1 - - - - - - Mõista Sandro Õunpuu süüdi
lg 2 p 7, 8 järgi ja karistada vangistusega 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud.
lg 1 alusel suurendada raskeimat karistust ja mõista liitkaristuseks vangistus 2 (kaks) aastat 7 (seitse) kuud.
lg 2 alusel suurendada vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud 2-aasta 7kuulist vangistust Pärnu Maakohtu 21.06.2019 otsusega 1-19-3491 mõistetud ärakandmata 4 aasta 4 kuu vangistuse võrra ja mõista liitkaristuseks vangistus 6 (kuus) aastat 11 (üksteist) kuud.
lg 1 alusel arvata karistusaja hulka Sandro Õunpuu eelvangistuses viibitud aeg 3.11.2021-27.01.2022, s.o 2 kuud 24 päeva vangistust ja ärakandmata karistus on vangistus 6 (kuus) aastat 8 (kaheksa) kuud 6 (kuus) päeva. Sandro Õunpuu poolt 6 aasta 8 kuu 6 päevase vangistuse kandmise alguseks lugeda Sandro Õunpuu vangistuse kandmisele asumine peale kohtuotsuse jõustumist. jätta muutmata Pärnu Maakohtu 10.01.2022 määrusega 1-21-7489 Sandro Õunpuu suhtes kohaldatud tõkendi vahistamine asendamine kohustusega alluda elektroonilisele valvele aadressil XXX. Asendustõkend kohustus alluda elektroonilisele valvele tühistada S.Õunpuu poolt jõustunud kohtuotsuse järgi vangistuse kandmisele asumisel. Välja mõista Sandro Õunpuult riigi tuludesse kriminaalmenetluse kulud 2451 (kaks tuhat nelisada viiskümmend üks) eurot 84 senti (sealhulgas sundraha 981 eurot). Nõuded menetluskulude osas loetakse nõuetekohaselt täidetuks, kui isik tasub nõude 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest. Eelnimetatud tähtaja möödumisel pööratakse otsus täitmisele ja saadetakse kohtutäiturile ning lisandub kohtutäituri tasu. Kui nõude tasub teine isik, siis selgitusse lisada, kelle eest nõue tasutakse. Rahuldada X OÜ tsiviilhagi osaliselt ja välja mõista Sandro Õunpuult X OÜ kasuks /a/a XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank/ kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 1772,97 eurot. Rahuldada OÜ C tsiviilhagi osaliselt ja välja mõista Sandro Õunpuult OÜ C kasuks /a/a XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank/ kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 363,71 eurot.
lg 2 p 2 järgi mõisteti Sandro Õunpuu süüdi selles, et tema grupis koos alaealiste Q ja Z-ga 22.09.2020 ajavahemikul kell 02.20 – 02.32 XXX asuval territooriumil tahtlikult tungis tema jaoks võõrasse s.o X OÜ-le kuuluvasse lukustamata ustega bussi Mercedes Benz registreerimismärgiga LLLLLL ning kasutas ajutiselt seda bussi omavoliliselt s.o ilma X OÜ loata, enese soojendamiseks ja bussiga XXX territooriumil ringi sõitmiseks. Nimelt kell 02.15 sisenes bussi Q ning käivitas bussist leitud süütevõtmega bussi ja hakkas seda kell 02.16 juhtima, liikudes XXX territooriumil bussiga ringi. Kuna õues oli külm, siis kell 02.20 sisenesid bussi Sandro Õunpuu ja Z, et bussis ennast soojendada ning kell 02.22 jätkas Q bussi juhtimist XXX territooriumil selliselt, et bussis viibisid koos temaga Sandro Õunpuu ja Z, kes kõik tarbisid sõiduki kasulikku omadusi s.o olid bussis soojas ja sõitsid sellega ringi. Kell 02.24 tagurdas Q, kes viibis bussis koos Sandro Õunpuu ja Z-ga, bussiga vastu SSS-le kuuluva hoone garaažiust, mis sai kahjustada. Samuti sai kahjustada buss. Kell 02.30 jätkas buss Q juhtimisel territooriumil uuesti ringi liikumist selliselt, et ka Sandro Õunpuu ja Z olid bussis ja soojendasid ennast ning kasutasid bussi ringi liikumiseks. Kell 02.32 tagurdas Q, kes viibis bussis koos Sandro Õunpuu ja Z-ga, bussiga uuesti vastu SSS-le kuuluva hoone garaažiust ja seina. Peale seda tulid bussist Q, Z ja Sandro Õunpuu välja ning lahkusid sündmuskohalt.
