KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 23. veebruar 2023, Tartu 3-20-1807 Haldusas

§ 69

lg-s 1 sätestatud alusele – sellele, et kaebaja on ohtlik vanglas viibivatele isikutele (ohustades seeläbi vangla üldist julgeolekut), ning vajadusele hoida ära raskeid õiguserikkumisi.

§ 69

lg-test 1 ja 3 tulenevalt on vangla kohustatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamisel tuvastama meetme aluse jätkuva olemasolu ja seda põhjendama. Selleks ei ole piisav pelgalt seisukoht, et vanglal ei ole veendumust, et oht on möödunud.

1. Vangla järeldas kaebajast lähtuva ohu esinemist
2. juunil 2020 aset leidnud intsidendist ning kaebaja varasemast käitumisest. Intsidendi kohta valvuri koostatud ettekande nr 2-20-3589 (dtl 162) kohaselt vestles kaebaja valvuriga teemal, mis puudutas üksuse juhi D. Bronzova poolt kaebajale
3. aprillil 2020 koostatud ettekannet kaebaja ebaviisaka käitumise kohta. Kaebaja väljendas valvurile enda arvamust, et kõik vanglaametnikud on valetajad ja petised ning tema ei ole ettekandes välja toodud sõnu tegelikult öelnud. Jutu käigus ägestus kaebaja aina rohkem; ütles, et helistab järgmisel päeval lehte ja et üksuse juht pole mitte keegi; lausudes lõpuks „ma löön ta kasti“. Jalutuskäigult tagasi tulles umbes kell 16.10 jätkas kaebaja sama teemaga ning ütles valvuri kuuldes üksuse juhi kohta ebatsensuurseid ja halvustavaid väljendeid. Vaidlusalustes protokollides leiti, et välistada ei saa, et kaebaja poolne ähvardamine või tõsisemad tagajärjed võivad korduda, kui üksuse juht, keda kaebaja ähvardas, peaks kaebaja suhtes tulevikus uuesti tegema mõne kaebajale mittemeelepärase otsuse. Kaebaja individuaalse täitmiskavast ja kaebaja suhtes vangistuse jooksul koostatud ettekannetest nähtub tõepoolest, et kaebajat on kirjeldatud kui impulsiivset inimest ning ta on vangistuse jooksul olnud paljudel kordadel vanglaametnikega ebaviisakas, ärritunud kiiresti ning kasutanud nende suhtes solvavaid ja ebatsensuurseid väljendeid.
4. Vaidlust ei ole, et kaebajale ei ole antud võimalust esitada tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude pikendamise kohta arvamust kirjalikus vormis. Vastustaja kinnitusel küsiti kaebajalt arvamust suuliselt ning kaebajaga vestlemisele enne meetmete kohaldamise pikendamist viitab näiteks
5. septembri
6. a protokollis väidetu, et kaebaja õigustab oma tegusid ega saa aru toimepandu tõsidusest. See aga ei kinnita, et kaebajal olnuks võimalus avaldada oma arvamust ja esitada vastuväiteid, olles selgelt teadlik, millise sisuga haldusotsuse tegemist tema suhtes plaaniti. Seega ei saa olla veendumust, et kaebaja arvamuse ja vastuväidete nõuetekohane välja selgitamata jätmine ei võinud mõjutada asja otsustamist.
7. Kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja esitas
8. a aprillis toimunud intsidendiga seoses kaebuse halduskohtule
9. juunil 2020 ning enne kaebuse esitamist läbis kaebaja kohustusliku vaidemenetluse, mille tulemusel jäeti tema vaie rahuldamata
10. juuni
11. a üksuse juhi tehtud vaideotsusega. Seega sai kaebaja paar päeva enne
12. juuni
13. a sündmust vaideotsuse ning esitas samal päeval üksuse juhi suunas ähvarduse ja teiste ebaviisakate väljendite väljaütlemisega, kohtule kaebuse
14. aprilli
15. a ettekande pinnalt koostatud
16. mai
17. a käskkirja 3 vaidlustamiseks. Eeltoodu ei kinnita et kaebaja oleks
18. juunil 2020 endast väljaminemisega reageerinud pelgalt sündmusele, mis leidis aset mitu kuud tagasi.
19. Kaebaja kambrist torke-lõikeriistade leidmise kohta esitatud vanemvalvuri
20. juuni
21. a ettekandest nr 2-20-3612 (dtl 87) nähtub, et žiletitera ja teravaks ihutud plekitükk võeti ära kambrist, kuhu kaebaja oli paigutatud päev varem ning kust oli vahetult vabanenud teine kinnipeetav. Seetõttu ei olnud võimalik kindlaks teha, et need esemed kuulusid just kaebajale. Kohtumenetluses tõi vastustaja välja veel faktid, et kaebaja kambrist leiti žiletiterasid ka
22. a augustis ja septembris. Tartu Vangla vanemvalvuri
23. augusti
24. a ettekandest nr 2-20-4446 (dtl 86) ilmneb, et lahtine žiletitera võeti ära kambrist, kus kaebaja paiknes koos teise kinnipeetavaga. Tartu Vangla
25. septembri
26. a ettekandega nr 2-20-4930 (dtl 139) on aga tõendatud, et samast kambrist, kus kaebaja viibis samuti koos teise kinnipeetavaga, võeti muu hulgas ära isevalmistatud veekeetja, mis koosnes kuuest lahtisest žiletiterast, metallitükkidest ja kahest ca 30 cm pikkusest juhtmejupist. Need on asjaolud, mida vangla ei saanud kaebajast lähtuva ohu püsimise hindamisel tähelepanuta jätta. Samas ei ole
27. augustil ja
28. septembril 2020 žiletiterade leidmisele vaidlustatud protokollides viidatud. Kaebaja kambrist
29. juunil 2020 lõike-torkeriistade äravõtmisele viitas vastustaja alles
30. augusti
31. a protokollis, mitte aga varem koostatud
32. juuli
33. a protokollilises otsuses.
34. Tartu Vangla ei ole
35. augusti
36. a ja
37. septembri
38. a protokollilistes otsustes nõuetekohaselt tuvastanud ega põhjendanud kaebajast lähtuva ohu jätkuvat esinemist otsuste tegemise ajal ning ka kohtumenetluses esitatud põhjendustest ei ole võimalik veenvalt sellise ohu esinemist järeldada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
39. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses leiab vastustaja, et olukorras, kus kaebaja ka kaks kuud pärast täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist oli ametnike suhtes negatiivselt meelestatud, ei saanud aru toimepandu tõsidusest, õigustas oma tegevust ja ärritus jätkuvalt tema suhtes tehtud negatiivsete otsuste peale, ei saanud järeldada, et oht ründeks oli ära langenud.
40. augusti
41. a protokollist nähtuvalt leidis ähvardamiseni viinud sündmus aset aprillis. Siis tegi üksuse juht kaebaja jaoks ebameeldiva otsustuse ja suhtumine sellesse väljendus ähvarduse näol alles juunikuus. Seejuures ägestus kaebaja just
42. aprilli
43. a ettekandes kajastatud peale. Seega näitab kaebaja käitumine, et reaktsioon sündmustele võib avalduda ka alles mõne aja möödudes.
44. septembri
45. a protokollist nähtuvalt kaebaja õigustas oma tegusid ja ega saanud aru toimepandu tõsidusest. Kui kaebaja ei mõistnud, et ähvarduste kaudu ei ole kohane probleemolukordi lahendada ja tema varasem käitumine näitab suutlikkust reaalselt teist inimest rünnata, siis ei saanud vangla olla veendunud, et järjekordse ebameeldiva otsustuse või tegevuse puhul ei järgne sellele ka reaalset rünnet. Julgeolekuabinõude pikendamise menetluses kaebaja mõistis, miks temalt arvamust küsitakse. Vangla praktikas selgitati kinnipeetavale ka seda, et täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajalikkuse hinnangul arvestatakse tema senist käitumist. Seega pidi kaebajale olema teada ka see, milliseid asjaolusid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel arvesse võetakse ning kaebaja käitumine vaidlusalusel perioodil ei saanud olla temale endale teadmata.
46. Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
47. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus selgitas õiguslikku regulatsiooni täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise põhjendatuse otsustamiseks ning hindas selle alusel vastustaja selgitusi kaebaja üksikvangistuse jätkamise kohta, põhjendades arusaadavalt, miks jätkamine esitatud põhjendustel ei olnud õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le
49. Vastustaja leiab apellatsioonimenetluses endiselt, et täiendavate julgeolekuabinõude jätkuv kohaldamine oli vajalik, sest kaebaja pahameel vastustaja ametnike tegevusele võis ilmneda alles mitme kuu möödumisel, kaebaja ei olnud mõistnud oma teo tähendust ega muutnud suhtumist vangla ametnikesse ja seega ei saanud vangla olla veendunud, et oht ründeks on ära langenud. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.
50. Täiendavad julgeolekuabinõud on erakorralised meetmed, mille kohaldamine on

§ 69

lg 1 järgi lubatud üksnes ohuolukorras ja tuleb ohuolukorra möödudes viivitamatult lõpetada (

§ 69lg 3).

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemises veendumiseks peab vangla hindama faktilisi asjaolusid ning vajadusel koguma tõendeid faktiliste asjaolude kindlaks tegemiseks. Tulenevalt

§ 69

lg-st 3 on selline kohustus jätkuv, s.t meetmete jätkuvat kohaldamist ei õigusta täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alustamise ajal tuvastatud ohuolukord.

1. Kaebaja suhtes kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudega piirati oluliselt kaebaja põhiõigusi, eelkõige vabadusõigust ning õigust vabale eneseteostusele. Meetmete kohaldamisel nende mõju kaebaja õigustele ajas kumuleerub, mistõttu tuleb nii meetmete kohaldamise aluse esinemist, kui ka meetme kohaldamisel kaebaja õiguste piiramise põhjendatust jätkuvalt hinnata. Tartu Vangla
2. juuni
3. a käskkirjaga nr 2-20/1-2/217 otsustaski vangla, et üksuse juhil tuleb igakuiselt, kuid mitte varem kui ühe kuu möödudes meetmete rakendamisest hinnata täiendavate julgeolekuabinõude jätkamise vajadust. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine otsustati
4. juuli
5. a protokolliga (tl 95), mille kohaselt tuli meetmete jätkamine otsustada uuesti mitte hiljem kui
6. aasta
7. nädalal (
8. augustiga algaval nädalal). Sarnaselt märgiti
9. augusti protokollis (tl 26) meetmete jätkamise tähtajaks
10. aasta
11. nädal (
12. septembriga algav nädal) ja
13. septembri
14. a protokollis (tl 27)
15. aasta
16. nädal (
17. oktoobriga algav nädal). Ringkonnakohus mõistab käskkirjas ja protokollis sätestatud meetmete vajalikkuse hindamise tähtaega selliselt, et sellega määratles vastustaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise maksimaalse kestuse. Seega protokollidel, millega jätkati kaebaja suhtes meetmete kohaldamist oli otsene mõju kaebaja õigustele, kuna nendega pikendati kaebaja õigusi piiravate meetme kehtivust. Protokollid vastavad seega haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti mõistele.
18. Vaidlustatud protokollidest nähtuvalt leidis vastustaja, et meetmete lõpetamiseks peab vanglal olema veendumus, et kohaldamise aluseks olnud oht on möödas. Kui ohu möödumist kinnitavaid asjaolusid ei ole ilmnenud, ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus ära langenud. Ringkonnakohus hinnangul jättis vastustaja sellega sisuliselt kaebaja ohtlikkuse hindamata täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel.

§ 69

lg-test 1 ja 3 tuleneb vastustaja kohustus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine jätkamisel tuvastada ja põhjendada meetme aluse jätkuv olemasolu. Selleks ei ole aga piisav seisukoht, et vanglal ei ole veendumust, et oht on möödunud. Protokollides tulnuks selgitada, miks jätkuvalt tuleb kaebajat pidada ohtlikuks teistele isikutele või pidada tõenäoliseks raske rikkumise toimepanemist kaebaja poolt.

1. Kaebaja ohtlikkust põhjendatakse protokollides kaebaja poolt toime pandud kuritegude iseloomu, eelkõige kuritegude ajas raskemaks muutumisega, kaebaja kiire ärrituvuse,
2. juunil 5 2020 üksuse juhi tapmisega ähvardamise,
3. juunil 2020 kaebaja kambrist torke-lõikeriistade leidmise ning sellega, et kaebaja ärritus
4. juunil 2020 oli reaktsiooniks üksuse juhi
5. aasta aprillis tehtud otsusele, s.t kaebaja negatiivne suhtumine kestab pikka aega. Ringkonnakohus leiab, et osa neist väidetest on ebaõiged ning osa ei kinnita, et kaebaja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseta tõenäoliselt kasutab vägivalda teiste isikute suhtes.
6. Halduskohus osutas põhjendatult sellele, et vangla üksuse juhi
7. aasta aprillis tehtud ettekanne on üksnes kaudne põhjus kaebaja
8. juuni 2020 ärritusele. Nimelt määras vastustaja üksuse juhi ettekandest alguse saanud menetluses kaebajale distsiplinaarkaristuse
9. mai
10. a käskkirjaga. Kaebaja vaie jäeti rahuldamata üksuse juhi vaideotsusega
11. juunil 2020 ja kaebaja esitas halduskohtule kaebuse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks
12. juunil 2020 (haldusasi nr 3-20-1239). Seega on kaebaja ärritumine
13. juunil 2020 pigem seostatav sellega, et kaks päeva varem oli ta saanud vaideotsuse ja intsidendile eelnenud päevade jooksul koostanud kaebuse kohtule. See selgitab, miks üksuse juhi ettekanne oli kaebaja jaoks sedavõrd aktuaalne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseni viinud intsidendi ajal
14. juunil
15. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja seetõttu põhjendamatult eeldanud, et kaebaja negatiivne meelestatus reaktsioonina ametnike poolt kaebaja suhtes tehtud negatiivsetele otsustele või tegevustele püsib mitmeid kuid. Vastustaja seisukoha vastu räägib seegi, et kaebaja ohtlikkust teiste isikute suhtes seostatakse kaebaja kiire ärrituvusega. Impulsiivsus viitab hoopis, et kaebaja ohtlikkus seostub probleemidega hetkeemotsioonide kontrollimisel, mitte pikaajaliselt ette kavandatud tegude toimepanemisega.
16. Samuti ei ole näe ringkonnakohus selget seost kaebaja poolt toime pandud kuritegude ja tema ohtlikkuse vahel vangla ametnike, eelkõige üksuse juhi suhtes. Nimelt ilmneb nii kaebaja individuaalsest täitmiskavast kui ka vaidlustatud protokollidest, et kuritegude toimepanemise soodusteguriks on olnud alkohol. Vanglas ei ole alkoholi tarvitamine lubatud, mistõttu väheneb ka tõenäosus, et kaebaja käitumine väljub kontrolli alt. Kaebaja võimele teatud piirini siiski säilitada kontroll oma käitumise üle ja järgida reegleid osutab seegi, et kaebaja ei ole vangistuse täideviimise ajal kasutanud vägivalda teiste kinnipeetavate või vangla ametnike suhtes. Kaebaja suhtes koostatud arvukad ettekanded näitavad, et kaebajale on tõepoolest omane kiire ärritumine ja seejärel vangla ametnike suhtes ebaviisakas ja solvav kõnepruuk. Ometi ei ole need arvukalt dokumenteeritud intsidendid viinud füüsilise vägivalla kasutamiseni. Vastustaja ei ole selgitanud, miks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise ajal samuti verbaalsest konfliktist alguse saanud olukorras võis siiski arvata, et kaebaja soovides konflikti jätkata tõenäoliselt läheb sõnadelt üle füüsilise vägivalla kasutamisele.
17. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu seisukohta, et kaebaja ohtlikkuse hindamisel oli asjakohane arvestada nii kaebaja poolt toime pandud kuritegude iseloomu kui ka kaebaja kambrist torke-lõikeriista leidmisega. Samas tuli asjaolusid hinnata kogumis ja seoses. Nii möönab vastustaja isegi, et leitud torke-lõikeriista valmistamine ja omamine ei ole otseselt kaebajaga seostatav, sest kaebaja oli paigutatud sellesse kambrisse üksnes päev varem keelatud eseme leidmisest, kuna kambris varem viibinud kinnipeetav vanglast vabanes. Relvaga teostatav rünne on kahtlemata ohtlikum, kuid ei pruugi iseenesest suurendada ründe tõenäosust. Hilisem žiletiterade ja neist valmistatud keeduseadme leidmine kaebaja kambrist (millele vastustaja vaidlustatud protokollides ei viidanud) näitab pigem, et kaebaja võimlik huvi žiletiterade hoidmisel ei olnud luua relva teiste isikute ründamiseks, vaid valmistada neist seade vee keetmiseks. Kuigi sellise seadme valmistamine ja hoidmine on keelatud, ei ole selline tegevus otseselt seostatav kavatsusega vangla ametnikke rünnata.
18. Vangistusseaduses ei ole sätestatud kriteeriume, mille alusel otsustada, kas isikuga seonduvad asjaolud kogumis ületavad ohu lävendi

§ 69lg 1 mõttes.

6 26. Riigikohus on sedastanud, et

§ 69lg 1 ei sätesta, et ka ohu ennetamiseks on õigus kohaldada ohjeldusmeedet1.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

§ 69

lg-t 1 sarnaselt mõista ka muude

§ 69lg-s 2 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel.

Isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmise õiguspärasuse hindamisel märkis Riigikohus sarnaselt, et põgenemisohtu ei ole kohane põhjendada sellega, et ei ole alust välistada isikust lähtuvat võimalikku põgenemisohtu

1. Seega kinnitab kohtupraktika, et ohu tuvastamisel peab silmas pidama ohu gradatsiooni ning olukorda, kus ohu esinemine ei ole välistatud, ei saa võrdsustada ohuolukorraga. Vastustaja on vaidlustatud protokollis aga märkinud just seda, et ei saa asuda seisukohale, et kaebaja käitumisest ei tulene ohtu, s.t et ohu esinemine ei ole vangla hinnangul välistatud.
2. Protokollides kajastatud vastustaja ametnike seisukohtadest nähtub, et kaebaja ohtlikkust seostatakse eelkõige asjaoluga, et meetmete kohaldamise põhjustanud intsidendist mööduv aeg ei ole piisav selleks, et veenduda ohu möödumises. Samas paneb seadus vastustajale kohustuse kontrollida jätkuvalt ohu olemasolu, s.t veenduda et oht on jätkuv. Meetmete kohaldamise jätkamise otsust ei olnud kohane põhjendada sellega, et intsidendist möödunud vastavalt kahe ja kolme kuu jooksul ohu äralangemises ei saanud kindel olla. Tähelepanuväärne on, et meetmete kohaldamise ajal ei toimunud kaebajaga uusi sarnaseid intsidente. Samuti ei saa mööda vaadata sellest, et vastustaja tugines meetmete pikendamise otsustamisel ekslikule seisukohale, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseni viinud intsidendi põhjuseks oli kaebaja mitu kuud püsinud meelepaha üksuse juhi ettekande pärast, mis võiks osutada ohu jätkuvale püsimisele ka meetmete kohaldamise algusest möödunud aja jooksul. Seega lähtus vastustaja kaebaja ohtlikkusele hinnangut andes ebaõigest eeldusest. Kaebaja ohtlikkuse hindamisel ei ole asjakohane seegi, et vastustaja ametnike võimalikud tulevikus tehtavad otsused võivad samuti põhjustada kaebaja meelepaha. Meetmete kohaldamise jätkamise otsustamise ajal ei olnud teada, kas ja milliseid kaebajat mõjutavaid otsuseid võisid ametnikud teha. Seadusandja ei ole näinud ette võimalust kohaldada vägivaldse kuriteo toime pannud kergesti ärrituva isiku suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid nö igaks juhuks.

kohaselt tuleb ka sellise isiku puhul veenduda ja põhjendada, et esineb konkreetne, mitte abstraktne oht, mille maandamiseks on vajalik kohaldada täiendavaid meetmeid. Samuti ei ole vastustaja selgitanud, miks erinevalt kaebaja varasemast käitumisest, võib arvata, et uutele negatiivsetele otsustele reageeriks kaebaja füüsilise ründega. Samuti ei ole kohane põhjendada täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvat kohaldamist sellega, et kaebaja ei ole aru saanud oma teo tõsidusest ja õigustab oma käitumist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks ei ole isikut karistada ega teda ümber kasvatada, vaid üksnes tõrjuda isikust lähtuvat ohtu. Meetmeid ei ole alust kohaldada kuni kaebaja tunnistab oma eksimust või lubab parandada käitumist tulevikus, vaid üksnes juhul, kui eksimuse eitamine lubab järeldada käitumise eskaleerumist füüsiliseks vägivallaks. Seda järeldust ei ole vastustaja aga käesolevas asjas suutnud põhjendada.

1. Seega ei ole vastustaja tuvastanud ega nõuetekohaselt põhjendanud kaebajast lähtuvat ohtu teistele isikutele meetmete kohaldamise pikendamise otsuse tegemise ajal.
2. augusti ja
3. septembri
4. a protokollides toodud vastustaja ametnike seisukohtadest ilmneb hoopis, et kaebaja suhtes meetmete jätkuvat kohaldamist peeti põhjendatuks, kuna ei ole välistatud, et kaebaja võib olla ohtlik teistele isikutele. Vastavalt on vastustaja leidnud, et esineb ohukahtlus ehk vajadus ohtu ennetada, mitte ohuolukord. Seega ei ole vastustaja isegi väitnud ohu esinemist ja protokollide põhjendused ei olegi suunatud kaebajast lähtuva ohu põhjendamisele.
5. Seetõttu on Tartu Vangla
6. augusti ja
7. septembri
8. a täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otsused õigusvastased juba põhjusel, et vastustaja ei ole tuvastanud ega põhjendanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse esinemist. 1 2 RKHK
9. aprilli
10. a määrus asjas nr 3-3-1-10-12 (p 9). RKHK
11. juuni
12. a määrus asjas nr 3-19-415 (p 12). 7
13. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
14. HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 8