Obsah (8)

§ 456§ 436§ 654§ 230§ 229§ 652§ 164§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2023, Tallinn Kohtuasja

) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 8. Maakohtu otsuse on vaidlustanud kostja. Seega on maakohtu otsus

§ 456

lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata. 9. Kostja heidab maakohtule ette menetlusõiguse normide rikkumist. Kolleegium kostjaga ei nõustu ja leiab, et maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendatud ning vastab

§ 436lgs 1 ja § 422 lg-s 8 sätestatud nõuetele.

Maakohus on võtnud seisukoha kõikide kostja esile toodud asjaolude ja esitatud tõendite suhtes. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega, siis ta neid täies ulatuses ei korda (

§ 654lg 6).

1. Maakohus on asja lahendades võtnud arvesse, et
2. jaanuaril 2022 jõusutnud perekonnaseaduse (PKS) muudatustega kehtestati uus alaealisele lapsele elatise arvutamise kord. Nii saab kohus PKS § 210 lg 2 kohaselt mõista
3. detsembrini 2021 elatise välja enne
4. jaanuarit 2022 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Elatisenõudele alates
5. jaanuarist 2022 peab kohus aga kohaldama alates
6. jaanuarist 2022 kehtivaid perekonnaseaduse sätteid. Enne
7. jaanuarit 2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis ühtse summana pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole ning PKS § 101 alusel arvutatud miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. Maakohus on pooltele selgitanud materiaalõiguse muutumisest tulenevat õiguslikku olukorda ja tõendamiskohustust (tl 72–74).
8. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus ei ole tema väiteid hinnanud. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja ei ole ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt täitnud ega täida seda ka vahetult. Kuna hageja ema oma last esindades vaidles vastu kostja väidetele, et laps on kostja juures 10 kalendripäeva kuus ning et lapsele on tasutud elatist sularahas, siis tuli kostjal oma väiteid

§ 230lg 1 järgi tõendada.

Kostja on maakohtule ette heitnud, et maakohus ei ole hinnanud kaudseid tõendeid (hageja ema käitumine hagi esitamisel ning tekstisõnum). Kolleegium märgib kaudsete tõendite kohta, et tsiviilkohtumenetluses on neid lubatud kasutada, kui nende põhjal saab

§ 229

lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kaudne tõend ei kajasta küll otseselt faktilist asjaolu ennast, kuid kinnitab või lükkab ümber fakte, mille põhjal on võimalik tõendamist vajava asjaolu 4 esinemist või puudumist järeldada (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-17124505/53, p 14.3.3). Kolleegiumi hinnangul ei saa jõuda hageja ema käitumise ega saadetud tekstisõnumi põhjal („1:1 nähtavasti“; tl 53) järelduseni, et kostja on ülalpidamiskohustust nõuetekohaselt täitnud. 11.
3. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et 5–6 kalendripäeva kuus isa juures viibimine ei mõjuta hageja esitatud elatise nõuet (vt maakohtu otsuse p 34). Riigikohtu varasema praktika kohaselt sai kohustatud vanema juures viibimise aeg olla ka juhul, kui see jäi ajavahemikku seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 kohaselt. Mõjuvat põhjust pidi tõendama kohustatud vanem ehk kostja (Riigikohtu
4. veebruari
5. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651/31, p 10). Kehtiva PKS § 101 lg 6 kohaselt vähendab aga kohustatud vanema juures viibimise aeg juhul, kui see on aasta jooksul keskmiselt seitse kuni viisteist ööpäeva kuus, PKS § 101 alusel arvutatud elatise ehk miinimumelatise enda suurust proportsionaalselt (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-1919160/42, p-d 14.5 ja 14.6). Maakohus tuvastas, et kohustatud vanema juures viibimise aeg ei anna alust elatise vähendamiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga. 11.
6. Muudel juhtudel saab kohustatud vanema juures viibimise aeg kõne alla tulla mõjuva põhjusena elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes. Maakohus ei tuvastanud, et kohustatud vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps viibib tema juures (vt maakohtu otsuse p 34). Kolleegium nõustub maakohtuga.
7. Maakohtu tuvastatud asjaoludel, mille tuvastamisel kohus kolleegiumi hinnangul ei eksinud, ei ole põhjendatud ülalpidamiskohustust PKS § 102 alusel vähendada. Mõjuvale põhjusele peab tuginema kostja, kes peab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud välja tooma ja neid ka tõendama (vt eespool viidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160/42, p 15.2 ja selles viidatud kohtupraktika). Maakohus on kostjale tõendamiskohustust selgitanud. Kostja esitas väite töötuse staatuse kohta pärast eelmenetluse lõppemist
8. juuni
9. a kohtuistungil (tl 106 pöördel, ajamärk 00:37:09). Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus õigesti kostja hilinenud väite arvestamata ja kostja majandusliku seisundi kohta tõendid kogumata (vt maakohtu otsuse p 35). Kuna kostja sai esitada asjaolud ja tõendid oma majandusliku seisundi kohta, sh töötu staatus maakohtu menetluses, siis ei ole apellatsioonimenetluses uue tõendi esitamise eeldus

§ 652lg 3 järgi täidetud.

Kolleegium jätab kostja taotluse tõendi (väljavõte Eesti Töötukassa internetileheküljest) asja juurde võtmiseks rahuldamata.

1. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus ei ole arvestanud Vene Föderatsiooni poolt makstava lapsetoetusega. Hageja on selle asjaolu esile toonud ning selgitanud, et lapsetoetust maksti kuni
2. detsembrini 2021 (vt hageja
3. mai
4. a menetlusdokument; tl 79 pöördel). Maakohus on kuni selle ajani väljamakstava toetusega elatise suuruse määramisel arvestanud. Kostja esitas
5. detsembril 2022 tõendi (Peterburi Vasileostrovski linnaosa ameti
6. jaanuari
7. a vastus), kuid pole selgitanud, miks ta ei esitanud seda tõendit maakohtus. Apellatsioonimenetluses uue tõendi esitamise eeldus

§ 652

lg 3 järgi ei ole täidetud ning kolleegium jätab kostja taotluse tõendi asja juurde võtmiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus 14. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta.

§ 164

lg 1 järgi kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad samuti

§ 164lg 1 kohaselt poolte endi kanda.

5 15. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 6