← Eesti

1-17-2155/62

Obsah (6)§ 384§ 49§ 73§ 491§ 58§ 201

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tar

§ 384lg 1 järgi, üldmenetlus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 16.

augusti

  1. a otsus J.G ja V.T kaitsja vandeadvokaadi abi Andres Veski Süüdistatavad - V.T , isikukood XXX; elukoht XXX; kriminaalkorras karistamata - J.G , isikukood XXX; elukoht XXXX; kriminaalkorras karistamata Nende kaitsja - vandeadvokaadi abi Andres Veski, valitud korras Prokuratuur - esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Margus Lellep Kannatanu - M. OÜ (pankrotis); registrikood XX; esindaja pankrotihaldur Anne Tammer (telefon 7 333 591 ja 50 43 679; e-post: haldur@tammer-tammer.ee) Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  2. Tühistada Tartu Maakohtu
  3. augusti
  4. a otsus osas, millega: 1) V.T ja J.G tunnistati

§ 384lg 1 järgi süüdi ka käitumises, mis süüdistuse kohaselt leidis aset enne 30.

detsembrit 2010; 2) J.G-le mõisteti

§ 384

lg 1 järgi karistuseks kaks aastat vangistust; 3) J.G suhtes kohaldati

§ 49

1 alusel ettevõtluskeeldu; 4) maakohus otsustas „[v]älja mõista VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5, 7, 8 J.G-lt ja V.T-lt solidaarselt kui ühiselt kahju tekitanud isikutelt M. OÜ-le (pankrotis) (registrikood XX; esindaja pankrotihaldur Anne Tammer; tel. 7333591, 5043679; e-post haldur@tammer-tammer.ee) 129 661 (ükssada kakskümmend üheksa tuhat kuussada kuuskümmend üks) eurot ja 78 senti kahju hüvituseks.“ 5) valitud kaitsjale makstud tasu menetluskuluna jäeti täies ulatuses süüdistatavate kanda. 2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1) mõista V.T ja J.G resolutiivosa punkti 1 alapunktis 1 osutatud osas ehk 30. detsembrile 2010 eelnenud käitumises

§ 384

lg 1 järgi õigeks; 2) mõista J.G-le

§ 384

lg 1 järgi karistuseks vangistus 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud, jättes

§ 73

kohaldamist puudutavas osas maakohtu otsuse muutmata; 3) rahuldada kannatanu tsiviilhagi osaliselt, mõistes V.T-lt ja J.G-lt solidaarselt M. OÜ (pankrotis) kasuks välja 122 096 (ükssada kakskümmend kaks tuhat üheksakümmend kuus) eurot 17 senti. Selles osas, milles ringkonnakohus tsiviilhagi ei rahuldanud ja maakohus tsiviilhagi rahuldamata ei jätnud, jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Osas, milles tsiviilhagi jääb läbi vaatamata, on kannatanul õigus esitada oma nõue uuesti tsiviilkohtumenetluse korras; 4) mõista Eesti Vabariigilt J.G kasuks välja 1500 (üks tuhat viissada) eurot selle tasu katteks, mis J.G maksis või on kohustatud maksma kaitsjale nii J.G-le kui ka V.T-le kriminaalmenetluses osutatud õigusteenuse eest (sh 1080 eurot apellatsioonimenetluses ja 420 eurot sellele eelnenud kriminaalmenetluses makstud kaitsjatasu eest).

  1. Muuta Tartu Maakohtu
  2. augusti
  3. a otsuse põhiosa, asendades maakohtu otsuse põhistused täies ulatuses käesoleva otsuse põhistustega.
  4. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
  5. Apellatsioon rahuldada osaliselt. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. 2

(67)Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Süüdistus 1. V.T ja J.G anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 384 lg 1 järgi selles, et nad M. OÜ (varasema ärinimega X. OÜ, edaspidi ka X. ) juhatuse liikmetena grupis kahjustasid oma kohustustevastase tegevusega selle osaühingu varalist seisundit. Nimelt pöörasid nad X. vara enda kasuks, vähendades sellega osaühingu maksevõimet. Süüdistatavate sellise tegevuse tagajärjel ei olnud osaühing enam võimeline täitma oma kohustusi kolmandate isikute ees ja pankrotistus.

  1. V.T ja J.G olid X. juhatuse liikmed
  2. juulist 2010 kuni
  3. juulini
  4. X. võlgnes FIE E.K. (edaspidi ka E.K. ) 110 848 eurot 1 sendi. See võlgnevus tekkis
  5. detsembrist 2010 kuni
  6. jaanuarini
  7. Sel perioodil tegi X. E.K. iga 27 ostutehingut, mille kohta esitatud E.K. i arved jättis X. osaliselt või täielikult tasumata.
  8. V.T ja J.G pöörasid omakasu eesmärgil enda kasuks kokku 129 661 eurot 78 senti X. raha, tehes seda järgmiselt: 1) ajavahemikul
  9. juulist 2010 kuni
  10. juulini 2012 kandis V.T koos J.G-ga X. pangakontolt V.T isiklikele pangakontodele 139 284 eurot, märkides ülekannet selgituseks majanduskulu. Ülekannete tegemine intensiivistus
  11. aasta lõpust ehk ajast, mil E.K. hakkas X. võlga aktiivselt sisse nõudma. Ülekantud rahast vähemalt 77 754 eurot 4 senti ei kasutatud osaühingu huvides, vaid V.T ja J.G isiklikuks tarbeks. Süüdistatavad tasusid selle rahaga isiklike pangateenuste eest; pangalaenu; arveid laste jalgpalli-, võimlemis- ja ratsutamistreeningute eest; elamispinnaga seotud kulusid; reisikulutusi ja muid isiklikke arveid. Samuti tasuti selle rahaga kauplustes kaupade eest, söögikohtades toidu eest ja teenuste eest. Osa rahast kandis V.T edasi ka elukaaslase J.G tütre ja teiste eraisikute pangakontodele. Sellega kasutasid süüdistatavad X. raha äriühingu ja selle võlausaldajate huvide vastaselt isiklikul otstarbel; 2) ajavahemikul
  12. juunist 2010 kuni
  13. aprillini 2012 võttis V.T koos J.G-ga X. pangakontolt pangakaardiga sularahas välja 7367 eurot 35 senti. Väljavõetud rahast 5943 3

(67)eurot 66 senti maksti V.T isiklikele pangakontodele ja V.T J.G kasutasid seda isiklikuks tarbeks; ning 3) ajavahemikul
  1. juulist 2010 kuni
  2. jaanuarini 2012 kasutas V.T koos J.G-ga isiklikes huvides X. pangakontoga seotud pangakaarti. Selle kaardiga tasuti Hispaania Kuningriigis, Araabia Ühendemiraatides, Ühendkuningriigis ja Rootsi Kuningriigis toimunud puhkusereisidel tekkinud kulude eest kokku 8125 eurot 5 senti; 4) ajavahemikul
  3. novembrist 2011 kuni
  4. juunini 2012 kandis J.G koos V.T-ga X. pangakontolt J.G isiklikule pangakontole põhjendamatult 40 550 eurot, märkides ülekannete selgituseks majanduskulu. Ülekandeid J.G kontole hakati tegema
  5. aasta lõpust, mil E.K. asus X. võlgnevust sisse nõudma. Ülekantud summast vähemalt 37 839 eurot 28 senti kasutasid V.T ja J.G isiklikuks tarbeks, tasudes selle rahaga isiklike pangateenuste ja arvete eest, maksid kauplustes kaupade ja söögikohtades toidu eest ning teenuste eest. Samuti tasuti sellest rahast OÜ G. töö- ja töölähetustasusid, samuti sama äriühingu arvete ja lepingute eest.
  6. Eelnevalt kirjeldatud käitumisega rikkusid V.T ja J.G X. juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust, mis tulenevad äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-st 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st
  8. Selleks, et X. vara enda kasuks pööramist varjata, näitasid V.T ja J.G raamatupidamises, et omastatud rahasumma 129 661 eurot 78 senti on sularahana kassas arvele võetud. Tegelikult aga kassas sularaha ei olnud. Kassa puudujäägi varjamiseks lõid süüdistatavad näiliku aluse raha kassast väljaviimiseks. Selleks vormistasid J.G ja V.T 135 883 euro 20 sendi ulatuses näilikke dokumente tehingute kohta, mida tegelikult ei tehtud. See toimus järgmiselt: 1) J.G , kes oli ka OÜ G. (hilisema ärinimega B. OÜ) juhatuse liige, vormistas koos V.T-ga tagantjärgi OÜ G. müügiarved X. . Need arved olid majandusliku sisuta ja näilikud. Arvete kogusumma oli 101 458 eurot 20 senti ja nende alusel kanti V.T ja J.G poolt eelnevalt omandatud raha kuluks; 2) J.G koos V.T-ga vormistas
  9. aastal OÜ G. nimelt E.K. i nõude tasaarveldamise eesmärgil majandusliku sisuta näiliku arve nr 2009086 (kuupäevaga
  10. detsember 2009) X. pressi ja püreemasina lisatarvikute müügi kohta summas 61 560 krooni. Selle arve juurde koostati näilik nõudeõiguse loovutamise leping
  11. mai
  12. a kuupäevaga summas 3900 eurot. Selle lepingu kohaselt loovutas OÜ G. X. nõudeõiguse E.K. i vastu. See nõue tulenes OÜ G. poolt E.K. i nimel koostatud näilikust arvest nr
  13. Märgitu andis võimaluse näidata X. sularahakassa vähenemist summas 3900 eurot; 4
(67)3) J.G koos V.T-ga koostas OÜ G. nimel X. näiliku arve nr 2012013 juhtimisteenuse osutamise kohta summas 15 425 eurot. Tegelikult seda teenust ei osutatud ja arve koostamise eesmärk oli näiliselt seadusliku aluse loomine kassa puudujäägi katmiseks; 4)
  1. märtsil 2012 vormistasid V.T ja J.G OÜ-le M. näiliku sularahaettemaksu summas 15 100 eurot. Tegelikult X. OÜ-le M. seda ettemaksu ei tasunud.
  2. V.T ja J.G poolt X. varalise seisundi kahjustamine viis olukorrani, kus osaühing muutus sisuliselt varatuks ja selle tulemusena kujunes hiljemalt
  3. a alguseks välja osaühingu püsiv maksejõuetus.
  4. septembril 2012 kuulutati välja osaühingu pankrot. Pankrotimenetlus lõpetati
  5. oktoobril
  6. a raugemise tõttu.
  7. V.T ja J.G kahjustasid teadvalt X. varalist seisundit, kasutades äriühingu raha äriühingu ja selle võlausaldajate huvide vastaselt ja koostasid ning esitasid X. raamatupidamise puudujääkide katmiseks majandusliku sisuta näilikke dokumente. Sellega põhjustasid süüdistatavad tahtlikult X. maksejõuetuse, millega nad tekitasid X. 129 661 eurot 78 senti kahju.
  8. V.T ja J.G ühine ja kooskõlastatud tegevus seisnes selles, et nemad, olles mõlemad X. juhatuse liikmed, otsustasid mitte tasuda võlgnevust E.K. , olles mõlemad teadlikud võlasuhte olemasolust ja selle asjaoludest. V.T ülesandeks oli teha ülekandeid ja temal oli juurdepääs X. internetipanga kontole, samuti oli tema käes pangakaart. J.G organiseeris OÜ G. nimel näilike arvete koostamist selleks, et katta omastamise tõttu tekitatud kassapuudujääk.
  9. Tsiviilhagi
  10. Kannatanu M. OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Anne Tammer esitas tsiviilhagi, milles palus mõista V.T-lt ja J.G-lt solidaarselt M. OÜ (pankrotis) kasuks välja 168 190 eurot.
  11. Hagiavalduse kohaselt põhjustasid süüdistatavad kannatanu juhatuse liikmetena ÄS § 187 lg-st 1 ja TsÜS §-st 35 tulenevat hoolsus- ja lojaalsuskohustust rikkudes kannatanu maksejõuetuse ning tekitasid kannatanule kahju. ÄS § 187 lg 2 kohaselt vastutavad juhatuse liikmed osaühingule tekitatud kahju eest solidaarselt. V.T ja J.G ei korraldanud kannatanu lepinguliste kohustuste täitmist E.K. i ees, mistõttu kannatanu kohustused suurenesid, maksevõime vähenes ja lõpptulemusena viis see kannatanu pankrotini. V.T ja J.G kandsid aastatel 2011–2012 kannatanu pangakontolt isiklikele pangakontodele kokku 168 190 eurot. Arvestades kannatanu majandustegevuse iseloomu, on tegemist väga suure summaga, mille juhatuse liikmed „majanduskulu“ nime all endale kandsid. Selle summa ulatuses sai kannatanu kahju. Ülekanded juhatuse liikmete isiklikele pangakontodele suurenesid oluliselt siis, kui E.K. andis mõista, et alustab võlgade sissenõudmist.
  12. Maakohtu otsus 5
(67)3.
  1. Resolutiivosa
  2. Tartu Maakohtu
  3. augusti
  4. a otsusega tunnistati nii J.G kui ka V.T

§ 384lg 1 järgi süüdi.

Maakohus karistas J.G kaheaastase vangistusega, mis jäeti

§ 73

lg 1 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata.

§ 491alusel kohaldas kohus J.G suhtes kaheks aastaks ettevõtluskeeldu.

V.T karistas maakohus pooleteistaastase vangistusega, jättes selle

§ 73lg 1 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata.

  1. Maakohus rahuldas osaliselt M. OÜ (pankrotis) tsiviilhagi, mõistes võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 5, 7 ja 8 alusel J.G-lt ja V.T-lt solidaarselt kannatanu kasuks välja 129 661 eurot 78 senti. Ülejäänud nõude ehk 38 529 euro osas jättis kohus tsiviilhagi rahuldamata. 3.
  2. Põhiosa
  3. Maakohus tuvastas, et J.G ja V.T olid X. juhatuse liikmed. V.T ja J.G olid ka selle äriühingu asutajad. Mõlemal oli osaühingu osa nimiväärtusega 20 000 krooni, kuni
  4. juunini 2011, mil J.G võõrandas enda osa V.T-le , kellest sai X. ainuosanik kuni
  5. juulini
  6. Tartu Maakohtu
  7. septembri
  8. a määrusega kuulutati välja X. (uue ärinimega OÜ M. ) pankrot. Tartu Maakohtu
  9. novembri
  10. a määrusega asjas nr 2-13-7317 tunnustati E.K. i nõuet M. vastu summas 100 000 eurot.
  12. veebruari
  13. a vaatlusprotokoll, pearaamatu väljavõtted ja X. pangakonto väljavõtted kinnitavad, et X. pangakontolt kanti
  14. jaanuarist 2010 kuni
  15. juulini 2012 V.T pangakontole kokku 139 284 eurot. Ülekannete selgituseks oli märgitud „majanduskulu“. V.T on aastatel 2010–2012 enda pangakontolt X. pangakontole tagasi maksnud 32 832 eurot. X. majandustegevusega seotud kulutusi on V.T pangakontolt tasutud kokku 28 697 eurot 96 senti, sh 14 233 eurot E.K. . X. pangakontolt enda kontole kantud rahast on V.T isiklikuks tarbeks kulutanud kokku 77 754 eurot 4 senti. Samuti on äriühingu pangakontolt ettevõtlusega mitteseotud kuludeks (puhkusereisidel) välja võetud 8125 eurot 5 senti. Lisaks kinnitavad tõendid, et X. pangakontolt kanti aastatel 2011–2012 J.G pangakontole selgitusega „majanduskulu“ kokku 40 550 eurot. Sellest summast 2710 eurot 72 senti kandis J.G E.K. i pangakontole. Isiklikuks tarbeks kasutas J.G 37 839 eurot 28 senti X. raha. Seega on dokumentaalselt tõendatud X. pangakontolt raha kandmine V.T ja J.G isiklikele panagakontodele. Ühtki otsust äriühing nende kannete kohta teinud ei ole. Seega olid sellised ülekanded põhjendamatud ning viisid X. maksujõuetuseni.
  16. X. pankrotihalduri Anne Tammeri ütluste kohaselt ei antud talle pankrotimenetluses infot selle kohta, et X. olnuks mingit muud majandustegevust peale E.K. i toodangu vahendamise. A. Tammer esitas X. juhatuse tolleaegsetele liikmetele V.T-le ja J.G-le digitaalse küsimustiku, kus oli küsimus ka ettevõtte tegevusvaldkonna kohta. Seal vastati talle, et äriühingu tegevusalaks on E.K. ostetud kauba edasimüük, s.o 6

