) § 7101 lg-st 2 tulenev tahteavaldus hagejaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks
ÜS) § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 184 lg 1 esimese lause alusel kohtuotsusega. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja AS Hansapank (kelle õigusjärglane on kostja) vahel 07.12.1998 sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi leping, mis
23.11.2020 sai hageja kostjalt e-posti teel teate, et alates 25.03.2021 ütleb kostja hagejaga sõlmitud lepingu üles ja hageja arveldusarve suletakse. Kostja viitas ülesütlemise alustena kostja riskipoliitika muutumisele ning arvelduskonto lepingu tingimuste p-dele 13.3 ja 13.
Seetõttu ei saa kostja lepingu sõlmimisest keelduda või seda üles öelda lepinguvabaduse põhjendusel, vaid peab tooma välja konkreetsed põhjused, mis annavad selleks aluse. Kostja ei ole toonud välja ühtegi põhjust, mis annaks talle aluse põhimakseteenuse leping üles öelda. Seega on kostja ülesütlemine tagajärjetu, kuna puudub õiguslik alus. Alternatiivselt palus hageja tuvastada, et kostjal puudub alus keelduda hagejaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest, mh 23.11.2020 arveldukonto kasutamise lepingu ülesütlemise aluseks olevate asjaolude tõttu. Krediidiasutused keelduvad isikutega, kellega on arvelduskonto leping lõpetatud, põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest, viidates varasemale ülesütlemisele. Kui krediidiasutuste seaduse (KAS) § 89 lg 92 välistaks krediidiasutuse 2
Sel juhul ei kuulu KAS § 89 lg 92 kohaldamisele ning lähtuda tuleb direktiivist ja
2. Kostja vaidles hagile vastu. Krediidiasutustel on rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest (RahaPTS) ja muudest õigusaktidest tulenevalt kohustus ebaseadusliku, kõrge riskiga ja kahtlase tegevuse ennetamiseks ning lõpetamiseks. RahaPTS §-s 20 on kirjeldatud primaarsed hoolsusmeetmed, §-s 37 täiendavad hoolsusmeetmed, arvestada tuleb ka Finantsinspektsiooni ja FATF-i juhenditega. Krediidiasutuste lepinguvabadus (KAS § 89 lg 9) on vajalik, et tagada krediidiasutuste õigus luua õigussuhted üksnes selliste isikutega, kes on vastavuses krediidiasutuse riskiisuga, mille krediidiasutus võib RahaPTS § 10 lg 3 järgi ise määrata. Põhimakseteenuse saamise õigust on proportsionaalne piirata rahapesu tõkestamise eesmärgil (direktiivi 2014/92/EL art 16 lg 4). Korralise ülesütlemise õigus on sätestatud nii seaduses (
Hageja isiklikud õigused ei kaalu üles kostja avalik-õiguslikke kohustusi ning panga toimimiseks vajalikku ühiskondlikku ja rahvusvahelist usaldussuhet. Hageja puhul ei eksisteeri objektiivset ja absoluutset võimatust teenuse saamiseks teistelt teenusepakkujatelt. Kui hageja ei vasta ka teiste teenusepakkujate riskiisule, ei anna see alust lepingu sõlmimise sunni rakendamiseks kostja suhtes. Samastada ei saa elutähtsa teenuse osutajaid ja krediidiasutusi. Kostjal on seaduse alusel piiratud võimalused ülesütlemise asjaolude ja aluste kirjeldamiseks. Korralise ülesütlemise puhul ei kuulu vaidluseseme hulka ülesütlemise põhjused. Põhjenduste mitteesitamine ei mõjuta keeldumise või ülesütlemise kehtivust (KAS § 89 lg 92). Kostja esitas hageja kõrget rahapesuriski iseloomustavad asjaolud: - Hageja omab seoseid äriühingutega (hageja on Ronfard OÜ ja Logowest OÜ juhatuse liige ja osanik), mille osas on kõrge rahapesu risk. Hageja on Ronfard OÜ ja Logowest OÜ kasusaaja. - Kõrge riskiga hagejaga seotud äriühingute tegevus ei olnud kostjale arusaadav. - Ronfard OÜ-st kanti 02.09.2020 hageja arvele 1 521 844,52 eurot, mille osas toimuvad uued arveldused ja mis põhjustas koosmõjus muude asjaoludega kliendi riski tõusu. - Hageja osas esineb negatiivne meediakajastus seoses Magnitski rahapesuafääriga: https://majandus24.postimees.ee/6532667/salaparane-ari-narvas-kremli-verehongulist-rahalaekus-eesti-firma-kontole-miljonites. Artiklis mainitakse, et Ronfard OÜ ja Logowest OÜ (esindaja Jelena Hripunova) kontodele laekusid Magnitski rahapesuafääriga otseselt seotud pangakontodelt miljonid eurod. Kostjal on mh kohustus teostada meediamonitooringut. Kostja vaidles vastu ka alternatiivsele nõudele, sest tsiviilkohtul ei ole võimalik hinnata avalikõiguslikke nõudeid ja rahapesuriske ning kohustada kostjat lubamatut rahapesuriski võtma. Kui kohus leiab, et hagi tuleks rahuldada nt alternatiivse nõude osas, siis tuleks määratleda riski suurus ja võtta vastu proportsionaalne otsus teenuste osutamise ulatuse kohta. MAAKOHTU LAHEND 3. Viru Maakohus jättis 16. novembri 2021 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on 07.12.1998 lepingu alusel osutatavad teenused põhimakseteenused
Arvelduskonto lepingu olemasolu on seotud isiku põhiõiguste teostamisega. Makseteenus ja sularaharinglus on hädaolukorra seaduses defineeritud elutähtsate teenustena. Hageja on saanud kätte nõuetekohases vormis ülesütlemisteate (23.11.2020 e-kirja). Seega on täidetud ülesütlemise formaalsed eeldused. Kohus selgitas vastuseks hageja seisukohale
lg 2 vastuolust direktiivi 2014/92/EL art 19 lg-ga 2, et antud sätte aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2366, 25.11.2015, makseteenuste kohta 3 siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta art 55. KAS § 89 lg-st 91 ja lg-st 92 tulenevalt ei ole õige kostja seisukoht, et lepingu korraline ülesütlemine ei eelda põhjenduste esitamist. Hagiavalduse põhjal sai hageja aru, et kostja põhjendab ülesütlemist lepinguvabaduse ja rahapesu regulatsiooniga. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et
lg 6 on erinormiks nii KAS § 89 lg 91 kui lg 92 suhtes.
lg 6 sätestab üksnes põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumisest ja keeldumise põhjustest teavitamise kohustuse, KAS § 89 lg-ga 91 laiendatakse teavitamiskohustust ka lepingu ülesütlemisele, hõlmates makseteenused tervikuna. Kuivõrd hageja vaidlustab põhimakseteenuse lepingu ülesütlemist, mitte selle sõlmimisest keeldumist, kohalduvad põhjendamiskohustuse täitmise kontrollimisel KAS § 89 lg-d 91 ja 92. Eeltoodu põhjal asus kohus seisukohale, et kostja ei pidanud lepingu ülesütlemisel hagejat teavitama põhjustest, mis on seotud RahaPTS-ga.
Tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumine ja ülesütlemine ilma mõjuva põhjuseta ei ole võimalik, st viitest KAS § 89 lg-st 9 tulenevale lepinguvabadusele ei piisa. Samas ei ole lepingu sõlmimise kohustus absoluutne.
PTS-s sätestatud alustel. Kostja on esitanud hageja kõrget rahapesuriski iseloomustavad asjaolud koos tõenditega. RahaPTS järgi peab kohustatud isik ärisuhte loomisel, selle vältel ning rahapesu või terrorismi rahastamise kahtluse korral rakendama seaduses ettenähtud hoolsusmeetmeid. RahaPTS § 42 lg-st 1 tulenev keeld, mis viitab loodavale ärisuhtele, on kohaldatav ka olemasolevale, arvestades, et ärisuhte jätkamist välistavad asjaolud võivad ilmneda pärast ärisuhte loomist. RahaPTS § 42 lg 4 näeb täiendavalt ette kohustuse suhe erakorralise ülesütlemisega lõpetada, kui klient keeldub hoolsusmeetme täitmiseks teabe või dokumentide esitamisest. Kohus leidis, et puudub alus tuvastada, et lepingu ülesütlemine on tagajärjetu materiaalsete eelduste puudumise tõttu. Kostja selgitab ülesütlemist vajadusega järgida enda kehtestatud riskiisu, s.o milliseid riske majandustegevuses on kostja valmis võtma, sh arvestades oma võimekust neid hoolsusmeetmetega ohjata. RahaPTS, Rahapesuvastase töökonna (FATF) ja Finantsinspektsiooni juhendite põhjal on riskihinnangu koostamine ning riskiisu määratlemine detailselt reglementeeritud, kontrollitav ja kompleksne valdkond, mis põhineb laiapõhjalisel andmete kogumisel ja süstemaatilisel analüüsil. Kliendi selgitused moodustavad vaid osa andmetest. FATF juhendi põhjal on kostjal kohustus teostada meediamonitooringut, negatiivse meediakajastuse puhul tuleb hinnata ka selle usaldusväärsust ja usutavust. Kostja selgituste ja tõendite põhjal on täidetud hagejaga lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused RahaPTS § 42 lg 1 p 1 alusel. Puudub alus kahelda kostja riskihinnangus ja kliendisuhte lõpetamise otsuse põhjendatuses, arvestades riskiisu määratlemise regulatsiooni ning krediidiasutuse vastutust ja sanktsioone kuni tegevusloa kehtetuks tunnistamiseni RahaPTS ja seonduvate rahvusvaheliste regulatsioonide mittenõuetekohasel järgimisel. Kohus jättis rahuldamata ka hageja alternatiivnõude.
