KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 01.03.2023, Tallinn Haldusasja

) § 62 lg 3 alusel Eesti Haigekassale tagasi maksma alusetult saadud hüvitise 279,44 eurot 30 kalendripäeva jooksul ettekirjutuse saamisest. Ettekirjutuse kohaselt kontrollis haigekassa kaebajale töövabastuse perioodi 26.03.2020‒06.04.2020 eest ajutise töövõimetuse hüvitise määramise ja maksmise õigust. Haldja Hambaravi OÜ esitas 14.04.2020 haigekassale kaebaja töövõimetuslehe nr 1002650071 töövabastuse perioodiga 26.03.2020‒06.04.2020 hüvitise määramiseks ja maksmiseks, mille alusel maksis haigekassa kaebajale 24.04.2020 haigushüvitise 489,02 eurot. Haigekassa tegi haigekassa andmekogus parandused ja ümberarvestused ning leidis kontrolli tulemusel, et haigekassa on töövõimetuslehe nr 1002650071 alusel maksnud kaebajale alusetult hüvitist 279,44 eurot. Kuna kaebaja sai ajutise töövõimetuse aja eest töötukassalt töötasu hüvitist, mis on võrdsustatud töötasuga ja on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, puudub haigekassal õiguslik alus maksta kaebajale ajutise töövõimetuse hüvitist sama aja eest ning kaebaja on saanud haigekassalt alusetult hüvitist 279,44 eurot, mis tuleb tagastada. Haigekassale esitatud töövõimetuslehtede andmetel oli kaebaja ajutine töövõimetus ettekirjutuse koostamise ajaks lõppenud. Kuna ajutist töövõimetust ei saa ette näha, puudub haigekassal võimalus alusetult makstud hüvitise kinnipidamiseks mõistliku ajaperioodi jooksul järgmiste perioodide väljamaksetest ning seega tuleb hüvitis kaebajalt tagasi nõuda. 2. X esitas ettekirjutusele vaide, mille Eesti Haigekassa jättis 09.04.2021 vaideotsusega rahuldamata. Vaideotsuses leiti, et olukorras, kus töötukassa on maksnud kaebajale tööandja nimel töötasu hüvitist, s.t sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, ei ole tal õigust saada sama perioodi eest haigushüvitist (

§ 60

lg 1 p 5).

ei sätesta, et haigushüvitis peab olema samas suuruses või katma osaliselt koos teiste sissetulekutega kindlustatud isiku tegeliku töötasu.

ei näe ka ette, et kindlustatud isik peab saama töötasu samas suuruses, kui tema töölepingujärgne õigus ette näeb. Haigushüvitise määramata jätmiseks piisab, kui tööandja (antud juhul läbi töötukassa) on haigushüvitise saamise perioodil teinud samuti omapoolse sotsiaalmaksuga maksustatava väljamakse. Väär on kaebaja arusaam, et tööandja või töötukassa peavad talle olema maksnud töötasu 100% ulatuses.

§ 60

lg 1 p 5 ei näe ette mitte 100% ulatuses lepingulise töötasu saamist, vaid üldiselt sotsiaalmaksuseaduse (SMS) § 2 lg 1 p-s 1 nimetatud sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamist. Töötasu hüvitis on võrdsustatud töötasuga (Vabariigi Valitsuse 17.11.2016 määruse nr 130 „Tööhõiveprogramm 2017‒2020“

1. märtsist 2020 kuni
2. juunini 2020 kehtinud redaktsiooni (määrus nr 130) § 191 lg 5), s.t see on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu (töötasu) SMS 2 lg 1 p 1 mõttes. Ettekirjutuses tagasinõude arvutuskäigu puudumine ei ole ettekirjutuse tühistamise aluseks. Haigekassa ei arvuta ise kindlustatud isikute keskmise töötasu suurust, vaid saab selle teabe Maksu- ja Tolliametilt (MTA). Oma
3. a sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu saab kaebaja kontrollida MTA andmebaasist. Ettekirjutuses on märgitud makstud haigushüvitise suurus, millise perioodi eest (26.03‒06.04.2020) on haigushüvitis makstud, millisel perioodil sai kaebaja töötasu hüvitist (1.04‒30.04.2020) ja kui palju nõuab haigekassa tagasi. Seega on haldusakt kontrollitav. 2

