Obsah (5)

§ 14§ 32§ 42§ 35§ 46

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 10. märts 2023, Tallinn Haldusasja number 3-22-671 Haldusasi X kaebus Sotsiaalkindlustusame

§ 14

lg 1 järgi perehüvitiste tagasinõudmisel ja tasaarvestamisel kohaldatakse sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. SÜS § 31 lg 1 kohaselt hüvitise andja nõuab isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma ja mitterahalise hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutused (edaspidi käesolevas jaos ka alusetult tehtud kulutused) osaliselt või täielikult tagasi: 1) kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigust ei olnud tekkinud; 2) kui isikul puudus õigus hüvitisele, kuna õigus oli peatunud või lõppenud; 3) muul seaduses sätestatud juhul. Sotsiaalkindlustusamet pole oma ettekirjutuses välja toonud, mille alusel nõutakse kaebuse esitajalt 382,38 euro tagasimaksmist. Kui hüvitis oli tasutud alusetult, tuleb ettekirjutuses arusaadavas inimkeeles selgitada, kuidas see oli võimalik. Samuti pole selge, kas isikul puudus õigus hüvitisele, kas õigus oli peatunud või lõppenud. Kui Sotsiaalkindlustusamet kasutab SÜS § 31 lg 1 p 3, so muul seaduses sätestatud juhul, siis tuleb konkreetselt viidata sellele juhule. 4.

1. SÜS § 32 lg 1 kohaselt hüvitise andja otsustab alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmise ettekirjutusega isiku vabatahtliku tagasimakse või tagasimakse taotluse alusel või hüvitise andja 2 initsiatiivil algatatud haldusmenetluses. Ka siin pole selge, mille alusel ülal viidatud variantidest toimub alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmine ettekirjutusega, sest kaebuse esitaja ei ole vabatahtliku tagasimakse või tagasimakse taotluse esitanud. Kui Sotsiaalkindlustusamet on oma initsiatiivil algatanud haldusmenetluse, siis see on toimunud õigusvastaselt. Ettekirjutus on haldusakt (HMS § 51 lg 1), millega piiratakse kaebuse esitaja õigusi. Vastavalt HMS § 60 lg 1 õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. Kaebaja leiab, et ettekirjutuse andmise haldusmenetluses on rikutud oluliselt menetlusnorme, mis muuhulgas mõjutas ka haldusakti enda andmist ja haldusakti sisu. Vastustaja rikkus ettekirjutuse andmisel olulist haldusmenetluse põhimõtet, jättes kaebaja ära kuulamata rikkudes sellega HMS § 40 lg
2. Kaebuse esitajal puudus võimalus esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited, mistõttu 15.11.2021 ettekirjutus on kehtetu. 4.
3. Seaduses kasutatud mõiste „maksustav tulu“ ei käsitle antud situatsiooni, kuna Eesti Vabariigis kuuluvad maksustamisele absoluutselt kõik legaalselt saadud ülekanded. See oluliselt rikub kaebuse esitaja põhiõigusi, sest põhimõtteliselt riik võtab raha topelt nii tulumaksu, sotsiaalmaksu jne kuid ka hüvitise tagasivõtmise näol. Tegemist on Sotsiaalkindlustusameti enda eksitusega, mille eest kaebuse esitaja ei pea vastutama. Sotsiaalkindlustusamet pidi kaaluma ja uurima põhjalikumalt kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid, mitte aga lihtsalt tegema formaalsetel tunnustel ettekirjutuse. Sotsiaalkindlustusameti tegevuse tõttu on kaebuse esitaja õigused vanemahüvitise saamisele kunstlikult ja seadusvastaselt piiratud. Kaebaja arvates ei ole ettekirjutuse tegemine õiguspärane ja on võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus. 4.
4. Selles olukorras ei ole Sotsiaalkindlustusamet teinud kõike endast olenevat asjaolude tuvastamiseks ega sh viinud läbi HMS § 5 lg-s 2 nimetatud eesmärgipärast ja efektiivset haldusmenetlust, mistõttu 15.11.2021 ettekirjutus nr 4.1-16/66586-2 on tehtud HMS nõuete rikkumisega, mistõttu ei ole ettekirjutus õiguspärane ning riivab see oluliselt kaebuse esitaja õigusi. Kaebaja palub kaebuse rahuldada. 4.
5. Kohtuistungil jäi kaebaja oma kaebuse juurde ja esitas täiendavalt edasises menetluses vaidlusaluse 2020 juulikuu sissetuleku aluseks olnud palgateatise 2730 eurose väljamakse kohta, millelt nähtuvalt koosnes see põhipalgast summas 1820 ja hüvitisest tervise taastamiseks 910 euro eest. VASTUSTAJA SEISUKOHT
6. Vastustaja leiab, et vaidlustatud ettekirjutus on õiguspärane ning põhjendab seda alljärgnevalt. 5.
7. Sotsiaalkindlustusamet peab vanemahüvitise määramisel, maksmisel ja ümberarvutamisel lähtuma perehüvitiste seaduses (

) sätestatust. Selguse mõttes märgib vastustaja, et viited

sätetele on redaktsioonis, mis kehtis ettekirjutuse andmisel.

i kohaselt on vanemahüvitise eesmärk tagada asendussissetulek isikule, kes kasvatab alla kolmeaastast last, ning soodustada töö- ja pereelu ühitamist (

§ 32

). Vanemahüvitise saajal on lubatud vanemahüvitise saamise ajal töötada ja saada tulu, kuid kui saadud tulu ületab teatud suuruse kalendrikuus, siis kuulub vanemahüvitis ümberarvutamisele ning vajadusel tagasi nõudmisele. Seejuures ei ole Sotsiaalkindlustusametile jäetud kaalutlusõigust, vaid seadusandja 3 on otsustanud, kuidas ja mis tingimustel vanemahüvitise ümberarvestus toimub. Erandid olid sätestatud

§ 42lg-tes 2 ja 3.

