KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Margit Vutt Otsuse tegemise aeg ja koht 15. veebruar 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-21

) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Kummagi apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti hinnanud asjas kogutud tõendeid ning kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata (

§ 654lg 6).

1. Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Kostja väidab, et temalt asenduskohustusena elatise väljamõistmiseks ei ole praegu alust, kuna hagejate ema ei ole teinud kõike endast olenevat, et hagejate isalt elatist saada. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.
3. Iseenesest on õige, et vanavanemate ülalpidamiskohustus on üksnes asenduskohustus, mis tuleb kõne alla eelkõige siis, kui lapse vanemalt ei ole võimalik lapsele ülalpidamist saada. Kuid Riigikohus on vanavanema ülalpidamiskohustust reguleerivat perekonnaseaduse (PKS) § 106 lg-t 2 tõlgendades selgitanud, et vanavanemal tekib PKS § 106 lg 2 esimese lause järgi kohustus oma lapselapsi ülal pidada mh juhul, kui ülalpidamist andma kohustatud vanemalt on ülemäära keeruline ülalpidamist saada, ja et muu hulgas on selleks olukord, kus vanemalt on elatis kohtulahendiga välja mõistetud, kuid kohtulahendi täitmine täitemenetluses ei ole viinud soovitud tulemuseni (RKTKo 3-2-1-75-11, p 18).
4. Maakohus tuvastas õigesti, et praegu on vanavanema asenduskohustuse eeldused täidetud, kuna laste isalt ei ole täitemenetluses olnud võimalik elatist saada. Asjaolu, et hagejate ema ei ole pöördunud politsei poole, ei välista kostjalt elatise väljamõistmist. Hagejad on teinud piisavalt jõupingutusi, et isalt elatist saada ja neilt ei saa asjaolusid arvestades rohkemat nõuda.
5. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ka selles, et maakohus jättis tuvastamata, kas kostja sissetulekud ja varaline seisund võimaldavad tal täita lapselaste ülalpidamiskohustust. Maakohus on oma otsuses põhjalikult analüüsinud kostja varalist olukorda ja jõudnud põhjendatult järeldusele, et kostja oleks enne seda, kui ta kogu oma vara tütrele kinkis, suutnud kummalegi hagejale maksta 50 euro suurust elatist kuus. Kostjalt 50 euro suurust elatist välja mõistes võttis maakohus õigesti arvesse seda, et kostja võõrandas oma vara menetluse vältel tasuta oma tütrele ja halvendas sellega tahtlikult oma varalist olukorda.
6. Kostja väidetel ei kinkinud ta oma vara tütrele mitte sellepärast, et vara varjata, vaid sellepärast, et ta soovib lahkuda Venemaale ja sellepärast, et tal ei ole piisavat sissetulekut, et vara ülal pidada. Väidet, et kostjal oleks ka päriselt kavas lahkuda Venemaale, ei ole kostja millegagi tõendanud. Kuna kostja andis oma vara ära tasuta, siis ei olnud tal endal järelikult vaja ka elamiseks lisaraha, kuna vastasel korral oleks ta vähemalt garaažid võõrandanud tasu eest. Samal põhjusel ei ole eluliselt usutav ka kostja väide, et tema sissetulekud on praegu nii 6 väiksed, et ta vaevu saab oma kulude kandmisega hakkama. Kui inimesel on vaja elamiseks lisaraha, siis ta ei kingi oma vara ära.
