) § 223 lg 1 järgi rahatrahviga 60 trahviühikut, s.o 240 eurot. P.F-i on karistatud selle eest, et tema 15.08.2021 kell 16.03 Tartu maakonnas XXX vallas XXX alevikus XXX-XXX-XXX teel, XXX ristmiku juures, osales liiklusõnnetuses, kus P.F , juhtides mootorsõidukit Volvo S60 reg nr XXX, sooritas möödasõitu, eiras kohustusmärgi 421 (ümberpõike suund) nõudeid, möödus ohutussaarest vasakult poolt ja põrkas kokku ristmikul vasakpööret sooritava sõiduautoga Audi A3 reg nr XXX, mida juhtis K.P. Liiklusnõuete rikkumisega põhjustas P.F liiklusõnnetuse, mille käigus tekitati varaline kahju sõiduauto Audi A3 omanikule K.P-le sõiduki vasakpoolse külje kahjustamise näol. Eelnevaga rikkus menetlusalune isik
lg 2 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011 määruse nr 12 Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele (määrus nr 12) § 13 lg 1 p 2 nõudeid. Kaebaja nõue ja põhjendused P.F esitas kaitsja vahendusel 29.10.2021 Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale Politseija Piirivalveameti Lõuna prefektuuri väärteomenetleja 14.10.2021 otsuse peale kaebuse, milles palub kaevatava otsuse tühistada ja VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetada, kuna väärteo toimepanemine ei ole tõendatud ja saabunud tagajärg ei ole kaebuse esitajale normatiivselt omistatav, ning jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Menetlusalune isik juhtis 15.08.2021 kella 16.03 paiku Tartu maakonnas XXX-XXX-XXX teel XXX bussipeatuse juures mootorsõidukit Volvo. Sellel teelõigul oli suurim lubatud sõidukiirus 70 km/h. P.F sõitis autode rivis, mis koosnes umbes 4-5 autost, mille ees sõitis aeglasem sõiduk (kombain) kiirusega umbes 25-30 km/h. P.F, kes oli enne möödasõidu alustamist veendunud selle ohutuses (sõidurada, millest kaebuse esitaja möödasõitu alustas, oli piisavas ulatuses vaba; möödasõit ei ohustanud ega takistanud teisi liiklejaid; ükski tema järel sõitva sõiduki juht ei olnud alustanud möödasõitu; samal sõidurajal ees sõitva sõiduki juht polnud andnud märku vasakpöördeks; sõiduki suhteline kiirus, millest möödasõitu alustati, võimaldas sellest mööda sõita ning P.F-i hinnangul oli tal vajadusel võimalik tagasi reastuda, ohustamata ja takistamata juhti, kelle sõidukist mööda sõidetakse), alustas autode rivist möödasõitu, möödudes nendest vasakult poolt. Samal ajal alustas mõnevõrra eespool möödasõitu ka P.F-i juhitud auto ees pärisuunal liikuv sõiduk. Mõlemad sõidukid sooritasid möödasõitu vastassuunavööndi kaudu. Kui aga P.F märkas enne möödasõidu lõpetamist ees ohutussaart, soovis ta möödasõitu katkestada ning enne ohutussaart enda sõidurajale tagasi reastuda. Kavatsusest tagasi pärisuunavööndisse reastuda andis menetlusalune isik märku nii suunamärguande kui ka pidurdamisega. Kombaini taga pärisuunal sõitvad autod aga ei võimaldanud tagasireastumist, rikkudes sellega
P.F ei saanud ette näha, et teised juhid rikuvad liiklusnõudeid ega võimalda temal pärisuunavööndisse tagasi reastuda. Menetlusalune isik, olles vaid loetud meetrid enne ohutussaart, valis antud olukorras võimalikult ohutuma variandi ning otsustas järgneda tema ees sõitvale ja möödasõitu sooritavale sõidukile ning lõpetada möödasõit 2 ohutussaare järel tagasi reastudes. Vahetult ohutussaarest möödumisel sooritas kombaini taga autode rivis pärisuunal liikunud sõidukit Audi A3 juhtinud K. P. vasakpöörde, milline lõppes kaebuse esitaja ja K. P.i juhitud sõidukite kokkupõrkega. P.F-i juhitud sõiduki kiirus oli vasakpööret sooritavat autot märgates umbes 50 km/h, kuna ta oli kiirust vähendanud, eesmärgiga tagasi pärisuunavööndisse reastuda, kuid pidurdamisel ei õnnestunud sõidukit täielikult peatada. Menetlusalust isikut ei ole võimalik süüdi mõista ja karistada
Nimetatud sätte väidetav rikkumine on kaebuse esitajale arusaamatu ning täies ulatuses tõendamata. P.F-ile heidetakse ette hoolsuskohustuse rikkumist, mistõttu tuleb kontrollida, kas menetlusaluse isiku käitumises esinevad kõik elemendid, mille korral saab isikut vastutusele võtta süüteo ettevaatamatu toimepanemise eest. Lisaks teo ja tagajärje tuvastamisele tuleb kindlaks teha ka põhjuslik seos nende vahel. Kaebuse esitaja leiab, et kohustusmärgi 421 eiramine ei põhjustanud liiklusõnnetust, vaid selle põhjustas K. P.i käitumine, mis seisnes selles, et K. P. sooritas vasakpööret selle ohutuses veendumata. Kuigi menetlusalune isik ei nõustu, et tema teo ja saabunud tagajärje vahel on naturalistlik kausaalsus, siis isegi selle võimalikul esinemisel tuleb veel kindlaks teha, kas saabunud tagajärge saab selle põhjustajale normatiivselt omistada. Selleks on vaja tuvastada hoolsuskohustuse rikkumine. P.F tegi kõik endast oleneva ja mõistlikult eeldatava, vältimaks olukorda, mis võiks takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. P.F alustas möödasõitu, veendudes, et möödasõit on ohutu, s.o vastab kõigile
lg 3 sätestatud nõutele, ning ei rikkunud
§-s 52 sätestatud möödasõidukeeldu. Takistuse (ohutussaar) olemasolu ilmnes P.F-ile möödasõidu ajal ning ka siis tegi menetlusalune isik kõik endast oleneva, et möödasõit esimesel võimalusel ohutult lõpetada. Lähtudes usaldusprintsiibist, ei pidanud P.F ette nägema, et mõni kaasliikleja liiklusnõudeid rikub. K. P. sooritas vasakpööret, rikkudes
lg 2 p 8 ja § 17 lg 5 p 3 nõudeid, s.o ei veendunud enne manöövri alustamist selles, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ega andnud teed vasakule pöörates temast möödasõidul olevatele juhtidele. K. P. võis ka suunamärguannet
