Obsah (10)

§ 212§ 14§ 209§ 20§ 21§ 22§ 58§ 2§ 44§ 56

1-19-3560 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. november 2019, Narva kohtumaja Kriminaalasja number 1-19-3560 (17233000346) Kohtunik Merit Bobrõšev Kohtui

§ 212

lg 1 järgi ja D.L süüdistuses

§ 212

lg 2 järgi, lühimenetluse korras Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Jürgen Hüva Süüdistatav P.E isikukood XXX; elukoht XXX; registrijärgne elukoht XXX; Eesti Vabariigi kodakondsus; haridus: 9 klassi; emakeel vene keel; töökoht D.L ja osaühing M juhatuse liige; varasemalt kriminaalkorras karistamata; tõkendit kohaldatud ei ole Kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar Süüdistatav D.L rg-kood XXX; asukoht XXX; juhatuse liige P.E varasemalt kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar RESOLUTSIOON Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-dest 233, 238 ja §-dest 306, 311, 313, 314 ja 315, maakohus otsustas: 1 1-19-3560 Tunnistada P.E süüdi

§ 212

lg 1 - § 22 lg 2 järgi ja mõista talle karistuseks rahaline karistus 60 (kuuskümmend) päevamäära (kohaldades päevamäära 10 eurot), s.o 600 (kuussada) eurot. Vähendada KrMS § 238 lg 2 alusel mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista P.E-le karistuseks rahaline karistus 40 (nelikümmend) päevamäära, s.o 400 (nelisada) eurot. Rahaline karistus tuleb kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas või arveldusarvele nr EE401700017002872300 LUMINOR BANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99919400005299 ning selgitus „P.E , 1-19-3560, rahaline karistus“. Kui rahaline karistus pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Tunnistada D.L süüdi

§ 212lg 2 - § 22 lg 2 järgi ning mõista karistuseks rahaline karistus 4 200 (neli tuhat kakssada) eurot. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista D.L karistuseks rahaline karistus 2 800 (kaks tuhat kaheksasada) eurot. Rahaline karistus tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas või arveldusarvele nr EE401700017002872300 LUMINOR BANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99919400005309 ning selgitus „D.L, 1-19-3560, rahaline karistus“. Kui rahaline karistus pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Asitõendid: - toimikus asuvad elektroonilised andmekandjad (CDplaadid 7 tk) – jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku juurde. Mõista P.E-lt Eesti Vabariigi kasuks välja: - sundraha 810 (kaheksasada kümme) eurot; - osa ekspertiisikulust, s.o 206 (kakssada kuus) eurot ja 50 senti, s.o kokku 1 016 (üks tuhat kuusteist) eurot ja 50 senti. Menetluskulud tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas või arveldusarvele nr EE401700017002872300 LUMINOR BANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99919700052395 ning selgitus „P.E, 1-19-3560, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Mõista D.L Eesti Vabariigi kasuks välja: - sundraha 810 (kaheksasada kümme) eurot; - osa ekspertiisikulust, s.o 206 (kakssada kuus) eurot ja 50 senti, s.o kokku 1 016 (üks tuhat kuusteist) eurot ja 50 senti. 2 1-19-3560 Kokkuleppel kaitsja tasu jätta D.L kanda. Menetluskulud tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas või arveldusarvele nr EE401700017002872300 LUMINOR BANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99919700052405 ning selgitus „D.L , 1-19-3560, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsiooni ei saa esitada süüdistatav lühimenetluses tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse peale ja prokuratuur lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale. Apellatsioon esitakse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtulahendi teinud kohtule. Süüdistus P.E süüdistatakse selles, et tema, olles D.L juhatuse liige, sõlmis 18.01.2017 kindlustushüvitise saamise eesmärgil D.L nimel E I SE-ga kaskokindlustuse lepingu kindlustusvahendaja V I B AS kaudu sõidukile Toyota RAV4 reg.nr XXX . Kindlustuslepingu sõlmimisel P.E kindlustusvahendajale fotosid sõidukist ei esitanud. 06.03.2017 esitas A R P.E nõudmisel XXX asuva K K OÜ vahendusel kindlustusandjale E I SE teate toimunud kindlustusjuhtumi kohta D.L kuuluva sõidukiga Toyota RAV4 reg.nr XXX . Deklareeritud andmete kohaselt sõitis D.Ljuht A R 26.02.2017 teel Viljandist Rakverre Tallinn-Tartu maanteel libeduse tõttu sõidukiga teelt välja, mistõttu sai sõiduk Toyota RAV4 reg.nr XXX hulgaliselt vigastusi. Lisaks kindlustusjuhtumi teatele esitas P.E arve nr 00080, mille oli esitanud osaühing M väidetava puksiirteenuse osutamise eest. P.E oli samaaegselt osaühingu M juhatuse liige. Ekspertiisiaktiga nr 17E-LT0094 tuvastati, et teade 26.02.2017 toimunud kindlustusjuhtumi kohta on vale, kuna juba 20.03.2016 Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maanteel toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel sai sõiduk Toyota RAV4 reg.nr XXX , mida juhtis A R , hulgaliselt vigastusi ja muutus kasutuskõlbmatuks. Seega lõi P.E kindlustusandja E I SEle kindlustusjuhtumi asjaolude kohta ebaõige ettekujutuse eesmärgiga saada kindlustushüvitist. Kindlustushüvitis jäi kindlustusandja poolt välja maksmata, kuna pettuslik tegu avastati enne makse sooritamist.

§ 14

lg 1 kohaselt on juriidilise isiku nimel tegutsenud isiku süüline tegevus omistatav juriidilisele isikule, kui see on toime pandud viimase huvides. Juhatuse liikme P.E tegutsemise tagajärjel loodi kindlustusandjas ebaõige ettekujutus kindlustusjuhtumi toimumise kohta eesmärgiga saada kindlustusandjalt kindlustushüvitis D.L kuuluva vara suhtes. Oma tegevusega pani P.E toime

§ 212lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o.

kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. 3 1-19-3560 Oma tegevusega pani D.L läbi oma juhatuse liikme P.E toime

§ 212lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o.

kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil, mis on toime pannud juriidilise isiku poolt. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 1. Kohus, kuulanud ära süüdistatavate, nende kaitsja ja prokuröri arvamused ning tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. 2.

§ 212

sätestab vastutuse kindlustusjuhtumi esilekutsumise või kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise eest kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil.

§ 212

on nn kärbitud süüteokoosseis, mille lõpule viimiseks piisab

§-s 212 loetletud kahest alternatiivist ühe realiseerimisega - kas kindlustusjuhtumi esile kutsumisest või toimunud kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamisest. Süüteokoosseisu kärbitus tähendab, et objektiivne koosseis on täidetud juba pettusliku teo toimepanemisega.

