Obsah (10)

§ 337§ 185§ 175§ 238§ 2962§ 182§ 342§ 381§ 237§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2023, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-22-4319 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika

§ 337lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu 18.

oktoobri 2022 otsus muutmata ning Emil Serka kaitsja apellatsioon rahuldamata. 1

§ 185lg 2 alusel välja mõista Emil Serkalt T.K.

kasuks apellatsioonimenetluses tema valitud esindajale õigusabi osutamise eest makstud tasu 585 eurot.

§ 175

lg 1 p 4 alusel välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Valge ja Uiga Valga osakonna kasuks 129 eurot 60 senti, sh käibemaks 21 eurot 60 senti, vandeadvokaat Kalju Kutsari poolt Emil Serkale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Mõista Emil Serkalt apellatsioonimenetluse kulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 129 eurot 60 senti. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus Emil Serkat süüdistatakse selles, et tema juhtis

1. juulil 2021 kella 14.56 ajal Põlvamaal Räpina vallas Räpina-Rasina maantee 2-l kilomeetril Köstrimäe külas OÜ-le Mogo kuuluvat mootorsõidukit Audi A6 registreerimismärgiga XXX ning põhjustas liiklusõnnetuse. Sooritades vasakpööret ei andnud E. Serka teed vastassuunast otse liikuvale mootorrattale Yamaha XVS 650 registreerimismärgiga XXX , mida juhtis T.K. . Kokkupõrke tagajärjel paiskus mootorrattur teelt välja paremale poole haljasalale. Sellise tegevusega tekitas E. Serka T.K. le mitteeluohtlikud, kuid vähemalt neli kuud kestvad tervisekahjustused. Isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 22E-LÕI0001 tulenevalt esinesid T.K. l järgmised vigastused/tervisekahjustused: vasaku jala lahtised hulgimurrud – vasaku kandluu, lodiluu ja pindluu külgmise pekse killunenud murd, kontsluu, kuupluu ja külgmise talbluu murd, hüppeliigese osaline nihestud, põrutushaav keskmise pekse all;
2. rinnalüli vasakpoolse ristijätke nihketa murd, parema rangluu diafüüsi (rangluukeha) vähese nihkega murd ja abaluu nihketa murd, parema 1.-
3. roide murd, sh
4. ja
5. roide nihkega murrud külgmisel, parempoolne veriõhkrind ning kopsude põrutus. E. Serka, sooritades vasakpööret, rikkus ettevaatamatusest liiklusseaduse § 17 lg 5 p 3 nõudeid, mille kohaselt juht peab andma teed vasakule või tagasi pöörates vastutulevale liiklejale ja temast möödasõidul olevale juhile, kui liikluskorraldusvahend ei määra teisiti. E. Serka rikkus § 33 lg 2 p 8 nõudeid, mille kohaselt juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid. Sellega pani E. Serka toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Maakohtu otsus
6. oktoobri 2022 otsusega tunnistas Tartu Maakohus E. Serka süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ja karistas teda 1 aasta vangistusega. 2

§ 238

lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis E. Serkale kandmisele kuuluvaks karistuseks 8 kuud vangistust. KarS § 73 lg-te 1, 3 alusel määras kohus, et E. Serkale mõistetud karistust 8 kuud vangistust ei pöörata täielikult täitmisele, kui ta ei pane 1 aasta 3 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Kohus rahuldas osaliselt T.K. hagi E. Serka vastu mittevaralise kahju ja lisanduva viivise nõudes ning mõistis E. Serkalt mittevaralise kahju katteks välja 10 400 (kümme tuhat nelisada) eurot T.K. kasuks. Kohus mõistis E. Serkalt välja ka viivise põhinõude tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest, s.o alates

