Obsah (12)

§ 100§ 101§ 94§ 76§ 145§ 65§ 88§ 142§ 397§ 113§ 164§ 167

2-22-14548 KOHTUOTSUS Kohus EESTI VABARIIGI NIMEL Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Karin Sonntak Otsuse tegemise aeg ja koht 7. veebruar 2023. a Lubja 4, Tallinn Tsiviilasja nu

§ 100

). Võlgnevuse arvestuse kohaselt on laenusaaja Laenulepingust tulenev põhivõlgnevus (tagastamata laenusumma) hageja ees hagi esitamise seisuga 10 000 eurot. Seega on laenusaaja laenu tagastamise kohustust rikkunud.

§ 101

lg 1 p-st 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Seega on hagejal õigus nõuda laenusaajalt Laenulepingust tuleneva laenu tagastamise kohustuse täitmist. Eelnevat arvestades on hagejal laenusaaja vastu Laenulepingust tulenev laenu tagastamise nõue summas 10 000 eurot. 6.

§ 94

lg 1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Laenulepingu põhitingimuste p 3.1 ja üldtingimuste p-s 4.1 on laenuandja ja laenusaaja kokku leppinud

§ 94

lg 1 sätestatust erineva intressimäära, st laenusaaja kohustus laenusumma kasutamise eest tasuma laenuandjale intressi 6% kuus. Võlgnevuse arvestuse kohaselt on Laenulepingust tulenev intressinõue osaliselt tasumata. Hagi esitamise seisuga on Laenulepingust tulenev intressivõlgnevus 1 060 eurot. Seega on Laenulepingus kokku lepitud intressi maksmise kohustus nõuetekohaselt (

§ 76

lg 1 ja lg 3) täitmata ning hagejal on õigus nõuda laenusaajalt intressi maksmise kohustuse täitmist (

§ 101lg 1 p 1).

Eeltoodust tulenevalt on hagejal laenusaaja vastu intressinõue summas 1 060 eurot.

1. Laenusaaja on rikkunud rahalist kohustust (saadud laenu tagastamise kohustust), mistõttu on hagejal õigus nõuda laenusaajalt ka viivise tasumist. Laenuandja ja laenusaaja on Laenulepingu p-s 3.7 ja üldtingimuste p-s 7.1 leppinud kokku, et juhul kui laenusaaja ei täida Laenulepingust tulenevaid rahalisi kohustusi nõuetekohaselt, kohustub laenusaaja maksma viivist 0,2% nõuetekohaselt tasumata summalt päevas. Võlgnevuse arvestuse kohaselt on hagi esitamise kuupäeva seisuga laenusaaja Laenulepingust tulenev viivisevõlgnevus summas 1 720 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hagejal laenusaaja vastu viivisenõue summas 1 720 eurot. 3
2. Laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid laenuandja ja kostja 2 Käenduslepingu. Käenduslepingu p 1.1 kohaselt kohustub kostja 2 vastutama Laenulepingust ja selle kõigi tulevikus tehtavatest muudatustest ja täiendustest ning lisadest tulenevate laenusaaja kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Vastavalt Käenduslepingu ple 1.2 vastutab kostja 2 laenusaaja poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 20 000 eurot. Käenduslepingu punktist 2.1 tulenevalt juhul, kui laenusaaja ei täida Laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, võib hageja nõuda Laenulepingu täitmist omal äranägemisel kas laenusaajalt või kostjalt 2 või mõlemalt ühiselt. Kostja 2 on kohustatud täitma laenusaaja poolt hageja kasuks täitmata rahalised kohustused 5 kalendripäeva jooksul arvates hageja sellekohase kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teate esitamisest.
3. Hageja selgitas hagiavalduse punktis 3, et hagejal on hagiavalduse esitamise päeva seisuga laenusaaja vastu Laenulepingust tulenev nõue kogusummas 12 780 eurot. Käenduslepingu p-de 1.1, 1.2 ja 2.1 kohaselt on hagejal õigus nõuda Laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist ka kostjalt
4. Olgugi, et kostjale 2 on kooskõlas Käenduslepingu p-ga 2.2 edastatud lepingu täitmise nõue, ei ole kostja 2 Laenulepingust tulenevat võlgnevust tasunud. Seetõttu on hagejal

§ 100

ja § 101 lg 1 p 1 kohaselt õigus nõuda kostjalt 2 Käenduslepingu alusel Laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmist. 10. Kostja 2 vastutab Laenulepingust tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise eest hageja ees solidaarselt kuni 20 000 euro ulatuses (kostja 2 kui käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma ulatuses).

§ 145

lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käenduslepingust ei tulene, et kostja 2 vastutab üksnes juhul, kui hageja ei saa nõuet laenusaaja vastu rahuldada.

§ 65

lg 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Sama sisuline kokkuleppe on sätestatud ka Käenduslepingu punktis 2.

1. Eeltoodut arvestades palub hageja kostjatelt välja mõista kokku 12 780 eurot, millest põhinõue moodustab 10 000 eurot, intress 1060 eurot ja viivised 1 720 eurot. Lisaks palub hageja kostjatelt välja mõista protsendina põhinõudest viivised hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni, arvestades seejuures käenduslepingute p-s 1.2 sätestatud kostja 2 vastutuse rahalist maksimumsummat ( 20 000 eurot). Hageja selgitab, et hageja põhinõude, intressinõude ja hagiavalduse esitamise hetkeks sissenõutavaks muutunud viivisenõude suurust ning käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat arvestades vastutavad kostjad solidaarselt hageja täiendava viivisenõude eest mitte rohkem kui 7 220 euro ulatuses (20000 – 12 780 = 7220). Kostjate vastus
2. Kohtule 23.11.
3. a esitatud vastuses leiavad kostjad, et hageja on tekitanud asjatut kohtuskäimist, sest kostjad oleks olnud nõus sõlmima hagejaga kompromisslepingut ka 4 kohtuväliselt. Kostjad on selgitanud hagejale kostja I majanduslikku olukorda ning selle tekkimise põhjusi.
4. Kostja II leiab, et käenduse limiit kuni 20 000 eurot ei ole põhjendatud ning ületab tema vastutuse mõistlikku määra. Samuti juhivad kostjad tähelepanu, et kostja I täitis enda võetud kohustusi kohaselt. Kui kostjale I jäädi võlgu, hilines kostja I oma kahe maksega. Hageja ütles lepingu üles ilma kostjale I täiendavat tähtaega andmata.
5. Kostjad soovikisid arutada kompromissi sõlmimise võimalusi, kuid hagiavalduses esitatud täie nõude aktsepteerimine ei ole põhjendatud. Kostjad on valmis sõlmima kompromissi, kui see puudutaks põhivõlgnevust (s.o. 12 780 eurot). Kohtu põhjendused
6. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.
7. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Credit Invest OÜ ja Marron Grupp OÜ sõlmisid 10.09.
8. a laenulepingu nr Ci201719227, mille alusel laenusaaja sai laenu 10 000 eurot. 10.09.2020 sõlmisid Credit Invest OÜ ja M. S. käenduslepingu CiK2017192271 laenulepingu nr Ci201719227 juurde. Käenduslepingu p 2.
9. kohaselt laenulepingust tulenevate rikkumiste korral vastutavad Marron Group OÜ ja kostja laenuandja ees solidaarselt. Käenduslepinguga lepiti kokku käendaja vastutuse maksimumsumma 20 000 eurot. Intressi tasumise kohustuse rikkumise tõttu ütles laenuandja laenulepingu alates 04.07.
10. a erakorraliselt üles.
11. Hagiavalduse kohaselt on seisuga
12. september
13. a laenulepingust täitmata alljärgnevad kohustused: põhinõue: 10 000 eurot, intress 1 060 eurot ja viivis 1 720 eurot. Kostja 2 käenduselepingutest tulenev täitmata kohustus on summas 12 780 eurot. Hageja palub võlgnevuse kostjatelt solidaarselt välja mõista.
14. Kostjate vastuväite kohaselt ei ole hageja andnud kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega. Samuti ei ole laenuandja teinud käendajale riskianalüüsi, 20 000 eurot ületab käendaja vastutuse mõistlikku määra.
15. Kohus kostjate vastuväidetega ei nõustu. Kohtule on esitatud vaidlusalune laenuleping, mille p 10.3 kohaselt kõik lepinguga seotud teated edastatakse teisele poolele lepingus märgitud, elektronposti või postiaadressil. Laenulepingu p 10.4 kohaselt loetakse elektronpostiga teate saatmisel see saaja poolt kättesaaduks edastamise päeval. Lepingu erakorralise ülesütlemise avaldus on 27.06.
16. a edastatud e-posti aadressile marronehitus@gmail.com. Laenulepingu p-s 2.7 on avaldatud laenusaaja e-posti aadress marronehitus@gmail.com. Seega on laenulepingu erakorralise ülesütlemise avaldus edastatud laenulepingus fikseeritud e-posti aadressile. Kuna laenusaaja ei ole enne laenulepingu ülesütlemist teavitatud enda e-posti aadressi muutumisest, siis tuleb lähtuvalt laenulepingu p-st 10.4 lugeda laenulepingu erakorralise ülesütlemise avaldus laenusaajale kättetoimetatuks alates 27.06.
17. a. Kostjatel oli võimalik võlgnevus tasuda 7 päeva jooksul, mis kohtu hinnangul on piisav aeg rahalise kohustuse täitmiseks. Eeltoodust ei ole 5 tõene kostjate väide, et laenuleping öeldi üles ilma kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata. 19.

