise ekstsess. Koljagin ei palunud midagi teha sellist, mis oli tehtud tema äraoleku ajal sündmuskohal. Rääkides Koljagini ja Semjonovi kohtumistest kuriteo toimepanemise päeval, siis pole tuvastatud, et Koljagin oli teadlik raha olemasolust. Kohtumisi tuleb vaadelda kui kelmuse toimepanemise ettevalmistust. Nimelt selline tahtlus „jälitas“ Koljaginit, kui ta kohtus Semjonoviga ning arutas erinevaid variante. Relva kohta, millel leiti Rimmi DNA-d. Koljagin ei teadnud ega saanud teada sellest, et keegi võtab kaasa relva. Ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et Koljagin oli Eesiku, Rimmi ja R.V tegevusega kursis sündmuskohal. Kohtu poolt tuvastatud kaaskohtualuste tegevuse koordinatsioon, tekitab suuri kahtlusi. Pigem võiks rääkida igasuguse koordinatsiooni puudumisest, aga mitte kokkuleppest. Sellel pinnal, tundub päris imelik Koljagini roll. Süüdistuse versiooni kohaselt, seisnes Koljagini roll selles, et ta pidi vahendama Semjonovi ja Eesiku vahel informatsiooni ning "katma" perimeetri röövimise toimepanemise ajal. Kaitsjal pole selge selline kohtu järeldus. Millist informatsiooni pidi Koljagin edastama Eesikule? Temal kaasas isegi telefoni ei olnud Koljagin andis ütlusi selle kohta, et ta tõepoolest rääkis Eesikuga ning teatas temale juhtunust, kuid teisel eesmärgil. Ta palus abi mitte röövimise toimepanemisel, vaid tekkinud olukorra lahendamisel ja sellest loobumisel. Vastavalt kohtu loogikale pidi Koljagin teatama Eesikule, et raha on kohal ning Semjonov ja F tulevad kokkulepitud kohale. Kuid Koljaginil puudus informatsioon raha olemasolu kohta. Peale selle, ei tähenda informatsiooni edastamise Eesikule, et Koljagin oli seotud röövimisega, kuivõrd ta ei olnud Eesiku tegevuse ja tema plaanidega kursis. Koljagin ei saanud isegi eeldada, et Eesik kutsub veel kedagi sündmuskohale ja veel relvaga. Peale selle, ei ole selge, mida tähendab perimeetri "katmine" röövimise toimepanemise ajal? Koljaginil polnud vahendeid ega võimalust, samuti polnud relva, et midagi "katta". Seega leiame, et selline kohtu järeldus on välja mõeldud. Kohus tuli järeldusele, et algseks plaaniks võis tõesti olla kelmuse toimepanek. Vastavalt sellele plaanile; pidi Koljagin organiseerima „narkootikumidega nukku“ ning üle andma selle Semjonovile, et viimane annaks see üle F-ile. Kuivõrd Koljagin ei jõudnud seda teha, siis tema plaan ei läinud katsestaadiumile üle vaid jäi ettevalmistusstaadiumisse. Koljagini jaoks kuriteo toimepanemist ei toimunud, kuivõrd see ei läinud üle katsestaadiumile, ka siis, isegi kui teiste osalejate suhtes läks see katsestaadiumile üle. Kuna kaassüüdistatavate väidete kohaselt, nende eesmärgiks oli midagi muud, kui röövimine, siis Koljagin oligi teadlik vaid sellest, et Eesik soovis tõmmata Semjonovit autost välja. Vastavalt Riigikohtu otsusele kohtulahendis 3-1-1-10-11 ei või tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 kohus asuda süüdistaja rolli ning täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumuse järgi. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb need kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. 9 Samuti tundub imelik süüdistus, et Koljagin pidi andma teistele kaassüüdistatavale mingeid signaale. Kuidas oli see võimalik, ei ole selge, sest Koljaginil polnud isegi sidevahendeid kaasas. Kohus ise tulles ühemõttelisele järeldusele süüdistatavate kavatsuste kohta, on märkinud, et sündmuskohale tulid Rimm, Eesik ja R.V ainuüksi röövimise toimepanemise eesmärgil, kuid ei maininud Koljaginit. Teda polnud ning pole õnnestunud tõendada tema seost, teiste isikute isetegevusega. Nagu oli varem märgitud piirdus Koljagini osalus kelmuse (katsestaadiumis) ettevalmistamisega. Seega, tuleb sõltumata teiste kaassüüdistatavate tegevuse kvalifikatsioonist, kvalifitseerida Koljagini tegevust kui kelmuste toimepanemise ettevalmistust, mis ei olnud katsestaadiumile üle läinud. Kohus, ei võtnud arvesse kannatanu tegevuse provokatiivsust. Kaitsja on asja arutamise kestel viidanud eriti aktiivsele kannatanu käitumisele ning kes kallutas Semjonovit kuriteo toimepanemisele. Kohus ei kajastanud ekslikult nimetatud asjaolu oma otsuses. Teine katse oli teatud tasemel provotseeritud F-i enda poolt. Süüdistatavate ütluste kohaselt, nad enam ei planeerinud F-i suhtes mingeid tegusid, kuid just viimane nõudis visalt tehingu sooritamist. Selles osas käitus politsei väga visalt ning provotseeris kuriteo toimepanemist. Seega pidi kohus karistuse määramise staadiumis nimetatud asjaolu arvesse võtma. Kaitsja leiab, et kohus pidi andma hinnangu politsei tegevusele ning arutama võimalust kas isikute täielikust vabastamisest vastutusest või leebema karistuse määramisest. Rääkides Koljagini poolt kuriteo toimepanemise objektiivsest küljest, siis ei saa kuidagi väita, et ta võttis osa röövimise toimepanemise katses. Ta ei võtnud midagi ette selleks, ei jõuga omastada võõrast vallasasja. Plaani väljatöötamine, kooskõlastused, kohtumised, kõik see kuulub kelmuse alla. Süüdistus ei ole tõendanud vastupidist. Kuivõrd on olemas mõistlikud kahtlused Koljagini käitumise hinnangu tegemisel, siis lähtudes indubio pro reo printsiibist tuleb kõiki kahtlusi tõlgendada tema kasuks. Kohus ei saanud kõrvaldada mõistlike kahtlusi tema tegevuses. Subjektiivsest küljest, ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et Koljagin möönis (rääkimata kavatsusest)kannatanult jõuga vahendite äravõtmist. Asjaolu, et sündmuskohale saabusid teised figurandid ilma„ narkootikumidega nukuta“ ja koos relvaga, ei tähenda, et Koljagin loobus kelmuse toimepanemise plaanist ning läks röövimise toimepanemise plaanile üle. Selleks, et tõendada röövimise planeerimist ei ole piisav Koljagini, Semjonovi ja Eesiku telefonivestluste väljatoomiseks, vaid on vajalik kindlaks teha, kas Koljagin planeeris jõu kasutamist või vähemalt möönis selle kasutamist. Lähtudes eeltoodust, kaitsja leiab, et asjas ei ole kõrvaldatud mõistlikud kahtlused, mille kohaselt tuleb Koljagini tegevust kvalifitseerida
järgi, mis seisneb sellest, et Koljagin tõepoolest soovis kelmuse teel omastada kannatanu raha. Selleks, ta tõepoolest valmistas ette plaani ning hakkas seda realiseerima. Plaani lõpule viimiseks, oli vaja valmistada "narkootikumidega nukku" ning see üle anda. Koljagin ei saanud kuidagi kontrolliga Semjonovi ja Eesiku tegevust, peale selle ta kartis kannatanut, kes nimetas end narkoparuniks. Seetõttu otsustas Koljagin välja „rabeleda“ tehtud plaanist, s.o. peatada selle ettevalmistust ja täitmist. Seega, ta ei ole üle läinud katsestaadiumile, aga kui kohus siiski leiab, et Kaljagini tegevus läks katsestaadiumile üle, siis tema käitumine ja sündmuskohal puudumine iseloomustatakse kui vabatahtlik loobumine. Juhindudes KrMS § 338, 339 lg 2, 340 lg 2 palub mõista Koljagin õigeks temale inkrimineeritud kuriteos
lg 2 p 6,7,8 - § 25 lg 2, 10 Alternatiivselt palub kvalifitseerida Koljagini tegevus
3.
