Obsah (11)

§ 232§ 7§ 229§ 2681§ 333§ 657§ 171§ 331§ 174§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Tartu Ringkonnakohus Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 27. jaanuar 2023 Tsiviilasja number 2-

§ 232

lg-s 1 sätestatud kohustust hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Hinnates hageja vande all antud seletusi korterivõtmete väljavahetamise osas, oleks maakohus pidanud arvesse võtma kostja poolt selgelt väljendatud kinnitust, et korteri ukselukk ei ole vahetatud, ning lugema vastavas osas hageja vande all antud seletuse ebausaldusväärseks või tegema kostjale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. Kohus ei ole kasutanud võimalust läbi viia paikvaatlus, et teha kindlaks faktiline asjaolu, kas ukselukk on vahetatud. Hagejal on olemas korteri võti ja seeläbi ka korteri valdus. Kohus viis tsiviilasjas nr 2-16-5693 läbi paikvaatluse ja veendus, et hageja sai

1. oktoobril 2016 enda kätte korterivõtme. Hageja kinnitas võtme saamist ka
2. augustil 2022 toimunud kohtuistungil. Hageja on kinnitanud, et sisenes võtmeid kasutades korterisse peale
3. oktoobril 2016 toimunud paikvaatlust. Seega ei saa olla vaidlust selles, et hagejal on olemas võtmed, mis avavad korterisse juurdepääsuks vajalikud uksed. Korterivõtmete olemasolu saab pidada korteri valduse olemasoluks. Kohus tuvastas istungil, et hageja ei ole proovinudki korteriust võtmega avada. Maakohus on üle kuulanud ühe poole kohtu algatusel, aga mitte teise poole, rikkudes selliselt

§ 7sätestatud põhimõtet, mille kohaselt on pooled seaduse ja kohtu ees võrdsed.

4 Maakohus on pidanud hageja hirmutamist kostja poolt ja hageja privaatellu sekkumist tõendatuks. Maakohus jättis tähelepanuta tsiviilasjas nr 2-16-5693 paikvaatluse käigus tuvastatu (kohtuotsuse lk 4 neljas lõik), et hageja ja kinkija suhted ei olnud head, et endiste elukaaslaste vahel on tekkinud erimeelsused, mis ei võimalda ühes korteris koos elada. Kostja vastupidi väitis kohtuistungil, et ta kohtles hagejat kui pereliiget. Hageja väide, et ta kardab kostjat, ei ole eluliselt usutav. Kostja kinnitas

1. oktoobri
2. a e-kirjale vastuses ja kinnitab jätkuvalt, et ei ole teinud hagejale takistusi korteri kasutamiseks.
3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Asjaolu, et kostja vahetas välja korteri luku, seega muutusid korteri võtmed ja hageja ei saanud korterisse siseneda, tõendavad hageja vande all antud ütlused, s.o tõend

§ 229lg 2 mõttes.

Asjaolu, et kostja ei võimaldanud hagejal korterit kasutada, tõendab ka hageja esindaja ja kostja kirjavahetus. Kostja apellatsioonkaebuse väide poolte ebavõrdse kohtlemise kohta tuleb jätta tähelepanuta.

§ 2681

kohaselt võib kohus poole omal algatusel vande all üle kuulata ka juhul, kui vastaspool sellega ei nõustu. Seega oligi kohtul ainus võimalus hageja vande all üle kuulata

§ 2681alusel.

Kostjat esindas kohtuistungil juriidiliste teadmistega esindaja. Kostja ei esitanud vastuväidet kohtu tegevusele hageja vande all üle kuulata (

§ 333lg 1 ja 2) ja ei taotlenud enda vande all ülekuulamist.

Tsiviilasjas nr 2-16-5693 tuvastati asjaolud kuni ajani, mil kohtunik käis koos hagejaga korteris, mille käigus anti hagejale kohtu abiga korterivõti. Praeguses tsiviilasjas aga selgitas hageja olukorda peale seda sündmust. Hageja selgitas kohtuistungil vande all, et peale võtmete saamist läks ta korterisse, et hakata seal elama, elukaaslane kutsus kohale kostja, kes tuli hagejale kätega kallale. Kostja tegi hagejal korterisse elamaasumise võimatuks. Kui kostja oleks kohelnud hagejat kui pereliiget, ei oleks ta teinud hagejale takistusi korterisse elama asumiseks ja oleks võimaldanud hagejale korterisse elama asuda, kui hageja esindaja kostja poole selle sooviga pöördus. Hageja esindaja ja kostja kirjavahetusest nähtub selgelt, et kostja ei kavatsegi hagejat korterisse elama asuda lasta. Hageja ei ole loobunud korterisse elama asumisest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus jätab menetluskulud kostja kanda.

1. Apellatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et hageja, kostja ja E.K. sõlmisid
2. detsembril 2008 kinnistu isikliku kasutusõiguse koormamise ning kinkelepingu, mille p-i 4.1.
3. järgi on hageja õigustatud kasutama elamiseks kogu kinnisasja oluliseks osaks olevat korterit asukohaga XXXXXX, Tartu vastavalt oma äranägemisele ning kokkuleppel kinnisasja omanikuga (tl 8). Hageja on õigustatud kasutama ka elanikele ühiseks kasutamiseks määratud ruume, sisustust ja seadmeid. Pooled ei vaidle ka selle üle, et piiratud kinnisasjaõigus on kehtiv ning kantud kinnistusraamatusse (tl 15). Kostja on korteriomandi omanik.
4. AÕS § 225 lg 1 kohaselt koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja 5 suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile. AÕS § 228 järgi kohaldatakse isiklikule kasutusõigusele kasutusvalduse vastavaid sätteid, kui isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega. Kui isiklik kasutusõigus antakse mitmele isikule ühiselt, tähendabki see seda, et igaühel neist on õigus nõuda asja valdamist ja kasutamist. Lepingu p 4.1.
5. sätestab, et isiklik kasutusõigus kestab seni, kuni on elus kas või üks kasutaja. Ühe kasutaja surma korral kuulub kogu isiklik kasutusõigus üleelanud kasutajale. Kinkija ja teine kasutaja E.K. on surnud. Seega kuulub hagejale üksinda isiklik kasutusõigus ning tal on lepingu p-st 4.1.
6. tulenevalt õigus majutada kinnistul paiknevasse elamusse isikuid, keda on vaja tema eest hoolitsemiseks. Kasutusvalduse sätetest tulenevalt võib kasutusvaldaja esitada täitmisnõude ning nõuda kinnisasja omanikult kas kinnisasja valduse üleandmist või kasutusvalduse teostamist takistava tegevuse lõpetamist (AÕS § 214 lg 1, VÕS § 101 lg 1 p 1). Hageja väitel takistab kostja hagejal isiklikku kasutusõigust teostada, kostja vahetas ukse luku ega andnud hagejale uusi võtmeid. Kostja vaidles hagile vastu väites, et hageja saab oma õigusi teostada ning hageja on ise loobunud isiklikust kasutusõigusest.
7. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on rikkunud kohustust hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (

§ 232lg 1).

Hageja taotles enda vande all ülekuulamist. Kostja vaidles taotlusele vastu. Maakohus kuulas hageja vande all ära

§ 2681alusel.

Menetlusosalise vande all antud ütlus on tõend

§ 229lg 2 tähenduses.

Seega luges maakohus õigesti hageja vande alla antud ütlustega tõendatuks, et kostja on teinud takistusi hageja isikliku kasutusõiguse teostamiseks, sh vahetanud ukse luku pärast tsiviilasja nr 2-16-5693 raames toimunud paikvaatlust ning paikvaatlusel hagejale võtmete üleandmist. Hageja väitel ei ole ta proovinud paikvaatlusel üleantud võtmega ust avada (tl 113). Ekslik on kostja apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks hageja kinnitanud, et sisenes võtmeid kasutades korterisse peale

1. oktoobril 2016 toimunud paikvaatlust.
2. augusti
3. a protokollist nähtub, et hageja on korduvalt kinnitanud, et ta korterisse sisse ei saanud (tl 111– 112). Hageja küll kinnitas, et ta käis vaidlusaluses korteris pärast oktoobris 2016 paikvaatluse teostamist ning sai sisse, kuid hageja ütlustest ei tulene, et ta oleks saanud sisse temal olnud võtmega. Hageja kinnitusel olid tol hetkel korteris hageja endine elukaaslane ja korterisse tuli ka kostja (tl 113). Maakohus ei ole poolte võrdsuse põhimõtet rikkunud. Kostja ei ole enda vande all ülekuulamist taotlenud. Samuti ei ole kostja esitanud vastuväidet kohtu tegevuse peale hageja vande all ülekuulamisel (

§ 333lg 2).

Seega ei ole kostjal apellatsiooniastmes enam õigust tugineda asjaolule, et maakohus oleks pidanud ka teda vande all üle kuulama.