§ 88

lg 8 kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Kohtu hinnangul on hageja arvestanud laekunud summa intressikohustuste täitmiseks kooskõlas

§ 88lg 8 sätestatule ning hageja ei ole käitunud hea usu põhimõtte vastaselt.

20.

§ 142

lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 76

lg 1 alusel kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 145

lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ning lg 2 käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Kohtule on esitatud käendusleping, mille kohaselt laenulepingust tulenevate rikkumiste korral vastutavad võlgnik ja käendaja laenuandja ees solidaarselt. 21. Laenulepingut ning käenduslepingut sõlmides oli kostja 2 põhivõlgniku juhatuse liige ning osanik. Riigikohus on lahendis 3-2-1-148-11 leidnud, et käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Kohtu hinnangul ei ole hageja kasutanud oma õigusi pahauskselt ega rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Äriseadustik § 183 kohaselt juhatus korraldab osaühingu raamatupidamist. Arvestades, et kostja 2 näol oli laenu saamise ajal tegemist laenusaaja juhatuse liikmega, samuti laenusaaja osa omanikuga, oli kostja 2 teadlik laenusaaja tolleaegsest majanduslikust olukorrast ning seetõttu oli kostjal võimalik hinnata ka käenduslepingu sõlmimisega kaasnevaid riske. Hageja põhinõue kostja 2 vastu õiguslikult põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. 22.

§ 397lg järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Sama seaduse § 113 lg 1 järgi rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Põhivõlgnik ja kostja 2 on sellist intressi aktsepteerinud, mistõttu puudub kohtul alus pidada intressimäära põhjendamatuks. Eeltoodust tulenevalt on hageja intressinõue summas 1 060 eurot kostjate vastu õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. 6 23.

§ 113

lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas.

§ 94

lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Laenulepingu kohaselt on kokkulepitud viivisemääraks 0,2% tasumata summalt päevas. Hageja arvestab viivist tasumata põhivõlgnevuselt alates 05.07.
3. a kuni 28.09.
4. a. Käesoleval juhul on põhivõlgnik ja kostja jätnud laenu tagastamata. Kostjate poolt kohtule esitatud vastuses väljatoodud asjaolud ei õigusta hageja ees kohustuse täitmata jätmist. Kohus on seisukohal, et laenumaksete tasumisega viivitamise korral, peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 113

lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud. Eeltoodu alusel kuulub kostjatelt hageja kasuks väljamõistmisele hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 1 720 eurot.

1. TsMS § 367 järgi viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivist, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on vastava taotluse esitanud. Eeltoodu alusel kuulub kostjatelt väljamõistmisele viivis alates 29.09.
2. a kuni põhinõude kohase täitmiseni. 25.

§ 164

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

§ 167

lg 1 kohaselt lähevad nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Hageja ja laenuandja on sõlminud nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt loovutas laenuandja laenulepingust ja käenduslepingust tulenevad nõuded hagejale. Laenuandja teavitas kostjaid nimetatud lepingutest tulenevate nõuete loovutamisest 02.09.

1. a Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses kostjate kanda.
3. Hageja palub kostjalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1 707,98 eurot. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 kohaselt kuulus tsiviilasjalt hinnaga 20 000 eurot tasumisele riigilõiv 1 050 eurot. Hageja on tasunud riigilõivu seadusega 7 kooskõlas. Kostjatelt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele hagiavalduselt tasutud riigilõiv summas 1 050 eurot.
4. Hageja palub kostjatelt välja mõista õigusabikulud kokku summas 657,98 eurot (sh käibemaks). Menetluskulude nimekirjast nähtub, et hageja kasutas esindaja teenust kokku 3 tundi ja 55 minutit. Hageja kasutas esindaja teenust hagiavalduse koostamiseks, kostjate vastusele seisukohtade koostamiseks ja kompromissipakkumiste tegemiseks. Kohtu hinnangul on hageja menetluskulude nimekirjas toodud ajakulu kooskõlas asja mahu ning keerukusega. Kohtul puudub alus pidada ajakulu ülepaisutatuks.
5. Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja esindaja osutanud hagejale õigusabiteenust keskmise tunnihinnaga 140 eurot (lisandub käibemaks). Kohus on seisukohal, et keskmine tasu õigusteenuse eest summas 140 eurot ei ületa õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda oluliselt.
6. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjatel tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik 8