← Eesti

2-21-17150/18

Obsah (9)§ 163§ 164§ 657§ 652§ 238§ 651§ 456§ 173§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2023, Tallinn Kohtuasja

§ 163lg-le 1 ja § 164 lgle 1. Apellatsioonkaebus 5

(11)2-21-17150
  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja tagasiulatuva elatise nõude summas 3504 eurot, ja menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta hageja menetluskulud maakohtus kostja kanda. Ringkonnakohtu menetluskulud palub hageja samuti jätta kostja kanda. 4.
  2. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus otsuse põhjendustes kohtupraktikale viidates välja toonud, et hageja ei ole kaotanud tagasiulatuva elatise nõudmise õigust üksnes seetõttu, et ta ei ole tõendanud kostjalt järjepidevalt elatise nõudmist. Samas ei lähtunud maakohus sellest otsuse tegemisel, vaid on asunud vastupidisele seisukohale ja rõhutanud, et hageja ei esitanud tõendeid kostjalt enne hagiavalduse esitamist elatise nõudmise kohta. Hageja märkis hagis, et tal ei olnud võimalik kostjalt elatist nõuda seetõttu, et kostja viibis alates
  3. novembrist 2014 vangistuses. Hagi esitati enne kostja vanglast vabanemist, mistõttu hageja palus kohtu abi kostja täpse karistuse kandmise koha väljaselgitamisel. Hagejale ei olnud teada ka see, kuhu kostja pärast vabanemist elama asub. Kohus pidi sellest järeldama, et hagejal polnud võimalik kostjalt enne hagi esitamist midagi nõuda. Maakohus leidis otsuses põhjendamatult, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei täidaks praegusel juhul õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet. Tegemist on kahju hüvitamise nõudega. Hageja arvates tundis kohus kostjale inimlikult kaasa ja jättis tagasiulatuva elatise seetõttu valedel põhjendustel välja mõistmata. 4.
  4. Menetluskulusid poolte endi kanda jättes lähtus maakohus
  5. jaanuaril 2022 jõustunud

§ 164lg 1 redaktsioonist.

Kohus ei arvestanud sellega, et hagi esitati juba novembris

  1. Enne
  2. a-t jaotati kohtupraktikas menetluskulud elatise hagide rahuldamise korral üldises korras ja mõisteti need välja ülalpidamise andmiseks kohustatud poolelt. Menetluskulude välja mõistmata jätmine pärast hagi esitamist jõustunud sätte alusel rikub hageja õiguspärast ootust ja õiguskindlust, sest hagi esitamise ajal oli hagejal põhjust loota oma menetluskulude hüvitamist ja endale tasuline esindaja võtta. Ka
  3. jaanuaril 2022 jõustunud muudatused ei välista elatise nõude rahuldamisel menetluskulude väljamõistmist, kui ülalpidamist andma kohustatud pool ei tee enne ja pärast menetluse algust täielikku ning ausat koostööd hageja ja kohtuga (

§ 164lg 3).

Maakohus ei ole menetluskulude jaotust põhjalikumalt kaalunud ja on jätnud arvestamata selle, et kostja ei andnud menetluses täielikku teavet oma sissetulekute ja vara kohta. Kostja ei selgitanud, kuidas tal sissetuleku puudumise korral oli võimalik palgata lepinguline esindaja, kellele kostja oli

  1. aprillil 2022 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt tasunud kokku 400 eurot. Otsuse tegemise seisuga jäi hagejale ja ka kohtule teadmata, millistest allikatest kostja sissetulekud pärinesid. Seega esines ka uue seaduse järgi alus jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik
  2. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
  3. Koos vastusega apellatsioonkaebusele esitas kostja uue tõendina töötukassa
  4. juuni
  5. a otsuse nr TA22-0086795-lisa, millega kostja soovib tõendada seda, et ta on võetud alates
  6. juunist 2022 töötuna arvele.
  7. Ringkonnakohus võimaldas hagejal esitada seisukoht kostja esitatud tõendi lubatavuse kohta. Hageja leidis, et kostja poolt enda töötuks vormistamine ei saa mõjutada tema positsiooni hageja seadusliku ülalpidajana. Töötuna on kostjal kohustus otsida aktiivselt tööd. Kostja ei ole selgitanud, mis põhjustel ta ennast töötuks lasi vormistada, sest Eestis ei ole tööpuudust neile, kes vajadusel ka lihttööd teevad. 6

(11)2-21-17150 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis hagi tagasiulatuva elatise nõudes täielikult rahuldamata. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi selles nõudes osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja tagasiulatuva elatise ajavahemiku

  1. november 2020 kuni
  2. november 2021 eest 1752 eurot. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus jäävad poolte endi kanda.
  3. Ringkonnakohus otsustab esmalt kostja apellatsioonkaebuse vastusega esitatud Eesti Töötukassa otsuse tõendina asja materjalide juurde võtmise. 9.
  4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt on uute tõendite ja asjaolude esitamine ringkonnakohtus piiratud.

§ 652

lg 1 järgi lähtub ringkonnakohus otsust tehes üldjuhul üksnes maakohtus esitatud asjaoludest ja tõenditest. Ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid

§ 652

lg-s 3 sätestatud juhtudel, punkti 2 kohaselt mh juhul, kui asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada põhjusel, et see tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus.

§ 238

lg-st 1 tulenevalt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. 9.

  1. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on kostja esitatud Eesti Töötukassa
  2. juuni
  3. a otsuse vastuvõtmine

§ 652lg 3 p 2 järgi põhjendatud.

Nii asjaolu, et kostja võeti 20. juunil 2022 töötuna arvele, kui ka seda kinnitav Eesti Töötukassa otsus on tekkinud pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Seega ei oleks kostja saanud tõendit varem esitada. Samuti on täidetud tõendi vastuvõtmise sisulised eeldused

§ 238

lg 1 järgi, kuna ülalpidamisasja lahendamisel on tähtsust sellel, milline on varemate varaline seisund, sh sissetulek. Hageja väited selle kohta, milliseid järeldusi kõnealusest tõendist tuleks teha ja milline tähtsus tuleks konkreetse asja lahendamisel kostja töötuks vormistamisele omistada, omavad tähtsust tõendi sisulisel hindamisel ja apellatsioonkaebuse lahendamisel. Need vastuväited ei õigusta tõendi vastuvõtmisest keeldumist. Eelnevat arvestades võtab kohus kostja esitatud tõendi asja materjalide juurde. 10. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651

lg 1 kohaselt apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata tagasiulatuva elatise nõudes (ajavahemiku

  1. november 2020 kuni
  2. november 2021 eest) ja menetluskulude jaotuse osas. Osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise alates
  3. novembrist 2021 ja määras kindlaks kohtuotsuse täitmise korra, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Seega on otsus nimetatud osas

§ 456lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud.

  1. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Praeguses asjas nõuab hageja tagasiulatuvalt ülalpidamiskohustuse täitmist. Hageja ei ole esitanud nõuet ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks ega toonud esile, et tal oleks tekkinud kostja kohustuse täitmata jätmise tõttu kahju. Ekslik on hageja apellatsioonkaebuses esitatud käsitus, et tagasiulatuva elatise nõude puhul on tegemist kahju hüvitamise nõudega (vt ka Riigikohtu
  2. novembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 12). 7