lg-s 2 sätestatud kohustuse tekkimiseks peavad olema täidetud
lg 1 tingimused, s.o isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üld- või tüüptingimustele. Kohus selgitas eelpool, et makseteenuse lepingu kohustus ei ole absoluutne. Tegemist ei ole lepinguga, mille sõlmimiseks saaks kohus teist poolt kohustada. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
Hripunovaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks
lg-s 151 toodud põhimakseteenuste osutamiseks Swedbank AS poolt füüsilistele isikutele põhimakseteenuse osutamisele kohaldatavatel tüüp- ja (üld)tingimustel. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kostja direktiivi 2014/92/EL eesmärki (s.o tagada tarbijale juurdepääs krediidiasutuses põhimaksekontole) arvestades kohustatud sõlmima hagejaga põhimakseteenuse lepingu. Kostja lepinguvabadus on tulenevalt
lg-st 2 piiratud ning kostja ei saa lepingut korraliselt, st ilma mõjuva põhjuseta üles öelda.
lg 6 (mis näeb ette kohustuse teavitada tarbijat põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumise põhjusest) on erinormiks KAS § 89 lg 91 ja lg 92 suhtes; 2) puuduvad kostjal alused hagejaga põhimakseteenuse lepingu lõpetamiseks. Kostja ei ole ülesütlemisel esitanud ühtegi vastavat asjaolu. Seega on kostja ülesütlemine tagajärjetu. Direktiivi kohaselt peab tarbijatele olema tagatud võimalus tarbida põhimakseteenuseid oma elukoha (hagejal Narva linna) lähedal asuvas krediidiasutuses. Hageja on tõendanud, et tal ei ole võimalik saada põhimakseteenust lisaks elutähtsa teenuse osutajatelt ka teistelt Eesti Vabariigis tegutsevatelt krediidiasutustelt. Piisav ei ole üldsõnaline viide rahapesu tõkestamise reeglitele ja kostja subjektiivne kahtlus. Kostja peab tõendama, et ta on kahtlust piisavalt kontrollinud ning objektiivsetel alustel on kindel, et tegemist on rahapesu reeglite rikkumise ja riskiga, mis õigustab tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumist või lepingu lõpetamist. Hageja puhul ei ole ükski direktiivi 2014/92/EL art 19 lg 2 tingimus täidetud. Nii
PTS § 42 lg 1 puudutavad ärisuhte loomise piirangut või tehingu tegemist, mitte ärisuhte lõpetamist. Tulenevalt RahaPTS § 42 lg-test 1 ja 4 saab krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda üksnes juhul, kui krediidiasutus ei suuda objektiivsetel põhjustel täita RahaPTS alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid või krediidiasutusel on kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega ning tarbija ei ole vaatamata nõudmisele hoolsusmeetmete rakendamiseks vajalikku teavet või dokumente esitanud; 3) puuduvad kostjal alused keelduda hagejaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest. Ükski kostja viidatud asjaolu ei saa olla aluseks
PTS § 42 lg 1 kohaldamisele. Kostja ei ole tuginenud sellele, et ta objektiivsetel põhjustel ei suuda hoolsusmeetmeid täita. Kostja ei ole ei hagejale, Ronfard OÜ-le ega Logowest OÜ-le kuni lepingute lõpetamiseni heitnud ette, et nende tegevus ei ole kostjale arusaadav, ei ole küsinud teavet vms. Hageja on esitanud kostjale kõik kostja soovitud andmed ja dokumendid. Kostja ütles lepingud üles pärast alusetut negatiivset meediakajastust. Kellegi subjektiivne arvamus meedias, et isik tegeleb rahapesuga, ei ole piisav, et selle alusel keelduda tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest või see lõpetada. Kahtlus peab olema põhjendatud ja kontrollitud. Alles siis, kui klient kostja nõutud teavet ei esita (hoolsusmeetmete rakendamine) või ei suuda kahtlust kõrvaldada, saab kohaldada
PTS § 42 lg-t
Samuti puudub vaidlus, et kostja 23.11.2020 ülesütlemise puhul oli tegemist makseteenuse lepingu korralise ülesütlemisega
Võlaõigusseadus eristab kahte lepingu ülesütlemise viisi, s.o korralist ja erakorralist ülesütlemist. Erinevalt korralisest ülesütlemisest on erakorraline ülesütlemine võimalik üksnes mõjuva põhjuse olemasolul (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, lk 954-955). Maakohus leidis otsuse p-s 21, et tarbijaga põhimakseteenuse lepingu ülesütlemine ilma mõjuva põhjuseta ei ole võimalik. Otsuse p-s 22 leidis maakohus, et
PTS-s sätestatud alustel (RahaPTS § 42 lg 1). Kostja esitatud selgituste ja tõendite põhjal leidis maakohus otsuse p-s 27 kokkuvõtvalt, et täidetud on hagejaga 07.12.1998 sõlmitud lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused RahaPTS § 42 lg 1 p 1 alusel. RahaPTS § 42 lg-st 4 tuleneb, et kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1-3 sätestatud olukorras on kohustatud isikul kliendiga ärisuhe, on kohustatud isik kohustatud lepingu erakorraliselt üles ütlema (vt Riigikohtu 13.05.2020 otsus tsiviilasjas nr 2-18-17536, p 15). Kostja ei ole nimetatud maakohtu seisukohta vaidlustanud ega esitanud muuhulgas ka seisukohta hageja apellatsioonkaebusele. Riigikohus on 16.02.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-5450 (vt otsuse p 16) asunud seisukohale, et TsMS § 5 lg-st 1 tulenevalt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, samuti tulenevalt TsMS § 4 lg-st 2, mille järgi määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja tuginenud menetluse kestel üksnes korralisele ülesütlemisele ega ole väitnud, et tema tahteks oli leping erakorraliselt üles öelda. Seetõttu 6 puudus maakohtul seadusest tulenev alus hinnata kostja 23.11.2020 ülesütlemisavaldust erakorralise ülesütlemisena, lugeda leping sel alusel lõppenuks ja jätta hagi sel põhjusel rahuldamata. Ülaltoodud põhjendustel tuleb maakohtu otsus tühistada. Hageja nõue tuleb rahuldada ning tuvastada, et kostja 23.11.2020 ülesütlemisavalduse alusel ei ole poolte vahel 07.12.1998 sõlmitud arvelduskonto ja maksekaardi leping lõppenud. 8. Ringkonnakohus täiendab maakohtu seisukohta, milles maakohus leidis, et tarbijaga ei ole võimalik põhimakseteenuse lepingut ilma mõjuva põhjuseta (s.o korraliselt) üles öelda.
lg 2 kohaselt krediidiasutus on Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale tarbijale käesoleva seaduse § 709 lõikes 15 nimetatud põhimakseteenuste ostmiseks kohustatud tarbija põhjendatud huvi korral sõlmima põhimakseteenuste lepingu (edaspidi põhimakseteenuse leping), lähtudes käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustest. Krediidiasutus peab võimaldama põhimakseteenuseid kasutada eri kanalite, sealhulgas internetirakenduse kaudu. Tarbijal ei ole õigust nõuda krediidiasutuselt sellise põhimakseteenuse osutamist või kanali kasutamise võimaldamist, mida krediidiasutus ühelegi tarbijale ei paku. Nimetatud sättest tulenevalt on krediidiasutus kohustus pakkuda tarbijale põhimakseteenuseid, v.a RahaPTS § 42 lg-s 1 sätestatud alustel (
Olukorras, kus kostja krediidiasutusena on kohustatud sõlmima hagejast tarbijaga põhimakseteenuse lepingu, ei saa kostja ka ilma mõjuva põhjuseta (s.o korraliselt) tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut üles öelda. Seega
lg 2 kohaldamisel, mis näeb ette makseteenuse lepingu korralise ülesütlemise võimaluse, tuleb arvestada
Eelnevat arvestades on põhjendatud maakohtu seisukoht, et tarbijaga on võimalik põhimakseteenuse lepingut üles öelda vaid erakorraliselt ning
Nimetatud seisukohale
Varul jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2020, lk 96-97), kus on märgitud, et makseteenuse pakkujal tuleb arvesse võtta tarbijate õigust põhimakseteenuse kasutamisele. 9. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ning rahuldas uue otsusega hagi. Seetõttu jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 2). /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.