§ 60

lg 1 p-le 5 ei ole õiguslikuks aluseks ümberarvutatud haigushüvitise ja tagasinõutava hüvitise osas. Vastustaja on rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-des 6 ja 54 sätestatut, jätnud asjaolud kohaselt välja selgitamata ning faktilise ja õigusliku aluse välja toomata. Seda rikkumist ei ole kõrvaldatud ka vaidemenetluses.

§ 50

lg 1 ei näe ette, et mis tahes sotsiaalmaksuga maksustatava tulu saamine töövõimetuslehel olles välistab õiguse saada töövõimetushüvitist. Vastustaja on viidatud sätet ebaõigesti kohaldanud. Seda kinnitab ka

§ 60

lg 1 p 5, mis näeb ette konkreetsed sotsiaalmaksuga maksutatavad tulud (SMS § 2 lg 1 p-d 1 ja 3), mille saamine töövõimetuslehel olles välistab õiguse saada töövõimetuslehel olemise aja eest töövõimetushüvitist. Kõik muud sotsiaalmaksuga maksustatavad tululiigid on lubatud ega välista töövõimetushüvitise saamist. Töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) alusel makstav hüvitis ei ole sotsiaalmaksuga maksustatav tulu, mis välistab ravikindlustatud isiku õiguse saada ajutist töövõimetushüvitist, st tegemist ei ole ei töötasuga ega palgaga SMS § 2 lg 1 p-de 1 ja p 3 mõttes, vaid hüvitisega. TKindlS alusel kaebajale makstud hüvitist maksti eriolukorrast tingitud negatiivsete tagajärgede hüvitamiseks tööandjale. See tähendab, et kaebajale maksti töötukassa poolt hüvitist seetõttu, et ta ei saanud tööd teha. Toetusmeetme eesmärk ei olnud kogu töötasu hüvitamine, vaid hüvitamine teatud summani. Hüvitise tasumine ei tähenda, et kaebaja tegi terve

1. a aprillikuu tööd ja sai kogu selle kuu eest kohast töötasu. Eelneva tõttu ei ole töötukassa hüvitis sotsiaalmaksuga maksustatav tulu SMS § 2 lg 1 p 1 mõttes, vaid SMS § 2 lg 1 p 8 mõttes ning selle tasumine ei välista haigushüvitise saamist isegi siis, kui töötukassa hüvitist makstakse formaalselt terve kuu eest. Kui tööandja on taotlenud töötukassalt töötajale eriolukorra tingimustes hüvitist, ei ole see töötaja tegevus ja sellest ei saa talle tekkida negatiivseid tagajärgi. Kaebaja on aru saanud, et tööandjal ei olnud võimalik töötukassalt hüvitist taotledes määrata perioodi, mille eest ta hüvitise maksmist soovib, vaid periood üks kuu oli automaatselt taotluses ette nähtud. Olukorras, kus lühemat perioodi ei saa valida, oleks ilmselt tulnud jätta toetus taotlemata. Samas ei ole töötukassa kaebajale teadaolevalt teinud tööandjale ühtegi ettekirjutust ega hüvitist tagasi nõudnud.
2. Eesti Haigekassa palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebajal puudub õigus saada töötasu hüvitisega samal perioodil ajutise töövõimetuse hüvitist. Töötasu hüvitis on sotsiaalmaksuga maksustatav tulu SMS § 2 lg 1 p 1 mõttes. Töötasu maksti kaebajale määruse nr 130 § 191 alusel. Seega ei ole tegemist TKindlS alusel makstud hüvitisega. Määruse nr 130 § 191 lg 5 kohaselt käsitatakse töötasu hüvitist tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel. Kaebajale maksti töötasu hüvitist terve kalendrikuu eest (määruse nr 130 § 191 lg-d 8 ja 10). Järelikult on kaebaja saanud töötasu hüvitist perioodil 01.04.2020‒30.04.
3. Ajutise 3

§ 60

lg 1 p-s 5 ning § 62 lg-s 3 kehtestatud eeldused ettekirjutuse tegemiseks on täidetud. Ettekirjutus on õiguspärane. Väär on kaebaja seisukoht, et ajutise töövõimetuse hüvitise saamise piirangu toob kaasa üksnes töökohustuste täitmine.