1. Kuna kindlustuskelmuse olemus seisneb käsitataval juhul kindlustusandjale kindlustusjuhtumi asjaolude kohta ebaõige ettekujutuse loomises, siis alustab kohus P.E ja D.L süüdistuse põhjendatuse kontrolli kindlustusandjale kindlustusjuhtumi kohta teate esitamise analüüsiga.
2. Süüdistusele vastavalt esitas A. R P.E nõudmisel kindlustusandjale E I SE teate kindlustusjuhtumi kohta mootorsõidukiga Toyota RAV4 rg-märgiga XXX 06.03.2017 XXX asuva K K OÜ kaudu.
3. Kohtueelsel menetlusel kuulati A. R üle ja ta selgitas, et põhjustas 20.03.2016 Narvast Võrru sõites D.L kuulunud mootorsõidukiga Toyota RAV4 rgmärgiga XXX liiklusõnnetuse. Tema roolis magama jäämise tagajärjel paiskus tema juhitud sõiduk kraavi ja rullus üle katuse. Mootorsõiduk sai ulatuslikke kahjustusi. Pärast õnnetust jätkas ta töötamist D.L . Mingi aeg hiljem pärast õnnetust kutsus ettevõtte juht P.E ta enda juurde, pakkudes talle välja võimaluse tasuda igakuisest töötasust 100 eurot sõiduki kahjustamise eest. Tunnistaja nõustus P.E ettepanekuga; ta sai aru, et on rikkunud ettevõtte vara ja kohustus kahju kuidagi hüvitama. Alates 2016 aprillist kuni 01.09.2018 maksis ta igakuiselt 100 eurot ja enne töölt lahkumist maksis ta sularahas veel täiendavaid rahalisi vahendeid. Kokku tasus ta D.L sõiduki eest 6 700 eurot. Peale selle avaldas P.E talle, et täiendavad pretensioonid tema vastu puuduvad ja P.E andis talle dokumendi, millest nähtus, et ta on tasunud sõiduki Toyota RAV4 rg-märgiga XXX eest 5 000 eurot. Samuti märkis A. R , et 20.03.2016 toimunud õnnetusjuhtumi järgselt seisis Toyota RAV4 rgmärgiga XXX kogu aeg D.L territooriumil. Sõidukile mingit remonti ei tehtud. Mõne aja möödudes kohtus ta ettevõtte territooriumil juhuslikult P.E-ga. Selle kokkusaamise käigus pakkus P.E talle välja variandi, mille kohaselt ei tuleks tal endal rohkem Toyota RAV4 rg-märgiga XXX eest tasuda. P.E ettepaneku kohaselt oli P.E võimalik võtta sõidukile uus kindlustus. Peale kindlustuse saamist saaks öelda, et sõidukiga juhtus avarii ja kindlustus maksaks välja sõiduki maksumuse. Mõne aja möödudes paluski P.E tal minna XXX asuvasse K K ja kirjutada avaldus selle kohta, et põhjustas 26.02.2017 teel Rakverest Viljandisse liiklusõnnetuse. Õnnetus olevat juhtunud Tallinn-Tartu maanteel. Ta kirjutaski avaldusse, et rullus korduvalt üle katuse. Tegelikkuses aga taolist sündmust ei juhtunud. Avalduse esitas ta 06.03.2017, XXX asuvas K K (kd II tl 60-63).
4. Veel enne, kui analüüsida A. R ütlustest tulenevat sisulist teavet, peatub kohus A. R 4 1-19-3560 ütluste usaldusväärsuse küsimusel. Kohtuistungil väljendas süüdistatavate kaitsja seisukohta, et A. R ütlused on vastuolulised, kuna esmasel ülekuulamise eitas A. R oma süüd, ent teistkordsel ülekuulamisel muutus tema positsioon diametraalselt. See viitab ütluste ebausaldusväärsusele, mis peaks kohtupraktikast tulenevalt kaasa tooma ütluste kõrvale jätmise või minimaalselt kõnealustesse ütlustesse reserveeritult suhtumise. Vastuseks tõstatatule märgib kohus, et isiku poolt süü tunnistamine või vastupidi - süü eitamine - pole käsitavad ütluste andmisena, vaid annavad edasi isiku positsiooni kahtlustuse/süüdistuse põhjendatuse kohta. Ütlused on seevastu isiku antav sisuline teave tõendamiseseme asjaolude kohta. Kuna esmakordsel ülekuulamise kasutas A. R seadusekohast ütluste andmisest keeldumise õigust, siis ei saa tema hilisemad ütlused olla vastuolus varasemate ütlustega. Kuna varasemad ütlused puuduvad, siis pole saanud tekkida ka (diametraalselt) vastuolulisi ütlusi. Seega kaitsja toodud argumentidel vastuolud A. R ütlustes puuduvad ja menetlusõiguslikult puuduvad ka alused ütluste kõrvale jätmiseks ütluste vastuolulisuse põhjendusel.
5. Analüüsides A. R ütluste sisulist teavet, nähtuvad neist järgmised asjaolud: 1) 26.02.2017 toimunud kindlustusjuhtumi kohta esitas kindlustusandjale kindlustusjuhtumi teate A. R ; 2) A. R esitas teate kindlustusjuhtumi kohta 06.03.2017 XXX tn asuva K K vahendusel; 3) kõnealuses teates avaldas ta ebaõigeid andmeid 26.02.2017 õnnetusjuhtumi toimumise kohta; 4) mootorsõiduk Toyota RAV4 rg-märgiga XXX sai tegelikkuses kahjustada 20.03.2016 toimunud liiklusõnnetuse järgselt; 5) kindlustusandjale esitas ta ebaõigeid andmeid liiklusõnnetuse toimumise kohta kindlustushüvitise saamise eesmärgil, mh vabanemaks isiklikust D.L sõidukikahju hüvitamise kohustusest ja 6) kindlustusandjale ebaõigete andmete esitamise ettepaneku tegi talle P.E.
6. Esmalt tuleb asjakohase ja kesksena välja tuua, et 18.01.2017 kell 17.55 on väljastatud sõiduki kindlustuse kindlustuspoliis nr XXX , mis on sõlmitud kindlustusvõtja D.L ja kindlustusandaja E I SE vahel kindlustusvõtja V I B AS vahendusel mootorsõiduki Toyota RAV4 rg-märgiga XXX kindlustamiseks. Kindlustuspoliisi kohaselt on tegemist täiskasko kindlustusega, mis sõlmiti 1 aasta pikkuseks perioodiks. Kindlustuspoliisi lisa 1 kohaselt on soodustatud isikuks sõiduki omanik. Ühtlasi kajastab poliis märget selle kohta, et kindlustuspoliis koostatakse elektrooniliselt, seda ei allkirjastata ning kindlustusmakse tasumisega kinnitab kindlustusvõtja, et ta nõustub kindlustuslepinguga (kd I, tl 9-11). St, et kindlustusvõtja D.L ja kindlustusandaja E I SE vahel oli sõlmitud vabatahtlik liikluskindlustusleping mootorsõiduki Toyota RAV4 rg-märgiga XXX kindlustamiseks perioodiks 18.01.2017 kuni 18.01.2018, hõlmates ka aega, mil süüdistusekohane tegu toime pandi. Fakt on ka see, et Maanteeameti järelpäringu vastusest nähtub, et sõiduki omanikuks ja seega ka kindlustuslepingu-järgseks soodustatud isikuks on kindlustusjuhtumi korral D.L (kd I, tl 110-111, 112-115).
7. Kontrollimaks A. R avaldatut, et ta esitas teate 06.03.2017 kindlustusandjale 26.02.2017 toimunud kindlustusjuhtumi kohta D.L kuuluva sõidukiga Toyota RAV4 rg-märgiga XXX , osutab kohus E I SE kahjukäsitleja J T ülekuulamisel antud ütlustele (tl I tl 187-189), kes märkis, et 09.03.2017 laekus XXX asuva K K OÜ vahendusel E I SEle kahjuteade mootorsõiduki Toyota RAV4 rg-märgiga XXX kohta, mis kuulub D.L . Teate kohaselt leidis Tallinn-Tartu mnt teel Viljandist Rakverre 26.02.2017 aset liiklusõnnetus, mille kohaselt sõitis D.L kuuluv mootorsõiduk Toyota RAV4 rg-märgiga XXX teel välja ja sai kahjustada. Mootorsõiduki omanik D.L soovis sõiduki korda teha. Seega kinnitab tunnistaja J. T A. R ütlusi selle kohta, et kindlustusandajale esitati 26.02.2017 toimunud kindlustusjuhtumi kohta teavitus Narva asuva K K OÜ kaudu, see seondus D.L kuuluva sõidukiga Toyota RAV4 rg-märgiga XXX ja kindlustusandjani jõudis kindlustusjuhtumi 5 1-19-3560 teavitus.
8. Prokuratuuri hinnangul kinnitab kindlustusjuhtumi kohta teate esitamist ka kuriteokaebuse lisaks olev kahjujuhtumi teade. Tutvudes kõnealuse tõendiga (kd I tl 6-7), märgib kohus kaitsjaga nõustuvalt, et tegemist on menetlusseadustikus ettenähtud keelenõudeid mitte järgiva tõendiga. Seega ei ole kohtul võimalik kõnealusele tõendile tugineda, kohus hindab kõnealuse tõendi lubamatuks ja jätab kõnealuse tõendi tõendikogumist välja. Kahetsusväärselt tuleb nentida sedagi, et tegemist pole ainsa tõendiga/dokumendiga, mille osas pole uurimisasutus/prokuratuuri järginud KrMS § 10 lg 3 esimeses lauses sätestatut. Nii on nõuetekohaselt tõlkimata ka tõendid/dokumendid kd I, lk-del 44, 95, 116-119 ja kd II tl-del 29, 53 ja 53 pö. Et kohus jätab kuriteokaebuse lisaks oleva kahjujuhtumi teate tõendikogumist välja, ei too kaasa aga järeldust, justkui jääks selliselt tõendamata fakt kahjujuhtumi teate esitamise kohta. Sellesisulist seisukohta väljendas kaitsja kohtuistungil. Kaitsja seisukohaga nõustumine tähendaks menetlusõiguslikult, et mingit konkreetset sündmust või fakti tuleks ja/või saaks kriminaalmenetlusõiguslikult tõendada konkreetse tõendiliigiga. Taoline arusaam on aga vastuolus KrMS § 61 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga, mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis. Neid arusaamu ja põhimõtteid silmas pidades loeb kohus A. R ja J. T ütlustega tõendatuks kindlustusandjale, s.o E I SEle kindlustusjuhtumi kohta teate esitamise 06.03.2017 XXX asuva K K OÜ kaudu ja seda D.L kuuluva mootorsõiduki Toyota RAV4 rg-märgiga XXX kohta.