1. oktoobrist 2022 kuni põhinõude täitmiseni T.K. kasuks. Ka mõistis maakohus E. Serkalt menetluskuluna välja kannatanu lepingulise esindaja tasu 965 eurot 25 senti T.K. kasuks. Kannatanu lepingulise esindaja tasu 477,75 euro ulatuses jättis kohus kannatanu T.K. enda kanda. E. Serka süüditunnistamist ja karistamist KarS § 423 lg 1 järgi apellatsioonikorras ei vaidlustatud ning seetõttu ei toimu nimetatud osas ka apellatsioonimenetlust. Lahendades T.K. poolt esitatud tsiviilhagi tuvastas maakohus järgmist. T.K. on
2. veebruaril 2022 lepingulise esindaja vahendusel esitanud prokuratuurile VÕS § 127 lg 1, 128 lg 1, 2, 130 lg 1, 134, 1043, 1045 lg 1 p 2 ja LKindlS § 32 lg 3 alusel tsiviilhagi E. Serka vastu kuriteoga tekitatud varalise kahju 7333,73 euro ja mittevaralise kahju 2600 euro nõudes. Lisaks palus kannatanu süüdistatavalt välja mõista viivise põhinõudelt VÕS § 113 lgs 1 sätestatud määras alates tsiviilhagi esitamisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni ning jätta tsiviilhagi menetlemisega seotud kulud süüdistatava kanda. T.K. esitas
3. juunil 2022 lepingulise esindaja vahendusel uue tsiviilhagi, milles on muutnud tsiviilhagi esemeks olevaid nõudeid. Kannatanu nõude muutmise tingis esmalt asjaolu, et kindlustus on kannatanule varalise kahju hüvitanud. Samas ei ole kannatanu tervislik seisund märkimisväärselt paranenud. Kannatanu esitas uue tsiviilhagi E. Serka vastu esialgse tsiviilhagiga samal õiguslikul alusel ja seda vaid kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju nõudes. Kannatanu on hagis selgitanud, et taotleb mittevaralise kahju hüvitisena kokku 16 000 eurot, millest 2600 eurot on talle kindlustus LKindlS § 32 lg 3 alusel hüvitanud ja tema nõude suuruseks on 13 400 eurot. Lisaks palub kannatanu süüdistatavalt välja mõista viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates tsiviilhagi esitamisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni ning jätta tsiviilhagi menetlemisega seotud kulud süüdistatava kanda. Kohus leidis, et kannatanu
4. juunil 2022 esitatud tsiviilhagi on põhjendatud, kuid see kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus tuvastas, et esineb VÕS §-s 1043 sätestatud kahju hüvitamise alus. 3 E. Serka põhjustas liiklusõnnetuse, mille tagajärjel sai T.K. raske tervisekahjustuse. Seega on E. Serka toime pannud VÕS § 1045 lg 1 p 2 mõttes õigusvastase teo. Esineb ka põhjuslik seos kahju tekitanud isiku teo ja kannatanul tekkinud kahju vahel. Kuna süüdistatava poolt toimepandud liiklusnõuete rikkumise tagajärjel sai kannatanu T.K. tervisekahjustuse, on kannatanul tulenevalt VÕS § 134 lg-st 2 õigus mittevaralise kahju hüvitamisele. Hagiavalduse kohaselt on T.K. liiklusõnnetuse tagajärjel saanud ulatuslikud tervisekahjustused. Kannatanul oli vasaku jala kandluu killunenud murd, parema rangluu murd, parema poole 1-10 roiete murd ja kontusioonid. Liiklusõnnetuse järgselt on kannatanu töövõime vähenenud pikaajaliselt, vähenenud on kannatanu elukvaliteet ning kannatanu on kaotanud sissetuleku. Sisuliselt aasta peale liiklusõnnetuse toimumist on kannatanu tervislik seisund sedavõrd halb, et freesmajade valmistajana (puutööd) kannatanu tegutseda ei saa. Kannatanu vasaku jala jõudlus on endiselt väga madal ja ta ei suuda ilma toeta tasakaalu hoida. Kannatanu on kaotanud võimaluse käia tööl ja taotleda seoses elukalliduse tõusuga palgatõusu. Elukvaliteet on märkimisväärselt langenud võrreldes sellega, kui kannatanul oleks võimalik vabalt tööjõuturul konkureerida. Kannatanu vigastuste tõttu tuleb teha suuremaid kulutusi kannatanu elukohaks oleva talumajapidamise hooldamiseks ja korrasoluks. Piiratud võimalused iseseisvalt seni tehtud töödega hakkama saada mõjutavad ka kannatanu emotsionaalset tervist. Kohtuistungil tõi kannatanu esindaja esile, et kannatanu tervise paranemine võtab märkimisväärselt rohkem aega kui lootust oli. T.K. taotleb uut töövõimetuse ekspertiisi ja ootamas on veel kaks operatsiooni. LKindlS § 32 lg 3 p 4 kohaselt isikule tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju nõude korral eeldatakse, et mittevaralise kahju suurus on raske tervisekahjustuse või kehavigastuse korral 2600 eurot. Nimetatud ulatuses on kindlustusandja T.K. le mittevaralise kahju ka hüvitanud. Kohus asus seisukohale, et kindlustusandja poolt T.K. le mittevaralise kahju hüvitamine LKindlS ettenähtud ulatuses iseenesest ei välista kannatanu hagi rahuldamist. Ka asjaolu, et kannatanu esialgses hagis nõudiski mittevaralise kahju hüvitamist üksnes 2600 euro ulatuses, et välista hagi rahuldamist (RKKKo otsus asjas nr 1-17-6824, RKTKo otsus asjas nr 3-2-1-713). Kannatanu on juba kohtueelse menetluse käigus oma mittevaralise kahju nõuet suurendanud. Kohtu arvates võis kannatanu seda teha. TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt (mis