§ 60

lg 1 p-s 5 ja lg-s 2 on kehtestatud erinevad tingimused, mis mõlemad iseseisvalt toovad kaasa makstud töövõimetuse hüvitise alusetuse. Kui isik töötab ajutise töövõimetuse perioodil (

§ 60

lg 2), ei ole tegemist ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumiga (

§ 50lg 1 ja 51 lg 1), sest isik ei ole töövõimetu.

Töötajal (kaebajal) on ka võimalus negatiivset tagajärge (ettekirjutuse tegemine) vältida. Selleks tuleks kaebajal töötukassale tagastada makstud töötasu hüvitis ning tööandjale tema poolt makstud kohustuslik tasu (määruse nr 130 § 191 lg 6). Sellisel juhul langeks ära

§ 60lg 1 p-s 5 toodud ettekirjutuse tegemise alus.

Ettekirjutus on kooskõlas HMS § 54 nõuetega ja kontrollitav. Isegi kui ettekirjutuses peaks olema mõningaid menetluslikke minetusi, ei too see tingimata kaasa haldusakti tühistamist (HMS § 58). Ettekirjutuses on esitatud tagasinõue 4 kalendripäeva eest. Nagu kaebaja tõdeb, on talle tema kalendripäeva keskmine tulu teada. Seega on haldusakt kaebaja jaoks kontrollitav lihtsa jagamistehtega – kogusumma jagatud päevade arvuga. 5. Tallinna Halduskohus rahuldas 29.11.2021 otsusega kaebuse; tühistas Eesti Haigekassa 25.02.2021 ettekirjutuse nr 5-3.3/3419428 ja 09.04.2021 vaideotsuse; kohustas Eesti Haigekassat asja uuesti läbi vaatama ja tegema uue otsuse ning jättis poolte menetluskulud nende endi kanda. Kaevatav haldusakt ei ole piisavalt põhjendatud, selles puudub oluline osa ‒ arvutuste metoodika, mida tunnistab ka vastustaja ise. Haldusakt, mille alusel nõutakse selle adressaadilt rahasumma tagastamist, peab olema isikule selge ja üheselt arusaadav ning selles peab sisalduma arvutuste metoodika. Haldusakti adressaadile peab olema põhjendustest arusaadav, kuidas on kujunenud väljamõistetav summa, mitte isik ei pea ise mingeid arvutusi tegema. Seejuures tuleb arvestada ka, et nii Sotsiaalministeerium kui ka töötukassa leiavad, et kaebaja ei pea töövõimetushüvitist haigekassale tagasi maksma, kuid haigekassa arvab, et üks toetustest tuleb tagastada. Selguse mõttes oleks tulnud haigekassal ettekirjutuses muu hulgas lahti kirjutada tingimused, mille puhul ettekirjutus ei rakenduks. Lisaks eeltoodule annab

§ 62

lg 3 haigekassale võimaluse valida kahe meetme vahel, s.o alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitise kohta teha ettekirjutuse koos hoiatusega ja nõuda kindlustatud isikult alusetult makstud ajutise töövõimetuse hüvitis tagasi või pidada see kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. Vastustaja põhjendab valikut sellega, et kuna ajutist töövõimetust ei saa ette näha, siis puudub haigekassal võimalus alusetult makstud hüvitise kinnipidamiseks mõistliku ajaperioodi jooksul järgmiste perioodide väljamaksetest ning seega tuleb alusetult makstud hüvitis kaebajalt tagasi nõuda. Samas ei selgita vastustaja, mis takistaks kohaldada kaebaja suhtes teist meedet. Samuti ei ole vastustaja selgitanud, mida on silmas peetud „mõistliku ajaperioodi“ all. Kasutatud määratlemata õigusmõistet peab vastustaja ise sisustama ning selle haldusaktis lahti kirjutama. Vaidlus puudub selle üle, et kaebaja oli haiguse tõttu töövõimetuslehel 26.03‒06.04.2020. Ülejäänud aja aprillis ei saanud kaebaja töötada, kuna tema tööandja/töökoht oli COVID-19 haigusega seotud piirangute tõttu suletud. Töötukassa andmetel ei nõua haigekassa töötajale 2021. a-l töövõimetuslehel oldud päevade eest makstud ajutise töövõimetuse hüvitisi tagasi. Sotsiaalministeerium ja töötukassa on avaldanud arvamust, et kui inimene oli haige või hooldas haiget pereliiget, pole haigekassal alust hüvitise tagasimaksmist nõuda (õiguskantsleri 4

§ 62

lg 3 kehtestab vastustajale alternatiivsed valikud alusetu ajutise töövõimetuse hüvitise osas. Samas on ka selge, millal on alternatiivid tegelikkuses rakendatavad. Olenemata valitud alternatiivist on järelm isiku jaoks sama – kaebaja kaotab õiguse hüvitisele. Esimene variant (ettekirjutuse tegemine) on mõeldud juhtumiteks, kus hüvitis on juba välja makstud, kaebaja pole enam töövõimetu ning hüvitise alusetus selgub hiljem. Teine variant on mõeldud juhtumiteks, kus hüvitise alusetus selgub enne selle välja maksmist. Kaebajale oli kogu hüvitis välja makstud ning kaebaja töövõimetuse periood oli lõppenud. Puudus kaebajale tehtav järgmise perioodi makse, millest oleks võimalik alusetu hüvitis kinni pidada. Halduskohus on ebaõigesti jätnud HMS § 58 kohaldamata. Halduskohus ei ole hinnanud, kas väidetavad vead (haldusakti nõuetekohaselt põhjendamata jätmine ja kaalutluse läbi viimata jätmine) omasid mõju asja otsustamisel. Vead ei olnud kindlasti piisavalt olulised, et ettekirjutus tühistada. Tagasinõutava hüvitise summat ja selle aluseks olevat perioodi on võimalik efektiivselt kohtulikult kontrollida. Kui vastustaja kõrvaldaks halduskohtu viidatud vead, tuleks vastu võtta uus ja samasisuline haldusakt. Halduskohus on jätnud lahendamata vaidluse keskse küsimuse – kas vastustajal on alus ettekirjutuse tegemiseks või mitte.

§ 60

lg 1 p 5 kohaselt ei ole isikul õigust ajutise töövõimetuse hüvitist saada, kui ta on saanud ajutise töövõimetuse aja eest SMS § 2 lg 1 p-des 1 või 3 nimetatud sotsiaalmaksuga maksutatud tulu.

§ 60

lg 1 p-s 5 toodud eeldused on täidetud ning ettekirjutus on õiguspärane.

§ 60

lg 1 p 5 on kaalutlusõiguseta – normis nimetatud eelduste täitmisel kaotab isik õiguse ajutise töövõimetuse hüvitisele. Seega puudub vastustajal alus otsustada, et kaebajal võib siiski olla mingitel tingimustel õigus hüvitist saada. Vastustajal on kaalutlusõigus üksnes selles, kuidas alusetult makstud hüvitis kaebajalt tagasi saada (

§ 62lg 3). Vastustaja mõistab, et Sotsiaalministeeriumi ja töötukassa erinevad 5

§ 62

lg 3 sõnastusest lähtuvalt on ilmne, et vastustajal on

§ 62

lg 3 kohaldamisel otsustusõigus kahe tagastusviisi vahel ning sellest tulenevalt ka kaalutlusõigus ning põhjendamiskohustus viisi valiku osas. Vastustaja ei ole esile toonud ühtegi kaalutlust selle kohta, miks ta on otsustanud kohaldada

§ 62lg-t 3 selliselt, et nõuab hüvitise tagasi.

