Obsah (5)

§ 141§ 65§ 54§ 76§ 75

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 7. märts 2023, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-9229 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas Kohtukoosseis Vaidl

§ 141

lg 2 p 2 järgi 9 aasta vangistusega, mida suurendati

§ 65

lg 2 alusel Viru Maakohtu 27.05.2013 kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (2 kuud 20 päeva vangistust) ning mõisteti S. Tsaplinile liitkaristuseks 9 aastat 2 kuud 20 päeva vangistust.

§ 65

lg 1 alusel liideti otsusega mõistetud karistus Viru Maakohtu 04.01.2018 kohtuotsuse alusel mõistetud karistusega (1 aasta 11 kuud 26 päeva vangistust) ning mõisteti S. Tsaplinile liitkaristuseks, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, 10 aastat vangistust. Arvati liitkaristusest maha Viru Maakohtu 04.01.2018 kohtuotsuse alusel ärakantud karistus (2 kuud vangistust) ning mõisteti S. Tsaplinile lõplikuks karistuseks 9 aastat 10 kuud vangistust. 1.1. Tartu Ringkonnakohtu 02.10.2019 otsusega tühistati osaliselt maakohtu otsus, sh S. Tsaplinile

§ 141

lg 2 p 2, § 65 lg 2 ja § 65 lg 1 järgi mõistetud karistuse ning lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas. Uue otsusega mõisteti S. Tsaplinile süüdistuses

§ 141

lg 2 p 2 järgi karistuseks 7 aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 27.05.2013 kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o 2 kuud 20 päeva vangistust, ning mõisteti S. Tsaplinile liitkaristuseks 7 aastat 2 kuud 20 päeva vangistust.

§ 65

lg 1 alusel liideti käesoleva otsusega mõistetud karistus Viru Maakohtu 04.01.2018 kohtuotsuse alusel mõistetud karistusega – 1 aasta 11 kuud 26 päeva vangistust – ning mõisteti S. Tsaplinile liitkaristuseks, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 8 aastat vangistust. Arvati liitkaristusest maha Viru Maakohtu 04.01.2018 kohtuotsuse alusel ärakantud karistus – 2 kuud vangistust – ning mõisteti S. Tsaplinile lõplikuks karistuseks 7 aastat 10 kuud vangistust. 1.

