← Eesti

2-22-14737/40

Obsah (14)§ 116§ 189§ 188§ 217§ 218§ 101§ 221§ 220§ 208§ 118§ 77§ 14§ 103§ 111

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andrea Lega Otsuse tegemise aeg ja koht 27.02.2023. a, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-22-14737 Tsiviilasi H. K. K. (K.) hagi R.

§ 116

lg 1 sätestab, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine).

§ 189

lg 1 sätestab, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Seega on taganemisel põhineva tagasitäitmise nõude eeldused järgmised: • kehtiv leping poolte vahel; • lepingust tulenev kohustus; • oluline lepingurikkumine (

§ 116

lg 2); • taganemisavalduse tegemine ja selle jõustumine (

§ 188lg 1, Ts

ÜS § 69); • hageja andis lepingu täitmisena kostjale midagi üle (või selle surrogaat § 189 lg 2). Müügilepingu tingimustele mittevastava (s.o puudustega) müügieseme suhtes nõuete esitamisel kehtivad ka

§-de 217-227 erireeglid. Nii määratakse müügieseme lepingutingimustele mittevastavust

§ 217

(ja § 77) alusel, §-d 218-221 reguleerivad müüja vastutust ja asja lepingutingimustele mittevastavusele tuginemist ning § 222 sätestab lepingu täitmise nõude erisused (vt ka Riigikohtu 20.03.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-512, p 27 koos seal viidatud varasema praktikaga). Müüja vastutab müüdud eseme puuduse eest eelkõige siis, kui on täidetud järgmised tingimused: • puudus oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (

§ 218

lg 1); • puudus ei tulenenud ostjast (

§ 101

lg 3); • ostja ei teadnud lepingu sõlmimise ajal puudusest ega pidanudki teadma (

§ 218

lg 4); • sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet või ei saa müüja sellele tugineda (

§ 221

lg 2); • ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama, v.a kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav (

§ 220

lg 3), puudus tekkis müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu (

§ 221

lg 1 p 1) või kui müüja puudusest teadis või pidi teadma, kuid ei avaldanud seda ostjale (

§ 221lg 1 p 2).

27. Esmalt analüüsib kohus, kas poolte vahel oli kehtiv leping. Poolte vahel puudub vaidlus, et 23.08.2022 sõlmisid pooled sõiduauto müügilepingu.

§ 208

lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja 6 2-22-14737 poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kohtuni pole toodud, et kõnealune leping oleks mingil põhjusel kehtetu. Seega on täidetud esimene nõude eeldus – olemas on kehtiv leping. Täidetud on ka järgmised eeldused – puudub vaidlus, et hageja on lepingu täitmisena andnud kostjale üle 1800 eurot. 15.09.2022 sõnumis on hageja kostjat puudustest teavitanud ja teinud ühtlasi tehingust taganemise avalduse (tlk 44), millele kostja on samal päeval vastanud (tlk 45). Seega on taganemisavaldus tehtud ja see on jõustunud (st kostja on selle kätte saanud ja hageja ei ole seda enne kättesaamist tagasi võtnud). Järgnevalt selgitab kohus välja, kas taganemine on tehtud tähtaegselt.

§ 118

lg 1 sätestab, et taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui: 1) ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama; 2) käesoleva seaduse § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud. Riigikohus on viidatud sätet selgitades asunud varem seisukohale, et säte teenib õigusrahu saavutamise eesmärki. Seetõttu tuleb kahjustatud poolel mõistliku aja jooksul otsustada õiguskaitsevahendi kasutamise üle, et anda lepingut rikkunud poolele selgus, kas jätkata lepingu täitmist või mitte. Seejuures võib mõistliku aja kestus lepingust taganemiseks olla erinevate lepinguliikide puhul erinev. Riigikohus on varem leidnud, et lepingust taganemiseks ettenähtud mõistliku aja tuvastamine on kohtu diskretsiooniotsustus (vt RKTKo nr 3-2-1-157-12, p 16). Kolleegiumi hinnangul ei saa lepingust taganemise mõistlik aeg

§ 118lg 1 p 1 tähenduses olla vähemalt üldjuhul lühem kui tehingu eksimuse või pettuse tõttu tühistamise tähtaeg Ts

ÜS § 99 lg 1 p 2 kohaselt, st kuus kuud alates pettusest, eksimusest, seega taganemise alusest teadasaamisest. See kehtib siiski juhul, mil mõlema kujundusõiguse teostamise eeldused on põhimõtteliselt täidetud, st lepingupoolel on õigus valida, kas ta taganeb lepingust või tühistab selle (vt RKTKo nr 3-2-1-43-15, p 13). Üldjuhul peaks mõistlik aeg lepingust taganemiseks olema lühem kui kohustuste täitmise nõude aegumistähtaeg, kuid see ei pruugi tingimata mööduda täitmisnõude aegumistähtaja jooksul, kui pooled vaidlevad täitmise üle. (vt RKTKo nr 3-2-1-165-09, p 10; RKTKo nr 3-2-1-63-12, p 11). Seega nähtub eeltoodust, et mõistlik aeg lepingust taganemiseks on üldjuhul minimaalselt 6 kuud, kuid lühem kui täitmisnõude aegumistähtaeg (käesoleval juhul vähemalt 3 aastat – TsÜS § 146 lg 1). 15.09.2022 sõnumis on hageja kostjat puudustest teavitanud ja teinud ühtlasi tehingust taganemise avalduse (tlk 44). Hageja sõnul avastas ta osa puudusi juba tehingupäeval ning ülejäänud puudused selgusid kuu jooksul pärast tehingut. Seega on puuduste avastamise ja tehingust taganemise avalduse jõustumise vaheline aeg kui 1 kuu. Arvestades eelviidatud kohtupraktikat, puuduste avastamise aega, puuduste iseloomu ja avalduse tegemise aega, on kohus seisukohal, et hageja on taganemisavalduse teinud mõistliku aja jooksul. 28. Järgmisena selgitab kohus välja, millised olid pooltele lepingust tulenevad põhilised kohustused. Pooled ei sõlminud kirjalikku müügilepingut. Vormistatud on vaid omanikuvahetus Transpordiameti e-teeninduses (tlk 36 – väljavõte e-teenindusest). Lähtudes

§ 208

lg-st 1 pidi kostja andma hagejale üle kokkulepitud tingimustele vastava sõiduki ning tegema võimalikuks omandi ülemineku hagejale, hageja aga kohustus kostjale tasuma sõiduki ostuhinna rahas ja võtma sõiduki vastu. Hageja on täitnud omapoolsed kohustused, selle osas vaidlus puudub. Kostja on andnud üle sõiduki ning 7 2-22-14737 teinud võimalikuks selle omandi ülemineku hagejale (tlk 12 - registreerimistunnistus). Pooled vaidlevad selle üle, kas sõiduk vastab müügilepingu tingimustele. Hagiavalduse kohaselt on kostja jätnud hagejale teatamata olulise informatsiooni ning on müügilepingut oluliselt rikkunud, kuivõrd müügilepingu esemeks olnud sõiduk ei vastanud lepingu tingimustele. Hageja on esile toonud, et sõidukil oli jahutusvedeliku- ning õlileke, lisaks oli sõiduki kere sedavõrd roostetanud, et ei võimalda läbida ülevaatust. Hageja on esitanud tõendi, millest nähtuvalt maksab varjatud puuduste kõrvaldamine peaaegu 2x samapalju kui oli tehingu väärtus (tlk 7 – remondikalkulatsioon), mistõttu leiab hageja, et kostja on müügilepingut oluliselt rikkunud ning hageja on sellest kehtivalt taganenud. Et otsustada selle üle, kas müüja on müügilepingut oluliselt rikkunud, tuleb esmalt tuvastada, millistele tingimustele pidi müügilepingu esemeks olev kinnisasi vastama. Kuivõrd tegemist on müügilepinguga, et tuleb analüüsida

§ 217kohaldamise eeldusi.

29.

§ 217

lg-s 1 on sätestatud, et ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele.

217 lg 2 p 1 kohaselt ei vasta lepingutingimustele, kui asjal ei ole kokkulepitud omadusi.

217 lg 2 p 2 kohaselt ei vasta asi muu hulgas lepingutingimustele, kui kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse.

§ 77

lg 1 alusel peab võlgnik kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga.