Juhul, kui määruse nr 130 § 191 võimaldab käsitust, et hüvitist saab maksta vaid ühe kalendrikuu kaupa, tuleb see säte vastavas ulatuses ringkonnakohtu poolt põhiseaduse § 15 alusel põhiseadusevastaseks tunnistada, kuna ei taga inimeste võrdset kohtlemist ja õigust saada aja eest, mil COVID-19 piirangute tõttu ei olnud võimalik töötada, töötukassa hüvitist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 tuleb jõusse jätta, kuid muuta tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega (HKMS § 200 p 4). Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3, mille kohaselt tuleb vastustajal asi uuesti lahendada ja teha uus otsustus, tuleb tühistada.
2. Riigikohus lahendas sarnase vaidluse 11.01.2023 otsusega asjas nr 3-21-997 ja selles otsuses esitatud seisukohad on asjakohased ka praeguse vaidluse lahendamisel. Viidatud asjas asus Riigikohus seisukohale, et Eesti Haigekassa ei saanud hüvitist tagasi nõuda, kuna ajutise töövõimetuse hüvitist ei makstud alusetult (

§ 62

lg 3) ja

§ 60lg 1 p 5 kohaldamise eeldused ei olnud täidetud.

Eesti Haigekassa on ebaõigesti leidnud, et kaebaja sai ajutise töövõimetuse aja eest töötasu hüvitist. Töötasu hüvitist maksti

1. aasta aprillis ja mais töötajale, kelle tööandja tegevus oli erakorralistest asjaoludest tulenevalt märkimisväärselt häiritud (vt määruse nr 130 § 191 lg-d 1 ja 8). Seega oli töötasu hüvitise saamise õiguse tekkimise üheks eelduseks asjaolu, et tööandja on töö mitteandmise tõttu kohaldanud töötasu maksmisel töölepingu seaduse (TLS) §-i 35 või §-i
2. Seda rõhutab ka määruse nr 130 § 191 lg
3. Töötasu hüvitise eesmärk oli aidata tööandjat töötasu maksmise kohustuse täitmisel olukorras, kus tööandjal polnud kokku lepitud ulatuses tööd anda. Hüvitist käsitleti tööandja makstud töötasuna, mille töötukassa maksab töötajale tööandja nimel ja töötukassa arvel (vt määruse nr 130 § 191 lg 5). TLS §-de 35 ja 37 kohaldamine eeldab seda, et töötaja on töövõimeline. Tööandjal pole kohustust anda tööd ja maksta töötajale töötasu aja eest (TLS § 28 lg 2 p-d 1 ja 2), mil ta ei ole töövõimeline (sh on ajutiselt töövõimetu). Eelnevast järeldub, et määruse nr 130 järgi maksti töötasu hüvitist aja eest, mil töötaja oli töövõimeline. Seetõttu ei saa ka töötasu hüvitise ja ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise aluseks olevad ajavahemikud kattuda. Hüvitise saamise õiguse tekkimiseks ei olnud määruse nr 130 järgi oluline, kui pikk oli konkreetsel kalendrikuul ajavahemik, mil tööandja kohaldas TLS §-i 35 või §-i
4. Töötasu hüvitise saamiseks piisas sellest, kui määruse nr 130 § 191 lg-s 2 sätestatud tingimustest kaks olid täidetud ning tööandja oli täitnud kohustuse maksta töötajale, kellele taotletakse töötasu hüvitist, omalt poolt brutotöötasu vähemalt 150 eurot (määruse nr 130 § 191 lg 6). Seega ei saanud Haigekassa asuda seisukohale, et kaebaja on saanud sama ajavahemiku eest nii töötasu hüvitist kui ka ajutise töövõimetuse hüvitist. 6