§-st 38-1 lg 6 tulenevalt on kohaldatav ka kriminaalmenetluses) ei loeta põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist hagi muutmiseks. Eksperdiarvamus ja ka kannatanu ravidokumentatsioon AS-st Põlva Haigla ja SA-st TÜK tõendavad, et kannatanu sai süüdistatava põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjel mitte ühe, vaid hulgivigastused. Kannatanu pidi olema paar nädalat haiglaravil ja on ka hiljem korduvalt pidanud käima arstide juures erinevatel protseduuridel. Kui raske tervisekahjustuse tuvastamiseks piisab, et see kestab vähemalt 4 kuud, on kannatanu tervisekahjustus kestnud tunduvalt kauem. Kannatanu ravidokumentatsioon tõendab hagis esitatud ja kannatanu esindaja istungil esile toodud väidet, et kannatanu pole täielikult paranenud käesoleva ajani. Eesti Töötukassa otsused tõendavad, et enne liiklusõnnetust terve ja töövõimeline olnud kannatanu on õnnetusejärgselt kaotanud mitmeks aastaks osa oma töövõimest ning tervise 4 halvenemise tõttu on kannatanu kaotanud ka oma senise töökoha. Seega mõjutavad E. Serka põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjed kannatanu elukorraldust veel pikka aega. Eesti Töötukassa

1. veebruari 2022 otsus tõendab, et T.K. le on määratud osaline töövõime viieks aastaks perioodil
2. detsember 2021 kuni
3. detsember
4. Asjaolu, et kannatanul on peale liiklusõnnetust just liikumisraskused, mõjutab tugevalt kannatanu elukvaliteeti ja toimetulekut. Suur osa tavapärase elukorralduse juurde kuuluvaid tegevusi (nii kodus kui väljaspool kodu) on seotud liikumisega. Kannatanu elab maal. Maal oma majapidamises elamine eeldab mitmesuguste majapidamistööde tegemist. Kuigi kannatanu pole täiesti töövõimetu, raskendavad liikumisraskused mistahes füüsilise töö tegemist. Ka piiravad need oluliselt kannatanu väljavaateid tööjõuturul. Arvestades kannatanul liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse raskusastet ja kannatanu seisundit vahetult õnnetuse järgselt (tegemist oli hulgivigastustega, kannatanu pidi olema paar nädalat haiglaravil) ja kannatanu seisundit hiljem (kannatanu on ka hiljem pidanud käima arstide vastuvõttudel ja erinevatel protseduuridel, kannatanu on vajanud taastusravi, ta on kaotanud osa töövõimest ja töökoha ning pole täielikult paranenud siiani) tuleb kannatanu valu ja kannatusi ning tema toimetuleku ja heaolu langust lugeda märkimisväärselt suureks. Seetõttu leidis kohus erinevalt süüdistatavast ja tema kaitsjast, et kannatanu mittevaralise kahju hüvitamiseks pole piisav kindlustusandja makstud 2600 eurot, vaid kahju hüvitis peab olema suurem ning suurem ka Riigikohtu analüüsis toodud keskmisest ja mediaanhüvitisest. Kuna kannatanu töövõimekaotus on osaline (mitte täielik) ning hetkel puudub alus arvata, et saadud vigastused jäävad kannatanut mõjutama terve eluaja, ei pea kohus põhjendatuks mittevaralist kahju süüdistatavalt välja mõista kannatanu taotletud ulatuses. Kohus pidas kohaseks mittevaralise kahju hüvitiseks 13 000 eurot. Arvestades asjaolu, et kindlustusandja on kannatanule hüvitanud mittevaralise kahju 2600 euro ulatuses, mõistis kohus süüdistatavalt kannatanu kasuks VÕS § 1043 ja 1045 lg 1 p 2 alusel välja mittevaralise kahju katteks 10 400 eurot. Süüdistatav on töövõimeline isik, kes elab ja töötab Soomes. Üldiselt teadaolevalt on Soomes Eestiga võrreldes elatustase ja sissetulekud suuremad. Seetõttu kohus leidis, et 10 400 euro suuruse mittevaralise kahju väljamõistmine pole süüdistatavale ülejõukäiv. Kohtumenetluse käigus ei avaldanud süüdistatav kordagi sõnaselget kahetsust kannatanuga juhtunu osas. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Erinevalt hagis märgitust palus kannatanu esindaja kohtuistungil süüdistatavalt välja mõista viivise põhinõudelt alates kohtuotsuse tegemisest. Kuna kannatanu viivise osas oma nõuet vähendas, tuleb kohtul võtta seisukoht ka hagi selles osas, mille ulatuses nõuet vähendati (RKTKo 2-14-61508). Asja kohtuliku arutamise käigus jäi välja selgitamata, kas kannatanu tagasiulatuva viivise nõude osas võttis hagi tagasi või loobus sellest. Kohus pidas põhjendatuks kohaldada kannatanule soodsamat võimalust ja asus seisukohale, et kannatanu võttis hagi tagasiulatuva viivise nõude osas tagasi.

