1-23-1503/6

(21267000802)Kohtunik Janika Kallin Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. veebruari
2. a määrus, millega jäeti OÜ X lepingulise esindaja advokaat Katrin Pauluse kaebus rahuldamata Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ X (reg.kood XXXXXXXXX) lepinguline esindaja advokaat Katrin Paulus, kaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. veebruari
4. a määrus muutmata ja kannatanu lepingulise esindaja advokaat Katrin Pauluse kaebus seoses kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamisega rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesolev määrus on KrMS § 385 p-st 11 tulenevalt lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskond alustas 18.10.
6. a menetlust KarS § 320 lg 1 järgi, sest tunnistaja Q andis Pärnu Maakohtus, tsiviilasjas nr X-XXXXXX, XX.XX.XXXX. a toimunud kohtuistungil tunnistajana teadvalt valeütlusi. Tunnistaja näitas ütlusi andes oma kirjavahetust OÜ-ga X ajast, mil ta ettevõttes töötas. Q ja OÜ X vaheline töösuhe lõppes 02.05.
7. a.
8. PPA Lääne prefektuuri Pärnu politseijaoskond koostas 08.09.
9. a prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, mis jäeti põhistamata. Kriminaalmenetlus lõpetati KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Menetleja lisas määruse juurde põhjendused 28.12.
11. Riigiprokuratuuris registreeriti 09.01.
12. a OÜ X lepingulise esindaja advokaat Katrin Pauluse kaebus, milles vaidlustati 08.09.
13. a prokuratuuri loal koostatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, taotleti kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamist ja menetluse jätkamist. Kaebuse esitaja palus Eesti Vabariigilt kannatanu kasuks välja mõista menetluskulud summas 1 466,67 eurot, juhul kui menetluse lõpetamine jääb jõusse ning alternatiivselt ennistada menetluskulude hüvitamise taotluse esitamise tähtaeg. Riigiprokuratuuri määrus
14. Riigiprokuratuuri
15. veebruari
16. a määrusega jäeti kannatanu OÜ X lepingulise esindaja 1

(6)1-23-1503 advokaat Katrin Paulus kaebus rahuldamata, kuid rahuldati osaliselt menetluskulude hüvitamise taotlus ja määrati hüvitada X OÜ-le käesolevas süüdistuskohustusmenetluses kantud kannatanu esindamisega seotud kulud summas 1210 eurot ja 66 senti. 4.

1. Riigiprokuröri hinnangul on menetleja õigesti leidnud, et kriminaalmenetluseks alust ei ole. Tsiviilasja nr X-XX-XXXX materjalidest nähtuvalt esitas OÜ X 21.04.
2. a hagi C vastu kahju hüvitamise ja viivise väljamõistmise nõudes seoses väidetava laimu (s.o ebaõigete väidete ja ebakohaste väärtushinnangute) avaldamisega sotsiaalmeedias (Facebookis) C poolt OÜ X kohta. Kaebuse esitaja arvates andis Q viidatud tsiviilasjas XX.XX.XXXX. a toimunud kohtuistungil tunnistajana teadvalt valeütlusi, näidates kohtuistungil ütlusi andes e-kirjavahetust tema ja OÜ X kui tööandja esindaja vahel, mis pärines ajast, mil Q töötas X OÜ-s (töösuhe lõppes 02.05.
3. a). Q selgitas maakohtus, et printis hilisemaks tõendamiseks välja enda ja tööandja seaduslike esindajate vahelise vene keelse kirjavahetuse seaduste mittejärgimise teemal, mida kaebuse esitaja käsitab Q valeütlustena KarS § 320 mõttes. Seda eelkõige põhjusel, et pärast maakohtus antud ütlusi, nõudis X OÜ lepinguline esindaja Q-lt kogu tema valduses oleva OÜ X dokumentatsiooni väljaandmist, s.h välja prinditud tööalase kirjavahetuse, lubades vastasel juhul esitada tema vastu hagi. Q esindaja kinnitas aga kaebajale, et isikul ei ole üle anda muud dokumentatsiooni kui kirjavahetus, mis kaebuse esitajal juba olemas on. 4.
4. Kuna valeütlus KarS § 320 tähenduses seisneb tõendamisel tähtsate asjaolude moonutamises, kuid tunnistaja Q ei moonutanud tsiviilasjas nr X-XX-XXXX ütlusi andes XX.XX.XXXX. a kohtuistungil vähimalgi määral tõendamisel tähtsaid asjaolusid, siis puudub Q käitumises KarS § 320 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseis. Tsiviilasjas puudutas kohtuvaidluse ese väidetava laimuga tekitatud kahju hüvitamist ja viivise nõuet, mitte seda, kas endisel töötajal (kes ei olnud kostja ehk väidetav laimu levitaja, vaid lihtsalt tunnistaja) on väidetav kirjavahetus tööandjaga enda valduses või mitte. Järelikult ei olnud kirjavahetuse omamine või selle kohta selgituste andmine mingilgi määral seotud vaidluse esemega. 4.
5. Q-l võisid maakohtus ütluste andmise ajal olla enne töösuhte lõppemist välja prinditud e-kirjad, kuid need ei pruukinud tal hiljem olla. Sel põhjusel pole alust väita, et Q oleks XX.XX.XXXX. a kohtuistungil neid kirju presenteerides ja refereerides tunnistajana valetanud. 4.
6. Tööandja poolt töötajale saadetud kirjad ei kuulu tööandjale. E-kirjavahetus säilib, järelikult on kõnealune kirjavahetus X OÜ arvutites eelduslikult alles juhul, kui viimane on pidanud seda vajalikuks säilitada. 4.
7. Riigiprokuröri hinnangul kuulub menetluskulude hüvitamise taotlus osaliselt rahuldamisele. KrMS § 183 lg 1 kohaselt kannab kriminaalmenetluse lõpetamise korral menetluskulud riik. Riigiprokuröri hinnangul arvel nr 21100004 (kuriteokaebuse koostamine) märgitud summa 320 eurot jääb riigi kanda ja tuleb X OÜ kasuks Eesti Vabariigilt välja mõista. Kaebusele lisatud arvetel nr 22090049, nr 22100061, nr 22110143 ja nr 22120034 märgitud õigusteenused kokku summas 826 eurot ja 66 senti seonduvad vaidlusega X OÜ õigussubjektsuse üle kriminaalmenetluses. Kuivõrd lõpliku otsustuse kohaselt on X OÜ kannatanuks, jääb ka kõnealune summa 826 eurot ja 66 senti riigi kanda ning tuleb X OÜ kasuks Eesti Vabariigilt välja mõista. Arve nr 23010001 kajastab õigusteenust summas 320 eurot, mis on seotud kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise ja alternatiivse taotlusega menetluskulude hüvitamiseks Riigiprokuratuuris. Kuna riigiprokurör kõnealust kaebust ei rahulda, siis ei jäeta riigi kanda ka selle kaebuse esitamisega seonduvaid kulusid (analoogselt KrMS § 187 lg-ga 2). Kuna koos kaebusega taotleti aga ka alternatiivselt menetluskulude hüvitamist kannatanule, mis kuulub osaliselt ka rahuldamisele, siis tuleb arvel nr 23010001 märgitud õigusteenuse maksumusest hüvitada 20%, s.o 64 eurot. Kokkuvõttes on põhjendatud hüvitada X OÜ- 2

(6)1-23-1503 le süüdistuskohustusmenetluses kantud kannatanu esindamisega seotud kulu summas 1210 eurot ja 66 senti. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele

1. Kannatanu lepinguline esindaja advokaat Katrin Paulus esitas kaebuse vaidlustatava Riigiprokuratuuri määruse peale, milles palub rahuldada kaebus; tühistada Riigiprokuratuuri 06.02.2023 määrus; kohustada Riigiprokuratuuri jätkama kriminaalmenetlust; määrata kindlaks ning mõista Eesti Vabariigilt kannatanu kasuks välja menetluskulud, kui menetluse lõpetamine jääb jõusse. 5.
2. Kaebuses märgitakse, et kannatanu ei nõustu vaidlustatud määruses toodud põhjendustega kaebuse rahuldamata jätmise kohta ning leiab, et kriminaalmenetlust tuleb jätkata. Kaebuses kinnitatakse, et Q näitas kohtuistungil ütlusi andes kirjavahetust tema ja OÜ X kui tööandja esindaja vahel, mis pärines ajast, mil Q töötas OÜ-s X. Q kinnitas, et printis selle kirjavahetuse ise välja. Peale kohtuistungit aga väitis Q kaebajale korduvalt, et tema valduses ei ole mingit kirjavahetust tööandjaga. Seega andis Q kaebuse esitaja hinnangul kohtule vande all valeütlusi selle kohta, et tema valduses on tööandjaga (s.t kaebajaga) e-posti vahendusel peetud kirjavahetus. 5.
3. Kaebaja ei nõustu KarS § 320 kitsendava tõlgendusega riigiprokuröri poolt, justkui valeütlusest saab rääkida vaid juhul, kui moonutatakse konkreetse menetluse kontekstis olulisi tõendamiseseme asjaolusid, milline riigiprokuröri tõlgendus ei ole kaebaja hinnangul sätte eesmärgiga kooskõlas. KarS § 320 eesmärgiks on kaitsta õigusemõistmist ja kohtumenetluses osalevate isikute õigusi. Tallinna Ringkonnakohus on varasemalt selgitanud, et KarS § 320 asub KarS
4. ptk
5. jaos. Peatüki
6. jao süüteokoosseisud on lisaks õigusemõistmise kui riikliku funktsiooni ebakohase täitmise ärahoidmisele suunatud ka kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses osalevate isikute õiguste kaitsele. Kohtumenetlus on tõe tuvastamisele ja õiguse kohaldamisele suunatud riiklik tegevus, mis piirab oma olemuse tõttu menetlusega kokkupuutuvate isikute õigusi ja vabadusi. Menetlusseadused sätestavad konkreetsed alused ja korra, mil õiguste piiramine on õigusemõistmise huvides põhjendatud. Kui menetlusseaduses sätestatud reeglitest kinni ei peeta, on tegu nii isiku õiguste kui ka õigusemõistmise põhimõtete rikkumisega. Õigusemõistmine riigivõimu väljendusena seisneb mh avalikus huvis selgitada ettenähtud menetlusreegleid järgides välja tõepärased asjaolud, seega kahjustab õigusemõistmist ka kohtule ebaõige otsustusaluse loomine (Tallinna Ringkonnakohtu 15.11.2022 määrus kriminaalasjas 1-22-6931, p 9). 5.
7. Kaebaja arvates ei saa valeütluste eest karistamine olla sõltuvuses tsiviilasja esemest. Valeütluste andmise koosseis ei näe ette objektiivse elemendina, et valeütlusi antakse konkreetses menetluses oluliste asjaolude kohta. KarS § 320 lg 1 koosseis on täidetud kui kannatanu või tunnistaja on teadlikult avaldanud tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid ehk moonutanud tõde. Seadusandja ei ole seadnud piire või täpsustanud, millise asjaolu kohta tõe moonutamine on lubatud ja millise puhul on see taunitav. Selline täpsustus oleks ka sätte eesmärgiga vastuolus. Tunnistajal on seadusest tulenev kohustus anda kohtus terviklikult tõeseid ütlusi ning KarS § 320 näeb ette vastutusele võtmise, kui seda kohustust teadlikult rikutakse. Asudes seisukohale, et kuriteona KarS § 320 lg 1 puhul kvalifitseerub vaid menetluse kontekstis „oluliste asjaolude“ kohta antud valeütlused, saab jõuda järeldusele, et inimestel on kohustus ka ainult oluliste asjaolude kohta kohtule tõtt rääkida ehk nö valikuline tõerääkimise kohustus, mis ei ole aga põhjendatud ega õigusemõistmise põhimõtetega kooskõlas. 5.
8. Tsiviilasjas on vaidluse esemeks ebaõigete faktiväidete avaldamine. Üheks vaidlusaluseks asjaoluks on kostja väide, et hageja (kaebaja) vallandas kostja ebaseaduslikult. Q väitis tunnistajana ütlusi andes, et tema valduses on kiri, mis tõendab tööandja poolt seaduste mittejärgimist töötajate koondamisel. Kuriteokaebusest nähtub, et pärast ütluste andmist on Q aga asunud seisukohale, et 3

(6)1-23-1503 sellist kirja tal ei ole. Järelikult püüdis Q kohtuistungil ütlusi andes luua kohtule ebaõige otsustusaluse ning jätta mulje, et tal on tõendid, mis kinnitavad kostja avaldatud väite õigsust. Teadlikult tõe moonutamine ja seeläbi kohtule ebaõige otsustusaluse loomine on aga KarS § 320 lg 1 kohaselt keelatud. Isegi kui nõustuda Riigiprokuratuuriga, et valeütluste andmiste koosseisu saab täita ainult menetluse seisukohalt oluliste asjaolude moonutamisega, siis kohtuasjas, kus vaidlus käib faktiväidete tõepärasuse üle ning tunnistaja väidab kohtule, et faktiväited on tõesed ja tal on kirja näol tõend oma ütluste kinnitamiseks, siis tuleb selliseid ütlusi pidada selle menetluse kontekstis oluliseks. 5.