(11)2-21-17150
  1. Maakohus jättis hageja hagi tagasiulatuva elatise nõudes rahuldamata, põhjendades seda otsuse p-s 9 sellega, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks kostjalt enne hagiavalduse esitamist elatist nõudnud, suurema summa väljamõistmine võib olla kostjale ebamõistlikult koormav ning tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei täidaks enam ka õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet.
  2. Kolleegium leiab, et maakohtu põhjendused ei õigusta tagasiulatuva elatise tervikuna välja mõistmata jätmist. Arvestades, et seadusega on ette nähtud võimalus taotleda elatist kuni ühe aasta eest ka tagasiulatuvalt, ei õigusta hagi selles osas rahuldamata jätmist asjaolu, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet. Ka see, et hageja ei ole kostjalt enne hagi esitamist elatist nõudnud, ei välista tema õigust nõuda elatist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne hagi esitamist. Riigikohus on leidnud, et PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (vt
  3. detsembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p-d 11 ja 12). Teatud juhtudel võib siiski ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud (vt samas, p 12). See aga ei tähenda, et kui õigustatud isik ei ole enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (vt Riigikohtu
  5. mai
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20;
  7. detsembri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1136-13, p 12). Olukorras, kus maakohus pidas tagasiulatuvalt välja mõistatava elatise suurust kostjale ülemäära koormavaks, oleks kohus saanud vähendada elatise suurust selle asemel, et jätta nõue täielikult rahuldamata. Kohustatud isiku huvide kõrval tuleb kohtul ülalpidamisasja lahendamisel arvestada ka ülalpidamist saama õigustatud lapse huvidega, mida maakohus ei ole tagasiulatuva elatise nõude lahendamisel teinud.
  9. Riigikohus on PKS § 108 kohta selgitanud, et vanemalt tagasiulatuvalt elatist välja mõistes tuleb erisätete puudumise tõttu lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt nt Riigikohtu
  10. oktoobri
  11. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-18082, p-d 11 ja 13). Enne
  12. jaanuari 2022 kehtinud PKS § 99 lg-te 1 ja 2 alusel tuli ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestada nii lapse vajaduste kui ka vanemate võimalustega. PKS § 105 lg 3 kohaselt pidid vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele ülalpidamist võrdsetes osades. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile. Igakuine elatis ühele lapsele ei võinud PKS § 101 lg 1 järgi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Seejuures tuli eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Elatise väljamõistmisel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuli tuvastada, et elatise vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus (vt viidatud Riigikohtu otsuse p 11 ja seal viidatud lahendid). Eelneva põhjal on Riigikohus leidnud, et ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist saab määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse laste toonaste vajaduste järgi PKS § 99 mõttes, arvestades mh vanemate majanduslikku seisundit PKS § 102 ja § 105 lg 3 tähenduses. Muu hulgas saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks 8
(11)2-21-17150 isikule ebamõistlikult koormav (vt viidatud Riigikohtu otsuse p 13 ja seal viidatud lahendid;
  1. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20).
  2. Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et praegusel juhul on hagejal õigus nõuda kostjalt PKS § 108 lg 1 alusel elatist ka tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne hagi esitamist, kuid hinnata tuleb välja mõistetava elatise suurust mõjutavaid asjaolusid.
  3. Hageja nõuab tagasiulatuvat elatist enne
  4. a
  5. jaanuari kehtinud PKS § 101 lg 1 järgses miinimummääras, mis kõnealusel ajavahemikul, s.o
  6. novembrist 2020 kuni
  7. novembrini 2021, oli 292 eurot kuus (Vabariigi Valitsuse
  8. detsembri
  9. a määruse nr 115 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1). Kostja on palunud jätta tagasiulatuv elatis välja mõistmata põhjusel, et ta kandis pikaajalist vanglakaristust ja ehkki ta töötas karistuse kandmise ajal, olid tema võimalused elatise maksmiseks raha teenida oluliselt piiratud. Hageja on seisukohal, et kostja vangistuses viibimine ei ole mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära.
  10. Miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmiseks peab PKS § 102 lg 2 kolmanda lause kohaselt esinema mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kuna mõjuv põhjus on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu
  11. juuni
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.1;
  13. juuni
  14. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160, p 15.3 ja seal viidatud lahendid). Seejuures võib mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks olla ka vanema halb varaline seisund, kui see asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve (vt Riigikohtu
  15. juuni
  16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2 ja seal viidatud lahendid). Tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka asjaolu, kas sellise nõude rahuldamine koormab kohustatud vanemat ebamõistlikult, kui õigustatud isik ei ole varem kordagi ülalpidamist nõudnud, vaid on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi. Kohustatud vanema äärmiselt raskesse olukorda asetamist on võimalik vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel nii õigustatud isiku toonaseid vajadusi, mõlema vanema toonast ja kohtulahendi tegemise aja ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (Riigikohtu