(67)toidukaupade vahendus. Küsimustikule vastates oli vaja anda ka majandustegevuse iseloomustus. J.G
  1. juuli
  2. a vastuses märgiti, et selleks on hulgihinnaga toiduainete ostmine E.K. ning nende edasimüümine hulgimüügi korras jaekaubandusettevõtetele. A. Tammerile tulid täieliku üllatusena väited selle kohta, et X. oli veel mingi muu majandustegevus. Pankrotivõlgnik ei esitanud pankrotimenetluse käigus mingeid vastuväiteid ega arveid, mis oleksid ümber lükanud pankrotihalduri seisukoha teatud tehingute näilikkuse kohta. Haldurile anti pearaamat, kust nähtus, et kõik raha oli ära kulutatud majandustegevuseks. Ainukesed kuludokumendid, mis A. Tammerile esitati, olid A. Tammeri hinnangul näilikud arved. Ehkki A. Tammer küsis korduvalt, raamatupidamise algdokumente (arveid), siis talle neid üle ei antud, v.a. vahetult enne pankroti väljakuulutamist tehtud tehingute arved. Pankrotihalduri ütluste kohaselt pankrotistus X. juhatuse liikmete V.T ja J.G tegevuse tõttu. Need isikud kandsid suurtes summades raha oma isiklikele kontodele. J.G ja V.T ei põhjendanud pankrotimenetluses, miks nad kandsid äriühingu raha isiklikele kontodele. Pankrotimenetluses ei põhjendanud J.G ja V.T, miks oli vaja panna raha isiklikele arvetele, miks oli vaja osa raha välja võtta sularahas ning milliseid teenuseid või toiminguid äriühingu huvides selle raha eest tehti. Pankrotihalduri hinnangul ei olnud X. selliseid majanduskulusid, mis oleksid tinginud sularaha väljavõtmist sellises ulatuses. Pankrotihalduri hinnangul kinnitab tehingute näilikkust ka asjaolu, et kõik tehingute kohta käivad arved on koostatud vahetult enne pankrotiavalduse esitamist. A. Tammeri hinnangul tehti seda selleks, et viia kassajääk nulli. Muidu oleks kassajääk olnud suur. Seetõttu tuli see kuludesse ära kanda ja siis tekitatigi need näilikud arved. Selleks ajaks, kui A. Tammer kassa enda kätte sai, oli see kas nullis või oli seal väga minimaalne summa. X. ei olnud suurt sularahavajadust. Raha kanti isiklikule arvele ja võeti kaardiga välja kaks aastat enne väidetavaid tehinguid. See näitab, et välja võetud raha ei olnud tegelikult seotud nende tehingutega. X. tellis kauba E.K. nii nagu tellimus esitati. Seega laopinda ei olnud tarvis, sest laojääke ei tekkinud. X. dokumentidest ei nähtunud, et äriühingul oleks olnud kontor. Alles pankrotimenetluse lõpus informeeris X. haldurit kontorikuludest. Pankrotihalduri aruannetest ja ka halduri ütlustest nähtub, et aastatel 2010–2012 kanti X. pangakontolt raha J.G ja V.T isiklikele kontodele. V.T on teinud ülekandeid märkega majanduskulu 77 754 euro 4 sendi eest enda pangakontole ja 37 839 euro 28 sendi eest J.G kontole. Samuti on V.T poolt sularahas välja võtnud 5943 eurot ja teinud X. deebetkaardiga makseid 8125 eurot 5 senti. Kontoväljavõtetest nähtub, et laekunud raha eest on makstud kommunaalmakseid, tasutud kauplustes ehk kasutatud raha isiklikul otstarbel, mitte äriühingu huvides. On märkimisväärne, et ülekandeid isiklikele kontodel tehti, kui konto jääk hakkas lähenema nullile. Ülekande selgituseks on märgitud “majanduskulu“, kuid ei ole põhjendatud, kuidas oli see kulu seotud ettevõttega. M. raamatupidamine ega pearaamatu väljavõtted ei kajasta nende kulutuste tegemist majanduskuludena. Ei ole ka vastavaid raamatupidamislikke alusdokumente ülekannete tegemiseks. Seega ei ole tegemist äriühingu seisukohalt põhjendatud kulutustega.
  3. X. pankrotimenetluses esitatud E.K. i esindaja nõudeavaldus summas 110 848 eurot 1 senti kinnitab E.K. i nõude suurust. Arve-saatelehed kinnitavad X. rahalisi kohustusi E.K. i T. talu ees. Kohustused on tekkinud toodangu ostust. Võlakiri kinnitab, et X. 7
(67)esindajad J.G ja V.T võlgnesid
  1. detsembri
  2. a seisuga E.K. 63 506 eurot 48 senti. Võlakirjas on J.G ja V.T võtnud kohustuse tasuda võlg ositi hiljemalt
  3. juuniks
  4. Tartu Maakohtu
  5. septembri
  6. a määrusega on tõendatud OÜ M. (endise ärinimega X. OÜ) pankroti väljakuulutamine. X. majandusaasta aruanne kinnitab, et perioodil
  7. november 2009 kuni
  8. detsember 2010 oli äriühingu kasum 202 242 eurot.
  9. Pankrotimenetluse dokumentidest, samuti halduri aruandest nähtub et X. pangakontolt tehtud ülekannete kohta ei ole alusdokumente. Halduri ütluste kohaselt küsis ta neid dokumente korduvalt, kuid neid ei esitatud. Aastatel 2011–2012 vormistati kassapuudujäägi katmiseks palju näilikke arveid. Tähelepanuväärselt on need arved tekitatud poolteist aasta hiljem. Nähtub, et äriühingu raha on kasutatud isiklikuks otstarbeks – välisreisid, ostud kauplustest olmevajadusteks. Pangakonto väljavõtetest nähtub, et raha on võetud deebetkaardiga äriühingu kontolt välja ja samas on V.T kontole kantud sama summa sularaha. Kaardimakseid on tehtud äriühingu kontolt ka välismaal, puhkusereisidel. Ei ole tõendatud, et Hispaanias või Itaalias oleks tehtud äriühingule vajalikke kulutusi. Vaatlusprotokollid kinnitavad, et kui X. deebetkaadiga on välja võetud kontolt sularaha, on pärast seda tehtud kohe sissemakse V.T isiklikule kontole. See viitab ettevõtte raha omastamisele. Süüdistatavate ütlused E.K. ostetud toodete turustamise kohta välisriikides on ebausaldusväärsed. Sellisest sularaha väljavõtmisest tekkis raha puudujääk. Kaaspuudujäägi katmiseks on vormsitatud palju fiktiivseid arveid. See annab aluse järeldada, et kassas sularaha ei olnud.
  10. Tunnistaja S.L., kes töötas aastatel 2011–2012 E.K. i juures tootmisjuhina ja aastast 2013 teeb raamatupidamist, andis ütlusi, mille kohaselt tegeles X. E.K. i toodangu turustamisega. X. poolt esitas V.T meili teel tellimuse, E.K. tootis ja komplekteeris tellitud kauba ning X. tuli keegi kaubale järele. Arveldamine toimus pärast kauba saamist pangaülekannetega, mõned korrad ka sularahas. Aja jooksul tekkisid X. maksehäired: arveid ei tasutud; tähtajaks maksmata arvete summad läksid väga suureks. V.T põhjendas seda E.K. asjaoluga, et X. endal ei olnud laekumisi, kuna kauba saajad ehk kauplused ei olnud neile tasunud. E.K. peatas kaubatarned. S.L. mäletamist mööda jäi X. E.K. võlgu üle 110 000 euro. S.L. le teadaolevalt E.K. X. võlgu ei jäänud. Samuti ei jäänud ta võlgu OÜ-le G. , kellelt ta tarnis mahlatsehhi seadmeid, s.o õunapurusti, tükeldaja koos lisatarvikutega, püreemasina koos lisatarvikutega jne. Selle tehingu eest tasus E.K. OÜ-le G. õigeaegselt – see on näha raamatupidamise väljavõtetest ja pangaväljavõtetest. Mingeid muid tehinguid seoses lisatarvikutega E.K. i ja OÜ G. vahel S.L. le teadaolevalt ei tehtud. E.K. ei ostnud OÜ-lt G. süüdistuses viidatud arvetel näidatud kaupu.
  11. OÜ G. osanik ja töötaja I.S. andis tunnistajana ütlusi, mille kohaselt oli OÜ G. kontoris X. kaupa ning toimus tegevus. I.S. le teadaolevalt ei rentinud OÜ G. X. ruume. OÜ G. renditud viilhallis oli üks ruum eraldatud X. kauba hoidmiseks. I.S. ei tea, kas X. maksis selle ruumi eest OÜ-le G. renti. I.S. ei teadnud, et OÜ-l G. oleks olnud mingeid tehingulisi suhteid E.K. iga ega seda, et üks oleks teisele võlgu olnud. Ajal, mil tema töötas OÜ-s G. , ei olnud mingit põhjust, miks OÜ G. oleks pidanud X. mingit teenust osutama. 8
(67)
  1. OÜ-s G. töötanud tunnistaja T.R. ütluste kohaselt kasutas lisaks OÜ-le G. viilhalli ka X. laona, seal toimus mõnikord ka pakendamine ja sildistamine. Lisaks oli neil viilhallis eraldi ruum konditsioneeriga, mida suvel jahutati ning talvel köeti.
  2. Praeguseks surnud E.K. i kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt on tema poolt X. saadetud kaup pretensioonideta vastu võetud. Kokku võlgneb X. E.K. 110 848 eurot 1 sendi. See võlgnevus on tekkinud perioodil detsember 2010 kuni jaanuar 2012 väljastatud arvete alusel. X. ei ole neile saadetud saldoteatisele vastanud. E.K. i ütlused kinnitavad, et OÜ G. ei ole talle müünud 51 300 euro eest X. pressi ja püreemasina lisatarvikuid. Tema ostis need tarvikud ühelt Soome firmalt ja tasus ka sellele firmale. E.K. i ütluste kohaselt ei ole X. olnud külmkambrit ning nad ei saa külmutatud marju müüa. E.K. ei ole kunagi X. t külmutatud marju ostnud. Samuti ei ole ta ostnud X. t glögi. Pandipakendiga on temal kui tootjal otseleping ning tema tasus ise pandipakendile. E.K. tellis ka etikette ise Võru firmast Valge Karu OÜ. X. ei pidanud kunagi ise etikette tellima ega nende eest maksma. Süüdistatavate reisid Leetu, Lätti, Saksamaale, Inglismaale, Soome, Rootsi ja Taani ei olnud seotud tööga. Nendesse riikidesse V.T E.K. i kaupa ei müünud. Reisid Dubaisse ja Hispaaniasse olid kindlasti puhkusereisid. V.T kulutused ei ole põhjendatud. E.K. i ütluste kohaselt pidi temale teatama kauba müügist välisriikidesse. V.T ei ole temale teatanud, et müüb kaupu välisriikides. E.K. i ütlustel ei olnud X. tema toodangu realiseerimiseks vaja montaažipukki ja tali. Tema ei tea midagi montaažitöödest ega montaažipuki ja tali ostmisest. X. ei olnud vaja vaheladu, sest vastavalt tellimusele pani E.K. kauba kokku ja saatis kauplusele. E.K. ei andnud külmutatud tooteid realiseerimiseks X. . Seega ei olnud X. tema toodete realiseerimiseks vaja külmkambrit
  3. J.G ütlused selle kohta, et E.K. i toodangu pakendamise ja etikettide hankimisega tegeles X. , on vastuolus E.K. i ütlustega, mille kohaselt tellis etiketid ja nende eest tasus E.K. ise. Kohus luges usaldusväärsemaks E.K. i ütlused. Usaldusväärsed ei ole ka J.G ütlused selle kohta, et X. võttis OÜ-lt G. ruume allrendile. OÜ G. ja M. OÜ vahel sõlmitud rendilepingu kohaselt olnuks see lubatav üksnes rendileandja ehk M. OÜ kirjalikul nõusolekul, mida aga ei ole. J.G ütlused selle kohta, et X. kulutusi ei tahetud näidata, on arusaamatu ega ole usutav. Seega ei ole J.G ütlused ruumide rentimisest X. tõesed ja on esitatud üksnes selleks, et näidata X. kulutusi. Osutatud järeldust kinnitab ka see, et rendiarve pärineb juba
  4. a juulikuust, ehkki X. asutati alles
  5. a sügisel. J.G ei osanud seda vastuolu ütlustes selgitada. Kohus leidis, et J.G, olles OÜ G. juhatuse liige, püüdis selle äriühingu kulusid näidata X. kuludena. Samas näitavad J.G ütlused selle kohta, kuidas ja kui sageli käidi E.K. kaupa toomas, et X. polnud vaja laopinda, kuna laojääke ei tekkinud.
  6. X. poolt OÜ-lt G. soetatud soojuspump ei olnud mõni kuu pärast tehingut töökorras. Selle eest 1800 euro tasumine näitab, et X. tekitati tahtlikult põhjendamatuid kulutusi, et katta puudujääki. J.G ütluste kohaselt ostis tegevust laiendav X. OÜ-lt G. mööbli, mida viimane tegevust lõpetades enam ei vajanud. Kohus märkis, et mööbel osteti
  7. aprillil 2012, mil X. oli suur võlg E.K. i ees ja koostöö E.K. iga oli sisuliselt lõppenud. Seega ei olnud mööbliost seotud E.K. i toodangu turustamisega. 9
(67)
  1. Maakohtu hinnangul on selgelt arusaadav et Läti äriühinguga D. tehtud tööde eest OÜ G. poolt X. esitatud arve oli põhjendamatu. OÜ G. soovis täita oma kohustused põhjendamatult M. arvel. Et J.G oli samaaegselt X. ja OÜ G. osanik, siis selliselt oli tal võimalik talitada. See oli aga vastuolus X. majanduslike huvidega. Sellega kahjustas J.G selgelt X. majanduslikku seisundit.
  2. J.G selgitas, et kui X. ostis
  3. aprillil 2012 mööbli, õhksoojuspumba, montaažipukid ja talid, oli E.K. i esitatud pankrotihoiatus juba kätte saadud. Osta sooviti sellele vaatamata, kuna oli nägemus, et võlad suudetakse ära maksta ning pankrotti saab vältida. Raha eelnimetatud esemete ostmiseks tuli X. kassast (kui tegu oli sularahaarvetega). J.G arvates esitas E.K. pankrotihoiatuse pahatahtlikult. Võla tasumise graafik oli kokku lepitud ning selle alusel toimus ka maksmine. Maakohus pidas J.G selliseid väiteid ebausaldusväärseteks. E.K. tegi enne pankrotiavalduse esitamist mitu hoiatust. J.G ja V.T on allkirjastanud
  4. detsembril 2011 E.K. iga võlakohustuse summas 63 506 eurot 48 senti ja võtsid kohustuse tasuda võlg osade kaupa hiljemalt
  5. juuniks
  6. Kuna võlgnikud oma kohustusi ei täitnud, esitas E.K.
  7. mail 2012 põhjendatult X. vastu pankrotiavalduse, olles
  8. aprillil 2012 esitanud pankrotihoiatuse, sest X. olid suured maksehäired ning X. oli sisuliselt maksejõuetu. Kokku on pankrotiavalduse esitamise aja seisuga X. võlgnevus E.K. i ees 100 848 eurot 1 sent. Pankrotiavalduses on analüüsitud võlgniku käitumist võlakohustuse täitmata jätmisel. Seega J.G väide, et nad lootsid kokkulepet, ei ole tõsiseltvõetav. Pankrotiavaldusest ega pankrotiaruandest ei nähtu, et E.K. võinuks veel oodata laekumisi võlgnikult.
  9. Ka kulu OÜ G. sõidukitele ja juhtimisteenusele pidanuks kandma OÜ G. , mitte X. . Nende kulude katmine X. arvel oli põhjendamatu. Vastuolus E.K. i ütlustega ja ebausaldusväärsed on ka J.G ütlused selle kohta, et OÜ G. vahendas FIE E.K. läbi liisingfirma seadmeid ja viimane jättis seadmete eest tasumata. Usutavad ei ole ka J.G ütlused selle kohta, et X. tegi OÜ-le M. sularahas 15 100 euro suuruse ettemaksu tooraine (marjade) eest. Need marjad oleks X. edasi müünud E.K. le. Kohus leidis, et sel ajal sisulist koostööd E.K. ja X. vahel enam ei olnud ning on vähetõenäoline, et X. sai E.K. iga veel sellised kokkuleppeid teha. J.G ütlused on ka vastuolus E.K. i ütlustega.
  10. J.G ei mäletanud ütlusi andes, miks X. hakkas pärast pankrotihoiatuse saamist loovutama nõudeid kaupluste vastu. Arvas, et sel hetkel peeti seda siis vajalikuks. Süüdistatav ei osanud kommenteerida ka seda, miks neid nõudeid ei oleks võinud pankrotimenetluses sisse nõuda, ega seda, miks võõrandati OÜ-le S. 14 tali (tehti suuremas osas tasaarveldus), kontorimööbel ja õhksoojuspump, mille X. oli ostnud veidi enam kui kuu aega enne seda. Samuti ei mäletanud süüdistatav, miks X. müüs oma realiseerimistähtaja ületanud laojäägid OÜ-le G. ja seda sisuliselt raha vastu saamata. J.G vastas, et ju see oli tollel momendil otstarbekas. Ebausaldusväärsed on ka J.G ütlused, et tema isiklikule kontole tehtud ülekanded, mille nimetuseks on märgitud majanduskulud, on tehtud X. kulutuste katteks. Pannes X. suures mahus OÜ G. rahalisi kohustusi, sai J.G väga hästi aru, et ta kahjustab oluliselt X. majanduslikku olukorda. See 10
(67)kahjustav tegevus oli tahtlik. Samuti oli J.G tahtlik tegevus äriühingu kontolt oma kontole raha kandmine ning selle omastamine.
  1. Maakohus leidis, et ka süüdistatav V.T kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed. Need on vastuolus E.K. i ütluste ja kirjalike tõenditega. Nii ei ole usutav, et E.K. i võlakirjale kirjutati alla seepärast, et siis pidi ka E.K. tunnistama oma võlga V.T ja J.G ees. Selline selgitus on lihtsameelne ning kaubalis-rahalistes suhetes juhatuse liikmed nii käituda ei saa. Arvestada tuleb ka seda, et V.T ja J.G olid ärimajanduslikud kogemused.
  2. Kohus V.T ja J.G ütlusi tõendina ei arvestanud. Pankrotimenetluses, vaatamata halduri korduvatele nõudmistele, ei esitatud rohkem tõendeid. Seega süüdistatavate väited, et kõiki dokumente ei ole pankarotimenetluses käsitletud, ei ole usutav ja on esitatud pigem selleks et pankrotimenetluses ja kriminaalmenetluses ebaselgust luua.
  3. X. võlga E.K. ees kinnitavad maakohtu hinnangul ka järgmised tõendid: 1) E.K. i
  4. oktoobri
  5. a nõue X. 76 687 euro 42 sendi suuruse võlgnevuse kinnitamiseks; 2)
  6. novembri
  7. a kiri E. Jõgevale meeldetuletusega 61 500 euro suuruse võlgnevuse kohta; 3)
  8. märtsi
  9. a turustusleping E.K. i ja X. vahel; 4) E.K. i
  10. märtsi
  11. a hinnang olukorrale ja V.T käitumisele. See kinnitab, et V.T ja J.G ei soovinud võlgnevust E.K. i ees likvideerida; 5) X.
  12. a laekumiste kokkuvõte; 6) E.K. i kiri V.T-le ja X. saadetud saldoteatis aastate 2011–2012 kohta; 7) E.K. i
  13. aprilli
  14. a avaldus X. lepingute erakorralise ülesütlemise kohta. See tõendab, et E.K. ei soovinud enam teha koostööd V.T ja J.G-ga. Ka pankrotihoiatus, samuti E.K. i
  15. mai 2012.a selgitus pankrotitaotluse juurde, E.K. i poolt X. saadetud saldoteatis kinnitavad üheselt E.K. i soovi ja tahet lõpetada koostöö X. ga, sest X. ei tasu temale toodangu eest.
  16. Nendest dokumentidest nähtub üheselt, et süüdistavad jätsid E.K. kaupade eest tasumata. On ebaõige ja eksitav süüdistatavate väide, et nad ei oodanud E.K. sellist käitumist. Süüdistatavad tunnistasid võlakirjas oma võlgnevust ning teadsid vägagi hästi, et E.K. le võlgnevuse suurendamine ei võigi teisti lõppeda, kui koostöö ülesütlemise ja pankrotimenetlusega.
  17. Pankrotihaldur A. Tammeri poolt politseile OÜ M. dokumentide üleandmise akt, samuti nende dokumentide tagasisaamise akt kinnitavad vastupidiselt süüdistatavate väidetele, et pankrotmenetluses ei ole ühtegi dokumenti kaduma läinud. 11
(67)
  1. X. pangakontolt välja võetud sularaha kasutamist isiklikuks tarbeks kinnitab PPA TMO keskkriminaalpolitsei vaatlusprotokoll
  2. veebruarist
  3. Pangakaardiga väljavõetud sularaha kasutamise kohta puuduvad kuludokumendid. X. pangakontolt välja võetud sularaha 5943 eurot on väljavõtmistega samadel päevadel kantud V.T kontodele. Nähtub, et seda raha on kasutatud isiklikuks otstarbeks. Raha on kasutatud välisriikides. Välja on toodud kulutused Hispaanias, Araabia Ühendemiraatides, Ühendkuningriigis, Rootsis – need on ettevõtlusega mitteseotud kulud kogusummas 8125 eurot 5 senti. Vaatlusprotokolliga on tõendatud X. kontolt on J.G kontole tehtud ülekanded selgitusega majanduskulu aastal 2011 summas 12 500 eurot ja aastal 2012 summas 28 050 eurot. X. pangakontolt J.G kontole laekunud rahast on J.G kasutanud isiklikuks otstarbeks kokku 37 839 eurot 28 senti. Vaatlusprotokollist nähtuvalt on X. pangakaardiga tehtud tehingud Hispaanias, Araabia Ühendemiraatides, Rootsi Kuningriigis ja Ühendkuningriigis. Nähtub, et need kulutused ei ole äriühingu huvides tehtud, on isiklikud kulutused.
  4. Maakohus leidis, et fiktiivsed on ka järgmised arved: 1) OÜ G.
  5. detsembri
  6. a arve X. koristamise ja lao rendi kohta perioodil juuli–detsember 2009 ja jaanuar–detsember 2010 (summas 10 020 eurot). Ei ole eluliselt usutav, et äriühing esitab arve teenuse eest kaks aastat hiljem ja senimaani raamatupidamine seda ei kajasta. Süüdistavate väide, et neid üürikohustusi ei tahetud õigeaegselt näidata, on arusaamatu ning ebausutav. Järelikult ei olnud üürikohustust olemas ning arve on tehtud tagantjärele puudujäägi katmiseks. J.O. ütlustest nähtub samuti, et OÜ G. oli M. OÜ-le üüri eest võlgu ning võlgnevused kasvasid. Üürileandja ja X. vahel üürisuhet ei olnud; 2) OÜ G. arved X. montaažitööde, seadmete, ruumide rendi, koristamise, elektri, õhksoojuspumba, mööbli, montaažipuki ja tali eest. Õhksoojuspumba ostmine pärast kütteperioodi lõppu ja selle müümine paari kuu pärast mitte-korrasolevana, nagu see tunnistajate ütlustest selgus, näitab, et tegemist oli fiktiivse arvega. Mõistlik äriühingu juhatuse liige ei oleks tohtinud äriühingule sellist kahjulikku tehingut teha. Ei ole tõendatud, et X. oleks olnud mööblit; 3) OÜ G. arved X. autode kasutamise eest; 4) OÜ G. arve X. juhtimisteenuse eest summas 15 425 eurot. Ei ole tõendatud, miks pidi J.G , kes oli X. juhatuse liige, osutama sellele äriühingule OÜ G. juhatuse liikmena juhtimisteenust. Sellel arvel on arvega mitteseonduv tekst – pretensioonid kauba eest 5 tööpäeva jooksul –, mis kinnitab arve fiktiivsust; 5) OÜ G. X. esitatud arved montaažitööde kohta. Kui OÜ G. tegeles seadistamisega, siis pidi need kuud katma ka see äriühing. J.G väited, et peatöövõtja OÜ G. i rolli võttis üle X. , selleks et OÜ G. sooviti müüa, ei ole usutav. Seda näitavad äriühingute majandusandmed. Tegelikult müüdi X. , mitte OÜ G. Kohtule esitatud tõenditega ei ole tuvastatud, et Lätis oli peatöövõtja X. ; 12
(67)6) rendiarved. Pankrotihaldur ei tuvastanud X. vajadust ruumide rendiks, raamatupidamises need kajastatud ei olnud. Kui eeldada, et X. pidi maksma ruumide eest renti, siis on vastuoluline, et need maksed ei kajastunud algusest peale raamatupidamises. Siit saab järeldada, et üüriarved on tehtud tagantjärele, et katta põhjendamatuid kulutusi ja katta kassa puudujääki. J.G ütlused, et X. maksis üüriarveid ei ole usutav, sest G. OÜ-l oli M. OÜ ees rendivõlg; 7) autorendi arved. Sõidukid oli liisingusse võtnud OÜ G. , kes pidi seega ka liisingumakseid tasuma. Seega puudus X. kohustus tasuda nende autode eest liisingmakseid. Raamatupidamine ei kajasta X. rendikohustust; 8) OÜ G. arve E.K.le X. pressi ja püreemasina eest. Tunnistaja S.L. ja E.K. i ütlustest nähtuvalt ei ostnud E.K. seda kaupa OÜ-lt G. , vaid Soome firmalt D.C., ja tasus seadmete eest; 9) V.T väljastatud arve-saateleht vasktoitekaabli, ventilaatori, ventilatsiooni torustiku detailide, ventilatsioonipleki rulli müügi kohta E.K. . Tunnistaja S.L. ütluste kohaselt ei ole X. selliseid kaupu E.K. müünud. Sellist arvet ei ole S. L E.K. i dokumentatsiooni hulgas näinud. Torusid ja kaableid ostis E.K. Tartu firmast Onninen; 10) arve-saatelehed E.K. pandipakendi eest. Tunnistaja S.L. ütluste kohaselt tasaarvestati pandipakendite arved E.K. iga. Ka E.K. on kinnitanud, et pandipakendiga suhtles tema ise; 11) arve-saateleht E.K. külmutatud pohla ja jõhvikate eest. Tunnistaja S.L. ütluste kohaselt ei ostnud E.K. ega kasutanud tootmises külmutatud marju. Alles pankrotimenetluses tulid need arved välja, varem neid E.K. ei esitatud. Ka E.K. i ütluste kohaselt ei ole ta kunagi X. t külmutatud marju ostnud; 12) arve-saatelehed E.K. etikettide eest. E.K. i ütlused kinnitavad, et nende arvetega tutvus E.K. esmakordselt politseis. E.K. i kinnitusel tellis ta etiketid oma toodetele ise; 13) X. arve-saatelehed E.K. mustsõstra-mustika glögi eest. S.L. ja E.K. i ütlused kinnitavad, et E.K. ei ole kunagi X. glögi ostnud, vaid glögi tegid nad ise. 35. Pankrotihalduri ettekandest nähtub, et nõudeõiguse müügilepingud on sõlmitud 26 päeva enne pankroti väljakuulutamist ja kahjustavad võlausaldajate huve. F. OÜ ja M. OÜ vaheline leping on sõlmitud 31. mail 2012. Tartu Maakohtu 10. aprilli 2014. a otsusega tsiviilajas 2-12-52177 tunnistati M. OÜ (pankrotis) ja F. OÜ vahel 31. mail 2012 sõlmitud nõudeõiguse müügileping kehtetuks. 36. Tartu Maakohtu 22. oktoobri 2015. a määrusega tsiviilajas 2-12-18358 lõpetati OÜ M. pankrotimenetlus raugemise tõttu. Rahuldamata jäi maksuhalduri nõue summas 953 eurot 75 senti, L. nõue summas 360 eurot ja E.K. i nõue summas 100 000 eurot, seega kokku oli rahuldamata nõudeid 101 313 eurot 75 senti. Saldoteatis ja S.L. ütlused kinnitavad, et 14. 13
(67)veebruari 1 sendi.
  1. a seisuga võlgnes X. E.K. 110 848 eurot
  3. mai
  4. a leping, mille kohaselt loovutas OÜ G. X. nõude E.K. i vastu, on näilik tehing, kuna E.K. il OÜ G. ees sellist kohustust ei olnud.
  5. X. pearaamatu väljavõttest nähtub, et kõik ebaseaduslikult tehtud rahaülekanded ja kulutused on võetud arvele X. kassas. Tegelikult raha kassas ei olnud, nagu tuvastas pankrotihaldur. J.G Ja V.T hakkasid väljastama ja esitama näilikke arveid, et varjata kassa puudujääki.
  6. J.G ja V.T rikkusid X. juhatuse liikmetena hoolsuskohustust, omastades äriühingu raha, kandes seda põhjendamatult oma isiklikele kontodele, ja võttes äriühingule põhjendamatuid kohustusi. Sellega kahjustasid süüdistatavad teadvalt äriühingu majanduslikku seisundit ja põhjustasid tahtlikult X. maksejõuetuse. Süüdistatavad tekitasid X. 129 661 eurot 78 senti kahju. Kokku vormistati näilike tehingute ja dokumentide alusel sularahakassa väljaminekuid summas 135 883 eurot 20 senti, s.o summas, mis ületas eelnevalt omastatud vara, mida oli näidatud sularahakassa jäägina. Sellega panid V.T ja J.G toime

§ 384

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võlgniku vara teadva kahjustamise, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksejõuetus. 1. jaanuarist 2015 kehtiva

§ 384

lg 1 redaktsiooni kohaselt on nende käitumine vaadeldav võlgniku varalise seisundi teadva kohustustevastase kahjustamisena, millega on põhjustatud võlgniku maksejõuetus.

  1. J.G ja V.T tegid ebaseaduslikke tehinguid ja väljastasid fiktiivseid arveid otsese tahtlusega – nad teadsid, et nende teod kahjustavad äriühingu varalist seisundit ning võlausaldajate huve. J.G ja V.T said pikaajaliste äriinimestena aru, et nad toimivad vastupidiselt üldisele hoolsus- ja lojaalsuskohustusele, mis tuleneb nt TsÜS §-st 35 ja ÄS § 187 lg-st
  2. J.G ja V.T tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult.
  3. Maakohus pidas põhjendatuks rahuldada VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p-de 5, 7 ja 8 alusel osaliselt M. OÜ (pankrotis) pankrotihalduri tsiviilhagi ja mõista J.G-lt ja V.T-le kannatanu kasuks välja 129 661 eurot 78 senti. 38 529 euro nõudes jättis kohus tsiviilhagi tõendamatuse tõttu rahuldamata. J.G ja V.T on rikkunud TsÜS §-s 35 sätestatud äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustust ja pannud toime

§ 384lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

J.G ja V.T 1 vastutavad äriühingu ees ÄS § 167 lg 2 alusel. Nad tegutsesid ühiselt ning kooskõlastatult, olles ühiselt kahju tekitanud isikud. 42. Põhjendades mõistetud karistust, märkis maakohus, et süüdistatavate teopanus on sama suur. Kohus hindas J.G ja V.T süüd suureks, kuna nende tekitatud kahju oli suur, samuti panid nad teo toime kavatsetult. Raskendava asjaoluna panid süüdistatavad teo toime grupis (

§ 58p 10).

Kui ettevõte oli juba pankrotiseisus, püüdsid J.G ja V.T fiktiivsete arvete esitamisega tekkinud olukorda varjata. Kergendavaid asjaolusid karistuse mõistmisel kohus ei tuvastanud. Süüdistatavad ei avaldanud mingit kahetsust. J.G-le lisakaristuse 14

(67)kohaldamine on põhjendatud sellega, et J.G on ka varem käitunud ettevõtluses ebaausalt, kahjustades ettevõtte huve ja tema suhtes on ka varem kohaldatud ettevõtluskeeldu. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  1. Apellatsioon
  2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V.T ja J.G kaitsja vandeadvokaadi abi Andres Veski, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist või alternatiivselt kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.
  3. Kaitsja leiab, et maakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud menetlusõigust. Kohus on jätnud põhjendamatult kõrvale osa tõendeid ja andnud tõenditele ebaõige hinnangu. Kohtu otsustuse kujunemine pole jälgitav. Kohtuotsuse pinnalt jääb ebaselgeks, millised asjaolud on tuvastatud ja milliseid asjaolud on kohus lugenud kuriteokoosseisu tunnustele vastavateks. Samuti ei ole kohus järginud kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Osa olulistest tõenditest on jäetud analüüsimata, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena keiminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 2 mõttes. Samuti on kohus sisuliselt jätnud analüüsimata kaitsja väited.
  4. Süüdistus, millega kohus on täielikult nõustunud, lähtub sellest, et süüdistatavad müüsid E.K. i tooteid ja omastasid suurema osa E.K. i rahast. Süüdistuses ja seda väidetavalt kinnitavates tõendites pole mainitud võimalust, et X. olid ka kulud, mis kaasnevad iga ettevõtte tegevusega.
  5. Kohtuotsusest pole üheselt aru saada, kas X. vajas kohtu hinnangul oma tegevuseks ruume või mitte. Nii tunnistajad T. R, M. R ja vähesel määral ka I.S. , samuti süüdistatavad kirjeldasid põhjalikult X. poolt ruumide kasutamist kontoriruumide ja laona, seal toodete pakendamist, sildistamist, ladustamist, ümberlaadimist. Nendest ütlustest saab üheselt järeldada, et X. oli E.K. i toodete müügiks vaja kontoriruume ja laopinda. Ei saa eeldada, et ettevõte saab ruume kasutada tasuta. Samuti ei ole pädev kohtu seisukoht, et ruumide rentimine X. polnud võimalik, kuna ruume ei saanud allrendile anda, sest sellist kokkulepet rendileandjaga ei olnud. Tunnistajana üle kuulatud OÜ M raamatupidaja on kinnitanud, et kuna OÜ G. pankrotistus, hakati arveid saatma ruumide tegelikule kasutajale X. . Samuti kajastab X. pearaamat OÜ-le M. makstud renti, elektrit ja kommunaalteenuseid. OÜ-le M tehtud kommunaalmaksete ja renditasude ülekanded nähtuvad samuti X. pangakonto väljavõtetelt. Kohus on need tõendid analüüsimata kõrvale jätnud. Siinkohal ei oma tähtsust asjaolu, et OÜ G. arved on esitatud hiljem pikema perioodi eest. Selline teguviis ei ole seadusega keelatud. Kohus tegi ekslikult järelduse, et kuna ruumide kasutamine laoruumina ei olnud lepinguga kooskõlas, siis järelikult pole ruumide rentimine X. tõendatud. Isegi kui lepingus ei olnud ette nähtud ruumide allrendile andmist laoruumidena, ei lükka see ümber tunnistajate ütlusi, et ruume kasutati X. poolt nii lao- kui ka kontoriruumidena. Lisaks kinnitab seda ka ruumide plaan, kust nähtub, et tegemist oli kontorihoones ka ühe laoruumiga. 15
(67)Laopind pole vajalik üksnes laojääkide hoidmiseks. Tunnistajate ja süüdistatavate ütluste kohaselt hoiti ja säilitati seal tooteid, aga ka pakendati ja sildistati.
  1. Kohus on asunud seisukohale, et OÜ G. arved X. montaažitööde eest on fiktiivsed ning esitatud lepingud tööjõurendi osas eksitavad. Samuti leidis kohus, et X. ei tegelenud põhikirjajärgselt seadistamisega. Tegelikult pole oluline, kas X. põhikiri sisaldas montaažitööde tegemist ja seadistamist või mitte. Tegemist ei ole litsentseeritud tegevusalaga ja äriühingu tegevus ei pea olema kajastatud detailselt põhikirjas. X. oli õigus sõlmida leping pastatööstuse liini paigaldamiseks. Kohtule on esitatud lepingud, millega X. on võtnud endale kohustused. X. ja OÜ G. kokkuleppe kohaselt tegi Lätis töid OÜ G. . X. puudusid selleks sellel hetkel seadmed ja tööjõud. Tehtud tööde eest on esitatud arved SIA-le D. ning nende eest on X. tasutud. Tasumine nähtub nii X. kontoväljavõtetest kui ka raamatupidamise aastaruandest. Kuna reaalselt tegi töid OÜ G. , on viimase X. esitatud arved põhjendatud. Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, et tegemist on fiktiivsete arvetega. Ekslik on kohtu märgitu, et X. on montaažitööde ja juhtimisteenuse eest tasunud OÜ-le G. rohkem raha kui D. tasus X. . Arusaamatu ja põhjendamatu on maakohtu järeldus, et J.G pani X. põhjendamatult OÜ G. rahalisi kohustusi. Lisaks sellele pole millegagi ümber lükatud J.G ütlused selle kohta, et X. kavatses jätkata montaažitööde tegemist ning seetõttu soetati need seadmed. Kohus on ekslikult E.K. i ütlustele tuginedes leidnud, et X. ei olnud vajadust montaažitöödeks. E.K. ei saanud selliseid asjaolusid teada. Sama käib ka E.K. i arvamusavalduste kohta X. poolt montaažipuki ja talide soetamise kohta. Nii J.G kui ka V.T andsid ütlusi selle kohta, et neil oli plaan X. tegevuse laiendamiseks. Selleks osteti ka OÜ-lt G. montaažiseadamed, et X. saaks jätkata ka tegevusega, mida tegi OÜ G. . Kohus püüdis otsuses näidata, nagu oleks X. kuulunud E.K. ja kohustatud tegutsema üksnes E.K. i toodangu müügiga. Selline seisukoht on ekslik. X. oli õigus leida endale ka teisi tegevuslasid ja teha ettevõtte arendamiseks vajalikke kulutusi. Sellest tulenevalt on kohus ka vääralt seostanud mööbliostu E.K. i toodangu müügiga.
  2. Käsitledes J.G ütlusi transpordivahendite kohta, asus kohus seisukohale, et kulutusi autodele pidi kandma OÜ G. , kuna autod olid OÜ G. kasutuses. Ka siin on kohus jätnud arvestamata tunnistajate T.R. ja M. R ütlused, mis kinnitavad, et sõidukid olid X. kasutuses ja nendega veeti ka E.K. i kaupa. Sama on kinnitanud ka tunnistaja S. L, kes väitis, et Tartust käidi pidevalt kauba järel. Vaidlust pole selleski, et käive oli küllaltki suur ning X. endal transpordivahendeid ei olnud. Tekib küsimus, millega E.K. i toodangut Varstust M.le ning M.lt edasi poodidesse veeti. Süüdistatavad ja tunnistajad selgitasid, milliseid sõidukeid selleks kasutati. Kuna OÜ G. liisitud sõidukeid kasutas X. , on ka loogiline, et kulud pidi kandma X. .
  3. Kohus on märkinud, et täies ulatuses ei saa usaldusväärse tõendina arvestada M. R ütlusi, kuna ta oli J.G-ga samas äriühingus. Seega on tema ütlused kohtu arvates kallutatud. Otsusest ei selgu, millises ulatuses saab M. R ütlusi arvestada. Pelgalt ühes äriühingus olemine pole asjaolu, mis välistaks tunnistaja ütluste kasutamise. Muid põhjendusi kohus esitanud ei ole.
  4. Tunnistaja S.L. ütlustele tuginedes tegi kohus järelduse, et E.K. ei ostnud X. t külmutatud marju. S.L. ütlused ei ole aga usaldusväärsed, kuna tema enda sõnade kohaselt hakkas ta 16
(67)raamatupidamisega E.K. i juures tegelema alles
  1. aastal, seetõttu ei pruukinud ta omada täpset ülevaadet varasematest tehingutest E.K. i ja X vahel. Tunnistaja väide, et E.K. ei ostnud üldse külmutatud marju, on asjatundmatu. Enamus E.K. i toodangust oli valmistatud külmutatud marjadest. Näiteks talveperioodil polekski millestki muust tooteid valmistada. Kohus pole arvestanud J.G ütlustega, mille kohaselt tulid marjad arve alusel Lätist ning neid transportis OÜ S.. J.G ütlusi kinnitab ka kohtu poolt analüüsimata pangakonto väljavõte, millest nähtub
  2. veebruaril 2012 toimunud tasumine OÜ-le S.. Lisaks on kahtlus, et S.L. ütlused ei pruugi olla erapooletud.
  3. Kohus on jätnud arvestamata S.K. ütlused selle kohta, et pankrotihaldurile üle antud dokumentide hulgas olid ka raamatupidamise algdokumendid, mille olemasolu pankrotihaldur eitas. Samuti ei uskunud kohus S.K. ütlusi pankrotihaldurile üle antud toimikute arvu kohta. Kohus on jätnud arvestamata tõendina esitatud
  4. detsembri
  5. a üleandmise-vastuvõtmise akti, millest nähtub, et A. Tammer on A.K. üle andnud M. OÜ dokumendid seitsmes kaustas, mis on saadud S.K. . Kokku on kaustades lehekülgi 2339, sealhulgas X. pearaamat. Nende dokumentide põhjal on koostatud
  6. jaanuari
  7. a vaatlusprotokoll. Selles vaatlusprotokollis on lühidalt kirjeldatud kaustade sisu ning sellest nähtub, et need kaustad sisaldavad nii ostu- kui ka müügiarveid. Seega on nimetatud vaatlusprotokolliga ümber lükatud pankrotihalduri väited selle kohta, et mingeid algdokumente temale ei esitatud ning tal ei olnud võimalik neid analüüsida. Et pankrotihaldur jättis täielikult analüüsimata temale esitatud raamatupidamisdokumendid, kinnitab iseenesest ka asjaolu, et pankrotihalduri kohtus antud ütluste kohaselt koostas ta tsiviilhagi selliselt, et liitis kokku X. kontolt sularahas välja võetud summad ja juhatuse liikmete kontodele üle kantud summad.
  8. jaanuari
  9. a vaatlusprotokollis ei analüüsita X. raamatupidamis-dokumente, vaid üksnes kirjeldatakse kaustu ja seda, mis neis asub.
  10. veebruari
  11. a vaatlusprotokollis analüüsitakse osaliselt X. raamatupidamisdokumente. Analüüsitud on X. kontoväljavõtteid, samuti süüdistatavate kontode väljavõtteid. Vaatlus-protokollis on täielikult kajastamata sularaha ostuarved, mida need kaustad suurel hulgal sisaldasid. Seega on väär kohtu seisukoht, et pankrotiasjas ja kriminaalasjas on läbi viidud põhjalik uurimine ja käsitletud kõiki dokumente. Käsitletud on üksnes kontoväljavõtteid ja sealt pärinevat infot, mitte aga kuludokumente. Kohus on süüdimõistva otsuse tegemisel jätnud põhjalikult uurimata vaatlusprotokollid ning teinud järeldused pelgalt osaliselt uuritud raamatupidamisdokumentide kohta koostatud vaatlusprotokolli pinnalt. Kuna ei pankrotihalduri aruanne ega ka vaatlusprotokoll ei kajasta täies ulatuses X. raamatupidamis-dokumente ega osaühingu majanduslikku seisu ning raha kasutamist, ei oleks kohus tohtinud neid dokumente otsuse põhistamisel aluseks võtta ning jätta nendele tuginedes süüdistatavate ütlusi arvestamata.
  12. E.K. i ütlused, et ta tellis etiketid toodetele ise ja need olid eesti, soome, prantsuse, inglise ja veel mõnes muus keeles, lähevad vastuollu E.K. i enda väidetega, et välismaale kaupa ei müüdud. Lisaks on E.K. i ütlused vastuolus nii süüdistavate ütluste kui ka näiteks X. pearaamatu andmetega, mis kajastavad arveid OÜ-lt R., kust etikette telliti. Arveid pole küll lisatud kohtutoimikule, kuid need sisaldasid ka teavet, millises keeles etikettide trükkimise eest arve esitatud oli. Ka need arved kui kuludokumendid, on kajastamata nii pankrotihalduri aruannetes kui ka vaatlusprotokollis. Ka tunnistaja S. L andis kohtus ütlusi, et X. tellis ise etikette, kuid 17
(67)konflikt E.K. iga tekkis seetõttu, et E.K. pidas nende hinda liiga kõrgeks. Samuti lükkab E.K. i väite, et välismaale kaupa ei müüdud, ümber fakt, et X. kontoväljavõttest nähtuvad välislaekumised Soome firmadelt. Kohus konto väljavõtet ei analüüsinud ning pidas ainuõigeks E.K. i ütlusi, et välismaale kaupa ei müüdud. X. kontoväljavõtte uurimata jätmist ja E.K. i ütluste ebausaldusväärsust kinnitab ka asjaolu, et Eesti Pandipakend OÜ on X. esitanud arved, mis on tasutud
  1. detsembril 2011 ja
  2. jaanuaril,
  3. ja
  4. veebruaril,
  5. aprillil,
  6. mail ja 8 juunil
  7. Kohus pidas aga õigeks E.K. i ütlusi, et temal kui tootjal oli otseleping pandipakendiga. E.K. i selline väide on ebaõige, sest pandipakendiga pidi olema leping sõlmitud turustajal.
  8. J.G ütlused on kohus sisuliselt kõrvale jätnud, kuna asus seisukohale, et need on vastuolus E.K. i ütlustega ja seetõttu ebausaldusväärsed. Selline kohtu põhjendus on ebapiisav. Kui jätta kõrvale E.K. i ütlused, siis J.G ütlused kattuvad suuremal või vähemal määral teistest isikulistest tõendiallikatest saadud teabega. Seega on kohus seadnud esikohale E.K. i vastuolulised ütlused, jättes põhjendamata, miks on E.K. i ütlused usaldusväärsemad kui süüdistatavate ja tunnistajate ütlused.
  9. Kohus jättis analüüsimata X. poolt pankrotiavaldusele esitatud vastuväited, mis sisaldavad ettepanekuid võlausaldajale kompromissiks, mida aga võlausaldaja saavutada ei soovinud. Nimetatud dokumentides on kajastatud süüdistatavate tasumised E.K. . Dokumendis on kajastatud nii X. kui ka süüdistatavate kontodelt E.K. tehtud ülekanded. Loomulikult on need ülekanded kajastatud ka X. ja süüdistatavate kontode väljavõtetel, mis on toimikule lisatud, kuid mida kohus ei analüüsinud ega arvestanud. Nendest tõenditest nähtub, et X. ja süüdistatavad on tasunud E.K. suure osa võlgnevusest ning isegi kui jätta arvestamata turunduskulud, mille kokkuleppe järgi pidi tasuma E.K. , ei saa tsiviilhagi olla sellises suuruses, nagu see süüdistatavatelt välja mõisteti.
  10. Kohus on kajastanud V.T ütlusi, kuid pole neid tõendina arvestanud eelkõige seetõttu, et need on vastuolus E.K. i ütluste ja kirjalike tõenditega. Samas kohus ei selgita, milliste kirjalike tõenditega need vastuolus on. Veel on kohus märkinud, et võlakirja allakirjutamise põhjendus V.T poolt on lihtsameelne ja kaubandus-rahalistes suhetes juhatuse liikmed nii käitud ei saa. Kohus on jätnud arvestamata asjaolu, et tegemist oli siiski ka isa ja tütre vaheliste suhetega, mis polnud just kõige pilvitumad, kuid siiski mängisid olulist rolli omavahelistes äritehingutes. Samuti on arusaamatu kohtu seisukoht, et süüdistatavate väited selle kohta, et kõiki dokumente ei ole pankrotimenetluses esitatud, ei ole usutav ja on esitatud pigem selleks, et pankrotimenetluses ja kriminaalmenetluses ebaselgust luua. Tegelikult väitsid süüdistatavad korduvalt, et kõik dokumendid on pankrotimenetluses esitatud, kuid neid ei ole uuritud. Kohus, jättes arvestamata V.T ütlused, pole seda usutavalt ja ammendavalt põhjendanud.
  11. Käsitledes OÜ G. arvet E.K. X. pressi ja püreemasina tarvikute eest, on kohus jätnud analüüsimata kaitseaktis nimetatud ja kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid, millest nähtub, et OÜ G. on esitanud DnB Nord Liisingule arve, kust on näha liisingulepingu number, sulgudes T. Talu. Samuti on esitatud kirjavahetus DnB Nord Liisingu esindajatega, kes taolise tehingu olemasolu kinnitavad. Lisaks on kohtule esitatud 18
(67)J.G-le saadetud E.K. i kirjad, kus on juurde pandud manus, mis on adresseeritud T.P. (DnB Nord Liising müügijuhile). Kui vaadata E.K. i kirja J.G-le, siis manus, mis E.K. on DnB Nord Liisingule saatnud, käsitleb sama liisingulepingu numbrit, X. seadmeid, liini, mis oli nimetatud ka arvel. OÜ G. kaudu hangiti E.K. püreede tootmiseks väiketööstuslikke seadmeid. Osaliselt finantseeris seda DnB Nord Liising, osaliselt tuli see kinni maksta OÜ-l G. ja sellest tulenes ka
  1. detsembril 2009 esitatud arve. Tegemist ei ole fiktiivse ega näiliku tehinguga ning siinkohal ei ole E.K. i ütlused usaldusväärsed. Tehingud on toimunud ja seda kinnitab E.K. i kirjavahetus ja selgitused.
  2. Kohus leidis ekslikult, et tuvastatud on süüdistatavate otsene tahtlus ebaseaduslike tehingute tegemise ja fiktiivsete arvete väljastamise suhtes. X. aktsepteeris, et neil on E.K. i ees võlgnevus, kuigi poolte arusaamad vastastikustest kohustustest alati ei kattunud. X. võlgnevus E.K. fikseeriti
  3. detsembril
  4. Selle kohta koostati võlakiri, mille alusel asuti võlgnevust likvideerima. Kogu summa tasumise tähtaeg oli juunis 2012, kuid sisuliselt ütles E.K. selle kokkuleppe üles juba veebruaris, kui ta saatis pankrotihoiatuse. Vaatamata sellele jätkas X. võlgnevuse tasumist, mida kinnitavad nii süüdistatavate ütlused, võlgniku vastuväited pankrotiavaldusele, aga ka kontoväljavõtted. See näitab, et süüdistatavatel puudus tahtlus põhjustada X. maksejõuetust. Lisaks tõendavad süüdistatavate tahtluse puudumist korduvad ettepanekud kompromissi saavutamiseks E.K. iga. Samuti kinnitab süüdistatavate tahtluse puudumist X. maksejõuetuse põhjustamisel asjaolu, et X. olid sõlmitud lepingud jaemüüjatega, olid olemas kokkulepped pandipakendiga, koodid jne. Süüdistatavate ütluste kohaselt oli X. valmis jätkama tootmist juhul, kui E.K. poleks neile enam kaupa müünud.
  5. Süüdistatavate teopanus

§ 384

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisse on piisavalt konkretiseerimata. J.G puudusid X. konto kasutamise võimalused. Tal ei olnud pangakaarte ja ta ei kasutanud internetipanka. Ülekannetega tegeles V.T. 59. Tsiviilhagi rahuldamine on jäänud põhjendamata. Pankrotihalduri esitatud tsiviilhagi oli märksa suurem kui tekitatud kahju süüdistuse järgi. Samas ei ole E.K. kunagi esitanud pretensioone selliste summade kohta, nagu kajastus pankrotihalduri tsiviilhagis või süüdistuses. Ka pankrotimenetluses tunnustatud E.K. i nõue oli oluliselt väiksem. Kui isegi võtta aluseks see, et pankrotimenetluses tunnustatud nõue on õige ja korrektne, siis ei tähenda see automaatselt seda, et selle nõude alusel on lahendatud ka süüdistatavate süüküsimus võimaliku kahju tekitamisel. Kohus jättis tähelepanuta, et E.K. i nõude suurus tulenes sellest, et pankrotimenetluses ei arvestatud X. põhjendatud nõudeid E.K. i vastu. Arvestades E.K. i ja V.T perekondlikke sidemeid, ei pöördunud V.T X. nimel nõuetega E.K. i vastu kohtusse, püüdes kõik probleemid lahendada kokkuleppel. Et nõuded eksisteerisid, kinnitab lisaks võlgniku vastuväidetele pankrotimenetluses ka saldoteatis, mille koostas X. raamatupidaja. Lisaks on kohus jätnud lahendamata küsimuse, kes saab tsiviilhagiga välja mõistetud raha omanikuks olukorras, kus E.K. i tegevus on ettevõtja surma tõttu lõppenud. 19

(67)
  1. Prokuratuuri apellatsioonivastus
  2. Prokuratuur vaidleb apellatsioonile vastu ja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud.
  3. Apellandi väide, et süüdistatavad kasutasid süüdistuses märgitud raha X. tegevuskuludeks, tugineb üksnes süüdistatavate ütlustele, mille maakohus luges ebausaldusväärseteks. Süüdistatavate ütlused ei ole vastuolus mitte üksnes E.K. i ütlustega, vaid ka teiste tõenditega, samuti pole need eluliselt usutavad. Kaitseversioon ei anna vastust küsimustele, miks ei kajastatud X. väidetavaid tegevuskulusid raamatupidamises ja miks oli vaja arveldada isiklike kontode kaudu.
  4. Maakohus on õigesti leidnud, et X. oma tegevuseks ruume ei rentinud ja esitatud rendiarvete eesmärk oli katta kassa puudujääki. Esmalt ei ole tavapärane, et renti ei maksta mitte igakuiselt, vaid ühekordselt pikema perioodi lõpus. Samas nähtub X. pangakonto väljavõttest, et raha „majanduskulude“ nimetuse all liikus välja igakuiselt, sh juba ammu enne rendiarve esitamist. Süüdistatavate versiooni kohaselt oleks X. justkui igakuiselt renti tasunud, aga arvet ei vormistatud. See ei ole usutav. Süüdistatavate väitel tasuti rendimakseid sularahas, s.o V.T maksis X. nimel J.G-le, kes oli OÜ G. juhatuse liige. Jääb arusaamatuks, miks oli vaja maksta renti sularahas, kui OÜ G. ise pidi OÜ-le M rendimakseid tasuma pangaülekannetega. Sularahatehingute kohta pole ühtegi tõendit (kassa sissetuleku-väljamineku orderid vmt). Kui tõesti sooviti arveldada sularahas, siis jääb arusaamatuks, miks ei võetud raha välja X. pangakontolt, ehkki X. pangakaart oli V.T valduses, ja miks oli vaja kanda raha pikema perioodi jooksul isiklikule kontole ja sealt see hiljem välja võtta. Tegelikult on näha, et valdavalt tarvitati isiklikele kontodele kantud raha ära kaardimakseid tehes, mitte ei võetud seda sularahas välja. Selliseid sularahasummasid, mis võimaldanuksid arveid tasuda, isiklikelt kontodelt välja ei võetud. Süüdistatavate väide, et arvete eest tasuti nende isiklikest sularahasäästudest, pole usutavad. Rendisuhte puudumisele viitab ka arvetel näidatud rendihind, mis on ebaproportsionaalselt kõrge, arvestades X. kasutatava pinna suurust võrdluses pinnaga, mida OÜ G. rentis OÜ-lt M.. Asjaolu, et pärast OÜ G. makseraskuste tekkimist tasuti mõned korrad rendimakseid X. arvelt, ei tähenda veel üürisuhte olemasolu varasemal perioodil. Olgu ka märgitud, et neid ülekandeid ei võetud raamatupidamises arvele sularahalaekumistena ja kõnealuseid summasid ei käsitleta süüdistuses omastatud rahana.
  5. Maakohus luges põhjendatult näilikeks ka montaažitööde arved. Nende tööde toimumise tõendamiseks esitasid V.T ja J.G kolm lepingut. Esiteks on tegemist väga üldsõnalise lepinguga, millest ei nähtu tehingu hind ega töö maksusumus. Sisuliselt ei anna leping informatsiooni selle kohta, kes, kunas ja millise summa eest töid tegi. Ülekannetest ei nähtu, kas need tehti montaažitööde eest. Lepingute olemus ja sõlmimise asjaolud ei ole usaldusväärsed. Pankrotihalduri ütluste kohaselt kinnitati talle, et X. ei tegele muu tegevusalaga ja ka pankrotimenetluse käigus ei ole õnnestunud koguda dokumente, mille alusel on D. teinud ülekanded. X. kontoväljavõttest nähtub, et D. lt on laekunud 45 570 eurot. Samas on X. ise selle väidetava teenuse osutamiseks OÜ-le G. maksnud 63 459 eurot. See on vastuolus äriloogikaga 20
(67)ja näitab tehingu näilikkust. Teiseks ilmneb X. pangakonto väljavõtetest, et OÜ G. arvete alusel ei ole reaalset tasumist toimunud. Arvetel näidatud summade ülekandmist ega sularahas väljavõtmist ei nähtu. Küll aga nähtub, et järjepidevalt on väikeste summade haaval tehtud ülekandeid märkega majanduskulu. Pärast on lihtsalt selle majanduskuluna omastatud raha kaetud montaažitööde arvetega. Kui nende arvete alusel toimus reaalne tasumine, siis jääb selgusetuks, miks need võeti raamatupidamises üles sularahakassa laekumistena, mis näidati majanduskuluna.
  1. Ka sõidukite rendiarved ei vasta tõele, kuna arvetel näidatud sõidukid oli liisinud OÜ G. , neid kasutati selle äriühingu huvides ja OÜ G. pidi tasuma ka liisingumakseid. Seda kinnitab ka asjaolu, et X. raamatupidamisdokumentides pole mingeid andmeid sõidukite kasutamiskulu kohta (nt kütusetšekke). J.G pangakonto analüüs näitab, et ajal, mil ta kandis enda pangakontodele X. raha, maksis ta sellelt arvelt OÜ G. nimel liisingmakseid, märkides selgitusse, maksed tehakse OÜ G. eest. Selle valguses tekib küsimus, miks ei esitatud igakuiselt rendiarveid, kui X. kontolt kanti igakuiselt välja majanduskuludena näidatud raha, ja miks oli vaja teha pankrotiprotsessi ajal arved tagantjärele. Rendiarvete kuupäevad on ajast, mil oli esitatud pankrotiavaldus.
  2. Selgelt alusetud on ka vallasjade soetamise kohta esitatud arved. Mööbel, õhksoojuspump, montaažipukk ja tali soetati
  3. aprilli
  4. a arve alusel. Selleks ajaks oli E.K. lepingu X. ga üles öelnud ja oli selge, et X. senise majandustegevusega jätkata ei saa. Jääb arusaamatuks, miks oli vaja neid esemeid soetada, kui sisuliselt puudus perspektiiv neid X. huvides kasutada. Soetatud esemete koguväärtus oli 21 000 eurot. Samal ajal ei tasutud X. võlga E.K. i ees, jätkamaks senist majandustegevust. Ka OÜ G. käibedeklaratsioonid ei kajasta süüdistatavate viidatud tehingute toimumist. Vahetult pärast esemete soetamist võõrandati need S.K. ga seotud äriühingutele. S. K. tegeleb äriühingute likvideerimisega. Esemete võõrandamisest X. tasu ei laekunud.
  5. V.T ja J.G ühine ja kooskõlastatud tegevus seisnes, selles, et nad X. juhatuse liikmetena otsustasid koos E.K. võlga mitte tasuda ja aktsepteerisid raha omastamist. V.T ülesandeks oli teha ülekandeid ja temal oli juurdepääs nii X. internetipanga kontole, samuti oli tema käes pangakaart. J.G organiseeris OÜ G. nimel näilike arvete koostamise selleks, et katta omastamisega tekitatud kassapuudujääk. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (I) Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine maakohtu otsuses 21
(67)
  1. Kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine ja selle tagajärg 1.
  2. Põhistamiskohustuse oluline rikkumine
  3. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et maakohtu otsuse pinnalt jääb paljuski ebaselgeks, millised asjaolud on kohus tuvastanud ja millised asjaolud lugenud vastavaks kuriteokoosseisu tunnustele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud KrMS § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse põhistamise kohustust. Kohtuotsuse põhiosa on väga raskesti jälgitav: see on loogiliselt struktureerimata ja sisaldab palju tõendamiseseme seisukohalt ebaolulist informatsiooni ning põhjendamatuid kordusi. Sageli jääb arusaamatuks, kust läheb piir tõendi sisu refereeringu ja kohtu tuvastatu vahel. Samal ajal on kohtu järeldused

§ 384lg-s 1 ette nähtud kuriteokoosseisu tunnustega seostamata.

Pahatihti tekib küsimus, millisel eesmärgil on kohus ühe või teise lausungi otsusesse kirjutanud. Tõendamiseseme asjaolusid käsitletakse läbisegi, rääkides kord ühest, siis teisest ja kolmandast, siis jälle esimesest ja nii korduvalt.

  1. Valdavas osas koosneb kohtuotsuse põhiosa tõendite refereeringutest, kusjuures sageli jääb arusaamatuks, millisel eesmärgil on kohus pidanud vajalikuks ühe või teise tõendi sisu otsuses kajastada, s.o milline on kohtu arvates käsitletava tõendusteabe seos tõendamisesemega. Kohati jääb mulje, et kohus on asunud lihtsalt toimikut otsusesse ümber kirjutama. Näiteks on kohtuotsuse lehekülgedel 9–11 on kirjeldatud X. äriregistri andmeid; öeldud seda, millised pangad vastasid pankrotimenetluses ajutise halduri järelepärimisele; tehtud lühikokkuvõte X.
  2. a majandusaasta aruandest; refereeritud pankrotihalduri aruannet X. võla kohta
  3. juuni
  4. a seisuga ning Maksu- ja Tolliameti andmeid äriühingu maksuvõla kohta; jutustatud ümber ajutise halduri aruandes antud hinnanguid X. majandusliku seisundi kohta; viidatud tsiviilasjas tehtud kohtuotsusele; antud ülevaade pankrotihalduri kuriteokaebuse ja tsiviilhagi sisust jne. Kohtuotsusest ei selgu aga ei see, kas kohus loeb kõik refereeritud tõendites kajastuvad asjaolud ka tuvastatuks, ega seegi, millise

§ 384lg 1 koosseisulise tunnusega üks või teine nendest asjaoludest seondub.

Samas on ilmne, et näiteks pankrotihalduri tegevuse kirjeldamisel ei saa olla menetletava kuriteo lahendamise seisukohalt tähtsust, samuti ei ole kuriteokaebus ega tsiviilhagi tõendid, mistõttu ei saa nendele tuginedes ka ühtki asjaolu tuvastada.

  1. Kohtuotsuse lehekülgedel 11–12 on käsitletud pangakontode vaatluse kohta koostatud protokolli ja X. pearaamatu väljavõtet ning nendest nähtuvaid andmeid selle kohta, kui palju raha kanti X. pangakontolt V.T ja J.G isiklikele kontodele. Kohe seejärel on kohus teinud otsuse leheküljel 12 järelduse, et süüdistatavate tehtud ülekanded olid põhjendamatud ja viisid X. maksejõuetuseni. Sisulist põhjendust ülekannete alusetuse ega põhjusliku seose kohta kohus enne sellise järelduse märkimist kohus aga ei esita.
  2. Kohtuotsuse lehekülgedel 12–37 ja osalt ka hiljem on refereeritud, kannatanu esindaja, tunnistajate ja süüdistatavate ütlusi, eristamata seejuures menetluseseme seisukohalt olulist ja ebaolulist teavet. Suuresti ebaselgeks jääb seegi, millised refereeritud ütlustes kajastuvad asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millised mitte. Osal juhtudest ütleb kohus selle välja, sageli aga mitte. Mõnikord on mingit tõendusteavet korratud mitu korda. Nii kajastuvad E.K. i ütlused selle 22

(67)kohta, et tema ei ole X. t glögi ostnud ja et glögi tegid nad ise, kohtuotsuses neljal korral ehk lehekülgedel 21, 42, 43 ja
  1. Ühtlasi jääb arusaamatuks, miks on glögi ostmine või mitteostmine tõendamiseseme seisukohalt üldse oluline.
  2. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tõendite refereerimine kohtuotsuses ei ole käsitatav tõendite analüüsina ega otsuse põhjendustena. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest, ei nõua KrMS § 312 p-d 1–3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-22-10, p-d 8.1–8.2 ja
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 7.3) Seega polnud maakohtul mingit vajadust anda otsuses ülevaadet kriminaalasjas kogutud tõendite sisust, seostamata tõendi sisu seejuures konkreetse tõendamiseseme asjaoluga.
  7. Maakohtu enda põhjendused paiknevad valdavalt n-ö üksikute saarekestena tõendirefereeringute meres, eristudes muust tekstist mõnikord sellega, et kohus on need alla jooninud. Tollest võttest pole aga otsuse loetavuse tagamiseks kuigivõrd palju abi. Maakohtu otsuse ülesehitus ei ole suuresti mitte tõendamiseseme-põhine, vaid tõendipõhine. See tähendab, et kohus ei liigu oma käsitluses enamasti mitte ühelt tõendamiseseme asjaolult teisele ega näita ära, millised tõendid seda asjaolu kinnitavad või kummutavad, vaid hoopis ühelt tõendilt teisele, püüdes hinnata, milliseid asjaolusid see tõend võiks tõendada. Taoline struktuur muudab kohtuotsuse väga raskesti loetavaks. Muu hulgas on see tinginud ka selle, et maakohus tegeleb nii mõnigi kord ühe ja sama faktilise asjaolu tõendatuse hindamisega asjatult mitu korda. Näiteks on kohus kahel korral (ühel juhul otsuse lehekülgedel 11–12 ja teisel korral otsuse lehekülgedel 14–15) lahendanud küsimust, kui palju X. raha süüdistatavad enda kontodele üle kandsid ja millise summa ulatuses ühingu pangakaarti enda tarbeks kasutasid. Esimesel juhul tehti seda PPA vaatlusprotokollile ja teine kord pankrotihalduri A. Tammeri ütlustele tuginedes. Oma seisukohta, et OÜ G. ei müünud E.K. X. pressi ja püreemasina lisatarvikuid, on maakohus selgitanud nii otsuse leheküljel 21, 31, 42 kui ka
  8. Sellest, et X. ei müünud E.K. külmutatud marju räägib maakohus nii otsuse leheküljel 19, 21, 42, 43 kui ka 44 (alati ei ole küll aru saada, kus on tegemist kohtu järeldusega ja kus pelgalt tõendi refereerimisega). Seejuures jääb maakohtu otsuses sedavõrd suurt tähelepanu leidnud külmutatud marjade müügi seos V.T-le ja J.G-le esitatud süüdistusega üsnagi ebaselgeks. Lätis pastaliini ehitusel tehtud montaažitööde arvete alusetust on kohus põhjendanud vähemalt kahes erinevas kohas: kohtuotsuse lehekülgedel 29 ja 40–
  9. Samas on kõnealuseid montaažitöid puudutavaid tõendeid refereeritud lisaks mujalgi kohtuotsuses. V.T väljastatud
  10. aprilli
  11. a arve nr 240 alusetuse tuvastas kohus nii kohtuotsuse leheküljel 42 kui ka leheküljel 44 (samas selgitamata, miks see tõendamiseseme seisukohalt oluline on). Seda loetelu võiks jätkata.
  12. Sisult on maakohtu põhjendused valdavalt küllaltki pinnapealsed ja lünklikud. Muu hulgas pole otsuses üldse mingit põhjendust süüdistatavate teo ja

§ 384lg 1 koosseisulise tagajärje (võlgniku maksejõuetus) vahelise põhjusliku seose kohta. Samal ajal on maakohus pööranud 23

(67)tarbetult suurt tähelepanu X. ja E.K. i lepinguliste suhete detailidele, sh E.K. i nõude täpsele suurusele, millel pole menetletavas kriminaalasjas erilist tähtsust (oluline on vaid see, et X. oli süüdistuses märgitud perioodil võlgnik). Süüdistatavate tahtluse vormi puhul on maakohus viidanud kord otsesele tahtlusele (lk 45), teisal jälle kavatsetusele (lk 46). Maakohus on väljendanud küsitavaid seisukohti ka mõningate tõendite usaldusväärsuse kohta. Nii leidis kohus otsuse leheküljel 24, et tunnistaja M.R. ütlusi ei saa „täies ulatuses“ usaldusväärse tõendina arvestada ja et tema ütlused olid „mõnes aspektis“ kallutatud. Kohtu ainukene põhjendus sellise järelduse tegemisel oli see, et M. R oli J.G-ga samas äriühingus. Ühest küljest ei ole selline põhjendus kuigivõrd veenev, samas ei nähtu maakohtu otsusest sedagi, millises osas kohus M. R ütlustega ei arvestanud ja kas ning kuidas kohtu hinnang M. R ütlustele mõjutas kohtu lõppjäreldusi.
  1. Käsitlemata üksikasjalikult kõiki maakohtu otsuse põhiosa puudusi, asub ringkonnakohus eelneva põhjal seisukohale, et esimese astme kohtu vead oma otsuse argumenteerimisel olid sellised, mis annavad alust rääkida kriminaalmenetlusõiguse (KrMS § 3051 lg 1) olulisest rikkumisest KrMS § 339 lg 2 mõttes. 1.
  2. Rikkumise kõrvaldatavus apellatsioonimenetluses
  3. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui maakohtu otsuse põhistusvead on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses, peab ringkonnakohus igal üksikjuhul hindama, kas tal on võimalik kriminaalasi ise lahendada või tuleb see saata maakohtule uueks arutamiseks. Juhul kui ei ole ülekaalukaid põhjuseid, mis eeldaksid kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist, tuleb ringkonnakohtul kriminaalasi ise ära lahendada. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 701) Kolleegium leiab, et menetletavas asjas tuvastatud kohtuotsuse põhistamise kohustuse rikkumine on võimalik KrMS § 341 lg 3 mõttes kõrvaldada apellatsioonimenetluses, kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmata. Ringkonnakohus põhjendab seda seisukohta järgmiselt.
  6. Esiteks tuleb silmas pidada, et ehkki maakohtu siseveendumuse jälgimine on otsuse põhjenduste pinnalt vaevarikas, pole see täiesti võimatu. Lugedes kohtuotsuses kirjeldatud tõendite sisu ja kohtu vahekommentaare, võib maakohtu arusaamade kujunemist selles asjas paljuski vähemalt aimata.
  7. Teiseks ei saa maakohtule suures plaanis ette heita mitte niivõrd tõenditele antud hinnangu ja järelduste ebaõigsust, kuivõrd suutmatust otsusesse piisavalt arusaadavalt kirja panna, kuidas sellise hinnangu ja järeldusteni jõuti. Tõendite lähem analüüs näitab kolleegiumi arvates seda, et maakohtu lõppjäreldused on olulises osas nõustumisväärsed. Maakohus tegi süüdimõistva otsuse ja valdavas osas süüdistusest jäävad süüdistatavad süüdi ka ringkonnakohtus. Olukorras, kus seadus lubab apellatsioonimenetluses asendada isegi maakohtu õigeksmõistva otsuse süüdimõistva otsusega (KrMS § 340 lg 4 p 2), peab seda enam olema põhimõtteliselt lubatav ka süüdimõistmise põhjenduste asendamine uutega. 24
(67)
  1. Kolmandaks on tähtis, et menetletavas asjas pole ringkonnakohtul maakohtu vigade parandamiseks vaja koguda ega vastu võtta täiendavaid tõendeid. Seega ei saa ringkonnakohtu põhjenduse aluseks olevad tõendid ja neile antav hinnang tulla süüdistatavatele ja kaitsjale üllatuslikuna. Vead maakohtu otsuse põhistamisel ei mõjutanud maakohtus toimunud tõendite uurimise seaduslikkust ega takista ringkonnakohtul maakohtus uuritud tõendeid otsuse põhistamisel kasutada (välja arvatud käesoleva osa alaosas 2 toodud erandid, mis aga ei halvenda süüdistatavate olukorda). (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 705–706)
  4. Neljandaks pole tähtsusetu seegi, et käesoleva kriminaalasja kohtuliku uurimise maht esimese astme kohtus oli üsna arvestatav ja kohtuliku uurimise kordamine kriminaalasja uuel arutamisel oleks menetlusökonoomiliselt küllaltki koormav. Seejuures pole maakohtu menetluslikud rikkumised seotud mitte kohtuliku uurimise, vaid kohtuotsuse koostamisega. Seetõttu oleks kriminaalasja täiemahuline uus arutamine maakohtus tuvastatud vea kõrvaldamiseks suuresti tarbetu. Samas pole kolleegiumil piisavat veendumust, et kriminaalasja saatmine maakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse koostamiseks oleks tulemuslik.
  5. Eeltoodud põhjustel teeb ringkonnakohus selles kriminaalasjas ise uue otsuse vaatamata sellele, et maakohus rikkus kohtuotsuse põhistamise kohustust. Ringkonnakohus asendab maakohtu põhjendused uutega. Need on toodud käesoleva otsuse II ja III osas. Seejuures peab kolleegium silmas ka apellatsioonis märgitut. Seega on otsuse II ja III osas toodud uus tervikpõhjendus mõeldud ka vastuseks apellandi väidetele, isegi kui neile väidetele otsesõnu viidatud ei ole. Samas märgib kolleegium seda, et osa apellandi väidetest puudutavad X. ja E.K. i vahelise võlasuhte selliseid asjaolusid, millest süüdistatavate teo koosseisupärasus otsustaval määral ei sõltu: V.T ja J.G süüdistatakse X. , mitte viimase võlausaldaja E.K. i varalise seisundi kahjustamises. Näiteks pole asja lahendamise seisukohalt tähtsust apellatsioonis käsitletud küsimusel, kas X. müüs E.K. külmutatud marju.
  6. Lubamatud tõendid
  7. Ehkki apellant sellele ei osuta, peab kolleegium KrMS § 331 lg-st 3 juhindudes vajalikuks märkida, et prokuratuur on kohtule esitanud ja maakohus vastu võtnud ning ka otsuse põhistamisel kasutanud üht tõendit, mida ei saa pidada lubatavaks. Nimelt on kohus oma otsuse lehekülgedel 15 ja 16 süüdistatavate süüditunnistamise põhistamisel tuginenud mh kirjalikele vastustele, mis J.G andis
  8. juulil 2012 pankrotimenetluses pankrotihalduri poolt
  9. juunil 2012 esitatud küsimustikule (KoTo, kd 2, tl 166–169). Kolleegium märgib, et kõnealuse küsimustiku saatis pankrotihaldur J.G-le ja V.T-le pankrotiseaduse (PankrS) § 22 alusel ning sellele vastamine oli J.G jaoks PankrS § 85 lg 1 ja § 87 lg 1 kohaselt sunni (PankrS § 89) ähvardusel kohustuslik. Riigikohus on asunud seisukohale, et seletusi, mis isik on andnud teises menetluses sunniviisiliselt, ei saa kriminaalmenetluses isiku süüstamiseks tõendina kasutada (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. oktoobri
  11. a otsus asjas nr 3-1-1-57-07, p-d 14–17 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  12. märtsi
  13. a määrus asjas nr 3-4-1-15-10, p 27). Järelikult ei ole J.G vastused pankrotihalduri
  14. juuni
  15. a 25
(67)küsimustikule käesolevas kriminaalmenetluses J.G ja V.T süüstava tõendina lubatavad ja sel eesmärgil ei saa nendele kohtuotsuses tugineda.
  1. Ringkonnakohus leiab, et ka maakohtu osutatud viga on apellatsioonimenetluses kõrvaldatav. Kõnealune tõend tuleb tõendikogumist välja jätta. Ringkonnakohus sellele ei tugine ja seda ei arvesta.
  2. Samuti ei arvesta kolleegium X. pankrotihalduri ütluste ja tema koostatud dokumentides (aruanded) kajastuvaga selles osas, milles need ei kajasta mitte haldurile (pankrotimenetluses) teatavaks saanud faktilisi asjaolusid, vaid tema eriteadmistel põhinevaid arvamusi ja hinnanguid. Riigikohus on asunud seisukohale, et kuna pankrotihaldur pole ekspert ja tema poolt nii aruandes kui ka ettekandes avaldatud arvamus pole kriminaalmenetluses nõutavas tõendivormis, on tegu lubamatute tõenditega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-85-11, p 25.1). Samas peab märkima, et ka maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks oma järelduste tegemisel tuginenud pankrotihalduri arvamusele. (II) V.T ja J.G süüdistusest