1. Karistuse kandmise aja algus 28.02.2019 ja lõpp 28.12.
3. Tartu Maakohtu 10.02.2023 määrusega jäeti S. Tsaplin ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata. Formaalsed eeldused – nõutud osa karistusest on kantud, elukoha olemasolu ja elektroonilise valve kohaldamise nõuded – on täidetud. Täitmata on materiaalsed eeldused. 2.
4. S. Tsaplinil on kolm kehtivat kriminaalkaristust, vangistuses viibib ta teist korda. Hetkel kannab ta karistust grupis toime pandud vägistamise eest. Varasemalt on toime pannud ka röövi katse. Kuriteo toimepanemise ajendiks on olnud puudulik probleemide lahendamise oskus, mõjutatavus, mõtlematus oma tegude tagajärgede osas, lisaks ka seksuaalne motiiv ja soodusteguriks alkoholi kuritarvitamine. 2.
5. S. Tsaplin on Vene Föderatsiooni kodanik ja on ise esitanud taotluse elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. PPA on 22.08.2022 otsusega tunnistanud S. Tsaplini pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks. Lahkumisettekirjutus koostatakse vahetult enne vanglast vabanemist. Seega puudub S. Tsaplinil seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks peale vangistusest vabanemist. 2.
6. Maakohus luges positiivseks, et S. Tsaplin on vangistuses töötanud, tal ei ole olnud probleeme vanglaametnikega suheldes, tal on toetavad lähedased ja elukoht. Küll rõhutas maakohus, et elamiskoha olemasolu ning toetavate lähedaste olemasolu oli S. Tsaplinil ka varasemalt, kuid see ei hoidnud ära kuritegude toimepanemist. Järelikult ei ole S. Tsaplini vabanemisjärgsed elutingimused tema ennetähtaegse vabastamise üle otsustades määrava tähtsusega. Riski maandavaks ei ole enamasti põhjust lugeda neid tegureid, mis olid olemas ka kuritegude toimepanemise ajal. 2.
7. S. Tsaplin on toime pannud mitmed eriliigilised kuriteod, mille eest kannab pikaajalist liitkaristust. Vangla esitatud materjalidest nähtuvalt ei saa S. Tsaplini käitumist vangistuses paraku heaks pidada. Kuigi kinnipeetaval ei ole hetkel ühtegi kehtivat distsiplinaarkaristust, viibis kinnipeetav ajavahemikul 03.12.2021-21.01.2022 eraldatud lukustatud kambris selle eest, et oli seotud osakonnas toimunud intsidendiga, mille käigus loobiti kaaskinnipeetava kambrisse vedelikke ning ähvardati kaaskinnipeetavat. Lisaks on S. Tsaplin keeldunud riigikeele õppima asumisest. Taasühiskonnastavates tegevustes pole kinnipeetav osalenud, sest ei oska riigikeelt. S. Tsaplin omab rahalisi nõudeid summas 8476 eurot, mille kohta on tunnistanud, et ei kavatse maksenõudeid tasuda, kuna ei jää Eestisse elama. Kui Eestisse elama jäetakse, siis maksaks ära. Eelnev ilmestab selgelt S. Tsaplini suhtumist kehtestatud reeglitesse ja korda. Kui kinnipeetaval on raskusi korra järgimisega isegi range järelevalve tingimustes, ei ole alust arvata, et ta võiks seaduskuulekalt vabaduses toime tulla. Käesolev karistus ei ole talle piisavat distsiplineerivat mõju avaldanud. 2.
8. Kuigi kinnipeetava puhul esineb ka positiivseid asjaolusid nagu perekonna toetus ja kindel elukoht vabaduses, siis arvestades tema varasemat elukäiku, käitumist vangistuses ja suhtumist kehtivasse õiguskorda, saab uute kuritegude toimepanemise riski pidada siiski suureks. S. Tsaplinil tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses, kus ta saab edasise korrektse käitumise ja individuaalse täitmiskava eduka täitmisega tõestada, et väidetavad muudatused tema suhtumises on püsivad. 2 Määruskaebus
9. Tartu Maakohtu 10.02.2023 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu S. Tsaplin, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ning asja uueks arutamiseks maakohtule saatmist teises kohtukoosseisus. Alternatiivselt taotleb S. Tsaplin, et tühistatakse maakohtu määrus ning tehakse uus kohtulahend, millega vabastatakse süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt, jäetakse KrMS § 426 lg 3 alusel kohaldamata käitumiskontroll ning saadetakse süüdimõistetu välja kodakondsusjärgsesse päritoluriiki. Lisaks palutakse kaaluda käitumiskontrolli asemel lisakaristusena

§ 54alusel sissesõidukeelu kehtestamist kohtu poolt määratud tähtajaks. 3.1. Maakohus ei lahendanud S. Tsaplini taotlust Kr

MS § 426 lg 3 alusel käitumiskontrolli kohaldamisest loobumist ning tema riigist väljasaatmist. PPA rahuldas 22.08.2022 S. Tsaplini taotluse osaliselt elamisloa tühistamiseks. Süüdimõistetu leiab, et maakohus ei ole lähtunud EN suunistest liikmesriikidele ega justiitsministeeriumi arengukavas toodust. S. Tsaplin toob välja, et ta andis nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks vaid tingimusel, et nõusolek on vältimatult vajalik dokumentide ettevalmistamise menetluse algatamiseks. 3.