K. P. enda sõnul kontrollis enne manöövri sooritamist ega vastassuunast sõidukeid tule ning ei vaadanud külje-, tahavaatepeeglisse või läbi akna, kuigi temast oli juba enne kokkupõrget üks sõiduk ehmatust tekitavalt möödunud, jättes sellega veendumata sooritatava manöövri ohutuses. Kuivõrd K. P.i käitumises on tuvastatud
-i nõuete rikkumised, siis ei ole saabunud tagajärje, s.o varalise kahju põhjustamine K.P-le võimalik P.F-ile normatiivselt omistada, sest kahju kandnud isik ohustas
-is sätestatud kohustuse rikkumisega kahjustatud õigushüve. Kui väärteomenetlust ei lõpetata VTMS § 29 sätestatud asjaoludel, on tegemist VTMS § 150 lg 1 p 1 kohaselt väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega. Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja vaidleb 18.11.2021 seisukohas kaebusele vastu ja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja 14.10.2021 üldmenetluse otsus muutmata. Kohtuvälise menetleja arvates on kaevatav otsus õiguspärane, tugineb kogutud tõenditele ja menetluses puuduvad kõrvaldamata kahtlused. P.F ei veendunud enne manöövri sooritamist selle ohutuses ning rikkudes nii möödasõidu reegleid kui ka keelavaid teekattemärgiseid, oli üheks avarii põhjustajaks. Liikluskorraldusvahendite eiramine oli põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse tekkimisega. Menetlusalune isik hindas valesti sõiduteel asetseva ohutussaare kaugust ning aega ja vahemaad ohutuks möödasõiduks mitmest sõidukist. Seetõttu tekkis olukord, mil P.F põikas ohutussaarest mööda keelatud suunas. Sellega tekitas menetlusalune isik ülimalt ohtliku situatsiooni, mis oleks võinud traagiliselt lõppeda. Korraga neljast sõidukist möödasõidu sooritamine on ohtlik manööver. Tagasireastumine oleks pidanud toimuma enne 3 ohutussaart ja keelavat teekattemärgist. Kohtuväline menetleja on liiklusõnnetuse põhjustamisel märkinud ära mõlema osapoole süü. 70 km/h kiirusepiiranguga asulasisesel alal oleks juht võinud tajuda ennetavalt ohtu, sh ohutussaare, ülekäiguradade ja ristmike võimalikku olemasolu. Pidevjoonest, kaldega pidevjoonest ja ohutussaarest möödasõit on keelatud. Möödasõit tuleb
Menetlusalune isik aga otsustas möödasõitu katkestamise asemel jätkata ning see päädis avariiga. Määratud karistus on asjakohane ning proportsionaalne. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses ( ), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs (vt RKKKo 3-1-1-122-13, p 7 koos edasiste viidetega). Seega tuleb kohtul võtta seisukoht kõigis VTMS §-s 108 nimetatud küsimustes. P.F-ile on 14.09.2021 koostatud Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri väärteomenetleja poolt väärteoprotokoll väärteoasjas nr 2780,21,009128 selles, et 15.08.2021 kell 16.03 juhtus liiklusõnnetus Tartu maakonnas XXX-XXX-XXX teel, XXX bussipeatuse juures, kus P.F, juhtides mootorsõidukit Volvo S60 reg nr XXX, sooritas möödasõitu, eiras kohustusmärgi 421 (ümberpõike suund) nõudeid, möödus ohutussaarest vasakult poolt ja põrkas kokku ristmikul vasakpööret sooritava sõiduautoga Audi A3 reg nr XXX, mida juhtis K. P.. Liiklusnõuete rikkumisega põhjustas P.F liiklusõnnetuse, mille käigus tekitati varaline kahju sõiduauto Audi A3 omanikule K. P-le sõiduki vasakpoolse külje kahjustamise näol. P.F-ile heidetakse ette
lg 2 ning majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011 määruse nr 12 Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele § 13 lg 2 p 2 (määrus nr 12) nõuete rikkumist. P.F-i poolt toime pandud väärtegu on kvalifitseeritud
Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et P.F-ile on väärteoprotokollis ette heidetud muuhulgas määruse nr 12 § 13 lg 2 p 2 nõuete rikkumist. Kohtu arvates on tegemist kohtuvälise menetleja ilmselge eksimusega õigusaktile viitamisel, mida on kinnitanud kohtuväline menetleja ka vastuses kaebusele, sest nimetatud määruse vastavas paragrahvis sellist punkti ei ole. Väärteoprotokollist ja kaevatava otsuse väärteokirjeldusest ning kohtuvälise menetleja otsuse sisust tuleneb, et kohtuväline menetleja on siiski silmas pidanud
Kuigi väärteoprotokollis toodud õiguslikus hinnangus esineb ebatäpsus, siis ei muuda see väärteoprotokolli ja otsuses kajastatud teokirjelduse sisu arusaamatuks. Kohtuvälise menetleja otsuses on ka ekslik viide valele lõikele ja punktile parandatud. Kohus on VTMS § 87 kohaselt seotud väärteoprotokolli faktilise teokirjeldusega, mitte sellele kohtuvälise menetleja poolt antud õigusliku hinnanguga (vt nt RKKKo 4-16-9132, p 13 koos edasiste viidetega). VTMS § 133 p 4 kohaselt peab kohus muuhulgas tegema kindlaks, kas arutuse all olev tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. Kohtu poolne õiguslik hinnang aga ei tohi raskendada menetlusaluse isiku olukorda (vt nt RKKKo 3-1-1-71-13, p 7 koos edasiste viidetega). Väärteoprotokollist nähtub selgelt, et P.F-ile heidetakse ette liiklusmärgi nõuete mittejärgimist. Seega 4 kohtuvälise menetleja eksimus väärteoprotokollis õigusaktile viitamisel, mis on parandamist leidnud kohtuvälise menetleja otsuses ja ka üle kontrollitud kohtu poolt, ei muuda menetlusaluse isiku olukorda raskemaks ega riku menetlusaluse isiku kaitseõigust. Nii kohtuvälise kui ka kohtumenetluse käigus on menetlusalune isik ja kaitsja saanud avaldada arvamust, mis põhjusel menetlusalune isik ei saanud liiklusmärgi nõudeid täita ning miks see võib olla vabandatav. Antud asjas ei ole vaidlust selles, et 15.08.2021 kella 16.03 paiku toimus Tartu maakonnas XXX vallas XXX alevikus XXX-XXX-XXX teel XXX bussipeatuse läheduses asuval XXX ristmikul liiklusõnnetus, s.o kokkupõrge sõiduauto Volvo S60 reg-nr-ga XXX ja sõiduauto Audi A3 reg-nr-ga XXX vahel, mille tulemusena said mõlemad sõidukid tehnilisi vigastusi ja sõidukite omanikud varalist kahju. 15.08.2021 sündmuskoha vaatlusprotokollist koos liiklusõnnetuse aktiga nähtub, et liiklusõnnetus leidis aset Tartu maakonnas XXX vallas XXXXXX-XXX ja XXX tänava ristmikul sõiduautode Audi A3 reg-nr-ga XXX ja Volvo S60 regnr-ga XXX vahel. Nimetatud sõidukid on tuvastatavad ka sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fototabelist, kus on näha sõidukite asukoht ja nendel olevad vigastused pärast liiklusõnnetuse toimumist. Asjaolu, et sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud fotod kajastavad liiklusõnnetuse järgset olukorda ning sõidukeid pärast õnnetuse toimumist keegi ei liigutanud, ei ole kohtuistungil eitanud ka menetlusalune isik ning tunnistaja K.P. Menetlusaluse isiku ning tunnistaja K.P-i ütluste kohaselt juhtis liiklusõnnetuse toimumise ajal sõidukit Volvo S60 reg-nr-ga XXX P.F ja sõidukit Audi A3 reg-nr-ga XXX K. P. Vaidlus on aga käesoleval juhul selles, kes on aset leidnud liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Kohtuistungil andsid menetlusalune isik P.F ja tunnistaja K. P. järgmisi ütluseid. P.F seda teed esimest korda ei sõitnud – ta sõidab sellel teel kord 2 kuu tagant. Menetlusalune isik ei mäletanud, et kokkupõrke kohas asub ohutussaar. Sellel teel oli kiirusepiirang 70 km/h. Enne möödasõidu alustamist oli P.F-i juhitava sõiduki ees 4 sõidukit, s.o kombain ja sõiduautod. Menetlusaluse isiku juhitava sõiduki taga teisi sõidukeid ei olnud – tema sõiduk oli viimane, s.o viies auto ning koos kombainiga oli üksteise järel kokku 6 sõidukit. Kombaini kiirus oli umbes 25-30 km/h ning selle ees autosid ei olnud. Möödasõidu alustamisel nägi P.F, et ees olev vastassuund on pikalt, vähemalt 500 m ulatuses vaba – ees sõitev kombain vaatevälja ette ei takistanud, sest kurv oli palju kaugemal ning kurvini oli näha, et tee oli vaba. Enne möödasõitu oli P.F kolonnis sõitnud umbes 0,5 – 1 kilomeetrit ning möödasõidu mõtte tekkimise ja teostamise vahele jäi aega. Menetlusalune isik alustas möödasõitu sealt, kus oli 70 ala märk. Möödasõidu alustamisel oli maas näha ka eraldusriba, kuid eespool ohutussaart näha ei olnud. Samas oli näha mingit väiksemat posti. Kaugemal asuvat kohustusmärki ja selle ees olevat eraldusriba P.F möödasõidu alustamisel ei näinud, kuid nägi neid ja ohutussaart möödasõidu kestel 150 meetri pealt, s.o lähemale jõudes ning soovis siis tagasi reastuda. Kui menetlusalune isik alustas möödasõitu, siis samal ajahetkel alustas tema ees liikuv sõiduk samuti möödasõitu ning sõitis möödasõidu ajal menetlusaluse isiku juhitava sõiduki ees vastassuunavööndis. Enne möödasõidu alustamist vaatas P.F spidomeetrit – kiirus oli umbes 25-40 km/h, nägi ette vaadates, et tee oli pikalt vaba, vaatas taha, vaatas uuesti ette, pani suunatule sisse, hoidis suunda üle 3 sekundi sees ja siis hakkas möödasõitu sooritama. Menetlusalune isik oli enne möödasõitu alustamist kalkuleerinud, et saaks seda ohutult teha. Eraldusriba nägemisel möödasõidu ajal pani P.F suuna sisse, sest tahtis tagasi reastuda pärisuunavööndisse. Seejärel vaatas tahavaatepeeglisse ning taga autot ei olnud. Pärisuunavööndis asuvatest sõidukitest oli ta jõudnud mööda sõita umbes 1,5 autopikkust. Siis pidurdas hoo maha, kuid pärisuunavööndis tunnistaja K. P-i sõiduki taga olevad 2 autot ei lasknud neile ette reastuda. Suund oli pikalt sees. Kuna P.F tagasi reastuda ei lastud, siis menetlusalune isik vaatas kiirust – pidurdamisel oleks ta jäänud kõrvuti ohutussaarega, mis on postidega ehk tal ei oleks olnud 5 võimalik tagasi minna. Seetõttu otsustas menetlusalune isik möödasõidu teisel pool ohutussaart lõpetada. Vastasel korral oleks ta jäänud ohutussaarega kohakuti. P.F ja tema ees möödasõitu teinud esimese sõiduki vahe tunnistaja K. P-i sõidukist möödumise hetkel oli umbes 30-40 m. Seda, et Audi hakkab vasakpööret sooritama, menetlusalune isik möödasõidu ajal ei näinud. Tema sõnul Audi tuli kohe ja pööras. K. P-i juhitava sõiduki pidurdamist esimese sõiduki möödudes menetlusalune isik ei näinud. Kokkupõrke hetkel oli P.F-i juhitava sõiduki kiirus umbes 10-15 km/h. Möödasõidu vältel aga oli muutuv kiirus, kuna ta üritas tagasi reastuda. Kohe kui menetlusalune isik nägi Audi pööramist, hakkas ta pidurdama ning siis vaatas, kuhu saab auto suunata – äkki vasakule ristmikule. Ristmikul oli stopp-märgi taga auto ning vastassuunas oli auto ees ja rohelisel alal kallak. Tunnistaja K. P-i sõnul sõidab ta seda teed sageli. Liiklusõnnetuse toimumise päeval sõitis tema ees ainult kombain, mille kiirus võis olla umbes 30-40 km/h. Selle taga sõitis 3 autot koos tunnistaja juhitava autoga. Enne vasakpööret pani K. P. suuna sisse ja siis vaatas peeglisse, kuid pöörde peal peeglisse enam ei vaadanud. Pöörama hakkamisel peeglisse vaadates oli tee pöördeks vaba. Enne pööret K. P. pidurdas hoo maha, sest 40-ga ta maanteelt keerama ei hakka. Tunnistaja ei osanud öelda, palju võis olla ajavahe peeglisse vaatamise ja pööramise vahel. Tunnistaja autojuhina sel korral ei pidanud vajalikuks pöördele asumisel korra veel tagasi peeglisse vaadata, sest ta ei eeldanud, et keegi teeb sellisel kohal möödasõitu. Juhipoolse ukse peeglisse, millest näeb kõrvale vasakule aga tunnistaja vaatas ning sel hetkel midagi peeglist ei näinud. Suunatule sisse lülitamisest pöörde alustamiseni võis olla 15-20 sekundit või rohkem - suunatule lülitas tunnistaja sisse praktiliselt enne ohutussaart, et anda reastumiseks märku, seal on ka väike tasku. Enne vasakpöörde sooritamist oli K. P-i juhitava sõiduki kiirus umbes 40 km/h, sest kombain kiiremini ei sõitnud. Vahemaa ohutussaarest ristmikuni võis olla 50-100 meetrit. Pöörde kohal on pidevad jooned ja ohutussaar. Sõiduk, mis soovis möödasõitu teha, asus ohutussaarest vasakul pool vastassuunavööndis. Signaali või tuledega ta kuidagi märku ei andnud ning ilmus tunnistaja jaoks välja väga äkitselt. Möödasõitu sooritas menetlusaluse isiku auto teisena, sest enne sõitis mööda veel üks auto – 2 autot möödusid vastassuunavööndis tunnistaja juhitavast ja vasakpöördel olevast autost üksteise sabas korraga. Esimese sõiduki möödumisel K. P. ehmatas ning ehmatusest vajutas pidurit. Sekundi murdosa möödudes tuli teine auto. Tunnistaja ei osanud muud teha, kui pidurdada. Kokkupõrke hetkel oli K. P. oma sõidukiga juba vasakpööret sooritamas – oli nagu tee peal risti ja paiknes telgjoone suhtes vasakul, s.o seal, kus on vasakpöörde koht. Peale esimese sõiduki möödumist jätkas tunnistaja oma sõidukiga manöövrit, sest ei teadnud, et esimese sõiduki taga on ka teine sõiduk. Pöörde sooritamisel ta täielikult sõidukit seisma ei jätnud. Risti teel ei oleks ta ka tavaatepeeglist ega külgpeeglist enam sõidukeid näinud. P.F-i sõiduki tulemist nägi tunnistaja vahetult enne kokkupõrget juhipoolsest aknast. K. P. märkas veel, et esimese möödunud sõiduki trajektoor tema sõidukist mööda sõites muutus – see sõiduk läks nii palju tee äärde, kui sai ja ta lipsas läbi. Kokkupõrke hetkel oli K. P-i juhitava sõiduki kiirus umbes 10 km/h. Kohus märgib siinkohal, et nii menetlusaluse isiku P.F-i kui ka tunnistaja K. P-i kohtuistungil antud ütlused oma sisult riimuvad nende kohtueelses menetluses antud ütlustega. Kuna nii menetlusalune isik kui ka tunnistaja on kohtuistungil andnud ütluseid, siis kohus kohtuotsuse koostamisel enam kohtueelses menetluses antud ütlustele ei tugine, kuigi luges need kohtuistungil avaldatuks. Kohtumenetluses antud ütluste ühtimine kohtueelses menetluses antud ütlustega aga viitab sellele, et nii menetlusalune isik P.F kui ka tunnistaja K. P. rääkisid kohtuistungil just seda tõde, mida nad enda vaatepunktist vahetult enne liiklusõnnetust, selle ajal ja järel tajusid ning ütluste andmise ajal mäletasid. Seega on nii menetlusaluse isiku kui ka tunnistaja ütluste tõendiväärtus kohtu arvates samasuguse kaaluga ja mõlema isiku ütlused on usaldusväärsed. 6 Nagu kohus juba eespool sedastas, siis vaidlust ei ole liiklusõnnetuse toimumise ajas, kohas ning liiklusõnnetuses osalenud sõidukite ja juhtide osas. Samuti ei ole tegelikult vaidlust selle üle, milliseid juhtimisvõtteid ja –manöövreid P.F ning K.P. vahetult enne liiklusõnnetusse sattumist kasutasid. Seega näiteks asjaolu, kas K. P. enne vasakpööret ka tegelikult suunatuld näitas (K. P-i sõnul näitas, P.F seda aga enda sõnul ei märganud), ei oma hetkel tähtsust. Käesolevalt on vaidlus sisuliselt selles, kas menetlusalune isik P.F on liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi, sh kas tema teo ja tekkinud tagajärje, s.o liiklusõnnetuse vahel esineb põhjuslik seos nii naturalistliku kausaalsuse kui ka normatiivse ehk objektiivse omistamise mõttes ning kas menetlusalust isikut on karistatud õiguspäraselt. Menetlusaluse isiku P.F ja tunnistaja K. P-i kohtuistungil antud ütlustest ning sündmuskoha vaatlusprotokollist ja liiklusõnnetuse aktist kogumis saab järeldada järgmist. 15.08.2021 ajavahemikus kella 15.00 - 16.00 sõitsid Tartu Maakonnas XXX vallas XXXXXX-XXX teel suunaga XXX ristmik samas sõidusuunas muuhulgas P.F-i poolt juhitud sõiduk Volvo S60 reg-nr-ga XXX ja K. P-i poolt juhitud sõiduk Audi A3 reg-nr-ga XXX. Teel oli sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt lubatud kiiruseks 70 km/h. Menetlusaluse isiku ja K. P-i ütlustest nähtuvalt sõitsid nende juhitavad sõidukid vahetult enne P.F poolt möödasõidu alustamist ja liiklusõnnetuse asetleidmist üksteise järel kolonnis, mille ees sõitis kombain ning selle taga 4-5 sõiduautot. Kuigi P.F-i ja K. P. ütlused osas, mitu sõidukit kombaini taga tegelikult sõitis, arvuliselt lahknevad (P.F-i sõnul 5 sõidukit, K. P-i sõnul 3 sõidukit), siis kohtu arvates kombaini taga sõitnud autode arv käesoleva asja vaidlusküsimuse lahendamisel iseenesest oluline pole. Küll aga riimuvad menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused selles, et kombaini järel sõitis järjekorras eespool K. P-i juhitud sõiduk Audi A3 reg-nr-ga XXX ja temast mõni auto tagapool P.F-i juhitud sõiduk Volvo S60 reg-nr-ga XXX. Menetlusaluse isiku P.F-i sõnul oli tema auto järjekorras viimane. P.F-i sõnul sõidab ta seda teed mööda paar korda kuus, K. P. enda sõnul aga sageli. Menetlusalune isik ei mäletanud, et kokkupõrke kohas asub ohutussaar. P.F-i ja K. P. kinnitusel oli kõige ees sõitva kombaini kiiruseks umbes 25-40 km/h. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja sõnul kombaini ees rohkem sõidukeid ei olnud. P.F-i kinnitusel sõideti kolonnis umbes 0,5 - 1 km, kui ta enne möödasõidu alustamist 70 ala märgi juures veendus, et ees olev vastassuund on pikalt, vähemalt 500 m ulatuses vaba, sh ei olnud näha ohutussaart, kuigi oli näha mingit väiksemat posti. Enne möödasõidu alustamist vaatas P.F spidomeetrit, nägi ette vaadates, et tee oli pikalt vaba, vaatas taha, vaatas uuesti ette, pani suunatule sisse, hoidis suunda üle 3 sekundi sees ja siis hakkas möödasõitu sooritama. Kui menetlusalune isik alustas möödasõitu, siis sisuliselt samal ajahetkel alustas tema ees liikuv sõiduk samuti möödasõitu ning sõitis möödasõidu ajal menetlusaluse isiku juhitava sõiduki ees vastassuunavööndis. Möödasõidu sooritamisel menetlusaluse isiku juhitava auto taga teisi sõidukeid ei olnud. Kohustusmärgi ja selle ees asuva eraldusriba nägemisel möödasõidu ajal pani P.F suuna sisse, sest tahtis tagasi pärisuunavööndisse reastuda. Menetlusalune isik küll pidurdas hoo maha ja suund oli sõidukil pikalt sees, kuid kombaini taga olevad autod ei lasknud tal nende ette reastuda. Kuna P.F tagasi reastuda ei lastud, siis kõiki asjaolusid (kiirus, võimalik asukoht seisma jäämisel, vastassuund) arvestades otsustas menetlusalune isik möödasõidu teisel pool ohutussaart lõpetada. Seda, et pärisuunavööndis sõitev Audi hakkab pidurdama ja vasakpööret sooritama, menetlusalune isik möödasõidu ajal ei näinud. Sel hetkel, kui P.F sooritas oma sõidukiga möödasõitu ja lähenes ohutussaarele, soovis sõiduki Audi A3 juht K.P. XXX-XXX-XXX tugimaantee ja XXX tänava ristmikul pöörata vasakule. K. P. kinnitas, et pani enne vasakpööret suuna sisse ja siis vaatas peeglisse ning sellel hetkel oli tee pööramiseks vaba. Pöörde ajal aga tunnistaja enda sõnul peeglisse ei vaadanud, sest ta ei pidanud autojuhina sel korral vajalikuks pöördele asumisel korra veel 7 tagasi peeglisse vaadata - ta ei eeldanud, et keegi teeb sellisel kohal möödasõitu. Küll aga vaatas K. P. juhipoolse ukse peeglisse, millest näeb kõrvale vasakule, kuid sel hetkel tunnistaja midagi peeglist ei näinud. Enne pöörde sooritamist K. P. pidurdas hoo maha. Suunatule lülitas K. P. sisse praktiliselt enne ohutussaart, et anda reastumiseks märku ning seal on pööramiseks ka väike tasku. Pöörde kohal on pidevad jooned ja ohutussaar. Sõiduk, mis soovis möödasõitu teha, asus ohutussaarest vasakul pool, vastassuunavööndis. Möödasõitu sooritas see auto, millega oli kokkupõrge, teisena, sest enne sõitis mööda veel üks auto – 2 autot möödusid vastassuunavööndis tunnistaja juhitavast ja vasakpöördel olevast autost üksteise järel korraga. Esimese sõiduki möödumisel K. P. ehmatas ning ehmatusest vajutas pidurit. Sekundi murdosa möödudes tuli teine auto. Tunnistaja ei osanud muud teha, kui pidurdada. Kokkupõrke hetkel oli K. P. oma sõidukiga juba vasakpööret sooritamas – ta oli nagu tee peal risti ja paiknes telgjoone suhtes vasakul, s.o seal, kus on vasakpöörde koht. Peale esimese sõiduki möödumist jätkas tunnistaja oma sõidukiga manöövrit, sest ei teadnud, et esimese sõiduki taga on ka teine sõiduk. Pöörde sooritamisel ta täielikult sõidukit seisma ei jätnud. Menetlusaluse isiku sõiduki tulemist nägi tunnistaja vahetult enne kokkupõrget juhipoolsest aknast. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja K.P-i ütlused on kattuvad seega ka asjaolus, et sõidukite kokkupõrge toimus hetkel, kui P.F-i juhitud sõiduk oli XXX-XXX-XXX maanteel XXX tänava ristmiku läheduses ohutussaarest vasakul pool vastassuunavööndis möödasõidul ning K.P-i juhitud sõiduk soovis pöörata XXX-XXX-XXX maantee pööramistaskust vasakule XXX tänavasse. Liiklusõnnetuse akti ja sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabelite kohaselt sai kokkupõrke tulemusena sõiduautol Volvo S60 kahjustada parempoolne esitiib ning sõidukil Audi A3 juhipoolne esitiib ja uksed. Sõidukitel tekkinud vigastuste asukoht annab samuti alust järeldusele, et liiklusõnnetus toimus menetlusaluse isiku ja tunnistaja kirjeldatud liiklussituatsioonis. Sõidukite tehniliste vigastuste näol on mõlema auto omanikele tekkinud varaline kahju. Volvo S60 omanik liiklusõnnetuse akti kohaselt on P.F ja Audi A3 omanik K.P. Kohus märgib ka ära, et varalise kahju täpse suuruse kindlaksmääramine ei ole käesoleva menetluse esemeks, kuna kahju hüvitatakse tsiviilmenetluses (sh kindlustusmenetluses). Riigikohus on asunud seisukohale, et ühe liiklusõnnetuse osapoole vastutuse küsimust ei saa lahendada ilma teiste osapoolte käitumist arvestamata (vt nt RKKKo 3-1-1-85-12, p 8.2 koos edasiste viidetega). Liiklusõnnetuse puhul pole iseenesest ka välistatud, et mitte ainult ühe, vaid mõlema õnnetuses osalenud juhi käitumises esinevad liiklusnõuete rikkumised, mis on üheaegselt ka saabunud tagajärjega kausaalseoses. Sellisel juhul võib olla tegemist situatsiooniga, kus tagajärje suhtes osutub põhjuslikuks mitme isiku käitumine korraga (nn kumulatiivne põhjuslikkus), tingides seeläbi olukorra, kus mitmest teost ei saa ühtegi ära mõelda, ilma et tagajärg ära langeks. Samas tuleb reeglina iga liiklusõnnetuses osalenud isiku vastutuse küsimus kõigi deliktistruktuuri elementide osas lahendada iseseisvalt, sõltumata teiste õnnetuses osalejate vastutusest (RKKKo 3-1-1-95-11, p 9 koos edasiste viidetega). Käesoleva väärteoasja raames tuleb seega otsustada, kas P.F vastutab vahetult talle väärteoprotokollis ette heidetud teo eest.
lg 1 puhul on tegemist ettevaatamatusdeliktiga, sest liiklusnõudeid rikutakse ja nendega seotud tagajärjed saabuvad tavapäraselt ettevaatamatu käitumise tagajärjel. Sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad ka selle tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks. Samuti on vaja tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos, samuti lubatud riski ületamine ja tegutsemine normi kaitsealas. Seejuures saab deliktistruktuuri ülesehitusest tulenevalt õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks ka hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud 8 objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine (vt RKKKo 3-1-1-23-13, p 6 ja RKKKo 3-1-1-13605, p 9 koos edasiste viidetega). P.F-ile on ette heidetud
lg 2 nõuete rikkumist, sisustades seda määruse nr 12 § 13 lg 1 p 2 rikkumisega, s.o kohustusmärgi 421 „Ümberpõike suund” mittejärgimisega.
lg 2 sätestab, et liikleja peab juhinduma reguleerija märguandest ning täitma reguleerija ja riiklikku järelevalvet teostava ametiisiku muud liiklusalast korraldust, liikluskorraldusvahendi nõuet ning kinni pidama sõidukile ettenähtud tunnusmärkide kasutamise korrast. Määruse nr 12 § 13 lg 1 p 2 kohaselt märgid 421 kuni 423 „Ümberpõike suund” kohustavad ohutussaarest või muust takistusest ümber põikama märgil osutatud suunas. Vaidlust ei ole selles, et P.F-i juhitud sõiduk Volvo S60 reg-nr-ga XXX paiknes 15.08.2021 ajavahemikus kella 15.00 – 16.00 vahetult enne kokkupõrget sõidukiga Audi A3 reg-nr-ga XXX XXX-XXX-XXX tugimaantee ja XXX tänava ristmiku läheduses ohutussaarest vasakul pool vastassuunavööndis. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ning sellele lisatud fotodelt on tuvastatav, et suunaga Tartust XXX poole on enne vasakpöörde võimalust XXX tänavale tugimaanteed ületav reguleerimata ülekäigukoht, enne mida on kohustusmärk 421 suunaga paremale. Umbes 40 meetrit enne kohustusmärki algab teekattemärgistus 915, mis omakorda koos 3 meetri laiuse ülekäigukoha ja kahe ohutussaarega kulgeb 65 meetri pikkuselt kuni vasakpöördeks sobiva 12,4 meetri pikkuse teekattemärgistuse 923a alguseni. Eelnevale tuginedes rikkus P.F, paiknedes möödasõidul vasakul pool ohutussaart,
lg 2 sätestatud kohustust juhinduda liikluskorraldusvahendi 421 nõudest mööduda ohutussaarest paremalt poolt. Eelnev tähendab, et objektiivselt leidis aset liiklusnõuete oluline rikkumine. Samuti esines P.F liiklusnõuete rikkumise osas tahtlus, kuna ta tegi enda sõnul teadlikult kalkuleeritud otsuse, arvestades ümbritsevat liiklussituatsiooni, mööduda ohutussaarest vasakult poolt ja reastuda pärisuunavööndisse tagasi pärast ohutussaart. Edasi tuleb vastata küsimusele, kas P.F-i juhitava sõiduki paiknemine vasakul pool ohutussaart vahetult enne liiklusõnnetuse asetleidmist oli õigusvastane. Kõne alla võiks tulla eelkõige hädaseisund, sest menetlusaluse isiku ütlustest tulenevalt ei lasknud pärisuunavööndis liikuvad sõidukid tema sõidukil nende ette tagasi reastuda, kuigi P.F-i sõidukil põles pikemat aega suunatuli ning toimus kiiruse vähendamine. Kohtu hinnangul hädaseisundiga käesoleval hetkel siiski tegemist ei olnud. Nimelt P.F-i ütlustest nähtub selgelt, et ka tagasireastumise soovi ajal oli maantee vastassuunavööndis pikemas ulatuses vaba, st vastutulevaid sõidukeid ei olnud ning seetõttu oli ka menetlusalusel isikul võimalik vastu võtta otsus sõita ohutussaarest mööda vasakult poolt ja reastuda tagasi pärast ohutussaart. Kui P.F-ile oleksid vastu sõitnud sõidukid, s.o oleks ilmnenud hädaoht, siis ilmselgelt sellist võimalust kõne alla ei oleks tulnud. Eelnevale tuginedes puudus P.F-i möödasõitu tehes mis tahes vahetu või vahetult eesseisev oht õigushüvedele KarS § 29 tähenduses. Samuti ei esinenud kohtu hinnangul eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus KarS § 31 lg 1 mõttes, sest P.F oli võimalik kogutud tõenditest tulenevalt aegsasti möödasõit katkestada ning tagasi reastuda enne ohutussaart näiteks pärast tema kõrval sõitnud autode möödumist nende taha. Kiirused selliseks manöövriks olid piisavalt väikesed ning ka vastassuunast ei tulnud vastu sõidukeid, samuti ei olnud kombaini taga pärisuunas sõitmas üle nelja auto. Seega ei olnud kohustusmärgiga seatud liiklusnõude rikkumine õigustatud (vt analoogselt RKKKo 3-1-1-77-14, p 10). Järgmisena on oluline tuvastada, kas P.F-i juhitud sõiduki möödasõidu ja aset leidnud liiklusõnnetuse vahel esineb põhjuslik seos nii naturalistliku kausaalsuse kui ka normatiivse omistamise raames (vt nt RKKKo 1-19-4422, p 11-13 koos edasiste viidetega). Nagu kohus juba eespool on tuvastanud, siis liiklusõnnetuse momendil paiknes P.F-i juhitav sõiduk vasakul pool ohutussaart vastassuunavööndis. Kui nimetatud sõiduk ei oleks 9 vasakul pool ohutussaart paiknenud, ei oleks aset leidnud ka liiklusõnnetust. Järelikult on P.F-i tegevuse ja tekkinud tagajärje vahel põhjuslik seos ekvivalentsusteooria ( ) mõttes olemas. Kohtu hinnangul saab tekkinud tagajärge P.F-ile ka normatiivselt ehk õiguslikult omistada. Ka saab P.F-ile käesoleval juhul heita ette hoolsuskohustuse rikkumist. Kuigi P.F enda kinnitusel enne möödasõidu alustamist veendus manöövri ohutuses, siis vaatamata sellele tekkis möödasõidu ajal liiklusohtlik olukord (möödasõitu keelava teekattemärgise ja ohutussaare ilmnemine, tagasireastumise võimatus, sõitmine vastassuunavööndis), mida menetlusalune isik paraku enne möödasõidu alustamist ette ei näinud, kuid kohusetundliku liiklejana oleks kohtu hinnangul pidanud nägema, sest möödasõit toimus 70 km/h alas mitmest aeglaselt liikuvast sõidukist möödudes ning samuti on menetlusalune isik ka varasemalt sellel teelõigul sõitnud. Kas P.F ka tegelikult mäletas, et möödasõidu trajektooril asub ohutussaar, ei oma käesolevalt kohtu arvates tähtsust, sest
lg 2 kohaselt iga liikleja peab olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist.