217 lg 2 p-d 1 ja 2 ei kuulu kohaldamisele samaaegselt, nende kohaldamise eeldused on erinevad. Hageja on märkinud, et tugineb väitele, et asjal ei ole kokkulepitud omadusi (

217 lg 2 p 1 – hageja eeldas müügikuulutuse ja proovisõidu ja visuaalse ülevaatuse pinnalt, et see on vähemalt keskmise kvaliteediga), kuid hageja sisulistest etteheidetest tuleneb, et hageja tugineb ka

217 lg 2 p-le 2 – sõidukil esinevate puuduste tõttu ei ole seda võimalik kasutada (sh sellega ei ole võimalik läbida tehnoülevaatust). Seega analüüsib kohus hageja väiteid lepingurikkumise raames mõlema sätte kohaselt. 30. Kohus käsitleb esmalt asja kokkulepitud omaduste esinemise temaatikat.

§ 14

lg 1 teisest lausest tulenevalt peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus esitatud andmed olema tõesed ja lepingueelsete läbirääkimiste käigus edastatud ebaõige teave võib olla müüja vastutuse aluseks ka siis, kui asja omadused müügilepingus ei kajastu. Läbirääkimistel asja omaduste kohta antud tõele mittevastav kinnitus muutub lepingu sõlmimisel lepingutingimustele mittevastavuseks

§ 217

lg 1 p 1 tähenduses (vt ka Riigikohtu 05.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 14; 18.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-14, p 12). Müügikuulutuses esitatud teave võib kujutada endast müügieseme kokkulepitud omadusi

§ 217lg 2 p 1 mõttes.

Kui müügikuulutuses esitatu ei vasta tõele, tuleb sellele lepingus tähelepanu juhtida või vähemalt sellest selgelt ostjale teatada (Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-15, p 18). Kasutatud asjade puhul tuleb arvestada sellega, et asja senisest tavapärasest kasutamisest tingitud kulumine ja sellega kaasnevad puudused, mida sarnastel uutel asjadel ei esine, ei ole veel lepingutingimustele mittevastavusteks (RKTKo nr 3-2-1-23-10, p 12). 8 2-22-14737 Müügikuulutusest (tlk 38) tulenes, et auto on heas korras ja hiljuti hooldatud, kusjuures mootori ja käigukasti osas erilisi probleeme ei ole, välja arvatud suurenenud õlitarbimine. Kostja viitas kuulutuses, et kerel on masina vanusele omaseid vigu (rooste tiival ja uksenurkadel). Kohus leiab, et müügikuulutusest tulenev teave sõiduki kvaliteedi kohta on müügieseme kokkulepitud omadused

§ 217lg 2 p 1 mõttes.

Seega pidi sõiduk olema heas korras, kui seda mõningate ülal märgitud mööndustega. Hageja on märkinud, et puuduste koosseis tuleneb remondikalkulatsioonist (tlk 7). Kohus märgib, et hageja viidatud rooste sõiduki esitiibadel (tlk 28-29, 31 - fotod) ja ustel (tlk 26, 32 - fotod) ei ole käsitatav lepingurikkumisena, kuivõrd müügilepingus oli selgelt rõhutatud, et viidatud kohtades roostet esineb. Liiati ei ole tegemist varjatud puudustega, kuivõrd rooste on neis paigus tavapärase ülevaatuse tulemusel avastatav ja nähtav. Siiski on tõendatud, et autol esines õlileke (tlk 31 pöördel – foto; tlk 142 - foto), jahutusvedeliku leke (tlk 30 pöördel – foto; tlk 133 - foto) ning selle keres (põhja all) esinesid roosteaugud (tlk 26 pöördel, 27 pöördel, 28 pöördel, 29 pöördel, 33 – fotod; tlk 129-130 fotod; 137-141 - fotod). Selliste puudustega sõidukit ei ole võimalik pidada heas korras olevaks sõidukiks, st müügikuulutuses antud kostjapoolne kinnitus ei vastanud tõele. Samuti on ilmne, et lekkivat ning läbiroostetanud põhjaga sõidukit ei ole võimalik sihtotstarbeliselt kasutada, st kasutada seda avalikel teedel liiklemiseks. 31. Alljärgnevalt asub kohus analüüsima, kas kostja vastutab eelviidatud puuduste kui lepingurikkumise eest. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-100-15 (p 35) osundanud, et seadusest (eelkõige

§ 77

lg 1, § 217 lg 2 p-d 1 ja 2, § 218 lg 4, §-d 220 ja 221) nähtub, et teistsuguse kokkuleppeta peab müüja tagama ostjale üldjuhul vähemasti keskmise kvaliteediga müügieseme ja vastutab kõigi selle puuduste eest, isegi kui ta neist ei teadnud. Müüja teadmatus puudustest vabastab teda vastutusest üksnes juhul, kui ostja sellest teadis. Müügilepingu puhul ei ole müüja vastutuse hindamisel ostueseme puuduste (lepingutingimustele mittevastavuse) eest tähtsust, kas rikkumine on vabandatav

§ 103mõttes.

Müüja teadmine asja puudustest omab tähtsust vaid juhul, kui ostja ei teavita müüjat puudustest mõistliku aja jooksul. Kui ostja teavitab puudustest mõistliku aja jooksul müüjat, ei oma vastutuse osas tähtsust see, kas müüja ise puudustest teadis või mitte. „Varjatud puudus“ on juriidiline termin. Asjaolu, et sõidukil esinesid varjatud puudused, ei tähenda, et kostja nende olemasolu tingimata hagejate eest varjas, vaid tähendab üksnes seda, et sõidukil esinesid puudused, mida ei olnud hagejal võimalik tavapärase ülevaatuse käigus tuvastada. Esiteks analüüsib kohus, kas müügilepingu eseme mittevastavus lepingutingimustele oli olemas riisiko ülemineku ajal ostjale (

§ 218

lg 1).

§ 218

lg 1 esimene lause sätestab, et müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Sõiduk anti 23.08.2022 hageja valdusesse. Puudub vaidlus, et mittevastavused ilmnesid pärast riisiko üleminekut. Müügilepingu sõlmimisel peab müüja arvestama sellega kaasnevate vastutusriskidega, eelkõige võimalusega, et kui müügilepingu esemel esineb puudusi, sh varjatud puudusi, millest müüja ei ole teadlik, vastutab nende 9 2-22-14737 puuduste eest müüja (Võlaõigus II, kommenteeritud väljaanne, lk 103, p 3.1.1). Kosja on küll väitnud, et hageja on etteheidetavad puudused ise põhjustanud, kuid kostja väited on tõendamata ja spekulatiivsed. Kostja ei ole tõendanud, et sõiduki kere oleks põhja alt vahetult müügitehingule eelnevalt olnud korras. Kostja esitatud fotod (tlk 108-111) kajastavad auto nähtavaid osi (külg, esitiib, uksed jms), mille osas on kohus juba leidnud, et tegemist ei ole puudustega. Kostja esitatud foto (tlk 112) mingisuguse sõiduki põhjast aga ei võimalda tuvastada, et tegemist on vaidlusaluse sõidukiga (ei nähtu punast värvi või mõnda muud iseloomulikku tunnust) ning samuti ei nähtu, et hageja poolt esitatud probleemkohad oleksid terved. Kostja n.ö tunnistajate ütlused (tlk 113-115) ei võimalda tuvastada, kas ja millal nimetatud töid tehti. Samuti on need selges vastuolus hageja poolt esitatud fotodega. Kostja esitatud arved (tlk 116-120) ei tõenda, et kohtu poolt tuvastatud puudusi ei esinenud tehingu tegemise ajal või pärast seda. Seega on tõendatud, et kõnealused puudused (õlileke, jahutusvedeliku leke, roosteaugud auto põhja all) olid olemas enne asja müüki ja üleandmist/riisiko üleminekut ostjale. 32. Teiseks analüüsib kohus, kas puudus tulenes ostja tegevusest (

§ 101

lg 3).

§ 101

lg 3 sätestab, et võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Kohtule ei ole esitatud ega tõendatud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et sõidukiga seotud rikkumised oleks põhjustatud hageja tegevusest või hagejast tulenev asjaolu. Seega leiab kohus, et puudus ei tulenenud ostja (hageja) tegevusest. 33. Kolmandaks analüüsib kohus, kas ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma (

§ 218lg 4).

Sõiduki ostmisel, mille vanus on ca 23 aastat, kuid mille seisukorra kohta on ostja andud kinnituse, et see on heas korras, ei saa ostja eeldada, et ta peab hakkama kohe lisainvesteeringuid tegema. Ostja ei pea puudusi otsima ning nende avastamiseks kontrollima asja või selle osade töökorda, kõrvaldama asja seisundi tuvastamiseks takistusi või otsima puudusi, mida ei ole võimalik tajuda pelga asja välise, visuaalse vaatluse käigus (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-114-05).

§ 218

lg 4 kohaselt ei vastuta müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole leidnud tõendamist, et hageja oleks olnud teadlik või pidanuks teadma müügieseme mittevastavusest lepingutingimustele. Hagejal ei olnud kohustust sõiduki puudusi enne müügilepingu sõlmimist otsida või nende avastamiseks kaasata spetsialisti vm asjatundjat. Hagejal pole kohustust teostada sõidukile põhjalikku tehnilist kontrolli ega panna sõidukit tõstukile. Sõiduki soetamisel saab pidada mõistlikuks üldist visuaalset kontrolli ning proovisõitu – kõige seda hageja ka vaidluse all mitteolevatel asjaoludel tegi. Tegu oli varjatud puudustega. Seega ei vabane kostja müüjana vastutusest

§ 218lg 4 alusel.

34. Neljandaks tuvastas kohus poolte poolt esitatud asjaoludele tuginedes, et sõlmitud ei ole müüja vastutust piiravat kokkulepet (

§ 221

lg 2).

§ 221

lg 2 sätestab, et müüja ei või tugineda kokkuleppele, millega välistatakse või piiratakse ostja õigusi seoses asja lepingutingimustele mittevastavusega, kui müüja teadis või pidi teadma, et asi lepingutingimustele ei vasta ja ta sellest ostjale ei teatanud. 10 2-22-14737 35. Viiendaks analüüsib kohus, kas ostja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest teada sai või pidi teada saama (

§ 220lg 1).

23.08.2022 sai hageja sõiduki valduse. Jahutusvedeliku leke ilmnes samal päeval, õlilekke ja roosteprobleemide olemasolu sai teatavaks hiljemalt remondipakkumise koostamise ajal, s.o 05.09.2022. 15.09.2022 teatati puudustest kostjat. Arvestades ka

§ 220

lg-s 2 sätestatut, loeb kohus, et hageja on kostjat puudustest piisava täpsusega teavitanud 15.09.

  1. Seega jäi puudustest teadasaamise ja teavitamise vahele 10-23 päeva. Seega leiab kohus, et hageja on teatanud puudusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast puudusest teadasaamist.
  2. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et käesolevas asjas on leidnud tõendamist, et kostja on rikkunud müügilepingust tulenevaid kohustusi ja vastutab rikkumise eest, kuna kostja poolt müüdud sõiduk ei olnud lepingutingimustele vastav müügieseme üleandmise hetkel. Sõidukil esinesid varjatud puudused müügilepingu mõttes - õlileke, jahutusvedeliku leke, roosteaugud auto põhja all.
  3. Kuivõrd taganemise puhul peab rikkumine olema oluline, analüüsib kohus järgnevalt, kas eelnimetatud rikkumised olid olulised rikkumised. Lepingu eesmärgiks oli sõiduki hagejale võõrandamine ning hageja huviks oli katkematult sõidukit kasutada. Eelviidatud varjatud puuduste tõttu ei ole võimalik sõidukit sihtotstarbeliselt kasutada ning sellises seisukorras sõiduk ei vasta kokkulepitud tingimustele. Seega leiab kohus, et viidatud puuduste näol on koosmõjus tegemist olulise lepingurikkumisega, mis annab materiaalse aluse lepingust taganemiseks.
  4. Kuivõrd müügilepingust taganemise materiaalsed ja formaalsed eeldused on täidetud, leiab kohus, et hageja on müügilepingust kehtivalt taganenud. 39.

§ 189

lg 1 sätestab, et lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sõiduki müügihind 1800 eurot. Lähtuvalt

§ 111

lg-st 1 on kostjal kohustus müügihind 1800 eurot hagejale tagastada sõiduki valduse ja omandi tagasisaamise hetkel.

  1. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
  2. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramine 11 2-22-14737
  3. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
  4. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuludeks riigilõiv 315 eurot, õigusabikulud 195 eurot, kokku 490 eurot.
  5. Riigilõiv on põhjendatud ja vajalik menetluskulu, selle suurus on tõendatud.
  6. Esindajakulusid kohus põhjendatuks ei pea. Menetlusdokumentidest ei nähtu, et hagejat oleks kohtumenetluses esindanud mõni lepinguline esindaja. Hageja on kõik dokumendid allkirjastanud ise ning kohtule pole esitatud esindaja andmeid, volikirja ega ka esindaja haridust tõendavat dokumenti. Hagejal võis küll olla nõustaja, kuid TsMS § 175 lg 2 kohaselt nõustaja kulusid ei hüvitata. Seega jätab kohus taotluse nõustajakulusid puudutavas osas rahuldamata.
  7. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis summas 315 eurot.
  8. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.