Obsah (6)

§ 41§ 28§ 55§ 48§ 4§ 26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

) § 28 lg-s 1, §-s 48 ja § 55 lg-s 2 sätestatud õiguste piiramine oli vastuolus

§ 41lg-ga 2.

Kaebajat hoiti eraelu puutumatust rikkuvates tingimustes. Avalikkuse huvid ei saanud olla nii kaalukad, et piirata ulatuslikult kinnipeetava põhiõigusi ja vabadusi. Tartu Vangla direktor on seega riigis valitsenud eriolukorra ajal ebaõigesti kohaldanud

§ 41lg-t 2 ning piiranguid kohaldati alusetult.

Vangla ei järginud perioodil 16.03.2020–17.05.2020 PS §-i 14 ega kohelnud kaebajat inimväärikalt. 5.

1. Kinnipeetava jaoks on õigus viibida värskes õhus olulise kaaluga. Tegemist on kinnipeetava ühe üldfüüsilise seisundi säilitamise ja arendamise vormiga. Selle eesmärk on kaitsta kinnipeetava tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja värskele õhule ning võimaldada samaaegselt liikumist ja sportimist väljaspool tavapäraseid kambritingimusi. Jalutamisvõimaluse puudumine erakorralise olukorra ajal riigis osutab kahtlemata halba mõju nii kinnipeetava füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Samuti on kaalukas kaebaja õigus viibida väljaspool kambrit ja tegeleda seal erinevate tegevustega. Keeld tegeleda väljaspool kambrit erinevate tegevustega ja osta vangla kauplusest kaupu ei kaitse PS § 28 lg-s 1, §-s 26 ja § 32 lg-s 2 sätestatud õigusi tervise kaitsele, eraelu puutumatusele ja vabadusele käsutada oma rahalisi vahendeid.
2. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.
3. Tartu Halduskohus jättis 28.01.
4. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 7.
5. Kaebaja palub hüvitada talle väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju seoses Tartu Vanglas alates 16.03.2020 kuni 17.05.2020 kehtinud jalutuskäikudele saatmise, vangla kaupluse vahendusel kaupade soetamise ja telefonikõnede tegemise piirangutega. Kaebaja avaldustest saab järeldada, et kaebaja hinnangul alandati tema inimväärikust (järgitud ei ole

§-s 41 sätestatut) ning rikuti õigust eraelu puutumatusele. 3 Kohus jätab tähelepanuta kaebuse 22.12.

1. a täienduses tehtud viited väljaspool kambrit viibimisele ja seal erinevate tegevustega tegelemisele. Kohus selgitas kaebajale juba 18.11.
2. a määruses (p 17.2), et kuna kaebaja kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise taotlus sisaldab üksnes sisseostude tegemise, telefoni kasutamise ja jalutuskäikudel käimise piiranguid, ei saa kaebaja kohtumenetluses kahjunõude alust laiendada. Kohus selgitas kaebajale 18.11.
3. a määruses ka seda, et olukorras, kus haldusorgan jätab rahuldamata isiku kahju hüvitamise taotluse, on vastavalt RVastS § 18 lg-le 2 kohaseks nõudeks hüvitamisnõue ning kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud haldusorgani otsuse tühistamise nõue ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kaebaja jäi 26.11.
4. a avalduses siiski tühistamisnõude juurde ning kohus võttis kaebuse menetlusse nii kahju hüvitamise nõudes kui ka vangla 10.07.
5. a otsuse tühistamise nõudes. Hoolimata tühistamisnõude menetlusse võtmisest on kohus jätkuvalt seisukohal, et kohtueelses menetluses tehtud otsuse tühistamise nõude esitamine ei ole RVastS § 18 lg-st 2 tulenevalt võimalik, vaid see on hõlmatud kahju hüvitamise nõudega (RKHK 17.06.
6. a otsus asjas nr 3-19-1416, p 17; Tallinna RKK 12.10.
7. a määrus nr 3-21-771, p 8). Seetõttu ei jäta kohus tühistamisnõuet käesoleva otsusega läbi vaatamata, vaid tõlgendab kaebaja taotlusi ühe nõudena, milleks on Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue. 7.
8. PS § 25 sätestab igaühe õiguse talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud RVastS-s. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Nendest sätetest tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatudeeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. 7.
9. Kaebaja heidab Tartu Vangla direktorile ette seda, et kaebaja suhtes on vangistuses viibimise ajal alusetult piiratud talle

§ 28lg-st 1, §-st 48 ja § 55 lg-st 2 tulenevaid õigusi.

Kõnealused piirangud kehtestati 18.03.

1. a käskkirjaga nr 1-1/54, 31.03.
2. a käskkirjaga nr 1-1/57, 14.04.
3. a käskkirjaga nr 1-1/64 ja 27.04.
4. a käskkirjaga nr 1-1/65 ajal, mil Eestis ja kogu maailmas oli hakanud levima COVID-19 haigust põhjustav koroonaviirus. Kaebaja hinnangul oli vangla direktori tegevus vastuolus

§-ga 41.

§ 41

lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Vastavalt

§ 41

lg-le 2 allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele ning kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Seega võib vangla tulenevalt

§-st 41 piirata kinnipeetava õigusi, mille piirangut seadus ei sätesta, juhul, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks (Tartu RKK 31.08.2021. a otsus asjas nr 3-20-1367, p 19). Vastavalt

§ 55

lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavale jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Selle õiguse piiramise 4 aluseid ei ole samas sättes ette nähtud. Seega kontrollib kohus, kas vangla on piiranud kaebaja õigust jalutuskäigule värskes õhus kooskõlas

§-ga

1. 7.
2. Tartu Ringkonnakohus selgitas 31.08.
3. a otsuse p-s 20, et vangla julgeolek mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgimise, vangla üldise toimimise kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamise. Tartu Vangla direktori 18.03.
4. a käskkirjas nr 1-1/54, 31.03.
5. a käskkirjas nr 1-1/57 ja 14.04.
6. a käskkirjas nr 1-1/64 on põhjendatud jalutuskäikudele saatmise piiramist ennekõike vajadusega takistada viiruse võimalikku levimist vanglas ja kaitsta sellega nii kinnipeetavate kui ka ametnike elu ja tervist. Seega on käskkirjadega otsustatud piirangud kehtestatud vangla julgeoleku mõistega hõlmatud õigushüvede kaitsmiseks (Tartu RKK 31.08.
7. a otsus asjas nr 3-20-1367, p 21). Kohtu hinnangul tuleb pidada kõnealuste käskkirjadega kaebaja õiguste piiramist vajalikuks, sobivaks ning soovitud eesmärki arvestades proportsionaalseks. 7.
8. Puudub vaidlus, et enne kõnealuste käskkirjade andmist oli Vabariigi Valitsus 12.03.
9. a korraldusega nr 76 kuulutanud Eesti Vabariigis välja eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eestisisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. Enne selle korralduse andmist oli aga Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) 11.03.
10. a avalduses deklareerinud, et COVID-19 haiguse näol on tegemist pandeemiaga ehk kogu maailma haarava epideemiaga. Sellises olukorras lähtus vangla kohtu hinnangul asjakohaselt seni viiruse kohta teada olnud piiratud andmetest (sh sellest, et viirus levib inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, aga ka nakatunud pindade kaudu) ning võttis sellest lähtuvalt meetmeid vanglas viiruse leviku tõkestamiseks. 7.
11. Kohus nõustub vanglaga, et vangla pidi kõnealuste käskkirjade andmise ajal arvestama sellega, et massiline haigestumine nii vanglateenistujate kui ka kinnipeetavate seas oleks kujutanud endast suurt ohtu vangla julgeolekule. Ametnike ja töötajate haigestumisega oleks kaasnenud ressursipuudus, mille tõttu oleks sattunud ohtu vangla võimekus tagada kinnipeetavate üle järelevalve teostamine, aga ka karistuse ja eelvangistuse täideviimiseks hädavajalike teenuste osutamine. Samuti on vangla asjakohaselt arvestanud sellega, et vanglates viibib suur hulk riskirühmadesse kuuluvaid isikuid (näiteks krooniliste haigustega inimesed), kelle puhul oli seni teada olnud andmete pinnalt tõenäoline, et nende nakatumise korral ei kulge haigus kergelt ning võib halvimal juhul lõppeda surmaga. Esines ka oht, et vanglast saabuvate täiendavate patsientide hulk oleks oluliselt suurendanud väljaspool vanglat asuvate haiglate koormust ning seadnud ohtu nende võimekuse pakkuda kõigile arstiabi. 7.
12. Käskkirju andes on vangla direktor asjakohaselt võtnud arvesse viiruse leviku tõkestamise võimalike abinõude üle otsustamisel vangistuse täideviimise eripära. Olukorras, kus teada olnud informatsiooni kohaselt oli viiruse leviku tõkestamiseks vajalik minimeerida inimeste vahelisi kontakte ja hoida distantsi, ei saa vanglale ette heita vanglas tavapäraste tegevuste piiramist, kuna nendega oleksid paratamatult kaasnenud inimkontaktid. Näiteks puudub kinnipeetavatel võimalus liikuda ilma saatjata ning korrarikkumisele reageerimine eeldab vanglaametnike lisandumist ja täiendavaid kontakte. Samuti on kinnipeetavatel endal äärmiselt piiratud võimalused korraldada enda elu haigestumise vältimiseks. On selge, et kinnipeetavad on viirusnakkuste suhtes haavatavad, kuna põhilisi kaitsemeetmeid nagu sotsiaalne distantseerumine ja hügieenieeskirjad ei saa järgida sama lihtsalt, kui seda saab teha väljaspool kinnipidamisasutust. See võib omakorda suurendada vangide terviseriski ning COVID-19 haiguse puhkemisel vanglates oleks vahistatutele ja süüdimõistetutele, vangla töötajatele ja nende lähedastele saanud tekkida traagilised tagajärjed. 7.
13. Kaebaja on õigesti osutanud, et õigus värskes õhus jalutamisele on hõlmatud PS §-st 28 tuleneva õigusega tervise kaitsele. Vangla ei saanud aga samal ajal jätta arvestamata sellega, et kinnipeetavate jalutuskäikudele saatmisega võis vanglas võimalikult viiruse levima hakkamisega sattuda vanglas viibivate isikute elu ja tervis veel suuremasse ohtu, samuti võis 5 sellest tulenevalt sattuda ohtu tervishoiusüsteemi võimekuse säilimine tervikuna. PS § 28 lg-st 1 tuleneb riigile ka kohustus rakendada meetmeid inimeste haigestumise, sh nakkushaigustesse haigestumise vältimiseks. Kuigi vanglateenistuses, sh Tartu Vanglas esines sellel ajal üksnes üksikuid haigusjuhtumeid, on siiski tõenäoline, et viirus ei levinud kinnipeetavate seas just tänu piirangutele.
14. a aprillikuu lõpuks oli olukord kujunenud selliseks, et piiranguid hakati järk-järgult leevendama ning alates 29.04.2020 taastati ka kinnipeetavate saatmised jalutuskäikudele. 7.
15. Jalutuskäikudele saatmise piirangutest tulenevat kahjulikku mõju kaebajale vähendasid kohtu hinnangul vangla poolt tarvitusele võetud leevendusmeetmed. Näiteks võimaldas vangla kõnealuste käskkirjade kohaselt jätta piirangute kompenseerimiseks kambrites raadio, elekter ja kaabeltelevisioon sisselülitatuks ööpäevaringselt. Kaebaja ei ole väitnud, et tema suhtes ei oleks selliseid leevendusmeetmeid kohaldatud. Eelneva põhjal leiab kohus, et antud juhul kaalus vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva ohu eest üles jalutuskäikude ära jäämisest tingitud ebameeldivused ning perioodil 16.03.2020–28.04.2020 ajutiselt kehtinud värskes õhus jalutamise keeld ei olnud õigusvastane. 7.10.