§ 2962

lg 4 kohaselt peab hagi tagasivõtmiseks peale kohtuliku arutamise algust olema süüdistatava nõusolek, ent see võib toimuda ka kohtu nõusolekul. Nimetatust tulenevalt jättis kohus hagi tagasiulatuva viivise nõude osas alates hagi esitamisest 17. juunist 2022 kuni kohtuotsuse tegemiseni läbi vaatamata. 5

§ 182

lg 3 kohaselt tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Seoses tsiviilhagi osalise rahuldamisega tuleb süüdistatavalt välja mõista ka suurem osa kannatanu esindaja tasust. Maakohus, arvestades hagi nõuet (13 761,25 eurot koos viivisega), hagi tagasivõetud osa (viivis 361,25 eurot) ja põhinõude rahuldatud osa (10 400 eurot), on hagi rahuldatud 75% ulatuses. Nimetatust tulenevalt mõistis kohus süüdistatavalt

§ 182

lg 3 alusel välja 75% kannatanu esindaja vajalikust ja põhjendatust tasust, s.o 965,25 eurot (1287 x 0,75). APELLATSIOON Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes palub Tartu Maakohtu otsuse osas millega maakohus rahuldas T.K. tsiviilhagi osaliselt ning mõistis E. Serkalt T.K. kasuks välja 10 400 eurot mittevaralise kahju katteks, samuti osas, millega kohus mõistis E. Serkalt T.K. kasuks välja lepingulise esindaja tasu 965,25 eurot, tühistada. Nimetatud osas palub kaitsja teha uus otsus, millega jätta T.K. tsiviilhagi rahuldamata. Kaitsja põhistab oma taotlust alljärgnevalt.

