← Eesti

2-21-10298/42

Obsah (7)§ 230§ 231§ 173§ 174§ 164§ 163§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2023, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-10298 Tsiviilasi R., R. ja A. S.i ha

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooled on sõlminud kompromissi elatise nõudes alates hagi esitamisest. Elatise nõue on veel läbi vaatamata perioodi 01.08.2020-31.12.2020 osas. Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg-te 1 ja 4 alusel antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg-st 1 (kuni 31.12.2021 kehtinud redaktsioonis) tulenevalt ei võinud igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 21.12.

  1. a määruse nr 115 järgi oli
  2. aastal töötasu alammäär 584 eurot kuus, millest ½ oli 292 eurot.
  3. Hagejate sünni tõenditest (I kd, tl 5-7) nähtub, et kostja on hagejate isa. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista elatise miinimummääras ajavahemiku eest 01.08.2020-31.12.2020 PKS § 108 alusel. Selle sätte kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist.
  4. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et laste põhjendatud vajadused olid sel perioodil vähemalt kahekordses elatise miinimummääras. Vaidlus on selles, kas kostja on andnud ülalpidamist vahetult ja kui, siis millises ulatuses, samuti kas kostja on täitnud ülalpidamiskohustuse 4

(12)2-21-10298 hagejate emale raha üle kandes ning sularaha üle andes. Samuti on kostja tuginenud sellele, et miinimummääras ülalpidamise andmine tol perioodil ei olnud talle tema ebapiisava sissetuleku tõttu võimaluste kohane ega võimaldanud tema enda tavapärast ülalpidamist. Hagejate väite kohaselt on kostja jätnud täitmata elatise tasumise kohustuse antud ajavahemikus hagejate I ja II suhtes kummalgi juhul summas 876 eurot ning hageja III puhul summas 1168 eurot.

§ 230

lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega oli kostja kohustus välja tuua ja tõendada, et esinevad PKS § 102 lg-tes 1 ja 2 sätestatud asjaolud ning et kostja on andnud hagejatele ülalpidamist nõutud ulatuses.

  1. Kohus käsitleb esmalt vahetu ülalpidamise küsimust. Riigikohus on 09.06.
  2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 (p 23.1) leidnud, et kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Sama lahendi punkti 23.3 kohaselt ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema. Vaidlus puudub selles, et ajavahemikus 01.08.-31.12.2020 ei elanud hageja III kostjaga. Kostja kinnitusel oli hagejatel I ja II ajavahemikus vahelduv elukoht. Kostja leiab, et kuna hagejad I ja II viibisid sel ajal võrdselt kummagi vanemaga, on kostja kandnud ka nende kulud vähemalt samas ulatuses hagejate emaga. Hagejate esindaja on täpsustanud 03.12.
  3. a seisukohas, et hagejad I ja II viibisid ajavahemikus 14.09.2020-18.12.2020 igal teisel nädalal isa juures, samas ei viibinud nad seal üldjuhul terve nädala järjest. Kogu sellest perioodist, kokku 96 päeva, veetis hageja I isaga 21 päeva ja hageja II 33 päeva. Hagejate seaduslik esindaja on 24.09.2021 eelistungil ka kinnitanud, et lapsed viibisid nädalavahetustel rohkem ema juures ning et nad viibisid isa juures enamasti esmaspäevast reedeni. Kostja on leidnud, et hageja on võtnud omaks väite, et lapsed viibisid ajavahemikus 14.09.2020-18.12.2020 võrdse aja kummagi vanema juures. Kohus kostjaga ei nõustu, hagejate seaduslik esindaja ei ole sellist väidet omaks võtnud

§ 231lg 2 teise lause tähenduses.

Hagejate seaduslik esindaja kinnitas samal istungil, et suhtluskord ei ole toiminud võrdse viibimisaja alusel ning lapsed on sel perioodil ikkagi ema juures rohkem viibinud kui isa juures. Hageja on toonud välja selged asjaolud viibitud aja koguse kohta ning kostja on üksnes viidanud hageja „omaksvõtule“, ilma selgeid asjaolusid välja toomata. Praegu on kohtul mõlema vanema väited selle kohta, millise aja on lapsed kostja juures viibinud. Hageja väited on sealjuures konkreetsed ning kostja omad umbmäärased. Kohus andis 24.09.2021 istungil pooltele juhise täpsustada pärast eelistungit konkreetne isa juures viibitud aeg (I kd, tl 92). Kostja ei ole väitnud, et hagejad I ja II on viibinud mingi konkreetse arvu päevi isa juures ega ole ümber lükanud hageja väidet, et isa juures viibitud aeg oli oluliselt väiksem, kui ema juures viibitud aeg. Kohtu hinnangul tuleb antud olukorras lugeda usutavaks ja tõendatuks hagejate väide, et ajavahemikus 14.09.-18.12.2020 ei viibinud hagejad I ja II võrdse aja kummagi vanema juures ning isa juures viibitud aeg oli hageja I puhul pigem ligikaudu 25% kogu ajast ning hageja II korral ligikaudu 34%. 8. Eeltoodust nähtuvalt ei saanud hagejate kulud olla kostja poolt vahetult kaetud suhtluskorra täitmise läbi (vähemalt mitte kogu ulatuses). Hagejad ei olegi nõudnud nende kuude, mil lapsed olulise aja ka isa juures viibisid, eest elatist miinimummääras, vaid sellest poole väiksemas summas. Hagejad I ja II on nõude esitamisel juba arvestanud kulude vahetu kandmisega kostja poolt. Hagejad leiavad, et lisaks sellele, et hagejad I ja II ei viibinud isa juures 50% ajast, olid 5

(12)2-21-10298 ema kulutused lastele ka suuremad, kui kostja omad, kuna hagejate ema on tasunud suuremas ulatuses laste püsikulusid. 8.1 Vastavalt kohtupraktikale ei saa otsustada elatise nõude põhjendatuse üle üldjuhul vaid kummagi vanema juures viibitud aja alusel. Riigikohus on 09.12.
  1. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17 (p 23.2) leidnud, et elatise suurust ei saa aga määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt Riigikohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13;
  4. juuni
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 11). 8.2 Hagejad on välja toonud, et ema kulutused laste eluasemele olid oluliselt suuremad, kui kostja kulutused, kuna ema pidi üürima korterit, kostja elas sel perioodil oma ema majas ning majaga seotud kulusid kandma ei pidanud. Kostja ei ole väidet ümber lükanud. Samuti on hagejad välja toonud, et ka vahelduva elukoha perioodil kandis suurema osa lastega seotud püsikuludest (nt riietele ja jalanõudele, ravimitele, huviringidele, eelkooli- ja lasteaiakulud jne) ema. Konkreetselt on välja toodud ja tõendatud järgmised kulud perioodil 01.08.2020 kuni 31.12.2020: hagejate I ja II huviringide ja lasteaiakulud: R.i eelkooliga seotud kulud OÜ-le Õ kokku 148,50 eurot (I kd, tl 109); R.i judokulud R MTÜ-le kokku 60 eurot (I kd, tl 111); R.i ja R.i ringikulud MTÜ-le L kokku 48 eurot (I kd, tl 113); R.i loovteraapiaga seotud kulu K. J. 40 eurot (I kd, tl 115); R.i ja R.i lasteaiakulud kokku 635 eurot (I kd, tl 117). Hagejate selgituse kohaselt lisanduvad kulud hagejate riietele ja jalanõudele, ravimitele ja hügieenitarvetele, samuti igakuine hageja III piimapulbri, mähkmete, salvide ja spetsiaalsete allergiaravimite ning soole probleemi leevendamiseks vajalike rohtude kulud. Hageja esitatud kontoväljavõttest (I kd, tl 106-108) nähtub ka korduvad ülekanded eraisikutele, mille selgituseks on märgitud „jalanõud, HM kombe, riided; ka konkreetsemalt A.i riided, R.i kombekas, kombe A.“ jne. Samast kontoväljavõttest nähtuvad ka mänguasjade ostud. 8.3 Kostja ei ole toonud välja konkreetseid kulusid, mida on sel perioodil lastega seonduvalt kandnud. Kostja on vaid leidnud, et hagejate ema ei teinud neid kulutusi enda arvelt, vaid kostjalt saadud elatise arvelt. Kohus leiab, et laste vahetu ülalpidamise kulud, mis ei seondu eeltoodud kulutustega, ehk siis toidukulu, vaba aja veetmise kulu vms ei saa olla sedavõrd suur, et saaks jõuda järeldusele, et hagejate ema tehtud kulutused ei olnud vaidlusalusel ajaperioodil oluliselt suuremad kui kostja omad. Seega tuleb jõuda järeldusele, et kuigi hagejatel I ja II oli mõningal määral vahelduv suhtluskord, siis ei vastanud kostja tehtavate kulude suurus vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele ning tal tuleb maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Arvestades, et augustis vahelduvat suhtluskorda ei olnud ning vahelduv suhtluskord on olnud neljakuulisest ajaperioodist (september-detsember) sisuliselt kolmel kuul (septembri keskpaigast detsembri keskpaigani), ei ole hagejate nõue, s.o miinimummääras augusti 2020 eest ja pooles miinimummääras september-detsember 2020 eest ülemäära suur, pigem vastupidi.
  6. Hagi võiks eeltoodud nõudes siiski jääda rahuldamata või saada rahuldatud taotletust väiksemast ulatuses, kui esineks alus elatise vähendamiseks alla miinimummäära või kui kohus tuvastaks, et kostja on nõutud elatise juba hagejatele tasunud.
  7. Esmalt käsitleb kohus kostja ebapiisava sissetuleku vastuväidet, millele kostja on 16.03.
  8. a eelistungil tuginenud. Kostja on esmalt leidnud (I kd, tl 132), et tal oli piisav võimekus tasuda elatist miinimummääras ning ta on selle ka tasunud. Seejärel leidis kostja, et kui kostja pidanuks tasuma kõigile lastele elatist miinimummääras, s.o ligi 900 eurot kuus, siis sellest ei oleks kostja 1000 euro suurusest sissetulekust piisanud. 6
(12)2-21-10298 Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on leidnud lahendis 3-2-1-174-16, et mõjuvate põhjuse loetelu ei ole kinnine loetelu. 10.1 Praegusel juhul on kostja esitanud erinevaid väiteid, mis on omavahel vastuolus. Esmalt leiab kostja, et on hagejatele miinimummääras elatist andnud, samas leiab ta, et sellises määras ülalpidamise andmine käis tal tol perioodil üle jõu. Üheaegselt ei saa olla mõlemad väited tõesed. Selline vastuolu ei tekita usaldust kostja väidete suhtes. 10.2 Kostja arvelduskontode väljavõtetest nähtub, et kostja igakuine töötasu oli 1000 eurot. Samuti nähtub väljavõtetest, et kostja sissetulek ajavahemikus 01.08.2020-31.12.2020 oli järgmine: Xxxx AS sularaha sissemaksed, erinevad laekumised äriühingutelt ja eraisikutelt, Haigekassalt kokku 11 396,76 eurot (I kd, tl 184-204 pöördel), s.o keskmiselt 2279,35 eurot kuus. Kohus ei ole siinkohal arvestanud erinevaid laekumisi kiirlaenude näol (1500 eurot M OÜ, 2700 eurot OÜ B, 572,50 eurot O OÜ, 500 eurot B AS), ka mitte K. K.lt 06.11.2020 laenatud 25 eurot, mis 30 euro suuruse maksega 08.11.2020 K. K.le tagasi maksti; samuti mitte R. A. saadud laenu 2500, 150 eurot, 300 eurot ja 50 eurot, mis hiljem R. A. tagasi maksti. Taolisest sissetulekust saab ilmselt anda kolmele lapsele ülalpidamist nii miinimummääras kui ka vähemas, nõutud määras, ilma enda ülalpidamist kahjustamata. 10.3.Samuti ei ole kohus praegu arvestanud kostja võimalust saada tulu ettevõtlusest. Kostja on ise kinnitanud, et on võtnud enda äriühingu kontolt välja märkimisväärses summas sularaha ning sellest osa kasutanud perekonna vajaduste rahuldamiseks. Asjaolu, et kostja ei ole osanud eristada enda ja äriühingu rahakotti, nähtub muu hulgas sellest, et kuigi kostja esitas tema omandis oleva K OÜ (I kd, tl 73) kontoväljavõtte (tl 134-136), mille kohaselt on sularaha (kostja väitel) võetud kostja poolt välja ajavahemikus 11.08.2020-30.12.2020 kogusummas 17 570 eurot, ei osanud kostja välja tuua, milline osa sellest rahast on antud hagejate emale. Arvestades, et iga äriühing on raamatupidamiskohustuslane ning kostja on K OÜ omanik ja juhatuse liige, ei ole võimalik, et kostjal puudus teave selle kohta, millises summas on sularaha välja võetud seonduvalt äriühingu tegevusega ja millised kostja (ja tema perekonna) vajaduste katteks. Seega on ainuvõimalik jõuda järeldusele, et kostja võimekust saada sissetulekut mõjutab ka äriühingust saadav tulu märkimisväärses ulatuses. 10.4 Kohtupraktika kohaselt võib kohus lisaks ametlikule sissetulekule lähtuda ka kohustatud isiku tegelikust elustandardist. Kostja kontoväljavõttest (I kd, tl 184-204 pöördel) nähtuvalt on kostja teinud perioodil 01.08.2020-31.12.2020 kulutusi erinevatele hasartmängudele (AS Eesti Loto, Optiwin OÜ, Ninja, Paf, Betsafe, Olybet, Triogames) kokku vähemalt summas 3492 eurot. Kui kostjal oli võimalik kulutada hasartmängudele ühes kuus ca 698,40 eurot, siis ei viita see temale kui piiratud majanduslike võimalustega isikule. 7
(12)2-21-10298
  1. Seega ei nähtu eeltoodust, et esines alus elatise vähendamiseks alla miinimummäära tulenevalt kostja piiratud sissetulekust. Tagasiulatuva elatise perioodil kehtinud PKS sätete kohaselt ei arvestatud automaatselt sellega, et laste kulud on osaliselt kaetud perehüvitistega. Kohtupraktika kohaselt sai sellise asjaoluga arvestada vaid siis, kui esines veel mingi muu alus elatise välja mõistmiseks alla miinimummäära. Praegu selliseid asjaolusid ei esine (nende esinemine ei ole tõendatud), seega ei arvesta kohus elatise suuruse arvutamisel perehüvitistega.
  2. Kostja väite kohaselt on ta andnud hagejate emale raha laste ülalpidamiseks, sh kandnud hagejate ema arvelduskontole vaidlusalusel perioodil 2345 eurot ning andnud täpsustamata summa ka sularahas. Hagejate vastuväidete kohaselt oli hagejate ema nimel mitmeid laenukohustused, mis oli võetud kostja palvel ja kostja huvides ning kostja on täitnud hagejate emale raha andes valdavalt just neid kohustusi. Kohus käsitleb järgnevalt hageja väidet kostja kohustuste tasumise kohta kostja antud rahalistest vahenditest. 12.1 Hagejate poolt on kohtule 04.08.2021 esitatud tõendina hagejate ema ja kostja poolt allkirjastatud dokument (I kd, tl 27). Antud dokumendi kohaselt kinnitab kostja, et on tasunud ja lubab edaspidi õigeaegselt tasuda igakuiseid lepingujärgseid kohustusi, mis on võetud K. K. nimele. Kohustustena on selles dokumendis nimetatud: Xxxx leping, viitenumber xxxx, laenujääk 09.09.2020 seisuga 3259,79 eurot; Xxxx AS leping nr xxxx laenujääk 25.09.2020 seisuga 2621 eurot, Xxxx AS lepingu number xxxx, laenujääk 25.09.2020 seisuga 346,19 eurot; Xxxx lepingu nr xxxx, laenujääk 30.09.2020 seisuga 762,37 eurot. K. K. kinnitab antud dokumendis, et ei esita pretensioone laenude eest soetatud esemetele-remont, olmeseadmed, auto. 12.2 Hageja täpsustas 16.09.2021, et pere elas koos kostja emaga viimasele kuulunud elamus xxx. Hagejate vanemate kooselu ajal võeti antud elamu remondiks ja olmetehnika soetamiseks K. K. nimel 22.11.2016 Xxxx AS-st laenulepingu xxxx alusel laenu 3600 eurot ja 08.02.2018 Xxxx tarbimislaenu (väikelaenu) leping nr xxxx alusel 5250 eurot, 29.12.2017 Xxxx AS järelmaksuga müügileping xxxx alusel summas 1849 eurot ja 28.10.2016 Xxxx AS-st laenulepingu xxxx alusel perele sõiduauto soetamiseks summas 10 000 eurot. Hageja selgituse kohaselt väitis kostja, et ta enda nimel laene võtta ei saa, kuna tema suhtes oli pooleli täitemenetlus ning see mõjunuks negatiivselt tema ainuosaluse ja juhtimise all tegutsevale äriühingule. 12.3 Kostja ei ole esitanud vastuväiteid antud laenukohutuse olemasolu ja kostja poolt osalise tasumise osas. Kostja on esitanud väiteid, mille kohaselt olevat ta justkui ühinenud hagejate ema ja kolmanda isiku vahel sõlmitud kohustusega, samuti on kostja esitanud vastuväited seonduvalt sellega, kas tegemist oli deklaratiivse võlatunnistusega või mitte. Kostja ei ole esitanud selget väidet selle kohta, et tegemist ei olnud kostja huvides võetud laenukohustustega ning et kostja ei ole täitnud hagejate emale raha andes sisuliselt enda kohustusi. Kostja on sealjuures kinnitanud, et on hilisemalt täitnud viidatud kohustusi (I kd, tl 126, tõend I kd, tl 128). Hageja on tõendanud (I kd, tl 56-71) viidatud laenukohustuste olemasolu. Xxxx AS laenulepingu (I kd, tl 56-57) kohane igakuine makse oli 121,19 eurot ning maksete jääk 01.08.2020 seisuga 565,32 eurot. Xxxx 08.02.2018 laenulepingu (I kd, tl 59-63) igakuine makse oli 141,70 eurot ning jääk 01.08.2020 seisuga 3343,15 eurot. Xxxx AS järelmaksuga müügilepingu (I kd, tl 64-65) igakuine makse oli 58,15 eurot ning kohustuse jääk 885,57 eurot. Xxxx AS laenulepingu nr xxxx (I kd, tl 66-71) järgne igakuine makse oli 214,39 eurot ning jääk 01.08.2020 seisuga 2820,17 eurot. 8
(12)2-21-10298 12.4 Hagejate ema arvelduskontolt (II kd, tl 9-11) nähtuvalt on tasutud Xxxx AS, Xxxx AS ja Xxxx AS lepingute alusel augustis
  1. a 471,73 eurot, septembris 502,89 eurot, oktoobris 215,44 eurot ning detsembris 433,01 eurot. Xxxx AS lepingust tulenev kohustus antud perioodil kokku oli 290,75 eurot. Samas nähtub hagejate ema arvelduskontolt Xxxx AS-ile tasumised vaid kokku summas 99,63 eurot (I kd, tl 107), seega saa kohus lugeda seda summat ületavas ulatuses, et kostja makstud raha arvelt on täidetud kostja kohustust. Kohus märgib, et K. K. arvelduskontolt on tasutud ka AS-iga Xxxx sõlmitud laenulepingust nr xxxx tulenevaid makseid vaidlusalusel perioodil kogusummas 115,31 eurot. Hageja on 30.12.2022 seisukohas viidanud muuhulgas ka antud laenu kui kostja kohustuse tasumisele kostjalt saadud 725 euro arvelt. Samas ei nähtu sellise kohustuse kuulumine kostja kohustuste hulka hageja esitatud 12.09.2021 tõendist (I kd, tl 27). Seega ei saa kohus lugeda, et ka antud summa ulatuses on kostjalt saadud raha kasutatud kostja kohustuse täitmiseks. 12.5 Hagejate 30.12.2022 selgituse kohaselt kuulus kostja kohustuste hulka ka E AS-ist auto Audi xxxx soetamiseks võetud krediit, hageja tasus 3879 eurot kostja antud rahast krediidikonto sulgemiseks ning sõiduk jäi kostjale. Kohtule nähtub, et 16.10.2020 kontole kantud summad on läinud pea kogu ulatuses E AS konto sulgemiseks ja laenulepingust nr xxxx tulenevate kohustuste täitmiseks (II kd, tl 10). Kohtu hinnangul tuleb lugeda tõendatuks, et sularahas on antud raha just kostjaga seonduvate laenukohustuste täitmiseks, mitte hagejate ülalpidamiseks. 12.6 Kostja väite kohaselt on ta tasunud laste kulutusi selliselt, et on andnud hagejate emale raha sularahas. Kostja selgituse kohaselt (I kd, tl 98) on ta seoses perekonna vajaduste rahuldamisega võtnud äriühingu K OÜ kontolt perioodiliselt sularaha perioodil 01.08.202031.12.
  2. Sularaha on kostja enda kinnitusel võtnud endale kuuluva äriühingu kontolt ajavahemikus 11.08.2020-30.12.2020 kokku 17 570 eurot ning andnud osa neist summadest hagejate emale laste ülalpidamise katteks. Kostja ei ole esitanud konkreetset väidet, s.o mis summas elatist sularahas tasuti, kuigi kohus on kostjale selgitanud (I kd, tl 132 pöördel) konkreetse väite esitamise vajadust. Kostja täpsustas kohtu määratud tähtajal (29.03.2022 seisukohas) vaid seda, millisel kuupäeval on kostja võtnud tema käsutuses olnud kontolt välja sularaha, jättes täpsustamata nii välja võetud kui ka väidetavalt hagejate emale üle antud summa. Kostja ei täpsustanud oma väidet ka hagejate poolt nõutud kontoväljavõtte esitamise järgselt. 12.7 Kohtu hinnangul ei ole leidnud tõendamist, et kostja on andnud hagejate emale ülalpidamist sularahas. Esiteks on väide ise piisavalt ebamäärane, et kohus saaks sellest asja lahendamisel lähtuda ning teha konkreetseid järeldusi summade tasutuks lugemise osas. Kostja ülesanne oli näidata, mis kuupäeval ja millises summas ta ülalpidamiseks raha andis. Kostja seda teinud ei ole. Kohtu hinnangul ei saa ka eeldada, et kui kostjale kuuluva äriühing kontolt on sularaha välja võetud, siis ei ole seda tehtud mitte äriühinguga seonduvaks tehinguks, vaid omaniku tarbeks. Raha andmine kostjale peaks olema äriühingu raamatupidamises kajastatud. Kostja oleks saanud kohtule esitada tõenditena raamatupidamisdokumendid, millest nähtunuks, et kostjal oli nõue äriühingu vastu, millest tulenevalt oli kostja õigustatud sularaha enda tarbeks välja võtma. Kostja selliseid tõendeid esitanud ei ole. 12.8 Samuti ei nähtu selliste sularaha tasumiste olemasolu hageja arvelduskonto väljavõtetest (II kd, tl 5-11). Hageja selgituse kohaselt oli 02.09.2020 sularaha sissemakse 400 eurot (II kd, tl 5) laen J. L. korteri üüritagatise ja maakleritasu maksmiseks, hageja on selle 08.09.2020 tagasi maksnud (II kd, tl 7). Sissemakse 14.08.2020 800 eurot (II kd, tl 9) oli samuti hagejate selgituse kohaselt laen J. L. ning selle raha eest on täidetud kostja poolt võetud laenukohustust. Lisaks hageja viidatud laekumistele on hagejate ema kontol veel 16.10.2020 sissemakse summas 50 eurot. Kuna kostja ei ole välja toonud, et on sellises summas ja sellel kuupäeval (või lähedasel 9
(12)2-21-10298 kuupäeval) hagejale sularaha andnud, siis ei saa ka kohus eeldada, et sissemakse on toimunud kostjalt saadud raha arvelt. 12.9 Kostja maksed hagejate ema arvelduskontole on ajavahemikus 01.08.020-31.12.2020 olnud kokku 2435 eurot (I kd, tl 76). Samas nähtub kostja arvelduskonto väljavõttest, et 25 eurot 2435 eurost on K. K.lt 06.11.2020 laenatud (I kd, tl 193 pöördel) ja raha on makstud tagasi 08.11.2020, see nähtub ka 08.11.2020 ülekande selgitusest „laenatud raha“. Samuti on hageja 16.09.
  1. a seisukohas välja toonud, et detsembris kostja poolt tasutud 888 eurost oli 292 eurot hagejale III makstud, mistõttu ei nõua hageja III elatist alates detsembrist
  2. Seega saab lugeda kostja poolt hageja kontole kantud rahaks, mis ei ole juba seostatav laenu tagasimakse või hageja III elatise maksega, (2435-25-292) 2118 eurot. 12.10 Sularaha sissemaksed 13.09.2020 summas 725 eurot, 23.09.2020 summas 250 eurot, 16.10.2020 summas 2350 ja 1600 olid hageja selgituselt kohaselt antud kostja poolt sularahas kostja kohustuste täitmiseks. Sellest suuremas summas sularaha andmist ei saa kohus lugeda tõendatuks. Kohtu hingul ei saa mingil moel nähtuda kostjalt hagejale sularaha andmine kostja esitatud tõendilt (I kd, tl 100-100 pöördel). Nimetatud tõendil on käsikirjaliselt märgitud summad, sh laste rõivaste maksumus, aga ei nähtu, et keegi oleks kellelegi raha andnud või keegi oleks raha saamist kinnitanud. Hagejate ema selgituse kohaselt on kuludokumendis kajastatud tema poolt ostetud rõivad (kostja ei ole vastupidist tõendanud), seega ei saa sellest tõendist nähtuda ka lastele 22,65 euro väärtuses asjade soetamine kostja poolt. 12.11 See, et hagejate ema arvelduskontole tasutud summad ei ole kogu ulatuses tasutud ülalpidamiseks, nähtub kohtu hinnangul muu hulgas ülekannete põhjendusest „arved“, see viitab laenulepingute ja järelmaksulepingute arvete tasumisele. Kostjalt hagejate emale raha andmine on tõendatud ajavahemikus 01.08.2020-31.12.2020 kokku summas (2118 eurot (I kd, tl 76)+725+250+2350+1600) 7043 eurot. Sellest summast on tasutud kostjaga seonduvate kohustuste katteks kokku (471,73+502,89+215,44+433,01+99,63+4243 (E AS maksed)) 5965,70 eurot. Eeltoodust tulenevalt võib jõuda järeldusele, et kostja on andnud hagejate emale ajavahemikus 01.08.2020-31.12.2020 raha (7043-5965,70) 1077,30 euro ulatuses selliselt, et ei ole tõendatud kostja muude kohustuste täitmine selle summa arvelt. Kuna välja ei ole toodud, et kostja oleks pidanud andma hagejate emale raha mingi muu kohustuse täitmiseks, siis tuleb jõuda järeldusele, et 1077,30 euro ulatuses on kostja andnud hagejatele vaidlusalusel perioodil ülalpidamist. Kuna ei ole tuvastatav, millisele hagejale konkreetselt on see ülalpidamine antud, jagab kohus selle summa kolme hageja vahel võrdselt ja leiab, et iga hageja osas on ülalpidamisnõue kaetud summas 359,10 eurot.
  3. Kostja on seadnud kahtluse alla selle, et vaidlusalusel perioodil on ema teinud suuremas ulatuses kulutusi lastele. Kostja ei ole iseenesest vaidlustanud seda, et lastega seotud kulutused on tasunud põhiliselt ema, kostja on leidnud lihtsalt seda, et see raha on tasutud kostja antud ülalpidamise arvelt. Kostja ei ole tõendanud, et on ise teinud sel perioodil märkimisväärseid kulutusi lastele. Kohus on tõendatuks lugenud, et kostja ei ole sel perioodil lastele vajalikul määral ülalpidamist andnud. Seega ei saa kohus jõuda järeldusele, et ema poolt tehtud kulutused on tehtud isalt saadud raha arvelt. Kohus ei saa ka jõuda järeldusele, et kuna ema ei ole tõendanud tollel ajaperioodil piisava sissetuleku olemasolu, siis on järelikult tõendatud, et raha on saadud kostjalt. Kohus ei nõustu ka kostja käsitlusega sellest, et tagasiulatuva nõude korral tuleb lapsi kasvataval vanemal tõendada, et ta on kandnud ka teise vanema osa kuludest. Miinimummääras elatise nõudmisel ei ole ülalpidamiskulude suuruse tõendamine vajalik.
  4. Hagejad on leidnud, et kuna hagejate emal ei olnud võimalik hageja III vanusest tulenevalt tööl käia, oli vanematel erinev majanduslik võimekus. Kuna kostjal oli ka kohustus pidada PKS § 111 lg-st 2 tulenevalt lisaks hagejale III ülal ka hagejate ema lapse eest hoolitsemise ajal (kuna 10
(12)2-21-10298 hagejate emal ei olnud võimalik lapse eest hoolitsemise tõttu sissetulekut saada), siis oleks põhjendatud kalduda kõrvale vanemate osade võrdsusest ning kohaldada hagejate ülalpidamiskulude jaotamisel proportsiooni, millega isa kanda jääksid iga hageja puhul kulutused osas, mis vastavad kas miinimumelatisele ning hagejate I ja II osas perioodil 01.0931.12.2020 igakuiselt 146 eurole. Kohus märgib, et kohtu menetluses ei ole hagejate ema PKS § 111 lg 2 kohast nõuet. Kohtupraktika kohaselt saab vanemate erinev majanduslik võimekus tulla kõne alla siis, kui ühel vanemal ei ole võimalik anda elatist miinimummääras. Hagejad ei ole väitnud, et hagejate emal ei olnud võimalik neile anda elatist vaidlusalusel perioodil vähemalt miinimummääras, samuti on hagejad taotlenud elatise väljamõistmist, lähtudes vanemate kohustuste võrdsusest. Seega ei ole viide vanemate osade võrdsusest kõrvalekaldumise vajaduse kohta asjakohane ning kohus ei hakka tuvastama vanemate majanduslike võimaluste erinevust.
  1. Vaidlus puudub selles, et hagejate ülalpidamiskulud olid vaidlusalusel perioodil vähemalt kahekordses seadusjärgses miinimummääras. Arvestades kostja poolt vahetu ülalpidamise andmise proportsiooni oli hagejate põhjendatud nõue eeltoodust tulenevalt järgmine: hageja III korral ajavahemikus 01.08.-30.11.
  2. a 292 eurot kuus, hagejate I ja II puhul
  3. a augustis kummalgi 292 eurot ning ajavahemikus 01.09.-31.12.2020 kummalgi 146 eurot kuus. Kohus saab lugeda kostja kohustuse antud ajaperioodil täidetuks iga hageja osas summas 359,10 eurot. Hagejate I ja II suhtes on ülalpidamiskohustus täitmata seega vaidlusaluses ajavahemikus kummalgi (292+4*146-359,10) 516,90 eurot ning hageja III puhul (4*292-359,10) 808,09 eurot. Kuna kostja ei ole sellises ulatuses lastele ülalpidamist andnud, on ta elatise tasumise kohustust rikkunud. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada eeltoodu alusel osaliselt ning kostjalt tuleb mõista iga hageja kasuks välja tagasiulatuvalt elatis viidatud ulatuses (hagejate I ja II kasuks a´516,90 eurot ning hageja II kasuks 808,09 eurot). Kohus rahuldab hagi selles ulatuses ning jätab hagi rahuldamata eeltoodud elatist ületavas nõudes. Menetluskulude jaotus 16.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 17. Hetkel kehtiva

§ 164

lg 1 redaktsiooni kohaselt kannab hagilises abieluasjas, alaealise lapse ülalpidamisasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Hagejad on leidnud, et kuna hagi esitati

varasema redaktsiooni kehtivusajal, mil hagi rahuldamise korral jäeti kulud selle hagimenetluse poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti, siis oleks põhjendatud jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista hagejate kasuks välja menetluskulu iga hageja kasuks 324 eurot. Kohus nõustub hagejaga selles, et menetluskulude jaotusele tuleks kohaldada hagi esitamise ajal kehtinud

sätteid. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled

§ 163

lg 1 järgi menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi rahuldati osaliselt, peab kohus põhjendatuks jätta kostja menetluskulud kostja enda kanda ning hagejate menetluskulud 50% ulatuses kostja kanda. Hagejatelt kostja menetluskulude väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane, kuna hagi esitamise põhjustas kostjapoolne kohustuste osaline täitmata jätmine. 18.

§ 175

lg-s 1 on sätestatud, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. 11

(12)2-21-10298 Hagejad on esitanud menetluskulude väljamõistmise taotluse. Menetluskulud, mille hüvitamist hagejad taotlevad, on seotud vaid tagasiulatuva elatise nõudega. Hagejate menetluskulud on 02.02.2023 taotluse kohaselt lepingulise esindaja tasu 972 eurot, s.o 9 tunni eest, tunnihinnaga 108 eurot (käibemaksuga summa). Kohtu hinnangul on toodud menetluskulu mõistlikus suuruses nii tunnitasu kui ka õigusabi osutamisele kulunud aja osas. Kuna kulu jaotatakse kõigi kolme hageja vahel, mõistab kohus iga hageja kasuks kostjalt välja menetluskulu (972/2/3) 162 eurot. 19. Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.