lg 1 kohaselt liikleja peab oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. Otsustades aga piirkonnas, kus võisid olla kiirusepiirangu tõttu möödasõidumanöövreid takistavad objektid ja märgistused (asulasisene ala), möödasõidu kasuks, P.F suurendas liiklusõnnetuse ja kahju tekitamise ohtu märkimisväärselt. Ja seda isegi enam kui K.P. – nimelt K.P. oli manöövri sooritamise hetkel sooritamas pärisuunavööndi pöördetaskust, s.o lubatud kohast vasakpööret, kuid P.F paiknes oma sõidukiga vastassuunavööndis ohutussaarest vasakul poolt, kus viibimine on igal juhul keelatud. Kui P.F ei oleks möödasõitu teinud, et oleks ka nimetatud oht realiseerunud. Mitte ainult P.F, vaid ka K. P. oli õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad täidavad
nõudeid. Paraku juhtus nii, et nii P.F kui ka K. P. rikkusid
nõudeid kumulatiivselt, sh P.F-i juhitava sõiduki poolt tekitatud ohusituatsioon oli selline, mis oleks võinud kaasa tuua rängad tagajärjed, sest vastassuunavööndis viibimisel ning ohutussaarest vasakult poolt möödumisel peab juht arvestama mis tahes kaasnevate tagajärgedega (liiklusõnnetus kas sõiduki või inimesega). Seega saab P.F-ile ette heita
lg 2 ja § 16 lg 1 hoolsuskohustuse rikkumist, mille tõttu leidis aset
lg 2 (ja määruse nr 12 § 13 lg 1 p 2) nõude rikkumine, ning saabunud tagajärg on P.F-ile ka normatiivselt omistatav, kuna hoolsuskohustuse rikkumisel suurenes ja ka realiseerus liiklusõnnetuse tekkimise oht ning sellise ohu suurenemine antud liiklussituatsioonis on keskmisele mõistlikule inimesele ka ettenähtav (vt RKKKo 1-19-4422, p 13 koos edasiste viidetega, RKKKo 4-18-5832, p 21 koos edasiste viidetega; RKKKo 3-1-1-52-16, p 11.1 - 11.2 koos edasiste viidetega). Ohutussaare ja selle ees oleva teekattemärgise märkamisel oleks menetlusalune isik P.F pidanud esimesel võimalusel
Nimetatud kohustus säilib ka juhil, kes ei osanud takistuse ilmnemist enne möödasõidu alustamist õigesti hinnata ning kellel ei lasta mingil põhjusel pärisuunavööndisse tagasi reastuda (välja arvatud ehk reaalse hädaseisundi olukorras). Kuigi P.F-i sõnul kombaini taga sõitvad autod ei lasknud teda nende ette reastuda vaatamata suunatule pikemaaegsele põlemisele, siis menetlusalusel isikul oleks olnud võimalus vähendada kiirust veelgi enam ja reastuda enne ohutussaart pärisuunavööndis sõitvate sõidukite järele. Nimelt menetlusalune isik on ise kinnitanud, et tema taga sõidukeid ka möödasõidu hetkel ei olnud ning ta märkas ohutussaart 150 meetri pealt, samuti ei tulnud vastassuunast sõidukeid vastu. Seega oleks P.F saanud oma sõiduki kiiruse miinimumini vähendades ohutult pärisuunavööndisse tagasi reastuda ja tegemist ei olnud sellise olukorraga, kus oli möödapääsmatult vajalik mööduda ohutussaarest vasakult poolt vastassuunavööndis ning reastuda tagasi ohutussaarest möödumise järgselt. Ka asjaolu, et menetlusaluse isiku juhitava 10 sõiduki ees sõitev sõiduk möödus ohutussaarest vasakult, ei tähenda, et P.F oleks käitunud õiguspäraselt – ohutussaarest vasakult möödumine on sellele vaatamata õigusvastane. Kokkuvõttes esines kohtu hinnangul P.F-i käitumises liiklusnõuete rikkumine, mis on üheaegselt ka saabunud tagajärjega kausaalseoses. Kui menetlusalune isik oleks olnud piisavalt ettevaatlik ja ettenägelik, st lähtunud
lg 2, § 16 lg 1 ja 2, § 51 ja § 52 nõuetest, siis ei oleks liiklusõnnetust juhtunud.
lg 1 kaitsebki liiklejaid selliste ohtude eest, mis on seotud erinevate liiklusseaduses sätestatud liiklusnõuete rikkumisega, sh
S § 12 lg 3 esimese lause kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused tahtlus või ettevaatamatus. Kohtu hinnangul pani menetlusalune isik P.F teo toime ettevaatamatusest hooletuse vormis KarS § 18 lg 3 mõttes - möödasõidu sooritamisel ei teadnud P.F süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist (s.o liiklusnõuete rikkumise toimepanemist), kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema (vt nt RKKKo 3-1-1-71-09, p 13.1). KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.