  17. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20;
  18. oktoobri
  19. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-18082, p 13 ja seal viidatud lahendid).
  20. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kostja viibis alates
  21. novembrist 2014 vangistuses ja vabanes
  22. novembril
  23. Kostja on välja toonud, et ta töötas vanglas esmalt koristajana ja seejärel aknapesijana, kuid tema sissetulekud olid väga väiksed (tunnitasu 0,63 eurot). Pärast vabanemist võeti ta töötuna arvele (tl 32). Esialgu töötas kostja juhutöödel ja alates
  24. jaanuarist 2022 ehitusel torude isoleerijana (väidetavalt miinimumtöötasuga 654 eurot bruto).
  25. juunil 2022 on kostja uuesti töötuna arvele võetud (tl 71). Kostjal ei ole kinnisvara, väärtpabereid ega sõidukeid.
  26. veebruari
  27. a seisuga oli kostjal 88 662,45 eurot täitmata kohustusi, mille osas toimusid täitemenetlused (tl 45).
  28. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on põhjendatud kostjalt PKS § 108 lg 1 alusel hageja kasuks tagasiulatuvalt välja mõistatava elatise suurust PKS § 102 lg 2 alusel vähendada. 19.
  29. Pooled ei vaidle selle üle, et enne praeguses asjas hagi esitamist
  30. novembril 2021 ei olnud hageja kostjalt elatist nõudnud. Hageja väitel ei olnud tal võimalik kostjalt elatist nõuda ja saada, kuna kostja viibis vangistuses. Samuti on hageja välja toonud, et ta ei teadnud täpset 9
(11)2-21-17150 kohta, kus kostja karistust kandis. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et tal ei olnud nimetatud põhjustel võimalik kostjalt varem elatist nõuda. Ka praeguses asjas esitas hageja hagi enne kostja vabanemist vangistusest, paludes
  1. novembril 2021 esitatud hagiavalduses kohtu abi kostja karistuse kandmise koha väljaselgitamisel ja talle menetlusdokumentide kättetoimetamisel. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta ei oleks saanud sellisel viisil hagi esitada juba varem. Asjaolu, et kostja viibis kinnipidamisasutuses, ei oleks välistanud talle menetlusdokumentide kättetoimetamist ja elatise nõudmiseks esitatud hagi lahendamist. 19.
  2. Eelnev on toonud kaasa olukorra, kus kostjal tuleks maksta elatist terve aasta eest tagasiulatuvalt, s.o korraga 3504 eurot. Olukorras, kus kostja vabanes maakohtu menetluse ajal enam kui seitse aastat kestnud vangistusest, tal ei olnud sissetulekut ja vara ning tal olid suured rahalised kohustused, oleks sedavõrd suure summa kostjalt korraga väljamõistmine talle ebamõistlikult koormav, käies talle rahaliselt selgelt üle jõu. Seda eriti olukorras, kus paralleelselt tuleb kostjal maksta hagejale iga kuu ka edasiulatuvalt välja mõistetud elatist. Eelnevaga on ühtlasi tagatud hageja jooksev ülalpidamine kostjale langevas osas. 19.
  3. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et vanglas viibimine ei õigusta kostjalt hageja kasuks edasiulatuvalt välja mõistatava elatise suuruse vähendamist alla miinimummäära. Samuti märkis maakohus põhjendatult, et elatise vähendamist ei õigusta see, kui vanemal ei ole sissetulekut või see on liiga väike, vaid hinnata tuleb vanema võimalusi sissetulekut saada (vt ka nt Riigikohtu
  4. aprilli
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14 ja seal viidatud lahendid). Samas tuleb tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise ulatuse määramisel arvestada ka kohustatud isiku toonast ülalpidamisvõimet (vt praeguse otsuse p 17). Praegusel juhul puudutab tagasiulatuva elatise nõue ajavahemikku, mil kostja viibis vanglas ning tal ei olnud võimalik tavapärasel viisil sissetulekut teenida. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud kostjal ka muud vara, mille arvel ta oleks saanud vanglas viibimise ajal hagejale elatist maksta. Sellises olukorras ei oleks kostja olnud võimeline nimetatud ajavahemikul seaduses kehtestatud määras elatist maksma, mis õigustab elatise vähendamist. 19.
  6. Muid asjaolusid, mis õigustaks tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise vähendamist, praegusel juhul ei esine. Muu hulgas ei ole asjas esitatu põhjal alust arvata, et lapse vajadused oleksid kõnealusel ajavahemikul olnud väiksemad kui kahekordne miinimumelatis. Kolleegium nõustub maakohtuga, et konkreetse lapse vajaduste hindamisel ei saa lähtuda Tartu Ülikooli
  7. a uuringust (vt maakohtu otsuse p 6). Samuti ei anna elatise vähendamiseks alust asjaolud, mis seonduvad kostja ülalpidamisvõimega kohtulahendi tegemise ajal. See, et kostja võeti
  8. juunil 2022 töötuna arvele, ei tähenda, et kostjal ei oleks võimalik sissetulekut teenida. Kostja ei ole täpsustanud, miks tema varasem töösuhe lõppes, ega toonud esile asjaolusid, millest nähtuvalt tal võiks olla raskusi uue töö leidmisel. 19.
  9. Eelnevat kogumis arvesse võttes leiab kolleegium, et praegusel juhul on põhjendatud vähendada tagasiulatuvalt välja mõistetavat elatist 50%-ni PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast, s.o 146 euroni kuus. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks ajavahemiku
  10. november 2020 kuni
  11. november 2021 eest välja elatis 1752 eurot (12×146).
  12. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas, paludes jätta hageja maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, tuginedes

