← Eesti

2-21-3704/22

Obsah (15)§ 207§ 5§ 199§ 449§ 442§ 657§ 4§ 436§ 328§ 351§ 162§ 173§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-21-3704 Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2023, Tartu Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Margit Vutt, Indrek Parrest

) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. Hageja palub
  2. aprillil 2022 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada, jätta aegumine kohaldamata ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega uue tõendi – Malakaaria OÜ (endise ärinimega osaühing PriimeksPuit) äriregistri väljavõtte. Kostjad ei ole kaaskostjad (kostjad osalevad menetluses

§ 207

lg 2 mõttes iseseisvalt) ja kohus oleks pidanud kostja I ning kostja II vastu esitatud nõudeid eraldi analüüsima. Kostja I ei ole aegumise kohaldamist taotlenud (TsÜS § 143 lg 1) ega vastuväiteid esitanud. Kohus ei või aegumist kohaldada omal algatusel. Puuduvad põhjendused, miks kohus on hagi kostja I suhtes jätnud rahuldamata. Kohus rikkus vaheotsuse tegemisel menetlusnorme, kuna ei võimaldanud hagejal kostja II 21. märtsil 2022 esitatud vaheotsuse taotluse ja seisukohtade kohta oma seisukohta esitada. Maakohus on rikkunud

§ 5lg-t 2.

Seeläbi on kohus rikkunud hageja suhtes

§ 199lg 1 p-s 6 sätestatud õigusliku ärakuulamise põhimõtet, mis toob kaasa otsuse tühistamise. 4

(9)Otsus on vastuoluline ja sellest ei selgu, mis põhjusel jättis kohus hagi rahuldamata. Kui kohus leidis, et käenduslepingud on tühised, siis TsÜS § 84 lg 1 kohaselt pole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Nõude aegumine eeldab kehtivat tehingut. Seega ei saa hagi jätta samaaegselt rahuldamata põhjusel, et tehingud on tühised ja nõuded on aegunud. Kohus on menetlusõigusnorme rikkudes ja materiaalõigust vääralt kohaldades tuvastanud, et kostjaga II sõlmitud käendusleping on heade kommetega vastuolus. Maakohus oleks pidanud vaheotsuse tegema

§ 449lg 3 kohaselt üksnes aegumise kohta.

Kohus on tehingu vastuolu heade kommetega hinnates rikkunud

§ 449lg-t 3. Hageja hinnangul ei esine Ts

ÜS § 86 lg-s 2 toodud aluseid. Isiku tervislik seisund või vanus ei ole TsÜS § 8 lg 2 järgi piiratud teovõime aluseks. Kohus ei ole tuvastanud kostjal II TsÜS § 8 lg 2 kohase asjaolu esinemist. Kostja II ei ole seda ka tõendanud. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes kohus järeldab, et kostjal II esines lepingu sõlmimisel terviseprobleem, mille tõttu ei saanud ta aru käenduslepingu sisust ja sellega kaasnevatest kohustustest. Üksnes asjaolu, et kostja II oli lepingu sõlmimisel pensionär, ei tähenda vähimalgi määral, et hageja pidi eeldama, et kostja II lepingut täita ei suuda. Isiku majanduslik võimekus lepingut täita ei oma lepingu sõlmimisel ja lepingu kehtivuse hindamisel tähtsust. Hageja seisukohta toetab ka Riigikohtu praktika. Võlausaldaja (hageja) ei pea käenduslepingu sõlmimisel käendaja (kostja II) krediidivõimekust kontrollima. TsÜS § 86 lg-te 1 ja 2 eeldused on tuvastamata. Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja väited. Hageja on selgitanud, et kui kostja II oleks juba 2012. a olnud piiratud teovõimega, oleks talle juba oluliselt varem eeskoste seatud. Kostja II ei ole välja toonud, millises ulatuses on eestkoste talle 2021. a-l seatud. Kohus on rikkunud

§ 442lg-st 8 tulenevat põhjendamiskohustust.