1. veebruaril 2022 esitas T.K. tsiviilhagi, milles palus E. Serkalt välja mõista tema poolt põhjustatud varaline kahju summas 7333,73 eurot ja mittevaraline kahju summas 2600 eurot. Nimetatud nõude hüvitas kindlustusandja liikluskindlustuse seaduse alusel.
2. juunil 2022 esitas T.K. uue tsiviilhagi, milles ta leidis, et tekitatud mittevaralise kahju suurus on 16 000 eurot. Kuna nimetatud summast on kindlustusandja hüvitanud 2600 eurot, siis palus T.K. süüdistatavalt välja mõista 13 400 eurot. T.K. on hagis selgitanud, et saadud tervisekahjustus on mõjutanud tema igapäevast toimetulekut, lisaks sellele on ta kaotanud võimaluse käia tööl ja taotleda tööandjalt seoses elukalliduse tõusuga palga suurendamist. Samuti palub kannatanu arvestada, et ta elab maapiirkonnas asuvas elamus, mille hooldamiseks ja korrashoiuks tehtavad kulutused on tema vigastuste tõttu suurenenud, kuna ise ta kõiki vajalikke töid teha ei suuda. Kõik eelnimetatud asjaolud olid kannatanul teada juba esialgse tsiviilhagi esitamisel, s.o. 17.veebruaril
3. Selleks ajaks oli selgunud T.K. vigastuste ulatus ja iseloom, samuti tema võimalused käia tööl ja tegeleda koduste töödega. Haiglaravi oli hagivalduse esitamise ajaks lõppenud, samuti oli lõppenud T.K. tööleping. Eeltoodule vaatamata hindas kannatanu talle tekitatud mittevaralise kahju suuruseks 2600 eurot. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 206 lg 1 annab hagejale õiguse oma nõuet suurendada või vähendada oma nõuet ning muuta hagi alust või eset. Samas peaks nõude olulise suurendamise põhjus olema argumenteeritud ning kostjale arusaadav. Käesoleval juhul on T.K. suurendanud oma esialgset nõuet (2600 eurot) enam kui 6 korda (16 000 euroni) ning hagiavaldusest ega ka kohtuistungil avaldatust ei selgu, millised pärast
4. veebruari 2022 selgunud asjaolud on tinginud nõude sedavõrd ulatusliku suurendamise. 6 T.K. poolt
5. juunil 2022 esitatud hagiavalduse kohaselt seisneb talle tekkinud mittevaraline kahju muu hulgas ka selles, et ta on ta kaotanud võimaluse käia tööl ja taotleda tööandjalt seoses elukalliduse tõusuga palga suurendamist. Samas on talle makstavate hüvitiste suuruse määramisel arvestatud tema eelnevat töötasu. E. Serka hinnangul ei ole selline nõue käsitletav mittevaralise kahjuna. Apellant on seisukohal, et olukorda, kus isiku töötasu ei suurenenud, ei saa käsitleda mittevaralise kahjuna. Juhul, kui kannatanu soovis saamata jäänud tulu hüvitamist pidanuks ta esitama vastavad arvestused ning eristama selle mittevaralise kahju nõudest. Tartu Maakohus on vaidlustatud lahendis jätnud hageja nõude märkimisväärsele suurendamisele sisulise hinnangu andmata. Kohus on märkinud, et kindlustusandja poolt T.K. le tekkinud mittevaralise kahju hüvitamine LKindlS ettenähtud ulatuses, ei välista kannatanu hagi rahuldamist. Samas ei tulene seadusest kannatanule keeldu esitada tsiviilhagis suurem nõue. T.K. sellist võimalust esialgu ei kasutanud ja määratles oma 17.veebruaril 2022 esitatud tsiviilhagis mittevaralise kahju suuruseks 2600 eurot. Seega tulnuks kohtul välja selgitada põhjused, mis tingisid hageja poolt nõude suurendamise. Maakohus seda ei teinud ning käsitles vaid T.K. poolt
6. juuni 2022 kuupäevaga esitatud hagis toodud nõuet. Kannatanu nõude suuruse määramisel on maakohus lähtunud Riigikohtu analüütiku poolt 2020 aastal koostatud kohtupraktika kordusanalüüsist „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018-
7. aastal“ Maakohus on leidnud, arvestades kannatanul liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustuse raskusastet ja kannatanu seisundit vahetult õnnetuse järgselt ja hiljem, et kannatanu valu ja kannatusi ning tema toimetuleku ja heaolu langust tuleb lugeda märkimisväärselt suureks. Eeltoodust lähtudes on kohus hinnanud mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 13 000 eurot, mis ületab oluliselt keskmiselt välja mõistetud hüvitise suurust. Apellant on seisukohal, et eelnimetatud lähenemine ei ole käsitletav kohtuotsuse nõuetekohase põhjendamisena. Vaidlustatud lahendis ei ole kohus selgitanud, millest tingituna tuleb T.K. mittevaralist kahju pidada keskmisest oluliselt suuremaks ning välja mõistetav hüvitis peab ületama sellisel juhul kohtute poolt välja mõistetavat keskmist hüvitist enam kui 2 korda.

§ 182

lg 3 kohaselt jaotab kohus tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse osalise rahuldamise korral tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Arvestades, et maakohus rahuldas T.K. tsiviilhagi 75% ulatuses, mõistis kohus E. Serkalt välja T.K. kasuks välja 965,25 eurot kannatanu lepingulise esindaja tasust. Kuna süüdistatav taotleb T.K. tsiviilhagi rahuldamata jätmist, siis palub ta tühistada maakohtu otsus ka nimetatud osas. Kirjalik seisukoht

1. detsembri 2022 määrusega andis ringkonnakohus menetlusosalistele võimaluse esitada omapoolseid kirjalikke seisukohti.
2. detsembril 2022 esitas T.K. esindaja kirjaliku seisukoha, milles palub jätta apellatsioon täies ulatuses rahuldamata ja Tartu Maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palub esindaja jätta täies ulatuses süüdistatava kanda. 7 Kannatanu hinnangul on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on vaidlustatud otsuses esitanud enda põhjendused tsiviilhagi osas kuuel lehel, seejuures on analüüsitud nii nõude suurendamist, kõiki asjas esitatud tõendeid kui ka kaalutud põhjalikult mittevaralise kahju suurust ja kujunemist. Apellatsiooni põhiteesiks on see, kas tsiviilhagi esemeks oleva nõude suurendamine enne süüdistusakti kohtusse esitamist oli lubatav või mitte Kannatanu arvates on ta tsiviilhagi muutnud enne selle menetlusse võtmist maakohtus, mistõttu on nõude kujundamine, nõuete suurendamine ja muutmine kannatanu subjektiivne õigus. Isegi juhul kui jaatada, et tsiviilhagi muutmine ei peaks enne süüdistuse kohtusse esitamist lubatav olema, tuleks kannatanu hinnangul juhinduda TsMS § 376 lg-st 4, mille kohaselt ei loeta hagi muutmiseks esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Samuti ei loeta hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 4 p 2 alusel põhinõuete või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Tulenevalt eeltoodust ei ole maakohus rikkunud tsiviilhagi lahendamisel menetlusõiguse norme, mistõttu on apellatsioonkaebus alusetu. Apellatsioonis heidetakse muuhulgas kannatanule ette seda, et kannatanu ei ole piisavalt põhjendanud enda hagi esemeks oleva nõude suurendamise vajadust. Süüdistatava kaitsja hinnangul pidi kannatanule olema selge ja ettenähtav juba esialgse tsiviilhagi koostamisel kui suurt mittevaralise kahju hüvitist kannatanu taotleb. Tegelikkuses on kannatanu tervislik seisund liiklusõnnetuse järgselt olnud ootuspärasest halvem ning isegi veel 1,5 aastat peale liiklusõnnetuse toimumist ei ole kannatanu tervis taastunud, seejuures on viimane operatsioon alajäseme muude murdude jääknähtude parandamiseks toimunud veel
3. detsembril
4. Nimetatud asjaolu tõendamiseks palub esindaja võtta kriminaalasja materjalide juurde väljatrüki Tartu Ülikooli Kliinikumi digiloo haigusjuhtumist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud apellatsiooni ja sellele esitatud vastuväidetega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud asjakohaseid põhjendusi kannatanu tsiviilhagi osalise rahuldamise ja menetluskulude süüdistatava kanda jätmise kohta. Siinkohal märgib ringkonnakohus sedagi, et apellatsioonis korratakse sisuliselt neid argumente, mida kaitsja on juba maakohtus esitanud. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub. Ülaltoodud põhimõttest lähtuvalt ja tulenevalt

§ 342

lg 3 p 1, ei pea ringkonnakonnakohus vajalikuks maakohtu otsuses toodud põhjendusi kannatanu tsiviilhagi osalise rahuldamise ja kohtukulude süüdistatava kanda jätmise kohta käesolevas otsuses korrata. 8 Vastuseks apellatsioonis toodule märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonis heidetakse T.K. le kui hagejale ette, et hageja on

1. juunil 2022 esitatud hagiavalduses oluliselt suurendanud mittevaralise kahju nõuet võrreldes
2. veebruaril 2022 esitatud haginõudega. Samas on hageja hilisemas hagiavalduses kirjeldanud samu asjaolusid, mis esialgselt esitatud hagis ning põhjusi, mis nõude suurendamist tingisid, hilisemast hagiavaldusest ja nende lisadest ei selgu. Ringkonnakohtu arvates saab eeltoodud etteheitest teha järelduse, et apellandi arvates on T.K. (hageja) põhjendamatult suurendanud
3. juunil 2022 esitatud hagiavalduses esialgset mittevaralise kahju nõuet ning hagiavaldusest ei selgu, mis selle tingis. Ringkonnakohtu arvates on taoline etteheide põhjendamatu. Kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et E. Serka põhjustas oma õigusvastase teoga T.K. le tervisekahjustuse. Isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb VÕS § 134 lg 2 kohaselt maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt VÕS § 134 lg 2 on T.K. l seega õigus nõuda talle tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist. Tegemist on T.K. subjektiivse õigusega ehk teisisõnu on vaid T.K. l õigus otsustada, kas ta nõuab mittevaralise kahju hüvitamist ja kui nõuab, siis kui suurt rahasummat peab ta talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena piisavaks. Kolleegiumi arvates ei oma T.K. poolt
4. juunil 2022 esitatud hagis oma mittevaralise kahju hüvitamise nõude suurendamine, tegelikkuses määratava hüvitise üle otsustamisel, määravat tähtsust. Tsiviilmenetluslikult oli T.K. taoline oma nõude suurendamine lubatav ( vt TsMS § 376 lg 4 p 2), ehk siis haginõude suurendamisel on järgitud TsMS norme. Materiaalõiguslikult hindab esitatud nõude põhjendatust aga kohus ehk siis kohtu poolt väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurus ei olene kannatanu poolt haginõudes taotletud hüvitise suurusest. Hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja § 134 lg 5 ning

§ 381lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt kaalutlusõiguse alusel. Seejuures peab järgima põhimõtet, et mõistliku rahasumma väljamõistmisel, ja seda ka sõltumata poolte taotlusest, tuleb arvestada rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt nt RKTKo otsus asjas nr 3-2-1-142-16). Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et T.K. poolt