1. Kokkuvõttes on kaebaja seisukohal, et tsiviilkohtuvaidluse ese ei ole kaebuse rahuldamise seisukohast oluline. Oluline on see, et Q moonutas kohtus ütlusi andes tõde, st kinnitas teatud faktiliste asjaolude esinemist, mida tegelikkuses ei esinenud. Kuriteokaebuses uurijale esitatud tõenditega on kaebaja tõendanud, et Q on täitnud valeütluste andmise koosseisu. Järelikult on olemas alus kriminaalmenetluse jätkamiseks ning prokuratuur eksis, kui jättis kaebuse menetluse jätkamiseks rahuldamata. 5.
2. Ringkonnakohtule esitatud kaebusega seotud menetluskuludega seoses esitas lepinguline esindaja menetluskulude nimekirja, kus toob välja tekkinud kulud maksumusega 160 eurot tund (ilma käibemaksuta, koos käibemaksuga 192 eurot). Kaebaja kinnitab, et on käibemaksukohustuslane ja saab tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, Riigiprokuratuuri määruse ja selle peale esitatud kaebusega, leiab, et kriminaalmenetluse lõpetamine oli seaduslik ja põhjendatud, mistõttu puudub alus Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja kriminaalmenetluse jätkamiseks.
4. Esmalt tuleb märkida, et ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate asjakohaste põhjendustega, et Q käitumises puuduvad kuriteotunnused KarS § 320 lg 1 järgi. Uusi fakte ja argumente, mida eelnevatele menetlejale teada ei olnud ja millega nad ei saanud seetõttu menetlusotsustuse tegemisel arvestada, pole ringkonnakohtule esitatud kaebuses välja toodud. Sel põhjusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks varasemates menetlusotsustustes esitatud asjakohaste seisukohtade üle kordamist.
5. Ringkonnakohtu hinnangul on riigiprokurör jõudnud põhjendatult järeldusele, et Q ei moonutanud tsiviilasjas nr X-XX-XXXX ütlusi andes XX.XX.XXXX. a kohtuistungil olulisi tõendamiseseme asjaolusid. Valeütluse all mõistetakse tõendamise seisukohast tähtsate asjaolude moonutamist. Tõe moonutamine on ütluste andmisel tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamine (RKKK 3-1-1100-15 p 12.2). Tsiviilasjas oli menetlus esemeks vale faktiväite avaldamine ja sellest tulenevalt kahju hüvitamise nõue. Q toetas tunnistajana antud ütlustega väidet, et kostja koondati ebaseaduslikult ja kinnitas, et tal on olemas ka seda väidet tõendav kirjavahetus tööandjaga. Vaidlus tsiviilkohtus ei puudutanud Q kirjavahetust tööandjaga, ega küsimust kas selline kirjavahetus eksisteeris või seda, kas Q-l oli õigus sellist kirjavahetust omada. Seega ei olnud kirjavahetuse omamine või selle kohta ütluste andmine kuidagi seotud vaidluse esemega. Kaitsja poolt viidatud ringkonnakohtu lahend (1-22-6931 p 9) puudutas aga hoopis kannatanu küsimust valeütluste andmise koosseisu puhul ja ei kätkenud endas otsesõnu seda, milliseid isiku ütlusi on alust pidada valeütlusteks, s.t kas vaid tõendamiseseme seisukohalt olulisi ütlusi või igasuguseid ütlusi, mis tõde moonutavad. 4