1. Lisaks on hageja kostjale saadetud e-kirjadega tõendanud, et ta on isikliku kasutusõiguse teostamise teemal kostja poole pöördunud sügisel 2021 (tl 22–24). Kostja ei vaielnud vastu maakohtu poolt tuvastatule, et ta ei ole hageja esindaja
2. septembri
3. a ega
4. oktoobri
5. a e-kirjadele reageerinud. Kostja väidab
6. oktoobri
7. a e-kirjas, et ta ei ole hagejale takistusi teinud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu ja hageja seisukohaga, et kostja
8. oktoobri
9. a vastusest saab vähemalt kaudselt tuletada, et kostja ei kavatse lepingut täita (tl 25), sest kostja väitel on hageja ise loobunud eluruumi kasutamisest. Seda kinnitavad ka kostja maakohtus esitatud seisukohad isikliku kasutusõiguse lõppemise kohta. Maakohus luges seega õigesti tõendatuks, et kostja takistab hagejal isikliku kasutusõiguse teostamist ning hagejal on seetõttu õigus esitada täitmisnõue ning nõuda kostjalt kui kinnisasja 6 omanikult kas kinnisasja valduse üleandmist või kasutusvalduse (isikliku kasutusõiguse) teostamist takistava tegevuse lõpetamist.
10. Juhul, kui kostja hinnangul oli hageja ise loobunud kasutusõiguse teostamisest, oli kostjal õigus nõuda kasutusõiguse lõpetamist AÕS § 212 lg 2 p 1 koosmõjus AÕS §-ga
11. Kostja oli hageja vastu esitanud vastuhagi, s.h AÕS § 212 lg 2 p 1 järgse nõusoleku saamiseks. Kostja teatas kohtule
12. märtsil 2022, et ei soovi vastuhagi menetlemist (tl 86) ning maakohus jättis vastuhagi
13. aprilli
14. a määrusega menetlusse võtmata (tl 95–97).
15. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust ja rahalist suurust. Maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda (

§ 171lg 1).

Hageja menetluskuludeks apellatsiooniastmes on lepingulise esindaja tasu kokku 600 eurot 4 töötunni eest. Kostja vaidles hageja menetluskuludele vastu, leides, et menetluskulude nimekiri on esitatud hilinemisega ning esindaja tunnitasu on ülepaisutatud. Ringkonnakohus andis

1. detsembri
2. a määrusega pooltele tähtaja kuni
3. jaanuarini 2023 menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Hageja esitas menetluskulude nimekirja
4. jaanuaril 2023, seega hilinenult. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub käesoleval juhul

§ 331

lg 1, mille kohaselt, kui menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või

§-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.

§ 331

lg 1 sätestab tsiviilkohtumenetluse üldreegel hilinenult esitatud avalduste esitamise tähtaja osas ning see kohaldub ka menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja suhtes.

§ 174

lg 1 teise lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. 11. jaanuaril 2023 esitatud menetluskulude nimekirja hilinenud esitamine ei põhjustanud asja lahendamise viibimist. Kostjale olid hageja menetluskulud ettenähtavad, kuivõrd hagejat esindas lepinguline esindaja. Kostjale anti võimalus hageja menetluskulude nimekirja osas seisukoha esitamiseks, mida kostja ka tegi. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna

§ 175

lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab

§ 175

lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust (Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-10324, p 19). Õigusabikulu suurus peab tervikuna vastama tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule. Kohus ei pea iga menetlusosalise esindaja tegevust analüüsima minutilise täpsusega, vaid piisab sellest, kui määratud menetluskulude suurus vastab osutatud õigusteenuse kvaliteedile, tsiviilasja keerukusele ning esitatud materjali mahukusele. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja ajakulu 4 tundi mõistlik. Ekslik on kostja väide, et kostja seisukohtade analüüs
3. jaanuaril 2023 on tehtud kohtu keeldu rikkudes. 7 Ringkonnakohus määras pooltele tähtaja seisukohtade esitamiseks märkides, et kohus väljastab tähtpäevaks esitatud seisukohad vastaspoolele teadmiseks, vastuväiteid ega täiendusi nendele esitada ei saa. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt taotleb hageja menetluskulu väljamõistmist kostja
4. jaanuari
5. a seisukohtadega tutvumise eest, mitte nendele vastuse koostamise eest. Seega ei ole nimetatud tegevus vastuolus ringkonnakohtu
6. detsembri
7. a määrusega. Ringkonnakohus nõustub aga kostja vastuväitega, et mõistlikuks hageja esindaja tunnitasuks tuleb praegusel juhul pidada 120 eurot (käibemaksuta). Ka maakohus pidas mõistlikuks ja põhjendatud hageja esindaja tunnitasuks 120 eurot. Hageja ei ole maakohtu otsust selles osas vaidlustanud. Hageja esindaja tunnitasu 150 eurot ilma käibemaksuta on põhjendamatult kõrge, kuna see ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja esindajaks ei ole advokaat. Senises kohtupraktikas on leitud, et juristide osutatud õigusteenuse põhjendatud tunnitasu on üldjuhul 60–100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud. Arvestades praeguse asja sisu, mahtu ja keerukust, on ringkonnakohtu arvates hageja esindaja põhjendatud tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta). Hageja
8. jaanuari
9. a menetluskulude nimekirjas ei ole märgitud, kas menetluskulud on käibemaksuga või ilma käibemaksuta (

§ 174lg 10).

Kuivõrd hageja taotles maakohtus menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta (tl 117) ning ringkonnakohus kontrollis, et hageja esindaja büroo, kelle kaudu esindaja tegutseb, ei ole registreeritud käibemaksukohustuslasena, mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja menetluskulud välja ilma käibemaksuta. Seega on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtumenetluses 480 eurot (käibemaksuta) (4*120). Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse apellatsioonimenetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks

§ 177

lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskuludelt viivist kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 8