1. juunil 2022 esitatud hagiavalduses mittevaralise kahju hüvitamise nõude suurendamine võrreldes esialgse hagiga, ei ole talle kuidagi etteheidetav ja seda isegi siis, kui ta ei oleks oma nõude suurendamist üldse põhjendanud. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et
2. juunil 2022 esitatud hagis (erinevalt
3. veebruaril 2022 esitatud hagist) on hageja siiski põhistanud, miks ta peab vajalikuks esialgset mittevaralise kahju hüvitamise nõuet suurendada. Taolise põhjusena on hageja välja 9 toonud asjaolu, et T.K. tervislik seisund, võrreldes veebruariga 2022, mil kannatanu esitas esimese hagi, ei ole märkimisväärselt paranenud ja toonud esile ka nimetatut kinnitavad asjaolud (tl 84,85). Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et kohus omakorda on lahendis jätnud hageja nõude märkimisväärsele suurendamisele sisulise hinnangu andmata. Kohtul tulnuks välja selgitada põhjused, mis tingisid nõude suurendamise hageja poolt, käsitledes vaid T.K.
4. juunil 2022 esitatud hagis toodud nõuet. Ringkonnakohus peab ka apellandi nimetatud etteheidet maakohtule põhjendamatuks. Kolleegium jääb oma ülalesitatud seisukoha juurde, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamine ja selle suuruse määramine esitatavas haginõudes on isiku subjektiivne õigus. Taolise õigusena on käsitletav ka isiku soov hüvituse suuruse muutmiseks ja põhjused, miks ta peab seda vajalikuks. Nimetatust tulenevalt puudub ringkonnakohtu arvates kohtul kohustus ja ka vajadus selgitada välja põhjused, miks hageja (käesoleval juhul T.K. ) oma esialgset mittevaralise kahju hüvitamise nõuet hilisemalt suurendas. Kohtu kohustus on hinnata, sõltumata poolte taotlustest, kriminaalasjas tuvastamist leidnud asjaoludest lähtudes, milline on mõistlik rahasumma, mis tuleb isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kooskõlas kohtupraktikaga igati korrektselt vaaginud, milline on T.K. poolt hagiavalduses taotletud mittevaralise kahju hüvitise mõistlik suurus. Maakohus, hinnates T.K. tervislikku seisundit, on tuvastanud, et kannatanul esinevad olulised liikumisraskused ning see mõjutab tugevalt kannatanu elukvaliteeti ja toimetulekut. T.K. l esinevad liikumisraskused piiravad ka tema väljavaateid tööjõuturul (kaotanud osa töövõimest 5 aastaks). T.K. ei ole paranenud ka kohtuistungi toimumise ajaks. Kohus on analüüsinud T.K. käitumist pärast toimunud liiklusõnnetust ning õigesti leidnud, et kannatanu ei ole oma käitumisega oma seisundit pärast liiklusõnnetust kuidagi halvendanud. Ka on kohus hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestanud süüdlase (E. Serka) majanduslikku olukorda ja tema suhtumist kannatanusse (pole vabandanud). Lisaks on maakohus arvestanud ka Riikohtu poolt koostatud kohtupraktika analüüsi mittevaralise kahju hüvitamisel väljamõistetud hüvitise suuruse kohta. Ülaltoodud asjaolusid arvestades on maakohus ringkonnakohtu arvates tulnud õigele järeldusele, et T.K. mittevaralise kahju hüvitamiseks pole piisav kindlustusandja poolt makstud 2600 euro suurusest summast ning see peab olema suurem ka Riigikohtu kohtupraktika analüüsis toodud keskmisest mediaanhüvitisest. Siinjuures ei nõustu ringkonnakohus apellatsiooni väitega, nagu tuleks T.K. selgitust mille kohaselt puudub tal võimalus käia tööl ja sellest tulenevalt ka võimalus taotleda tööandjalt palga suurendamist, käsitleda kui varalise kahju nõuet. Ringkonnakohtu arvates on tegemist T.K. poolt antud selgitusega olukorra kohta, millesse ta pärast liiklusavariid on sattunud ning seda ei tule käsitleda varalise kahju nõudena. 10 Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et kohus ei ole otsuses põhistanud, millest tingituna peab T.K. le väljamõistetav hüvitis olema suurem Riigikohtu kohtupraktika analüüsis esile toodud keskmise hüvitise suurusest enam kui kaks korda. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas tuvastas maakohus igati korrektselt T.K. le tekkinud negatiivsed mittevaralised tagajärjed (vigastused vajasid pikaajalist haiglas viibimist, sellele järgnes taastusravi, mis jätkub, vigastused pole paranenud) ja arvestas mittevaralise kahju eest väljamõistetava hüvitise suuruse kindlakstegemisel hageja füüsilisi kannatusi, samuti tema elukorralduse ja tegevuse piirangutest tingitud heaolu langust (saadud vigastused ning nende aeglane paranemine mõjutab oluliselt maal elava T.K. elukvaliteeti ja igapäevast toimetulekut). Nimetatut saabki pidada põhjendusteks, miks maakohus leidis, et T.K. le väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise määr peab olema suurem Riigikohtu analüüsis toodud keskmisest mediaanhüvitisest. Pealegi, omaksvõetud kohtupraktika kohaselt tuleb väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada ka ühiskonna üldist heaolu taset. Riigikohtu nimetatud analüüsis on lähtutud aastatel 2018 kuni 2020 kohtute poolt koostatud lahenditest. Käesolevaks hetkeks on ühiskonna heaolu tase võrreldes 2020 aastaga kahtlemata tõusnud ning seetõttu ei ole analüüsis toodu üheselt võrreldav praegusega. Apellatsioonis leiab kaitsja, et kuivõrd taotletakse T.K. tsiviilhagi rahuldamata jätmist, siis tuleb ka E. Serkalt T.K. kasuks tsiviilhagi lahendamisega seotud kohtukulude väljamõistmine tühistada. Kuivõrd ringkonnakohus jätab apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse T.K. tsiviilhagi rahuldamise osas muutmata, siis puudub ka alus maakohtu poolt kohtukulude väljamõistmise otsustuse tühistamiseks. E. Serka kaitsja apellatsioonile esitatud vastuväites taotleb T.K. esindaja lisada kriminaalasja materjalidele tõendina Tartu Ülikooli Kliinikumi digiloo väljatrükk kuupäevaga
5. detsember, mis käsitleb T.K. haigusjuhtumit. Kohtuotsusest nähtuvalt lahendati käesolev kriminaalasi lühimenetluses.