(6)1-23-1503

1. Ringkonnakohus märgib, et tegelikult pole kaebuse esitaja eitanudki, et tsiviilasjas XX.XX.XXXX. a toimunud kohtuistungil Q oma väidete kinnituseks paberkandjal kirjavahetuse tööandjaga. Pole oluline, kas tal oli õigus seda teha või mitte, oluline on, et kaebaja ei ole eitanud, et Q-l oli vaidlusalune kirjavahetus olemas kohtuistungi ajal. Seda tõsiasja ei väära ka teadmine, et kuivõrd kaebuse esitaja väidete kohaselt keeldus Q sellist kirjavahetust kaebajale välja andmast, siis järelikult tal ei saanud seda üldse olemas olla ja seega andis ta tsiviilasjas kohtuistungil valeütlusi, et tal see olemas on. Olulist tähtsust ei oma asjaolu, kas ja miks Q ei ole seda kirjavahetust kaebajale üle andnud. Pole välistatud, et see oli tingitud asjaolust, et kannatanu lepinguline esindaja ähvardas teda nõude esitamisega. Samas on riigiprokurör õigesti viidanud ka sellele, et asjaolu, et isikul võib-olla enam kirjavahetust alles pole, ei kummuta seda, et see oli tal olemas maakohtu istungi ajal. Lisaks on riigiprokurör viidanud ka sellele, et selline kirjavahetus peab kaebajal ka endal olemas olema, kui tema kinnitusel oli see tema serverist pärit, kui ta pole seda just ise ära kustutanud. Lisaks on Q kinnitanud enda lepingulise esindaja vahendusel kannatanule, et tal ei ole üle anda muud ekirjavahetust kui see, mis kaebajal juba olemas on. Kuna Q oli ise üheks kirjavahetuse pooleks, ei saa väita, et ta peab selle vältimatult üle andma endisele tööandjale ja et see ei tohiks üldsegi tema valduses olla, kui see kirjavahetus toimus ometi ajal (samuti prinditi välja), mil isik tööandja juures veel töötas. Igatahes ainuüksi asjaolu, et Q pole andud kõnealust kirjavahetust üle kaebajale, ei tõenda kuidagi seda, et tal polegi sellist kirjavahetust olemas olnud (või seda pole toimunud), sest kaebaja lepinguline esindaja on kuiteokaebuses ja viidatud tsiviilasja istungil tunnistajat küsitledes ise möönnud (XX.XX.XXXX. a istungi protokoll, alates 03:21:21), et selline kirjavahetus tsiviilkohtus tunnistaja poolt ütluste andmisel vältimatult olemas oli. Nii nähtub 08.10.
2. a kuriteokaebusest (lk 1-2) ja selle lisana esitatud kohtuistungi protokolli väljavõttest, et Q küsitlemisel kannatanu lepingulise esindaja F poolt ei jää kahtlust selles, et Q näitas kohtuistungil kirjavahetust, mille oli ise välja printinud ning mille kohta küsis F: ,,Kirjad, mida näitasite on tööandja serverist? Mis põhjusel te neid printisite?’’ Kuriteokaebusest ja selle lisadest ei nähtu seega tegelikult veenvaid asjaolusid kirjavahetuse puudumise kohta. Vastupidi, F nii kuriteokaebuses kui selle lisas kinnitab, et Q näitas istungil kõnealust kirjavahetust, teda häiris vaid see, et isikul ei oleks tohtinud neid kirju üldse olemas olla. Tsiviilkohtuistungil ei tõusetunud küsimust kirjade olemasolust ja on ka arusaadav miks, sest kirjad esitati ja F sai selles tegelikult ise veenduda. Seega möönab kaebuse esitaja ise tegelikult seda, et valeütlusi Q-le ette heita alust ei ole. Ükski asjaolu ega ka kaebuse väide ei kinnita veenvalt valeütluse andmist Q poolt selles, et tal oli olemas kirjavahetus tööandjaga, mis tema väiteid kinnitas. Puuduvad andmed, et asuda seisukohale, et Q esitas tsiviilasjas teadlikult ebaõige faktiväite ja esitas seega valeütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta. Ainuüksi asjaolu, et kaebuse esitaja ei nõustu menetlejate seisukohtade ja põhjendustega, ei anna selliseks arvamuseks veel alust.
3. Kuivõrd KarS § 2 lg 2 kohaselt on karistamise aluseks üksnes süüteokoosseisule vastav ja õigusvastane tegu, siis puudub kriminaalmenetluse jätkamiseks alus, mis KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt on kriminaalmenetlust välistav asjaolu. KrMS § 200 kohaselt tuleb kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemisel kriminaalmenetlus lõpetada. Eeltoodust lähtuvalt on kriminaalmenetluse lõpetamine ringkonnakohtu hinnangul antud juhul igati põhjendatud ja seaduslik.
4. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
5. veebruari
6. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata.
7. Kuivõrd ringkonnakohus jätab kannatanu lepingulise esindaja kaebuse rahuldamata, puudub alus menetluskulude välja mõistmiseks riigilt kannatanu kasuks (ringkonnakohtule kaebuse esitamisega seotud kulu 2 h ulatuses kogusummas koos käibemaksuga 384 eurot) ja menetluskulud jäävad KrMS § 187 lg-st 2 tulenevalt selle isiku kanda, kelle huvides on kaebus esitatud, s.o OÜ X. 5

(6)1-23-1503 /allkirjastatud digitaalselt/ 6