§ 28lg 1 järgi on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (v.

a mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Vastavalt VSkE § 51 lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Tartu Vangla direktori 18.03.

1. a käskkirja nr 1-1/54 p 1.5, 31.03.
2. a käskkirja nr 1-1/57 p 1, 14.04.
3. a käskkirja nr 1-1/64 p 1 ja 27.04.
4. a käskkirja nr 1-1/65 p 1 kohaselt võimaldati helistamine vastavalt taotlustele ning üksuse poolt teada antavale töökorraldusele. Seega, kui tavaolukorras on kinnipeetavatel võimalik helistada osakonna avatud oleku ajal ilma selleks eelnevalt vastavat taotlust esitamata ja ajal, kui telefon on vaba, siis piirangute kehtimise ajal pidid kinnipeetavad esitama eelnevalt vastava taotluse ja ametnik pidi helistamiseks telefoni kinnipeetavale viima. Kohtule esitatud kaebaja kõnede logiandmetest perioodi 16.03.2020–13.05.2020 kohta (tl 105) nähtub, et vaatamata sel ajal kehtinud helistamise korraldusele on kaebaja saanud vaidlusalusel perioodil helistada rohkem kui kord nädalas ehk enam kui VSkE § 51 lg-s 2 ette nähtud miinimumsagedus. Seega muutus kohaldatud piirangute tulemusel küll kaebaja poolt telefoni kasutamise kord ja suure tõenäosusega ka sagedus, on kaebajale võimaldatud siiski helistamist enam kui seaduses sätestatud miinimummääras. Lisaks võimaldati vastustaja selgituste kohaselt kinnipeetavatele piirangute kohaldamise ajal kirjade saatmine vangla kulul. Käesolevas otsuses eespool välja toodud piirangute seadmise eesmärke ja vajadust arvestades ei olnud kohtu hinnangul sellised helistamisele seatud piirangud ülemäärased ega kahjustanud ebaproportsionaalselt kaebaja õigust vanglavälisele suhtlusele. 7.11.

§ 48

lg 1 näeb kinnipeetavale ette võimaluse osta oma isikuarvel oleva raha eest toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Kaupu müüb vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Tartu Vangla direktori 18.03.

1. a käskkirja nr 1-1/54 p-st 3, 31.03.
2. a käskkirja nr 1-1/57 p-st 1 ja 14.04.
3. a käskkirja nr 1-1/64 p-st 1 tulenevalt oli ajavahemikus 16.03.2020–26.04.2020 Tartu Vangla kaupluse tegevus peatatud. Tartu Vangla direktori 27.04.
4. a käskkirja nr 1-1/65 p-ga 3 võimaldati kinnipeetavatel osta vangla kauplusest kaupu, mille säilivusaeg ja -tingimused ei eelda külmkapis hoiustamist ega ole kiiresti riknevad. Nimetatud käskkirjadest tuleneb aga ka see, et piirangute ajal tagati kinnipeetavatele nende taotluste alusel hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed ning kõneaja laadimine telefonikaardile. Samuti tagati kinnipeetavatele vastavalt 18.03.
5. a käskkirja nr 1-1/54 p-le 5, 31.03.
6. a käskkirja nr 1-1/57 p-le 2, 14.04.
7. a käskkirja nr 1-1/64 p-le 2 ning 27.04.
8. a käskkirja nr 1-1/65 p-le 4 iga päev lisatoitlustamine. Veel selgitas vastustaja, et piirangute kehtimise ajal 6 müüs vangla kauplus kahel korral (24.03.2020 ja 23.04.2020) kinnipeetavatele laojääke ning kaebaja on mõlemal korral kaupluse vahendusel erinevaid toiduaineid soetanud. Seda kinnitab kohtule esitatud kaebaja ostude nimekiri perioodist 01.03.2020–18.05.2020 (tl 106). Eelnevast nähtub, et kaupluse tavapärase tegevuse peatamisest hoolimata oli kaebajale siiski lisaks tavapärastele toidukordadele tagatud lisatoitlustamine ning tal oli kahel korral ka võimalus kaupu vangla kauplusest soetada. Seega ei saanud viiruse leviku tõkestamise eesmärgil ka kaupluse töö ajutine peatamine piirata kaebaja õigusi ülemääraselt. 7.
9. Eeltoodust tulenevalt leidis halduskohus, et vanglale kaebaja poolt ette heidetud tegevust ei saa pidada õigusvastaseks. Täitmata on vähemalt üks eeldus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ning kohus ei pea seetõttu vajalikuks kontrollida ülejäänud eelduste täidetust. Kaebaja kahju hüvitamise nõue jäeti seega täies ulatuses rahuldamata MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 14.12.
11. a määruse ja 28.01.
12. a otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega saadetaks asi tagasi halduskohtule uueks läbivaatamiseks täies ulatuses. Kaebaja põhjendas apellatsioonkaebust järgmiselt. 8.
13. Piirang, mis kaasneb faktilise keeldumisega kahju kompenseerida on nii formaalselt kui ka materiaalselt ebaproportsionaalne. Sissenõudmiseks esitatud kaebusel oli alus - HKMS § 44 lg 1 (RKHK 23.03.
14. a otsus asjas nr 3-16-1634, p 20; 07.06.
15. a otsus asjas nr 3-16-1191, p 8.1 ja 9.1; 26.04.
16. a otsus asjas nr 3-3-1-17-12, p 8). Asjaolude juures, mis on märgitud nii kaebuses kui ka apellatsioonkaebuses, käib jutt sellisest situatsioonist (vt Tallinna RKK 21.01.
17. a määrus asjas nr 3-21-1942, p 10). Jääb arusaamatuks, miks kaebaja ei saa halduskohtus vaidlustada Eestis kehtivaid seadusi, korraldusi ning teisi seadusakte, kui need kitsendavad tema õigusi või taotleda Eestis kehtivate seadustega tekitatud kahju kompenseerimist. 8.
18. Jääb arusaamatuks miks halduskohus keeldus rahuldamast tühistamiskaebust olukorras, kus kaebaja esitas oma õiguste kaitseks kohase nõude. Menetlusökonoomia huvides sarnases situatsioonis oleks tulnud vaadata nõuded läbi kui üks nõue, aga mitte tagastada haldusakti tühistamise kaebust (RKHK 17.06.
19. a otsus asjas nr 3-19-1416, p 17).
20. Ringkonnakohus tagastas 19.04.
21. a määrusega esitatud apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 14.12.
22. a määruse (korraldav määrus, ei ole edasi kaevatav) tühistamise nõudes.
23. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Tartu Vangla leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Vangla jäi varasemalt avaldatud seisukohtade juurde ja palus neid käsitleda vastuväidetena apellatsioonkaebusele. 10.
24. Tartu Vangla on jätkuvalt seisukohal, et kinnipeetavate jalutuskäike piirati õiguspäraselt.

§ 41

lg-st 2 tulenevalt võib vangla, juhul kui seaduses ei sätestata konkreetset piirangut, kohaldada piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama vangistuse täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Kinnipeetava üksikute õiguste piiramise aluste ammendava loetelu andmine seaduse tasandil ei ole siiski võimalik. Kuigi vangistusega kaasnevate piirangute määr on üldiselt sätestatud

1. ja
2. peatükis, ei suuda seaduseandja siiski ette näha kõiki kinnipidamiskohas ette tulla võivaid julgeolekualaseid situatsioone, mille lahendamine võib eeldada kinnipeetavate õiguste piiramist.

§ 4

lg 2 teine ja kolmas lause sätestavad üldklausli kinnipeetava õiguste piiramiseks nimelt sellistes

-s otseselt reguleerimata olukordades. Põhiseaduse (PS) § 3 7 kohaselt eeldab põhiõiguste piiramine seaduseandjast alamal seisva organi poolt seadusandja volitust (Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-5-05). Kõnealune säte lubab Justiitsministeeriumil või kinnipidamiskoha juhtkonnal ettenägematutel puhkudel julgeoleku kaalutlustel kitsendada neid õigusi, mille piiramise aluste kohta otsene regulatsioon puudub. Üldklausli näol annab seaduseandja täitevvõimule alused tegutsemiseks seaduses nimetamata ohtude korral. Seega on

§ 41

lg-s 2 silmas peetud kinnipidamiskohas ette tulla võivaid julgeolekualaseid ohusituatsioone, mille lahendamine võib eeldada kinnipeetavate õiguste piiramist. Julgeolek aga tähendab kaitstust igasuguste ohtude vastu, k.a oht inimese elule ja tervisele. 10.2.

§ 55

lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Siiski ei tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest, et sellise õiguse piiramine oleks lubamatu. Nii näiteks on seaduseandja pidanud vajalikuks vangistusseaduses eraldi välja tuua, et kaitsjaga suhtlemist ei tohi piirata (

§ 26lg 1 ja § 28 lg 3).

Sellest saab järeldada, kui seadusandja on pidanud vajalikuks anda isikule õiguse, mida ei tohi mingil juhul piirata, siis on ka vastav keeld vangistust reguleerivates õigusaktidest välja toodud. Jalutuskäikude puhul sellist keeldu ei ole.

§ 41

lg 2 mõttest ning eesmärgist lähtuvalt annabki just nimetatud norm aluse piirata isiku sellist õigust, mille piiramise aluste kohta regulatsioon puudub. Analoogsetes kohtuvaidlustes ei ole kohtud pidanud jalutuskäikude piiramist õigusvastaseks (Tartu HK 15.01.

1. a otsus asjas nr 3-20-766; 18.02.
2. a otsus asjas 3-20-955; 29.01.
3. a otsus asjas nr 3-20-1067; 31.12.
4. a otsus asjas nr 3-20-1277 ja 21.01.
5. a otsus asjas nr 3-20-1367). Kahe viimasena nimetatud halduskohtu otsuse osas jättis Tartu Ringkonnakohus kinnipeetava apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata ning Riigikohus ei võtnud kinnipeetava kassatsioonkaebust menetlusse. Eelviidatud kohtulahenditest nähtuvalt ei ole kohtud pidanud jalutuskäikude piiramist
6. a kevadel õigusvastaseks ja ebaproportsionaalseks. Käesoleva vaidluse puhul ei ole põhjust asuda teistsugusele seisukohale. Üksnes see, et kehtestatud piiranud avaldasid kaebajale väidetavalt negatiivset mõju, ei tähenda veel vangla õigusvastast tegevust. Hüvitise väljamõistmiseks peavad olema täidetud kõik kahju hüvitamise eeldused (s.h haldusorgani õigusvastane tegevus). Kui kõik eeldused ei ole täidetud, ei ole ka alust hüvitamisnõude rahuldamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks. 10.3.

§ 28

lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (v.a mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Kirjavahetus ja telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et paragrahvi lg-s 1 sätestatud õigust võib vanglateenistuse ametnik piirata, kui see ohustab vangla julgeolekut või korda või kahjustab vangistuse täideviimise eesmärke. Keelatud on kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga või advokaadist esindajaga.“ VSkE § 51 lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Vastustaja tagas piirangute kehtimise ajal kinnipeetavatele võimaluse suhelda telefoni teel kehtivas õiguses ette nähtud ulatuses. Kaebaja kõneeristuse väljavõttest nähtuvalt on ta saanud piirangute kehtimise ajal telefoni kasutada ning paljudel juhtudel isegi suuremas mahus, kui kehtiv õigus seda ette näeb. Kuivõrd helistamist ei keelatud ära, vaid säilitati telefonikõnede teostamise võimalus kehtivas õiguses ette nähtud ulatuses, ei saa vangla tegevust selles osas pidada õigusvastaseks. 10.4. Kuigi üldjuhul võib kinnipeetav osta

§ 48

lg 1 kohaselt oma isikuarvel oleva raha eest toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud, oli kaupluse töö eriolukorra ajal peatatud. Kaupluse töö taastus osaliselt 27.04.

1. a ning täielikult 18.05.
2. a. Kaupluse töö ajutine peatamine oli vajalik viiruse leviku tõkestamiseks. Kaebajale tagati vaidlusalustest käskkirjadest tulenevalt hädavajalikud hügieeni- ja kirjatarbed. Samuti oli talle tagatud regulaarne ja nõuetekohane toitlustamine. Kuivõrd kaupluse tegevuse piiramine oli vajalik koroonaviiruse leviku tõkestamiseks ning 8 kaebajale oli vangla poolt tagatud regulaarne toitlustamine ning hügieeni- ja kirjatarvete väljastamine, ei saa vangla tegevust vaidlusalusel perioodil kaupluse töö ümberkorraldamisel pidada õigusvastaseks. 10.
3. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et halduskohus jättis õigusvastaselt kaebuse sisuliselt läbi vaatamata. Vastustajale jäävad kaebaja sellised etteheited arusaamatuks, kuna halduskohus on tema kaebuse alusel hüvitamisnõude sisuliselt läbi vaadanud ja selle rahuldamata jätmist ka põhistanud. 10.
4. Kaebaja viitab Tallinna RKK 21.01.
5. a määrusele asjas nr 3-21-1942 ja selgitab, et temale jääb arusaamatuks, miks ta ei saa vaidlustada halduskohtus Eestis kehtivaid seadusi, korraldusi ning teisi seaduseakte, kui need kitsendavad tema õigusi. Vastustaja on seisukohal, et teise kohtuvaidluse pinnalt tekkinud kaebaja küsimused ei ole käesoleva kohtuvaidluse esemeks ja on selle kohtuvaidluse lahendamise seisukohalt asjakohatud. Tallinna Ringkonnakohus on kaebaja poolt viidatud määruse punktis selgelt märkinud, et kaebaja ei saa vaidlustada Eesti kehtivaid seadusi, üldkorraldusi vm õigusakte, mis tema õigusi ei riiva ega taotleda abstraktselt Eestis kehtivate õigusaktidega tekitatud kahju hüvitamist. Kohtu selline järeldus on igati õige, kuid käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt täiesti asjakohatu. Kaebaja ei ole esitanud halduskohtule ühtegi nõuet mõne asjakohase õigusnormi kohaldamata jätmiseks ja selle põhiseaduspärasuse kontrollimiseks, mistõttu ei mõjuta viiteid haldusasjas nr 3-21-1942 tehtud määrusele halduskohtu poolt käesolevas asjas tehtud 28.01.
6. a otsuse õiguspärasust. Juhul kui kaebaja on silmas pidanud seda, et halduskohus jättis 06.01.
7. a määrusega vangla üldkorralduste vaidlustamiseks esitatud tühistamisnõude osas kaebetähtaja ennistamata ja lõpetas selles osas haldusasja menetluse, siis on sellise määruse vaidlustamiseks ettenähtud aeg olulisel määral ületatud ja esitatud hüvitamisnõude kohta tehtud otsuse vaidlustamisel ei ole enam võimalik vaidlustada halduskohtu 06.01.
8. a määrust tühistamisnõuete osas menetluse lõpetamise kohta.
9. 24.11.2022 esitas kaebaja ringkonnakohtule täiendava seisukoha, milles leidis, et Tartu Vangla vastuses esitatu on vastuvõetamatu ja vangla tegevus jalutuskäikude osas on õigusvastane (Tartu HK 28.04.
10. a määrus asjas nr 3-20-627, p 15-15.9 ja16). Kaebajal on olemas alus oma subjektiivse õiguse kaitseks (Tallinna RKK 15.03.
11. a määrus asjas nr 3-21-1942, p 6). Ülejäänud osas, s.o kaupade ost poest ja helistamine on kaebajal samuti olemas alus subjektiivse õiguse kaitseks (RKHK 14.06.
12. a määrus käesolevas asjas). Ehkki Riigikohus ei võtnud kaebaja määruskaebust menetlusse, ennistas ta kaebuse esitamise tähtaja kõikide nõuete osas ja tagastas kaebajale dokumendid, mis olid saadetud halduskohtusse 21.06.
13. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14. Ringkonnakohus leiab, et V. Fartõgini apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonkaebuses ja täiendavas seisukohas toodud väited ei anna alust halduskohtu 28.01.
15. a otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel. Halduskohus ei rikkunud vaidlusaluse otsuse tegemisel ka menetlusnorme, mis annaks HKMS § 199 järgi aluse apellatsioonkaebuses esitatud taotluse, tühistada halduskohtu otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks, rahuldamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
16. Kuna halduskohus vastas vaidlusalust lahendit tehes kaebaja esitatud kaebuses toodud seisukohtadele ja väidetele (apellatsioonkaebuse viide halduskohtu otsuse kirjeldavale osale, mis käsitleb kaebaja seisukohti) ning ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, ei 9 käsitle ega analüüsi ringkonnakohus käesolevas otsuses kaebaja neid seisukohti, mille ta esitas kaebuses halduskohtule.
17. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et kahju hüvitamisest keeldumine ja vangla poolt
18. a kevadel kohaldatud piirangud seoses koroonaviiruse levikuga riigis on ebaproportsionaalsed ja vastuolus põhiseadusega. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ja jääb jätkuvalt ka oma varasemates ning jõustunud otsustes toodud seisukohtade juurde, mis on tehtud käesoleva asjaga analoogsetes vaidlustes (vt nt Tartu RKK lahendid asjades nr 3-20-1367, 3-20-1067 ja 3-20-1277). Samuti ei anna alust vangla tegevust jalutuskäikude piiramise osas ebaproportsionaalseks ja õigusvastaseks lugeda asjaolu, et halduskohus pidas asjas nr 3-20-627 tehtud 28.04.
19. a määrusega võimalikuks esialgse õiguskaitse korras kohustada Tartu Vanglat võimaldama alates 30.04.2020 V. Fartõginile jalutuskäike värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kõnealuse määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse tühistati asjaolude muutumise tõttu Tartu Ringkonnakohtu 29.05.
20. a määrusega.
21. Kuna halduskohus võttis esitatud hüvitamiskaebuse menetlusse ja tegi selles osas ka otsuse, siis on asjakohatu kaebaja väide, et halduskohus jättis kaebuse sisuliselt läbi vaatamata. Samuti ei ole käesoleva asjaga seoses tõusetunud küsimust halduskohtu pädevusest hüvitamiskaebust lahendada ega ka küsimust hüvitamiskaebuse kaebuse tähtaegsuses, mistõttu on arusaamatu ja ka asjakohatu kaebaja viide Tallinna HK 21.09.
22. a korraldavale määrusele haldusasjas nr 3-21-
23. Kui kaebaja tahtis eelnimetatud viitega kuidagi kahtluse alla seada või vaidlustada halduskohtu 06.01.
24. a määruse resolutsiooni punkte 1 ja 2, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebetähtaja ennistamise taotluse ning lõpetas Tartu Vangla direktori 18.03.
25. a käskkirja nr 1-1/54, 31.03.
26. a käskkirja nr 1-1/57, 14.04.
27. a käskkirja nr 1-1/64 ja 27.04.
28. a käskkirja nr 1-1/65 osalise tühistamise nõuetes kaebuse menetluse, siis märgib ringkonnakohus, et jätab apellatsioonkaebuses esitatud sellekohased väited ja viited tähelepanuta, kuna halduskohtu 06.01.
29. a määrus jõustus edasi kaebamata. Kuna tegemist on edasikaevatava, kuid jõustunud määrusega, ei ole kaebajal võimalik seda määrust ega määruse põhjendusi apellatsioonkaebuses vaidlustada.
30. Arvestades asjaolu, et käesoleva asjaga seoses pole tõusetunud ka küsimust kaebajal kaebeõiguse olemasolu või puudumise kohta hüvitamiskaebuse esitamiseks sellise nõudega, nagu see kaebuses esitati, menetlusse võeti ja vaidlusaluse otsusega sisuliselt lahendati, siis on asjakohatud apellatsioonkaebuses toodud viited HKMS §-le 44 lg 1 ja Tallinna RKK 21.01.
31. a määruse põhjendava osa p-le 10 asjas nr 3-21-1942 ja seal loetletud Riigikohtu otsustele. Samal põhjusel on asjakohatu ka kaebaja väide, et talle on arusaamatu, miks ei saa kaebaja halduskohtus vaidlustada Eestis kehtivaid seadusi, üldkorraldusi või muid õigusakte, mis tema õigusi kitsendavad ega taotleda Eestis kehtivate õigusaktidega tekitatud kahju hüvitamist.
32. Mis puudutab kaebaja väidet, et ta ei saa aru, miks halduskohus keeldus rahuldamast tema tühistamisnõuet vangla 10.07.
33. a otsuse nr 1-13/100-2 peale, kuigi see oli tema õiguste kaitseks kohane nõue ja oleks menetlusökonoomia huvides tulnud läbi vaadata ühe nõudena ja viidet RKHK 17.06.
34. a otsuse p-le 17 asjas nr 3-19-1416, siis märgib ringkonnakohus selle kohta, et selliseks etteheiteks puudub alus. Riigikohus leidis viidatud otsuse punktis, et: „Kaebaja palus halduskohtule esitatud kaebuses tühistada Tallinna Vangla
35. juuli
36. a otsus nr 5-37/19/70-4, millega vastustaja jättis tema kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, ja hüvitada 15 000 euro suurune mittevaraline kahju. Kolleegium selgitab, et RVastS § 18 lg 2 järgi võib kannatanu juhul, kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, 10 esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Seega ei võimalda seadus esitada kahju hüvitamise taotluse kohta kohtueelses menetluses tehtud otsuse tühistamise nõuet (vrd kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-86-12, p 15). See nõue on hõlmatud kahju hüvitamise nõudega. Seetõttu tuleb kaebaja esitatud nõudeid tõlgendada ühe nõudena, milleks on Tallinna Vangla tekitatud kahju hüvitamise nõue.“ Halduskohus käituski käesolevas asjas vastavalt Riigikohtu juhendile ja selgitas vaidlustatud otsuse p-s 16 igati põhjendatult, et: „Hoolimata tühistamisnõude menetlusse võtmisest, on kohus jätkuvalt seisukohal, et kohtueelses menetluses tehtud otsuse tühistamise nõude esitamine ei ole RVastS § 18 lg-st 2 tulenevalt võimalik, vaid see on hõlmatud kahju hüvitamise nõudega (vt ka Riigikohtu 17.06.
37. a otsus nr 3-19-1416, p 17; Tallinna Ringkonnakohtu 12.10.
38. a määrus nr 3-21-771, p 8). Seetõttu ei pea kohus vajalikuks jätta tühistamisnõuet käesoleva otsusega läbi vaatamata, vaid selgitab, et tõlgendab kaebaja taotlusi ühe nõudena, milleks on Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamise nõue.“
39. Käesoleva asjaga ja selle sisuga ei ole kuidagi puutumuses ka kaebaja viide Tallinna RKK 15.03.
40. a määruse p-le 6 asjas nr 3-21-1942 ehk viimati mainitud asjas V. Fartõgini poolt Tallinna Halduskohtu 07.02.
41. a määrusele esitatud määruskaebuse sisu.
42. Arusaamatu on ka kaebaja väide, et temal subjektiivse õiguse kaitseks õiguse olemasolu näitab ka käesolevas asjas tehtud Riigikohtu 14.06.
43. a määrus, millega ei võetud tema määruskaebust küll menetlusse, kuid ennistati kaebuse esitamise tähtaeg kõikide nõuete osas. Kõnealusest Riigikohtu määrusest (tl 160), millega tagastati kaebaja määruskaebus HKMS § 2361 alusel seda menetlusse võtmata, kaebaja väidetud õiguslikke tagajärgi ei nähtu.
44. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 28.01.
45. a otsuse muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) 11