§ 237

lg 4 kohaselt võivad kohtuistungist osavõtjad kohtulikul arutamisel tugineda üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole seega kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid (vt RKKKo otsus asjas 3-1-1-91-07). Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus T.K. esindaja taotluse täiendava tõendi liitmiseks asja materjalide juurde rahuldamata. Menetluskulu Kannatanu T.K. esindaja esitas ringkonnakohtule taotluse jätta kannatanu Tartu Ringkonnakohtus tekkinud kohtukulu süüdistatava E. Serka kanda. Taotlusele lisatud arve kohaselt kulutas esindaja apellatsioonile vastuväite koostamisele 3 tundi ja 45 minutit tunnitasuga 130 eurot. Kokku seega 585 eurot koos käibemaksuga.

§ 173

lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, 11 kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja või esindaja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega. Kolleegiumi hinnangul on valitud esindaja tehtud toimingud kannatanu esindamiseks apellatsioonimenetluses vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on esindaja tunnitasu 130 eurot, millele lisandub käibemaks, mõistliku suurusega. Ringkonnakohus jätab oma otsusega maakohtu otsuse muutmata ja süüdistatava kaitsja apellatsiooni rahuldamata s.o teeb

§ 337lg 1 p 1 nimetatud lahendi.

Nimetatust tuleneb, et T.K. l tekkis menetluskulu esindajale õigusabi eest tasumise näol, E. Serka ringkonnakohtu arvates põhjendamatult esitatud apellatsiooni tõttu. Seega tuleb T.K. l tekkinud menetluskulu välja mõista E. Serkalt.

1. detsembril 2022 esitas E. Serka kaitsja K. Kutsar taotluse riigi õigusabi tasu ja õigusabi osutamisega seotud kulude kindlaksmääramiseks kokku 129,60 euro suuruses summas, sh käibemaks 21,60 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja maakohtu otsusega tutvumisele ja apellatsiooni koostamisele kokku 120 minutit, mille eest kaitsja palub hüvitada 108 eurot, millele lisandub käibemaks 21,60 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamise nõue on kooskõlas „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras“ sätestatud kulude hüvitamise ulatusega. Ringkonnakohutu arvates oli osutatud õigusabi vajalik ja põhjendatud ning see tuleb taotletud summas rahuldada. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 7 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri
2. juuli
3. a määruse nr 16 § 1 lg-test 4, 5, 6 ja 10, § 6 lg-st 3, §-st 16 ning § 17 lg-st 2 juhindudes rahuldada summas 129,60 eurot, milles sisaldub käibemaks 21,60 eurot. Tulenevalt

§ 185lg 2 tuleb nimetatud menetluskulu jätta E.

Serka kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Ingeri Tamm 12