Hageja nõue kostja II vastu ei ole aegunud. Kostja II on e-posti aadressilt XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX edastanud hagejale selgitused, milles kostja II otseselt tunnustab tema vastu esitatud nõuet. E-posti aadress kuulub kostjale II. Samuti on võimalik tuvastada hageja seost poolte kirjavahetusest nähtuva e-posti aadressiga info@priimeks.ee, kuivõrd äriregistri ajalooliste andmete kohaselt kuulus viidatud e-posti aadress müüjale, kes loovutas vaidluse nõude hagejale. Esitatud e-kirja koopia ei anna vähimalgi määral alust väita, et hageja ning kostja II vahel selline e-kirjavahetus aset ei leidnud. Arvetelmüügitšekkidel on selgelt välja toodud, et kostja II poolt tasutud summad on tasutud seonduvalt käenduslepinguga K8, samuti nähtub kostja II isik. Maakohus ei ole hageja tõendeid hinnanud. Riigikohtu praktikas on korduvalt leitud, et kviitung-arvet raha saamise kohta võib tuvastatud asjaoludel hinnata täitmise kviitungina VÕS § 95 lg 1 mõttes. Hageja on arve-müügitšekkide esitamisega tõendanud, et kostja II on käenduslepingust tuleneva nõude osaliselt tasunud. Vastupidise tõendamise osas lasub tõendamiskoormis kostjal II. Kostja II poolt on viimane makse teostatud 5. oktoobril 2018 ning kostja II on sellega nõuet tunnustanud, seega on nõude aegumine sellest kuupäevast katkenud ning uuesti alanud. TsÜS § 146 lg 1 järgi on nõude aegumistähtaeg 3 aastat, millest tulenevalt aegub käenduslepingust tulenev nõue 4. oktoobril 2021. Hagi esitati 9. märtsil 2021, nõue ei ole kostja II suhtes aegunud. 6. Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II ei võta seisukohta maakohtu otsuse õiguspärasuse osas kostja I suhtes. Kostjad ei ole vältimatud kaaskostjad

§ 207lg 3 mõttes.

Kostja II esitas sisuliselt täiesti arusaadava vaheotsuse taotluse aegumise kohaldamiseks juba oma vastuses. Maakohus palus hagejalt seisukohta aegumise osas

  1. veebruari 2022 kirjaga, hageja esitas vastava seisukoha (koos tõenditega)
  2. veebruaril
  4. märtsi
  5. a menetlusdokumendiga 5

(9)kostja II täpsustas ja kinnitas oma soovi aegumise kohaldamiseks vaheotsuse tegemiseks. Hagejale ei saanud menetluslik olukord olla üllatuslik. Maakohtu otsus ei ole vastuoluline. Maakohus on otsuse küll rajanud asjaolule, et käendusleping on heade kommete vastasusest tulenevalt tühine, kuid samas on maakohus leidnud, et kui leping ei oleks heade kommetega vastuolus, siis oleks hageja nõue aegunud. Sisulist vastuolu maakohtu otsuses ei ole. Otsuse resolutsiooni õiguspärasust tekstiline ebatäpsus ei mõjuta. Maakohus ei ole lepingu tühisust tuvastanud menetlus- või materiaalõigust rikkudes. Kostja II on vastuses juhtinud kohtu tähelepanu heade kommete vastasusele. Kohus hindab tehingu heade kommetega vastavust omal algatusel (vt nt Riigikohtu
  1. juuni
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-9822/101, p 15). Kostja II ei nõustu hageja arutluskäikudega kostja II terviseprobleemide, kohustuste ebaproportsionaalsuse jmt osas. Maakohus on nõude aegumise tuvastanud korrektselt, tuginedes tõendatud asjaoludele. E-kirja originaali esitamine on võimalik ja kohtumenetluses igapäevane tegevus. Hageja esitatud sularahaarved ja tšekid ei tõenda hageja väidetut. Kostja II ei pea tõendama väidet, et ta ei ole raha maksnud.
  3. Kostja I ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p-st 3 lähtudes tühistada osas, milles kohus jättis rahuldamata hagi kostja I vastu ning saata asi selles osas maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Osas, milles maakohus jättis kostja II vastu esitatud hagi rahuldamata, tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi (

§ 657lg 1 p 21).

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 9. Kaevatavast otsusest ja asja materjalidest nähtub, et maakohus on teinud mõlema kostja suhtes

§ 449

lg 3 kolmanda lause kohase lõppotsuse.

§ 4

lg 2 järgi määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise.

