Obsah (16)

§ 430§ 663§ 657§ 654§ 432§ 238§ 209§ 168§ 174§ 176§ 175§ 177§ 371§ 372§ 178§ 698

K O HTU MÄ Ä RUS Kohus Kohtukoosseis Tartu Ringkonnakohus Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 15. detsember 2022 Tsiviilasja number 2-20-6158 Tsi

) § 371 lg 2 p-st 2, mis sätestab, et kohus võib jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Maakohus leidis, et esitatud avaldusega ei ole võimalik avaldaja taotletavat eesmärki saavutada, sest

§ 430

lg 8 kohaselt saab kompromissi tühistada või selle tühisusele tugineda üksnes sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga kompromissi kui täitedokumendi alusel toimuva täitemenetluse raames, kuid avaldaja ei ole enda dokumendis tuginenud sellele, et ta oleks kompromissi kinnitamise määruse alusel käimasolevas täitemenetluses võlgnik. Maakohus selgitas täiendavalt, et kuna pärandaja oli teinud testamendis avaldaja kasuks annakukorralduse, mitte nimetanud avaldajat pärijaks, ei ole avaldaja pärandaja üldõigusjärglane, kes oleks saanud pärandaja asemel menetlusse astuda. Avaldajal ei ole ka õigust nõuda kompromissi kinnitamise määruse tühistamist. Küll tulevad kõne alla avaldaja annaku täitmise nõue Ü. Liiva vastu või muud nõuded Ü. Liiva kui kaaspärija või Wiereri kui kaasomaniku vastu. Kompromissi kinnitamise määrusel on toime üksnes Ü. Liiva ja Wiereri vahelistes suhetes, mis avaldajat ei seo. Kui avaldaja on kantud kinnistusraamatusse ühisomanikuna kui varemsurnud abikaasa H. Liiva kaaspärija, siis tema nõusolekuta kinnistusraamatu kandeid muuta ei saa. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha asjas uus määrus, millega võtta avaldus menetlusse ning tühistada kompromissi kinnitamise määrus, sest kohus tugines kompromissi kinnitamise määrust tehes Ü. Liiva välja toodud eksitavatele asjaoludele. Avaldaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et annakukorraldus ei tekita üldõigusjärglust ning leiab, et pärimismenetlus ei olnud kompromissi kinnitamise ajaks lõpule viidud ja pärand avanes alles
2. augustil
3. Kompromissi kinnitamise määrus tugineb ekslikele asjaoludele, sest hiljemalt
4. aastal sai Ü. Liiv teada, et avaldajal on H. Liiva pärijana kinnisasja mõttelisele osale õigused. Valeandmete esitamise tõttu Ü. Liiva poolt on avaldaja jäetud ilma tema seadusjärgsest pärandiosast. Avaldajat ei olnud kaasomandi lõpetamise hagist nõuetekohaselt teavitatud.
5. Ü. Liiv leiab, et avaldus on perspektiivitu ja maakohus jättis selle põhjendatult menetlusse võtmata, sest avaldaja ei ole pärandaja üldõigusjärglane ega oleks saanud seetõttu pärandaja asemel varasemasse menetlusse astuda. Ü. Liiv on pärandaja ainupärija. Isegi kui kohus oleks pidanud varasemas menetluses avaldaja rahalise annakunõude tõttu menetlusse kaasama, on avaldaja jaoks möödunud tähtaeg kompromissi kinnitamise määruse peale 3 teistmisavalduse esitamiseks. Määruskaebuses väljanõudmiseks tuleb jätta rahuldamata. esitatud avaldaja taotlus tõendite
6. Wierer leiab, et maakohus keeldus põhjendatult avalduse menetlusse võtmisest, avaldaja määruskaebus on alusetu ning see ei anna alust maakohtu määrust muuta. Avaldajal on tõenäoliselt õigus nõuda enda kajastamist kinnistusraamatus kinnisasja ½ suuruse kaasomandiosa ühisomanikuna, kuid mitte kompromissi kinnitamise määruse tühistamist. Avaldaja taotlus tõendite väljanõudmiseks tuleb jätta rahuldamata.
7. Maakohus võttis avaldaja määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

§ 663lg 5 kohaselt läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657lg 1 p 1 ja § 659 kohaselt jätta muutmata ja avaldaja määruskaebus rahuldamata.

Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning

§ 654

lg 6 ja § 659 kohaselt neid ei korda, kuid märgib vastusena määruskaebuse väidetele järgmist. 8. Avaldaja vaidlustab maakohtu avalduse menetlusse võtmisest keeldumise määrust eelkõige põhjusel, et ta arvab, et ta on kostja valeväidete tõttu kaotanud seadusjärgse pärimisõiguse ning muu hulgas ilma jäetud võimalusest rääkida kaasa vaidlusaluse kinnisasja kaasomandi lõpetamise viisi osas. Ringkonnakohus märgib, et avaldaja arvamus on ebaõige ning põhineb ekslikul arusaamal materiaalõigusest. Maakohus leidis põhjendatult, et avaldaja ei saa kompromissi kinnitamise määrust vaidlustada, sest kompromissi kinnitamise määrust saab

§ 430

lg 8 järgi vaidlustada vaid hagiga sissenõudja vastu täitemenetluses, praegusel juhul aga täitemenetlust ei toimu. Ringkonnakohus rõhutab, et avaldaja õiguste kaitseks ei ole kompromissi kinnitamise määruse vaidlustamine ka vajalik. Avaldajat ei ole seadusjärgsest pärandist ilma jäetud, samuti ei ohusta kaasomandi lõpetamiseks sõlmitud kompromiss ühelgi viisil avaldaja õigusi. Maakohus püüdis avaldajale eeltoodut ka selgitada, samuti juhtida tähelepanu normidele, mis avaldaja õigusi tagavad. Ringkonnakohus selgitab edasiste tarbetute kaebuste vältimiseks avaldajale täiendavalt õiguslikku olukorda, eeldades seejuures avaldaja välja toodud asjaolude (tegeliku elu sündmuste) õigsust.

1. Avaldaja välja toodud asjaolude õigsust eeldades kuulus vaidlusaluse kinnisasja ½ suurune mõtteline osa Wiererile ning teine kinnisasja ½ suurune mõtteline osa kuulus tõenäoliselt pärandaja (L.-H. Liiv) ja tema varemsurnud abikaasa H. Liiva ühisvara hulka. Mõlemad abikaasad on praeguseks surnud ning abikaasade eluajal tõenäoliselt nende ühisvara hulka kuulunud ½ suurune mõtteline osa kuulub praeguseks pärandaja ja varemsurnud abikaasa pärijatele. Avaldaja andmetel suri esmalt H. Liiv, kelle pärijad olid pärandaja, avaldaja ja Ü. Liiv ⅓ suurustes osades. Nii hakkas kinnisasja ½ suurune kaasomandiosa kuuluma pärandajale, avaldajale ja Ü. Liivale (kui H. Liiva pärijatele) ühisomanikena (pärandaja ⅙, avaldaja ⅙ ja Ü. Liiv ⅙ väärtusest). Lisaks kuulus pärandajale tema enda (kui abikaasa) ½ ühisomandi väärtusest. Hiljem suri pärandaja ja tema osa päris omakorda ainupärijana Ü. Liiv. Kinnisasja ½ suurune kaasomandiosa hakkas pärandaja surma järel kuuluma vaid avaldajale ja Ü. Liivale ühisomanikena ning muutus väärtuseline osakaal (Ü. Liiv ⅚ (⅙ + (½ + ⅙)) ja avaldaja ⅙ väärtusest). 4
2. Ringkonnakohus selgitab, et eeltoodut arvestades ja avaldaja märgitud asjaolude õigsust eeldades, on avaldaja ja Ü. Liiv seega pärandaja ja tema varemsurnud abikaasa pärijatena kinnisasja ½ suuruse kaasomandiosa ühisomanikud. Avaldaja on ühisomanik H. Liiva pärijana ning Ü. Liiv on ühisomanik nii H. Liiva kui ka pärandaja pärijana. Avaldaja seisukoht, et ta on annakusaajana pärandaja üldõigusjärglane, on ebaõige. Ü. Liiv ei ole avaldaja poolt väidetud valeandmeid esitanud, vaid avaldajal on ekslik arusaam materiaalõigusest. Annakusaajal on pärija vastu üksnes võlaõiguslik nõue annakueseme üleandmiseks, kuni annaku täitmiseni on annakueseme omanik pärija kui üldõigusjärglane, kellele on pärimise teel pärimisseaduse (PärS) § 130 lg 1 kohaselt üle läinud kõik pärandaja õigused ja kohustused (vt Riigikohtu
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-18277/79, p 16.7).
5. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi avaldaja on kinnisasja ½ suuruse kaasomandiosa ühisomanik, ei ole ta seda mitte pärandaja pärijana, vaid üksnes H. Liiva pärijana. Pärandaja pärija on vaid Ü. Liiv, sest tema oli testamendis nimetatud ainupärijaks, avaldaja oli nimetatud vaid annakusaajaks. Ü. Liiva tegevus pärandaja pärijana ei saanud kuidagi kahjustada avaldaja positsiooni H. Liiva pärijana. Kuna avaldaja ei olnud pärandaja pärija, vaid Ü. Liiv oli pärandaja ainupärija, leidis maakohus põhjendatult, et pärandaja asemel sai menetlusse astuda Ü. Liiv. Avaldajal ei olnud õigust pärandaja asemel menetlusse astuda, sest ta on H. Liiva, mitte pärandaja pärija.
6. Asjaolust, et avaldaja varasemas menetluses ei osalenud, ei tulene talle aga kahjulikke tagajärgi. Nagu maakohus avaldajale ka selgitas, ei tulene Ü. Liiva ja Wiereri vahel sõlmitud kompromissi kinnitamise määrusest avaldajale õiguslikke tagajärgi. Avaldaja ei olnud menetlusosaline kaasomandi lõpetamise vaidluses, kus kompromissi kinnitamise määrus tehti. Kompromissi kinnitamise määrus on

