1-10-5880/13

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5.oktoober 2010.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 27.september 2010.a. Kriminaalasja number 1-10-5880 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Meelika Aava Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus P.V süüdistuses KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 9 järgi lühimenetluses Harju Maakohtu otsus 5.mai 2010.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav P.V ja tema kaitsja adv. Merike Allikmäe Prokurör Natalja Kutepova Süüdistatav P.V (ankeetandmed otsuses,) Kaitsja Adv. Toomas Bekker Harju Maakohtu otsus maist 2010.a. P.V suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Harju Maakohtu kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Harju Maakohus otsustas 5.mai 2010.a. kohtuotsusega Tunnistada süüdi P.V KarS § 25 lg 2 – 199 lg 2 p 9 järgi ja karistada 9 kuulise vangistusega. Vähendada KrMS § 238 lg. 2 kohaselt P.V-le mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 6 kuud. Kohaldada P.V suhtes tõkendina vahistamist ja karistuse algust arvata alates kinnipidamisest 03.05.2010.a. P.V mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, kes on varem mitmel korral karistatud varguste-, s.h. ka 08.07.2009.a. Harju Maakohtu poolt 06.07.2009.a. toimepandud süstemaatilise varguste eest, uuesti 03.05.2010.a. kella 17.31 paiku viibides Tallinnas, XXXXXXXX XXX XXX asuvas H. filiaalile kuuluvas kaupluses H., püüdis varastada 2 komplekti voodipesu maksumusega a`1190, kogumaksumusega 2380 krooni, möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid kuritegu jäi lõpule viimata põhjustel, mis ei olenenud süüdlase tahetest, kuna peeti turvatöötaja poolt kinni. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav ja tema kaitsja vaidlustavad maakohtu otsust mõistetud karistuse osas. Süüdistatava kaitsja leiab, et vaatamata sellele, et P.V on korduvalt karistatud reaalse vangistusega, on siiski võimalik karistada teda leebemalt. Arvestades süü suurust ja vähest tsiviilkahju, on talle mõistetud karistus liialt karm. Kuritegu jäi P.V ahtest olenemata põhjusel lõpule viimata, sest turvatöötaja pidas ta kinni. Kaitsja leiab, et Harju Maakohus on oma otsuses õigesti näidanud, mida lisaks P.V teos karistuse mõistmisel arvestati, et varem on isikut korduvalt karistatud, karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus, et raskendavad asjaolud puuduvad, et on võimalus mõjutada süüdistatavat edaspidi loobuma kuritegude toimepanemisest. Kuid asjaolud, et kuritegu jäi katse staadiumisse ja varaline kahju on vähene ning isik oma süüd tunnistab, on jäänud kohtu tähelepanuta. Kohus on lugenud puhtsüdamliku kahetsuse karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, kuid KarS § 57 lg 2 mõttes võinuks arvestada ka seaduses loetlemata faktilisi asjaolusid, sealhulgas asjaolu, et P.V on isik, kes on kohtule kinnitanud, et rohkem kuritegusid ta toime ei pane. 2 Samuti ei ole kohus arvestanud, et P.V käesoleval ajal suhtub kriitiliselt oma tegudesse ja nende tagajärgedesse, et ta on kandnud vanglakaristust ning uue kuriteo pani toime 4 kuud pärast vanglast vabanemist. P.V leiab, et karistust reaalselt mõistes ei ole kohtud objektiivselt arvestanud kohtualuse isikut ja süüteo raskust. I astme kohus põhjendas oma otsuses, et ta on isikuks, keda on korduvalt karistatud väärteo korras rahatrahvidega KarS § 218 lg 1 ja NPAS § 15-1 järgi ning tal puudub kindel töökoht, siis taolisi asjaolusid arvestades, puudub alus mõista talle rahaline karistus ning ta ei sobi kriminaalhooldusele. Sellega on kaitsja hinnangul kohus väljunud karistuse mõistmisel teosüü põhimõttest, hakates arvestama eelnevaid karistusi, millega on eiranud topeltkaristamise keelu põhimõtet. Kui kohus oleks arvestanud õigesti tema isikulisi parameetreid, siis on võimalik, et selle tulemusel oleks tehtud teistsugune otsus. Ta on isikuks, kes on asunud võõrutusravile, olles eelnevalt ravi ootel. Probleemid tervisega on veelgi suuremad, kuna ta põeb epilepsiat. Süüdistatav taotleb oma apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist vangistuse reaalselt ärakandmisele kuulumise osas. Palub asendada vangistus üldkasuliku tööga või mõista karistus tingimisi. Ta on otsustanud juba varem – 2010.a. jaanuaris narkootikumide tarvitamise maha jätta. Teda tõukas vargusele vajadus süüa osta. Tal oli arvel raha, kuid kohtutäitur arestis kogu summa, mis oli peaaegu 1000 krooni. Kahetseb puhtsüdamlikult toimepandut, kuid arvab, tingimuslik vangistus või üldkasulik töö mõjutavad teda enam, kui viibimine vanglas vanade tuttavate seltsis. Kannatanu esindaja on saatnud vastuväited apellatsioonile. Ta ei nõustu sellega, et tegu ei olnud lõpule viidud. Vargus oli lõpule viidud hetkest, kui P.V väljus kauplusest. Turvamees pidas ta kinni alles siis, kui oli jõudnud juba joosta üle 7-realise Paldiski mnt. Usutav ei ole ka see, et P.V ei pane toime uusi kuritegusid. Vanglakaristusest oli möödas vaid 4 kuud ja P.V oli saanud juba tuttavaks näoks müüjatele. Apellatsioonikohtu istungil toetasid apellandid esitatud apellatsioone, prokurör vaidles neile vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide ning neile esitatud vastuväidetega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. 1) Käesoleva menetluse esemeks ei saa olla vaidlus selle üle, kas tegemist on lõpuleviidud või katsestaadiumisse jäänud vargusega. Apellatsioonikohus ei saa süüdistuse piiridest väljuda ja kannatanu esindaja poolt apellatsioonis esitatud vastuväited on selles osas ka alusetud. Küsimuse otsustamisel, kas tegemist on katsestaadiumisse jäänud vargusega või oli see lõpule viidud ei oma tähtsust see, kui kaugele jõudis süüdlane joosta enne, kui ta kinni peeti. Kauplusest väljudes ja joostes 3 oli ta pidevalt teda jälitanud turvatöötaja vaateväljas ning võimalused kauplusest võetud vara kasutamiseks enda äranägemisel puudusid. 2) Põhjendatult on maakohus leidnud, et P.V-le on võimalik mõista karistuseks vaid reaalne vangistus. Maakohus on seda oma otsuses põhjendanud ning kohtukolleegium nõustudes maakohtu põhjendustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Maakohus on arvestanud kõiki seaduses ettenähtud asjaolusid, millised mõjutavad karistusliigi ja – määra valikut. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjaga selles osas, et maakohus ei ole arvestanud asjaolu, et kuritegu jäi katsestaadiumi ja kahju puudub. Need asjaolud on otsusest üheselt väljaloetavad – kvalifikatsioon ja sellest tulenev süü suurus, mida kohus on karistuse mõistmisel arvestanud. Seda, et maakohus ei ole arvestanud kergendava asjaoluna süüdistatava lubadusi edaspidi mitte kuritegusid toime panna, ei ole käesoleval juhul kohtule kuidagi etteheidetav. P.V on oma varasema käitumisega näidanud, et selliseid lubadusi ei saa hinnata siiraste lubadustena. Kohus ei saa Eesti Vabariigi nimel tehtavasse otsusesse kirjutada, et 12-ndat korda varavastaste kuritegude eest kohtu all olevale isikule karistuse mõistmisel arvestab seda, et isik lubab, et enam kunagi ei pane toime kuritegusid. Arvestades, et P.V on jätkuvalt pannud toime uusi kuritegusid ja seda mõnede kuude möödudes peale vanglast vabanemist, on selline lubadus enam kui paljasõnaline ja kohus uskudes sellist lubadust ning põhjendades veel sellega mõistetava karistuse leebust ilmutaks õigusemõistmisel erilist naiivsust, mis paratamatult mõjutaks ka kohtu mainet. P.V on oma eelneva elulooga kindlalt tõestanud, et teda suudab vargustest eemal hoida vaid kinnipidamiskohas viibimine ja ainult sel ajal on kauplusevargused tema poolt välistatud. Kohtukolleegium ei nõustu ka sellega, et arvestades P.V karistusi on maakohus eiranud topeltkaristamise keelu põhimõtet. Süüdlase isik on oluline just sellise karistuse mõistmisel nagu seda taotlevad apellandid. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-1-1-10-09 (p.30.2) selgitanud: Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puudub vähimgi alus väideteks, et maakohus on liiga rangelt karistanud P.V. Eelmise kohtuotsusega karistati P.V samasuguse poevarguse katse eest täpselt samasuguse karistusega. Ta kandis ära 6 kuud vangistust ja nelja kuu möödudes pani toime samasuguse kuriteo. Absoluutselt põhjendatud ja loogiline oleks kohtu käitumine sellises olukorras siis , kui kohus oleks nüüd mõistnud kasvõi pisut rangema karistuse. See kujundaks ka süüdlases teadmise, et ta peab arvestama sellega, et iga korraga läheb karistus rangemaks. Karistades aga P.V samaväärse karistusega, on kohus ilmutanud juba küllaldast leebust isiku suhtes ja taotleda sellise karistuse kergendamist ei ole mingit alust. 4 Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 5.maist 2010.a. P.V suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Meelika Aava 5