9. A. R ja J. T ütlused on haakuvad selleski, et kindlustusjuhtumi aluseks olevat õnnetusjuhtumit 26.02.2017 tegelikkuses ei toimunud. A. R ütlusi käsitles kohus juba varasemalt ja neist tuleneb üheselt, et tegelikkuses liiklusõnnetust 26.02.2017 mootorsõidukiga Toyota RAV4 rg-märgiga XXX ei toimunud. Taolisele järeldusele jõudis ka kahjukäsitleja J. T, märkides, et kindlustusandjale edastati 10.03.2017 K K OÜ poolt E I SEle ka pildid kahjustatud sõidukist. Kus pildid tehtud olid, tunnistaja öelda ei oska, ent fotode vaatamisel tekkis tal kahtlus, et autodel olevad kahjustused on vanad, kuna sõiduki kere oli mitmest kohast korrodeerunud. Lisaks polnud sõiduki all lund ega jääd, mistõttu oli sõiduk pandud antud kohta enne lume tulekut. Kuna liiklusõnnetuse täpne asukoht polnud ka teada, kontakteerus ta ka Lääne prefektuuri esindajatega, kellede kinnitusel liiklusõnnetust sõidukiga Toyota RAV4 rg-märgiga XXX polnud registreeritud. Igaks juhuks otsustas tunnisaja kontrollida sõidukiga seotud kahjujuhtumeid ka läbi Eesti Liikluskindlustuse fondi andmebaasi. Kontrolli tulemina selgus, et kindlustusjuhtumis kirjeldatuga samalaadne sündmus toimus sõidukiga Toyota RAV4 rg-märgiga XXX ka 2016 märtsis Põlvamaal. S I SE päringu vastusest selgus, et kõnealuse liiklusõnnetusega kaasnenud sõidukikahju korvatud pole. S I SE edastas tunnistajale fotod sõidukist, mis olid tehtud vahetult pärast 2016 liiklusõnnetust. Võrreldes sõidukist tehtud fotosid, selgus, et sõiduki kahjustused on identsed.
10. Asjaolude kontrollimiseks koostas uurimisasutus Lõuna prefektuurile nõudekirja (kd I, tl 46-47), milles paluti väljastada väärteoasja materjalid seoses liiklusõnnetusega, milles osales mootorsõiduk Toyota RAV4 rg-märgiga XXX . Kõnealune nõue täideti (vt kd I, tl 48- 68) ja edastatud materjalidest nähtub, et 20.03.2016 kella 06.15 paiku toimus Põlvamaal, Valgjärve vallas, Saverna külas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt
11. km liiklusõnnetus, kus A. R juhitud sõiduk Toyota RAV4 rg-märgiga XXX kaldus magama jäämise tõttu Luhamaa suunas liikudes vastassuunda ja sõitis teelt välja. Sõiduk rullus üle katuse ja jäi ratastele seisma. Sündmuskoha vaatlusprotokollist ühes selle lisaks olevalt fotodelt nähtub mh, et sõiduki parempoolsel küljel on nähtavad esiosa vigastused, sõiduki esi- ja tagaukse mõlgid ning avanenud külgmised turvapadjad; vasakult poolt küljelt vaadates nähtub sõiduki külgede ja katuse deformeerumise jäljed ning esiosa 6 1-19-3560 kahjustused. Sõiduki hoiukohta teisaldamise akti kohaselt teostas deformeerunud sõiduki Toyota RAV4 rg-märgiga XXX teisaldamist osaühing „S“.
12. Osaühingu „S“ nõudekirja vastuse kohaselt (kd I, tl 81-82, 83) väljastati sõiduk V N , kes oli autole Narvast järgi saadetud puksiirauto juht. Kohtueelsel menetlusel andis V. N ütlusi (kd I, tl 140-144), et 2016 kevadel, täpset kuupäeva mäletamata, helistati tema mobiiltelefonile ja paluti Võrust ära tuua sõiduauto Toyota RAV4, mille registreerimisnumbrit tunnistaja ei mäleta. Kliendi sõnul sai sõiduk avariis viga ja sõita sellega ei saanud. Sõidukile järgi minnes ja Võrru jõudes, nägi ta hõbedast metallik-värvi rohkete kahjustustega sõidukit Toyota RAV
13. Sõiduki katus oli tugevalt deformeerunud, deformeerunud oli tugevasti ka sõiduki esiosa. Üks sõiduki esiratastest asetses viltu, mis ei võimaldanud sõidukit vintsi abil puksiirile tõmmata. Sõiduki transportimiseks tuli tal parkla töötajatelt paluda laaduri abi. Pärast sõiduki peale laadimist sõitis ta Narva. Teel olles kontakteerus ta kliendiga, teavitas oma tagasisõidust ja klient dikteeris talle aadressi, kuhu tuli sõiduk toimetada. Tunnistaja mäletamist mööda oli koht, kuhu ta sõiduki maha laadis mitte kaugel Balti Elektrijaama pääslast, s.o Elektrijaama teel, Narvas.
14. Et 26.02.2017 A. R kindlustusjuhtumi teates kirjeldatud sündmusi aset ei leidnud, tõendavad täiendavalt ka muud kaudsed tõendid. Nimelt nähtub Eesti Haigekassale tehtud nõudekirja vastusest (kd II tl 3-4, 5-7), et väidetava liiklusõnnetuse järgselt pole A. R arstiabi saamiseks pöördunud tervishoiuteenuse osutaja poole. Õnnetust pole fikseeritud ka häire K (kd II, tl 24-25, 26) ning politsei vastuse kohaselt pole ka politsei andmebaasis taolist liiklusõnnetust registreeritud (kd II, tl 52). Ent enamgi veel – prokuratuur andis uurimisasutusele loa nõuda elektroonilise side ettevõtjatelt kõneeristuse andmed, et teha kindlaks sõnumite edastamise fakt, kestvus ja viis ning edastaja, vastuvõtja isikuandmed ja asukoht mobiilsideseadmele abonentnumbrile XXX mh perioodile 01.02.2017 kuni 09.03.2017 (kd I, tl 145-146, 153-175). Kõneeristuse kokkuvõtte ja sideettevõtjalt saadud andmed protokolli kohaselt kuulub number XXX A. R . Väljavõtte kohaselt pole A. R 26.02.2017 hommikusel ega ennelõunasel ajal teinud ega vastu võtnud ühtegi telefonikõne, ent alates kella 12.01st kuni kella 18.10ni on ta viibinud mastide piirkonnas, mis asuvad XXX lähedal, XXX ning XXX lähedal. Siinkohal märgib kohus, et ei pea eluliselt usutavaks, et teelt väljasõidu korral, kus sõiduk rullub üle katuse nagu see nähtub A. R ja J. T ütlustest, ei kontakteeru õnnetusse sattunud isik ehk A. R ühegi isikuga. Tuleb aga välja tuua, et vajadus A. R kellegagi kontakteerumiseks ka puudus, sest tema sõnade kohaselt liiklusõnnetust 26.02.2017 ei toimunudki.
15. Kohus osutas varasemalt sellelegi, et A. R ütluste kohaselt sõidukit Toyota RAV4 rgmärgiga XXX 20.03.2016 liiklusõnnetuse järgselt ei parandatud ja sõiduk jäi õnnetuse järgselt seisma D.L territooriumile. Varasemalt käsitles kohus 2016 aasta õnnetuse järgselt sõiduki Toyota RAV4 rg-märgiga XXX pukseerimist teostanud tunnistaja V. N ütlusi, kes avaldas, et pukseeris sõiduki Narva, Elektrijaama teele. Sõiduk oli deformeerunud, sh viisil, mis välistas sõiduki vintsiga puksiiri peale tõmbamise. Materjalidest nähtub, et D.L tegevuskoht on XXX. Seega kinnitavad A. R ja V. N ütlused koostoimes tõenditega, mis näitavad ära D.L tegevuskoha, et 2016 liiklusõnnetuse järgselt jäi mootorsõiduk Toyota RAV4 rg-märgiga XXX seisma D.L territooriumile. Samuti puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid sõiduki remontimist 2016 liiklusõnnetuse järgselt. Otse vastupidi - D.L raamatupidaja N B märkis ülekuulamisel (kd I tl 190-194), et raamatupidamisdokumentide kohaselt pole aastatel 2016 ja 2017 D.L kuuluvale sõidukile Toyota RAV4 rg-märgiga XXX remonttöid teostatud. Uurimisasutus koostas ka ekspertiisimääruse liiklustrassoloogiaekspertiisi läbiviimiseks, milles paluti eksperdilt vastust küsimusele, kas 2016 ja 2017 tehtud fotodel oleva sõiduki Toyota RAV4 7 1-19-3560 rg-märgiga XXX kahjustused on identseid või mitte (kd II, tl 31). Ekspertiisiakti nr 17E-LT0094 kohaselt avaldas ekspert arvamust, et ekspertiisiks esitatud 2016 ja 2017 tehtud fotodelt nähtavad sõiduauto kahjustused on identsed, ent 2017 tehtud fotodel on vigastatud piirkonnad roostekahjustustega (kd II, tl 32-35). Lisaks on P.E menetlejale üheselt arusaadavalt uurimisasutuse nõudekirjale vastanud, et mootorsõiduk Toyota RAV4 rg-märgiga XXX on alates 10.03.2016 üle antud A. R ning D.L ja osaühingul M puuduvad andmeid A. R poolt sõiduki remontimise ja selle dokumentatsiooni kohta (kd II, tl 37-42, nõudekirjad kd II, tl 1-2, 8-9). Seega pole keegi kusagil avaldanud, et 2016 liiklusõnnetuse järgselt oleks mootorsõidukit Toyota RAV4 rg-märgiga XXX remonditud.
16. Eelkäsitletud tõendite pinnalt on võimalik teha vaid üks järeldus – kindlustusandajale E I SE kindlustusvahendaja vahendusel 06.02.2017 esitatud teade kindlustusjuhtumi toimumise kohta 26.02.2017 kindlustuslepingu objektiks olnud mootorsõidukiga Toyota RAV4 rg-märgiga XXX on ebaõige. Kindlustusjuhtumi aluseks olnud sündmusi 26.02.2017 aset ei leidnud, mistõttu ei saanud selle käigus kahjustada ka mootorsõiduk Toyota RAV4 rg-märgiga XXX . Tõendid kinnitavad üksnes seda, et mootorsõiduki Toyota RAV4 rg-märgiga XXX kahjustused tekkisid 20.03.2016 kella 06.15 paiku Põlvamaal toimunud liiklusõnnetuse käigus. Seega on tõendatud, et A. R esitas kindlustusandajale kindlustusvahendaja vahendusel ebaõiget teavet sisaldava kindlustusjuhtumi teate mootorsõidukiga Toyota RAV4 rg-märgiga XXX juhtunud õnnetuse kohta.
17. Kohtupraktika kohaselt on

