1-22-6367 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2023. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kohtuasja number 1-22-6367 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Orvi Koik,

) § 5 lg 1 p 1, 3 ja 6 ning § 10 lg 1 alusel kahju hüvitamiseks kogusummas 12 745 eurot. Taotleja hinnangul seisnes tekitatud kahju selles, et X viibis alusetult vahi all, tema suhtes läbiviidav kriminaalmenetlus venis ebamõistlikult, tema suhtes kohaldati elukohast lahkumise keeldu üheks aastaks ja talle kuuluv sularaha oli aresti all. Ühtlasi pidas taotleja kahju hüvitamist vajalikuks, kuivõrd X suhtes lõpetati kriminaalmenetlus seoses mõistliku menetlusaja möödumisega.

2. juuni 2022 määrusega rahuldas riigiprokurör taotluse osaliselt, s.o hüvitades kahju summas 1000 eurot, katmaks X kaitsjale kohtueelses menetluses osalemise eest makstud tasu. Ülejäänud taotluses esitatud kahju hüvitamise nõuete osas jättis Riigiprokuratuur X esindaja esitatud taotluse rahuldamata. Riigiprokurör selgitas, et

§ 5

näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused sõltuvalt menetluse lõpptulemusest.

§ 5

lg 1 kohaselt võib isikul kriminaalmenetluse lõpetamise korral tekkida kahju hüvitamise nõudeõigus juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p 1, 2 või 5 alusel. Kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 2052 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu, ei näe

§ 5lg 1 ette menetlusega tekitatud kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimist.

1. X esindaja vaidlustas Riigiprokuratuuri
2. juuni 2022 määruse osaliselt ja taotles kahju hüvitamise taotluse täielikku rahuldamist. Riigiprokuratuuri
3. septembri 2022 määrusega jäeti kaebus sisuliselt rahuldamata. X esindaja vaidlustas Riigiprokuratuuri määruse
4. oktoobril 2022 Harju Maakohtus. MAAKOHTU MÄÄRUS
5. Harju Maakohus jättis
6. novembri 2022 määrusega X esindaja kaebuse rahuldamata. Oma otsustust põhjendas maakohus järgmiselt. Riigiprokuratuuri määrustes on põhjalikult selgitatud kaebajale mõistliku aja möödumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamise aluseid ja asjaolusid. Kaebuse lahendamise raames ei anna kohus hinnangut kriminaalasja lõpetamisele, kuivõrd

alusel esitatud kaebuse raames ei saa vaidlustada kriminaalmenetluse lõpetamist. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud

§-des 4-

1. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on Riigiprokuratuuri
2. veebruari 2022 määrusega X suhtes menetlus lõpetatud KrMS § 2052 alusel. Lõpetamise aluseks oli X
3. jaanuaril 2022 antud nõusolek. Kuivõrd kohus ei tuvastanud menetlusõiguse süülist rikkumist, ei ole ka alust

§ 7

kohaldamiseks, mistõttu ei saa kaebaja taotleda ka kahju hüvitamist

alusel (vt ka Riigikohtu lahend asjas nr 116-75079).

§ 5

näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise sõltuvalt menetluse lõpptulemusest.

§ 5

lg 1 kohaselt võib isikul kriminaalmenetluse lõpetamise korral tekkida kahju hüvitamise nõudeõigus juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p 1, 2 või 5 alusel. Kuna kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtub, et X suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud KrMS § 2052 alusel mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, ei näe

§ 5

lg 1 ette menetlusega tekitatud kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimist, mistõttu ei ole alust ka

§ 5kohaldamiseks.

Olukorras, kus X-le on kohaldatud tõkendeid ja arestitud vara õiguspäraselt, ei saa pelgalt kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu automaatselt 2 eeldada, et isikul on tekkinud (õiguspäraselt rakendatud meetme tõttu) ka kahju. Kuivõrd kohus on tuvastanud, et X osas ei ole kohaldatavad

§ 5

, § 7 ega ka § 11 (mis eeldab

§ 5nõudeõiguse olemasolu), ei ole võimalik rahuldada kahju hüvitamise taotlust.