§ 449

lg 1 kohaselt võib kohus samas lõikes nimetatud tingimustel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta.

§ 449

lg 3 järgi võib kohus poole taotluse alusel teha vaheotsuse, et lahendada aegumise kohaldamise taotlus (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-9803, p 11).

§ 449

lg-st 3 tuleneb, et kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Eelmärgitust nähtuvalt on vaheotsuse (sh

§ 449

lg 3 kohase vaheotsuse) tegemise eelduseks see, et pool on taotlenud kohtult vaheotsuse tegemist. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja I oleks taotlenud kohtult vaheotsuse tegemist. Vaheotsuse tegemist hageja nõude aegumise kohta on taotlenud ainult kostja II (tl 73).

§ 207

lg-st 2 tulenevalt osaleb iga kostja menetluses hageja suhtes iseseisvalt ning ühe kostja toimingust ei tulene kaaskostjale üldjuhul õiguslikke tagajärgi. Kostjad ei ole praegusel juhul vältimatud kaaskostjad

§ 207lg 3 tähenduses.

10. Seega ei saanud maakohus kostja II taotluse alusel teha vaheotsust ega vaheotsust lõppotsusega kostja I suhtes ning on rikkunud otsuse tegemisel kostja I suhtes oluliselt menetlusõiguse norme (

§ 449lg-d 1 ja 3), mis toob kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise kostja I osas. 6

(9)Lisaks ei ole maakohus kostja I puhul järginud TsÜS §-s 143 sätestatut, mille järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja I ei ole senises menetluses hageja nõude aegumisele tuginenud ega aegumise kohaldamist taotlenud.
  1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata kostja I vastu suunatud nõude aegumist, juhul kui kostja I edasises menetluses aegumise arvesse võtmist taotleb. Aegumise küsimus on kohtul võimalik lahendada ka lõppotsuses. Iseenesest ei ole välistatud kostja I taotluse alusel uue vaheotsuse tegemine, kuid see oleks põhjendatud siiski üksnes olukorras, kus vaheotsuse tegemine aitaks eelduslikult kaasa asja lahendamisele kiiremini või väiksemate kuludega.
  2. Kostja II suhtes sai maakohus

§ 449

lg 3 kohase vaheotsuse teha ning kohus on jätnud kokkuvõttes hagi õigesti rahuldamata. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et

§ 449

lg 3 kohases saab otsuses kontrollida vaid seda, kas kohustuse sissenõudmine ei ole aegumise tõttu välistatud. Kohus saab hinnata ainult neid asjaolusid ja tõendeid, millel on tähtsus nõude aegumise seisukohalt. Nõudeõiguse olemasolu sellises otsuses tuvastada ei saa, kuna üksikute hagi rahuldamise eelduseks olevate õiguslike elementide või vastuväidete kontroll ei ole

§ 449lg 1 (kui üldnormi) järgi vaheotsuses lubatud.

Lisaks ei saa kohus senist kohtupraktikat arvestades minna poole taotluseta ühelt vaheotsuse liigilt üle teisele (vt nt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-122-13, p 17). Seega olukorras, kus kostja II oli taotlenud vaheotsuse tegemist ainult nõude aegumise kohta (

§ 449

lg 3), ei saanud kohus asuda tegema vaheotsust nõude põhjendatuse kohta (

§ 449lg 1).

Ülalmärgitut arvestades tuleb jätta maakohtu otsusest välja põhjendused (p-des 6–8), milles kohus on hinnanud kostjaga II sõlmitud käenduslepingu võimalikku tühisust heade kommete vastasuse tõttu (TsÜS § 86 lg 1). Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohtu kõnealused järeldused on ka vajalikul määral põhjendamata (

§ 436lg-d 1 ja 2, § 442 lg 8). Ts

ÜS § 86 lg-te 1 ja 2 eeldusi ei ole kohus nõuetekohaselt tuvastanud. Eelkõige ei nähtu otsustest, milliste tõendite alusel on maakohus tuvastanud käendajate (sh kostja II) majandusliku olukorra ja maksevõime. Need minetused otsuse põhjendamisel ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldusi kostja II osas, kuna kohus on otsuses analüüsinud ka nõude aegumise küsimust ning leidnud, et hageja nõue kostja II vastu oleks (ka käenduslepingu kehtivuse korral) aegunud.