§ 432ja § 457 lg 1 kohaselt aga kohustuslik vaid menetlusosalistele.

Kuna kompromiss ei ole avaldajale siduv, puudub tal nii õigus kui ka vajadus kompromissi kinnitamise määrust vaidlustada. Ü. Liiv (kui pärandaja pärija) ja Wiereri vahel sõlmitud kompromissi kinnitamise määrus ei mõjutanud ega halvendanud avaldaja (kui H. Liiva pärija) positsiooni kinnisasja ½ suuruse kaasomandiosa ühisomanikuna.

1. Kui avaldaja on nõus sellega, et kinnisasi jagatakse kolmeks eraldi kinnistuks, on avaldajal mõistlik pöörduda Ü. Liiva ja Wiereri poole, et nendega kinnisasja jagamise tingimusi arutada. Otstarbekas on kokku leppida, et osa kinnisasjast jäetakse avaldaja õiguste katteks, mis tal on H. Liiva pärijana ja pärandaja annakusaajana (⅙ kinnisasja ½ kaasomandiosa väärtusest + 25% ½ kaasomandiosa potentsiaalsest müügihinnast) või makstakse talle selles ulatuses hüvitist. Ringkonnakohus rõhutab, et kui Ü. Liiv ja Wierer soovivad kaasomandi lõpetada kinnisasja jagamisega kolmeks eraldiseisvaks kinnistuks, on tegemist kinnisasja käsutamisega. Kinnisasja käsutamiseks on Ü. Liival ja Wiereril PärS § 148 lg 1 järgi vaja avaldaja nõusolekut, sest avaldaja on kinnisasja ½ suuruse kaasomandiosa ühisomanik. Ilma avaldaja nõusolekuta Ü. Liiv ja Wierer kinnisasja kolmeks jagada ega selle tarbeks kinnistusraamatu kandeid muuta ei saa.
2. Avaldaja esitas määruskaebuses taotluse nõuda välja taasesitatavas vormis tõendid, et Ü. Liiv ja maakohtu kohtunik teatasid avaldajale käimasolevast kohtumenetlusest ja avaldaja keeldus kohtumenetluses osalemast. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja taotlus tuleb jätta rahuldamata, sest see on asja lahendamise seisukohalt

§ 238lg 1 mõttes asjakohatu.

Ringkonnakohus juhtis eespool tähelepanu sellele, et avaldaja enda esitatud asjaolude õigsust eeldades, ei ole ta pärandaja üldõigusjärglane, seega kohus ei pidanud teda varasemasse 5 menetlusse kaasama ning avaldajal ei olnud ka õigust

§ 209lg 1 kohaselt pärandaja asemel menetlusse astuda.

Lisaks nähtub avaldaja enda väidetest (määruskaebuse p 22.1), et selliseid tõendeid eelduslikult ei ole olemas. Asja materjalid ei anna alust vastupidisteks järeldusteks. Samas peaks isik, kes taotleb, et kohus nõuaks dokumendi välja teiselt isikult,

§-st 278 tulenevalt taotluses märkima, miks ta arvab dokumendi olevat selle isiku käes. Avaldaja ei ole selliseid põhjendusi taotluses esitanud. 15. Avalduse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad menetluskulud

§ 168lg 1 järgi avaldaja kanda.