§ 384lg 1 järgi 84.

Süüdistatavatele etteheidetava teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 384

lg 1 nägi ette karistuse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse või seda asendava organi, samuti nõukogu liikme poolt võlgniku vara teadva hävitamise, kahjustamise, raiskamise, põhjendamatu kinkimise, loovutamise või välismaale paigutamise eest või põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste andmise või ühe võlausaldaja teisele eelistamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või tema maksejõuetus. 85. 1. jaanuarist 2015 praeguseni kehtiv

§ 384

lg 1 sätestab vastutuse füüsilisest isikust võlgniku, tema seadusliku esindaja või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liikme poolt võlgniku varalise seisundi teadva kohustustevastase kahjustamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või maksejõuetus. 86.

§ 384

lg-st 2 tulenes varem ja tuleneb ka praegu objektiivne karistatavauseeldus, mille kohaselt karistatakse sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud teo eest üksnes siis, kui kohus on välja kuulutanud võlgniku pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse raugemise tõttu. 1. Koosseisuväline karistatavuseeldus: võlgniku pankrot (

§ 384lg 2) 87.

Tartu Maakohtu

  1. septembri
  2. a määrusega asjas nr 2-12-18358 kuulutati välja OÜ M. (varasema ärinimega X. OÜ) pankrot (KoTo, kd 4, tl 24 jj). Sama kohtu
  3. oktoobri
  4. a määrusega lõpetati OÜ M. pankrotiavalduse menetlus raugemise tõttu (KoTo, kd 4, tl 63 jj). See kohtumäärus on jõustunud. Järelikult on

§ 384lg-s 2 sätestatud eeltingimus sama paragrahvi esimese lõike kohaldamiseks täidetud. 26

(67)
  1. Objektiivne koosseis 2.
  2. Eriline isikutunnus 88.

§ 384

lg 1 kohaselt saab selles sättes ette nähtud kuriteo eest vastutada üksnes füüsilisest isikust võlgnik (alates

  1. jaanuarist 2015 ka tema seaduslik esindaja) või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse või seda asendava organi, samuti nõukogu liige. 2.1.
  2. V.T ja J.G kui X. juhtorgani liikmed
  3. X. osaühinguna (ÄS § 135 lg 1) oli eraõiguslik juriidiline isik (TsÜS § 25). V.T ja J.G olid
  4. novembrist 2009 kuni
  5. juulini 2012 selle juriidilise isiku juhatuse liikmed (KoTo, kd 2, tl 47). Juhatus on TsÜS § 31 lg 2 ls 1 kohaselt juriidilise isiku juhtorgan. Järelikult olid V.T ja J.G X. kui juriidilise isiku juhtorgani liikmed

§ 384lg 1 mõttes.

2.1.

  1. X. kui võlgnik
  2. Võlgnik

§ 384

lg 1 mõttes on võlasuhte (VÕS § 2 lg 1) kohustatud pool ehk isik, kellel on vähemalt üks võlausaldaja. Kuna

§ 384

lg 1 järgi on karistatav üksnes võlgniku varalise seisundi kahjustamine, peab võlasuhe, millest tulenevalt saab isiku võlgnikuks lugeda, olema tekkinud enne koosseisuteo toimepanemist.

  1. Süüdistuse kohaselt oli X. FIE E.K. ees lepingulisest võlasuhtest tulenev 110 848 euro 1 sendi suurune võlg, mis tekkis ajavahemikus
  2. detsembrist 2010 kuni
  3. jaanuarini
  5. Seda, et X. oli E.K. võlgu, tõendavad esmalt FIE E.K.ltsi (T. talu) arved X. (KoTo, kd 1, tl 148–178) koostoimes asjaoluga, et puuduvad tõendid nende arvete (täieliku) tasumise kohta. Kõnealuste arvete õigsust pole kahtluse alla seatud. X. võlgnevust E.K. i ees on oma ütlustes möönnud ka J.G (vt nt KoTo, kd 5, tl 104 pöördel) ja teatud reservatsioonidega V.T (KoTo, kd 5, tl 154 pöördel–156), ehkki süüdistatavate arvates oli võlgnetav summa süüdistuses märgitust oluliselt väiksem. Võlgnevust kinnitab ka V.T, J.G ja E.K. i
  6. detsembril 2011 allkirjastatud võlatunnistus, mis on pealkirjastatud kui „võlakiri“ (KoTo, kd 2, tl 145). Tartu Maakohtu
  7. novembri
  8. a otsusega asjas nr 2-13-7317 tunnustati E.K. i nõuet X. pankrotimenetluses summas 100 000 eurot (KoTo, kd 6, tl 148).
  9. Järelikult oli X. alates
  10. detsembrist 2010 käsitatav võlgnikuna

§ 384lg 1 mõttes.

Samast kuupäevast olid V.T ja J.G juriidilisest isikust juhtorgani liikmed ehk

§ 384lg-s 1 ette nähtud erilisele isikutunnusele vastavad subjektid.

94. Seda, kas X. oli

§ 384lg 1 tähenduses võlgnik ka enne 30.

detsembrit 2010, ei saa käimasolevas menetluses tuvastada, sest süüdistuses ühelegi X. varasemale võlasuhtele ei osutata. Tulenevalt KrMS § 268 lg-test 1 ja 5 saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid 27

(67)ja kohtul ei ole võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada (vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p 21).
  3. Süüdistuses ja maakohtu otsuses on V.T-le ja J.G-le

§ 384lg 1 järgi ette heidetud X.

pangakontolt tehtud ülekandeid, kaardimakseid ja sularaha väljavõtte, mis leidsid aset perioodil

  1. juunist 2010 kuni
  2. juulini 2012 (vt käesoleva otsuse punkt 3). Seega jääb osa süüdistatavatele inkrimineeritavast käitumisest aega enne
  3. detsembrit
  4. Kuna enne märgitud kuupäeva polnud X.

§ 384

lg 1 mõttes võlgnik, ei vastanud V.T ega J.G sel ajal ka

§ 384

lg-s 1 ette nähtud erilisele isikutunnusele: nad polnud juriidilisest isikust juhtorgani liikmed. Järelikult tuleb süüdistatavad käitumises, mis süüdistuse kohaselt leidis aset perioodil 1. juunist kuni 29. detsembrini 2010, sõltumata muudest asjaoludest kuriteo tuvastamatuse tõttu

§ 384lg 1 järgi õigeks mõista.

96. Ühtlasi ei saa süüdistatavate kõnealust käitumist X. kontoraha kasutamisel – olenemata raha kasutamise otstarbest – kvalifitseerida ka omastamisena

§ 201järgi.

Seda seetõttu, et süüdistuse järgi toimus X. vara käsutamine V.T ja J.G kui X. ainukeste osanike ühisel nõusolekul. Osaühingu vara pööramine toimepanija või kolmanda isiku kasuks osaühingu kõigi osanike nõusolekul, pole

§ 201

mõttes ebaseaduslik ega seega ka omastamisena karistatav (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p-d 14–16).
  3. Kuna süüdistuse ja selle aluseks olevate tõendite kohaselt süüdistatavad
  4. ja
  5. detsembril 2010 ühtegi neile etteheidetavat väljamakset X. varast ei teinud, räägib kolleegium edaspidi lihtsuse mõttes üksnes süüdistatavate käitumisest aastatel 2011 ja
  6. 2.
  7. X. varalise seisundi (vara) kohustustevastane kahjustamine
  8. Süüdistuse kohaselt kahjustasid V.T ja J.G X. vara (varalist seisundit) kokkuvõtlikult sellega, et võtsid 129 661 eurot 78 senti X. raha endale, kandes seda äriühingu pangakontolt enda tarbeks isiklikele pangakontodele, võttes X. kontolt endale sularaha ja tasudes äriühingu pangakaardiga isiklikke kulusid. Süüdistatavad ja nende kaitsja vaidlevad aga süüdistusversioonile vastu, väites, et süüdistuses märgitud rahasumma tarvitati X. ettevõtluskuludeks.
  9. Tulenevalt käesoleva otsuse alaosas 2.1.2 märgitust, hindab ringkonnakohus järgnevalt üksnes seda, kas X. varalise seisundi kohustustevastase kahjustamisena on käsitatavad need süüdistuses märgitud kulutused, mis V.T ja J.G tegid X. varast alates
  10. detsembrist 2010 (ehk aastatel 2011 ja 2012), s.o ajast, mil V.T-st ja J.G-st said juhtorgani liikmed. 2.2.
  11. Varalise seisundi (vara) kohustustevastasest kahjustamisest üldiselt 28

(67)100.

§ 384

lg-s 1 ette nähtud koosseisupärane tegu seisneb võlgniku varalise seisundi kohustustevastases kahjustamises. Ka enne 1. jaanuari 2015 oli

§ 384lg 1 järgi karistatav mh võlgniku vara kahjustamine.

Varana

§ 384lg 1 mõttes on käsitatav isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum Ts

ÜS § 66 mõttes. Võlgniku varalise seisundi (vara) kahjustamisena

§ 384

lg 1 tähenduses on käsitatav mh ka see, kui võlgnikust osaühingu juhatuse liige vähendab võlgniku vara väärtust sel teel, et kasutab äriühingu vara mitte äriühingu huvides, vaid isiklikuks otstarbeks, näiteks kui ta kannab (laseb kanda) äriühingu pangakontol oleva raha alusetult (samaväärse vastusoorituseta) enda isiklikule või kolmanda isiku pangakontole. 101. Ühtlasi on juhatuse liikme selline käitumine

§ 384lg 1 tähenduses kohustustevastane, rikkudes Ts

ÜS §-s 35 ja ÄS § 187 lg-s 1 ette nähtud osaühingu juhatuse liikme üldisest hoolsuskohustusest tulenevat käitumisstandardit. Viimane eeldab eeskätt seda, et äriühingu juhatuse liige toimiks ühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Samuti oleks juhatuse liikme kõneksolev käitumine vastuolus TsÜS §-s 35 fikseeritud juhatuse liikme lojaalsuskohustusega, mis eeldab muu hulgas, et juhatuse liige ei oleks oma otsuse tagajärgedest isiklikult huvitatud, väldiks juriidilise isiku juhtimisel enda ning juriidilise isiku huvide konflikti ega eelistaks isiklikke huve äriühingu omadele. (Vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-43-13, p 27 ja tsiviilkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-113-16, p 15.) Riigikohus on leidnud sedagi, et olukorras, kus juhatuse liige on äriühingu pangakontolt võtnud välja sularaha ning ei ole tõendanud, et väljavõetud sularaha on kasutatud äriühingu huvides, on ta rikkunud äriühingu vara hoidmise kohustust (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-113-16, p 18). Äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine oli süüdistuses käsitletud ajal ja on ka praegu käsitatav juriidilisest isikust võlgniku vara (varalise seisundi) kahjustamisena

§ 384lg 1 tähenduses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24.

septembri

  1. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 33). 2.2.
  2. X. raha üleminek süüdistatavatele
  3. Politsei- ja Piirivalveameti
  4. veebruari
  5. a protokoll V.T , J.G ja X. pangakontode väljavõtete vaatluse kohta (KoTo, kd 3, tl 1–49) koos vaadeldud kontoväljavõtetega (lisatud
  6. köitele CD-R plaadil) võimaldavad tuvastada, et aastatel 2011 ja 2012 (kuni
  7. juulini 2012) kanti X. pangakontolt raha nii V.T kui ka J.G isiklikele pangakontodele, samuti võeti X. pangakaardiga äriühingu pangakontolt välja sularaha ja tehti kaardimakseid mitmes välisriigis. Täpsemalt tuvastab ringkonnakohus viidatud tõendite alusel järgmised faktilised asjaolud: 1) ajavahemikus
  8. jaanuarist 2011 kuni
  9. juulini 2012 kanti X. pangakontolt V.T isiklikele pangakontodele kokku 129 250 eurot. Kõigil juhtudel oli maksekorraldusse selle selgituseks märgitud „majanduskulu“. Samal perioodil kanti V.T isiklikelt pangakontodelt X. pangakontole 27 400 eurot. Seega kõneksoleval ajavahemikul 29

(67)kanti X. pangakontolt V.T 101 850 eurot, mida X. pangakontole ei tagastatud; pangakontodele kokku 2) ajavahemikus
  1. novembrist 2011 kuni
  2. juunini 2012 kanti X. pangakontolt J.G isiklikule pangakontole 40 550 eurot. Kõigil juhtudel oli maksekorralduse selgitusse märgitud „majanduskulu“; 3) ajavahemikus
  3. augustist 2011 kuni
  4. aprillini 2012 võeti X. pangakaardiga äriühingu pangakontolt kokku seitsmel korral välja kokku 5450 eurot. Nii
  5. augustil,
  6. oktoobril ja
  7. novembril 2011 kui ka
  8. veebruaril,
  9. märtsil ja
  10. aprillil 2012 on lisaks sularaha väljavõtmisele X. pangakontolt toimunud ka sularaha sissemaks V.T pangakontole ja seda enamasti ligilähedaselt sama suures summas, kui X. pangakontolt samal päeval sularaha välja võeti; 4) ajavahemikus
  11. märtsist 2011 kuni
  12. jaanuarini 2012 tehti X. pangakaardiga Araabia Ühendemiraatides, Ühendkuningriigis, Rootsis ja Hispaanias tehinguid 5654 euro ja 85 sendi väärtuses.
  13. Süüdistusest järeldub, et prokuratuur ei heida V.T-le ja J.G-le X. varalise seisundi kahjustamist ette mitte kogu isiklikele pangakontodele kantud ja X. pangakontole tagastamata jäetud rahasumma ulatuses. Sellest on maha arvatud V.T ja J.G pangakontodelt tehtud maksed, mis ka prokuratuuri hinnangul on seotud X. majandustegevusega. V.T pangakontolt tehti prokuratuuri arvates selliseid makseid kogusummas 28 697 eurot 96 senti ja J.G pangakontolt 2710 eurot 72 senti. Seega tuleb kolleegiumil järgnevalt lahendada küsimus, kas aastatel 2011–2012 X. pangakontolt tehtud ülekanded, kaardimaksed ja sularahaväljavõtud kogusummas 122 096 eurot 17 senti (101 850 – 28 697,96 + 40 550 – 2710,72 + 5450 + 5654,85) olid seotud X. huvides tehtud kuludega või mitte. 2.2.
  14. X. raha süüdistatavatele ülemineku põhjenda(ma)tusest
  15. V.T ja J.G ei ole eitanud süüdistuses välja toodud pangaülekannete tegemist X. pangakontolt isiklikele pangakontodele. Samuti pole vaidluse all sularaha väljavõtmise ja kaardimaksete tegemise fakt. Samas väidavad süüdistatavad, et kogu X. t nende kontodele laekunud raha oli kas hüvitis varem isiklikust rahast X. huvides tehtud kulutuste eest või ettemaks edaspidi X. tarbeks tehtavate kulutuste eest.
  16. Kohtupraktikas on eeskätt maksusüütegude menetlemise kontekstis välja kujunenud seisukoht, et süüdistatav, kes väidab, et äriühingu poolt nõuetekohaste algdokumentideta välja makstud raha kasutati äriühingu huvides, peab oma väite õigsust tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse selle kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  17. jaanuari
  18. a otsus asjas nr 3-1-1-47-07, p 23;
  19. detsembri
  20. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 16.7;
  21. jaanuari
  22. a otsus asjas nr 3-1-1-133-13, p 23 ja
  23. oktoobri
  24. a otsus asjas 30
(67)nr 3-1-1-48-14, p 50). Kolleegiumi arvates on sama põhimõte kohaldatav ka menetletavas kriminaalasjas. See tähendab seda, et olukorras, kus V.T ja J.G väidavad, et nende isiklikele pangakontodele kantud X. raha kasutati ikkagi selle äriühingu huvides, lasub neil ka kohustus seda väidet usutavalt tõendada. Siinkohal tuleb silmas pidada, et panga arvelduskontol olev raha kuulub nõudena panga vastu kontoomanikule ehk VÕS §-s 709 nimetatud makseteenuse lepingu poolele (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.1). Seega eelduslikult tähendab see, kui äriühingu juhatuse liige kannab raha äriühingu pangakontolt enda või kolmanda isiku pangakontole, seda, et ta võtab äriühingu raha endale (annab kolmandale isikule). Selliseks äriühingu vara endale võtmiseks või kolmandale isikule andmiseks peab olema äriühingu tegevuse seisukohalt põhjendatud alus, mida juhatuse liige peab vajadusel suutma ära näidata. Teisisõnu on raha kandmine äriühingu pangakontolt juhatuse liikme pangakontole selline fakt, mis mõjutab ka kriminaalmenetluses tõendamiskoormist, pannes juhatuse liikmest süüdistatavale kohustuse tõendada või vähemalt muuta usutavalt kontrollitavaks rahaülekande õigusliku aluse olemasolu.
  3. Kui punktis 103 osutatud summad välja arvata, siis ei nähtu V.T ja J.G isiklike pangakontode väljavõtetelt, et nendele kontodele X. t „majanduskuluna“ üle kantud raha oleks edaspidi kasutatud selleks, et teha makseid, mis seostuksid X. tegevusega. Valdavalt on X. t laekunud raha kasutatud ilmselgelt isiklikuks tarbeks. (Vt lähemalt KoTo, kd 3, tl 17–48) Samuti ei nähtu pangakonto väljavõtetelt, et V.T või J.G oleksid millalgi varem teinud isiklikelt kontodelt X. kulude katteks selliseid ülekandeid, mille hüvitamiseks pidanuks X. kandma nende kontodele süüdistuses märgitud rahasumma. Pole ka kuludokumente, millest nähtuks see, milleks kasutati X. pangakaardiga äriühingu pangakontolt võetud sularaha või mille eest tasuti ühingu pangakaarti kasutades süüdistuses märgitud välisriikides. Süüdistatavad ja kaitsja on küll esitanud väite, et sellised kuludokumendid (sularaha ostuarved) olevat olemas olnud ja ka pankrotihaldurile esitatud, kuid see väide on usaldusväärselt tõendamata ja paljasõnaline. Pole alust arvata, et eksisteerinuks veel mingid X. raamatupidamisdokumendid peale nende, mis pankrotihaldur A. Tammer kohtueelsele menetlejale üle andis ja millest menetleja kriminaalasja juurde koopiad tegi (vt KoTo, kd 3, tl 1 ja 49) Süüdistatavate versiooni täiendavatest kuludokumentidest kinnitavad vaid nende palgatud pankrotinõustaja-esindaja S.K. ütlused (KoTo, kd 5, tl 66 pöördel–67). Samas kui lugeda S.K. teisesküsitluses antud ütlusi (KoTo, kd 5, tl 67 pöördel–75 pöördel), siis olid need olulistes küsimustes põiklevad (mõnikord keeldus tunnistaja prokurörile üldse vastamast), kohati lausa pilkavad (piirnedes kolleegiumi hinnangul lõiguti lausa õigusemõistmise naeruvääristamisega), mõjudes kokkuvõttes olulistes küsimustes äärmiselt ebausaldusväärsetena. Lisaks peab märkima, et isegi, kui oleks tuvastatud süüdistatavate väidetud sularaha ostuarvete olemasolu, ei kinnitaks need veel automaatselt süüdistatavatele X. varast tehtud väljamaksete seost äriühingu tegevusega. 2.2.3.
  4. Kaitseversiooni ja selle kohta käivate süüdistatavate ütluste üldisest usaldusväärsusest (sh elulisest usutavusest) 31
(67)
  1. Süüdistatavate ütluste kohaselt kandsid nad X. kulusid, mille kompenseerimiseks X. nende pangakontodele makseid tegi ja mille katteks nad ühingu kontolt sularaha võtsid ning ühingu kaardiga makseid tegid, (valdavalt) oma sularahasäästudest.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul diskrediteerib kaitseversiooni, mille kohaselt tehti süüdistuses märgitud summade arvel kulutusi X. huvides, esmalt juba see, et kumbki süüdistatav ei suutnud maakohtus ütlusi andes vähegi usutavalt selgitada, miks oli X. tegevuskulude eest vaja tasuda sedavõrd tavapäratul kombel juhatuse liikmete isiklike sularahasääste kasutades ja neid siis kas tagantjärele või ka etteulatuvalt äriühingu pangakontolt tehtavate maksetena juhatuse liikmetele kompenseerides. Siinkohal tuleb silmas pidada, et praegu ei ole kõne all mitte n-ö pisikulude katmine. X. ülekanded juhatuse liikmete pangakontodele moodustasid olulise osa äriühingu käibest. Ühtlasi ei olnud tegemist ühe või mõne juhtumiga, sest aastatel 2011–2012 tehti X. pangakontolt V.T ja J.G pangakontodele kaugelt rohkem kui sadakond ülekannet (vt KoTo, kd 3, tl 12–15). Prokurör on juhtinud tähelepanu ka tõigale, et X. pangakontolt tehti ülekanne V.T isiklikule pangakontole tavaliselt siis, kui V.T pangakonto jääk hakkas lähenema nullile. Juba see tekitab kahtluse ülekannete seotusest X. kuludega.
  3. Süüdistatavate ütlused oma isikliku vara X. huvides kasutamise kohta on silmatorkavalt ebamäärased, laveerivad ja kohati sisemiselt vastuolulised. Sageli viitasid süüdistatavad ütlusi andes, et nad ei mäleta üht või teist asjaolu, ehkki tegemist oli faktidega, mille unustamine on pigem ebatõenäoline. Nii mõnigi kord püüdsid süüdistatavad oma ütlusi ristküsitluse vältel kohandada vastavalt sellele, kuidas nende varasemate ütluste usutavus löögi alla sattus. Samas üritati ütlusi andes jääda võimalikult ebamääraseks, mis tõenäoliselt teenis eesmärki vältida enda „sisserääkimist“. Olgu eelmärgitu ilmestamiseks toodud mõned väljavõtted süüdistatavate ütlustest selle kohta, miks kanti X. raha juhatuse liikmete isiklikele pangakontodele. Andmaks paremini edasi süüdistatavate ütluste üldist stiili ja „kujunemislugu“ ristküsitluse käigus, on need väljavõtted pisut pikemad, kui tavapäraselt oleks ehk paslik kohtuotsuses ära tuua. Kolleegiumi arvates aitavad aga mahukamad tsitaadid praegusel juhul „kuivast“ ja lühikesest refereeringust paremini kaasa selle mõistmisele, miks ei saa süüdistatavate ütlusi ja nendel rajanevat kaitseversiooni uskuda.
  4. Vastates prokuröri küsimustele, märkis V.T mh järgmist (KoTo, kd 5, tl 156 jj): 32
(67)[…] […] […] 33
(67)[…] 111. J.G, vastates prokuröri küsimustele, märkis ristküsitlusel mh järgmist (KoTo, kd 5, tl 111 pöördel jj): 34
(67)[…] […] […] 35
(67)[…] 36
(67)[…]
  1. Kolleegium märgib, et süüdistatavate osundatud ütlused, aga ka nende andmise stiil kõnelevad paljuski iseenda eest ja paraku mitte kaitseversiooni kasuks. Niisiis olevat kummalgi süüdistataval olnud isiklik sularahavaru (J.G sõnutsi oli tal „kotiga raha“, teisal antud ütlustes nimetas ta ka seda, et tema säästud paiknesid „kapis sularahas“ – KoTo, kd 5, tl 111). Selle sularahavaru päritolu osas jäid nii V.T kui ka J.G üsnagi kidakeelseks ja üldsõnaliseks (vt J.G ütlusi KoTo, kd 5, tl 111 ja V.T ütlusi KoTo, kd 5, tl 156 pöördel). Kõnealuse isikliku sularahavaru arvel olevat kantud X. tegevuskulusid. X. pangakontolt süüdistatavate isiklikele kontodele tehtud ülekanded olevat olnud mõeldud kompenseerima neid isiklikust rahast tehtud kulutusi. Seejuures tehti kulutus süüdistatavate kinnitusel isiklikust varast tavaliselt enne, aga mõnikord ka pärast seda, kui kulutuse tegija kontole laekus kompensatsioon selle kulutuse katteks.
  2. Kohtupraktika kohaselt on ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel muu hulgas oluline hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise väga väikene tõenäosus on argument ütluste ebausaldusväärseks lugemise kasuks. Ütluste sisu elulise usutavuse põhistatud hindamine ja selle hinnangu arvestamine ütluste usaldusväärsuse üle otsustamisel on oluline just nendel juhtudel, mil ütlustes kajastuvaid asjaolusid ei saa pidada menetleja üldteadmiste põhjal tavapärasteks. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 109–112.)
  5. Ringkonnakohtu hinnangul on isegi väikese äriühingu puhul ebatavaline ja -tõenäoline, et märkimisväärne osa selle tegevuskuludest tasutakse juhatuse liikmete isiklikest sularahatagavaradest, äriühingu kulud jäetakse vähemalt nende tegemise ajal raamatupidamises (osaliselt) fikseerimata ja alles kunagi hiljem hüvitatakse pangaülekannetega juhatuse liikmetele. Seejuures – nagu nähtub ka kontoväljavõtetest – ei peetud X. pangakontolt juhatuse liikmete isiklikele pangakontodele ülekandeid tehes vajalikuks seostada konkreetset ülekannet konkreetse(te) kulutus(t)ega, mille juhatuse liikmed äriühingu huvides väidetavalt tegid (ehkki see oleks tegelikult elementaarne nõue isegi mikroettevõtja asjaajamise korral). Ülekande selgitusse märgiti alati üldsõnaliselt „majanduskulu“. Nii muudeti X. rahakasutus sisuliselt kontrollimatuks. Kulutuste sel moel kandmiseks peaks äriühingul olema väga hea põhjus. Seega selleks, et V.T ja J.G ütlustel, mille kohaselt kasutati süüdistuses märgitud X. raha 37
(67)äriühingu huvides, oleks mingigi eluline usutavus, pidanuksid süüdistatavad veenvalt ära näitama põhjuse, miks valiti X. jaoks selline iseäralik arveldamisviisi. Seda aga süüdistatavad ei teinud. Süüdistatavate ütlustest ei nähtu ühtegi adekvaatset selgitust selle kohta, miks oli tarvis kasutada X. kulude tasumiseks sedavõrd ebaharilikku ja hea äri- ning raamatupidamistavaga ilmselges vastuolus olevat moodust. J.G põhjendus taolise kulude kandmise viisi vajalikkuse kohta piirnes ebamäärase väitega, et „ju seda oli siis sellel momendil vaja“ (KoTo, kd 5, tl 113 pöördel). Samavõrd sisutu oli V.T põhjendus: „tegime nii nagu oskasime“ (KoTo, kd 5, tl 156). Veenvusetu on ka J.G väide, et X. kulusid kanti isiklikust rahast, kuna äriühing ei soovinud tegevuse algperioodil oma tegevuskulusid näidata (KoTo, kd 5, tl 113 pöördel). Kolleegium märgib, et üldjuhul on kulude varjamine äriühingule majanduslikult kahjulik, kuna suurendab maksukohustust. Samuti pole V.T ja J.G muutnud kontrollitavaks enda väidet, et neil oli X. arvete tasumiseks piisavalt (sula)raha. Väärib märkimist, et kannatanu pankrotihalduri A. Tammeri kohtus antud ütluste kohaselt ei selgitanud süüdistatavad talle ka pankrotimenetluses, miks oli vaja X. raha kanda isiklikele pangakontodele ja milliseid kulutusi selle raha eest äriühingu huvides tehti (KoTo, kd 4, tl 167 pöördel).
  1. V.T väitel tasus ta isiklikust rahast X. arveid peamiselt sularahas (KoTo, kd 5, tl 157). Samas ei nähtu süüdistatava ütlustest, miks oli X. tarvis arveldada sedavõrd suures ulatuses just sularahas (välja arvatud selgitus, et E.K. soovis mõnikord, et talle tasutaks sularahas). Ka pankrotihaldur A. Tammeri ütluste kohaselt ei leidnud ta põhjust, miks X. olnuks vajadus sellises ulatuses sularahaarveldusteks (KoTo, kd 4, tl 169 pöördel). Iseenesest ei ole arveldamine sularahas ebaseaduslik, kuid kindlasti on see – eriti äriühingute-vahelises käibes – haruldane. Seda kasvõi juba sularahaarvelduste ebamugavuse, sularaha käitlemiskulude ja kaasnevate tõenduslike riskide, raha kaotsimineku ohu jmt põhjuste tõttu. Eelduslikult peab selleks, et äriühing (või tema eest kulusid kandev isik) tasuks kaaluka osa arvetest sularahas, olema mingi äritegevuse spetsiifikast tulenev mõjuv põhjus. Olukorras, kus sellist põhjust pole veenvalt ära näidatud – nagu see on ka menetletavas kriminaalasjas –, kõlab väide äriühingu tegevuskulu kandmisest sularahas eluliselt mitteusutavalt. Seegi räägib vastu V.T ja J.G versioonile, mille kohaselt nad kulutasid X. tarbeks isiklikku sularaha ja just seetõttu kanti ka X. raha nende isiklikele pangakontodele.
  2. V.T ja J.G ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb silmas pidada ka järgmist. Süüdistatavad ei olnud äritegevuses algajad. Juhul, kui V.T ja J.G oleksid tõepoolest valinud X. arvete tasumiseks sellise omapärase viisi, nagu nad seda oma ütlustes kirjeldasid, olnuks äärmiselt tõenäoline, et nad oleksid enda vara arvelt kantud kulud ja nende hüvitised ka korrektselt dokumenteerinud ja kuluhüvitistega seostanud. Arvestades asjaolu, kuivõrd suures summas X. oma juhatuse liikmetele „majanduskuluna“ raha üle kandis, pidi süüdistatavatele olema selge, et varem või hiljem võib ühel või teisel põhjusel tekkida küsimus nende ülekannete põhjendatuse kohta. Ilmsete küsimuste ja riskide (sh äriühingu võimaliku kahju hüvitamise nõude) vältimiseks olnuks väga lihtne X. eest tehtud kulutused korrektselt dokumenteerida, kanda kuluhüvitis X. pangakontolt juhatuse liikmete pangakontodele üle nii, et iga ülekanne oleks seostatav konkreetse(te) kuluartikli(te)ga, ja/või teha X. kulutus enda pangakontolt (või ka sularahamaksena) selliselt, et makse tegemine X. huvides oleks kontrollitav. See poleks nõudnud 38
(67)ei erilisi teadmisi ega suurt lisatööd. Asjaolu, et äriliselt kogenud V.T ja J.G nii ei toiminud, ei viita eelmistes punktides toodud käsitluse taustal mitte süüdistatavate teadmiste või oskuste puudumisele ega laiskusele. See osutab hoopis asjaolule, et tegelikult ei teinud V.T ja J.G oma vara arvel X. huvides kulutusi, mille hüvitamiseks oleks X. pidanud neile maksma süüdistuses märgitud rahasumma. Toodud järeldust tugevdab veel asjaolu, et osal juhtudest on V.T ja J.G teinud oma pangakontolt ülekandeid, mis on selgelt seostatavad X. kulude kandmisega (vt nt KoTo, kd 3, tl 16) – nende kulude ulatuses pole X. ülekandeid süüdistatavatele ka ette heidetud. Seega peab olema mingi põhjus, miks osal juhtudest tasuti X. arveid – küll juhatuse liikme isiklike pangakontode kaudu – nii, et juhatuse liikme poolt X. kulu kandmine on jälgitavalt dokumenteeritud, teistel juhtudel aga mitte. Ringkonnakohtu arvates on selline erinevus seletatav vaid sellega, et neid X. väidetavaid kulusid, mille kandmine süüdistatavate varast jäeti usaldusväärselt fikseerimata, pole tegelikult tekkinud ja juhatuse liikmed pole neid enda vara arvel kinni maksnud. Seega polnud neil ka alust selliste „kulude“ katteks X. varast hüvitist võtta.