MÄÄRUSKAEBUS 7. Maakohtu määrusele esitas määruskaebuse X lepinguline esindaja advokaat Raiko Paas, kes taotleb

§ 5

põhiseadusvastaseks tunnistamist, maakohtu määruse tühistamist ja X süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse täies mahus rahuldamist. Maakohus rikkus lahendi tegemisel põhiseaduse (PS) § 25 ja inimõiguste konventsiooni artikkel 6 ja 13 sätteid. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Inimõiguste konventsiooni artikkel 6 p-i 1 kohaselt on igaühel temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamisel õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul. EIK on praktikas tõlgendanud EIÕK art 6 lg 1 esimest lauset kui isiku õigust nõuda asja lahendamist mõistliku aja jooksul. EIÕK on Eesti õiguskorra lahutamatu osa (vt Riigikohtu üldkogu 06.01.2004 otsus kohtuasjas nr 3-1-3-13-03). Põhiõigus tõhusale menetlusele, mis on sätestatud PS §-s 14, hõlmab muu hulgas õigust nõuda, et menetlus toimuks mõistliku aja jooksul. EIK on väljendanud seisukohta, et kui on tuvastatud ebamõistlikult pikk menetlusaeg, siis tuleb üldjuhul eeldada mittevaralise kahju tekkimist süüdistataval, kui pole tõendatud vastupidist (vt nt Scordino vs. Itaalia, 29.03.2006 otsus, kaebus nr 36813/97). Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika järgi peab konventsiooniga liitunud riik EIÕK art 13 järgi tagama, et riigisisesed õiguskaitsevahendid oleksid tõhusad nii õiguslikult kui ka faktiliselt ning et õiguskaitsevahendi rakendamise tulemusena tehtaks otsus kaebuse kohta ning määrataks võimaliku tuvastatud rikkumise korral piisav hüvitis (Kudła vs. Poola, 26.10.2000 otsus, p 17). Eelnevate põhjendustega seoses on asjaokohane Riigikohtu lahend nr 3-3-1-85-09. Seega on õigus menetlusele mõistliku aja jooksul Põhiseaduse ja konventsiooniga kaitstav õigushüve, mille rikkumine tuleks kannatanule hüvitada. Maakohus pole selle põhimõttega ei arvestanud.

§ 5

on vastuolus konvetsiooni ja ka PS-iga osas, milles see ei võimalda nõuda kahju hüvitamist olukorras, kus kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 2052 määrusega.

§-s 5 olev PS § 25 piirang, mis välistab kahju hüvitamise neil juhtudel, kui kriminaalmenetlus on lõpetatud ebamõistliku menetlusaja tõttu, on ebaproportsionaalne PS § 11 mõttes. Piirang pole mõõdukas. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust. Kahtlematult on ulatuslik PS § 25 piirang see, kui isikult on võetud õigus kahju hüvitamisele olukorras, kus menetlus mõistliku aja ületamise tõttu lõpetatakse. Käesoleval juhul ei saa

eesmärk (nt riigil rahalised huvid) olla kaalukamad kaebaja huvist saada hüvitatud kogu kahju olukorras, kus selle on põhjustanud riik ebamõistliku menetlusajaga. Esmalt ei ole vahet, kas mõistlik menetlusaeg tuvastatakse õigeksmõistva kohtuotsusega või varem menetleja määrusega. Hüvitise saamise õigus peaks olema mõlemal juhul, sest hüvitise saamine saab sõltuda ennekõike küsimusest, kas mõistliku tähtaega on ületatud, mitte sellest, millal ajaliselt menetluses selle üle otsustatakse. Õiglane pole ka see, et sellise hüvitise taotlemise õigus sõltub sellest, kas isik on ise olnud nõus menetluse lõpetamisega või mitte. Kriminaalmenetluse koormava iseloomu tõttu ei saa isikule hüvitise taotlemisel heita ette, et ta ei soovinud ära oodata menetlus lõpptulemust (sh saada õigeksmõistev kohtuotsus) ja ta nõustub menetluse lõpetamisega varem. Ka pole asjakohane põhjendus, justkui riik premeeriks isikut sellega, et menetlus lõpetatakse mõistliku menetlustähtaja ületamise tõttu. Esiteks, pole sellel hetkel veel selge, et isik üldse süüdi mõistetakse, mistõttu ei saa seda mingil moel käsitleda kui n-ö preemiat. Teistpidine põhjendus oleks vastuolus süütuse presumptsiooniga. Teiseks pole tegu võrdväärse olukorraga nt 3 oportuniteedi kohaldamisel, mis süüd eeldatakse, kuid menetlus lõpetatakse kuna süü väike. Sellisel juhul saaks rääkida preemiast. Kolmandaks, lasub süü menetluse ebamõistliku aja eest ennekõige menetejal (kuna menetlust veab riik), kui nt pole tuvastatud, et menetlusalune isik on oma käitumisega menetluse pikkust mõjutanud. Ka pole asjakohane seaduse seletuskirjas nimetatud põhjus justkui tekiks riigil menetluse lõpetamisel hüvitise maksmisel kiusatus menetust jätkata ebamõistliku aja ületamisest sõltumata, on otseses vastuolus õiguste kuritarvitamise keeluga võimu poot (PS § 13) ning sellega ei saa piirangut õigustada. Praegusel juhul

sätted sellisete asjaoludega ei arvesta ja välistavad üldse hüvitise saamise õiguse, kui menetlus mõistliku tähtaja möödumisel lõpetatatakse. Nimetatud põhjustel tehtud põhiõiguse piirangud ei saa olla kaalukamad kui menetlusaluse isiku põhiseadulikud õigused. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
2. Määruskaebuses leiab esindaja, et X-le tuleb hüvitada ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju tema suhtes läbiviidud kriminaalasjas. Vaidlustatud määruses kinnitas maakohus prokuratuuri eelnevates määrustes esitatud seisukohta, mille kohaselt, kuna kriminaalmenetlus X suhtes lõpetati KrMS § 2052 alusel mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, siis ei näe

§ 5lg 1 ette menetlusega tekitatud kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimist.

Seetõttu ei ole alust

§ 5kohaldamiseks.

Määruskaebuse argumentatsioon tugineb sellele, et

§ 5

on vastuolus põhiseaduse §-ga 25 osas, milles see ei võimalda nõuda kahju hüvitamist, kui kriminaalmenetlus on lõpetatud KrMS § 2052 alusel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seisukoht, et

§ 5on põhiseadusvastane, põhjendatud.

Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Oma seisukohta põhjendab kriminaalkolleegium järgmiselt.

1. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Ringkonnakohus nõustub kaebusega selles, et isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 6 lg 1 esimesest lausest ja PS §-st
2. Nende õiguse tagamine on Eesti kohtusüsteemile kohustuslik tulenevalt põhiseaduse §-st 3 ning KrMS § 2 p-st
3. Kaebuse käsitlus nagu välistab SHKS § 5 isiku õiguse nõuda ebamõistliku menetlusaja rikkumise tõttu talle tekitatud kahju, on ekslik. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on menetlejal võimalik liigpikka menetlust isikule kompenseerida erinevatel viisidel. Riigikohtu kriminaalkolleegium on nende võimaluste kohta märkinud, et kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumine ei pea iseenesest ja alati tähendama isiku õigeksmõistmist. Sõltuvalt asjaoludest võib kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumise proportsionaalseks järelmiks olla ka näiteks menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel või selle arvestamine karistuse mõistmisel (vt RKKKo nr 3-1-1-3-04, p 22). Menetluse ebamõistliku pikkusega arvestamise kohta karistuse mõistmisel on kriminaalkolleegium märkinud, et kohtutel on konventsiooni artikli 6 lõikele 1 tuginedes KarS §-st 61 lähtuvalt õigus kohaldada karistust alla seaduses sätestatud alammäära (vt RKKKo 3-11-28-08, p 17). Seega on KrMS § 2052 alusel kriminaalmenetluse lõpetamine üheks ebamõistliku menetlusaja kompenseerimise viisiks. Riigikohus on otstarbekuse kaalutlusel kriminaalmenetluse lõpetamise kontekstis selgitanud, et kuna sel alusel kriminaalmenetluse lõpetamine on võimalik üksnes kahtlustatava/süüdistatava eelneval nõusolekul, siis tähendab see, et isik loobub talle inkrimineeritud kuritegudes kohtulahendi taotlemisest ja selliselt ka 4 enda võimalikust õigeksmõistmisest. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on sellega põhjendatav ka kahju hüvitamise õiguse puudumine (RKKKo 3-1-1-25-09, p 11.). 11.

§ 5

lg 1 p 6 kohaselt on isikul õigus nõuda ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist, kui kriminaalmenetlus on lõpetatud KrMS § 199 lg 1 p-de 1,2,5 alusel või kui süüdistatav on mõistetud õigeks. Lisaks on õigus nõuda ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist süüdimõistetul juhul, kui tema karistust mõistliku menetlusaja ületamisest hoolimata ei kergendata (

§ 5lg 4).

12. Ringkonnakohus leiab, et

§-st 5 tulenev piirang, mille kohaselt ei toimu KrMS § 2052 alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel kahju hüvitamist, vaid see on võimalik üksnes õigeksmõistmise või KrMS § 199 lg 1 p-de 1,2,5 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise korral, on vajalik ja proportsionaalne. KrMS § 2052 alusel kriminaalmenetluse lõpetamisel ei ole tegu isiku õigeksmõistmisega. Nagu märgitud, eeldab KrMS § 2052 süüdistatava nõusolekut. Selliselt on kriminaalmenetluse lõpetamine ebamõistliku menetlusaja tõttu vaadeldav riigi ja süüdistatava kokkuleppena. Selle kokkuleppega riik tunnistab, et süüteoasja ebamõistliku menetlusajaga riivati süüdistatava õigusi ja selle riive süvenemise vältimiseks loobub riik asja menetlemisest ja süüküsimuse lahendamisest. Nagu prokuratuur on oma määrustes kaebajale juba selgitanud, oli ka X-l võimalik keelduda kriminaalmenetluse lõpetamisest, kohustades riiki menetlust jätkama ja esitada kahju hüvitamise nõue pärast seda, kui ta oleks saanud kohtust soodsa lahendi. Kuigi esindaja määruskaebuses sellise käsitlusega ei nõustu, on nagu eelnevalt viidatud, kohtupraktika kohaselt KrMS § 2052 alusel menetluse lõpetamine käsitatav iseenesest kompensatsioonina ebamõistliku menetlusega tekitatud kahju eest. Riigikohus on selgitanud, et sel juhul loobub süüdistatav mõnedest menetluslikest garantiidest, sh näiteks õigusest nõuda õigeksmõistmise korral süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist

-i alusel (RKKKo 1-16-7507, p 15).

1. Seda, miks on vajalik SHKS §-st 5 tulenev piirang, et ebamõistliku menetlusaja möödumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamisel puudub kahju hüvitamise võimalus, on selgitatud ammendavalt seaduse seletuskirjas. Sellele on viidatud prokuratuuri määrustes ja vaidlustatud maakohtu määruses. Nimelt, erinevalt nt aegumisest, on ebamõistliku menetlusaja ületamist keerulisem hinnata – see sõltubki suuresti menetleja hinnangust. Olukorras, kus menetleja teab, et tunnistades, et kriminaalasjas on möödunud mõistlik menetlusaeg ja ühtlasi, teades, et üksnes see asjaolu toob kaasa automaatselt kahju hüvitamise kohustuse, võib see üsna usutavalt viia arenguteni, kus menetleja soovib pigem eitada mõistliku menetlusaja möödumist ja kahju hüvitamist. Kaebuses viidatud põhiseaduse § 13 sellist arengusuunda ei välistaks. Menetleja mitte ei kuritarvitaks isiku õigusi, vaid see tähendab KrMS § 2052 kohaldamist üksnes tõsisematel juhtudel. Samas avaks see suuna mõistliku menetlusaja õiguse rikkumise süvenemiseni. Teisalt viiks see ebavõrdse kohtlemiseni. Esindaja selgitab, et KrMS § 2052 alusel lõpetamise korral ei saa rääkida kahtlustatava puhul mingist etteheidetavast kuriteost ja teda tuleb süütuse presumptsioonist tulenevalt käsitleda justkui õigeksmõistetut. Ringkonnakohus selgitab, et nagu märgitud, siis loobub prokuratuur KrMS § 2052 alusel menetluse lõpetamisel süüdimõistva kohtuotsuse edasisest taotlemisest. Arvestades seda, on võimalik, et kui kahtlustatav ei nõustu KrMS § 2052 alusel menetluse lõpetamisega ja leiab, et ta on süütu talle etteheidetud kuritegudes, mõistetakse ta kohtuotsuse tegemisel siiski süüdi, kuna prokuratuur on seda jätkuvalt taotlenud. Sel juhul on arvestatav tõenäosus, et ebamõistliku menetlusaja ületamine kompenseeritaks talle üksnes karistuse vähendamisega. Seetõttu on loogiline ja tagab isikute võrdse kohtlemise lähenemine, et KrMS § 2052 alusel menetluse lõpetamisel on karistusest pääsemine juba piisav kompensatsioon ja sellele lisaks täiendavalt hüvitist ei maksta. Kokkuvõttes on piirang vajalik, tagamaks just seda, õigus mõistlikule 5 menetlusajale oleks tõhus, mitte näiline, ja ühtlasi arvestaks isikute võrdset kohtlemist, rikkumiste erinevaid raskusi.
2. Kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamine on oluline üldine huvi ja seetõttu on isikul kohustus taluda tema suhtes kriminaalmenetluse toimingute tegemist ja põhiõiguste piiranguid. Arvestades, et kohtupraktika kohaselt võib ebamõistliku menetlusajaga tekkinud kahju hüvitada erinevatel viisidel, millest üheks on süüdistatava nõusolekul kriminaalmenetluse lõpetamine, samas võimaldab SHKS § 5 nõuda rahalist kahjuhüvitist ebamõistliku menetlusaja kõige tõsisemate rikkumiste puhul, on piirang ringkonnakohtu hinnangul proportsionaalne.
3. Eeltoodust tulenevalt asub ringkonnakohus seisukohale, et

§ 5lg 1 p 6 ei ole põhiseadusega vastuolus.

Seega jääb määruskaebuse argumentatsioon maakohtu määruse muutmiseks ainetuks. See tähendab, et kaebus jääb rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. KrMS § 187 lg 2 kohaselt jääb määruskaebusmenetluses tekkinud valitud esindaja kulu X enda kanda. 16. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 6