§ 212

§ 209

suhtes erinorm ja lõpule viidud süüteo jaatamiseks piisab juba kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamisest. Kindlustuskelmuse objektiivne koosseis on täidetud juba pettusliku teo toimepanemisega. Muud kelmuse põhikoosseisu (

§ 209

) tunnused - eksimus, varakäsutus ja varalise kasu saamine pole

§ 212puhul nõutavad (RKKKo nr 3-1-1-105-13 p 16.1).

Võttes arvesse eelkajastatud tõendikogumit ja tsiteeritud kõrgeima astme kohtu suuniseid

§ 212

objektiivse koosseisu tõlgendamisel, asub kohus seisukohale, et kindlustusandjale loodi 06.03.2017 kindlustusjuhtumi kohta teate esitamisega ebaõige ettekujutus toimumata kindlustusjuhtumi toimumise kohta ja õiguslikult realiseeriti

§ 212objektiivse koosseisu tunnused.

1. Kõrvuti kindlustusandjale kindlustusjuhtumi kohta ebaõige ettekujutuse loomisega tuleb täiendava tingimusena kindlustuskelmuse koosseisu olemasolu jaatamiseks tuvastada, et ebaõige ettekujutuse loomine oli kantud eesmärgist saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist.
2. Kohtueelsel menetlusel antud ütlustes avaldas A. R , et esitas kindlustusandajale 26.02.2017 kindlustusjuhtumi kohta ebaõiged andmeid P.E-lt saadud suuniste kohaselt. Sellele eelnevalt oli P.E talle välja pakkunud variandi, kuidas tal oleks võimalik vältida sõiduauto Toyota RAV4 rg-märgiga XXX edasiste kulude maksmist, mis tekkisid seoses 20.03.2016 toimunud liiklusõnnetusega. A. R sõnade kohaselt avaldas P.E talle, et sõidukile oli võimalik võtta uus kindlustus ja pärast seda on võimalik öelda, et sõidukiga juhtus avarii. Selle tulemina maksab kindlustus talle, s.o P.E-le sõiduki maksumuse välja. Mõne aja pärast ütleski P.E talle, et ta läheks XXX asuvasse K K ja esitaks avalduse selle kohta, et põhjustas 26.02.2017 liiklusõnnetuse Tallinn-Tartu maanteel, kui oli teel Rakverest Viljandisse. Selliselt ta 06.03.2017 toimiski, esitades kindlustusandjale teate kindlustusjuhtumi kohta (kd II, tl 60-63).
3. Analüüsides kajastatud ütlusi, järeldub neist üheselt mõistetavalt, et kindlustusandjale kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamise eesmärgiks oli kindlustushüvitise – vastavalt J. T ütlustele 8 000 euro suuruse (kd I, tl 188) – väljamakse saavutamine. Samuti nähtub, et A. R viitas just P.E-le kui isikule, kes kindlustuskelmuse toimepanemise ettepaneku talle tegi. 8 1-19-3560
4. Süüdistatavate kaitsja väljendas kohtuistungil seisukohta, et P.E puudub A. R tegevusega kindlustusandjale kindlustusjuhtumi kohta ebaõige teavituse esitamisega seoses igasugune puutumus ja A. R tegutses kindlustusjuhtumi kohta teate esitamisel nõutava tsiviilõigusliku volitusteta. Kaitsjale vastuseks märgib kohus esmalt, et üldtunnustatult, eelnevale kriminaalmenetluslikule kogemusele tuginevalt ja lähtuvalt elulise usutavuse aspektist ei anta karistusõiguslikku kvaliteeti omavate käitumisaktide puhul ebaseaduslike tegude toimepanemiseks mingeid tsiviilõiguslikke, äriühingu sisesuhtes tavapäraste tehingute/toimingute tegemiseks kasutatavaid volitusnorme. Seega kaitsja väide äriühingu sisesuhtest tuleneva volitusnormi puudumise kohta on olemuslikult irrelevantne. Teiseks jätab kohus täielikult käsitlemata kaitsja väite, et P.E puudus A. R poolt esitatud kindlustusjuhtumi kohta teate esitamisega igasugune puutumus. Aluse taoliselt toimimiseks annab asjaolu, et P.E kasutas nii kohtueelsel menetlusel kui kohtus seadusjärgset õigust keelduda ütluste andmisest. St, et P.E pole ei ise ega D.L seadusliku esindajana avaldanud teavet menetluse esemeks oleva süüteo tehiolude kohta, sh pole P.E pidanud vajalikuks selgitada ka A. R poolt välja toodud asjaolusid. Õiguslikult ei saa taolist kaitsetaktika valikut süüdistatavatele ette heita, ent selliselt toimides jäetakse kasutamata ka võimalus vaielda menetlusõiguslikult lubatavate tõendiga vastu A. R avaldatule, milles tehakse viide just P.E-le kui isikule, kes kindlustuskelmuse toimepanemise ettepaneku tegi. Kaitsja kohtuistungil esitatud positsioon ei saa asendada ega asendada P.E ütlusi. Kolmandaks pole kohtu ette toodud ainsatki kriminaalmenetluslikku nüanssi, mis võimaldaks A. R ütlused nende ebausaldusväärsuse kaalutlusel tõendikogumist välja jätta. Seega esineb kohtul menetlusõiguslik alus A. R ütlustest juhindumiseks ja võtta arvesse, et ettepanek ja suunised kindlustusandajale kindlustusjuhtumi kohta ebaõige informatsiooni esitamise kohta tuli just P.E-lt.
5. Kohtu veendumusel polnud A. R P.E nõusoleku, teadmise ja suunisteta võimalikki kindlustusandjale kindlustusjuhtumi kohta ebaõigeid andmeid esitada.
6. Nagu toodud, oli sõiduauto Toyota RAV4 rg-märgiga XXX kindlustatud E I SEs. Kindlustuspoliisi nr XXX kohaselt sõlmiti kindlustusvõtja D.L ja kindlustusvõtja E I SE vahel kindlustusvahendaja V I B ASi vahendusel tähtajaline täiskasko kindlustusleping sõidukile Toyota RAV4 rg-märgiga XXX (kd I tl 9). Tehingut vahendanud V I B ASi esindaja (vt kd I, tl 84-86, 88-94) A T ütluste kohaselt (kd I tl 176-181) helistas talle klient nimega Vitali, ettevõttest osaühing M ja palus kaskokindlustuse hinnapakkumist sõiduautole Toyota RAV4 rg-märgiga XXX . Kuna kaskokindlustuse vormistamiseks on nõutav kliendi kirjalik tellimus, palus ta Vitalil teha kirjalik tellimus, kus oleks ära näidatud sõiduki maksumus, komplektsus, kindlustuse regioon jne. Vitali palus aga tal arvutada sõiduki umbkaudne kaskokindlustuse lepingu maksumus ja see talle e-posti aadressile XXX saata. Sel samal päeval edastas ta viidatud e-posti aadressile kaskokindlustuse lepingu hinnapakkumise sõiduautole Toyota RAV4 rg-märgiga XXX . Saadetud hinnapakkumine sisaldas erinevate Eestis tegutsevate kindlustusandjate pakkumisi. Kliendil tuli enda jaoks välja valida sobivaim. Klient ei vastanud pakkumisele pikema aja jooksul, ent mingi aja möödudes võttis osaühingu M esindaja nimega Vitali taas ühendust ja avaldas soovi sõlmida kaskokindlustuse leping E I SEga. Taas kordas ta Vitalile kirjaliku tellimuse esitamise vajalikkust. Mõne aja pärast saabuski tema postkasti XXX kirjalik tellimus osaühingult M . Tellimus edastati e-posti aadressilt XXX sooviga vormistada kaskokindlustuse leping sõiduautole Toyota RAV4 rg-märgiga XXX , tasumisega kahe osamaksena. Ühtlasi märgiti tellimuses, et kaskokindlustuse leping on vaja sõlmida D.L , mille juhatuse liikmeks on Vitali osaühingust M . Ta vormistas ära hinnapakkumise, milles märkis, et kindlustusvõtjal tuleb esitada fotod sõidukist, millele 9 1-19-3560 kaskokindlustusleping sõlmitakse, s.o sõiduki Toyota RAV4 rg-märgiga XXX fotod. Fotosid talle aga ei saadetud ja neid ei saadetud talle Vitali poolt ka siis, kui oli viimast teavitanud, et fotod tuleb tal edastada E I SEle.
7. V I B ASi vastusest uurimisasutusele (vt uurimisasutuse päringut kd I, tl 88 ja päringu vastust kd I, tl 96-99) nähtub, et kindlustusleping XXX sõlmiti interneti teel ning kindlusvõtja esindajana suheldi P.E-ga , kes kasutab kontaktidena telefoninumbrit XXX ja e-posti aadressi XXX. Kindlustuspoliisi XXX eest tasus D.L 23.01.2017 pangaülekandega. Kindlustusvahendajale on lisatud ka maksekorralduse krediteerimise teatis, mille kohaselt teostati makse 23.01.2017 kell 13.
8. Makse selgituses on kirje: arve M417001080 18.01.17a. XXX pol.nr.8407510/1 (kd I tl 97). Makse teostamist kinnitab ka 15.05.2017 koostatud asitõendi vaatlusprotokoll, milles oli vaadeldavaks D.L arvelduskonto väljavõte perioodi 20.03.2016 kuni 30.04.2017 kohta (kd I, tlk 197-198). D.L raamatupidaja N B (kd I tl 190-194) ja osaühingu M raamatupidaja A K (kd I tl 182-186) ütluste kohaselt tegeles arvete tasumisega P.E.
9. Eelnevast nähtub, et vabatahtliku mootorsõiduki kindlustuslepingu sõlmimisega tegeles vahetult P.E ja soodustatud isikuks kindlustusjuhtumi korral oli sõiduki omanik ehk D.L, mille seaduslik esindaja oli ja on kestvalt P.E.
10. Järgnevalt osutab kohus kahjukäsitleja J. T ütlustele, mille kohaselt võttis ta pärast kindlustusjuhtumi teate saamist ühendust D.L , paludes edastada sõiduki teisaldamisarve. Kõnealune arve talle ka edastati ja sellest nähtus, et teisaldamist teostas osaühing M (kd I, tl 187-189). Kuigi J. T ütlustest ei nähtu, kellega ta D.L teisaldusarve teemal suhtes, nähtub tunnistaja N. B ütlustest, et 01.03.2017 tööl olles helistas talle P.E, paludes tal teha arve osaühingule M sõiduauto Toyota RAV4 rg-märgiga XXX puksiirteenuse osutamise kohta. Puksiirteenuse tellijaks oli märgitud D.L ning pärast arve kirjutamist andis ta arve edasi P.E-le (kd I, tl 190-194). Kõnealune arve kajastub toimikus ka kuriteokaebuse lisana (kd I, tl 5). Selle kohaselt on arve nr-ga 00080, kuupäevast 01.03.2017 esitatud Toyota RAV4 rg-märgiga XXX puksiirteenuse eest summas 300 eurot (sh km) ja arve on omakäeliselt allkirjastanud pearaamatupidaja ja direktor.
11. Kohtu veendumusel osutavad kajastatud asjaolud kahtlusteta sellele, et P.E oli teadlik ja puutumuses nii kindlustuslepingu sõlmimisega, sh sõlmis ta lepingu kindlustusandajaga ise, ent samuti oli ta teadlik ja puutumuses ka dokumentide koostamisega, mis seondusid väidetava puksiirteenuse osutamisega – nagu J. T märkis, edastati talle puksiirteenuse arve D.L poolt, kelle seaduslik esindaja oli P.E ja kelle kontakt oli ära toodud ka kindlustuspoliisis. Samuti on asjakohane, et raamatupidaja andis arve üle just P.E-le. Need asjaolud välistavad igasuguse võimaluse, et dokumentide koostamine, sh puksiirteenuse arve, koostati P.E teadmiseta nt A. R poolt kindlustuspettuse läbiviimiseks.
12. Kohus leiab sedagi, et kõrvuti A. R ütlustega, kinnitavad kindlustuskelmuse toimepanemist kindlustushüvitise saamise eesmärgil teisedki tõendid.
13. Uurimisasutusele antud vastuses märgib Eesti Liikluskindlustuse Fond, et 20.03.2016 toimunud liiklusõnnetuses, milles osales sõiduauto Toyota RAV4 rg-märgiga XXX , ei ole sõiduki liikluskindlustuse andja, s.o S I AS hüvitanud sõidukikahju sõiduki omanikule (kd I, tl 80). Kõnealune informatsioon on kattuv ka S I ASi enda vastusega uurimisasutuse nõudekirjale (kd I, tl 69-70). S I AS hüvitas küll varakahju OÜle K E seoses elektriposti kahjustamisega ja Eesti Haigekassale A. R ravikulud SAs Tartu Ülikooli kliinikum (kd I, tl 71-77), ent sõidukikahju 10 1-19-3560 õnnetuse põhjustanud mootorsõiduki omanikule jäi hüvitamata.