§ 163lg-le 1 ja § 164 lg-le 1.

Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu tehtud lahendit, tuleb uuesti otsustada ka maakohtus kantud menetluskulude jaotus (

§ 173

lg 3), samuti jaotada apellatsioonimenetluse kulud (

§ 173lg 1). 10

(11)2-21-17150 21. Ringkonnakohus jätab poolte menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus

§ 164

lg 1 järgi poolte endi kanda.

§ 164

lg 1 kohaselt kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Ehkki see norm jõustus kehtivas redaktsioonis 1. jaanuarist 2022, s.o enne praeguse asja menetluse algust, tuleb kohtul

§-st 6 tulenevalt lähtuda menetlustoimingu tegemise ajal kehtivast seadusest.

§ 164lg 1 muutmisel alates 1.

jaanuarist 2022 ei kehtestanud seadusandja rakendussätet, mis võimaldaks sellest põhimõttest kõrvale kalduda. Ka Riigikohus on kohaldanud

§ 164

lg 1 kehtivat redaktsiooni kõikide kohtuastmete menetluskulude jaotamisel ka sellistes alaealiste laste ülalpidamisasjades, mis on alanud enne

  1. jaanuarit 2022 (vt Riigikohtu
  2. juuni
  3. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160, p 21). Hageja ei ole põhistanud

§ 164

lg-s 3 nimetatud asjaolusid, mis võiks anda alust järeldada, et kostja on praeguse menetluse põhjustanud, ja õigustada hageja menetluskulude jätmist täielikult või osaliselt kostja kanda. Selliseid asjaolusid ei saa järeldada sellest, et kostja kasutas menetluses lepingulise esindaja abi. Hageja menetluskulude kostja kanda jätmist ei õigusta ka hageja väited tema õiguspärase ootuse kohta. Kohtumenetluses lepingulise esindaja abi kasutades peab menetlusosaline arvestama sellega kaasnevate kuludega ja võimalusega, et menetluskulud võivad jääda vähemalt osaliselt tema enda kanda. Kolleegium märgib, et praegusel juhul õigustaks hageja menetluskulude vähemalt osaliselt hageja enda kanda jätmist ka asjaolu, et hagi rahuldatakse osaliselt (

§ 163lg 1).

  1. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, ei ole vaja määrata kindlaks kummagi poole menetluskulude rahalist suurust.
  2. Ringkonnakohus selgitab, et

§ 178

lg 1 esimese lause kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur (allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.