3.2.1. Ei nõustu kohtu järeldustega Rimmi osalusest narkootiliste ainete käitlemises. Ei ole ainult piisav DNA jälgede olemasolust selleks, et panna süüdistatavale narkootiliste ainete käitlemine. Rimm ei ole mitte mingil viisil seotud narkootiliste ainetega. Narkootilised ained leiti mitte Rimmi autost, ei ole ühtegi tõendit, et Rimm oleks tegelenud narkootikumide levitamise või hoiustamisega. Kohus ei viidanud, miks ta peab Rimmi tunnistusi selles osas ebausaldusväärseteks. Kohus ise ekslikult ja ebapiisavalt selgitas, millest lähtuvalt ta jõudis seisukohale Rimmi osalusest. Vastavalt süüteomenetlusõiguse üldpõhimõtetele on süüteoetteheite puhul tõendamiskoormus riigil ning süütuse presumptsioonist tulenevalt ei pea süüdistatav enda süütust tõendama. Seega tuleb võistlevas kohtumenetluses prokuratuuril tõendada narkootilise või psühhotroopse aine käitlemise ebaseaduslikkus. Kaitsja arvab, et selleks ei piisa ainult DNA olemasolust. Pealegi, kohus tuvastas, et ekspertiisiakti nr 14E –GE0476 milles ekspert on andnud arvamuse, et pudelilt Listerine võetud esimesest proovist saadi DNA täisprofiil. Selles segaprofiilis on eristatav peamine DNA profiil kokkulangev TS DNA profiiliga aga ei saa välistada Dmitri Rimmilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist segaproovis. Pudelist Listerine võetud kolmandast proovist saadi DNA analüüsi täisprofiil. Selles segaprofiilis on eristatav peamine DNA profiil, mis on kokkulangev TS DNA profiiliga. Pudelilt Nestea võetud kolmandast proovist saadi DNA täisprofiil. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada R.V-lt ja Dmitri Rimmilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Pudelilt Nestea võetud esimesest proovist saadi DNA täisprofiil. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada Dmitri Rimmilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Vastavalt Riigikohtu lahendiga 3-1-1-29-14 võrdlusisiku DNA sisaldumise võimalikkust mööndes on ekspert teinud järelduse, mis on käsitatav tõenäoliku eksperdiarvamusena, ja 13 sellist eksperdiarvamust sisaldav ekspertiisiakt on tõendina lubatav. DNA -eksperdi arvamuse tõendina kasutamisel tuleb aga arvestada, et KrMS § 60 lg 2 kohaselt peab tõend andma kohtule teavet tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumise kohta. Süüküsimuse lahendamisel saab KrMS § 60 lg-s 2 sätestatud kriteeriumile vastata seega tõend, mis võimaldab üksi või kogumis koos teiste tõenditega kinnitada või ümber lükata süüdistuse väiteid. Ilma tõenäosusarvutusteta on DNA -eksperdi arvamuse selline tõenduslik jõud üldjuhul olematu. Nimelt möönab ekspert järeldusega „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“ küll võrdlusisiku DNA olemasolu võimalust, kuid selle võimaluse esinemise tõenäosuse määra hindamata on eksperdi arvamuse pinnalt samavõrd võimalik ka vastupidine versioon – et proovis ei sisaldu võrdlusisiku DNA-d. Seetõttu ei kinnita DNA -eksperdi arvamus ilma tõenäosuse määrata süüdistuse väiteid ega lükka neid ka ümber. Kriminaalasja kohtueelses menetluses võib võrdlusisiku DNA olemasolu võimalus õigustada erinevate uurimisversioonide püstitamist, isiku kahtlustatavana kohtlemist ja tema suhtes edasiste menetlustoimingute tegemist, kuid isiku vastu esitatud süüdistuse põhjendatuse kontrollimiseks kohtumenetluses ei pruugi sellest piisata. Isiku süüküsimuse lahendamisel ei lähtuta üksnes kahtlusest, et isik võib kuriteoga seotud olla, vaid see seos tuleb tõsikindlalt tuvastada. Olukorras, kus võrdsel määral on võimalikud kaks vastupidist versiooni, on kohtu jaoks tegemist KrMS § 7 lg 3 mõttes kahtlusega, mis tuleb juhul, kui selle kõrvaldamiseks ei astuta täiendavaid tõendamisalaseid samme, tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiendavate tõendamisalaste sammudena (nt täiendekspertiis) on sellisel juhul käsitatavad DNAekspertide tõepära suhet määravad arvutused, milledest nähtub, mitu korda on üks hüpotees teisest tõepärasem, ja millised võimaldavad kõnealuse kahtluse kõrvaldada. Kannatanu RF-i ütlustest kohaselt istus sõiduauto Peugeot kõrvalistuja kohal Dmitri Rimm, kõrvalistuja küljesahtlis leiti pudel kirjaga „Listerine ja istme eest läbipaistav pudel kirjaga „Nestea. TS andis ütlusi, et kui ta suud loputas pudel suuloputusvedelikku. Listerine pudeli korgilt ja Nestea pudelilt leiti Dmitri Rimmi bioloogilist materjal. Seega oli sõidukist leitud ja ära võetud narkootilise ainega viimane ajaline-ruumiline kokkupuude Dmitri Rimmil. Kahtlane on kohtu järeldus selles osas, et viimasena puudutas Rimm pudelit ning selle tõttu ta ongi seotud narkootikumidega. Kaitsja ei saa aru sellisest tõendite hindamise põhimõttest. Lisaks Rimmile puudutasid pudelit ka teised isikud, kuid sellele vaatamata nad ei saanud seoses sellega süüdistust. Isiku seotust narkootiliste ainete käitlemisega hinnatakse tõendite koosseisuga, mitte selles osas, kes viimasena katsus pudelit narkootikumidega. Rimm andis tunnistusi, kust võisid sattuda tema DNA jäljed sellele pudelile. Mitte mingeid seda versiooni ümberlükkavaid f akte kohus ei ole esitanud. Riigikohtu arvamuse kohaselt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (subsüsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (3-1-1-15-12). Isiku süüditunnistamisel vaid ühe kaudse tõendi põhjal on alust rääkida ka KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtte rikkumisest, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Selline rikkumine on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Juhindudes KrMS § 338, 339 lg 2, 340 lg 2 palub mõista Dmitri Rimm õigeks temale inkrimineeritud kuriteos
lg 2 p 6,7,8 - § 25 lg 2 14 Mõista Dmitri Rimm õigeks temale inkrimineeritud kuriteos
lg 1 Alternatiivselt palub kvalifitseerida Rimmi tegevus
MS § 268 lg.1 toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Kaitsja, viidates Riigikohtu lahendites sedastatule leiab, et süüdistusaktis sisalduvast teokirjeldusest (faktilistest asjaoludest) ei nähtu mitte ühtegi käitumisakti, millest nähtuks, et R.V täidaks kasvõi ühe temale etteheidetud kuriteokoosseisu objektiivsetest tunnustest. Isegi ühe kuriteokoosseisu objektiivse tunnuse täitmisest ei piisa isiku süüditunnistamiseks, kooskõlas
lg.2 karistatakse üksnes teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi.
lg.2 koostoimes
lg.1-3 nõuab, et isiku karistamiseks peab kohus süüdistusaktis esitatud teokirjelduse ja kohtus uuritud tõenditele tuginedes lugema tõestatuks isikule etteheidetava süüteokoosseisu kõikide objektiivsete ja ka subjektiivsete tunnuste samaaegse esinemise. Väidab, et see on antud juhul võimatu ning süüdistusakti piiridest väljumine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Esitatud süüdistusega on prokuratuur R.V süüküsimuse otsustamiseks ette seadnud ja nendest piiridest kohus väljuda ei saa. Abstraktse süüdistusega kohtusse tulek on prokuratuuri risk, mille realiseerumisega kaasneb vältimatult süüdistatava õigeksmõistmine. Kohtul ei ole õigust siinkohal prokuratuuri toetada ja süüdistust ise konkreetsemaks kirjutada. Oluline on ka see, et süüdistusaktis esinevaid minetusi (lünki) ei ole võimalik täita näit. prokuröri süüdistuskõnega.
lg 2 p 6,7,8 osas on seadusandja poolt ette nähtud väga konkreetsed objektiivsed ja subjektiivsed tunnused, kuid süüdistusaktist ei nähtu, et neid oleks R.V-le ette heidetud. Seega pole võimalik mitte kuidagi jaatada R.V käitumises kuriteokoosseisu tunnuste esinemist. Tulenevalt KrMS § 262 lg.1 p.2 pidanuks kohus süüdistusakti eelistungil prokuratuurile tagastama, kuivõrd see ei vastanud EIÕK art 6 ja KrMS § 154 lg.2 p.1 (kuriteo täpsed asjaolud, sh isikite grupis toime pandud kuriteo puhul igaühe konkreetne teopanus eraldi) ja p.4 (tõendid, mis kinnitaksid R.V käitumises
Jättes süüdistusakti prokuratuurile tagastamata ja käsitledes ebakonkreetse süüdistusaktiga kohtusse tulekut prokuratuuri riskina, pidanuks kohus antud juhul tegema õigeksmõistva lahendi. Aga ei teinud, mis omakorda antud juhul tähendab materiaal- ja menetlusõiguse ebaõiget kohaldamist kohtu poolt. Võõra vallasasja kui objektiivse tunnuse puudumine Prokuratuuri poolt esitatud ja kohtus vahetult uuritud tõenditest ei nähtu, et oleks esinenud võõras vallasasi, mida ära võtta. Ainuke viide millegi äravõtmisele pärineb kannatanu RF-i ütlustest, kuid ka tema polnud kindel selles kas ja mida sooviti röövida – kas väidetavat raha (mille esinemist ükski tõend ei kinnita, vastupidi, jälitusprotokoll lausa välistab selle võimaluse, sest RF-i ja Vadim Semjonovi vahelise kõne lindistuse ning nende varjatud jälgimise protokolli koostoimest tuleneb üheselt, et väidetava röövi ajal ei olnud autos raha – Fi poolt Semjonovile avaldatu kohaselt oli raha pangas ning jälgimise protokolli kohaselt nende sõiduk sellele järgi ei sõitnud), tema sõidukit või teda ennast. Ja kas üldse sooviti midagi röövida, sest sündmuse heli- ja videosalvestusest ning varjatud jälgimise protokollist (millede vaatlemist kaitsja ringkonnakohtult taotleb) ei tulene sõnagi sellise käitumise kohta, mida võiks käsitleda