14. Maanteeameti nõudekirja vastuse kohaselt (kd I, tlk 110-111, 112-120) on mootorsõiduki Toyota RAV4 rg-märgiga XXX registrijärgseks omanikuks alates sõiduki Eestis registreerimisest 04.09.2015 D.L , kasutajaks P.E. (vt ka kuriteokaebusele lisatud sõiduki tehnilise passi koopiat, kd I, tl 4). Märgitust järeldub, et A. R põhjustatud liiklusõnnetuse järgselt tekkis D.L seoses sõiduki kasutuskõlbmatuks muutumisega varaline kahju, millist kahju kindlustus ei hüvitanud.
15. Kohus luges juba varasemalt tõendatuks, et sõidukit 20.03.2016 liiklusõnnetuse järgselt ei taastatud. Vaatamata asjaolule, et kohtueelsel menetlusel on P.E uurimisasutust teavitanud nii osaühingu M kui D.L seadusliku esindajana (kd II tl 37-42), et sõiduki Toyota RAV4 rg-märgiga XXX võõrandamistehing A. R tehingu väärtusega 8 000 eurot viidi lõpuni 04.09.2017 ja sõiduki valdus anti üle 01.03.2016, leiab kohus, et menetluses taolist väidet kinnitavad tõendid puuduvad. Esmalt puuduvad A. R ütlustes igasugused viited ja võimalikkus tõlgendada tema ütlusi viisil, et A. R oleks omandanud või sooviks omandada sõiduautot Toyota RAV4 rg-märgiga XXX . A. R ütlustest koostoimes tema ütluste lisaks oleva kviitungiga nr 00016, kuupäevast 19.06.2018 nähtub, et A. R poolt tehti D.L kassasse sissemakse 5 300 eurot (kd II, tl 74). Kui pidada võimalikuks, et tegemist on sõiduki (ostu) eest tasutud rahaliste vahenditega, siis jääb kohtule mõistmatuks P.E uurimisasutuse vastuses toodud väide tehingu lõpule viimise kohta 04.09.
17. Sõiduki omandiõiguse üleminekut D.L A. R ei kinnita ka osaühingu M raamatupidaja A K (kd I tlk 182-186). Nii tõi ta välja, et 2016 oli juttu, et A. R soovib sõiduki omandada, ent 2016 aastaaruandes oli sõiduk arvel D.L põhivarana. D.L raamatupidaja N B (kd I, tl 190-194) märkis, et nii osaühingu M kui D.L juhatajaks on P.E. Sõiduauto Toyota RAV4 rg-märgiga XXX omandas D.L aastal
18. Sellest ajast alates on sõiduk arvel põhivarana (kohtu märkus: tunnistaja andis ütlusi 03.05.2017, st, et sel ajal oli tunnistaja ütluste kohaselt sõiduk arvel põhivarana) ja selle kasutajaks on P.E. P.E esitas kuni 2016 märtsi lõpuni sõitude arvestuslehed. 2016 aastaaruande kohaselt oli sõiduki maksumus 8 000 eurot (koos 20% amortisatsiooniga). Samuti tuleb tunnistaja ütlustest, et 2016 raamatupidamisdokumentide kohaselt laekus D.L pangaarvele ülekandena 900 eurot rahalisi vahendeid ettevõtte töötajalt A. R . Raamatupidamisdokumentide kohaselt kanti raha üle sõiduauto ostu tasumisega seotult. Samuti tegi A. R D.L arvelduskontole ülekandeid kogusummas 400 eurot perioodil jaanuar-aprill 2017 sõiduki ostu eest tasumisena.
19. Kontrollides tunnistaja ütluste vastavust, osutab kohus, et uurimisasutus tegi päringu S ASile, ASile S P , D B A/S Eesti filiaalie ja ASile K , saamaks teada kas A. R on viidatud krediidiasutuste klient; samuti kohustas uurimisasutus väljastama A. R pangakonto väljavõtte perioodi 20.03.2016-30.04.2017 kohta (kd I, tl 121-122). AS S P , D B A/S Eesti filiaal ja AS K teavitasid uurimisasutust, et A. R nende klient ei ole ja arvelduskontosid antud krediidiasutustes ei oma (kd I, tl 123-125, 128). Küll on A. R S ASi klient ja krediidiasutus täitis uurimisasutuse nõude A. R pangakonto väljavõtte väljastamiseks (kd I tlk 126-127). Pangakonto vaatlus kanti 11.05.2017 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli (kd I, tl 195-196), ent sellelt ei nähtu ülekannete tegemist D.L arvelduskontole. Veendumaks asitõendi vaatlusprotokolli õigsuses, kontrollis kohus vaatlusprotokolli vastavust CDplaadile salvestatud konto väljavõttega perioodi 20.03.2016-30.04.2017 kohta, ent seegi 11 1-19-3560 teiselaadset tulemit kaasa ei toonud. St vaatlusprotokoll on vastavuses edastatud konto väljavõttega ja sellest ei nähtu ülekannete tegemist D.L arvelduskontole. Ülekannete saamist A. R seoses mootorsõiduki omandamisega ei nähtu ka D.L arvelduskonto väljavõttest (nõudekiri pangale kd I, tl 129, krediidiasutuse vastus kd I, tl 131). Konto vaatlus on kantud 15.05.2017 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli, kohus kontrollis täiendavalt ka vaatlusprotokolli vastavust CDplaadile salvestatud arvelduskonto väljavõttega, ent selleltki ei nähtu A. R ülekandeid D.L arvelduskontole. Kuna D.L raamatupidaja viitas just ülekannete vahendusel ostusumma tasumisele, siis saab kohus tõdeda vaid üht – mingeid ülekandeid A. R sõiduki omandamiseks D.L arvelduskontole teinud ei ole ja tunnistajast raamatupidaja sellekohased selgitused hindab kohus ebausaldusväärseks ja jätab tõendikogumist välja.
20. Nii raamatupidajatest tunnistajad kui P.E on uurimisasutusele edastatud vastustes märkinud, et D.L ja A. R vahel sõlmiti sõiduki müügileping. Kohus möönab, et raamatupidajatest tunnistajad on müügilepingu olemasolu nentinud üksnes abstraktselt. P.E on uurimisasutusele edastatud vastustes aga välja toonud, et raha maksmist ja auto üleandmist tõendav edastatakse (kd II tl 37-42). Vaatamata lubadusele vastavad dokumendid esitada, pole P.E taolist lubadust täitnud. Enamgi veel – 25.06.2018 nõudekirjaga kohustas prokuratuur väljastama D.L sõiduki Toyota RAV4 rg-märgiga XXX müügilepingu, remontööde teostamist kinnitavad dokumendid perioodi 20.03.2016 kuni 26.02.2017 kohta, teekonnalehed perioodi 01.01.2016 kuni 26.02.2017 kohta, A. R sõlmitud töölepingu ning D.L majandusaruanded 2016 ja 2017 kohta, ent vastust/vastuseid kõnealusele nõudele D.L ei reageerinud.
21. Kohus märgib, et asjaõigusseaduse § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Sama õigusnormi teise lõike kohaselt piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta, kui vallasasi on juba omandaja valduses. Käsitletaval juhul pole sõiduki väidetav omandaja, s.o A. R mingigi viisil avaldanud, et ta oleks sõlminud kokkuleppe Toyota RAV4 rg-märgiga XXX omandi ülevõtmise kohta ja et sõiduki valdus oleks talle väidetava võõranda poolt üle antud; tõendamist pole leidnud seegi, et rahalised vahendid sõiduki soetamise eest liikusid A. R poolsete ülekannetena või et väidetavad ostja ja müüja oleksid sõlminud sõidugi müügilepingu. Lisaks oli 06.03.2017 seisuga sõiduki omanikuna kantud D.L ja kasutajana P.E. Kõiki toodud asjaolusid oli võimalik D.L seaduslikul esindajal P.E selgitada, ent P.E selgituste andmise võimalust läbi ütluste andmise kasutada ei soovinud. Kuna kohus lahendab kriminaalasja toimikusse koondatud tõendite pinnalt, on võimalik nende pinnalt teha vaid üks järeldus – 06.03.2017 seisuga kuulus sõiduauto Toyota RAV4 rgmärgiga XXX omandiõigus kestvalt D.L ning menetluse käigus puuduvad tõendid, mis vastupidist seisukohta tõendipõhiselt tõendaks.
22. Kohus märgib ka, et raamatupidajate selgituste kohaselt kajastati sõidukit D.L bilansis põhivarana. On üldteada, et põhivara on pikaajalise kasutuseaga vara, ent sellest märkusest tähtsaim on asjaolu, et raamatupidamisseaduses sätestatud põhimõtetele vastavalt tuli D.L vara võõrandamist kajastada raamatupidamises mõistliku aja jooksul (vt RPS § 6). K una P.E teavitas uurimisasutust, et sõiduki Toyota RAV4 rg-märgiga XXX võõrandamistehing A. R iga tehingu väärtusega 8 000 eurot viidi lõpuni 04.09.2017 ja sõiduki valdus anti üle 01.03.2016, ent tehingut raamatupidamislikult kajastatud ei 12 1-19-3560 ole, siis saab nentida vaid üht – P.E selgitused vara võõrandamise kohta on ebaõigeid, s.o tegelikkusele mittevastavad. Sekundaarsena tuleb märkida sedagi, et LS § 77 lg 3 kohaselt tuli registripidajat 5 tööpäeva jooksul sõiduki andmete muutumisest arvates teavitada. Kuna registripidajat andmete muutumisest teavitatud ei ole, siis kinnitab seegi kaudselt, et sõiduki omanikuks oli kestvalt D.L.
23. Mis puudutab vabatahtliku liikluskindlustuse lepinguga seotud asjaolusid, siis tuleb välja tuua, et kohtu käsutuses olevatest tõenditest ei nähtu, et D.L oleks varem, s.o enne 2017 jaanuari, või vastupidi hiljem ehk peale väidetava kindlustusjuhtumi toimumist sõiduautot Toyota RAV4 rg-märgiga XXX kindlustanud vabatahtliku liikluskindlustusega. Kohtu jaoks viib see miinimumini ehk välistab kaitsja seisukoha, et vabatahtlik liikluskindlustusleping sõlmiti justkui igaks juhuks – loodusõnnetuse kaitseks, rahe, plahvatus jne. Kui need asjaolud olnuks omaniku jaoks olulised, sõlminuks ta vabatahtliku liikluskindlustuslepingu juba varasemal ajal ja jätkaks kõnealust lepingut ka pärast menetluse esemeks olevat sündmust. Kuna ei varasemal ega ka hilisemal ajal pole sõiduki omanik, s.o D.L vabatahtlikku kindlustuslepingut pidanud vajalikuks sõlmida, tuleb kohtu veendumusel otsida 18.01.2017 kehtima hakanud vabatahtliku liikluskindlustuse sõlmimise aluseid ja vajadust mujalt. Taoline põhjenduste mujalt otsimine päädibki A. R selgitustega, et vabatahtlik liikluskindlustusleping sõlmiti hilisema kindlustusjuhtumi kindlustushüvitise saamise eesmärgil, et katta kulu, mis tekkis sõiduki omanikule 2016 liiklusõnnetusega, millist sõidukikahju omanikule kindlustuse poolt ei hüvitatud.
24. Kohtu veendumusel tuleneb eelnevast, et vahetu pettusliku teo, mis seisnes kindlustusandajale kindlustusjuhtumi kohta ebaõige ettekujutuse loomises, realiseeris A. R . Süüdistuses on P.E teopanusena välja toodud vabatahtliku kindlustuslepingu sõlmimist kindlustusandajaga, A. R kindlustusandajale kindlustusjuhtumi kohta ebaõige teavituse esitamise nõudmist ja kindlustusjuhtumiga seotult puksiiriteenuse arve esitamist.
25. Arvestades süüdistusaktis/süüdistuses kajastatud asjaolusid, jääb kohtule mõistmatuks, millist täideviimise vormi riiklik süüdistaja P.E-le ette heidab. Prokuratuur on süüdistuses jätnud teo toimepanemise vormi määratlemata, ent süüdistuses peab olema konkreetselt määratletud, millises toimepanemise vormis on isik talle süüksarvatava teo toime pannud. 40.

§ 20

nimetab teo toimepanijatena täideviijat ja osavõtjat.

§ 21

lg 1 sätestab, et täideviija on isik, kes paneb süüteo toime ise või teist isikut ära kasutades. Sama normi teise lõike kohaselt olukorras, kus kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (kaastäideviimine). Kaastäideviimine on ka see, kui mitme isiku ühine ja kooskõlastatud tegu vastab süüteokoosseisu tunnustele.

§ 21

lg st 1 tulenevalt on võimalik täideviimistegu toime panna kas vahetult või vahendlikult.

§ 22lg 1 sätestab osavõtjatena kihutaja ja kaasaaitaja.

Kihutaja on isik, kes tahtlikult allutab teise isiku õigusvastasele teole (lg 2); kaasaitaja on aga isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi (lg 3).

1. Nagu öeldud, realiseeris vahetu pettusliku teo A. R , kes pani pettusliku teo toime P.E nõudmisel. Kohtu hinnangul on taoline seisukoht põhimõtteliselt tõendamist leidnud, ent seda mõnevõrra leebemas variandis. Nii ei võimalda menetluse käigus tuvastatud faktilised asjaolud teha järeldust, et P.E oleks A. R nõudnud kindlustusandjale kindlustusjuhtumi kohta ebaõige teate esitamist. Tõendid, eelkõige A. R ütlused kinnitavad, et P.E tegi talle eeltoodud ettepaneku, selle ettepanekuga A. R nõustus ja läks vastavalt P.E-lt saadud informatsioonile kindlustusjuhtumi kohta teatist kindlustusandjale ka esitama. Seega ei saa rääkida P.E poolsest nõudmisest, küll aga sellest, et ettepanek ja teoplaan pettusliku teo 13 1-19-3560 toimepanemiseks tulid P.E-lt.
2. Taoline käsitlus annab kohtule aluse kontrollida, kas P.E tegu võib vastata vahendliku täideviimise vormis toimepandud teole, kas P.E ja A. R tegutsesid kaastäideviijatena või tegutses A. P.E vahetu täideviijana, A. R aga kaasaaitajana või tegutses A. P.E kihutajana.
3. Kohtupraktika kohaselt tähendab süüteo vahendlik täideviimine olukorda, kus üks isik paneb teo toime teist isikut ära kasutades, mis eeldab ärakasutatava isiku valitsemist ülekaaluka teadmise, tahte või teatud võimuaparaadi abil. Ärakasutatud isiku valitsemisest ülekaaluka teadmisega saab rääkida juhul, kui vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani. Asjaolud, millega vahendlik täideviija eesseisjat ehk vahendit valitses, peavad olema süüdistuses määratletud (vt RKKKo nr 3-1-1-89-06 p 14). Süüdistuses ei ole avatud/määratletud, kas ja kui, siis millega vahendlik täideviija vahendit valitses. Süüdistusest väljumata pole kohtul võimalik kõnealust asjaolu omaalgatuslikult sisustada. Seega pole võimalik esitatud süüdistuse pinnalt inkrimineerida A. P.E-le teo toimepanemist

§ 212lg 1 - § 21 lg 1 alt 2 järgi.

44. Ka ei pea kohus võimalikuks hinnata A. P.E tegu üksiktäideviimise vormis toime pandud teona, kus A. R tegutses kaasaaitajana. Siinkohal tuleb osutada asjaolule, et 05.02.2019 koostas prokuratuur kriminaalmenetluse osalise lõpetamise põhistamata määruse, millega lõpetati A. R suhtes kriminaalmenetlus

§ 212lg 1 tunnustel oportuniteediga (Kr

MS § 202 lg 7), pannes talle kohustuse tasuda riigi tuludesse 250 eurot (kd II tl 53). Lõpetamise määrusest ei nähtu, et prokuratuur oleks A. R käsitlenud kaasaaitajana (

§ 22lg 3).

Seega on prokuratuur ise välistanud A. R käsitlemise kaasaaitajana ja märgitu välistab juba omakorda võimaluse käsitleda P.E üksiktäideviijana. 45. Välistatud on seegi, et kohus käsitleb või hindab P.E ja A. R tegevust kaastäideviijatena (

§ 21lg 2). Kr

MS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes süüdistusakti järgi. Käsitataval juhul pole süüdistusaktis ühtegi viidet või muul viisil arusaadavalt tajutavat märget selle kohta, et P.E ja A. R toimetasid kaastäideviijatena. Märgitut pole prokuratuur kajastanud ka karistust raskendava asjaoluna

§ 58asjaolude väljatoomisel.

Seega oleks kohtu poolt kaastäideviimise vormis etteheite tegemine vaadeldav süüdistusest väljumisena. Kaastäideviijana karistusõigusliku etteheite tegemine on välistatud ka järgmisel põhjendusel. Kaastäideviimise korral panevad vähemalt kaks isikut süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse koosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Seejuures peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline. Tunnistamaks isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus taolist järeldust põhjendama ja ära näitama kõik faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse. St, et olemuslikult on kaastäideviimine selline koosseisutunnus, mille puhul ei ole võimalik ühe täideviija süüküsimuse lahendamine teise isiku vastutusele hinnangut andmata. Otsustamaks kaastäideviimise üle, tuleb kohtul tuvastada iga toimepanija panus teosse, analüüsides seda kõigi ülejäänud isikute teopanuste suhtes tervikuna (vt RKKKo 3-1-1-18-08). Nagu toodud, lõpetas prokuratuur põhistamata määrusega kriminaalmenetluse A. R suhtes. St, et 14 1-19-3560 kohtul pole objektiivselt võimalik anda tervikhinnangut A. R ja P.E teopanustele, nagu seda eeldab

§ 21

lg 2 esimese lause mõte ja kohtul pole õiguslikku alust analüüsida P.E tegu kaastäideviimise vormis toime pandud teona. Samuti, kuna kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes toimub ainult süüdistusakti järgi ja kohtu alla antud isiku suhtes, siis ühegi isiku süüküsimust ei ole lubatud arutada tema juuresolekuta ja tema kaitseõigust tagamata. Kuna A. R antud menetlusse kaasatud ei ole, siis tooks kohtu poolt tema teopanusele hinnangu andmine kaasa olukorra, kus talt võetakse ära õigus olla oma kriminaalasja arutamise juures, õigus olla kohtu poolt ära kuulatud ning vaielda vastu teda süüstavatele väidetele, mis viib olemuslikult kaitseõigusest ja kriminaalmenetlusõiguslikest garantiidest ilmajäämiseni. See pole aga kooskõlas PS § 24 lg 2 ja KrMS § 268 lg 1 nõuetega. Eelnevast, koostoimes tuvastatud asjaoludega, saab teha vaid ühe järelduse – kuna P.E ei realiseerinud ise vahetult kindlustuskelmuse täideviimistegu, siis on võimalik tema käitumist hinnata kihutamisena

§ 22lg 2 mõttes.

46. Kujundades seisukohta, kas P.E võis tegutseda ja tegutses

§ 22

lg 2 kohase kihutajana, tuleb märkida, et kihutamine osavõtuna on täideviimise suhtes aktsessoorne. St, et osavõtt pole võimalik ilma täideviimiseta. Täideviimistegu on olemas ka siis, kui täideviija suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud oportuniteediga (RKKKo nr 3-1-1-84-10 p 34). Käesolevalt ongi prokuratuur täideviija ehk A. R suhtes menetluse lõpetanud. Ka kohtu poolt varasemast käsitletust nähtub, et just A. R oli isikuks, kes kindlustusandajale kindlustusjuhtumi kohta ebaõiged andmed esitas ehk pani toime kindlustusandja suhtes vahetult pettusliku teo. Mis puudutab kihutamist, siis

§ 22lg 2 kohaselt on kihutamine teise isiku kallutamine õigusvastasele teole.

Kallutamine tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, temas teootsuse esile kutsumist.

1. A. R ütlustest nähtub, et just P.E pakkus välja variandi, mil viisil oleks võimalik A. R vältida isiklikku varalist vastutust seoses mootorsõiduki Toyota RAV4 rg-märgiga XXX kahjustamisega. Selleks oli P.E võimalik sõlmida sõidukile uus kindlustus ja seejärel oli võimalik esitada kindlustusandjale teade kindlustusjuhtumi kohta. Olgu korratud, et kuigi kohtus vaidlesid süüdistatavad ja kaitsja vastu P.E puutumusele seoses kindlustuskelmuse toimepanemisega, pole kohtu ette toodud ainsatki tõendit, mis A. R detailsed ja muu tõendikogumiga haakuvad ütlused kahtluse alla seaks. Samuti olgu korratud, et A. R polnud objektiivselt võimalikki iseseisvalt, P.E teadmiseta mootorsõidukiga Toyota RAV4 rgmärgiga XXX seotud asjaolusid korraldada. Mootorsõiduk kuulus D.L ja kohtu ette pole toodud tõendeid, mis näitaksid, et A. R oli võimalik otsustada D.L tegevuse või varadega seotud asjaolude üle. Küll oli taoline volitus ja pädevus olemas P.E. Seega kinnitavad nii A. R ütlused koostoimes objektiivselt avaldunud asjaoludega, et õigusvastase teo toimepanemise tahtluse tekitas A. R P.E. Enne P.E ettepanekut A. R kindlustuskelmuse toimepanemise tahtlus puudus ja just P.E ettepanek oli õigusvastase teo toimepanemise käivitajaks. St, et õiguslikult on sedastatav põhjuslik seos põhiteo ja kihutamise vahel.
2. Kohtu hinnangul võimaldavad uuritud tõendid koostoimes P.E enda käitumisaktidega teha järelduse sellegi kohta, et kindlustuskelmuse toimepanemisele kihutamise pani P.E toime tahtluse intensiivseimas vormis ehk kavatsetult. Uuritud tõendid viivad tõdemuseni, et kindlustuskelmuse toimepanemise algatus tuli P.E-lt ja tema lõi ka soodsad ning vajalikud tingimused kindlustuskelmuse toimepanemiseks, selle teo õnnestumiseks. Nii nähtub, et ta sõlmis vabatahtliku sõidukikindlustuslepingu, andis A. R suunised kindlustuskelmuse toimepanemiseks ja aitas kindlustusandjas pettust hoida puksiirteenuse osutamist kinnitava arve esitamisega. Mägitu viitab üheselt, et P.E tahtlus ulatus lõpuleviidud põhiteoni, ta seadis eesmärgiks põhiteo saavutamise ja tegi kõik, et saavutada põhiteo lõpule viimine ning tagada seeläbi kindlustushüvitise väljamaksmine aktsiaseltsile 15 1-19-3560 D.L. Taoline käitumisaktide jada kajastab põhjalikult läbimõeldud ja eesmärgipärast ning konkreetse eesmärgi saavutamisele suunatud tegevust, mis vastab õiguslikult tahtluse intensiivseimas vormis realiseeritud teole.
3. Prokuratuur kvalifitseeris P.E teo

§ 212

lg 1 järgi ehk

§ 21mõttes kohaselt täideviijana.

Kohtu eelnevalt käsitletud põhjendustel saab P.E-le ette heita kindlustuskelmuse toimepanemisele kihutamist, mitte aga täideviimisteo toimepanemist ennast. Kuna süüdistuses on P.E vastutust kajastavad faktilised asjaolud ära toodud, need on menetluse käigus ka tõendamist leidnud, siis ei riku kohus isiku täideviimisteo ümberkvalifiseerimisel osavõtuks isiku kaitseõigust. Samuti - täideviimiselt osavõtule isiku teo kvalifitseerimine kergendab süüdistatava olukorda - kihutamine (ja ka kaasaaitamine) on võrreldes täideviimisega kergemad toimepanemisvormid. Seega mõistab kohus P.E süüdi

§ 212lg 1 - § 22 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

1. Kõrvuti P.E-ga on antud menetluses esitatud süüdistus ka D.L . Prokuratuur leidis, et kindlustuspettus pandi toime juriidilise isiku huvides, eesmärgiga saada kindlustushüvitis D.L.
2. Kohus märgib, et on elektroonilise äriregistri vahendusel kontrollinud D.L õigusvõimet TsÜS § 26 lg 2 , § 45 lg 2 ja ÄS § 2 lg 3 mõttes ning kohtuliku arutamise aja seisuga on D.L õigusvõimeline juriidiline isik (kohtutoimik, tl 39-40). Toimikusse (kd I, tl 221) on lisatud ka D.L äriregistri kehtivate andmete väljatrükk seisuga 02.06.
3. Selle kohaselt on juriidilise isiku esmakanne kinnitatud 07.07.1997, juhatuse liikme muutmiskanne (kanne 6) on kinnitatud 13.08.2007, mis tähendab, et registrikannete kohaselt oli P.E nii kindlustuskelmuse toimepanemise ajal ja on kestvalt D.L seaduslik esindaja – juhatuse liige.
4. Materiaalõiguslikult on juriidilise isiku vastutus derivatiivne. St, et juriidiline isik saab vastutada üksnes siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik deliktistruktuuri elemendid ning kui tuvastatakse, et tegu pandi toime juriidilise isiku huvides. P.E teos, mille kohus kvalifitseeris

§ 212

lg 1 - § 22 lg 2 järgi, tuvastas kohus kõik

§ 2lg-s 2 nimetatud deliktistruktuuri elemendid.

53. Nõustuda tuleb prokuratuuriga selleski, et P.E tegu on omistatav juriidilisele isikule ehk on toime pandud tema huvides. Vabatahtlik liikluskindlustusleping sõlmiti D.L ja kindlustusvõtja E I SE vahel D.L vara ehk mootorsõiduki Toyota RAV4 rgmärgiga XXX suhtes. Kindlustuspoliisi lisa 1 kohaselt on soodustatud isikuks sõiduki omanik. Menetluse käigus leidis tuvastamist, et kindlustuskelmuse, sellele kihutamise toimepanemise ajal oli sõiduki omanikuks D.L . VÕS § 425 lg 1 kohaselt on soodustatud isik isik, kellel on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitis, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse täitmine vastavalt lepingule. Seega järeldub, et kindlustushüvitise saamiseks õigustatud subjektiks oli D.L , kindlustusandja oleks väljamakse teinud just talle ehk et kindlustuskelmusele kihutamist ei pannud P.E toime mitte oma erahuvist lähtuvalt, vaid juriidilise isiku huve silmas pidades. Seega esineb õiguslik alus D.L süüdi tunnistamiseks

§ 212lg 2 - § 22 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

54. Kriminaaltoimikus on uurimisasutus teinud päringu ka S I ASile, milles kohustati kindlustusandjat väljastama teavet kohustusliku liikluskindlustuslepinguga seotult (kd II, tl 1016 1-19-3560 11). Sellel on kindlustusandaja vastanud, tuues ära, sõiduk Toyota RAV4 rg-märgiga XXX oli kindlustatud 04.09.2015-03.03.2015, 04.03.2016-03.03.2017 ja 04.03.2017-03.09.2017, ent kindlustus katkestati kliendi soovil 06.03.2017 (kd II, t 12-16-4). Samuti on uurimisasutus teinud päringu Riigi Ilmateenistusele (kd II, tl 17-18) ja saanud sealt ka vastuse (kd II 19-23). Toimikusse on lisatud ka E I SE kahjukäsitleja e-kiri prokuratuurile (kd II tl 43-53), äriregistri päring (kd II, tl 57-58), 06.02.2019 läbiotsimistaotlus (kd II, tl 75-81), 06.02.2019 koostatud läbiotsimisprotokoll (kd II, tl 82-87); sideettevõtjalt andmete nõudmise luba numbrite XXX ja XXX kohta perioodil 04.02.2019 kuni 06.02.2019 (kd II tl 88-90); sellele vastava sideettevõtjalt saadud andmete protokoll (kd II tl 91-93) ning kaks asitõendi vaatlusprotokolli, mis mõlemad kajastavad P.E ja A. R vahelist kokkusaamist märtsis 2019 (kd II, tl 94-95, 96-104). Analüüsides kõnealused tõendeid, jääb kohtule arusaamatuks, mida kõnealused tõendid tõendavad. Kuna menetluse esemeks olev kindlustuskelmus leidis aset 06.03.2017, siis ei saa 2019 aastal teostatud toimingud anda edasi teavet 2017 aastal toimunud sündmuste kohta. 2019 toimunu ei saa anda ega anna edasi informatsiooni teo tehiolude kohta. Samuti on kohtule mõistmatu kahjukäsitleja e-kirjavahetuse lisamine. Kõnealune isik on menetluse käigus üle kuulatud, ta on andnud ütlusi, mistõttu jääb kohtule mõistmatuks ja arusaamatuks täiendava e-kirja lisamine toimikusse. Samuti jääb kohtule arusaamatuks, mida tõendab või millist puutumust omab kohustusliku liikluskindluslepingu lõpetamise fakt. Seega on kohus eeltoodud tõendite osas seisukohal, et tegemist on asjasse puutumatute tõenditega, mis tuleb tõendikogumist kõrvale jätta. Karistus 55.

§ 212lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

Sama teo eest on juriidilist isikut võimalik karistada rahalise karistusega. Füüsilisele isikule võib kohus

§ 44

lg-st 1 tulenevalt kohaldada rahalist karistust kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Juriidilisele isikule mõistetav karistusvahemik on 4 000 kuni 16 000 000 eurot (

§ 44

lg 8).