1. Nii vangla kui ka prokuratuur toetasid tema ennetähtaegset vabastamist tingimusel, et kohus jätab KrMS § 426 lg 3 alusel käitumiskontrolli kohaldamata ning S. Tsaplin saadetakse riigist välja. Maakohus vaatas läbi asja süüdimõistetu tegelikku tahet moonutades. Riigist väljasaatmist ei ole arutatud. 3.
2. S. Tsaplin leiab, et maakohus määruses puuduvad põhjendused ning läbi on vaadatud midagi, mida ta ei ole üldse taotlenud. Järeldused lähtuvad valedest ja alusetutest eeldustest, mõttekäik on vasturääkiv. Süüdimõistetu viitab oma mõttekäigu kinnituseks Viru Maakohtu 02.05.2017 lahendile asjas nr 1-10-
3. Julgeolekuabinõude kohaldamise asjas oli S. Tsaplin tunnistaja ning leiab, et viibis alusetult lukustatud kambris. Samuti on alusetud viited sellele, et süüdimõistetu on keeldunud eesti keele omandamisest. VangS § 34 lg 4 seletuskirja kohaselt ei ole põhjendatud õpetada eesti keelt kinnipeetavale, kes karistuse kandmise järgselt kohe Eestist välja saadetakse. Individuaalse täitmiskava läbimine ei ole võimalik, kuna vangla ei vii programme läbi vene keeles. 3.
4. Määrusest puuduvad kaalutlused ja motiveering. Süüdimõistetu ei saa aru, miks teda on määratud rehabilitatsioonikeskusesse, kui tema soovib väljasaatmist. S. Tsaplinil ei ole korrarikkumisi range järelevalve tingimustes, tal puuduvad distsiplinaarkaristused. Arengud, mis on aset leidnud senise vangistuse käigust positiivses suunas, annavad piisava aluse uskuda, et süüdimõistetu soovib hoiduda ja suudab hoiduda edasisest igasugustest rikkumistest vabaduses ehk sekkumised on täitnud oma eesmärgi. Positiivset arvesse võetud ei ole. Kuigi seda määruses otsesõnu kirjas ei ole, domineerib ikkagi nn ühiskondlik kättemaks. Kohus on jätnud arvestamata ka varasemad analoogiad. S. Tsaplinil on Venemaal toetavad lähedased, kes tagavad töö ja ta soovib lõpetada hariduse omandamise. Süüdimõistetu kahetseb oma tegu siiralt. Ta soovib vabaneda ringkonnast, kellega teo toime pani – vabatahtlikult lahkub Eestist. Kohtul on võimalik kohaldada KrMS § 426 lg 3 ja

§ 54lg 1 ja § 55 lg 2.

Maakohus ei ole põhjendanud, milline ohuprognoos annab aluse küllaldaselt arvata, et S. Tsaplin jätkab vabaduses ja uues ümbritsevas keskkonnas kuritegude toimepanemist. Maakohtu määrus on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mis peaks kaasa tooma maakohtu määruse tühistamise. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ning määruskaebus jääb edutuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu esitatud määruskaebusest, miks maakohtu järeldused on valed ning see ei too kogumis kaasa S. Tsaplini ennetähtaegset vabastamist. 3 Määruskaebus koosneb paljuski emotsioonidest, sest süüdimõistetu ei ole rahul maakohtu määrusega. See üksnes määruse tühistamist ega muud alternatiivselt taotletut endaga kaasa ei too.
2. Vastuseks süüdimõistetu seisukohale, et maakohus ei ole arvestanud vangla ega prokuröri seisukoha, mis toetavad süüdimõistetu vabastamist ilma käitumiskontrollita, märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohtul oleks tulnud küll nende arvamuste osas seisukoht kujundada, kuid selle tegemata jätmine ei anna kaalu S. Tsaplini ennetähtaegseks vabastamiseks. Süüdimõistetu vabastamiseks ei anna alust vangla subjektiivne arvamus, kas ta toetab või ei toeta süüdimõistetu vabastamist. Arvamus eeldab, et see on millegagi põhjendatud, aga vangla iseloomustuses toodust selline põhjendus ei nähtu. Isegi kui selliseks põhjenduseks lugeda iseloomustuse samas alapunktis toodud riskiprotsente, siis ka need ei kuulu on põhjendamatuse tõttu arvestamisele. Tutvudes prokuratuuri arvamusega nähtub, et prokuratuur ei toeta süüdimõistetu vabastamist ning põhjendab seda sellega, et kuna S. Tsaplini elamisluba on tühistatud, siis puuduvad süüdimõistetul võimalused sotsiaalsüsteemile ning negatiivne on süüdimõistetu isik ja toimepandud kuriteod. Küll on prokurör lõpetuseks märkinud, et juhul, kui kohus otsustab siiski S. Tsaplini vanglast tingimisi enne tähtaega vabastada, siis prokurör toetab isiku riigist väljasaatmist ja loobumist isiku suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest KrMS § 426 lõike 3 alusel. Nimetatud alternatiiv aga ei kuulu kohaldamisele, kui täitmata on ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused.
3. See, et isikul puudub kehtiv elamisluba ning tema suhtes on PPA 22.08.2022 otsusega nr 15.3-3.4/583-2 tunnistatud kehtetuks pikaajalise elaniku elamisluba ning lahkumisettekirjutus koostatakse vahetult enne vanglast vabastamist, ei tähenda seda, et kui isiku suhtes esitatakse materjalid ennetähtaegse vabastamise küsimuse arvutamiseks, tuleks ta sel põhjusel automaatselt ennetähtaegselt vabastada. Seda seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus oma 12.09.2022 määruses asjas nr 1-15-
4. Viidatud lahendi punktis 13 on kõrgem kogus märkinud, et ühtlasi jagab kolleegium ringkonnakohtu seisukohta, et KrMS § 426 lg-s 3 sätestatu ei anna alust jätta

§ 76lg-t 4 kohaldamata.

Teisisõnu tähendab see seda, et juhul, kui ei ole täidetud

§ 76

lg-st 4 tulenevad ennetähtaegse vabastamise eeldused, ei saa isikut vabastada, hoolimata sellest, et ta saadetaks vabastamise korral Eestist välja või antaks välja välisriigile. Ehk esmalt tuleb kohtul tuvastada, kas S. Tsaplini suhtes esinevad

§ 76

lg 4 asjaolud ja alles siis, kui kohus leiab, et nende asjaolude pinnalt oleks põhjendatud süüdimõistetu vabastamine, tuleb kohtul kaaluda, kas kohaldada S. Tsaplini suhtes KrMS § 426 lg-t 3 ja loobuda vabastatud süüdimõistetu suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest, kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile või saadetakse riigist välja. 7. On kummastav, et süüdimõistetu tõdeb enda määruskaebuses, et ta andis nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks üksnes seetõttu, et ta soovis dokumentide ettevalmistamise menetluse alustamist. Sellest jääb mulje, kuidas süüdimõistetu ei ole olnud huvitatud ka vabanemisest rehabilitatsioonikeskusesse, kuigi vangla iseloomustusest nähtub, et S. Tsaplin soovib ennetähtaegsel vabanemisel elama asuda elama aadressil Ida-Viru maakond, Jõhvi linn, Sompa 36c. Tegemist on rehabilitatsioonikeskusega Uus Põlvkond. Seega leiab ringkonnakohus, et paslik on siinkohal meenutada, et kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist (RKKKo asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, 4 et kogu karistust ei tule ära kanda. (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 18). Seega on süüdimõistetu oma nõusolekuga üksnes näidanud oma manipuleerivat käitumist. Isegi, kui asuda seisukohale, et pärast sellist süüdimõistetu väidet, et kohus on arutanud tema vabastamist valel alusel ja ta ei soovi justkui minna rehabilitatsioonikeskusesse, ehk S. Tsaplinil ei oleks justkui elukohta, ei ole see tema isikust lähtuvalt siiski probleemiks. Nagu on märkinud maakohus, korranud üle süüdimõistetu ja see tuleneb ka vangla iseloomustusest, siis S. Tsaplin on Vene föderatsiooni kodanik. PPA tunnistas 22.08.2022 otsusega nr 15.3-3.4/583-2 S. Tsaplini pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks. Lahkumisettekirjutus koostatakse vahetult enne vanglast vabastamist. Seoses elamisloa puudumisega puudub S. Tsaplinil seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks peale vangistusest vabanemist. Riigikohus on oma 12.09.2022 lahendis asjas nr 1-15-2671 punktis 8 märkinud, et

§ 76

lg-st 5 tulenev üldreegel, mille kohaselt allutatakse vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastatu käitumiskontrollile, ei kehti eranditeta. KrMS § 426 lg 3 näeb ette, et täitmiskohtunik võib loobuda

§ 76

, § 761 või § 77 alusel vabastatud süüdimõistetu suhtes käitumiskontrolli kohaldamisest, kui süüdimõistetu antakse välja välisriigile või ta saadetakse riigist välja. Kui kohus jätab KrMS § 426 lg 3 alusel käitumiskontrolli - ja seega ka

§ 75

lg 1 p-s 1 nimetatud kontrollnõude - kohaldamata, ei eelda süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegne vabastamine seda, et tal oleks alaline elukoht. Olukorras, kus süüdimõistetu saadetakse kohe pärast vanglast vabanemist Eestist välja, oleks eesmärgipäratu nõuda, et tal oleks Eestis elukoht. Ka selle sama lahendi punktis 9 tõdeb Riigikohus veelkord, et KrMS § 426 lg 3 järgi ei ole käitumiskontrolli kohaldamata jätmine kohustuslik, vaid tegemist on kohtu kaalutlusotsusega. Iseenesest ei välista seadus võimalust, et ka selline süüdimõistetu, kelle elamisluba on tunnistatud kehtetuks ja kes on otsustatud Eestist välja saata, vabastatakse vangistusest tingimisi enne tähtaega, allutades ta samas käitumiskontrollile. Sellisel juhul peab enne tähtaega vabastatu jääma katseaja lõpuni Eestisse, kusjuures õigusliku aluse käitumiskontrolli tähtaja lõpuni Eestis viibimiseks annab talle välismaalaste seaduse § 43 lg 1 p 5 (RKHKm 18.09.2018 asjas nr 3-17-1545/68, p 7). Osutatud juhul eeldab isiku ennetähtaegne vabastamine tõepoolest muu hulgas seda, et tal oleks Eestis alaline elukoht. 8. Süüdimõistetu leiab, et lisaks tingimisi ennetähtaegsele vabastamisele ilma käitumiskontrollita, oleks olnud kohtul võimalik kohaldada tema suhtes ka

§ 54

lg-t 1 ja § 55 lg-t 2.