lg 2 p 7, 8 järgi mõisteti Sandro Õunpuu süüdis selles, et tema grupis ja eelneval kokkuleppel alaealiste U ja L-ga 30.10.2021 öösel täpselt tuvastamata kellaajal, kuid enne kella 04.23 tungis tahtlikult CCC lukustamata ukse avamise teel AAA asuvasse C OÜ 2 ruumidesse ning võttis sealt võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil C OÜ-le kuuluva lukustatud seifi väärtusega 845,88 eurot, milles olid järgmised esemed: rahakarp väärtusega 18 eurot, milles sularaha 832 eurot; ümbrik, milles sularaha 25 eurot; õnnitluskaardid väärtusega 10 eurot ning seifi transportimiseks ratastooli väärtusega 245,25 eurot. Kuna seif oli raske, siis vastavalt Sandro Õunpuul, U-l ja L-l kuriteo toimepanemise käigus tekkinud teoplaanile, tõstsid nad seifi C OÜ-le kuuluvale ratastoolile ja viisid ratastooli koos lukustatud seifiga C välisuksest kell 04.23 välja ning lahkusid koos varastatud asjadega sündmuskohalt, tekitades kannatanule C OÜ-le varalist kahju kokku summas 1976,13 eurot. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Kohtuotsusele esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja Liivi Tuus. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist ringkonnakohtus ja seda alljärgnevalt: Tühistada Pärnu Maakohtu 8. juuli 2022 otsus osas, millega Sandro Õunpuu mõisteti süüdi
Teha kriminaalasjas otsus, millega Sandro Õunpuud karistatakse vangistusega mitte rohkem kui 4 kuud, vangistus asendada üldkasuliku tööga
Tühistada Pärnu Maakohtu 8. juuli 2022 otsus osas, millega Sandro Õunpuu mõisteti süüdi
Teha kriminaalasjas otsus, millega Sandro Õunpuu mõistetakse õigeks
lg 2 p-s 8 kvalifitseeritavas kuriteos ja temale mõistetakse
lg 2 p 7 järgi karistuseks mitte rohkem kui 2 kuud vangistust, vangistus asendatakse üldkasuliku tööga
Tühistada Pärnu Maakohtu 8. juuli 2022 otsus osas, millega kohus mõistis Sandro Õunpuule liitkaristuseks vangistus 2 aastat 7 kuud ja
lg 2 alusel, suurendas kohtuotsusega mõistetud 2-aasta 7-kuulist vangistust Pärnu Maakohtu 21.06.2019 otsusega 1-19-3491 mõistetud ärakandmata 4 aasta 4 kuu vangistuse võrra, ja mõistis Sandro Õunpuule liitkaristuseks vangistus 6 aastat 11 kuud. Teha kriminaalasjas uus otsus, millega Sandro Õunpuule mõistetakse liitkaristuseks vangistus mitte rohkem kui 4 aastat ja 10 kuud. Tühistada Pärnu Maakohtu 8. juuli otsus osas, millega kohus luges ärakandmata karistuseks 6 aastat 8 kuud 6 päeva. Teha kriminaalasjas uus otsus, millega loetakse Sandro Õunpuu ärakandmata karistuseks vangistus mitte rohkem kui 4 aastat 7 kuud 16 päeva. Teha uus otsus osas, millega Sandro Õunpuu suhtes kohaldatakse
74 lg 5 ja kohaldatakse tema suhtes liitkaristusest tingimisi vabastamist 4 aasta 7 kuu ja 16 päevase katseajaga koos käitumiskontrolliga, allutades Sandro Õunpuu elektroonilisele valvele
Tühistada Pärnu Maakohtu 8. juuli otsus osas, millega Pärnu Maakohus rahuldas X OÜ tsiviilhagi osaliselt ja mõistis Sandro Õunpuult välja X OÜ kasuks kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 1772,97 eurot. Teha kriminaalasjas uus otsus, millega X OÜ hagi Sandro Õunpuu vastu jäetakse täies ulatuses rahuldamata. Jätta Sandro Õunpuu menetluskulud apellatsiooniastmes riigi kanda KrMS § 185 lg 1 alusel. Oma taotlusi põhjendab apellant alljärgnevalt: Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. CCC ja hiljem samas hoones asuvasse C-sse sisenemisel ei ole tegemist
lg 2 p 8 mõttes sissetungimisega, kuivõrd hoonesse siseneti lukustamata ukse kaudu. Asjaolu, et CCC-s on uks öösel lukustamata, teadis L, kelle ema töötas CCC. Seadusevastane sissetung eeldab tungimist võõrale alale ehk sisenemist viisil, mis ei ole ette nähtud õiguspäraseks 3 sisenemiseks. Tavapäraselt väljendub hoone omaniku või valdaja tahe piirata kõrvalistel isikutel hoones viibimist, ukse lukustamine vms, tagamaks, et hoonesse ei oleks igaühel vaba ja takistamatu sissepääs.
OÜ X asus seisukohale, et OÜ-le tekitati varalist kahju summas 8978,68 eurot. OÜ X esitas 22. aprillil 2021 kriminaalasjas tsiviilhagi summas 8978,68 eurot. Kriminaalasjas nr 20274000241 (1-21-4837) mõisteti kohtuotsusega Z-lt välja 2244,67 eurot ja Q-lt 4489,34 eurot. Sandro Õunpuu vastu esitas X OÜ tsiviilhagi summas 2244,67 eurot. Sandro Õunpuu vastu esitatud nõue summas 2244,67 eurot, ei ole tõendatud. Pärnu Maakohus rahuldas X OÜ tsiviilhagi osaliselt ja mõistis Sandro Õunpuult välja X OÜ kasuks kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 1772,97 eurot. Sandro Õunpuu ei ole vaielnud vastu, et ta oli mingil hetkel bussis kaassõitjana. Märgitud asjaolu on tõendatud Q ütlustega kohtuistungil selle kohta, et tema oli X OÜ-le kuuluva bussi Mercedes Benz registreerimismärgiga LLLLLL rooli taga ja teised istusid tagapool ja et kui ta tagurdas, et buss ära panna, tagurdas ta hoonesse sisse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ka mootorsõidukis kaassõitjana sõitmine on käsitatav sõiduki kasulike omaduste tarbimisena ja seega ka sõiduki kasutamisena. Samas puudub otsene põhjuslik seos Sandro Õunpuu poolt mootorsõidukis kaassõitjana sõitmise ja X OÜ-le kahju tekitamise vahel. Kaassõitja ei vastuta liiklusavarii põhjustamise ega avarii käigus mootorsõidukile tekitatud kahju eest. Z ütlustega on tõendatud, et Sandro Õunpuu liiklusavariid ei tekitanud. Seega tuleb X OÜ poolt Sandro Õunpuu vastu esitatud tsiviilhagi jätta täies ulatuses rahuldamata. Maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Andro Õunpuu süüdimõistmisel
lg 2 p 7, 8 järgi on kohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust sellega, ei ole hinnanud kriminaalasjas olevaid vastukäivaid tõendeid õigesti. Kohus on teinud otsuse, tuginedes kaassüüdistavate U ja L kohtuistungil antud ütlustele. Teiste tunnistajate ütlused luges kohus alusetult ebausaldusväärseteks. Ütluste, kui isikulise tõendi hindamisel, peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid. Vaieldamatult kuuluvad nende hulka ka tõendiallika menetlusseisund ja sellest lähtuda võivad huvid. U ja L ütlused ei ole usaldusväärsed. U ja L ütluste andmise põhjuseks võis olla soov sõlmida prokuratuuriga oportuniteet (mille nad ka saavutasid). Võttes arvesse U ja L vabanesid toimepandud kuriteo eest karistuse kandmisest täielikult, tuli nende isikute usaldusväärsuses kahelda ja jätta nende ütlused tõendikogumist välja jätta. Kohus on jätnud selle asjaolu tähelepanuta. Kohus mõistis Sandro Õunpuule karmi karistuse. 4 Kohus mõistis Sandro Õunpuu
lg 2 p 2 ja
lg 2 p 7 ja 8 alusel mõistetud karistus on põhjendamatult raske ja karistuse määra tuleb vähendada. Karistuse määramisel tuleb arvestada asjaoluga, et kohtumenetluse käigus uuritud tõenditest nähtub, et Sandro Õunpuu osa süüdistuses märgitud tegude toimepanemises on olnud pigem juhuslikku ja kaasaminevat laadi. Sandro Õunpuul ei olnud kummagi teo toimepanemises juhtivat ega alaealisi kaasavat rolli. Seadus ei keela karistuse mõistmist alla keskmise määra ja seejuures ei ole kohus karistuse mõistmisel seotud prokuröri seisukohtadega. Käesolevas kohtuasjas Pärnu Maakohus määras kohus põhjendamatult ja menetluses tuvastatud asjaolusid arvestamata Sandro Õunpuule karistused selles määras, mida nõudis prokurör. Kohus märkis kohtuotsuses, et täiskasvanu ringi liikumine koos 15aastastega ei ole süütegu. Ka on kohus märkinud, et tõendamist on leidnud, et Sandro Õunpuu pani kriminaalasjas arutatavad II astme kuriteod toime grupis koos alaealistega, kuid tõendamist ei ole leidnud, et alaealised oleks need teod toime pannud Sandro Õunpuu mõjul. Kohus on viidanud Q, U ja L ütlustele ja järeldanud, et kuritegude toimepanemise asjaoludest ei nähtu Sandro Õunpuu juhtivat rolli. Kohus ei arvestanud eelviidatuga ja asjaoluga, et prokuratuuri poolt tehti ettepanek karistuse määra kohta eeldustel, mille kohus otsuses ümber lükkas.
lg 2 p 7 ja 8 alusel esitati süüdistus kolmele isikule, kelleks olid Sandro Õunpuu, U ja U ja L suhtes lõpetati kriminaalmenetlus süüdistatavate ja ja prokuröri kokkuleppena oportuniteediga. Oportuniteediga lõpetatakse kriminaalmenetlus, kui puudub avalik menetlushuvi ja kui süü ei ole suur. Menetluses on tõendatud, et U ja L osalesid
lg 2 p 2 järgi ja karistas teda vangistusega 1 aasta 6 kuud OÜ X esindaja W rääkis kohtuistungil, et buss Mercedez Benz registreerimisnumbriga NNNNNN kuulub OÜ-le X ja et bussi uksed jättis lukustamata ja et ta pani võtme päiksesirmi üles, peitis ära. Q ütles kohtuistungil tunnistajana, et tema pani bussi käima, teised läksid välja ja et ta hakkas bussi edasi-tagasi liigutama ja et ta sõitis ringiratast, teised olid väljas, suurema bussi juures. Q ütles, et ta pani bussi ära, tuli välja ja tal tuli idee, et teeks viimase ringi ja palus teistel kaasa tulla, kes algul ei tahtnud, kuid ikka tulid palumise peale. Q kinnitas, et tema oli roolis, teised istusid tahapoole. Sandro Õunpuu on tunnistanud, et ta oli mingil hetkel bussis kaassõitjana. Samas tuleb karistuse määramisel arvestada asjaoluga, et Sandro Õunpuu sisenes ärandatud bussi vaid mõneks minutiks. Kohus on märgitud asjaolu tuvastanud. Märgitut tuleb Sandro Õunpuule karistuse mõistmisel arvestada ja karistatada teda vangistusega mitte rohkem kui 4 kuud Sandro Õunpuu on allutatud käitumiskontrollile elektroonilise valvega
lg 5 kohaldamiseks.
lg 5 sätestab muuhulgas, kui uus kuritegu pandi toime tahtlikult, võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele
Sandro Õunpuu palus määrata elektrooniline valve tema elukohta asukohaga XXX. Sandro Õunpuu palus tugiisikuks määrata ema Ü, isikukood XXXXXXXXXXX. Sandro Õunpuu esitab nõusoleku selleks, et tema vangistus asendatakse üldkasuliku tööga
Sandro Õunpuu avaldas kohtuistungil kahetsust, et ta koos alaealistega pani toime kuritegusid. Ei ole alust arvata, et tema kahetsus polnud siiras. Tallinna Ringkonnakohtu 19.juuli 2022 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 27.juulini 2022. Määratud tähtajaks oma seisukohad prokurör. Prokurör vaidleb vastu apellatsioonis esitatud kaitseväidetele. Prokuratuur leiab, et Pärnu Maakohtu otsuses on sissetungimist käsitletud põhjalikult (otsuse lk 10jj) ning kaitsja ei ole apellatsioonikaebuse punktis 2.1.1 esitanud ühtegi argumenti selle kohta, miks kohtu järeldused või õiguslik argumentatsioon on ekslik. Seega kaitsja ei ole kaebuses millegagi ümber lükanud kohtu poolt tuvastatut või kohtuotsuses esitatud põhjendusi ning taaskord esitanud vaid oma juba kohtuistungil vaidlustes esitatud seisukoha. Prokuratuur leiab, et Pärnu Maakohus on oma otsuses põhjalikult, järgitavalt ja arusaadavalt välja toonud 6 milliste tõendite alusel ning kuidas on kohus jõudnud veendumusele, et S.Õunpuu poolt toimepandud tegu vastas süüdistuses esitatud teokirjeldusele ja kvalifikatsioonile ning tingis süüdimõistmise. Prokuratuur leiab, et Pärnu Maakohtu otsuses on kannatanu X OÜ tsiviilhagi käsitletud põhjalikult (otsuse lk 17jj) ning kaitsja ei ole apellatsioonikaebuse punktis 2.1.2 esitanud ühtegi argumenti selle kohta miks kohtu järeldused või õiguslik argumentatsioon on ekslik. Prokuratuur nõustub kohtuotsuses (otsuse lk 19) kohtu poolt välja tooduga, et kaitsja seisukoht mille kohaselt „kahju hüvitamisel tuleb juhinduda VÕS sätetest, mis reguleerivad vastutust suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest, ei ole käesoleval juhul asjakohane. Kahju ei tekitatud suurem ohu allikaga vaid kahju tekitati sõidukile, mis ise võiks olla suurema ohu allikas“. Prokuratuuri hinnangul on kohus korrektselt tuvastanud, et käesoleval juhul ei vastuta vaid sõidukit juhtinud ja seda seejärel lõhkunud isik (L) sest tegemist polnud sõiduki tavapärase kasutamise käigus tekkinud avariiolukorraga, vaid et vastutus jaguneb kõigi ühiselt, kooskõlastatult ja õigusvastaselt sõiduki kasulikke omadusi tarvitanud ehk
Kaitsja leiab, et Sandro Õunpuu süüdimõistmisel
lg 2 p 7, 8 järgi on kohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust sellega, ei ole hinnanud kriminaalasjas olevaid vastukäivaid tõendeid õigesti. Kohus on teinud otsuse, tuginedes kaassüüdistavate U ja L kohtuistungil antud ütlustele. Teiste tunnistajate ütlused luges kohus alusetult ebausaldusväärseteks. Ütluste, kui isikulise tõendi hindamisel, peab kohus võtma arvesse kõiki ütluste usaldusväärsust potentsiaalselt mõjutavaid asjaolusid. Vaieldamatult kuuluvad nende hulka ka tõendiallika menetlusseisund ja sellest lähtuda võivad huvid. Kaitsja argumentide kohaselt ei ole U ja L ütlused usaldusväärsed. U ja L ütluste andmise põhjuseks võis olla soov sõlmida prokuratuuriga oportuniteet (mille nad ka saavutasid). Võttes arvesse U ja L vabanesid toimepandud kuriteo eest karistuse kandmisest täielikult, tuli nende isikute usaldusväärsuses kahelda ja jätta nende ütlused tõendikogumist välja jätta. Kohus on jätnud selle asjaolu tähelepanuta. Prokuratuur kaitsja väitega ei nõustu. Prokuratuurile jääb kaebusest arusaamatuks, kuidas kaitsja põhjendab seda, et S.Õunpuu ütlused tuleb lugeda usaldusväärseteks olukorras kus isik ise on kohtuistungil avaldanud vastuolude kohta tema kohtueelses ja kohtumenetluses antud ütlustes, et „ta ei olnud teadlik, mida teised rääkima hakkavad“ (otsuse lk 5) või tema ütlused on vastuolus lisaks teiste isikute ütlustega ka objektiivselt tajutava videosalvestusega. Kohus on põhjalikult käsitlenud tõendite, sh S.Õunpuu ütluste usaldusväärsust ja leidnud arusaadavalt, järgitavalt ja põhjendatult, et „Õunpuu on hakanud oma osalust tunnistama sedamööda, kuidas talle on selgeks saanud, et on olemas tõendid, mis vastupidist näitavad“ (otsuse lk 10). Samuti ei anna kaitsja väide alust pidada U ja L antud ütlusi ebausaldusväärseteks. Isikute ütlused kohtumenetluses olid kokkulangevad nende kohtueelses menetluses antud ütlustega, nad ei eitanud oma süüd teo toimepanemises ega moonutanud ütlusi andes kuriteo asjaolusid. Et lugeda isikute ütlused ebausaldusväärseteks just sellel alusel, et prokuratuur on pakkunud neile kriminaalmenetluse lõpetamist oportuniteediga vastukaaluks üldmenetluses kohtus S.Õunpuud süüstavate ütluste andmise eest, peaks nähtuma selged vastuolud isikute kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes S.Õunpuud puudutavas osas. Kummatigi selliseid vastuolusid ei nähtu ei istungiprotokollist (ükski kaitsja isikute ristküsitluse käigus ei taotlenud avaldada nende kohtueelses menetluses antud ütlusi vastuolude tõttu) ega kohtuotsusest. Seega kaitsja väited ei ole loogilised ning ta ei ole oma väiteid mingilgi viisil tõendanud. Prokuratuur leiab, et ka S.Õunpuule karistuse mõistmise osas on kohtuotsus olnud jälgitav, põhjendatud ja seaduslik. Kohus on selgitanud millistel põhjendustel S.Õunpuud mõistetava 7 karistusega karistada tuleb. Kohus leidis, et puuduvad nii karistust kergendavad kui raskendavad asjaolud, isik on varem kriminaalkorras karistatud ja pani teod toime katseajal. Varasema karistuse mõju (sh 8-kuulise vangistuse osa reaalne ärakandmine) jäi lühiajaliseks. Eeltoodu alusel on karistus sanktsiooni keskmises määras tegude eest kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga. Prokuratuuri karistusettepanek ei ole mitte üheski osas kohtule siduv ning kohus on vaba iseseisvalt karistust mõistma ja selle mõistmist põhjendama. L ja U on alaealised, varasemalt kriminaalkorras karistamata ning tunnistasid oma süüd ja kahetsesid tehtut. Nii kriminaalpoliitiliselt kui –õiguslikult soositakse alaealiste erikohtlemist kriminaalmenetluses ning nende rehabiliteerimist mittekaristuslike mõjutusvahendite läbi. Seetõttu ei ole kohus eksinud ei seaduse ega kohtupraktika vastu eraldades L ja U osas eraldi menetluseks nende osas prokuratuuri poolt esitatud kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse lahendamiseks KrMS § 202 alusel. Kuivõrd lahend on tehtud eraldiseisvas menetluses ei kuulu prokuratuuri hinnangul teises menetluses isikute suhtes tehtud otsustuse analüüsimine nende süü suuruse või avaliku menetlushuvi osas käesoleva apellatsioonimenetluse raamesse. Kaitsja esitas apellatsioonkaebusega koos Sandro Õunpuu nõusoleku selleks, et tema vangistus asendatakse üldkasuliku tööga
Apellatsioonkaebuse lõpus esitas kaitsja hulgaliselt taotlusi maakohtu mõistetud karistuste tühistamiseks ja uue otsuse mõistmiseks. Prokuratuur palub jätta kaitsja taotlused rahuldamata. Kaitsja pole apellatsioonkaebuses esitanud taotlust tõendina vastu võtta S.Õunpuu nõusolek üldkasuliku töö tegemiseks ega põhjendanud KrMS § 321 lg 6 kohaselt, miks ei ole seda esitatud maakohtule. Seega kaitsja prokuratuuri hinnangul on eksinud apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamise korra vastu. Samuti prokuratuuri jaoks jäävad arusaamatuks kaitsja taotlused karistuse osas. Prokuratuur loeb apellatsioonkaebuse „Taotlused“ osast välja, et üheaegselt taotleb kaitsja kokkuvõttes S.Õunpuu osas karistuse mõistmist uute kuritegude eest JA nende asendamist üldkasuliku tööga ning samaaegselt moodustada liitkaristus varasema kohtuotsuse ärakandmata osaga JA jätta see tingimisi täitmisele pööramata käitumiskontrollile ja elektroonilisele valvele allutamisega. Prokuratuur leiab, et sellisel kujul karistust mõista ei ole võimalik. Karistusseadustik ei näe ette võimalust mõista karistus üheaegselt asendades selle osaliselt üldkasuliku tööga ning seejärel mõista ülejäänud karistus tingimisi täitmisele pööramata jätmisega. Kuna S.Õunpuu pani uued kuriteod toime
alusel mõistetud katseajal siis nagu on korrektselt teinud ka Pärnu Maakohus, järgides
lõikes 5 sätestatut, mõistetakse karistus uute toimepandud süütegude eest ja liidetakse need
lg 1 alusel omavahel ning seejärel
lg 2 kohaselt suurendatakse mõistetavat karistust
Kohus võib küll uue tahtliku kuriteo toimepanemisel kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist katseajaga käitumiskontrollile ja elektroonilisele valvele allutamisega, kuid nagu Pärnu Maakohus märkis, peab katseaeg seaduse ja kohtupraktika kohaselt olema pikem kui mõistetav karistus ning pikema kui 5-aastase vangistuse puhul on see välistatud. Samuti isegi kui ringkonnakohus võtab vastu S.Õunpuu nõusoleku vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga,
lg 1 kohaselt üldkasuliku tööga saab vangistust asendada vaid juhul, kui see karistuse mõistmisel ei ületa kahte aastat. Kuivõrd ainuüksi S.Õunpuu varasema kohtuotsusega mõistetud karistus on 4 aastat ja 4 kuud, ei ole võimalik 08.06.2022 Pärnu Maakohtu otsusega mõistetavat karistust üldkasuliku tööga asendada. Prokuratuur palub jätta Pärnu Maakohtu 08.06.2022 otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. 8 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, esitatud apellatsiooniga ja ringkonnakohtule esitatud kirjalike seisukohtadega leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus ja seda alljärgnevatel põhjustel. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus on põhjendatult nõustunud süüdistusega, et süüdistatavale etteheidetava varguse kvalifitseerivaks asjaoluks on
Maakohus on otsuses põhjendatult viidanud
§-le 266, sest just nimetatud kuriteokoosseis sisustab ka eelnimetatud varguse kvalifitseeriva tunnuse. Kaitsja poolt apellatsioonis rõhutatud asjaolud – haigla on avalik asutus, haigla tagauks on kasutamiseks kõigile, uks ei olnud lukustatud ja lausa irvakil- need ei ole piisavad välistamaks sissetungimisega toime pandud vargust. Maakohus on kõiki neid kaitseväiteid selles mõttes arvestanud e et need olid esitatud ka maakohtus, need olid maakohtule teada ja need on kõik maakohtu otsuses juba põhjendatult ümber lükatud. Veel enam, ka prokurör on sisuliselt oma süüdistuskõnes justnimelt nende asjaolude pinnalt kujundanud oma seisukoha, miks esineb süüdistatava käitumises ka vaidlusalune kvalifitseeriva tunnus. Kohtukolleegium peab maakohtu põhjendusi piisavateks ning neid üle kordama ei hakka, kuid selgitab vastuseks kaitseväidetele kokkuvõtvalt, et perearstikeskus, mis tegutseb haiglaga ühes hoones ja kust seif öisel ajal varastati, ei tööta öösiti ja see tähendab, et ühelgi patsiendil või tänavalt tulnul, kes on haiglahoonesse pääsenud kasvõi ametliku peaukse kaudu, sinna öösel asja ei ole. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Apellatsioonist nähtuvalt peab kaitsja menetlusõiguse rikkumiseks seda, et maakohus on põhjendamatult lugenud usaldusväärseteks oportuniteediga lõpetamise adressaatideks saanud kaastäideviijate ütlused, kellel oli oma huvi justkui süüstada süüdistatavat alusetult ja samas ei ole usaldanud täies mahus süüdistatava ütlusi ning tunnistajate ütlusi. Apellatsioonis on kirjeldatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise all tegelikult tõendite hindamisega mittenõustumist. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüs ja selle tulemusel tõendi usaldusväärsusele antud hinnang väga põhjalik. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses on kõiki tõendeid põhjalikult analüüsitud ja põhjendatud, millistele tõenditele süüdimõistmise aluseks olevad järeldused rajati ning kuidas need tõendid ja järeldused kinnitavad kuriteo toimepanemist süüdistatava poolt. Selgelt ja arusaadavalt on põhjendatud ka tõendite eelistust usaldusväärsuse aspektist. Ringkonnakohus nõustub täielikult selle arutluskäiguga. Kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on ka loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Selleks, et teha süüdistatava osas maakohtu otsusega võrreldes vastupidine kohtuotsus, peab ringkonnakohus tuvastama maakohtu otsuses tõendite hindamisel tehtud vead ning esitama omapoolse, maakohtu lõppjäreldusega võrreldes vastupidise järelduseni viinud tõendite analüüsi. Ringkonnakohus ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Veel enam, ka apellatsioonis ei ole viidatud ühelegi kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud kohtuotsuse tühistamise alusele aga kuna kaitsja ei nimeta rikkumist oluliseks võib aru saada, et see ei olegi kohtuotsuse tühistamise alus. Aru ei ole võimalik ka saada sellest, kuhu peaks viima see tõendite ebaõigele hindamisele apellatsioonis tehtud etteheide, kui sisuliselt süüdistatava süüküsimus vaidluse all ei ole ja ainukest tema käitumisele antud juriidilist hinnangut peetakse ebaõigeks materiaalõiguse ebaõige kohaldamise alusel. 9 Apellatsiooni sisust (p 2.2) võib kaudselt küll järeldada seda, et maakohtu poolt tõenditele antud hinnangust vastupidine hinnang mõjutab karistuse valiku põhjendatust, kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei saa rääkida antud juhul sellest, et maakohus ei ole piisavalt põhjendanud oma otsustust karistuse valikul. Maakohtu otsus on karistuse osas igati põhjendatud ja see, et maakohus ei ole nõustunud kaitsja karistusettepanekutega ei tähenda kaugeltki seda, et maakohus oleks tõendite ebaõige hindamise tulemil jõudnud liiga karmis karistuse mõistmise otsustuseni. Mis aga puudutab apellatsioonis esitatud karistustaotlusi, siis enne omapoolse hinnangu andmist karistusmäärale (üksikkaristused, liitkaristused) ja sellest tingimuslikule vabastamisele, peab kohtukolleegium vajalikuks juhtida apellandi tähelepanu järgmistele vigadele, mis ilmestavad esitatud taotlust ja seda isegi süvenemata asjaoludesse vaid nö peale vaadates. Esiteks, kui kohtuotsusega tuleb mõista mitu üksikkaristust ja seejärel ühe otsusega tuvastatud kogumi eest liitkaristus ning veel kahe kohtuotsuse järgi mõistetud või ära kandmata karistustest liitkaristus või siis tuleb mõista üksikkaristus ja kahe otsuse järgi mõistetud või ära kandmata karistusete kogumi eest liitkaristus, siis mõistetud vangistuse asendamist ei otsustata iga üksikkaristuse/liitkaristuse osas eraldi. Karistuse asendamise otsustus tehakse ainult lõpliku liitkaristuse osas ja just selle määrast lähtudes. Ehk siis kohus otsustab vangistuse asendamise samamoodi nagu ka tingimusliku vabastamise alles pärast seda, kui on otsustatud, milline on liitkaristuse määr. Seejuures ei saa vangistust asendada üldkasuliku tööga, kui lõplik liitkaristus ületab kahte aastat. Ehk siis arutataval juhul tähendab see seda, et üldkasuliku tööga vangistuse asendamine ei saa juba eos tulla kõne alla, sest eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa, mille liitmine vaidlustatud kohtuotsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud karistuste kogumile on kohustuslik, on 4 aastat ja 4 kuud. Kuna maakohus on pärast lõpliku liitkaristuse mõistmist e eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa täitmisele pööramist
lg 2 alusel kohtuotsuses märkinud, et üldkasuliku töö tegemiseks ei ole süüdistatav andnud nõusolekut e et maakohus on pidanud võimalikuks sellise nõusoleku olemasolul ja seda vaatamata karistusemäärale vaagida ka üldkasuliku tööga asendamise eeldusi jne. , siis peab kohtukolleegium vajalikuks veel omalt poolt selgitada järgmist. On tõsi, et eelmises e 2015 Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes on
lg 4 kommentaarides kirjas nagu karistuse täitmisele pööramisel võiks karistusmäär, mille asendamist üldkasuliku tööga otsustatakse, ületada ka kaheaastast vangistust (lk 209). Tegelikult on see eksitav selgitus kommentaari autori poolt ja uues väljaandes on see viga parandatud. Nimelt on see tekst vastuolus seadusandja tegeliku tahtega. Alates 1.01.2007 hakkas kehtima
lg 4 selles osas, et vangistuse täitmisele pööramise korral võib kohus asendada selle üldkasuliku tööga
§-s 69 sätestatud korras. Vastav muudatus võeti vastu 27.09.2006 (seaduseelnõu 927 SE). 923 SE I Kriminaalhooldusseaduse, vangistusseaduse, karistusseadustiku, karistusseadustiku rakendamise seaduse ja kriminaalmenetluse seadustikumuutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on p-s 3.3 kirjas : „Ühtlasi täpsustatakse § 73 ja § 74 vastavalt lõigetes 4 ja 5, et isiku karistamine vangistusega katseajal toimepandud kuriteo eest ja talle kooskõlas § 65 lõikega 2 liitkaristuse mõistmine ei välista sellise karistuseasendamist üldkasuliku tööga, kui selle määr ei ületa kaht aastat vangistust“. Seega kohtukolleegium möönab, et seaduse enda tekst võib olla kontekstist väljarebituna mitmeti mõistetav, kuid
§-s 69 sätestatud eeldused ja seaduseandja tahe kinnitavad üheselt, et kui täitmisele pööratud karistusega koos moodustab liitkaristus sellise vangistusmäära, mis ületab kahte aastat, ei ole üldkasulikuga tööga seda vangistust asendada võimalik. Kaitsja taotlus karistada süüdistatavat
215 lg 2 p 2 järgi maksimaalselt 4 kuuga ja
lg 2 p 7 järgi maksimaalselt 2 kuuga ei ole kohtukolleegiumi arvates põhjendatud. Esiteks, kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada ja seda viitega Riigikohtu otsusele 1-194150, et kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab 10 selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui nimetatud küsimuse lahendamisel on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetud isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega on tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt
See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus arvestanud kummagi kuriteo eest karistust mõistes kõigi asjaoludega, mis just kuritegude tehiolusid arvestades mõjutavad süü suurust ning karistused, mis ühel juhul on sanktsiooni keskmäär, teisel juhul aga tunduvalt alla selle, vastavad nii süü suurusele kui ka süüdistatava isikule. Selliseid vigu, mis annaks alust väita, et maakohtu poolt mõistetud üksikkaristuste määrad ei vasta kuritegude raskusele ja süüdistatava isikule, maakohus otsuses teinud ei ole. Asjaolu, et maakohus ei arvestanud ja jättis kõrvale mõningad prokuröri poolt nimetatud faktorid, mis iseloomustavad süüdistatava isikut tema varasemaid kuritegusid arvestades, ei tähenda seda, et maakohus pidanuks automaatselt vähendama ka prokuröri poolt taotletud karistusmäära. Riigikohtu valitseva seisukoha kohaselt ei ole prokuröri poolt taotletud karistus kohtu jaoks ülemmääraks, mida kohus ei tohi karistust mõistes ületada. Riigikohus on varem viidatud otsuses muuhulgas ka selgitanud, et karistuse kohaldamine ei ole täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks ning õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
lg 2 järgi moodustatud liitkaristuse määr on põhjendatud, sest seadus ei anna kohtule kaalutlusruumi selleks, et otsustada kui suur osa eelmise otsuse järgi kandmata jäänud karistusest tuleb uuele mõistetud karistusele liita. Kohustuslik on täielik 11 liitmine. Kuna kohtukolleegiumi hinnangul on lõplik karistus 6 aastat ja 11 kuud põhjendatud ja seaduslik, siis pole ka vaidlust selles, et arvestades seaduses ettenähtud katseaja ülemmäära, ei saa mõistetud karistust jätta tingimuslikult kohaldamata. Kohtukolleegium peab siiski vajalikuks selgitada, et isegi kui nõustuda kaitsja poolt tehtud ettepanekuga üksikkaristuste pikkuses ja nende alusel liitkaristuste mõistmisega, mis annaks võimaluse mõista lõplikuks vangistusmääraks alla 5 aasta e 4 aastat 10 kuud, ei oleks põhjendatud alust kaitsja taotluse rahuldamiseks sellest tingimuslikuks vabastamiseks elektroonilise valve alla jätmisega ja ka pakutud katseaja pikkus ei oleks sobiv. Nimelt on kaitsja pakkunud katseaja pikkuseks määra, mis vastab ära kandmisele kuuluva karistusega e et lõplikust karistusest on maha arvatud juba eelvangistuses viibitud aeg ja katseaeg peaks sellele vastama. Selline käsitlus on väär ja ei vasta Riigikohtu valitsevatele seisukohtadele ja nimelt, et katseaeg peab ületama mõistetud vangistusmäära. Kohtukolleegium selgitab esmalt apellandile, et mõiste „mõistetud karistus“ tähendab kogu mõistetud karistust, mitte selle ära kandmata osa pärast eelvangistuses viibitud aja mahaarvamist või KrMS § 238 alusel karistuse vähendamist. Oma otsuses 1-17-689 on Riigikohus taas selgitanud, et samuti ei saa kolleegiumi hinnangul mutatis mutandis jätta
MS § 238 lg 2 alusel kestuseni alla viie aasta.
lg 3 kohaselt saab katseajaks määrata kuni viis aastat, mis ei tohi aga olla lühem kui vabastatule mõistetud vangistus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
MS § 238 lg 2 alusel karistust vähendades jäi karistuse kestus alla viie aasta. (p 26). Arvestades eelnevaid kohtupraktikas omaks võetud Riigikohtu seisukohti, tuleb tunnistada sedagi, et eelmise kohtuotsusega oli süüdistatav põhjendamatult vabastatud tingimisi mõistetud 5 aastase vangistuse kandmiselt ja seda olenemata sellest, et ainult osa karistusest tuli tal ära kanda ja ülejäänud vangistusemäär jäi allapoole katseaja pikkust. Ehk siis, minimaalseim katseaja pikkus saaks kaitsja karistusettepanekutega nõustumisel olla 4 aastat ja 11 kuud. Apellandi peamine eesmärk - vabastada süüdistatav reaalse karistuse kandmiselt ja jätta tema suhtes tingimuslikult vangistus kohaldamata - on kohtukolleegiumi hinnangul ilmselgelt vastuolus ka karistuse mõistmise põhitõdedega. Kohtukolleegium selgitab, et seaduseandja tahe oli seadustada teistkordselt nö tingimisi karistamine vangistusega nendeks juhtudeks, kui tõesti isik paneb katseaja lõpus toime uue ja sisult teiseliigilise kuriteo. Nii on seadusemuudatuse juurde esitatud seletuskirjast välja loetav, et „Muudatuse eesmärk on regulatsiooni paindlikumaks muutmine – võib eeldada, et reeglina mõistab kohus katseajal toime pandud uue tahtliku kuriteo eest liitkaristuseks reaalse vangistuse. Võib aga esineda olukordi, mil isiku reaalselt vangi saatmine ei ole otstarbekas – nt kui tegemist on sisult eriliigiliste kuritegudega või kui kuritegude toimepanemisest on kaua aega möödas jms. Karistusliigi valikul hindab kohus konkreetseid asjaolusid https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/78433b29-8b2f-4281-a582-0efb9631e2ad. Praegusel juhul on maakohus oma otsuses rõhutanud, et eelmise kohtuotsusega ja vaidlustatud kohtuotsusega mõistetud kuriteod on tõesti eriliigilised. Samas aga on uued kuriteo toime pandud katseajal ja seda pigem katseaja alguse poole. Teiseks, katseaega ei saaks määrata ilma elektroonilist valvet kohaldamata. Arvestades aga seda, et elektroonilist valvet ei saa seaduse järgi kohaldada kauemaks, kui aasta, kataks see meede vaid väga väikese osa katseajast, mida ei saaks aga kuidagi lugeda piisavaks. Nimelt on süüdistatav 12 oma käitumisega juba ükskord kohtu usaldust kuritarvitanud ning katseajal pannud toime selle küige raskemad rikkumised e uued kuriteod. Arvestades eeltoodut leiab kohtukolleegium, et kaitsja poolt apellatsioonis esitatud argumendid maakohtu poolt mõistetud karistuse ranguse kohta on põhjendamatud. Ka peab kohtukolleegium põhjendatuks maakohtu seisukohta tsiviilhagi osas e et ka süüdistatav S.Õunpuu vastutab
järgi kvalifitseeritud kuriteoga tekitatud kahju eest ja seda olenemata asjaolust, et ta ei olnud avarii tekitamise ajal võõra ja omavoliliselt kasutatava sõiduki roolis vaid oli kaassõitja. Tsiviilhagi on S.Õunpuu vastu esitatud ¼ tekitatud kahju sissenõudmiseks e ¼ on välja mõistetud teiselt kõrvalistujalt ja ½ roolis olnud isikult. Maakohus luges põhjendatud kuludeks bussi remontimiseks 8506,98 eurot ja arvestusega, et 6734,01 eurot on teistelt kuriteo kaastäideviijatelt välja mõistetud juba, mõistis S.Õunpuult välja 1772,97 eurot. Kohtukolleegium möönab, et kahju tekitamine ei ole võõra asja omavolilise kasutamise koosseisuline tagajärg ega ole ka raskendav koosseisuline asjaolu. Kohtukolleegiumi hinnangul olnuks juriidiliselt korrektne tunnistada arutatava kaasuse puhul seda, et ühe teoga on toime pandud kaks eri süüteokoosseisule vastavat tegu –
lg 2 p 2 e võõra vallasasja omavoliline ajutine kasutamine grupi poolt ja
Kas tegemist on grupilise võõra asja tahtliku rikkumisega või olid kõrvalistujad selle kuriteo puhul kaasaaitajad, selle üle võib vaielda, kuid kahju hüvitamisest ei pääse nad olenemata sellest, kas nad on täideviijad või osavõtjad. Tegemist on vähemalt kaudse tahtlusega võõra asja rikkumisega kõigi omavoliliselt võõrast asja kasutanud grupi liikmete poolt. Ka avarii hetkel autos istunud kõrvalistujad sh S.Õunpuu olid väga hästi teadlikud sellest, et juhi kohale istunud Q on alaealine, kellel puuduvad juhiload ja juhtimiskogemus ja et ta ei ole kaine e et oli tarvitanud alkoholi ja muid joovet tekitanud aineid. Seega pidasid nad võimalikuks kõiki tagajärgi sh ka seda, et L ei saa sõiduki juhtimisega hakkama ning et hoovi peal on võimalik sel juhul sõita kuskile vastu ja sellega rikkuda võõrast vara. Ehk siis, kõik osalesid õigusvastases teos ja seda olenemata sellest, et praegusel juhul ei ole kvalifitseeritud kahju tekitamist võõra asja tahtliku rikkumisena, oli tagajärg kõigile ettenähtav. Ka kohtupraktika toetab seda seisukohta. Näiteks kriminaalasjas 1-19-225 on isik süüdi mõistetud muuhulgas ka 215 lg 2 p 2 järgi ehk grupilises võõra sõiduki omavolilises kasutamises. Just nimetatud otsusega süüdi mõistetud alaealine juhtis avarii hetkel sõidukit ning otsusega mõisteti temalt ja tema vanematelt solidaarselt välja ka kahjuhüvitis. Kaitsja heitis seal ette seda, et miks ainult tema kaitsealuse vastu on tsiviilhagi esitatud, et kuriteo kaastäideviijad olid ka kõrvalistujad. Üks kaastäideviijast mõisteti süüdi kokkuleppemenetluses ja teise suhtes kriminaalasi lõpetati. Tartu Ringkonnakohus selgitabki oma otsuses, et kuigi vaidlustatud maakohtu otsusega on üksnes G. S-lt, L.S. ilt ja A.T. ilt solidaarselt välja mõistetud (sõidukit juhtinud alaealine ja tema vanemad) varalise kahju hüvitis 1100 eurot MTÜ Tarvastu Motoklubi kasuks, ei tähenda see seda, et kannatanule tekkinud kahju osas poleks solidaarvõlgnikeks ka R.K. või E.T. . 04.01.2019 lõpetas prokuratuur E.T. i suhtes KrMS § 201 lg 2 alusel kriminaalmenetluse. Tartu Maakohtu 21.09.2020 kokkuleppemenetluse otsusega tunnistati R.K. süüdi
Sama otsusega rahuldati ka MTÜ Tarvastu Motoklubi tsiviilhagi, millega mõisteti solidaarvõlgnik R.K. ilt MTÜ Tarvastu Motoklubi kasuks välja 2200 eurot. Eelöeldu tähendab seda, et tulenevalt VÕS § 65 lg-st 1 võib kannatanu nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist (st varalise kahju hüvitamist) kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega ei nõustu kohtukolleegium apellandiga ka selles, et kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise kohustuse panemine ka S.Õunpuule kujutab endast materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Süüdistatava lepinguline kaitsja on esitanud taotluse hüvitada süüdistatavale apellatsioonimenetluses kantud õigusabi kulud summas 420 eurot. Kaitsja märgib töötunni 13 hinnaks 100 eurot ja ajakuluks 4 tundi. Samuti lisandub summale käibemaks. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist mõistliku suurusega menetluskuluga, kuid kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis jäävad ka menetluskulud süüdistatava kanda (KrMS § 185 lg 1). Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse Sandro Õunpuu suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tühistatud osaliselt Riigikohtu 03.04.2023 otsusega RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. augusti 2022. a otsus osas, millega jäeti maakohtu mõistetud karistus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. 3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. 4. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt. 5. Jätta Sandro Õunpuule kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Advokaadibüroo Natalia Lausmaa määratud 388 eurot 80 senti riigi kanda. 14 15
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.