Käesoleval juhul liiklusnõuete rikkumisel õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kuna liiklusõnnetusega kaasnes varaline kahju kolmandatele isikutele, on P.F-i toimepandu kaevatavas otsuses õigesti kvalifitseeritud
Seoses K.P-i osaga vaidlusaluse liiklusõnnetuse põhjustamises märgib kohus järgmist. Tunnistaja K.P. on sisuliselt omaks võtnud asjaolu, et ta hetk enne vasakpööret ja pöörde sooritamise ajal enam tahavaatepeeglisse ei vaadanud, s.o et tal jäi tegemata see n-ö viimane käitumisakt enne manöövri alustamist, jätkamist ja lõpuleviimist, et veenduda lõplikult vasakpöörde sooritamise ohutuses. Seda enam, et enne P.F-i juhitavat sõidukit sõitis tema eest möödasõidul läbi veel üks sõiduk, mis tekitas ehmatust ja pani pidurdama. Järelikult K.P. rikkus
lg 5 p 3 ja § 33 lg 2 p 8 nõudeid, jättes enne vasakpöörde sooritama hakkamist veendumata, et see on ohutu ega ohusta teisi liiklejaid ning vajadusel andamata temast möödasõidul olevale juhile teed. Seega on K.P-i tegu ehk vasakpöörde sooritamine nii kausaalses põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse tekkimisega kui ka tagajärge saab temale normatiivselt omistada - K. P. oma käitumisega suurendas liiklusõnnetuse tekkimise ohtu ning K. P-i käitumise tagajärjel realiseeruski oht, mida
Järelikult on K.P. liiklusõnnetuse põhjustamise süüdi ja kohtuväline menetleja on talle õiguspäraselt määranud rahatrahvi. Kohtupraktika kohaselt võib kaasliikleja ebakorrektne käitumine kahju tekitanud juhi teatud juhtudel vastutusest
Kohus on tuvastanud, et P.F rikkus ohutussaarest vasakult poolt möödudes liikluskorraldusvahendi nõuet ning ka K. P-il jäi enne vasakpöörde sooritamise alustamist ja selle ajal õigel hetkel märkamata möödasõidul olevad sõidukid. Kohus loeb P.F-i ja K. P-i liiklusõnnetuse kaaspõhjustajateks. Käesoleval juhul toimus liiklusõnnetus just asjaolu tõttu, et liiklusnõudeid rikkusid mõlemad juhid. Kui vähemalt üks neist (sh ka P.F) oleks olnud hoolikam, ei oleks vaidlusalust liiklusõnnetust toimunud. Seetõttu kohus leiab, et K. P-i käitumine ei vabasta käesoleval juhul P.F-i vastutusest. Eeltoodu alusel kohus loeb tõendatuks, et P.F 15.08.2021 kell 16.03 Tartu maakonnas XXX vallas XXX alevikus XXX-XXX-XXX teel, XXX ristmiku juures, juhtides mootorsõidukit Volvo S60 reg-nr-ga XXX, sooritas ohutussaarest vasakult poolt möödasõitu, eirates kohustusmärgi 421 (ümberpõike suund) nõudeid ja põrkas kokku ristmikul vasakpööret sooritava sõiduautoga Audi A3 reg-nr-ga XXX, mida juhtis K. P. P.F põhjustas varalise kahjuga liiklusõnnetuse. Varaline kahju on tekitatud sõiduki Audi A3 reg-nr-ga XXX omanikule K. P-le sõidukile tekitatud tehniliste vigastuste näol. Oma tegevusega rikkus A. 11 P.F
lg 2 sätestatud nõuet (sh MKM 22.02.2011 määruse nr 12 § 13 lg 1 p 2 nõudeid) ning pani toime
§-s 223 lg 1 sätestatud väärteo. Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda Riigikohtu praktikas avaldatud seisukohtadest (vt nt RKKKo 1-18-2232, p 71 koos edasiste viidetega).
Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust (mh süüteo toimepanemise asjaolusid), eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi (s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid), on kohtu hinnangul kohane ja proportsionaalne kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahv sanktsiooni keskmisest tunduvalt väiksemas määras, s.o 60 trahviühikut ehk 240 eurot. Kuigi kohtu arvates on P.F-i süü keskmisest väiksem, sest teda ei ole varasemalt liiklusrikkumiste eest karistatud , siis sellises määras rahatrahvi mõistmist õigustab asjaolu, et menetlusalune isik oma õigusvastase käitumisega suurendas liiklusõnnetuse tekitamise ohtu tunduvalt suuremal määral (möödasõit ohutussaarest vasakult poolt, vastassuunavööndis viibimine), kui teine osapool (vasakpööre pärisuunavööndi taskus). Kuna kohtu arvates on P.F-i käitumises
§-s 223 lg 1 sätestatud väärteo tunnused ning kaevatavat otsust ei saa tühistada ja väärteomenetlust lõpetada kaebuses taotletud VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kohus ei pea võimalikuks P.F-i suhtes väärteomenetlust lõpetada ka VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. Tuvastamist on leidnud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo toimepanemine. Kohtu hinnangul on möödasõidunõuete rikkumise osas olemas ka suur avalik menetlushuvi, kuna tegemist on massirikkumisega, mille tagajärjed võivad olla väga rasked. Möödasõidumanöövrite ebaõnnestumise tõttu on ka Eestis mitmed inimesed kas tõsiselt viga või ka surma saanud. Samuti ei ole menetlusaluse isiku süü niivõrd väike, sest on leidnud tõendamist, et ta teadlikult möödus ohutussaarest vasakult poolt vastassuunavööndis ning jättis möödasõidu katkestamata, ehkki see oli temal võimalik. Seega puuduvad alused väärteomenetluse lõpetamiseks ka otstarbekuse kaalutlustel. Eeltoodu ja VTMS § 132 p 1 alusel jätab kohus menetlusaluse isiku kaebuse rahuldamata. Menetlusaluse isiku kaitsja on esitanud kohtule taotluse hüvitada menetlusalusele isikule riigieelarvelistest vahenditest kaitsja tasu kokku summas 1890 eurot (mida tõendavad 11.11.2021 arve nr 20202733 summas 900 eurot ja 16.12.2021 arve nr 20202932 summas 990 eurot). Kuna P.F-i kaebuse jätab kohus rahuldamata, jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 180 lg 1 alusel tema enda kanda. Kohtunik Peet Teidearu /allkirjastatud digitaalselt/ 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.