  1. Kõnekas on fakt, et ülekannete tegemine X. pangakontolt V.T ja J.G pangakontodele intensiivistus kontoväljavõtetest nähtuvalt (vt KoTo, kd 3, tl 12–15)
  2. aasta lõpul ja aastal
  3. Just siis asus X. (peamine) võlausaldaja E.K. aktiivsemalt oma nõudeid maksma panema (vt ka KoTo, kd 5, tl 171–181), esitades lõpuks
  4. märtsil 2012 X. pankrotihoiatuse (KoTo, kd 2, tl 130 jj) ja
  5. mail 2012 juba ka pankrotiavalduse (KoTo, kd 2, tl 124 jj). Kolleegiumi hinnangul ei kinnita ükski usaldusväärne tõend, et X. majanduskulud, mida oli vaja juhatuse liikmetele kompenseerida, tõusid hüppeliselt just sel ajal, kui muutus reaalseks oht, et võlausaldaja avalduse alusel kuulutatakse välja X. pankrot.
  6. Eelmistes punktides märgitu muudab eluliselt äärmiselt ebausutavaks kaitseversiooni, mille kohaselt kandsid süüdistatavad X. pangakontolt võetud rahasumma ulatuses X. tegevuskulusid, mille äriühing pidi neile kompenseerima või avansina ette maksma. See tähendab, et süüdistatavad ei ole veenvalt ära näidanud, et X. pangakontolt tehtud ülekannetel, sularahaväljavõttudel ja kaardimaksetel oli põhjendatud alus. 2.2.3.
  7. Kaitsja kriitikast süüdistusversiooni elulise usutavuse kohta
  8. Kaitsja arvates on süüdistusversioon, mille kohaselt kasutasid V.T ja J.G süüdistuse kohaselt X. t võetud raha isiklikuks otstarbeks, ekslik juba põhjusel, et see ei arvesta asjaolu, et X. nagu igal tegutseval äriühingul olid ka kulud. Kolleegiumi hinnangul on selline argument eksitav. Nimelt ei põhine süüdistusversioon eeldusel, et X. ei olnudki tegevuskulusid. X. pangakonto väljavõttelt (KoTo, kd 2, tl 73–142) nähtub, et äriühing on kandnud ettevõtlusega seotud kulusid ja nende kulude kandmist pole ka süüdistatavatele ette heidetud. Samuti ei ole süüdistatavatele ette heidetud X. pangakontolt enda isiklikele pangakontodele tehtud ülekandeid ulatuses, milles on tuvastatav, et süüdistatavad on enda pangakontolt teinud makseid, mis on seostatavad X. tegevuskuludega. Nii on prokuratuur lugenud põhjendatuks aastatel 2011–2012 kokku 39
(67)28 697 eurot 96 sendi kandmise V.T pangakontole ja 2710 eurot 72 sendi kandmise J.G pangakontole, kuna nende summade ulatuses on tuvastatav juhatuse liikmete kontolt kulutuste tegemine X. huvides.
  1. Süüdistatavad ega kaitsja pole esitanud vettpidavaid tõendeid, mis kinnitaksid, et need kulud, mille kandmine nähtub X. enda ja V.T ning J.G pangakonto väljavõtetelt, olid äriühingu tegevuseks ebapiisavad ja seetõttu peaks asuma seisukohale, et ka ülejäänud osa juhatuse liikmete pangakontodele kantud summadest kulus X. tarbeks. Näiteks on süüdistatavad viidanud X. kuludele seoses E.K. i toodetele etikettide tellimisega äriühingust R.. Samas nähtuvad X. pangakonto väljavõttelt X. ülekanded sellele reklaamiagentuurile (vt ka KoTo, kd 1, tl 185), mistõttu pole alust arvata, et süüdistatavad maksid etikettide eest oma varast ja X. pidi neile selle kulu hüvitama. Sama kehtib ka näiteks pandipakendiga seotud kulude kohta, mis kajastuvad samuti X. pangakontolt tehtud kuludes (vt nt KoTo, kd 1, tl 188) ja mille puhul pole seega põhjust arvata, et neid kanti juhatuse liikmete isikliku vara arvel.
  2. Seega pole põhjust kahelda kaitsja väites, et X. tegevusega kaasnesid kulud. Samas ei kinnita miski seda, et need kulud hõlmasid ka summasid, mis kanti X. pangakontolt V.T ja J.G kontodele ning mille kasutamine X. huvides pole kontoväljavõtete alusel jälgitav.
  3. Siinkohal ei saa jätta tähelepanuta sedagi, et X. majandustegevus oli tegelikult võrdlemisi lihtsakoeline ega eeldanud suuri investeeringuid. Nimelt turustas X. E.K. i poolt T. talus marjadest tehtud mahetooteid, vahendades neid peamiselt Eestis tegutsevatele kauplusekettidele. X. pankrotihaldur on maakohtus antud ütlustes kirjeldanud X. majandustegevuse sisu järgmiselt: „OÜ M. tegeles marjatoodete, kuidas seda nimetada, edasi müümisega. […] FIE E.K. müüs oma toodangut OÜ-le M. ja M. müüs siis edasi selle toodangu erinevatele äriühingutele näiteks nagu Selver ja muud sellised suuremad kaubandusettevõtted.“ (KoTo, kd 4, tl 167 pöördel) Pankrotihaldur kinnitas sedagi, et kaubandusettevõtjad tasusid X. viimase tarnitud toodete eest üldjoontes korrektselt (KoTo, kd 4, tl 170 pöördel) E.K. i ütluste kohaselt tegeles ta aastast 2004 T. talus mahetoodangu valmistamisega, töödeldes aia- ja metsamarju ümber mahlaks, siirupiks, moosideks, püreedeks, krõpsudeks ja jahuks. Varem turustas E.K. oma toodangut peamiselt ise, aga kuna toodangu maht läks väga suureks ei jõudnud ta sellega enam tegeleda ja palus
  4. aastal appi oma tütre V.T ning viimase elukaaslase J.G. Viimased lõid spetsiaalselt selleks X. . E.K. i sõnutsi oli kokkulepe selline, et X. saab 20% toodete laohinnast. Praktika oli selline, et X. esitas E.K. tellimuse, kui tellimus oli koos, siis tuli X. auto kaubale järele ja viis selle ära. E.K. esitas X. arve hindadega, mis olid 20% laohinnast odavamad. Esimesel aastal tasus X. arveid korrektselt, kuid
  5. aastal algasid makseprobleemid. (KoTo, kd 4, tl 125) Sarnaselt kirjeldas X. kui E.K. i toodete turustaja tegevust ka tunnistaja S. L (KoTo, kd 4, tl 108 pöördel). Ka süüdistatavate ütluste kohaselt oli X. loodud E.K. i mahetoodangu turustamiseks. X. tegevuse tagasihoidlikku mastaapi ja lihtsat töökorraldust iseloomustab ka seal müügiesindajana töötanud tunnistaja M. R. kirjeldus sellest, kuidas ta käis Tallinnast renditud väikese kaubabussiga Märjal kauba järel ja teinekord tuli tal ka kohapeal krõpse kaaluda, pakendada ning sildistada (KoTo, kd 5, tl 56–57). 40
(67)
  1. Ehkki X. oli väike ja tema majandustegevus lihtne, pole – nagu juba märgitud – põhjust kahelda, et ka sellelgi äriühingul olid põhjendatud kulud. Samas tuleb silmas pidada, et tavapäraselt on ettevõtja kulud suuremad just algperioodil, mil tuleb teha tegevuse käivitamiseks vajalikud investeeringud. Loomulikult võib kulude ajaline jagunemine olla ka teistsugune, kuid selleks peab olema mingi selge põhjus. Menetletavas asjas ei nähtu tõenditest – sh süüdistatavate ütlustest – ühtegi konkreetset ja usutavat X. majandustegevusega seotud põhjust, miks aastast 2009 tegutsenud X. kulud
  2. aasta lõpus ja
  3. aasta esimeses ja teises kvartalis (kuni äriühingu pankrotistumiseni) drastiliselt suurenesid, tehes seda seejuures käsikäes äriühingu arvelt juhatuse liikmetele „majanduskulude“ katteks kantud summade kasvuga.
  4. Seda, et X. (juhatuse liikmete isiklike pangakontode „vahendusel“ kantud) „kulude“ kasv aastatel 2011–2012 polnud tingitud äriühingu majandustegevuse vajadustest kinnitavad kujukalt ka V.T ütlused, milles ta ei suutnud juhatuse liikmete kuluhüvitiste kasvu põhjust isegi üldjoontes selgitada (KoTo, kd 5, tl 158):
  5. On igati usutav, et V.T ei mäletanud eelmises punktis osundatud ütlusi andes täpselt kõiki kulutusi, mida X. aastatel 2011 ja 2012 tegi. Samas on täiesti ebausutav, et V.T ei osanud selgitada põhjust, miks X. poolt juhatuse liikmetele majanduskulu hüvitisena üle kantud rahasumma kasvas
  6. aastal mullusega võrreldes seitsmekordseks ja
  7. aastal tunamullusega võrrelduna juba kümnekordseks. Ainukene mõistlik seletus V.T põiklemisele on see, et tegelikult ei olnud juhatuse liikmetele tehtud ülekanded seotud X. tegevusega. Seda järeldust ei muuda ka V.T eluliselt ebausutav selgitus, et tegelikult tehti paljud kulud ära varem ja lihtsalt arved esitati hiljem tagantjärele (KoTo, kd 5, tl 158 pöördel).
  8. Vahekokkuvõttes peab kolleegium kaitsja kriitikat süüdistusversiooni usutavuse aadressil põhjendamatuks. 41
(67)2.2.3.
  1. Hinnang arvetele, mis süüdistatavate väitel kinnitavad nende poolt X. huvides tehtud kulutusi
  2. Tõendamaks X. huvides tehtud kulutusi, mille väidetavaks kompenseerimiseks X. kontolt V.T ja J.G pangakontodele raha kanti ja ühingu pangakaarti kasutati, on süüdistatavad nii pankrotimenetluses kui ka kriminaalmenetluses esitanud hulga X. adresseeritud arveid, mille nad enda väitel on tasunud (KoTo, kd 3, tl 50–67, samad arved ka kd 4, tl 149–161). Just nende arvete tasumisele olevat „peamises osas“ kulunud raha, mille X. süüdistatavate pangakontodele kandis (vt nt J.G ütlused, KoTo, kd 5, tl 135). Süüdistuses on need arved loetud näilikeks, põhjusel, et need ei kajasta tegelikult toimunud tehinguid. Kaitseversiooni kohaselt kinnitavad kõneksolevad arved aga süüdistatavate ütlusi selle kohta, et nad kandsid isikliku vara arvel X. kulusid, mille kompenseerimiseks oligi vaja süüdistuses märgitud summad äriühingu kontolt juhatuse liikmete pangakontodele kanda.
  3. Kolleegium märgib kõigepealt, et olenemata sellest, kas kõneksolevatel arvetel kajastuvad tehingud ka tegelikult toimusid, pole mingit tõenduslikku alust väitel, et süüdistuses märgitud ülekanded X. pangakontolt süüdistatavate pangakontodele või X. pangakaardiga tehtud tehingud ja toimingud on kuidagi seotud nende arvete eest tasumisega. Peale süüdistatavate ütluste, mis osutusid eelnevalt juba märgitud põhjustel ebausaldusväärseteks, pole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et süüdistatavad tasusid X. arveid iseenda varast. Seega ei saanud kõneksolevad arved – olenemata nende tõelevastavusest – anda alust süüdistuses kirjeldatud X. vara kandmiseks süüdistatavatele.
  4. Samas loeb kolleegium tõendatuks süüdistuse väite, et kõneksolevatel arvetel kajastuvad tehingud olid näilikud (teeseldud) ja tegelikult pole selliseid tehinguid tehtud. Tegemist on võltsarvetega. Järelikult ei saanud nende tehingud anda ka alust n-ö kuluhüvitiste kandmiseks X. pangakontolt süüdistatavate pangakontodele. Osutatud järeldust kinnitab järgnev.
  5. Kõigepealt väärib markeerimist tõik, et kõik kõnealused arved pärinevad nende väljastamise kuupäevade kohaselt perioodist
  6. november 2011 kuni
  7. juuni 2012 ehk ajast, mil X. suhted peamise võlausaldaja E.K. iga olid teravnenud ja viimane oli asunud X. t võla tasumist nõudma. Hilisemad arved on koostatud isegi pärast X. vastu pankrotiavalduse esitamist. Samas väidavad mõlemad süüdistatavad, et arvetel kajastuvad kulud olid X. tekkinud (ja juhatuse liikmete isikliku vara arvel valdavalt sularahas tasutud ning X. poolt neile ülekannetega kompenseeritud) juba varem pikema perioodi vältel, lihtsalt arved esitati hiljem. Huvitaval kombel sattus aga arvete esitamise („tekkimise“) aeg just vahetult X. pankrotistumisele eelnenud perioodi. See sünnitab kolleegiumis kahtluse, et arvete koostamise tegelik eesmärk oli luua näiline alus X. varast V.T ja J.G isiklikes huvides juba tehtud ja edaspidi teha plaanitavatele kulutustele ehk teisisõnu X. raha endale võtmisele. See kahtlus leiab kinnitust mitmete asjaolude koostoimes.
  8. Suur osa kõnealustest arvetest on X. esitanud G. OÜ, kelle juhatuse liige ja enamusosanik oli J.G ise. Maakohtus antud ütlustes märkis J.G, et need arved koostas „tõenäoliselt“ tema 42
(67)(KoTo, kd 5, tl 138). Tähelepanuväärne on J.G ristküsitlusel antud selgitus prokuröri pärimisele, miks kõnealused arved tasuti sularahas (KoTo, kd 5, tl 138–138 pöördel): 132. Olukorras, kus üks äriühing, kes tavapäraselt arveldab ülekannetega, tasub teisele äriühingule, kes samuti kasutab igapäevaselt pangakontot, enam kui 100 000 euro ulatuses arveid sularahas, peab selleks olema hea põhjus. Nagu märgitud, pole arvete tasumine sularahas küll ebaseaduslik, aga vähemalt äriühingute-vahelises käibes siiski tavapäratu ja riskantne. See, et J.G, kes oli samaaegselt nii arve väljastaja (G. ) kui ka saaja (X. ) juhatuse liige, põhjendas sedavõrd suurt sularahaarveldust pelgalt sellega, et „ju siis sel hetkel pidasin vajalikuks“ ja „ju see oli võib-olla G. vajalik“, viitab kolleegiumi arvates sellele, et tegelikult mingit põhjust eelistada keerukamat ja riskantsemat sularahaarveldust ei olnud. Omajagu kõnekad on siinkohal ka J.G kasutatud laveerivad väljendid „ju siis“ ja „ju see oli võib-olla“, mis osutavad sellele, et süüdistatav otsis vastust, mida tal tegelikult ei olnud anda, püüdes samas säilitada igaks juhuks taganemisteed. Kolleegium ei usu, et juhul, kui sularahaarvelduseks olnuks tõesti hea põhjus ja see arveldus oleks ka tegelikult toimunud, siis poleks J.G osanud arveldusviisi valikut põhjendada. J.G poolt – prokuröri korduvale küsimisele vastates – tehtud viide sularahavajadusele Lätis on ebausaldusväärne nii selle ebamäärasuse tõttu kui ka seepärast, et süüdistatav ei toonud seda põhjust välja kohe, vaid alles siis, kui prokurör esitas talle kolmandat korda sama küsimuse. Äärmiselt otsitud ja isegi abituna mõjuvad ka J.G selgitused selle kohta, kuidas sai raha X. kassasse. Samas on 43
(67)J.G kõneksolevad ütlused vähemalt osaliselt vastuolus ka süüdistatava teisal antud ütlustega selle kohta, et X. kulutusi kandis ta isiklikust sularahavarust, mida X. siis talle kompenseeris. Kõik eelnev osutab sellele, et tegelikult X. G. i arvete eest ei tasunud ja kõnealused arved olid vormistatud vaid selleks, et luua näilik õigustus X. pangakontolt juhatuse liikmete isiklikele kontodele tehtud ülekannetele.
  1. Argument selle kasuks, et süüdistatavate esitatud OÜ G. arved kajastavad näilikke tehinguid, mida tegelikult ei tehtud (ja mille tasumisel X. seega mingit kulu tekkida ei saanud), on ka see, et OÜ G. , kelle juhatuse liige oli J.G ise, neid tehinguid enda käibedeklaratsioonides ei kajastanud (KoTo, kd 4, tl 170). Kui tegemist olnuks tegelike tehingutega, tekkinuks neid OÜ G. maksustatav käive, mis tulnuks deklareerida. 2.2.3.3.
  2. Arved ruumide rendi kohta
  3. Üks süüdistatavate esitatud arvetest on OÜ G.
  4. detsembri
  5. a arve nr 2011073 summas 10 020 eurot (KoTo, kd 3, tl 50). Sellel arvel on teenuse kirjelduseks märgitud lao rent 2009 juuli-detsember; lao rent jaanuar-detsember 2010 ja koristamine (tegelikult on rendi all küll silmas peetud üürilepingut VÕS § 271 mõttes).
  6. Esmalt ja kõige ilmsemalt viitab kõneksoleva arve võltsitusele fakt, et X. loodi (kanti äriregistrisse) ja omandas seega TsÜS § 26 lg 2 kohaselt õigusvõime alles
  7. novembril 2009 (KoTo, kd 2, tl 44). Järelikult ei saanud X. mitte kuidagi olla juba enne seda ehk
  8. aasta juulist novembri keskpaigani G. OÜ-ga üürisuhet, nagu see kõneksolevalt arvelt nähtub. J.G, kes enda kinnitusel oli arve koostaja, ei osanud kohtus osutatud vastuolu kommenteerida (KoTo, kd 5, tl 139–139 pöördel).
  9. Teiseks väärib kõneksoleva üüriarve puhul tähelepanu, et see koostati
  10. detsembril 2011 üüriperioodi juuli 2009 kuni detsember 2010 kohta ehk alles kaks ja pool aastat pärast arvel kajastuva üüriperioodi algust ja aasta pärast selle lõppu. Sedavõrd pikk arveldusperiood (poolteist aastat) ja arveldamine sellise viivitusega on üürisuhete puhul äärmiselt tavapäratu. Järelikult peaks selleks olema ka eriline ja mõjuv põhjus. J.G selgitas asjade sellist korraldust sellega, et „me algul leppisime kokku niimoodi, et me soovisime X. saada PRIA toetusi, investeeringuid, et siis sellepärast leppisime algul kokku, et G. kannab need kulutused.“ (KoTo, kd 5, tl 139 pöördel) Ka V.T viitas sellele, et arved vormistati hiljem, kuna „meil oli plaanis kinnisvara ost ja taotlus sees PRIA-lt tootmise arendamiseks, siis mingil hetkel tahtsime näidata vähem kulutusi, et mitte, sest ega käibe kasvatamine võttis natukene aega, et lihtsalt oli panga jaoks natukene aruandeid ilustada“ (KoTo, kd 5, tl 153). Kolleegiumi hinnangul on süüdistatavate selline selgitus ebaveenev: jääb arusaamatuks, kuidas takistanuks üüri regulaarne maksmine X. PRIA-lt toetusi saada, samuti pole kriminaalasjas usaldusväärseid andmeid selle kohta, et X. oli plaan PRIA-lt toetust või pangast laenu taotleda. Ehkki kolleegium J.G ja V.T väidet arve tagantjärele koostamise põhjuse kohta ei usu, väärib märkimist, et kui osutatud väide vastaks tõele, tähendaks see seda, et süüdistatavatel oli kavas PRIA-t ja pa

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.