7. Kostja on menetluses läbivalt tuginenud ka sellele, et kogu tema ja tema abikaasa vara pidi abikaasade vastastikuse testamendi järgi saama endale nende tütrepoeg ja seega võis kostja selle juba eluajal kinkida oma tütrele. Ringkonnakohus selgitab, et testament on korraldus surma puhuks (pärimisseaduse § 19 lg 1) ja iseenesest ei ole pärandajal keelatud oma vara eluajal käsutada. Kuid kui pärandaja peab eluajal täitma alaneja sugulase ülalpidamiskohustust, siis ei saa tema pärijatel olla kindlust, et testamendi tegemise ajal olemasolev pärandaja vara säilib samasuguses koosseisus kuni pärandaja surmani. Seega ei saa vara tasuta tütrele võõrandamist õigustada asjaolu, et kostja ja tema abikaasa olid teinud vastastikuse testamendi ja määranud selles üleelanud abikaasa järel pärijaks oma tütrepoja.
8. Iseenesest on õige kostja väide, et korteri arvel ei saaks ta elatist tasuda, kuna korter on kostja elukoht. Küll aga on kostja kinkinud oma tütrele ka kaks garaaži, mille väärtus on asjas tõendina esitatud müügikuulutuste (II kd, tl 85) järgi keskmiselt 6000–8000 eurot. Hageja I saab 18-aastakses
9. a märtsis ja hageja II
10. a juunis. Hagi on esitatud
11. a juunis Arvestades maakohtu otsusega välja mõistetud elatise suurust ja maakohtu otsuse järgi kummalegi hagejale nende täisealiseks saamiseni maksmisele kuuluvat elatist (hagejale I ca 11 × 12 × 50 = 6600 ja hagejale II ca 14 × 12 × 50 = 8400 eurot), on võimalik järeldada, et kõnealuse vara arvel oleks kostja saanud hagejaid ülal pidada. Kostja on menetluses ka avaldanud, et ta kinkis garaažid ära, kuna tal ei olnud neid enam vaja. Sellises olukorras ja arvestades, et kostjal on abi vajavad lapselapsed, saanuks kostja talle mittevajaliku vara tasu eest võõrandada ja saadud raha arvel hagejatele elatist maksta. Kokkuvõttes leidis maakohus ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et kostja ei saa menetluse vältel enda varatuks muutmisega vabaneda hagejate ülalpidamise kohustusest, kui ta enne enda varatuks muutmist oleks suutnud seda kohustust täita.
12. Eeltoodud põhjusel ei ole praegu olulised ka kostja väited, et maakohus võttis tema tulude ja kulude võrdlemisel arvesse mittevõrreldavad andmed ja et maakohus lähtus kuludest, mis kostjal olid siis, kui ta veel töötas, ja võrdles neid kostja tuludega pärast töötamise väidetavat lõpetamist. Lisaks nõustub ringkonnakohus hagejatega, et kostja ei ole ka tõendanud, et tema kulud oleksid pärast töötamise lõppu teistsugused kui need, mis ta avaldas menetluse alguses ehk ajal, mil ta veel töötas. Üksnes Coop Panga konto
13. a väljavõttest (II kd, tl 111–113) ei saa kulutuste vähenemist järeldada ja lisaks nähtub sellest väljavõttest, et kostja maksab iga kuu kontole sularaha.
14. Kostja väited, et ta ei ole tegelikult tütrele kingitud korteri kulusid kandnud ega autole kütust ostnud, ei anna samuti alust tema kaebust rahuldada ega muuda ebaõigeks maakohtu otsuse lõppjäreldust, et kostja oleks vähemalt oma muu (ja kostja enda väidetel talle mittevajaliku) vara arvel suutnud hagejatele elatist maksta, kui ta ei oleks seda ära kinkinud.
15. Kostja arvates leidis maakohus ekslikult, et kostja töötab endiselt XXXXX ka pärast
16. novembrit
17. Ringkonnakohtu arvates tuvastas maakohus asjas kogutud tõendite põhjal õigesti, et faktiline töösuhe jätkus ka pärast seda kuupäeva. Õiguslikult võiks töösuhte olemasolu tõesti kinnitada eelkõige tööleping või kanne töötamise registris, kuid praegusel juhul ei ole tegu õiguslikult vormistatud töösuhtega, vaid faktilise olukorraga ja seega ei saa nende tõenditega töötamist tõendada, kuna kostja ongi soovinud oma tegelikku olukorda varjata. Tsiviilkohtumenetluses ei ole ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu (

§ 232

lg 2), mis tähendab, et faktilise töösuhte jätkumist said hagejad tõendada kõigi lubatud tõenditega. Maakohus luges olemasolevate tõenditega õigesti tõendatuks, et kostja jätkas faktiliselt töötamist ka pärast seda, kui tema töösuhe oli formaalselt lõppenud. See, et kostja kontole ei ole tasu makstud, ei ole oluline, kuna eelduslikult makstakse töösuhte varjamisel ka 7 tasu teise isiku kaudu. Maakohus tuvastas, et kostja oli ka

1. a õppeplaanis märgitud ürituste vastutatavaks pedagoogiks ja et ta oli koos tööajaga märgitud veel ka üheksa kuud pärast töösuhte lõppu klubi veebilehel õpetajana. Kostja väide, et see oli nii üksnes põhjusel, et veebilehe andmed olid uuendamata, ei ole eluliselt usutav. Lisaks on hagejad esitanud sõnumivahetuse, kust samuti nähtub, et kostja oli klubis õpetaja ka pärast töösuhte lõppu.
2. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et maakohus pidanuks asjas tõendina esitatud Viru Ringkonnaprokuratuuri ja Riigiprokuratuuri määrustest järeldama, et kostja ei jätkanud pärast töölepingu lõpetamist faktilist töötamist. Viidatud tõenditest nähtub, et hagejate esindaja on pöördunud kuriteoteatega prokuratuuri poole ja leidnud, et kostja võib olla pannud toime kelmuse. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatest ei nähtu, et prokurauur oleks tuvastanud, et kostja ei ole oma vara varjanud või et ta ei tööta faktiliselt edasi oma endisel töökohal. Sellest nähtub üksnes, et prokuratuuri hinnangul ei ole esitatud avalduses toodud asjaolusid, mille põhjal saaks kostja tegevust pidada karistusseadustikus ettenähtud kelmuseks ja seda põhjusel, et kelmuse koosseisuline tunnus on pettuse mõjul tehtud varakäsutus, kuid hagejad ei ole sellist varakäsutust teinud (st nad ei ole oma nõudest kostja vastu loobunud).
3. Kokkuvõttes ei ole eeltoodud põhjustel alust kostja apellatsioonkaebust rahuldada.
4. Hagejate apellatsioonkaebuse keskne väide on, et maakohus oleks pidanud asjaolusid ja tõendeid arvestades mõistma kummagi hageja kasuks välja mitte 50 euro suuruse elatise, vaid seadusest tuleneva miinimumelatise. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega.
5. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid, arvestanud kostja kulusid, tulusid ja vara, ning kokkuvõttes põhjendatult leidnud, et kostjalt tuleb kummagi hageja kasuks välja mõista 50 euro suurune elatis.
6. Hagejad heidavad maakohtule ette ka seda, et nad ei saa aru, kuidas maakohus jõudis järeldusele, et kummalegi hagejale väljamõistetav elatis peab olema just 50 eurot kuus. Ringkonnakohus nõustub, et maakohtu otsuses ei ole täpseid arvutuskäike, kuid igal juhul oli põhjendatud mõista hagejate kasuks välja miinimumelatisest väiksem elatis, kuna kostja varaline seis ei võimaldaks miinimumelatist tasuda. Samas tuleb arvestada, et elatisesumma täpne väljaarvutamine olekski käesolevas asjas keeruline.

§ 233

lg 2 võimaldab kohtul selles olukorras teha otsuse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Seda põhimõtet arvestades on maakohus mõistnud välja mõistlikus suuruses elatise.

1. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjust rahuldada ka hagejate apellatsioonkaebust ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata.
2. Kuna nii hageja kui ka kostja apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, tuleb menetluskulud apellatsiooniastmes jätta poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt