← Eesti

3-11-2671/41

OTSUS EestiVabariiginimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Resolutsioon Edasikaebamise kord Tallinna Halduskohus Monika Laatsit

  1. aprill 2012, Tallinn 3-11-2671 OÜ ALMA Elektroonika kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  2. oktoobri
  3. a maksuotsuse nr 12.23/3682-40 tühistamiseks Kaebuse esitaja – OÜ ALMA Elektroonika, seaduslik esindaja Sergei Baklanov ja volitatud esindaja Marina Smirnova Vastustaja – Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus, volitatud esindaja Nikolai Majerovitš Kohtuistungil
  4. märtsil 2012
  5. Jätta kaebus rahuldamata.
  6. Jätta menetluskulud poolte enda kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, st
  7. aprillist
  8. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (PMTK)
  10. oktoobri
  11. a maksuotsusega nr 12.2-3/3682-40 (maksuotsus) vähendati maksustamisperioodi
  12. a september –
  13. a märts eest OÜ ALMA Elektroonika sisendkäibemaksu 5674,84 eurot ning määrati tasumiseks käibemaksu 5674,84 eurot ja tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt 9688,42 eurot. Maksuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole OÜ ALMA Elektroonika tegelikult soetanud elektroonikajäätmeid ja summuteid Stagnum OÜ-lt, seega puudub OÜ-l ALMA Elektroonika õigus Stagnum OÜ arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Stagnum OÜ arved olid fiktiivsed ja OÜ ALMA Elektroonika oli sellest teadlik, seega on OÜ ALMA Elektroonika tahtlikult osalenud maksupettuses majandusliku kasu saamise eesmärgil. Stagnum OÜ-le tehtud väljamaksed tuleb lugeda ettevõtlusega mitteseotud kuluks. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
  14. OÜ ALMA Elektroonika taotleb maksuotsuse tühistamist järgmistel põhjustel: 1

(8)1) Stagnum OÜ oli
  1. märtsini 2010 käibemaksukohustuslane, seega esitas ta tulenevalt käibemaksuseaduse (KMS) § 24 lõikest 1 õigesti arved koos käibemaksuga. Kuna OÜ ALMA Elektroonika on alates
  2. augustist 2008 käibemaksukohustuslane, siis toimis ta KMS § 31 lg 1 kohaselt õigesti, kui tasus Stagnum OÜ-le arve koos käibemaksuga ning arvas sisendkäibemaksu KMS § 37 nõuetele vastava arve alusel maha. OÜ ALMA Elektroonika ja Stagnum OÜ sõlmisid
  3. augustil 2009 müügilepingu, mis ei erine kuidagi teiste juriidiliste isikutega sõlmitud müügilepingutest. Iga kaubapartii ostmisel vormistati kauba vastuvõtmiseüleandmise aktid kauba nimetuse (koodi) ja kogusega. Nende aktide alusel koostas müüja arved, kus on märgitud kauba kood, kogus ja hind. Kõik eelnimetatud dokumendid olid esitatud maksuhaldurile. Maksumenetluse käigus esitas kaebaja maksuhalduri nõudel ka dokumendid, mis tõendavad Stagnum OÜ-lt iga kaubapartii arvele võtmist, lattu paigaldamist ja kaubaga vastava toimingu teostamist (lahti võtmine, sorteerimine, pakkimine ja müümine); 2) OÜ ALMA Elektroonika seaduslik esindaja Sergei Baklanov ei ole ise kontrollinud, kas Stagnum OÜ on käibemaksukohustuslane ja äriregistris registreeritud, kuid kaebaja raamatupidaja L. P. kontrollis Stagnum OÜ andmeid äriregistrist ja portaalist www.krediidiinfo.ee. L. P. ei teatanud S. Baklanovi suuliste seletuste andmisel, et ta kontrollib äriühingute registreeringut käibemaksukohustuslase registris, kuna ta osales seletuste andmisel üksnes tõlgina; 3) Perioodil september 2009 – märts 2010 on Stagnum OÜ deklareerinud maksustatavat käivet kokku 13 036 005 krooni, millest Stagnum OÜ ja OÜ ALMA Elektroonika vaheliste tehingute käive moodustas vaid 570 268,67 krooni, s.o 6,6%. Maksuhaldur ise on kinnitanud, et Stagnum OÜ oli kuni
  4. märtsini 2010 käibemaksukohustuslane ja tegutsev äriühing, mistõttu on põhjendamatu maksuhalduri väide, et S. Baklanov teadis, et Stagnum OÜ-l tegelikult majandustegevus puudub ja Stagnum OÜ ei saanud kaebajale arvel märgitud kaupu müüa. Kaebajal ei ole õigust kontrollida teise äriühingu raamatupidamisalaseid dokumente ja äritegevust, mistõttu ei olnud võimalik teada, et Stagnum OÜ kontrollitaval perioodil tegelikult ettevõtlusega ei tegelenud; 4) Arusaamatu on maksuhalduri järeldus, et OÜ ALMA Elektroonika on seotud Stagnum OÜ, PHAR-FARE GRUPP OÜ ja Diikon Service OÜ tegevusega. Asjaolu, et Stagnum OÜ seaduslik esindaja Viktor Kušner ei tasunud müüdud kauba eest saadud summadelt käibemaksu ning kandis raha kohe üle PHAR-FARE GRUPP OÜ ja Diikon Service OÜ pangakontodele, tõendab üksnes Stagnum OÜ ja V. Kušneri pahauskset tegevust, mille eest ei pea vastutama OÜ ALMA Elektroonika. Äriühingutest PHAR-FARE GRUPP OÜ ja Diikon Service OÜ sai kaebaja teada alles revisjoniaktist; 5) Kaebaja ei nõustu maksuhalduriga, et ta peab üles märkima sõiduki numbri, millega müüja toimetas kauba ostja lattu. Jäätmed koodiga 160216 on kasutuselt kõrvaldatud seadmetelt eemaldatud osad, mis ei kuulu metallijäätmete hulka ning seega ei kehti antud juhul jäätmeseaduse (JäätS) § 106 lg 1 p-st 3 tulenevad nõuded. Kogu Stagnum OÜ-lt ostetud kaup oli deklareeritud ja andmed olid JäätS § 117 lg 1 kohaselt esitatud Keskkonnaametile kontrollimiseks, kes ei ole kaebaja suhtes rikkumisi tuvastanud. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  5. PMTK palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel: 2
(8)1) Lisaks formaalsetele nõuetele on sisendkäibemaksu mahaarvamise eelduseks tehingute reaalne toimumine. Stagnum OÜ arved ei kajasta tehingute majanduslikku sisu, nagu nõuab raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 1 p 3, kuna arvetel näidatud poolte vahel pole tehinguid toimunud. Ostuarvete ja müügilepingu esitamine ega arvete alusel raha maksmine ja deklareerimine ei tõenda kauba tegelikku müümist ega saamist, kui puuduvad faktilised asjaolud, mis kinnitaksid majandustehingute tegelikku toimumist poolte vahel. Ainuüksi maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu ei saa nimetatud dokumendid kahtluse korral kauba tegelikku soetamist tõendada. Kui nimetatud tehingud oleksid tõepoolest aset leidnud, siis oleks kaebaja võimeline esitama ka muid tõendeid tehingu tegeliku toimumise kohta; 2) Asjaolu, et Stagnum OÜ deklareeritud maksustatavast käibest moodustab käive kaebajaga ca 6,6%, ei tõenda iseenesest midagi. Maksumenetluses on tuvastatud, et Stagnum OÜ deklareeritud andmed ei olnud õiged ning fiktiivsete arvete väljastamisega tegeleva äriühingu deklareeritud andmed ei saa seetõttu kinnitada tehingute reaalset toimumist. Väär on kaebaja väide, et maksuhaldur ise kinnitas, et Stagnum OÜ oli tegutsev äriühing. Maksuhaldur on maksuotsuses märkinud, et maksuhalduri kasutuses oleva info alusel ei ole Stagnum OÜ tavapärase majandustegevusega äriühing. Seega ei olnud Stagnum OÜ võimeline müüma kaebajale arvetel näidatud kaupu; 3) Ekslik ning otsitud on kaebaja väide, et OÜ ALMA Elektroonika seaduslik esindaja S. Baklanov ise ei kontrollinud Stagnum OÜ registreeringut käibemaksukohustuslase registris, kuid seda tegi äriühingu raamatupidaja. S. Baklanov on
  1. juuli
  2. a selgitustes maksuhaldurile vastanud, et ei kontrolli äriühingute käibemaksukohustuslaseks olemist, sest arvetel on märgitud äriühingu käibemaksukohustuslaste number. Seletuste võtmise juures viibis ka äriühingu raamatupidaja L. P., kes samuti ei teatanud maksuhaldurile, et ta tegeles äriühingute tausta kontrollimisega; 4) Kaebaja on rikkunud RPS § 4 p-s 1 sätestatut, kuna tal oli vale arvestus kaupade ostumüügi kohta. Käesolevas asjas ei olnud võimalik ka kaebaja laoarvestuse järgi kontrollida Stagnum OÜ-lt väidetavalt soetatud kauba reaalset olemasolu. Lisaks ei ole kaebaja järginud JäätS § 28 lg-s 11 sätestatud laoarvestuse nõuded. Stagnum OÜ-l kui kaubakoodiga nr 160216 elektroonikajäätmete müüjal pidi olema JäätS § 73 lg 2 p-s 4 nõutav käitlemisluba, mida ta aga ei omanud. Järelikult soetas OÜ ALMA Elektroonika väidetavalt kaubad äriühingult, kellel puudus seaduses nõutav luba kaupade käitlemiseks. Samuti oli
  3. septembri
  4. a ja
  5. septembri
  6. a arvetel märgitud kauba puhul JäätS § 106 lg 1 p 3 kohaselt nõutav kaubad kohale toonud sõiduki andmete fikseerimine, mida kaebaja ei teinud. Kuigi jäätmeseaduse rikkumine ei ole iseseisvaks maksustamise aluseks, oleks selle korrektse täitmise korral maksukohustuslasel lihtsam tõendada tehingute toimumist arvetel kajastatud viisil; 5) Äriühingu pahausksusele (maksupettuses osalemisele) viitavad asjaolud on toodud maksuotsuses. KOHTU PÕHJENDUSED
  7. Vaidlus käib selle üle, kas OÜ ALMA Elektroonika on soetanud Stagnum OÜ-lt elektroonikajäätmeid ja summuteid või on tehingute kohta vormistatud dokumendid fiktiivsed ning kaebaja on osalenud maksupettuses. Eeltoodust sõltub, kas kaebaja saab Stagnum OÜ 3
(8)arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata ning kas Stagnum OÜ-le tehtud väljamaksed tuleb lugeda ettevõtlusega mitteseotud kuluks.
  1. KMS § 29 lg-st 1 tulenevalt on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil KMS § 3 lg 4 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud KMS § 4 lõikes 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis toimuva ettevõtluse, v.a maksuvaba käibena käsitatavad tehingud (§ 16), tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks, mis KMS § 31 lg 1 alusel arvatakse maha teiselt registreeritud maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral § 37 nõuetele vastava arve alusel. Neist sätetest tulenevalt on maksukohustuslasel õigus sisendkäibemaks maha arvata juhul, kui kaup või teenus on saadud teiselt käibemaksukohustuslaselt, kaup või teenus on soetatud maksustatava käibe tarbeks, kauba või teenuse kohta on esitatud nõuetekohane arve ning kaup või teenus on ka reaalselt soetatud. Käesolevas asjas tuginebki maksuhaldur sellele, et kaebaja ei ole Stagnum OÜ arvel näidatud kaupa nimetatud äriühingult tegelikult soetanud.
  2. Käibemaksuarvestuses kasutatud arve andmete ebaõigsusest ei tulene siiski automaatselt arvel näidatud sisendkäibemaksu mahaarvamise keeldu. Riigikohus on leidnud, et kui teenust ei saadud arvel märgitud registreeritud käibemaksukohustuslaselt, tuleb sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramiseks tõendada ka ostja pahausksust. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust (vt otsus asjas nr 3-3-1-32-09, p 10). Ostja on käitunud heauskselt, kui ta põhjendatult eeldas, et arvel näidatud müüja on tegelik müüja. Tingimus „põhjendatult eeldas“ tähendab kõigepealt, et ostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et arvel näidatud müüja pole tegelik müüja (vt otsus nr 3-31-34-06, p 1012). Seda, et ostja teadis, et arvel näidatud äriühing pole tegelik müüja, kinnitab muuhulgas see, kui ostja osales maksupettuses (vt otsus nr 3-3-1-18-10, p 12). Riigikohtu praktika kohaselt (vt nt otsused haldusasjades nr 3-3-1-39-03, p-d 11 ja 12, nr 3-3-1-50-03, p-d 9 ja 10 ja nr 3-3-1-7409, p 10) võib osavõtt maksupettusest seisneda eelkõige selles, et tehingu teise poole majandustegevust korraldavad isikud tegutsevad kas käibemaksu tagastamist taotleva äriühingu juhatuse liikmete juhiste alusel, nende kontrolli all, eelneval kokkuleppel või teadmisel. Osavõtt maksupettusest võib tähendada näiteks seda, et ostja poolt müüjale käibemaksuna tasutud rahasumma tagastatakse ostjale või ostjaga seotud isikutele, s.t ostja saab maksupettusest majanduslikku kasu. Ostja seotusele maksupettusega võivad viidata ka näiteks ostja juhatuse liikmete tihedad perekondlikud, töö- või ärialased suhted maksuseadust rikkunud müüja esindusõiguslike isikute või majandustegevust korraldavate isikutega. Olukorras, kus isik teadis tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega, sest toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik tegu. Maksuotsuse kohaselt on maksuhalduril põhjendatud kahtlus, et kaebaja oli tehingu kohta vormistatud dokumentide fiktiivsusest teadlik ning osales maksupettuses.
  3. Maksuotsuse põhjenduste kohaselt kinnitavad tehingu tegelikku mittetoimumist ja kaebaja maksupettuses osalemist kokkuvõtlikult järgmised asjaolud (maksuotsuse p 1.1.4): 1) Stagnum OÜ ei omanud reaalset majandustegevust ning OÜ ALMA Elektroonika juhatuse liige S. Baklanov oli sellest teadlik. Seega oli S. Baklanov teadlik ka sellest, et Stagnum OÜ ei saanud kaebajale arvetel märgitud kaupu müüa; 2) OÜ ALMA Elektroonika ja Stagnum OÜ
  4. augusti 4
(8)
  1. a leping on üldsõnaline, selles ei ole kokku lepitud kaubale esitatavates nõuetes ja vajalikus dokumentatsioonis; 3) OÜ ALMA Elektroonika esitatud elektroonikajäätmete sorteerimisaktid, inventeerimisnimestikud ja inventeerimisaktid ei kajasta õigesti äriühingu soetatud elektroonikajäätmete koguseid. 55 füüsilist isikut teatasid maksuhaldurile, et ei ole kaebajale elektroonikajäätmeid müünud, kuid kaebaja raamatupidamises kajastuvad endiselt andmed ka füüsilistelt isikutelt soetatud elektroonikajäätmete kohta. Seetõttu ei ole kaebaja laoarvestuse järgi võimalik Stagnum OÜ arvetel näidatud kauba reaalset olemasolu kontrollida; 4) S. Baklanovi sõnul ei märkinud ta üles Stagnum OÜ bussi numbrit, millega elektroonikajäätmeid toodi, kuid just selle järgi oleks võimalik tuvastada elektroonikajäätmete tegelik müüja ja bussi omanik. Samuti oleks kaebaja pidanud üles märkima elektroonikajäätmeid toonud isikute andmed; 5) tehingu pooled kinnitavad üldsõnaliselt tehingu toimumist, kuid tehingu detailide kohta ei osata seletusi anda või on need vasturääkivad. Näiteks teatas Stagnum OÜ seaduslik esindaja V. Kušner, et on OÜ-s ALMA Elektroonika käinud umbes kaks korda, kuid enamasti viisid kauba ostjale allhankijad. S. Baklanov väitis aga, et V. Kušner oli iga kord kohal, kui Stagnum OÜ tõi kaupa. Kaebaja raamatupidamise andmetel on Stagnum OÜ kaebajale kaupa müünud üheksal korral; 6) V. Kušneri sõnul ei ladustanud ta kunagi vanametalli ja raadiodetaile, vaid need viidi müüja autoga otse ostjale. V. Kušneri ei mäletanud aga, kellelt Stagnum OÜ on vanametalli või raadiodetaile soetanud. Ka äriühingu pangakontolt ei nähtu kaupade soetamise eest tasumist. V. Kušneri pole kaupade soetamise kohta maksuhaldurile mingeid dokumente esitanud; 7) Stagnum OÜ arvelduskonto allkirjaõiguslik isik G. F. kinnitas, et kontrollitaval perioodil Stagnum OÜ-l majandustegevust ei toimunud ning ka Stagnum OÜ volitatud esindaja X ei osanud maksuhaldurile nimetada ühtki partnerit, kellelt äriühing kaupu soetas; 8) OÜ ALMA Elektroonika poolt Stagnum OÜ-le ülekantud raha on kantud kohe äriühingute PHARFARE GRUPP OÜ või Diikon Service OÜ arvelduskontole, kust see on samal või järgmisel päeval sularahas välja võetud. Nimetatud äriühingutele kannab raha üle ainult Stagnum OÜ; juhatuse liikmed Tiina Pärnapuu ja Margus Heller ei omanud äriühingu tegevuse üle kontrolli ega olnud äriühingute tehingutest teadlikud; äriühingute pangakontole ei nähtu tavapärast majandustegevust iseloomustavaid majandustehinguid (kaupade ost-müük, sideteenused jne). See tekitab põhjendatud kahtluse, et Stagnum OÜ-le ülekantud raha jõudis kaebaja valdusse tagasi; 9) OÜ-l ALMA Elektroonika oli huvi maksupettuses osaleda, sest kaebaja sai fiktiivsete arvete alusel enda maksustatavast käibest maha arvata sisendkäibemaksu, vähendades sellega tasumisele kuuluvat käibemaksu. Kohus nõustub maksuhalduriga, et loetletud asjaolud kogumis viitavad Stagnum OÜ esitatud arvete fiktiivsusele ning tekitavad põhjendatud kahtluse, et kaebaja osales maksupettuses.
  2. Kaebaja arvates tõendab tehingute tegelikku toimumist eelkõige asjaolu, et vaidlusaluste tehingute kohta on vormistatud korrektsed dokumendid (arved, lepingud, üleandmisevastuvõtmise aktid jne). Riigikohtu praktika kohaselt (vt nt otsused haldusasjades nr 3-3-1-3903, p-d 11 ja 12, nr 3-3-1-50-03, p-d 9 ja 10 ja nr 3-3-1-74-09, p 10) ei laiene ostja heausksuse eeldamise põhimõte juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osaleb maksupettuses. Niisuguse kahtluse korral tuleb ostjal esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et vaidlustatud tehingud on arvetel märgitud äriühinguga siiski toimunud. Maksuhaldur on tuvastanud, et Stagnum OÜ ei olnud tegelikku majandustegevust omav äriühing. Seda kinnitavad asjaolud, et Stagnum OÜ pangakontolt ei nähtunud tegutsevale äriühingule iseloomulikke tasumisi, nt kaupade soetamise, sideteenuste vms eest (vt I kd, tl 206-213); V. Kušner ja X ei osanud anda selgitusi kaebajale müüdud kauba soetamise asjaolude kohta ning neil ei olnud selle kohta esitada ühtki dokumenti (II kd, tl 41-48); G. F. seletusest nähtuvalt ei olnud Stagnum OÜ-l reaalset majandustegevust (II kd, tl 58-60); kaebajalt Stagnum OÜ-le 5
(8)ülekantud summad on kohe edasi kantud majandustegevust mitteomavate äriühingute kontole ja sealt kohe sularahas välja võetud (I kd, tl 206-306). Kui Stagnum OÜ-l ei olnud tegelikku majandustegevust ja kauba soetamise kohta puuduvad igasugused andmed, ei saanud Stagnum OÜ kaebajale arvetel märgitud kaupa ka edasi müüa. Maksuhaldur on õigesti leidnud ka seda, et kuigi tehingu mõlemad pooled kinnitavad üldsõnaliselt tehingute toimumist, on nende maksumenetluses antud seletused detailides lahknevad (I kd, tl 103-120 ja II kd, tl 45-48). Tegelikult toimunud tehingute kohta oskavad pooled üldjuhul üsna täpseid seletusi anda, mis on ka detailides kattuvad. Kohus leiab, et nende maksuotsuse järelduste ümberlükkamiseks ei piisa ainuüksi tehingu kohta koostatud dokumentidest. Maksustamisel ja maksuvaidluste lahendamisel tuleb lähtuda majandustehingute sisust, mitte sellest, kuidas need tehingud on vormistatud.
  1. Lisaks on maksuhaldur tuvastanud, et kaebaja raamatupidamine ning laoarvestus ei ole usaldusväärne ning seega ei saanud selle andmetest maksustamisel lähtuda. Maksuhaldur on kindlaks teinud, et 55 füüsilist isikut ei ole kaebajale elektroonikajäätmeid müünud (vt kontrolliakti lisa nr 1, I kd, tl 89). Kaebaja on kontrollaktile
  2. augustil 2011 esitatud vastuväidetes teatanud, et ei vaidlusta füüsilistele isikutele tehtud väljamaksetelt määratud tulumaksu ning on vastavalt oma maksudeklaratsioone muutnud ja kontrollaktis märgitud summa 41 397,05 eurot tasunud (I kd, tl 62-65). Samas kajastuvad soetused füüsilistelt isikutelt endiselt kaebaja laoarvestuses. Näiteks on kaebajale kaupa tegelikult mittemüünud füüsiliste isikute ja Stagnum OÜ-lt väidetavalt soetatud kauba kohta vormistatud ühised aktid; aktidel on kajastatud erinevatelt füüsilistelt isikutelt ja Stagnum OÜ-lt soetatud metallide lahtivõtmisel saanud kogused, kusjuures nt Stagnum OÜ-ga samadel aktidel märgitud P. S. ja E. K. on kinnitanud kaebajale metallijäätmete mittemüümist (vt nt II kd, tl 126-127). Kaebaja on kohtumenetluses täiendavalt esitanud 2009-
  3. a jäätmearuanded (II kd, tl 128-130), millest nähtuvalt ei ole kaebaja
  4. a soetanud jäätmeid kaubakoodiga
  5. Samas on kaebaja raamatupidamises Stagnum OÜ arved, mille kohaselt on kaebaja soetanud Stagnum OÜ-lt
  6. ja
  7. septembril 2009 just nimetatud kaubakoodiga jäätmeid (vt tabel maksuotsuse lk 9 ja arved I kd, tl 41, 43). Jäätmearuande kohaselt on kaebaja soetanud
  8. a Stagnum OÜ-lt jäätmeid kaubakoodiga 200316 kokku 2206 kg, mis ei klapi aga Stagnum OÜ arvetel märgitud kogusega (vt tabel maksuotsuse lk 9 ja arved I kd, tl 35, 37, 39, 44). Seega kinnitavad ka kohtumenetluses täiendavalt esitatud tõendid maksuhalduri järeldust kaebaja koostatud dokumentide ebausaldusväärsusest. Kohus märgib veel, et kaebaja maksustamisel ei oma määravat tähtsust asjaolu, et Keskkonnaamet on kaebaja jäätmearuandeid esitatud kujul aktsepteerinud, sest maksuhalduril on õigus ja kohustus koguda maksustamisel tähtsust omavate asjaolude kohta tõendeid ning neid ka iseseisvalt hinnata (MKS § 11).
  9. Kaebaja arvamuse kohaselt ei ole tõendatud, et S. Baklanov teadis, et Stagnum OÜ ei olnud tavapärast majandustegevust omav äriühing, mistõttu on põhjendamatu ka maksuhalduri väide, et Stagnum OÜ ei saanud kaebajale kaupu müüa. Kohtu arvates väidab kaebaja õigesti, et temal ei olnud õigust kontrollida teise äriühingu raamatupidamisalaseid või muid äritegevust puudutavaid dokumente. See ei välista maksuhalduri õigust koguda täiendavaid tõendeid (MKS § 11). Käesolevas asjas ongi maksuhaldur maksumenetluses kogutud tõendite põhjal kindlaks teinud, et Stagnum OÜ-ga seotud isikud (V. Kušner, G. F., X) ei osanud öelda, kellelt äriühing edasimüümiseks kaupu on soetanud, ega esitanud kaupade soetamise kohta dokumente (II kd, tl 41-60). Stagnum OÜ arvelduskontolt kaupade soetamist ei nähtu ning Stagnum OÜ on OÜ ALMA Elektroonika poolt tasutud summad kohe edasi kandnud kolmandate, tegelikku majandustegevust omavate isikute pangakontole, kust see on kohe sularahas välja võetud (I kd, tl 206-306). Kui aga Stagnum OÜ ei ole ise kaupu soetanud, siis on selge, et ta ei saanud neid 6
(8)ka kaebajale edasi müüa ning sellises olukorras ei ole eluliselt usutav, et kaebaja nimel kaupade vastuvõtmist ning dokumentide vormistamist korraldanud S. Baklanov tehingute fiktiivsusest ei teadnud. Kohus rõhutab, et kaebajale ei ole maksu määratud Stagnum OÜ võimalike rikkumiste pärast. Kaebaja õigust sisendkäibemaksu maha arvata on piiratud põhjusel, et kaebaja oli Stagnum OÜ arvete fiktiivsusest teadlik, kuid kajastas neid siiski oma maksuarvestuses.
  1. Kohtu arvates ei ole asjas määravat tähtsust sellel, kas OÜ ALMA Elektroonika seaduslik esindaja S. Baklanov või raamatupidaja L. P. kontrollis, kas Stagnum OÜ on käibemaksukohustuslane. Vaidlust ei ole selle üle, et arvete esitamise ajal oli Stagnum OÜ käibemaksukohustuslane ning kaebajale ei ole ette heidetud sisendkäibemaksu mahaarvamist mittekäibemaksukohustuslase arve alusel. Samuti ei ole asjas määravat tähtsust, kas kaebaja pidi
  2. septembri
  3. a ja
  4. septembri
  5. a arvetes märgitud kauba puhul (jäätmed kaubakoodiga 160216) üles märkima sõiduki numbri, millega müüja toimetas kauba ostja lattu. Maksuotsuse põhjenduste kohaselt osales kaebaja maksupettuses ning auto numbri märkimata jätmine (st JäätS § 106 lg 1 p 3 sätestatud hoolsuskohustuse võimalik rikkumine) ei ole iseenesest kaebaja maksustamise aluseks. Vastustaja märkis aga õigesti, et nimetatud nõuete täitmise korral oleks olnud kaebajal lihtsam tõendada tehingute toimumist arvetel kajastatud viisil.
  6. Kaebaja on teinud kontrollitaval perioodil Stagnum OÜ-le väljamakseid kokku 570 268,67 krooni (vt tabel 3 maksuotsuse lk 33). Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 2 p 3 kohaselt väljamakse, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument, on ettevõtlusega mitteseotud kulu. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-34-07 (p 15) leidnud, et nõuetekohasel algdokumendil tuleb RPS § 7 lg 1 p 3 kohaselt märkida ka tehingu majanduslik sisu ning kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Käesolevas asjas on tuvastatud, et arvetel on kajastatud tegelikkuses mittetoimunud tehingud ning kaebaja oli teadlik sellest, et arve esitaja ei ole temale arvetel näidatud teenuseid osutanud ega kaupu müünud. Maksuotsuses on põhjendatud, et maksumenetluses ei olnud võimalik välja selgitada, kellelt, millises koguses ja millises maksumuses on kaebaja tegelikult elektroonika- ja muid jäätmeid soetanud elektroonikajäätmete maksumus sõltub selle kvaliteedist, liigist ja muudest parameetritest, kuid kontrolli läbiviimise ajaks olid elektroonikajäätmed lammutatud ning kaebaja raamatupidamisarvestus ei ole nimetatud asjaolude väljaselgitamiseks usaldusväärne (vt maksuotsuse lk 2-6 ja 20). Seetõttu on ka tulumaksu määramine TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel õige.
  7. Kokkuvõttes leiab kohus, et maksuotsus on vajalikul määral motiveeritud nii käibe- kui tulumaksu määramist puudutavas osas. Kohus nõustub maksuotsuse lõppjäreldusega, et tehinguid OÜ ALMA Elektroonika ja Stagnum OÜ vahel ei ole tegelikult toimunud ning on olemas põhjendatud kahtlus, et kaebaja osales maksupettuses. Kaebuse esitaja ei ole kohtumenetluses tõendanud, et maksusumma on määratud valesti. Seega tuleb kaebus jätta rahuldamata.
  8. Käesolevas asjas on menetlustoiminguid tehtud nii enne kui pärast
  9. jaanuari
  10. Seega tuleb HKMS § 285 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotusele kohaldada nii enne kui pärast
  11. jaanuari 2012 kehtivat HKMS-i. HKMS eelmise redaktsiooni § 92 lg 1 sätestas, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Samasisulised normid on sätestatud ka
  12. jaanuaril 2012 jõustunud HKMS § 108 lg-s 1 ja § 109 lg-s
  13. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. 7
(8)Monika Laatsit 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.