-i eelviidatud sättes käsitlevad lisakaristusena väljasaatmise keeldu ja sellele kohaldatavat tähtaega. Nagu ütleb

§ 54

lg 1 sõnastus – mõistes välisriigi kodaniku süüdi tahtlikult toimepandud kuriteos ja karistades teda vangistusega, võib kohus süüdlasele mõista lisakaristusena riigist väljasaatmise koos sissesõidukeeluga kuni kümneks aastaks – näitab üheselt seda, et nimetatud meedet väljasaatmine saab kohaldada siis, kui kohus teeb karistusotsust. Otsustus sellest, kas süüdimõistetu ennetähtaegselt vabastada või vabastamata jätta on kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse lahendamine ning selles menetlusetapis lisakaristuste kohaldamine enam aktuaalne ei ole. Isikule on juba karistus mõistetud, mida tal tuleb kanda. Lisaks jääb arusaamatuks, mida peaks selline lisakaristus andma juurde juba PPA tehtud otsustusele. Nii on süüdimõistetu ju ise märkinud, et tema taotlusel on PPA teinud otsuse, mille kohaselt tema suhtes tehti elamisloa tühistamine ning vangla iseloomustusest kui ka maakohtu määrusest tuleneb, et lahkumisettekirjutus koostatakse vahetult enne vanglast vabastamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohane ka süüdimõistetu viide justiitsministeeriumi arenguskavas toodule. See käib karistamisel lisakaristuse kohaldamise kohta, mitte kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse lahendamise kohta. 9. Maakohus on aga põhjendatult asunud seisukohale, et materiaalsed eeldused ehk

§ 76lg-st 4 tulenevad nõuded ei ole S. Tsaplini puhul täidetud, mistõttu ei tule kaalumisele tema 5 vabastamine Kr

MS § 426 lg-t 3 kohaldades või vabastamine käitumiskontrolli kohaldamisega. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka ühtegi sellist kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, mis tooks endaga kaasa selle, et maakohtu määrus tuleks tühistada, saadetakse asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks või tuleks teha uus otsus, millega vabastada süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt ja käitumiskontrollita. 10. Esmalt peab ringkonnakohus märkima, et määruskaebustes on hakanud taaskord viimasel ajal levima viited Euroopa Nõukogu soovitusele justkui süüdimõistetu tuleks vabastada ennetähtaegselt kui formaalsed eeldused on täidetud ja tema vabastamist ei takista erandlikud asjaolud. Ka selles osas ei ole kohtupraktika muutunud. Isiku vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel peab kohus esmalt kontrollima, kas isik on kandnud ära seaduses ette nähtud osa talle mõistetud karistusest. Formaalsete eelduste olemasolul tuleb

§ 76

lg 4 kohaselt kontrollida vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise materiaalseid eeldusi. (RKKKm asjas nr 1-14-5339, p 11). Ehk vabastada saab süüdimõistetu siis, kui formaalsed ja seejärel materiaalsed eeldused korraga on täidetud. Formaalsed eeldused S. Tsaplini puhul on täidetud (kui jätta kõrvale süüdimõistetu argumentatsioon sellest, kas ta on andnud nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks või mitte), materiaalsed eeldused aga mitte. Vabastamise küsimuse lahendamisel ei ole maakohus arvestanud põhjendatult erandlikke asjaolusid, sest selliste asjaolude arvestamine on Riigikohtu praktika kohaselt välistatud (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p 19). 11. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Kõnealuse eelduse olemasolu saab nagu viidatud

§ 76

lg-s 4 hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. (RKKKm asjas nr 3-1-1-12-17, p-d 20-21) Selle loogika järgi on maakohus ka oma lahendi üles ehitanud ning nagu näha, ei ole võimalik S. Tsaplini puhul asuda seisukohale, et tema edasine käitumine oleks õiguskuulekas. Ringkonnakohus ei nõustu, et maakohtu määrus on põhistamata, see on üldine, selles ei ole kaalutlusotsust või maakohus oleks teinud kaalutlusvea või rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

1. Süüdimõistetu õigustab tema suhtes julgeolekuabinõude kohaldamist ning märgib, et tema oli selles asjas 13.09.2022 üksnes tunnistaja ja viibis alusetult lukustatud kambris. Selle selgitamiseks on S. Tsaplin koos määruskaebusega kaasa pannud 03.12.2021 käskkirja julgeolekuabinõude kohaldamise kohta, mis on koostatud selle kohta, et Tartu Vanglale teadaolevalt oli kinnipeetav S. Tsaplin seotud 01.12.2021 toimunud intsidendiga, mille käigus avati omavoliliselt kaaskinnipeetava kambri toiduluuk, läbi mille loobiti kambrisse vedelikke ning ähvardati kaaskinnipeetavat ning sellest tulenevalt pidas vangla kuni asjaolude selgitamiseni vajalikuks kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid. Samas käskkirjas on süüdimõistetule ka selgitatud selle vaidlustamise korda. Samuti on määruskaebusele lisatud vangla 31.01.2022 käskkiri S. Tsaplini suhtes julgeolekuabinõude lõpetamise kohta ja on selgitatud ka selle vaidlustamise korda. Esitatud tõenditest ei nähtu, et süüdimõistetu oleks asjas olnud tunnistaja. Lisaks, kui süüdimõistetu leidis, et abinõusid kohaldati tema suhtes alusetult, siis oleks olnud tal võimalus neid käskkirju käskkirjades toodud korra alusel vaidlustada. 6 Praegusel ajal väita, et see oli alusetu, jääb edutuks. Seega, selliste meetmete kohaldamine näitab, et puudub alus olla kindel, et süüdimõistetu käitumine vangistuses on olnud hea. Käitumine vangistuses on üks asjaoludest, mida tuleb analüüsida, seega pole see automaatne põhjus, mis alusel isik vabastada või jätta vabastamata. S. Tsaplini elukäik näitab, et tegemist ei ole õiguskuuleka isikuga ning varasemad karistused ei ole tema käitumisele mõju avaldanud. Süüdimõistetu selgitused selle kohta, miks ta ei ole individuaalset täimiskava läbinud, on ka üksnes ennastõigustavad. Kui süüdimõistetule nähakse ette täitmiskavas riigikeele õppimine, siis on pidanud vangla seda tema resotsialiseerumiseks vajalikuks. Seejuures argument, et ta on väljasaadetav ning tal riigikeele õppimine ei ole vajalik, aktualiseerus alles 22.08.2022, aga nähtuvalt vangla iseloomustusest 07.09.2020 asus S. Tsaplin riigikeelt õppima tasemel A1 (algajad), kuid 10.09.2020 ütles, et ei taha riigikeelt õppida ega põhjendanud, miks ta võeti riigikeele õppest maha. 21.07.2021 alustas uuesti riigikeele õppes tasemel A1, kuid 07.09.2021 jälle loobus. Omandades riigikeelt, oleks süüdimõistetul olnud võimalik osaleda ka taasühiskonnastavates tegevustes. Seega iseloomustab eelnev ilmselt süüdimõistetut ka läbivalt, sest sarnane situatsioon oli S. Tsaplinil töötamisega, kus ta kord ei tahtnud seda teha ja siis jälle tahtis. Ehk süüdimõistetut motiveerivad ja juhivad üksnes tema enda soovid. Süüdimõistetu vabanemisjärgseid elutingimusi on maakohus juba analüüsinud ja põhjendatult leidnud, et need ei erine varasemast, mis ei hoidnud ära uusi kuritegusid. Milles seisnevad süüdimõistetut positiivselt iseloomustavad arvukad asjaolud, jääb ringkonnakohtule määruskaebuse pinnalt teadmata. Käesoleval ajal ei ole võimalik asuda seisukohale, et uue kuriteo riskid oleks viidud miinimumini ja arvestades süüdimõistetu suhtumist ei ole usutav, et see oleks saavutav ka kriminaalhooldusega. Seega ei ole S. Tsaplini vabastamine ennetähtaegselt vangistusest koos või ilma kriminaalhoolduseta käesolevalt võimalik. Määruskaebus jääb edutuks.
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu
3. veebruari 2023 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk (allkirjastatud digitaalselt) 7 Aarne Sarjas