  1. Seonduvalt nõude aegumisega on maakohus õigesti märkinud, et käenduslepingust tulenev nõue on tehingust tulenev nõue, millele kohaldub TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud 3aastane aegumistähtaeg. Võlausaldaja nõuded käendaja vastu muutuvad sissenõutavaks ja hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded põhivõlgniku vastu ning üldjuhul aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu samal ajal.
  2. Maakohus on hagiavalduses märgitu põhjal põhjendatult järeldanud, et põhivõlgniku kohustuse täitmise tähtaeg oli
  3. märts
  4. Seda kohtu järeldust ei ole apellatsioonkaebuses ka vaidlustatud. Maakohus asus järgnevalt seisukohale, et TsÜS § 146 lg 1 kohane 3-aastane aegumistähtaeg algas
  5. märtsil 2014 ning lõppes
  6. märtsil 2017 kl 24.
  7. Ringkonnakohtu hinnangul algas aegumistähtaeg
  8. märtsil 2014 ning lõppes TsÜS § 136 lg 2 järgi
  9. märtsil 2017 (vt ka Riigikohtu
  10. aprilli
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 29). Kokkuvõttes ei mõjuta see siiski maakohtu lõppjäreldust, et hagi esitamise ajaks
  12. märtsil 2021 oli nõue aegunud. Maakohus ei pidanud põhjendatuks hageja väiteid, et nõude aegumine on TsÜS § 158 lg-te 1 ja 2 alusel korduvalt katkenud, mistõttu ei olnud nõuded
  13. märtsi
  14. a seisuga aegunud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, kuid peab vajalikuks muuta osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. 7

(9)14.
  1. Hageja väitel on aegumistähtaeg katkenud ja alanud uuesti esmalt siis, kui kostja II saatis
  2. jaanuaril 2017 hagejale õiguseellasele e-kirja, milles selgitas, et "Ma katsun leida selle raha ja siis ärge enam tüüdake teisi inimesi koguaeg". Lisaks on kostja II võlga osaliselt tasunud, viimase makse on kostja II hageja väitel teinud
  3. oktoobril
  4. Seda arvestades oleks nõuded aegunud
  5. oktoobril
  6. TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib sama paragrahvi teise lõike järgi seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Nõude tunnustamisena võivad olla käsitletavad kõik faktilised teod, millest tuleneb võlgniku võla tunnustamise tahe. 14.
  7. Maakohus on leidnud, et kostja II poolt
  8. jaanuaril 2017 hagejale saadetud e-kirja (tl 60) ei ole võimalik seostada hageja ega kostjaga II ega ka konkreetse kohustusega. Ringkonnakohus võttis
  9. jaanuari
  10. a määrusega asja materjalide juurde hageja poolt apellatsioonimenetluses esitatud Malakaaria OÜ (endise ärinimega osaühing PriimeksPuit) äriregistri väljavõtte (tl-d 110–112). Selle põhjal on võimalik tuvastada, et hageja seos kõnealusest kirjavahetusest nähtuva e-posti aadressiga info@priimeks.ee. Äriregistri ajalooliste andmete kohaselt kuulus viidatud e-posti aadress algsele võlausaldajale (müüjale). Seega on võimalik seostada
  11. jaanuari
  12. a e-kirja hagejaga. Samuti nähtub kirjavahetusest, et selle pooled mõistavad ühte moodi, millisest kohustustest on jutt. Vastavas osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Samas on ka ringkonnakohtu hinnangul eluliselt ebausutav, et e-postiaadressilt XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX on saatnud e-kirju kostja II. Kostjale II määratud eestkostja poolt
  13. aprillil 2021 avaldatust võib järeldada, et kostjal II puuduvad arvuti ja e-posti kastutamiseks oskused. Lisaks viibib kostja II alates
  14. detsembrist 2020 Karaski Pansionaadis ning tal puudub ligipääs arvutile ja seega ka e-postile (tl 29). Selles valguses suurendab viidatud e-postiaadressilt
  15. märtsil 2021 kostja II nimel kohtule saadetud ekiri (tl 23) pigem kahtlust, et e-postiaadressi XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX on ka varem tegelikult kasutanud mõni kolmas isik (mitte kostja II). Vaidlusaluse
  16. jaanuari
  17. a e-kirja kui tõendi usaldusväärsust kahandab ka asjaolu, et menetluses on hageja esitatud tõendist vaid skaneeritud koopia (pdf-faili kujul). E-kirjavahetust selle originaalsel elektroonilisel kujul esitatud ei ole. 14.
  18. Ringkonnakohus rõhutab samas, et isegi kui asuda seisukohale, et kostja II tunnistas
  19. jaanuari
  20. a e-kirjaga nõudeid (TsÜS § 158 lg 1) ning aegumine algas seetõttu uuesti, olnuks nõuded hagi esitamise ajaks ikkagi aegunud. Aegumistähtaeg oleks sellisel juhul TsÜS § 135 lg-te 1 ja 2 ning § 136 lg 2 järgi lõppenud
  21. jaanuaril 2020 (kl 24.00). 14.
  22. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja II oleks võla osaliselt tasunud (ning sellega hageja nõudeid tunnustanud). Ringkonnakohus nõustub kostjaga II ja maakohtuga, et hageja esitatud kaks sularaha arvet ning kaks müügitšekki (tl-d 61, 62, 63 ja 64) ei tõenda kostja II poolt võla osalist tasumist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Ülalviidatud tõenditest ei nähtu kostja II mistahes tegu ega tahteavaldust (millest võiks järeldada võlgniku võla tunnustamise tahet). Hageja poolt apellatsioonkaebuses viidatud kohtupraktika ei ole asjakohane. Kostjal II ei ole kohustust tõendada oma väidet, et ta ei ole võlga tasunud. Hageja peab nõude aegumise kontekstis tõendama, et kostja II on võla osaliselt tasunud. Ringkonnakohus märgib, et aegumistähtaeg võib TsÜS § 158 lg 1 alusel katkeda ka siis, kui kolmas isik tasub võlgnevuse võlgniku eest VÕS § 78 lg 1 kohaselt. Seda siiski üksnes 8
(9)juhul, kui võlgnik on avaldanud tahet, et kolmas isik täidaks võlausaldaja ees tema kohustuse. Praeguses asjas ei ole hageja väitnud, et makse võlgniku eest tegi kolmas isik.
  1. Seega nõustub ringkonnakohus kokkuvõttes maakohtuga, et hageja põhinõue oli
  2. märtsi
  3. a seisuga TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegus vastavalt TsÜS §-le 144 ka kõrvalkohustusest tulenev nõue.
  4. Ringkonnakohus iseenesest nõustub hagejaga, et maakohus rikkus vaheotsuse tegemisel menetlusõigusnorme, kuna ei võimaldanud hagejal vaheotsuse kohaldamise taotluse kohta seisukohta esitada.

§ 328

lg 2 järgi peab kohus üldjuhul tagama poolele võimaluse vastaspoole taotlustele ja faktilistele väidetele vastata. Asja materjalidest ei nähtu, et maakohus oleks praegusel juhul andnud hagejale võimaluse kostja vaheotsuse tegemise taotlusele vastata, vaid on teinud järgmisel päeval pärast taotluse saamist vaidlustatud otsuse. Samuti ei ole maakohus nõude aegumisega seonduvat pooltega menetluses faktilisest ega õiguslikust küljest arutanud (

§ 351lg-d 1 ja 2 ning § 392 lg 1).

Samas ei nähtu apellatsioonkaebuse põhjendustest, et nende minetuste tõttu oleks maakohus kostja II osas nõuete aegumist ebaõigesti hinnanud. Kaebusest järelduvalt jäi hagejal esitamata üksnes ülalkäsitletud äriregistri väljavõte müüja kontaktandmete kohta. Selle tõendi on ringkonnakohus võtnud apellatsioonimenetluses vastu ning sellega asja lahendamisel arvestanud. 17. Kostja II menetluskulud jäävad mõlemas kohtuastmes

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

Muude menetluskulude jaotuse määrab

§ 173lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.

18. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses kostja II hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud. Seetõttu ei määra ka ringkonnakohus

§ 174

lg 4 kohaselt kindlaks kostja II apellatsiooniastme menetluskulusid.

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. 19.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja (allkirjastatud digitaalselt) Margit Vutt (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.