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

§ 56

lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui karisusseadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. 56. Kuna

§ 212

lg 1 sätestab füüsilisele isikule mõistetava karistuse alternatiivsena, siis kujundab kohus esmajoones seisukoha P.E karistusliigi osas. Prokurör taotles karistusettepanekus P.E karistamist vangistusega. Hinnates prokuröri taotluse põhjendatust, on kohus seisukohal, et P.E isikuandmed, sh varasemate kriminaalkaristuste puudumine, samuti toimepandud teo tehiolud koostoimes P.E-le tehtava karistusõigusliku etteheitega, välistavad tema suhtes karistusliigina vangistuse kohaldamise. Nagu öeldud, on P.E varem kriminaalkorras karistamata. Märgitu tähendab, et tema käitumine ja arusaamad johtuvalt üldjuhul õiguskuulekusest ning talle ei ole omane teiste isikute vara kahjustamine õigusvastaste tegude toimepanemise kaudu. Vangistuse mõistmist ei tingi ka teo tehiolud oma erakordsuses. Nii tuleb välja tuua, et käsitataval juhul olnuks väljamakstava kindlustushüvitise suuruseks 8 000 eurot. Kohus möönab, et tegemist on arvestatava rahalise vääringuga, ent kindlustuskelmuse toimepanemised võivad olla suunatud ka märkimisväärselt suurema varalise kahju tekitamisele. Kaalu omistab kohus sellelegi, et kindlustusandja kindlustushüvitist välja ei maksnud, mis tähendab, et kindlustusandjal reaalset kahju ei tekkinud. Lisaks on aktuaalne ja asjakohane, et kohus tunnistab P.E süüdi kindlustuskelmusele kihutamises, mitte aga täideviimises. Üldtunnustatult on osavõtmine täideviimisega võrreldes kergem teo toimepanemisvorm. Kuna vahetu täideviija ehk A. R osas lõpetas prokuratuur menetluse oportuniteediga ehk hindas tema 17 1-19-3560 teosüü väikeseks, kohustades teda tasuma riigi tuludesse 250 eurot, siis ei saa olemuslikult ega loogiliselt olla osavõtja teopanus sedavõrd kaalukas, et kaasa tuua karistusliigina vangistus. Seega kohaldab kohus A. R karistusliigina rahalist karistust. 57. Kujundades seisukohta karistusmäära üle, siis kohtupraktikas väljakujunenud seisukohale vastavalt tuleb konkreetse karistusmäära kindlaks tegemiseks võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. 58. Kohus viitas juba varasemalt, et füüsilisele isikule kohaldatav rahalise karistuse määr

§ 212

lg 1 - § 22 lg-s 2 sätestatud teo toimepanemise eest on kolmkümmend kuni viissada päevamäära. Hinnates P.E teosüüd, on kohus seisukohal, et tema teosüüd tuleb hinnata väikeseks. Siinkohal tuleb korrata, et kohus mõistab P.E süüdi kindlustuskelmusele kihutamises. Kihutaja teosüü on väiksem kui täideviijal. Kuna prokuratuur lõpetas süüteo vahetu täideviija osas menetluse oportuniteediga, siis hindas prokuratuur süüteo vahetu täideviija süüd väikeseks ja seda kajastab selgelt ka 250 euro suurune riigituludesse mõistetud rahalise kohustuse määr. Kuna kohtul ei ole võimalik täideviija suhtes menetluse lõpetamist oportuniteediga eirata või tähelepanuta jätta, siis mõjutab see vahetult ka kihutaja teosüüle antavat hinnangut, tingides järelduse süü väiksuse kohta. Siingi on aktuaalne, et reaalset kahju kindlustusandaja kannatanuna ei kandnud ja ka rahaline vääring, mille saamisele kindlustuskelmus oli suunatud, polnud väga suur. Toodud asjaolud annavad aluse kohaldada P.E-le karistusmäära, mis jääb märkimisväärselt allapoole sanktsioonimäära keskmisest. Mis puudutab karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemist, leiab kohus, et karistust kergendavad asjaolud puuduvad ja tuvastatud asjaoludel pole ette pole võimalik heita ka karistust raskendavate asjaolude esinemist. Hinnates karistusega seotud aspekte üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi silmas pidades, siis tuleb korrata, et P.E on kriminaalkorras karistamata isikuks. St, et tema edaspidist õiguskuulekust on võimalik saavutada küllaldaselt leebete karistusõiguslike järelmitega. Kohus leiabki kokkuvõtvalt, et P.E tuleb karistada karistusmääraga, mis jääb keskmisest sanktsioonimäärast allapoole, alammäära lähedasse määra, olles võrdeline 60 päevamääraga. Kohus möönab, et kõnealuse karistusmääraga ei ole võimalik täielikult tagada kohaldatavate karistusõiguslike järelmite võrreldavust ja loogilisust - teo vahetu täideviijale, kelle teopanus on suurem osavõtjast, pani prokuratuur kohustuse tasuda riigi tuludesse 250 eurot. See peaks kaasa tooma kihutajale väiksema karistuse mõistmise, sest tema teopanus ja ka süü on materiaalõiguslikust käsitlusest lähtuvalt väiksemad. Samas ei pea kohus võimalikus mõista P.E-le karistust ka määras, millega kaoks süüdlasele karistusega kaasnevad reaalselt tajutavad kitsendused ja kadu. See kaotaks rahalise karistuse mõtte (vt ka RKKKo 3-1-1-44-13 p 23). Kuna kohus vaatab kriminaalasja läbi lühimenetluses, tuleb P.E karistust vähendada 40 päevamäärani. 59.

§ 44

lg 2 kohaselt arvutab kohus rahalise karistuse päevamäära suuruse süüdlase keskmise päevasissetuleku alusel. Kohus võib päevamäära suurust vähendada erandlike asjaolude tõttu või suurendada süüdlase elatustasemest lähtudes. Arvestatud päevamäära suurus ei või olla väiksem kui miinimumpäevamäär. Miinimumpäevamäära suurus on 10 eurot.

§ 44

lg-st 3 tulenevalt arvutatakse keskmine päevasissetulek, lähtudes süüdlase suhtes kriminaalmenetluse alustamise aastale vahetult eelnenud aasta või, kui nimetatud aasta andmed ei 18 1-19-3560 ole kättesaadavad, sellele aastale eelnenud aasta tulumaksuga maksustatavast tulust, millest on maha arvatud tulumaks. Tõendist isiku maksustatava tulu kohta nähtub, et aastal 2016 deklareeris P.E tulu pärast tulumaksu mahaarvamist summas 5 158 eurot (kd I, tl 233). Teatisest tema keskmise päevasissetuleku ja elatustaseme kohta, millest on maha arvatud nõutavad mahaarvamised nähtub, et tema päevasissetuleku suurus oli 8,41 eurot. Kuna tegemist on

§ 44

lg-s 2 ettenähtud miinimumpäevamäärast allapoole jääva rahalise vääringuga, tuleb rahalise karistuse aluseks võtta seaduses sätestatud miinimumpäevamäär, so 10 eurot.

1. Kujundades seisukohta D.L karistusmäära osas, nendib kohus, et D.L süüd - lähtuvalt juriidilise isiku vastutuse derivatiivsusest – tuleb samuti hinnata väikeseks. Teiselaadse järelduse tegemine tähendaks kohtu varasema, s.o P.E puuduvata käsitlusega vastuollu minemist. Kui füüsilise isiku süü, kelle tegu on aluseks juriidilise isiku vastutusele, on väike, tuues kaasa karistuse, mis sanktsioonimäära alamäära lähedasse määra, siis on põhjendatud hinnata ka juriidilise isiku süüd väikseks. Taas tuleb korrata, et kohus mõistab juriidilise isik süüdi kindlustuskelmuse toimepanemisele kihutamises ja nagu öeldud, on osavõtja teopanus väiksem täideviija teopanusest. Seega arvestades teo tehiolusid, D.L teopanust, seeläbi ka süü suurust ja reaalse kahju mittetekkist, peab kohus võimalikuks mõista D.L karistus sanktsioonimäära alammäära lähedases määras ehk summas 4 200 eurot. Kriminaalasja lühimenetluses läbivaatamise tõttu tuleb kõnealust määra vähendada 1/3 võrra, s.o summani 2 800 eurot. Asitõendid
2. Tulenevalt KrMS § 306 lg-st 13 peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse asitõenditega toimimise kohta. Antud kriminaalasjas on asitõendiks CD plaadid andmetega, mis asetsevad toimikute tagakaantel ja toimikus. Kõnealused CDplaadid jätab kohus toimiku juurde. Menetluskulud
3. KrMS § 180 lg 1 esimene lause sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumise väljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Alaealise puhul võib menetluskulud tervikuna jätta riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Antud kriminaalasjas on menetluskuludeks: 1) valitud kaitsja tasu summas 1 250 eurot; 2) ekspertiisikulu summas 413 eurot ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha summas 810 eurot. Hinnates menetluskuludega seotud aspekte, asub kohus seisukohale, et objektiivselt pole sedastatavad ajaolud, mis võimaldaksid jätta osa menetluskuludest riigi kanda. P.E on täisealine, töövõimeline ja tööga püsivalt hõivatud isik. Seejuures pole kohtu ette toodud asjaolusid, mis viitaks võimalusele, et menetluskulude tervikuna väljamõistmine võiks P.E-le olla ülejõu käiv või raskendada muul viisil tema igapäevast toimetulekut. Taolisi asjaolusid pole kohtu ette toodud ka juriidilise isiku ehk D.L seotult. Kohtult pole ka taotletud menetluskuludega seotult menetluskulude väljamõistmist reguleerivast üldregulatsioonist kõrvale kaldumist. Seega tuleb süüdistatavatelt menetluskulud täielikult välja mõista – süüdistatavatel tuleb kummalgi tasuda sundraha summas 810 eurot ja ekspertiisitasu võrdsetes osades, s.o kummaltki 206,50 eurot. Kokkuleppel kaitsja tasu jääb süüdistatava, s.o D.L kanda. Rahalised kohustused tuleb täita kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. 19 1-19-3560 /allkirjastatud digitaalselt/ 20