KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Janar Jäätma, Monika Laatsit ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 24. oktoober 2022, Tallinn Haldusasja number 3-22-1641 Haldusasi Sot

) § 101 alusel ja korras. Haldusasjades nr 3-19-346 ja 3-22-511 jaatasid kohtud halduskohtu pädevust. Varem olid rakendusüksusteks SA Innove ja SA Archimedes. Rakendusüksuse ülesannete üleandmine projekti kestel ei mõjuta toetuse saaja olukorda. Sellega ei saa ära võtta kaebeõigust, mis SoMil oli projekti alustamise hetkel. Rakendusüksuse vahetumisel ei nähtud ühegi õigusaktiga ette finantskorrektsiooni otsusele esitatavate kaebuste lahendamiseks teistsugust korda, mis tagaks toetuse saajale halduskohtumenetlusega samaväärse kaitse ja kaebeõiguse. 4. RTK on vastuses seisukohal, et vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, kuna see tuleb lahendada

§ 101alusel ja korras (HKMS § 4 lg 1). RTK ja So

M on valitsusasutused. Viimati märgitut ei muuda asjaolu, et RTK täidab Euroopa Parlamendi ja nõukogu

1. detsembri
2. a määrust (EL) nr 1303/2013 (määrus nr 1303/2013) ning esindab selles küsimuses Euroopa Liidu huve (määrus nr 1303/2013 art 123 lg 1 ja perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seadus (STS) § 6). Kuna toetusprogrammide riigisisese rakendamise juhtimine on liikmesriikide ülesanne, on korraldusasutuste tegevus omistatav riigile (määrus nr 1303/2013 art 4 lg 4). Taolised vaidlused lahendatakse üldjuhul poolte vahel toimuval ümarlaual konsensuslikult. Olukorras, kus kulude abikõlblikkus ei ole üheselt selge, ei esitata toetusega seotud kulusid Euroopa Komisjonile hüvitamiseks. Kui ümarlaua tulemusel leiavad osapooled, et algselt mitteabikõlblikuks peetud kulud tuleb lugeda osaliselt või täies mahus abikõlblikuks, siis on need võimalik esitada Euroopa Komisjonile makse tegemiseks üksnes siis, kui kulude lisamine ja makse tegemine on sellest programmist veel võimalik. Kui see võimalik ei ole, siis jääb selline kulu riigieelarve kanda, vajadusel fikseeritakse ümarlaua tulemusel mitteabikõlblike kulude täpsem katteallikas. Juhul, kui ümarlaual jõutakse tõdemuseni, et finantskorrektsiooni tegemine oli õigustatud, siis jääb mitteabikõlblik kulu riigieelarve kanda. Kohtumenetluses vaidluse lahendamisel oleks tulemus eelnevaga sama. Seega ei ole riigi õiguste kaitse kohtumenetluse kaudu paremini tagatud, kui alluvuskorras vaidluse lahendamisel.
3. Tallinna Halduskohus tagastas
4. septembri
5. a määrusega SoM-i kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, kuna seadus näeb vaidluse lahendamiseks ette teistsuguse menetluskorra (HKMS § 4 lg 1). HKMS-i eesmärgiks pole see, et riik saaks halduskohtus vaielda iseendaga.

§ 101näeb vaidluse lahendamiseks ette teistsuguse menetluskorra. So

M ja RTK on valitsusasutused (

§ 39lg 3, § 65 lg 3 ja § 67).

RTK põhimääruse kohaselt on RTK Rahandusministeeriumi valitsemisalasse kuuluv valitsusasutus. RTK põhimääruse § 3 kohaselt on RTK aruandekohustuslik valdkonna eest vastutava ministri ees. Ministri pädevuses on RTK otsuste kehtetuks tunnistamine. STS ei näe

-st ette teistsugust vaidluste lahendamise korda. Ka määrus nr 1303/2013 ei näe ette seda, et vaidlused tuleks lahendada halduskohtus. Asjaolu, et RTK täidab antud juhul rakendusüksuse rolli ning esindab selles EL huve, ei mõjuta tema õiguslikku staatust, mis tuleneb riigisisesest õigusest, s.o

-st, STS-st ja RTK põhimäärusest. Haldusasjas nr 3-19-346 oli vastustajaks kaebuse esitamise hetkel SA Innove. Tallinna Halduskohus jaatas kaebeõigust just seetõttu, et vastustajaks ei olnud formaalselt riik, vaid 2

§ 101mõttes.

Haldusasi nr 3-22-511 on eelmenetluse staadiumis, mistõttu pole põhjust pelgalt kaebuse menetlusse võtmisest teha kaugele ulatuvaid järeldusi. Kaebeõiguse olemasolu määravad kehtivad seadused. RTK õigusliku staatuse saab kujundada seadusandja, mitte see, et RTK on üle võtnud funktsioonid, mida enne täitis riigiorganite süsteemi mittekuuluv eraõiguslik juriidiline isik. Oluline on, et seadusandja ei ole loonud finantskorrektsiooni otsuste vaidlustamiseks teistsugust korda

§ 101lg 1 mõttes.

Seadusandja tahteks on olnud, et antud vaidlus lahendatakse alluvuskorras vastavalt

§-le

1. Lähtuda ei saa analoogiast, et kui menetluse ajal muutuvad õigusnormid, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme (haldusmenetluse seadus (HMS) § 5 lg 5). Finantskorrektsiooni otsuse tegi RTK, mitte SA Innove. Seetõttu pole varem kehtinud õiguslikku olustikku võimalik praegusesse aega üle kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
2. SoM taotleb määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist. Vaidlus kuulub halduskohtu pädevusse, kuna RTK tegevusega on riivatud omandiõigust. Riik saab esitada kaebuse enesekorraldusõiguse, omandiõiguse ja halduslepingust tuleneva õiguse kaitseks. Eesti Vabariik kaotab õiguse Euroopa Liidu struktuurifondidest makstavale rahale ja see raha tuleb leida Eesti riigi eelarvest. RTK esindab finantskorrektsiooni otsuse tegemisel Euroopa Liidu huve (määrus nr 1303/2013 art 123 lg 1 ning STS § 6 ja § 8 lg 2 p 4). Viimati nimetatud asjaolu mõjutab RTK õiguslikku staatust. Kaebeõigus ei sõltu rakendusüksuse õiguslikust staatusest. Rakendusüksuse ülesanded olid varem SA-l Innove ning tema ülesanded anti üle RTK-le. STS-s ei nähtud vaidluste lahendamiseks ette teistsugust menetluskorda. Vaidlusaluse projektiga alustati ajal, kui rakendusüksuse ülesandeid täitis SA Innove. Tegemist ei ole organitüliga, mida tuleb lahendada

§ 101alusel ja korras.

STS

1. ptk
2. ja
3. jagu ei näe ette võimalust teenistusliku järelevalve korras teha finantskorrektsiooni otsuseid.

-s puuduvad sekkumiseks vajalikud õiguslikud volitused. RTK võtab vastu otsuse ja ta kuulub Rahandusministeeriumi valitsemisalasse. Otsuse adressaadiks on SoM. Tegemist ei ole haldusesiseste alluvussuhetega ja haldusorganisatsiooni sisese järelevalvega, mida tuleks lahendada

-i alusel ja korras. Seadusandja tahteks pole olnud see, et vaidlused lahendatakse alluvuskorras. STS § 101 lg 1 näeb ette, et esmalt tuleb esitada vaie, mille järel on õigus pöörduda kohtusse. Seadusandja tahteks oli võimaldada ka riigiasutustel taotleda projektide elluviimiseks vahendeid 3

§ 101

), mille eesmärgiks on lahendada tõhusalt ja kiiresti riigiasutuste omavahelised vaidlused. Vaidluste lahendamine alluvuskorras on riigi, sh SoM-i huvides. Eesti Vabariik on Euroopa Komisjonile esitatud partnerlusleppe ja selle alusel koostatud rakenduskavaga võtnud kohustuse järgida toetusprogrammide elluviimisel Euroopa Liidu õigust, sh seista liidu huvide eest. Kuigi RTK peab ülesannete täitmisel lähtuma Euroopa Liidu huvidest, ei mõjuta see RTK õiguslikku seisundit ja ei välista

§ 101kohaldamist.

Toetusprogrammide rakendamise juhtimine on liikmesriigi ülesanne ja korraldusasutuste tegevus on omistatav riigile.

§ 101lg 1 viitab konkreetse vaidluse osapoolte juriidilisele staatusele.

Vaidluse all on RTK tehtud finantskorrektsiooni otsuse õiguspärasus. Vaidluse osapoolteks on RTK rakendusüksusena ja SoM toetuse saajana. Asjaolu, et projektiga alustades täitis rakendusüksuse ülesandeid eraõiguslik juriidiline isik SA Innove, ei oma halduskohtu pädevus küsimuses tähtsust, kuivõrd SA Innove ei ole vaidluse osapooleks. Vaidlus tuleb lahendada

§ 101lg-te 1 ja 3 korras. Kuigi So

M-i ja RTK vahel ei ole järelevalvesuhet ega alluvussuhet, ei välista see

-i § 101 kohaldamist.

§ 101

mõtteks on reguleerida üldreeglina riigiasutuste vaheliste vaidluste lahendamist, kui mõne teise seadusega ei ole ette nähtud erinormi teistsuguseks vaidluste lahendamise korraks. Erinormi ei saa tuletada STS §-st 51, kuivõrd viidatud selle sätte eesmärgiks on reguleerida vajadust läbida enne võimalikku kohtuvaidlust vaidemenetlus. RTK kuulub Rahandusministeeriumi valitsemisalasse. Seega on praegusel juhul vaidlus kahe erineva valitsemisala riigiasutuse vahel.

§ 101

lg 3 näeb ette sellises olukorras, et selline vaidlus tuleb lahendada asjaomaste ministrite vahel või kokkuleppe mittesaavutamisel Vabariigi Valitsusel. RTK üle teostab teenistuslikku järelevalvet rahandusminister. Rahandusminister on pädev RTK otsust kehtetuks tunnistama. Seega on täidetud

§ 101lg 1.

Riigi õigused on kaitstud ka

§ 101korras vaidluste lahendamisel.

Mõlemal juhul on tulemus riigi jaoks sama. Kohtumenetlus ei taga riigile paremat kaitset. Asjaolu, et Vabariigi Valitsus pole

§ 101lg 4 alusel vaidluste lahendamise korda täpsustanud, ei tähenda, et asja ei saaks lahendada kohtuväliselt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4

§ 101näeb vaidluse lahendamiseks ette erikorra võrreldes halduskohtumenetlusega.

Kui jah, siis ei kuulu vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse (HKMS § 4 lg 1) ja halduskohus on kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel õigesti tagastanud. 9.

§ 101

lg 1 sätestab, et valitsusasutuste ja muude riigiasutuste omavahelised õiguslikud vaidlused lahendatakse alluvuskorras, kui seadusega ei ole mõnda liiki vaidluse jaoks kehtestatud teistsugust korda. Erinevatesse valitsemisaladesse kuuluvate riigiasutuste õiguslikud vaidlused lahendavad asjaomased ministrid. Kokkuleppe mittesaavutamisel lahendab vaidluse Vabariigi Valitsus (

§ 101lg 3).

Õiguslike vaidluste lahendamise täpsema korra määrab Vabariigi Valitsus (

§ 101lg 4). 10. Nii So

M kui ka RTK on valitsusasutused, mis nähtub SoM-i puhul

§ 39

lg-st 3 ning RTK puhul

§ 65

lg-st 3 ja RTK põhimääruse §-st 1.

§ 101lg 1 alusel ja korras pole võimalik alluvuskorras lahendada So

M-i vaidlust RTK tegevuse peale. SoM on ministeerium ning RTK kuulub Rahandusministeeriumi valitsemisalasse, samuti on SoM-i ja RTK valitsemisalad erinevad. Tegemist ei ole haldus- ega teenistusliku järelevalvega, mis oleks läbi viidud ühe ministeeriumi valitsemisala sees (vt

§ 93lg-d 1 ja 4, § 94 lg 1, § 95 lg 1, § 96 lg 1 ning § 97).

Järgmisena tuleb analüüsida, kas vaidlus tuleb lahendada

§ 101lg 3 alusel.

11.

§ 101

lg 3 näeb ette, et kui erinevatesse valitsemisaladesse kuuluvate riigiasutuste vahel võrsub vaidlus haldusjärelevalvest, peavad asjaomased ministrid vaidluse lahendama kokkuleppel (

§ 101

lg 3 kohaldamisest riikliku järelevalve kontekstis vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-3-1-38-04, p 13). Kui asjaomased ministrid kokkulepet ei saavuta, tuleb vaidlus lahendada Vabariigi Valitsusel. Kui üks haldusorgan kontrollib teise haldusorgani tegevuse õiguspärasust ja otstarbekust erinevate valitsemisalade vahel, on olemuslikult tegemist haldusjärelevalvega, sõltumata sellest, et järelevalve tegemise näeb ette STS (

§ 751lg-d 1 ja 3).

Haldusjärelevalvega pole tegemist, kui toimub teenistuslik järelevalve (

§ 751lg 2 ning § 93 lg-d 1 ja 4).

Kuni 1. juulini 2014 ei eristanud

haldusjärelevalvet riiklikust järelevalvest (vt

§ 75redaktsioonis, mis kehtis kuni 30.

juunini 2014).

§ 101

lg 3 eesmärgiks on välistada olemuslikult haldusesiseste subordinatsioonisuhete, samuti haldussüsteemi siseste järelevalvesuhete vaidlustamine halduskohtus (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-3-1-38-04, p 13).
3. SoM ja RTK on erinevad täidesaatva riigivõimu asutused, mille valitsemisalad on erinevad. Nende vahel STS alusel toimunud järelevalvest võrsunud vaidlus tuleb lahendada

§ 101

lg 3 alusel ja korras, v.a juhul kui erinorm näeb vaidluse lahendamiseks ette teistsuguse menetluskorra (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-3-1-38-04, p 14). Näiteks on Riigikohus selliseks erinormiks pidanud riigihangete seaduse normi, mille kohaselt oli riigiasutusest hankijal õigus esitada Riigihangete Ameti otsuse peale kaebus halduskohtusse (Riigikohtu halduskolleegiumi
3. oktoobri
4. a määrus asjas nr 33-1-38-04, p 14). Küll aga ei pidanud Riigikohus erinormiks avaliku teabe seaduse (redaktsioon, mis kehtis
5. detsembrini 2004) § 51 lg-t 1, mis sätestas, et kui teabevaldaja jätab Andmekaitse Inspektsiooni ettekirjutuse täitmata ega vaidlusta seda halduskohtus, alustab Andmekaitse Inspektsioon väärteomenetlust või pöördub teabevaldaja kõrgemalseisva asutuse või organi poole teenistusliku järelevalve korraldamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi
6. oktoobri
7. a määrus asjas nr 3-3-1-38-04, p 15). Eeltoodust tulenevalt tuleb seega analüüsida, kas SoM peab talle adresseeritud RTK otsust saama mõne erinormi alusel vaidlustada halduskohtus. 5

§ 101lg 3 korras, vaid halduskohtus.

Viidatud norm ei sätesta

§ 101lg-s 3 sätestatud menetlusele erimenetlust.

Viidatud norm sätestab üldise menetluse kõikide olukordade tarvis, millest aga näeb

§ 101lg 3 ette eriliigilise menetluskorra.

STS § 51 lg 1 näol on tegemist normiga, mis näeb enne halduskohtusse kaebuse esitamist ette kohustusliku kohtueelse menetluse vaidemenetluse näol (vt HKMS § 47 lg 1). Kuna vaidlus tuleb lahendada

§ 101lg 3 menetluskorra alusel ja So

M-l ei ole õigust halduskohtusse kaebust esitada, ei olnud tal kohustust läbida vaidemenetlust. STS § 51 ei näe ette erikorda

§-s 101 sätestatud menetluskorrale. Kuna vaidlus tuleb lahendada

§ 101lg 3 järgi, ei ole vaidemenetlus asjakohane menetlus.

Asjaolust, et RTK lahendas vaide sisuliselt, ei järeldu halduskohtu pädevus.

1. Põhiseaduse § 15 ei nõua, et riik, kes on põhiõiguste adressaat, mitte põhiõiguste kandja, peaks saama riigiasutuste vahelised vaidlused lahendada just kohtus, mitte aga muu erimenetluskorra alusel.
2. Praegusel juhul ei saa juhinduda Tallinna Ringkonnakohtu
3. septembri
4. a otsuses asjas nr 3-19-346 võetud seisukohtadest, kuna viidatud asjas tegi SoM-le finantskorrektsiooni otsuse mitte riigiasutus, vaid eraõiguslik juriidiline isik SA Innove. SA Innove oli juriidiline isik, mitte riigiasutus. Viidatud asjas tuli SoM-l vaidluse lahendamiseks pöörduda halduskohtusse, kuna vaidluse lahendamiseks teistsugune menetluskord puudus. Vaidlused finantskorrektsiooni otsuste õiguspärasuse üle, kus poolteks pole riigiasutused, kuuluvad jätkuvalt halduskohtu pädevusse. Kui seadusandja soovib, et riigiasutused saaksid finantskorrektsiooni otsuste õiguspärasuse üle vaielda halduskohtus, on tal võimalik vajadusel selline erinorm sätestada.
5. Halduskohtu pädevuse hindamisel pole asjakohane analüüs selle kohta, kas RTK otsus võib riivata SoM-i või riigi omandiõigust. Küsimus ei seisne kaebeõiguses, vaid halduskohtu pädevuses. Määravat tähendust ei saa omistada ka SoM-i väitele, et Vabariigi Valitsus pole

§ 101lg 4 tähenduses õiguslike vaidluste lahendamiseks täpsemat korda andnud.

Viimati märgitu ei puuduta halduskohtu pädevust, vaid seda, kuidas Vabariigi Valitsusel tuleb talle esitatud õiguslik vaidlus lahendada.

1. Määruse nr 1303/2013 art 74 lg 3 sätestab, et liikmesriigid tagavad Euroopa struktuurija investeerimisfonde puudutavate kaebuste läbivaatamise tõhusa korra kehtestamise. Sellise korra ulatuse, eeskirjade ja menetluste eest vastutavad liikmesriigid vastavalt oma institutsioonilisele ja õigusraamistikule. Liidu õigus teisi norme, mis nõuaksid seda, et riigiasutus peaks saama talle adresseeritud finantskorrektsiooni otsuseid vaidlustada kohtus, sõnaselgelt ei sätesta. Viimati märgitud õigust SoM-le ei saa tuletada ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-st
2. Euroopa Liidu õiguses lähtutakse riigi ühtsest käsitusest, mis välistab riigi tuginemise nendele õigustele, millele saavad tugineda eraisikud suhtes liidu ja liikmesriikide institutsioonidega (vt Euroopa Kohtu
3. mai
4. a otsus asjas C-6/20, p-d 69– 72). Seejuures pidas ka viimati viidatud kohtuasjas kohtujurist vaidlust ebatüüpiliseks, kuna vaidluses puudus ettevõtja ning poolteks olid valitsusasutustena Sotsiaalministeerium ning SA Innove, kes tugines Rahandusministeeriumi seisukohtadele (kohtujuristi Manuel Campos Sànches-Bordona
5. jaanuari
6. a ettepanek asjas C-6/20, allmärkus 4). 6

§ 101

lg-s 3 sätestatud menetluskorra kohaldamine ei sõltu sellest, kas üks riigiasutus kontrollib teise riigiasutuse tegevuse vastavust riigisisesele või liidu õigusele. 19. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus SoM-i määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse resolutsiooni muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 7