Kuna tegemist on menetlust lõpetava määrusega ning maakohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vaid seetõttu, et ta küsis vastustajate seisukohta alles määruskaebuse menetlemisel, määrab ringkonnakohus

§ 174kohaselt kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse.

15.1. Vastustaja Ü. Liiv esitas menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palub välja mõista menetluskuludena 480 eurot (käibemaksuta) nelja tunni osutatud õigusabi eest 120 euro suuruse tunnihinnaga. Ü. Liiva esindaja on kinnitanud, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtuasjaga (

§ 176lg 5).

15.2. Vastustaja Wierer esitas menetluskulude kindlaksmääramise taotluse, milles palub välja mõista menetluskuludena 312 eurot 50 senti (sh käibemaks) 2 tunni 5 minuti osutatud õigusabi eest 125 euro suuruse tunnihinnaga (lisandub käibemaks). Vastustaja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane (

§ 174

lg 10) ning kõik kulud on kantud seoses käesoleva asja menetlusega (

§ 176lg 5).

15.

1. Avaldaja ei ole vastustajate menetluskulude nimekirjades osas seisukohta esitanud. 15.
2. Riigikohus on selgitanud, et

§ 175

lg 1 järgi mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses, tehes kaalutlusotsuse lähtudes eelkõige õigusabile kulunud ajast ja asja keerukusest. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinda, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 220-114596/21, p 11;
3. aprilli
4. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324/42, p 17). Vastustaja Ü. Liiva esindaja tunnitasu määr on olnud 120 eurot, mida on kohtupraktikas peetud mõistlikuks (vt nt Riigikohtu
5. veebruari
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Wiereri esindaja tunnitasu määr on 125 eurot (lisandub käibemaks), mida ringkonnakohus peab samuti põhjendatud ja vajalikuks. See ei ületa sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 15.
7. Ringkonnakohus leiab, et kuigi avaldaja esitatud avaldus on õiguslikult perspektiivitu ning maakohus keeldus põhjendatult selle menetlusse võtmisest, on avaldaja menetluslik taotlus ebatüüpiline ning eeldab seisukoha kujundamiseks enda kurssi viimist varasemate asjaolude ja õigusliku olukorraga. Eeltoodut arvestades, leiab ringkonnakohus, et kuigi vastustajate seisukohad olid üsna lühidad, on asja ebatüüpilisust arvestades põhjendatud ajakulu vastuse koostamise ja kliendiga nõupidamise eest mitte rohkem kui kolm tundi. Wiereri taotluses märgitud menetluskulude nimekirja koostamise ja esitamise põhjendatud kulu on 15 minutit.
8. Eeltoodut arvestades, tuleb avaldajalt Ü. Liiva kasuks välja mõista

§ 175

lg 1 mõttes põhjendatud ja vajaliku kuluna kolme tunni eest 120 euro suuruse tunnitasuga 360 eurot. 6 Kuna Ü. Liiva ei ole

§ 174

lg 10 mõttes kinnitanud, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, tuleb tema kasuks menetluskulud välja mõista käibemaksuta (vt ka Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-16519/61, p 15).
3. Avaldajalt tuleb Wiereri kasuks välja mõista

§ 175

lg 1 mõttes põhjendatud ja vajaliku kuluna kahe tunni eest 125 euro suuruse tunnitasuga 250 eurot. Wierer on

1. detsembri
2. a menetluskulude nimekirjas küll märkinud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, kuid Maksu- ja Tolliameti andmete põhjal (kättesaadav: https://apps.emta.ee/saqu/public/kmkrnr) on Wierer alates
3. detsembrist 2002 käibemaksukohustuslasena registreeritud. Käibemaksukohustuslase number on EE
4. Wierer ei ole märkinud, et ta ei saaks muul põhjusel kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega tuleb menetluskulud ka Wiereri kasuks välja mõista käibemaksuta. Ringkonnakohus märgib vastustaja Wierer taotlusel, et avaldaja peab tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

§ 177

lg 4 järgi viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. 18. Ringkonnakohus selgitab, et käesoleva määruse peale võib osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu määruse, millega maakohus keeldus avalduse menetlusse võtmisest

§ 371

lg 2 p 2 alusel ja jättis menetluskulud avaldaja kanda, avaldaja esitada määruskaebuse Riigikohtule

§ 372lg 5 alusel.

Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise peale võivad avaldaja ja ka vastustajad esitada määruskaebuse

§ 178lg 2 alusel Riigikohtule.

Määruskaebuse esitamise tähtaeg on

§ 698

lg 2 kohaselt 15 päeva määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates. (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks 7 (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest