← Eesti

2-19-1221/52

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 8. september 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-

) § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

§ 147

lg 1 näeb ette, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 146lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

  1. Maakohus tuvastas, et hageja üürilepingust tulenev tagatisraha tagastamise nõude kolmeaastane aegumistähtaeg pidanuks lõppema
  2. septembril
  3. Kuna hageja oli esitanud esialgse hagi vale kostja vastu, millele juhtisid hageja tähelepanu nii kostja kui ka kohus ja hageja esitas
  4. augusti 2021 menetlusdokumendis sama nõude alternatiivse hagiavaldusena kostja OÜ Kindlustusmaakler Tiina Naur vastu, millist nõuet hageja ei soovinud anda eraldi hagina kohtukantseleisse jagamiseks, siis maakohus menetlusökonoomilistel kaalutlustel seda hagi hagejale ei tagastanud.
  5. septembril 2021 esitas hageja maakohtule taotluse kostja asendamiseks, millise maakohus
  6. oktoobri 2021 määrusega rahuldas kohustades hagejat esitama korrektne hagiavalduse terviktekst. Hageja esitas tervikhagiavalduse
  7. oktoobril
  8. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõltuvad hagi esitamisega kaasnevad õiguslikud tagajärjed sellest, millal jõudis hagi kohtusse. Hageja esitas hagi kohtusse kostja vastu
  9. augustil
  10. Kuivõrd hagi oli selle esitamise hetkel ebatäpne ja puudus taotlus kostja asendamiseks, oli see küll esitatud, kuid hagiavaldus oli puudustega. Hageja esitas kostja asendamise taotluse
  11. septembril 2021 ja kõrvaldas puudused
  12. oktoobril
  13. Asjaolu, et hageja on soovinud sama tsiviilasja jätkumist, mitte uue asja algatamist, ei muuda seda, et esialgses menetlusdokumendis esitati kohtule nõue kostja vastu
  14. augustil
  15. Kuivõrd hageja nõue pidanuks kostja vastu aeguma
  16. septembril 2021, kuid hagi esitati kohtusse
  17. augustil 2021, siis ei ole hageja nõue aegunud. Isegi kui jätta tähelepanuta üürilepingu p 2.3 ja lähtuda nõude aegumise arvestamisel üürilepingu lõppemise kuupäevast
  18. august 2018, oleks hagi esitatud aegumistähtaja viimasel päeval, st hageja nõue ei ole aegunud. Kuna kohus on seisukohal, et hagi ei ole aegunud, jätab kohus hageja muud vastuväited aegumisele tähelepanuta.
  19. Menetluskulude jaotuse määrab kohus kindlaks lõpplahendi tegemisel. Apellatsioonkaebus
  20. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega kohaldada aegumist ning lõpetada tsiviilasja menetlus, alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
  21. Nõude aegumine ei saanud peatuda
  22. augustil 2021, kui menetluses, millega kostja ei olnud seotud ning kus kostja ei olnud menetlusosaliseks, esitati nõue kostja vastu. Kostja suhtes sai nõude aegumine peatuda kõige varasemalt
  23. oktoobril 2021, mil hageja esitas kostja vastu hagiavalduse. Kuna hageja võimalik nõue muutus sissenõutavaks
  24. augustil 2018, siis oli hageja nõue selle esitamise ajaks,
  25. oktoobriks 2021, aegunud. 3 2-19-1221 Vastustaja seisukoht
  26. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  27. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaheotsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja neid täies ulatuses ei korda (TsMS § 654 lg 6).
  28. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas hageja nõue tagasi saada üürilepingu sõlmimisel tasutud tagatisraha on aegunud.
  29. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et - hageja ja kostja sõlmisid
  30. juunil 2018 eluruumide Tallinnas Lauteri 1-18A ja Tornimäe 759 üürimiseks tähtajalise üürilepingu 1 juunist kuni
  31. septembrini 2018; - üürilepingu sõlmimisel tasus hageja eest kostjale tagatisraha Turundusvärav OÜ, milline summa 3000 eurot tasuti kostja nõudel Bürgschaft UÜ kontole. - poolte kokkuleppel tagastas hageja eluruumid ja üürileping loeti lõppenuks
  32. august 2018; - üürilepingu p 2.3 kohaselt tagatisraha tagastatakse ühe kuu jooksul üürilepingu lõppemise päevast arvates, kui üürnik on täitnud kohaselt oma lepingujärgseid kohustusi ning üürileandjal ei ole tema vastu rahalisi nõudeid, mis võivad tekkida ka eluruumi või selle sisustuse hävimisest, kahjustamisest.
  33. Maakohus on õigesti leidnud, et tegemist on tehingust tuleneva nõudega ning nõude aegumistähtaeg on

§ 146lg 1 ja § 147 lg 1 kohaselt kolm aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest.

Seega tuleb nõude aegumistähtaja kindlaksmääramiseks kindlaks teha, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, s.o millal tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist (

§ 147lg 2).

  1. Kolleegium ei nõustu kostja käsitlusega, et kui üürileping lõppes
  2. augustil 2018, siis muutus ka hageja tagatisraha nõue sissenõutavaks
  3. augustil
  4. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 1 kohaselt kui kohustuse tähtpäev on kindlaks määratud, siis tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Vastavalt üürilepingu p-le 2.3 pidi üürileandja tagatisraha tagastama ühe kuu jooksul üürilepingu lõppemise päevast, kui tal ei ole üürniku vastu rahalisi nõudeid. VÕS § 87 lg 7 esimese lause alusel muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel (VÕS § 87 lg 7 teine lause). Seega muutus tagatisraha tagastamise nõue sissenõutavaks pärast lepingu lõppemisele järgneva ühekuulise tähtaja möödumist, s.o
  5. septembril
  6. Kuna hageja nõue muutus sissenõutavaks
  7. septembril 2018, siis sellest ajast hakkas kulgema ka

§ 146

lg 1 järgi hageja nõude kolmeaastane aegumistähtaeg ning kolmeaastane aegumistähtaeg lõppenuks

  1. septembril
  2. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kui hageja esitas kostja vastu nõude käesolevas menetluses
  3. augustil 2021, siis ei olnud hageja nõue kostja vastu aegunud, sest hageja esitas selle
  4. augusti 2021 menetlusdokumendis, mida nimetas hagiavalduseks ja kus palus kostjalt välja mõista 3000 eurot. Asjaolust, et hageja nõuet kostja vastu ei antud maakohtu kantseleisse eraldi asjana 4 2-19-1221 jagamiseks, ei saa kuidagi tuletada, et kostja vastu poleks nõuet kohtusse
  5. augustil 2021 esitatud. Olukorras, kus maakohus on selgitanud hagejale menetluslikku olukorda ja palunud hagejal esitada ka selge taotlus kostja asendamiseks ning uus hagiavalduse terviktekst vaid õige kostja vastu, mida hageja on ka teinud, ei saa järeldada, et hageja poleks
  6. augustil 2021 nõuet kostja vastu esitanudki. TsMS § 362 lg 1 järgi on hagi esitamise ajaks hagi kohtusse jõudmise aeg, kuid mis kehtib üksnes juhul, kui hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud. Kuna vaidlust ei ole, et hagiavaldus on kostjale kätte toimetatud, siis saab TsMS § 362 lg 1 järgi hagi esitamise ajaks lugeda
  7. augusti 2021, mil hagiavaldus kohtusse jõudis, mitte
  8. oktoober 2021, kui hageja esitas maakohtu nõudel hagiavalduse tervikteksti. Seega ei olnud hagi esitamise ajaks
  9. augustil 2021, kui hageja esitas nõude kostja vastu,

§ 146lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg möödunud.

  1. Kuna hageja nõue ei ole aegunud, siis ei nõustu kolleegium ka kostjaga selles, et asjas oleks vaja olnud tuvastada, kas hageja nõue võib olla millalgi peatunud või mitte. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohus ei ole tuvastanud hageja nõude peatumist, vaid maakohus tuvastas, et hageja nõue ei ole aegunud. Kostja väidetel, et hageja nõue ei saa olla peatunud, ei ole asja lahendamisel tähtsust ja neid ei pea kolleegium vajalikuks hinnata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  2. Menetluskulude jaotust (ega seega ka hüvitatavate kulude suurust) vaheotsuses TsMS § 173 lg 5 järgi ei märgita, kulud jaotatakse lõppotsuses. Eeltoodust lähtuvalt ringkonnakohus menetluskulude jaotust ei määra. (allkirjastatud digitaalselt) 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.