Oluline on juhtida tähelepanu asjaolule, et kannatanu F-i ütlused ongi ainuke tõend, millele kohus süüdimõistva kohtuotsuse rajas (otsuse lk 22 3-s lõik). Kohtu põhjenduste kohaselt on 15 F-i hoiatatud valeütluse andmisega kaasneva vastutuse eest ja seetõttu pole kohtul alust tema ütlustes kahelda. Seega on kohus omistanud ühele tõendile (süüdistuse huvisid teeniva politseiagendi ütlus) a priori kõrgema õigusjõu kui teistele (mis seavad süüdistuse versiooni põhjendatult kahtluse alla). Sellega on kohus irdunud KrMS § 61 lg.1 sätestatud põhimõttest, mis tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Ühe isiku ütlusel põhinev tõend ei saa olla süüdimõistmiseks a priori piisav, sest isikud tajuvad sündmusi erinevalt. On võimalik, et politseiagent tajub mõnd sündmust teisiti, kui objektiivne kõrvalseisja. On ka võimalik, et politseiagendi ütlused võivad olla kallutatud soovist toetada enda tööandja e. politsei versiooni. Oluline on kaitsja hinnangul ka fakt, et politseiagendi põuemikrofoni salvestisest ei nähtu, et ta oleks sündmuskohal toimunut tajunud röövina, selline tähendus omistati sündmusele hilisema analüüsi käigus kui kahtlustatavad olid kinni peetud ning asuti mõtlema kas ja mida nendega peale hakata. Oluline on ka see, et kohtu siseveendumus saab ja peab rajanema üksnes tõenditel (KrMS § 60 lg.1,2, § 62 p.1 ja 2), mitte üldmuljel, eelarvamusel, usaldusel riikliku süüdistaja vastu vm. seaduses mittenimetatud alusel. Kohtus uuritud tõenditest aga ei nähtu R.V käitumises
MS § 60 lg.1,2, § 62 p.1 ja 2 sätestatud põhimõttest, mis tuleb samuti lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. See kas ja mida sooviti ära võtta, on antud tõendite valguses oletus, sest ei ole üheselt tõendatud mitte ühegi tõendiga. Jääb ainult kahtlus, mida ka ei ole ühegi tõendiga kõrvaldatud. KrMS § 7 lg.3 annab selliseks puhuks kohtule selge käitumisjuhise – kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada süüdistava kasuks. Ka nimetatud sätte kohaldamata jätmist tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Seevastu süüdistavad on sellele osale süüdistusest heitnud enda ütlustega oluliselt teistsugust valgust ning nende ütlused haakuvad muude tõendite ja tehioludega (sh telefonikõnede salvestused ning eelkõige väidetava sündmuskoha ja teo videosalvestus). Semjonov karis F-it kui väidetavat narkokaupmeest ning Koljagin palus Semjonovi F-i poolt nõutavast tehingust eemaldumiseks enda sõprade kaasabi. Eesik, Rimm ja R.V tulid sündmuskohale üksnes Semjonovi kaitsmiseks agressiivse narkokaupmees F-i eest. Vastupidist ei tõenda ükski tõend. Kohus on aga süüdistatavate enda ütlused, mis NB! Samuti haakuvad muude asjas kogutud tõenditega, jätnud täielikult ja põhjendamatult arvestamata, mis on KrMS § 60.61 ja 62 sätestatud tõendite hindamise reeglite rikkumine. Seega puudub antud juhul võõras vallasi kui
objektiivse koosseisu obligatoorne element ning ainuüksi sellest piisab, et teha süüdistavata suhtes õigeksmõistev otsus. Kuivõrd antud juhul polnud ühtegi vallasasja, mida keegi oleks soovinud või üritanud ära võtta, ei saa ka selle objektiivse koosseisu tunnuse esinemisest rääkida. Ei ole võimalik pareerida ka seda äravõtmise katsega (
Kahel korral, millal süüdistatavad F-iga kokku puutusid – XXXXXXX tanklas ja hiljem ehitajate teel – ei esitatud kellelegi ühtegi nõudmist ega tehtud keegi katset avada F-i poolset sõiduki ust, tagumist ust, ega pagasiluuki – vaid mõlemal korral mindi just ja ainult kõrvalistuja ukse juurde, kus istus Semjonov. Ka see fakt kinnitab süüdistavate ütlusi, et mindi päästma just nimelt Semjonovit, kellel ei olnud ei võimalust ega tahtmist F-ile narkootilist ainet müüja ning omas seega põhjust petetud F-i kättemaksu kartmiseks. Seega puudub antud juhul ka äravõtmine kui
objektiivse koosseisu obligatoorne element, mis on samuti piisav selleks, et teha süüdistavata suhtes õigeksmõistev otsus. Süüdistusaktist ei nähtu, milles konkreetselt süüdistaja hinnangul vägivallategu pidi seisnema, seega on selle etteheite vastu ka klienti väga raske kaitsta. Ühestki kohtus vahetult uuritud 16 objektiivsest tõendist – subjektiivse/hinnangulise mõjutuse vabad saavad olla vaid F-i põuemikrofoni salvestis ja XXXXXXX tanklas tehtud videosalvestus – ei nähtu mistahes vormis vägivalla kasutamist, mis oleks suunatud võõra vallasasja äravõtmisele. Jah, relv oli, kuid sellega ei ähvardatud kedagi. Relv oli Eesikul kaasas vaid enesekaitseks. Kedagi ei löödud ega ähvardatud. Seega puudus nii füüsiline kui psüühiline vägivald. Kuivõrd puudus ka kolmas röövi kohustuslik tunnus, tuleb tõdeda, et süüdistavate käitumises puudusid
Selles valguses saab kohus teha vaid ühe võimaliku otsuse – mõista süüdistatavad õigeks. Kriminaalmenetluses on täielikult tuvastamata kas ja mida röövida üritati. Tõendatud ei ole, et F-i sõidukis üldse raha oli ja, et süüdistatavad oleksid sellest teadnud. Süüdistatavad ei ole Filit raha nõudnud, tema ärasõitu takistanud ega teinud katset sõidukisse tungida. Vastupidi, F-i ja Semjonovi vestluse salvestisest nähtub, et F-i poolt avaldatud teabe kohaselt ei olnud raha sellel ajal autos. Nad pidid sellele hiljem järgi minema ning selle aja jooksul oli Semjonov kogu aeg F-iga koos ega saanud mistahes viisil kellelegi märku anda raha olemasolust. Ka F-i auto väärtus on tuvastamata. F ise ei ole vallasasi, mida röövida saaks. Seega on tõendamata, mida sooviti röövida ning mis oli selle rahaline väärtus. Tõendamata on, kas see täidab suure ulatuse tunnused. Relva kasutamine asja äravõtmisel kvalifitseeriva tunnusena esinemist ei ole võimalik jaatada juba üksnes sellel põhjusel, et relva ühegi vallasasja äravõtmiseks ei kasutatud ega proovitudki kasutada. Relv oli Eesikul kaasas üksnes enese kaitseks. Asjaolu et F relva nägi ei tee seda veel relva kasutamiseks. Relva kasutamine Relvaseaduse § 10 lg.2 mõttes on vahetu ja eesmärgipärane tegevus objekti tabamiseks või kahjustamiseks relvaga. Sellist asjaolu ei esinenud. Tegelikult tundub, et relva olemasolu fakt ongi ainuke mõttelõng, mis menetleja mõtted röövi katsele viis. Fakt on ju see, et polnud vallasasja mida röövida ning ühtki röövile suunatud käitumisakti (millegi üleandmise nõudmise esitamine või äravõtmise katse) ei toimunud. Eluliselt ei ole usutav, et rööviks lepitaks kokku niivõrd avalik koht nagu tankla, kus on teadaolevalt piisavalt valgustust, kaameraid ja rahvast. Poleks üks osalistest narkoärikaga suhtlemise ajaks enesekaitseks relva kaasa võtnud, poleks ilmselt menetlejale isegi sellist mõtet pähe tulnud, et sündmust võiks käsitleda röövina. Ja sellisel juhul oleks tulnud isikud vabaks lasta, sest narkotehingut nad tegema ei tulnud ning sellega oleks kogu politseioperatsioon luhtunud. Ja äärmiselt meelevaldsena ja oletuslikuna tundub kohtotsuse lk 27 3 lõigu lõpus olev arvamus, et kuivõrd süüdistatavad tanklasse tulles narkootilist ainet kaasa ei võtnud, siis said nad tulla üksnes F-ilt raha ära võtma. 99,99% inimestest läheb tanklasse ilma narkootilise aineta ning see ei tähenda, et neil peaks siis tingimata peas olema mingi muu kuritegelik mõte. Teinekord saadakse kokku ka lihtsalt rääkimiseks, mis antud juhul oligi kokkusaamise põhjus. Isikute grupp kvalifitseeriva tunnusena
Funktsionaalse teovalitsemise teooria kohaselt tegutsevad isikud ühiselt ja kooskõlastatult juhul, kui igaüks neist valitseb tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. Seega selleks, et R.V saaks lugeda grupi kuuluvaks, peaks olema tõendatud, et ta tegutses ühiselt ja kooskõlastatult Vadim Semjonoviga, Aleksander Koljaginiga, Artur Eesikuga ja Dmitri Rimmiga selleks, et võtta vägivalla teel RF-ilt ära neile mittekuuluv vallasasi. Sellisel konkretiseerimata väitel – R.V tegutses ühiselt ja kooskülastatult – rajaneb terve süüdistusakt. Aga ühtegi konkreetset tõendit – kes, kellega, millal, millisel teel ja mida kooskõlastas – kohtuistungil esitatud ei ole. Ometi kuulati pealt 17 süüdistavate telefone, neid jälgiti ja filmiti varjatult, nende suhtes matkiti kuritegu ja tehti kõik võimalik iga nende liigutuse ja lause fikseerimiseks. Ja ikka ei ole R.V-ga millegi kooskõlastamise kohta ühtegi tõendit. Kuivõrd R.V enda sõiduk oli sellel päeval remondis ja ta laenas ajutiselt enda perearstist õelt imeväikest Peugeot sõidukit, oleks võinud vabalt juhtuda, et sõidukiga oleks võinud kaasa sõita ka R.V õde ja alaealine laps. Kuivõrd nende tegevus saanuks avalduda välismaailmas täpselt samas mahus ja samal viisil kui R.V (heal juhul oleks tanklas tulnud välja jalgu sirutama aga võinuksid jääda ka autosse nagu R.V väidetava röövimiskatse ajal Ehitajate teel), oleks antud süüdistuse kontekstis tõenäoline, et ka neile oleks esitatud süüdistus röövikatses osalemiseks. Kui mitte muus, siis kaasaaitamises – sõiduki kasutamise võimaldamine ja kaasasolemisega moraalse ja füüsilise toe pakkumine. Kõlab absurdselt, kuid rohkemal määral ei avaldu välismaailmas ka R.V teopanus ja tõendite puudumisel lünka oletustega täita ei saa. Kaitsja viitab KrMS § 7 lg.3, mille kohaselt peab kõik konkreetsete tõenditega kõrvaldamata kahtlused tõlgendama süüdistava kasuks. Subjektiivsest küljest eeldab vähemalt kaudset tahtlust (
lg.2) kõikide objektiivsete tunnuste saavutamiseks, erandina nõuab seadust tahtlust kavatsetuse (
Tahtlus eeldab kuriteoasjaoludest teadmist ja nende asjaolude saavutamise tahtmist. Kuivõrd kuulati pealt süüdistavate telefone, neid jälgiti ja filmiti varatult, nende suhtes matkiti kuritegu ja tehti kõik võimalik iga nende liigutuse ja lause fikseerimiseks ning ei tuvastatud R.V-ga millegi kooskõlastamise kohta ühtegi tõendit, ei ole tõsikindlalt võimalik teada, et R.V teadis midagi rahast või veelgi enam soovis seda ära võtta. Süüdistatavad on selgitanud millistel asjaoludel R.V sündmuskohale sattus – sõber palus kas ta saab sinna autoga ära viia – ja nende ütlused kattuvad nii omavahel kui teiste tehioludega. Sellest tulenevalt pole põhjust nende ütluste usaldusväärsuses kahelda. Ja sellest tuleneb üheselt, et isegi kui keegi soovis kelleltki midagi röövida, siis R.V sellest midagi ei teadnud. Ilmselgelt piirdus tema teadmine sellega, et temalt autoga tanklasse viimist palunud Eesik pidi seal kellegagi pelgalt kokku saama, sest ka sündmuskoha videosalvestisest nähtub, et R.V väljus tanklas autost ja jäi seal auto kõrvale lihtsalt midagi tegemata seisma. Ta ei takistanud F-i ärasõitmist ning videosalvestusest nähtub, et R.V laiutab ärasõitu nähes hämmeldunult käsi. Seejärel loivab rahulikul sammul enda autosse ja asuvad sõitma. Selline käitumine ei iseloomusta ettekavatsetud röövi. Ja hiljem kui F-iga taas kohtuti Ehitajate teel ei väljunud F R.V autost ega teinud üldse midagi kuni politsei saabumiseni. Jutt sõiduki rammimisest on väär, sest rammimisest ei ole sõidukitel ühtegi füüsilist jälge, samuti ei kinnita seda kannatanu F. Vastupidi, F kinnitab, et oleks võinud vabalt väikselt Peugeotilt eest ära sõita, kuid võttis ise vabatahtlikult hoo maha, ootas seda sõidukit järgi ja peatus, sest pidas võimalikuks, et sõidukis on politseiametnikud. Ka sündmuskohal tehtud fotodest (kohtueelse uurimise toim I kd, lk 178) on selgelt näha, et F-i Opel seisab esimesel sõidurajal, R.V Peugeot aga teisel ega blokeeri mitte mingisuguses vormis F-i sõiduki liikumistrajektoori. Milline siis nendest R.V kahest käitumisaktist – mis tegelikult ongi ainsad kohtuotsuses R.V tegevust kirjeldavad laused (otsuse lk. 26 1-ne lõik) – on käsitletavad objektiivse kuriteotunnusena, või millest võiks tõsikindlalt järeldada kuriteo tahtlust? Subjektiivse külje esinemise süüdistatavate käitumises on jäänud kohtu käsitlusest täielikult välja, millega on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (
MS § 62 lg.2, § 312 p.1). 18 Süüdistusaktis ei ole esitatud R.V teopanust väidetavas ühises teos. Süüdistusaktist ei nähtu, et R.V roll ühises teos oleks olnud tagada transpordi olemasolu ning vajadusel osutada teistele moraalset ja füüsilist kaasabi. Seega ei olnud võimalik R.V kaitset sellise väite vastu ette valmistada, mis irdub EIÕK art 6 ja KrMS § 268 lg.1 sätestatud põhimõttest. Sellise väite esitas prokurör alles enda lõpukõnes, seda täpsustamata (miks võeti väitetavaks rööviks just R.V imepisike Peugeot, mitte näit Koljagini võimsat maasturit; milles pidi seisnema väidetav moraalne ja füüsiline kaasabi) ja tõendamata. Need on täielikult nii süüdistusakti, kui kohtus uuritud tõendite tõendamiseseme piirest väljuvad väited, mis tulid prokuröri lõpukõnes üllatusena. Ja ometi on kohus süüdimõistmise ja karistamise rajanud nendele väidetele (otsuse lk 27 3-s lõik). Sellise süüdistusakti piiridest väljumisega on kohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 268 lg.1). Süütuse presumptsiooni rikkumine ei ole küll kohtule etteheidetav, küll aga ilmselt prokuratuurile kui katse mõjutada kohut endale soodsas suunas lahendit tegema. Lähtudes eeltoodust palub mõista R.V temale esitatud süüdistuses õigeks. Maakohtu menetluses esitas R.V taotluse mõista välja lepingulise kaitsja tasu summas 7260 eurot. Kaitsja esitas ka vastava arve koos ajaarvestusega. Kliendilepingu järgi kokku lepitud ja rakendatud tunnitasu määr – 110 eurot, millele lisandub 20%-ne käibemaks – on advokaadi tegutsemiskohas kehtiv tavapärane ja keskpärane lepingulise kaitsja tasu määr. Apellatsioonimenetlusega seonduva õigusabi kuludokumendid esitab R.V kaitsja apellatsioonikohtu istungil ning palub kaitsjatasu R.V kasuks välja mõista. Samuti palub kaitsja R.V kasuks välja mõista hüvitis alusetult vahi all viibitud aja eest vastavalt kehtivale seadusele. 3.4. Vadim Semjonovi kaitsja märgib apellatsioonis, et vastavalt KrMS § 268 lg 1 toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, süüdistusakti piiridest väljumine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Süüdistusakti punktis 2 kirjeldatud kuriteo asjaolud ja punktis 15 kirjeldatud süüdistuse sisu on kardinaalselt erinevad ja vastuolulised. Esitab näited. Ei ole võimalik aru saada, kes siis tegelikkuses mingisuguseid toiminguid RF-iga teha tahtis. Ühes kohas sõlmis kokkuleppeid ja pakkus midagi müügiks Aleksander Koljagin, teises kohas tegi ettepanekuid ja kokkuleppeid Vadim Semjonov. Kes neid ettepanekuid siis lõpuks tegi, seda ei olegi süüdistusaktist võimalik tuvastada. Samuti ei ole võimalik mitte kuidagi aru saada, kuidas siis omavahel midagi kokku lepiti. Kuriteo asjaoludes ühes kohas väidetakse, et Vadim Semjonov leppis kokku Aleksandr Koljagini, R.V , Artur Eesiku ja Dmitri Rimmiga. Teisest kohast saame teada, et Vadim Semjonov võttis ühendust Aleksander Koljaginiga, kes siis justkui kaasas teised isikud. Jääb täiesti arusaamatuks, mis ja kuidas siis aset leidis ja kellega Vadim Semjonov siis lõpuks midagi kokku leppis või kas üldse midagi kokku leppis. Sama huvitavad vastuolud tulevad esile selles, kes ja kuidas edastas info kokkulepitud kohta jõudmise kohta. Kuriteo asjaoludest ei selgu kas info kannatanu jõudmisest kokkulepitud kohta edastas Vadim Semjonov või Aleksander Koljagin? Sellele küsimusele ei ole võimalik süüdistusaktist konkreetset ja ühest vastust leida. Nõue kirjeldada täpselt süüdistatavale omistatavat tegevust ja näidata ära, milliste tegude põhjal isiku käitumine moodustab kuriteo, kujutab endast kaitseõiguse keskset garantiid, sest 19 süüdistatav peab olema täielikult ning detailselt olema informeeritud süüdistusest, millest kohus võib otsust tehes lähtuda. Käesoleval juhul ei ole süüdistusaktis selliseid nõudeid järgitud. Apellant esitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites nr 3-1-1-139-05, 3-1-1-31-10, 31-1-24-05, 3-1-1-83-10, 3-1-1-84-12 sedastatu ja märgib, et süüdistusaktis sisalduvast teokirjeldusest (faktilistest asjaoludest) ei nähtu mitte ühtegi käitumisakti, et Vadim Semjonov täidaks kasvõi ühe temale etteheidetud kuriteokoosseisu objektiivsetest tunnustest.
lg 2 koostoimes
lg 1-3 nõuab, et isiku karistamiseks peab kohus süüdistusaktis esitatud teokirjelduse ja kohtus uuritud tõenditele tuginedes lugema tõestatuks isikule etteheidetava süüteokoosseisu kõikide objektiivsete ja ka subjektiivsete tunnuste samaaegse esinemise. Leiab, et see on antud juhul võimatu. Süüdistusakt seab selged piirid, mille prokuratuur on Vadim Semjonovi süüküsimuse otsustamiseks ette seadnud ja nendest piiridest kohus väljuda ei saa. Abstraktse süüdistusega kohtusse tulek on prokuratuuri risk, mille realiseerumisega kaasneb vältimatult süüdistatava õigeksmõistmine. Kohtul ei ole võimalik prokuratuuri abistada ja süüdistust ise konkreetsemaks kirjutada. Esitatud süüdistust tähelepanelikult lugedes ei leia sealt ühtegi konkreetset Vadim Semjonovile omistatavat käitumisakti, mida võrrelda
Seega pole võimalik mitte kuidagi asuda seisukohale, et Vadim Semjonovi käitumises esinesid kuriteokoosseisu tunnused. Jättes süüdistusakti prokuratuurile tagastamata ja käsitledes ebakonkreetse süüdistusaktiga kohtusse tulekut prokuratuuri riskina, pidanuks kohus antud juhul tegema õigeksmõistva lahendi. Kohus seda ei teinud ning see tähendab antud juhul materiaal- ja menetlusõiguse ebaõiget kohaldamist kohtu poolt. Kohus saab kohtutotsust tehes tugineda üksnes süüdistusaktis esitatud piire järgides (KrMS § 268 lg 1), kohus nendest piiridest väljuda ei saa. Süüdistusakti piire ei ole võimalik laiendada ka prokuröri kohtukõnega. Süüdistusaktist ei ole võimalik tuvastada teopanust väidetavas ühises teos. Süüdistusaktist ei nähtu, milline oli Vadim Semjonovi roll ühises teos. Kannatanuga suhtlemine ja raha olemasolu kindlakstegemine ei ole kindlast sellise kvaliteediga teod, mis viitaksid röövile kaasaaitamisele.
lg 2 - § 200 lg 2 p 6, 7, 8 objektiivsete tunnuste puudumine Prokuratuuri poolt esitatud ja kohtus vahetult uuritud tõenditest ei nähtu, et oleks esinenud võõras vallasasi, mida ära võtta. Ainuke viide millegi äravõtmisele pärineb kannatanu RF-i ütlustest, kuid ka tema polnud kindel selles kas ja mida sooviti röövida – kas väidetavat raha (mille esinemist ükski tõend ei kinnita, vastupidi, jälitusprotokoll lausa välistab selle võimaluse, sest RF-i ja Vadim Semjonovi vahelise kõne lindistuse ning nende varjatud jälgimise protokolli koostoimest tuleneb üheselt, et väidetava röövi ajal ei olnud autos raha – F-i poolt Semjonovile avaldatu kohaselt oli raha pangas ning jälgimise protokolli kohaselt nende sõiduk sellele järgi ei sõitnud. Seega teadis Vadim Semjonov täpselt, et autos ei ole raha.), tema sõidukit või teda ennast. Rõhutan, see kas ja mida sooviti ära võtta, on antud tõendite valguses oletus, sest ei ole üheselt tõendatud mitte ühegi tõendiga. Jääb ainult kahtlus, mida ka ei ole ühegi tõendiga kõrvaldatud. Oletustele ei ole võimalik süüdimõistvat kohtuotsust rajada. KrMS § 7 lg 3 annab selliseks puhuks kohtule selge käitumisjuhise – kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada süüdistava kasuks . Seevastu süüdistavad on sellele osale süüdistusest heitnud enda ütlustega oluliselt teistsugust valgust ning nende ütlused haakuvad muude tõendite ja tehioludega (sh telefonikõnede salvestused ning eelkõige väidetava sündmuskoha ja teo videosalvestus). Seega puudub antud juhul võõras vallasi kui
objektiivse koosseisu obligatoorne element ning ainuüksi sellest piisab, et teha süüdistavata suhtes õigeksmõistev otsus. 20 Oluline on ka see, et kohtu siseveendumus saab ja peab rajanema üksnes tõenditel (KrMS § 60 lg 1,2, § 62 p 1 ja 2), mitte üldmuljel, eelarvamusel, usaldusel riikliku süüdistaja vastu vm. seaduses mittenimetatud alusel. Kohtus uuritud tõenditest aga ei nähtu Vadim Semjonovi käitumises
MS § 60 lg 1 ja 2, § 62 p 1 ja 2 sätestatud põhimõttest, mis tuleb samuti lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks. Kuivõrd antud juhul polnud ühtegi vallasasja, mida keegi oleks soovinud või proovinud ära võtta, ei saa ka selle objektiivse koosseisu tunnuse esinemisest rääkida. Ei ole võimalik pareerida seda ka äravõtmise katsega (
Ühelgi korral, millal Vadim Semjonov kannatanuga kokku puutus, ei esitanud ta ühtegi nõudmist. Mitte ühtegi nõudmist ega katset avada kannatanu poolset sõiduki ust, tagumist ust, ega pagasiluuki ei teinud ka teised süüdistatavad. Vadim Semjonov ei teinud mitte kordagi ühtegi katset raha enda valdusesse saada, vastupidi ta tegi kannatanule ettepaneku raha autost ära viia, mida kannatanu ka tegi. Ka see fakt kinnitab teiste süüdistavate ütlusi, et mindi päästma just nimelt Semjonovit, kellel ei olnud ei võimalust ega tahtmist kannatanule narkootilist ainet müüa ning omas seega põhjust karta petetud kannatanu poolset kättemaksu. Seega puudub antud juhul ka äravõtmine kui
objektiivse koosseisu obligatoorne element, mis on samuti piisav selleks, et teha süüdistavata suhtes õigeksmõistev otsus. Ühestki kohtus vahetult uuritud objektiivsest tõendist ei nähtu mistahes vormis vägivalla kasutamist, mis oleks suunatud võõra vallasasja äravõtmisele. Kedagi ei löödud ega ähvardatud. Seega puudus nii füüsiline kui psüühiline vägivald. Kuivõrd puudus ka kolmas röövi kohustuslik tunnus, tuleb tõdeda, et süüdistavate käitumises puudusid
Selles valguses saab kohus teha vaid ühe võimaliku otsuse – mõista süüdistatavad õigeks. Kriminaalmenetluses on täielikult tuvastamata kas ja mida röövida üritati. Tõendatud ei ole, et kannatanu sõidukis üldse raha oli ja, et süüdistatavad oleksid sellest teadnud. Süüdistatavad ei ole kannatanult raha nõudnud, tema ärasõitu takistanud ega teinud katset sõidukisse tungida. Tõendatud ei ole, ka mis summa sõidukis võis olla, sest vaatamata asjaolule, et kohus rahuldas kaitsjate taotluse ning kohustas prokuröri esitama kaitsjatele hiljemalt 27.03.15 politsei poolt F-ile raha üleandmise akt. Prokurör jättis kohtu poolt seatud kohustuse täitmata ning ühtegi korrektset ja registreeritud raha üleandmise akti prokurör kohtule ja kaitsjatele ei esitanud. Prokurör esitas kohtule kaks käsikirjalist paberit, mis justkui kinnitaksid, et kannatanu on politseilt saanud sularaha 80000 eurot. Ei ole eluliselt usutav, et politsei poolt oleks väljastatud selline hulk sularaha ilma korrektselt vormistatud dokumentideta, ei ole võimalik tuvastada kupüüride arvu, nende nimiväärtust, seerianumbreid jne. Kannatanu on oma ütlustes ise kinnitanud, et koostati dokumendid, kus oli loetletud kupüürid, kui palju neid oli ja seda, et ta andis raha saamisel selle kohta allkirja. Samas sellist tõendit kohtule esitatud ei ole. Tegemist on siiski märkimisväärse rahasummaga, mida kohe kindlasti ei väljastata selliste dokumentide alusel nagu on esitanud prokuratuur. Ka kannatanu auto väärtus on tuvastamata. Seega on tõendamata, et mingisugune rahasumma üldse eksisteeris.. Tõendamata on, kas see täidab suure ulatuse tunnused. Relva kasutamine asja äravõtmisel kvalifitseeriva tunnusena ei ole võimalik tuvastada ainuüksi sellel põhjusel, et relva ühegi vallasasja äravõtmiseks ei kasutatud ega proovitudki 21 kasutada. Asjaolu et kannatanu nägi relva ei muuda seda veel relva kasutamiseks. Relva kasutamine Relvaseaduse § 10 lg 2 mõttes on vahetu ja eesmärgipärane tegevus objekti tabamiseks või kahjustamiseks relvaga. Sellist asjaolu kohus tuvastanud ei ole.
Funktsionaalse teovalitsemise teooria kohaselt tegutsevad isikud ühiselt ja kooskõlastatult juhul, kui igaüks neist valitseb tegu ja igaüks eeldab, et süüteokoosseisu realiseerimine sõltub igast toimepanijast. Seega selleks, et Vadim Semjonovit saaks lugeda grupi kuuluvaks, peaks olema tõendatud, et ta tegutses ühiselt ja kooskõlastatult R.V, Aleksander Koljagini, Artur Eesiku ja Dmitri Rimmiga selleks, et võtta vägivalla teel RF-ilt ära neile mittekuuluv vallasasi. Sellisel konkretiseerimata väitel – Vadim Semjonov tegutses ühiselt ja kooskülastatult – rajaneb terve süüdistusakt. Aga ühtegi konkreetset tõendit – kes, kellega, millal, millisel teel ja mida kooskõlastas – kohtuistungil esitatud ei ole. Ometi kuulati pealt süüdistavate telefone, neid jälgiti ja filmiti varatult, nende suhtes matkiti kuritegu ja tehti kõik võimalik iga nende liigutuse ja lause fikseerimiseks. Ja ikka ei ole Vadim Semjonoviga millegi kooskõlastamise kohta ühtegi tõendit. Mitte ühtegi. Kaitsja peab siinkohal taaskord viitama KrMS § 7 lg 3, mille kohaselt peab kõik konkreetsete tõenditega kõrvaldamata kahtlused tõlgendama süüdistava kasuks. Subjektiivsest küljest eeldab vähemalt kaudset tahtlust (
lg.2) kõikide objektiivsete tunnuste saavutamiseks, erandina nõuab seadust tahtlust kavatsetuse (
Tahtlus eeldab kuriteoasjaoludest teadmist ja nende asjaolude saavutamise tahtmist. Kuivõrd kuulati pealt süüdistavate telefone, neid jälgiti ja filmiti varatult, nende suhtes matkiti kuritegu ja tehti kõik võimalik iga nende liigutuse ja lause fikseerimiseks ning ei tuvastatud Vadim Semjonovi poolt röövi kooskõlastamise kohta ühtegi tõendit, ei ole tõsikindlalt võimalik teada, et Vadim Semjonov teadis midagi röövist või veelgi enam soovis vägivalda kasutades raha ära võtta. Vastupidi, Vadim Semjonov teadis väga täpselt, et raha ei ole autos. Vadim Semjonovil oli soov raha kannatanult välja petta ja sellest ettemaksu osa endale saada. Vadim Semjonovi tahe oli suunatud küll raha saamisele, aga selliselt, et kannatanu loobub sellest vabatahtlikult ja annab ise raha temale üle. Ka kohus on oma otsuse lk 24 lõigus 2 märkinud, et möönab, et süüdistatavate plaan võis olla raha kättesaamine pettuse teel. Ei ole olemas mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaksid, et Vadim Semjonovil oleks vähimgi soov raha väljapetmise asemel seda kannatanult vägivalda kasutades kätte saada, seega ei ole tõendatud, et tal esines tahtlus toime panna röövi või röövile kaasa aidata. Subjektiivse külje esinemise süüdistatavate käitumises on jäänud kohtu käsitlusest täielikult välja, millega on kohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (
MS § 62 lg 2, § 312 p 1). Tõendite lubatavuse küsimused Esmalt on 11.03.2014.a. prokuröri poolt luba RF-i ja temaga kohtunud isikute ning Statoili Linnahalli teenindusjaamas varjatud jälgimise teostamiseks. (Luba nr 243). Nimetatud loa alusel teostaud varjatud jälgimise käigus tuvastati, et 12.03.2014.a. kell 11:05 said RF ja Vadim Semjonov Tallinnas Statoili Linnahalli teenindusjaamas kokku. Seega tuvastati Vadim Semjonovi isik 12.03.2014.a. ning puudus igasugune vajadus tema hilisemaks tuvastamiseks mingisuguste imelike vahendite kaudu. 22 14.03.2014.a. so 2 päeva pärast Vadim Semjonovi tuvastamist on prokurör andnud loa Jevgeni Semjonovi ja Vadim Semjonovi varjatud jälgimiseks. Seega on ilmselge, et Vadim Semjonov oli selleks ajaks (14.03.2014.a.) juba tuvastatud ning puudus igasugune vajadus tema uuesti tuvastamiseks. Kuriteo matkimise loa andmise ajal oli Vadim Semjonovi isik politseile ja prokuratuurile teada, seega puuduvad igasugused objektiivsed põhjendused väideteks, et prokuratuur ei teadnud kuriteo matkimise loa taotlemisel, kes on Vadim Semjonov. Kuna Vadim Semjonovi isik oli selleks hetkeks juba teada, ei ole kuidagi võimalik väita, et eeluurimiskohtuniku poolt anti luba kuriteo matkimiseks Vadim Semjonovi suhtes. Eeluurimiskohtuniku poolt on väljastatud 14.03.2014.a. luba nr 153 Jevgeni Semjonovi ja teiste temaga seotud, kuid seni tuvastamata isikute suhtes. Vadim Semjonovi ja Jevgeni Semjonovi vahel ei ole mingisugust seost tuvastatud. Vadim Semjonovi suhtes kuriteo matkimise luba kunagi antud ei ole. Nimetatud loa andmise ja taotlemise ajaks oli Vadim Semjonovi isik juba tuvastatud, seega ei ole mitte kuidagi võimalik väita, et luba kuriteo matkimiseks oleks antud Vadim Semjonovi suhtes. Luba on antud selgelt ja üheselt Jevgeni Semjonovi ja temaga seotud, kuid seni tuvastamata isikute suhtes. Vadim Semjonov oli loa andmise hetkeks tuvastatud ning seega on ilmselge, et kuriteo matkimiseks antud luba ei olnud antud Vadim Semjonovi suhtes. Siinkohal ei oma mitte mingisugust tähendust, millal või kuidas tuvastati Jevgeni Semjonovi isik, kuna temal ei ole käesoleva kriminaalasjaga mitte mingisugust puutumust. Kuna RF-il puudus ilmselgelt luba Vadim Semjonovi suhtes kuriteo matkimiseks, siis on kõik tõendid, mis on hangitud kuriteo matkimise käigus, saadud ebaseaduslikult ning selliste kohtukõlbmatu tõendite kasutamine ei ole lubatav. Kui jälitustoiming on teostatud seaduse nõudeid eirates ei ole jälitusprotokoll lubatav tõend. Kaitsja tõdeb, et kannatanu ütlused ei haaku jälitusprotokollis kajastatuga ning on vastuolulised teiste asjas uuritud tõenditega ning ebausaldusväärsed. Kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed ning tuleb tõendite kogumist jätta täies ulatuses kõrvale ning nendele ütlustele ei ole võimalik tugineda. Kannatanu ütlused on selges vastuolus asjas uuritud tõenditega, eelkõige kannatanu ja Vadim Semjonovi vaheliste kõne salvestiste ja varjatud jälgimisel leitud asjaoludega. Kaitsja esitab kannatanu poolt antud ütlused. Toob ära võrdluse jälitustoimingu protokollis kajastatuga ja leiab, et kannatanu valetab. XXXXXXX tanklasse minnes ei olnud raha autos ja seda asjaolu teadsid nii kannatanu, kui ka Vadim Semjonov. Teeb viite Jälitustoimingu protokolli lk 89 - kell 21:24:00 (00:38 – 00:43) ja märgib, et V.Semjonovi ja kannatanu vestlusest on aru saada, et raha RF toomas ei käinud. Lisaks sellele vestlusele kinnitab seda ka varjatud jälgimine, mis on kajastatud jälitusprotokolli lk 90. Kohus on otsuse lk 25 kirjeldanud varjatud jälgimise tulemusi, millest on samuti üheselt võimalik tuvastada, RF-i juhitud sõiduauto ei lahkunud Olerexi tanklast, seega ei käinud kannatanu raha toomas ja edasiste sündmuste toimumise ajal ei olnud raha autos. Seega lähtudes jälitusprotokolli andmetest ja ka kohtuotsusest, et auto ei lahkunud Olerexi tanklast ning RF ei käinud mitte raha toomas. Ja ütles seda ka Vadim Semjonovile, kellel oli ilmselgelt teadmine, et raha ei ole autos. Käesolevas asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, et raha üldse olemas oli. Samas kinnitavad tõendid üheselt seda, et autos seda raha kindlasti ei olnud, samuti seda, et Vadim Semjonov teadis, et raha ei ole autos. Vastuolusid on ütlustes veel ja vägagi olulises osas. Olulised vastuolud ütlustes puudutavad Vadim Semjonovi tegevust XXXXXXX tanklas. Prokurörile antud ütluste kohaselt väitis kannatanu, et kui mehed tulid auto juurde, siis Vadim ütles, et äkki tuldi ütlema, et kaup on ära pandud. 23 Kuna kannatanu poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei saa kohus otsuse tegemisel tugineda tema poolt kohtus antud ütlustele. Seega on ilmselge, et raha XXXXXXX tanklasse minnes autos ei olnud ning tegelikkuses puuduvad üldse igasugused tõendid, et selline raha üldse kunagi on olemas olnud. Tõendatud ei ole, milline summa sõidukis võis olla, sest vaatamata asjaolule, et kohus rahuldas kaitsjate taotluse ning kohustas prokuröri esitama kaitsjatele hiljemalt 27.03.15 politsei poolt F-ile raha üleandmise akt. Prokurör jättis kohtu poolt seatud kohustuse täitmata ning ühtegi korrektset ja registreeritud raha üleandmise akti prokurör kohtule ja kaitsjatele ei esitanud. Prokurör esitas kohtule kaks käsikirjalist paberit, mis justkui kinnitaksid, et kannatanu on politseilt saanud sularaha 80000 eurot. Ei ole eluliselt usutav, et politsei poolt oleks väljastatud selline hulk sularaha ilma korrektselt vormistatud dokumentideta, ei ole võimalik tuvastada kupüüride arvu, nende nimiväärtust, seerianumbreid jne. Kannatanu on oma ütlustes ise kinnitanud, et koostati dokumendid, kus oli loetletud kupüürid, kui palju neid oli ja seda, et ta andis raha saamisel selle kohta allkirja. Samas sellist tõendit kohtule esitatud ei ole. Tegemist on kannatanu poolt teadvalt ebaõigete ütluste andmisega kohtus, mille põhjuseks on ilmselt soov tagada kohtu all olevate isikute süüdi mõistmine iga hinna eest. Selline käitumine on äärmiselt taunimisväärne ning sellist käitumist ei ole võimalik mitte ühelgi tingimusel lubada. Siinkohal tuleb kohtul lahendada küsimust, milliseid kannatanu vastuolulistest ütlustest teineteisele eelistada, ning seda, kas kannatanut saab tõendiallikana üldse usaldada. Eitava vastuse korral tuleb kannatanu vastuolulised ütlused tõendikogumist välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse kannatanu ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kuriteo katse ja katsest loobumine Vadim Semjonovi poolt Apellant esitab
lg 1, 2 sätestatu ja leiab, et vastutus süüteokatse eest eeldab, et isiku tegu vastab kõigile süüteokoosseisu subjektiivsetele tunnustele. Samas nagu juba ka varasemalt märgitud, ei vastanud Vadim Semjonovi tegu ka ühelegi subjektiivsele tingimusele, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et Vadim Semjonov ei pannud toime ka süüteo katset. Samas juhul, kui olekski kuidagi moodi võimalik väita, et Vadim Semjonov on alustanud süüteo täideviimist ja jõudnud röövi katse staadiumisse, tuleb asuda seisukohale, et Vadim Semjonov on süüteokatsest loobunud ning seetõttu vabaneb
Kui asudagi hüpoteetiliselt seisukohale, et XXXXXXX tanklas asetleidnud vahejuhtumi puhul on tegemist röövi katsega, milles osales ka Vadim Semjonov, siis tuleb vaadata Semjonovi tegevust selle sündmuse kestel. Mida siis Vadim Semjonov tegi. Ta tegi kõik endast oleneva, et tagajärge ära hoida, ta ütles kannatanule, et läheme siit kiiresti minema, sõida ruttu ära, sõida punase tule alt läbi jne. Ehk siis ta tegi kõik endast oleneva, et tagajärg ei saabuks. Seda tõendab väga ilmekalt jälitustoimiku protokolli lk 97-99 kajastatud vestlus Vadim Semjonovi ja RF-i vahel. Vestlus viitab selgelt, et Vadim Semjonov ei teadnud väidetavast röövist midagi, tema ei olnud seda kooskõlastanud või juhul, kui oli, siis ta ilmselgelt loobus süüteokatsest. Vadim Semjonov ei takistanud kannatanu ärasõitmist, ehkki tal olid selleks kõik võimalused olemas (keerata süüde välja, võtta võtmed ära, tõmmata käsipidurit), samuti ei esitanud Vadim Semjonov kannatanule mitte ühtegi nõudmist, vastupidi ta ärgitas kannatanut sündmuskohalt kiiresti lahkuma, ehk siis juhul, kui tal üldse oli kunagi tahtlus mingisuguses röövis osaleda, siis oma tegevusega ta ilmselgelt loobus sellest ning hoidis ära tagajärje saabumise või siis tõsimeeli tegi kõik endast oleneva, et tagajärg ei saabuks. Seega on Vadim Semjonovi 24 käitumisel tegemist süüteokatsest loobumisega ja isik vabaneb
lg 1 ning § 43 alusel süüst ning Vadim Semjonov vabaneb vastutusest süüteokatsest loobumise tõttu. Kuigi kaitsja nimetatud asjaolule menetluse käigus selgelt viitas, ei ole kohus süüteokatsest loobumise küsimust kohtuotsuses mitte kordagi, ega mittemingisugusel viisil käsitlenud. Mistõttu leiab kaitsja, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi ning rikkunud oluliselt menetlusnorme. Süütuse presumptsiooni rikkumine Ajal, mil kohus viibis nõupidamistoas ilmus süüdistava kallakuga artikkel nädal enne kohtotsuse tegemist. Artiklis esines rida ebatäpseid faktiväiteid ning käsitleti asjaolusid, millede uurimise ajal ajakirjanik kohtusaalis ei viibinud. Eriti kohatu oli aga artikli üldine toon, milles kirjeldati sündmust süüdistuse vaatevinklist lähtuvalt kui aksioomi, st nagu oleks juba tõendatud, et just nii see sündmus aset leidiski nagu prokurör enda kõnes väitis. Kaitsja taunib sellist tegevust ning peab seda süütuse presumptsiooni rikkumiseks. Kaitsja hinnangul võis ka selle artikli ilmumine kohtu nõupidamistoas viibimise ajal kallutada kohtu siseveendumust, sh tegema otsust üldmuljest ja emotsioonist, mitte konkreetsetest tõenditest lähtuvalt. Kaitsja hinnangul peaks hoiduma veel poolelioleva süüasja ajakirjanduses käsitlemisest, sest ühest küljest võib see mõjutada otsuse tegijat, kuid teisest küljest alati võimalik ka õigeksmõistva lahendi tegemine ning sellisel juhul on süüdistatavatele tekitatud liigset ja põhjendamatut kahju. Lähtudes eeltoodust palub mõista Vadim Semjonov temale esitatud süüdistuses õigeks. Kaitsjatasu ja hüvitis vahi all viibitud aja eest Maakohtu menetluse käigus esitas Vadim Semjonov taotluse mõista välja lepingulise kaitsja tasu summas 7260 eurot. Kliendilepingu järgi kokku lepitud tunnitasu määr – 110 eurot, millele lisandub 20%-ne käibemaks – on advokaadi tegutsemiskohas kehtiv tavapärane ja keskpärane lepingulise kaitsja tasu määr. Apellatsioonimenetlusega seonduva õigusabi kuludokumendid esitab Vadim Semjonovi kaitsja apellatsioonikohtu menetluse käigus ning palub kaitsjatasu Vadim Semjonovi kasuks välja mõista. Samuti palub kaitsja Vadim Semjonovi kasuks välja mõista hüvitis alusetult vahi all viibitud aja eest vastavalt kehtivale seadusele. 3.5. A.Eesiku kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 23.04.2015.a otsus Artur Eesiku süüdistuses
Teha asjas uus otsus, millega mõista Artur Eesik õigeks. Apellant leiab, et Harju Maakohtu otsus kuulub tühistamisele täies ulatuses, seoses nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega kui menetlusnormide rikkumisega. Kaitsja on seisukohal, et kohtu hinnang A. Eesiku käitumisele ei ole õige. Vaidlustatud kohtuotsuses on jäänud kõrvaldamata mõistlikud kahtlused ja vastuolud, mis pidid süüdistatava kasuks tõlgendatud olema. Sellega rikkus kohus in dubio pro reo põhimõtet. Samuti kohus põhjendamatult eelistas kannatanu ütlusi süüdistatavate ütlustele. Ei nõustu kohtu järeldusega, et süüdistatavate ütlused on välja mõeldud ning ei ole eluliselt usutavad. Apellant on seisukohal, et puudub süüteo subjektiivne koosseis. Kohus lähtus ainult objektiivetest tunnustest ning jättis subjektiivsed tunnused analüüsimata. Ei ole loogiline ka süüdistuses tehtud järeldus selle kohta, et Eesik üritas (ühiselt ja kooskõlastatult grupis vastavalt eelnevale omavahelisele kokkuleppele) relva ähvardusel röövida RF´ilt 80 000,00 euro sularaha. On tuvastamist leidnud, et Semjonov pakkus korduvalt F-ile panna sularaha pangakontole. Juhul kui F oleks raha panka viinud, poleks raha 25 hõivamine üldse võimalik olnud ning see oleks eelneva väidetava kokkuleppega vastuolus. Semjonovi ettepanek F-ile kinnitabki seda, et ei olnud süüdistatavatel üldse kokkulepet ning raha hõivamise eesmärk puudus. Nii lõpuleviidud kui ka katse staadiumi jäänud röövimise korral peab tuvastama, et isikul oli vägivalla abil enda valdusesse saadud vallasasja suhtes omastamise eesmärk. Omastamine kui senise valdaja kestev ilmajätmine asjast ja asja enda kasuks pööramine nõuab subjektiivsest küljest kavatsetust (vt ka RKKKo 3-1-1-124-04, p 15). Röövimise objektiivset koosseisu on võimalik realiseerida ka kaudse tahtlusega, kuid omastamise eesmärk on realiseeritav ainult kavatsetusega. Kavatsetus eeldab, et isik seab endale eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise, kui mingi taotletav eesmärk ongi tema liikumapanevaks jõuks. Käesoleval juhul ei ole aga tuvastanud, et Eesik tegutses kirjeldatud tehioludel võõra vallasasja omastamise eesmärgil, s.o kavatsetusega. Kaitsja märgib, et Eesik ei teadnud, et kannatanul oli raha kaasas. Käesoleva asja raames on tuvastamist leidnud, et kannatanu ütles Semjonovile raha kohta, kuid Semjonov, kes oli kannatanuga koos autos, kaassüüdistatavatega ei suhelnud, kaasosalistele rahast ei ole midagi öelnud. Seega ei teadnud rahast mitte keegi peale kannatanut ja Semjonovit. Viimane ei ole autost väljunud ning kuni kinnipidamiseni oli kannatanuga koos. Eesiku ja teiste kaassüüdistatavate käitumisest nähtub, et juhul, kui nad teaksid raha olemasolust, oli neil võimalik kannatanult raha ära võtta. Väliselt takistusi varavastase kuriteo toimepanemiseks ei olnud, kuid süüdistatavad ei ole seda teinud. Nende käitumine ja süüdistuses kirjeldatud kuriteo tehiolud viitavad sellele, et süüdistatavad soovisid vaid Semjonovit vabastada, mitte aga kannatanut röövida. Kaitsja leiab, et ei ole ühtegi otsest tõendit, mis viitaks sellele, et Eesik oleks teadnud röövimise plaanidest, olenemata sellest kas tegemist on konkreetselt rahaga või muu kannatanu varaga. Seega puudub alus väita, et Eesik tegutses kavatsetult või tahtlikult, milletõttu leiab apellant, et Eesiku käitumises puudub süüteo subjektiivne koosseis. Apellant leiab, et kannatanu ütlused selle kohta, et süüdistatavad tahtsid raha röövida on kannatanu oletus, mis põhineb politsei poolt saadud infole, mitte aga sellele, mida kannatanu ise nägi. Kannatanu F kinnitas kohtuistungil, et see oli tema nägemus olukorrast, et süüdistatavad kavatsevad raha röövida, sest kannatanu teadis, et oli raha tema autos. Apellandi arvates, see kuidas kannatanu tajub toimuvat ei mõjuta kuriteokoosseisu (erinevalt ähvardamisest, näiteks). Kuriteo subsumeerimisel põhirõhk on siiski sellel, milline oli süüdistatava tahe ja mis objektiivselt toimus. Süüdistatavate sübjektiivse külje kohta saaks kohus teha järeldusi analüüsides süüdistatavate ütlusi, kuid kohus ignoreeris alusetult süüdistatavate ütlused, jättes tähelepanuta, et need riimuvad teiste objektiivsete tõenditega. Tõendi (kannatanu ütlused) objektiivsuse ja usaldusväärsuse hindamisel jättis kohus tähelepanuta, et kannatanu ütlused on vastuolulised. Samuti kohus ei võtnud arvesse seda, et kannatanu, kes tegutses politsei juhtimise all, käitus provokatiivselt süüdistatavate suhtes. Kaitsjad on asja arutamise kestel korduvalt viidanud sellele, et kannatanu käitumine oli üliaktiivne ning ta kallutas Semjonovit kuriteo toimepanemisele. Jälitusprotokollist nähtub, et pärast seda, kui Semjonov sisuliselt loobus kuriteokatsest, hakkas kannatanu provotseerima Semjonovit, nõudes narkotehingu sooritamist. A. Eesikule 24.10.2012.a. Harju Maakohtu otsusega
eest mõisteti vangistust 1 aasta 2 kuud, mis asendati 840 ÜKT, tähtajaga 24 kuud, millest 12.09.2014.a. seisuga oli tegemata 246 tundi. Kuritegu, milles Eesikut süüdistatakse ja eelpoolmainitud kohtuotsus oli ajal, mil kehtis
eelmine redaktsioon, mille esimene lõige nägi mh ette, et vangistuse või aresti asendamisel üldkasuliku tööga vastab ühele päevale arestile või vangistusele kaks tundi üldkasulikku tööd. 26 1. jaanuaril 2015 hakkas kehtima
uus redaktsioon, mille esimese lõike teine lause sätestab muu hulgas, et ühele päevale arestile või vangistusele vastab üks tund üldkasulikku tööd.
lg 7 näeb ette, et kui süüdlane paneb üldkasuliku töö tegemise ajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, asendatakse talle mõistetud üldkasuliku töö tegemata osa sama paragrahvi lõikes 6 sätestatud vahekorras. Antud juhul tekkis olukord, kus
lg 7 kohaldamine on vastuolus
Nimelt, Eesikule uue kohtuotsusega määratud vangistus osutus pikemaks kui see, mis oli isikule algul mõistetud ja üldkasuliku tööga asendatud.
