Obsah (11)

§ 371§ 172§ 168§ 177§ 657§ 651§ 456§ 8§ 171§ 174§ 654

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Määruse tegemise aeg ja koht 13. märts 2023. a, Tallinn Kohtuasja number 2-22-14991 Kohtuas

§ 371lg 1 p 2 alusel.

1. Avalduse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jättis maakohus rahuldamata taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks.
2. Maakohus leidis, et õiglane on jätta

§ 172

lg 1 II lause alusel vanemate menetluskulud nende endi kanda, sest kuigi avaldust ei võeta kohtualluvuse tõttu menetlusse, ei nähtu asja materjalidest, et avaldaja oleks esitanud suhtluskorra muutmise avalduse pahatahtlikult või teadvalt valele kohtule. Samuti ei saa suhtluskorra muutmise avalduse esitamist pidada selgelt põhjendamatuks olukorras, kui avaldaja ja lapse vahel kindlaksmääratud suhtluskorda ei täideta. 11. Lapsele määratud esindaja riigi õigusabi tasu ja kulud määras

§ 172lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

Määruskaebus

1. Puudutatud isik II esitas taotluse määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ning koos sellega määruskaebuse maakohtu määrusele osas, millega kohus jättis menetlusosaliste menetluskulud poolte endi kanda ning palus teha uue määruse, millega jätta puudutatud isiku II menetluskulud avaldaja kanda.
2. Puudutatud isik leidis, et maakohus oleks pidanud jätma tema menetluskulud

§ 168

lg 2 alusel avaldaja kanda, sest avaldaja esitas teadlikult ja pahatahtlikult tõele mittevastavaid andmeid, mistõttu kohus võttis avalduse menetlusse. Puudutatud isiku II menetluskulud maakohtus ja seoses määruskaebuse esitamisega on 4752 eurot (lepingulise esindaja tunnitasu 180 eurot, millele lisandub käibemaks; menetlustoimingutele kulunud aeg 22 tundi), millele 3 lisandub riigilõiv 70 eurot määruskaebuse esitamiselt. Puudutatud isik II esitas ka

§ 177lg 4 järgse taotluse menetluskuludelt viivise välja mõistmiseks.

Menetluse edasine käik

1. Harju Maakohus jättis rahuldamata puudutatud isiku II määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse põhjusel, et määruskaebus on esitatud õigeaegselt, ning võttis määruskaebuse menetlusse. Avaldaja seisukoht
2. Avaldaja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Avaldaja ei nõustunud puudutatud isiku II seisukohaga, et esitatud avaldus sisaldas teadlikult ja pahatahtlikult tõele mittevastavad andmed.
3. Avaldaja selgitas, et ta ei teadnud kindlalt, et puudutatud isik II on asunud elama Soome, sest lapse isa ei olnud seda talle ise varasemalt teatanud. Avaldaja on nüüd niigi raskes olukorras, sest peab nüüd oma õiguste kaitseks pöörduma Soome Vabariigi kohtu poole, mis on keerukam ja kulukam. Puudutatud isik II on takistanud avaldajal oma lapsega suhelda juba mitmeid aastaid ja oleks äärmiselt ebaõiglane, kui pärast sellist käitumist tuleks avaldajal hüvitada ka puudutatud isiku II menetluskulud. Lisaks pidas avaldaja puudutatud isiku II menetluskulude suurust 4752 eurot sisuliselt ühe menetlusdokumendi koostamise eest põhjendamatult suureks ja ebavajalikuks kuluks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel koosmõjus §-ga 659 tühistada osas, millega maakohus jaotas puudutatud isiku II menetluskulud ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta puudutatud isiku II menetluskulud avaldaja kanda. Kuivõrd ringkonnakohus ei määra puudutatud isiku II menetluskulusid kindlaks, rahuldatakse määruskaebus osaliselt. 18. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651

lg 1 järgi koosmõjus

§-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Puudutatud isik II vaidlustas maakohtu määruse üksnes menetluskulude jaotuse osas, täpsemalt osas, millega maakohus jättis tema menetluskulud tema enda kanda. Seda arvestades kontrollib ringkonnakohus maakohtu määrust üksnes nimetatud osas. Vaidlustamata osas, s.o osas, millega maakohus keeldus avaldust menetlusse võtmast ning jättis rahuldamata avaldaja 6. oktoobri 2022. a esialgse õiguskaitse taotluse, on maakohtu määrus

§ 456lg 4 teise lause, § 463 lg 2 ja § 466 lg 3 esimese lause koostoimes jõustunud.

Samuti on maakohtu määrus

§ 456

lg 4 teise lause, § 463 lg 2 ja § 466 lg 3 esimese lause koostoimes jõustunud avaldaja, eestkosteasutuste ja lapse menetluskulude jaotuse osas. 19. Maakohus jättis menetluskulud

§ 172

lg 1 II lause alusel menetlusosaliste endi kanda põhjusel, et tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et avaldaja oleks esitanud suhtluskorra muutmise avalduse pahatahtlikult või teadvalt valele kohtule ning et selline avaldus oleks tulenevalt asjaoludest põhjendamatu. Menetluskulude jaotuse üle otsustamine on maakohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 12). Kolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole maakohtu otsustus menetluskulude jaotuse osas põhjendatud, sest arvestatud ei ole, et avaldaja oli teadlik sellest, et laps elab pikemat aega Soomes. Lisaks ei ole maakohus arvestanud menetluskulude jaotamisel

§ 168lg-ga 1.

4 20. Hagita menetluses reguleerib menetluskulude jaotust üldsättena

§ 172

.

§ 172

lg 1 II lause annab mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku kaalutlusõiguse otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Menetluskulude jaotamisel saab

§ 172

lg 1 teise lause alusel jagada kulud menetlusosaliste vahel õigluse alusel (Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 29). Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (vt Riigikohtu
3. juuni
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18).

§ 172

ei reguleeri aga seda, kelle kanda jäävad menetluskulud juhul, kui hagita menetluse avaldus jääb menetlusse võtmata.

§ 168

lg 1 kohaselt kui avaldus jäetakse menetlusse võtmata, siis kannab menetluskulud hageja.

§ 8

lg 2 ja § 477 lg 1 järgi on võimalik kohaldada

§ 168

lg 1 ka hagita menetluses tehtavate menetlust lõpetavate lahendite puhul (vt nt analoogia korras Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-10, p 11; Riigikohtu
3. juuni
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-12, p 14). Seega on saab kohus jaotada menetluskulud avalduse menetlusse võtmata jätmise korral

§ 172

lg 1 II lause kohaselt koostoimes

§ 168

lg-ga 1, arvestades muuhulgas seda, milline oleks menetluskulude õiglane jaotus üksikjuhtumi asjaolusid arvestades. 21. Maakohus keeldus käesoleval juhul avaldust menetlusse võtmast

§ 371

lg 1 p 2 alusel, kuivõrd avaldus ei allunud Eesti kohtule, sest lapse harilik viibimiskoht avalduse esitamise ajal oli Soomes. Avaldaja ei ole avalduse menetlusse võtmata jätmist vaidlustanud. Samuti on avaldaja juba

1. oktoobri
2. a avalduses esile toonud, et temale teadaolevalt elab laps koos isaga alates
3. a Soomes. Ka suhtluskord, mida avaldaja taotles, oli kantud asjaolude muutumisest võrreldes varasemalt suhtluskorda reguleeriva määruse tegemise ajaga, s.o lapse kolimisega Soome (tl 1 p, 2 p). Erinevalt avaldaja määruskaebuse vastuses avaldatust, ei saa ringkonnakohtu hinnangul eelnevast tulenevalt asuda seisukohale, et avaldaja ei teadnud kindlalt, kas puudutatud isik II on lapsega Soome elama asunud või mitte. Seega vaatamata sellele, et avalduses esile toodud asjaoludel ei saa suhtluskorra muutmise avalduse esitamist pidada iseenesest põhjendamatuks, esitati avaldus valele kohtule olenemata teadmisest, et laps elab alates
4. a Soomes. See, kas avalduse esitamine Soome kohtule on keerulisem ja kulukam või mitte, ei põhjenda avalduse esitamist Eesti kohtule. Avaldajat esindas menetluses kvalifitseeritud esindaja (vandeadvokaat). Kuivõrd avaldus ei allu Eesti kohtule, on olnud kohtusse pöördumine edutu ja vastavalt sellele on õiglane, et avaldaja kannab sellega seotud puudutatud isiku II kulud. Avaldaja võimalikud tulevikus tekkivad kulud ei anna käesoleval juhul alust jätta puudutatud isiku II menetluskulusid tema enda kanda.
5. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus menetluskulude jaotuse osas tuleb tühistada ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta puudutatud isiku II menetluskulud avaldaja kanda.
6. Maakohtu määruse muutmise ning määruskaebuse rahuldamise tõttu menetluskulude jaotamise osas jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud puudutatud isiku II kulud

§ 171lg 1 II lause alusel avaldaja kanda.

Kuivõrd määruskaebus ega määruse muutmine menetluskulude jaotamise osas ei mõjuta eestkosteasutuste õigusi, jäävad nende menetluskulud nende endi kanda ning lapse menetluskulud riigi kanda. 24. Riigikohus on selgitanud, et ei ole mõistlik tõlgendada

§ 174

lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8794 p 14;
3. 5 novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2;
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj).
7. Eeltoodust lähtuvalt ei määra kolleegium kindlaks puudutatud isiku II põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid maakohtus ja ringkonnakohtus. Menetluskulude suuruse määrab

§ 177lg 2 kohaselt kindlaks asja lahendanud maakohus pärast lahendi jõustumist.

26. Juhindudes

§ 654

lg-st 22 esitab ringkonnakohus kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. (allkirjastatud digitaalselt) 6