lg 1 teise lause uue sõnastuse kohaldamine võrreldes sama vana redaktsiooniga süüdistatavale raskendas süüdistatava olukorda, sest Eesiku poolt tegemata üldkasuliku töö osale (4 kuud 4 päeva), vastab nüüd kaks korda pikem vangistus kui oli algul määratud, ehk 8 kuu 6 päeva, mis on lubamatu. 3.6. O..R.V taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega tema õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Kohus on ise konkretiseerinud süüdistust. Maakohtu järeldused on meelevaldsed, absurdsed ja oletuslikud. Vastupidiselt kohtu järeldusele on tõendatud, et RF teadis täpselt kus V.Semjonov elab. Seega pole põhjusta kahelda, et V.Semjonov kartis RF-i kättemaksu. Sündmuskoha vaatlusprotokoll lükkab ümber RF-i ütlused nagu oleks Peugeot Opeli liikumist seganud. Kinnitab süüdistatavate juttu. Kannatanu RF-i ütlused ei haaku kriminaalasjas kogutud tõenditega ja apellant toob sellekohaseid näiteid. Apellandile jääb arusaamatuks miks on kohus eelistanud kannatanu vastuolulisi ütlusi süüdistatavate ütlustele, millised on kooskõlas kriminaalasja materjalidega. Kohtuotsus pole selge ega kohtu siseveendumus jälgitav. Maakohus on väljunud süüdistuse piiridest. Apellant palub ringkonnakohtul tutvuda jälitustoimikuga ja võtta seisukoht jälitustoimingutega saadud tõendite seaduslikkuse kohta. Palub suulist menetlust. 3.7.A.Koljagin pole nõus kohtu poolt tema tegevusele antud kvalifikatsiooniga kuna röövimist keegi ei planeerinud ja seda ka toime ei pandud. Maakohus on rikkunud mitmeid menetlusnorme ja tõlgendanud kahtlused süüdistatavate kahjuks. Süüdistatavad andsid sündmustest tõese ülevaate, kuid kohus neid ei uskunud vaid võttis aluseks kannatanu poolt antud vastuolulised ütlused. Tema ei tundnud isiklikult RF-it, kuid viimane saab läbi oma tuttavate jõuda V.Semjonovini ja tema kaudu apellandini. Seetõttu kartis ta RF-it. RF-it ei ole võimalik usaldada, ta andis kohtuistungil vastuolulisi ja erinevaid segaseid ütlusi. Kohus on tõendeid hinnanud valikuliselt ja meelevaldselt, millega läks kaduma tegelik pilt sündmustest. Teeb viite kannatanu ütlustel, mis ei kinnita süüdistuse versiooni röövi toimumisest. Kohtus uuritud tõend näitab, et V.Semjonov aitab RF-il ära sõita kohast kus peaks rööv toimuma. Kohtuotsus põhineb oletustel, mitte faktidel. Pole tuvastatud kuidas ja millise märguande ta andis. Tema kinnipidamisel ei leitud mingit sidevahendit. On kahtlane kas RF-il oli üldse raha kaasas kuna neid ei näinud keegi. Nad ei ole eitanud omavahelist suhtlust, kuid selline suhtlemine ei tähenda midagi. Ei eita fakti, et planeeritud oli kelmus, kuid lõpuks ta sellest loobus kuna kartis RF-i poolset kättemaksu. Planeeris kelmust koos V.Semjonoviga, kuid teised nende plaanidest midagi ei 27 teadnud. Pöördus A.Eesiku poole vaid nõuande saamiseks ebameeldivast olukorras väljasaamiseks. D.Rimmi ja R.V ta kaua aega enne vahistamist üldse ei näinud. Palub kvalifitseerida tema poolt toimepandu
Palub muuta menetluskulude summat. Ei nõustu kaitsjatasu väljamõistmisega kuna tal on kogu menetluse kestel olnud lepinguline kaitsja. 3.8. A.Eesik enda apellatsioonis märgib, et kogu süüdimõistev otsus tugineb kannatanu ütlustele, kes aga on politseiagent ja seega huvitatud süüdimõistvast otsusest. Palub uurida kannatanu poolt antud ütlusi. Ta ei tundnud neid kohtus ära, ajas segamini. Temale liskas elab XXXX XXX ka Semjonovi sõber . Teda 12.03.2014 sellel aadressil ei olnud ja Semjonov tema juurde sellel päeval ei tulnud. Bensiinijaamas toimunu osas ei vasta kohtu järeldused tõenditele. Kohus on tuginenud toimepandu kvalifitseerimisel vaid kannatanu arvamusele, et taheti toime panna raha röövimine. Relv oli kaasas vaid enesekaitseks aga mitte röövimise toimepanemiseks. RF-il oli võimalus teada saada nii Koljagini kui ka Semjonovi elukohad. Leiab, et kui tema tegevus on õigusvastane, siis saaks rääkida vaid
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
ettenähtud kuriteo puhul on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega oluliselt raskendatud. Kohtule esitatud prokuratuuri taotlustes on ära toodud piisavalt andmeid selleks, et loas märgitud isikute suhtes jälitustoimingu tegemiseks luba anda. Kontrollides jälitusprotokollis kajastatud jälitustoimingute läbiviimise aega kolleegium tuvastas, et kõik toimingud olid läbi viidud lubades ettenähtud ajavahemikul ja isikute suhtes kes olid toimingule allutatud ning toimingud teostati vaid loa piirides. KrMS § 1262 lg 2 näeb ette õiguse jälitustoiminguid teha ka juhul kui on tegemist
Vastavalt aplelatsioonides esitatud väidetele peab kolleegium vajalikuks eraldi peatuda Harju Maakohtu loa nr 154 alusel tõendite kogumise seaduslikkusel. 14.03.2014 aastal on prokuratuur taotlenud KrMS § 1268 lg 1 sätestatud jälitustoimingu loa andmist RF-i poolt
Maakohus on oma määrusega 14.03.2014 aastal andnud loa nr 153 teostada alustatud kriminaalasjas KrMS § 1267 ja KrMS § 1268 ettenähtud jälitustoiminguid ajavahemikus 14.03.2014 kuni 12. 05, 2014 (k.a.)alljärgnevas mahus: -viia läbi kuriteo matkimine, s.o lubada RFi poolt matkida
lg 1 järgi kvalifitseeritavat kuritegu, s.o.narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikku omandamist ja valdamist; - matkimise teostamisel Jevgeni Semjonovi ja teiste temaga seotud seni tuvastamata isikute suhtes jäädvustada võimalusel matkimise käik ja nimetatud isikute omavahelised kõnelused heli,-foto,-filmi- või videosalvestise vahendusel. 32 Eenimetatud loa alusel toimunud matkimine helisalvestati ning on jälitusptotokollina vormistatud( 4 kd). Apellandid on leidnud, et kuna matkimine viidi tegelikult läbi mitte Jevgeni Semjonovi vaid Vadim Semjonovi suhtes, kes oli vastavalt jälitusprotokollis kajastatule politseile teada juba 12.03.2014 kohtumisest alates, siis on jälitustoiminguga saadud tõend ebaseaduslik. Muudele jälitustoimingu läbiviimise ja tõendi kogumise ebaseaduslikuks tunnistamise alustele pole apellandid viidanud. Siinjuures kolleegium osutab, et V.Semjonovi kaitsja on leides, et jälitusptotokoll on ebaseaduslik tõend, on samas apellatsiooni läbivalt toetunud jälitusprotokollile ja sealjuures justnimelt, matkimisega kogutud tõendile. Nii on kaitsja viidates eelnimetatud tõendile taotlenud selle sisust tulenevalt tunnistada ebausaldusväärseks kannatanu ütlused, samuti tuvastada tõendi alusel V.Semjonovi poolt kuriteokatsest loobumine, samuti röövimise objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste puudumist ehk tõendile tuginevalt taotlenud V.Semjonovi õigeksmõuistmist. Seega on kaitsja apellatsioon vastuoluline kuna tõendi puudumisel pole võimalik sellele tuginevalt teha ka õigeksmõistvat otsust. Vastavalt KrMS § 1261 lg 4 on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Antud juhul kolleegium nõustub maakohtu otsusest nähtuva järeldusega, et jälitustoiminguga tõendite kogumine on toimunud kooskõlas seadusega ning on jälitusprotokoll on tõendina käsitatav. Kolleegium märgib, et maakohus on andnud loa RF-ile matkida
Tuvastatav on, et RF matkis
Loast tulenevalt on maakohus vastavalt prokuratuuri poolt esitatud taotlusele lubanud matkimist teostada Jevgeni Semjonovi ja teiste temaga seotud seni tuvastamata isikute suhtes. Kolleegiumi veendumuse kohaselt loa taotlemisel ja selle väljaandmisel pole reaalselt võimalik ette näha ja üles loetleda kõiki isikuid, kes kas siis koos jälitustoimingule allutatud isikuga või ka tema poolt saadetuna võivad jälitustomingus osaleda. Kolleegiumi veendumuse kohaselt oleks ka käesolevas asjas jälitustoimingule esimesena allutatud isiku kõigi võimalike tuttavate ja sugulaste ringi suhtes prokuröri eelneva loa nõudmine ebareaalne ja see muudaks jälitustoiminguga tõendi kogumise praktiliselt võimatuks. Kolleegium leiab, et juhul kui allutatud isiku asemel ilmub matkimisele kuritegelikul eesmärgil keegi temaga seotud isik, siis ongi tegemist kohtu loas märgitud tuvastamata isikuga, kelle suhtes on kohus matmiseks loa andnud. Asjaolu, et nimetatud isik osutub hilisemal tuvastamisel figurandiks, kelle nimi on eelnevalt operatiivjälituslikes andmetes kajastatud ei muuda kolleegiumi arvates menetlustoimingut ebaseaduslikuks. Kolleegium peab vajalikuks ka osutada, et kohus on lugenud lubatavaks tõendiks ja vastu võtnud prokuröri poolt täiendava tõendina esitatud väärteomenetluses menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli koos isiku õiguste deklaratsiooniga ja isikusamasuse tuvastamise protokolliga. Apellatsioonis ei ole viidatud tõendite vastuvõtmise ebaseaduslikkusele, V.Semjonovi kaitsja on vaid väitnud, et J.Semjonovi isiku tuvastamisel puudub antud juhul tähtsus. Varjatud jälgmist, mille läbiviimise ja tõendi kogumise seaduslikkust pole apellantide poolt vaidlustatud vaid on selle seaduslikkust isegi kinnitatud nähtub, et 12.03.2014 aastal RF-i ja temale helistanud isiku kohtumisele saabus viimane musta värvi sõiduautoga Mercedes- Benz registreerimisnumbriga XXX XXX ja sama autoga ka kokkusaamiselt lahkus. Kannatanu ütluste kohaselt, ei eelnevalt telefonis ega ka kohtumisel, isik oma nime ei öelnud. Asitõenindina vaadeldud RF-i kasutuses olnud mobiiltelefonis V.S emjonovi poolt
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.