Kui vanemahüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksutatavat tulu, mis on suurem, kui pool hüvitise ülempiirist, on ta kohustatud sellest Sotsiaalkindlustusametile viivitamata kirjalikult teatama (

§ 35lg 1).

Kaebaja ei teavitanud Sotsiaalkindlustusametit tulu saamisest juulikuus 2020, seetõttu sai ka võimalikuks vanemahüvitise maksmine suuremas summas, kui seadus seda ette näeb. Kui vanemahüvitise saaja saab sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist, mõnel

§ 42

lõigetes 2 ja 3 nimetatud juhul, esitab ta Sotsiaalkindlustusametile sotsiaalmaksu tõendi tulu saamise kohta, jõustunud kohtuotsuse, kohtumääruse, töövaidluskomisjoni otsuse või muud asjakohased dokumendid (

§ 35lg 2).

Kaebaja ei ole tõendit ega muid dokumente või ka vastavaid väiteid esitanud.

§ 42

lg 1 sätestas, et kui vanemahüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist, lahutatakse hüvitisest poolt hüvitise ülempiiri ületav tuluosa, mis on jagatud kahega. Aastal 2020 oli pool hüvitise ülempiirist 1774,05 eurot. Kaebaja sai juulikuus 2020 tulu 2730 eurot, mistõttu kuulus tulenevalt

§ 42lg-st 1 tema vanemahüvitis ümberarvutamisele.

Vastav arvestus on ettekirjutuses toodud. 5.2. Sotsiaalkindlustusamet kontrollib isikustatud sotsiaalmaksu andmeid vanemahüvitise maksmise kalendrikuude kohta hüvitise maksmise perioodil ning pärast nelja kalendrikuu möödumist hüvitise saamise õiguse lõppemisest (

§ 46lg 2).

Kui selgub, et vanemahüvitise arvutamise aluseks olevad isikustatud sotsiaalmaksu andmed on muutunud, arvatakse hüvitis ümber ja enam makstud hüvitis nõutakse hüvitise saajalt tagasi (

§ 46lg 3).

Perehüvitiste tagasinõudmisel kohaldatakse sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) sätteid, arvestades

-i erisusi (

§ 14lg 1).

SÜS § 32 lg 1 sätestab, et hüvitise andja otsustab alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmise ettekirjutusega isiku vabatahtliku tagasimakse või tagasimakse taotluse alusel või hüvitise andja initsiatiivil algatatud haldusmenetluses. Sotsiaalkindlustusamet on kaebajat teavitanud menetluse alustamisest 08.09.2020 ja 07.10.2021, saates kaebaja e-posti aadressile vastava teavituse. Kaebaja oma arvamust ega vastuväiteid ei esitanud. 5.3. Hüvitise andja nõuab isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma osaliselt või täielikult tagasi seaduses sätestatud juhul (SÜS § 31 lg 1 p 3).

§ 46

lg-d 2 ja 3 näevad ette vanemahüvitise saaja sotsiaalmaksu andmete kontrollimise, hüvitise ümber arvutamise ja enam makstud hüvitise tagasi nõudmise. Tulenevalt

§ 42lg-st 1 kuulus kaebaja juulikuu 2020 vanemahüvitis ümber arvutamisele.

Kuid kuna kaebaja tulu saamisest ei teavitanud, siis jäi tulu ümber arvutamata, mistõttu maksti kaebajale juulikuu eest suuremat vanemahüvitist, kui tal oli õigus saada. Sotsiaalkindlustusamet on kaebajat teavitanud menetlusest ja andnud võimaluse olla ära kuulatud. Kaebaja on esitanud vaide ning kohtusse kaebuse, kuid ühtegi asjaolu, mis annaks alust jätta vanemahüvitis ümber arvutamata või tagasi nõudmata, ei ole ta välja toonud.

§ 42

lg 1 kohaselt kuulub kaebaja vanemahüvitis ümberarvutamisele ja

§ 46lg 3 alusel tagasi nõudmisele.

Ettekirjutuses on nendele sätetele tuginetud. 5.4. Sotsiaalkindlustusamet on vanemahüvitise ümberarvutamisel ja tagasi nõudmisel lähtunud õigusaktides sätestatust ning ühtegi seadusest tulenevat alust vanemahüvitise vähendamata ja tagasi nõudmata jätmiseks Sotsiaalkindlustusametil ei ole. Samuti ei leia Sotsiaalkindlustusamet, et kaebajat oleks võrreldes teiste vanemahüvitise saajatega ebavõrdselt 4 koheldud, sest seaduse sätteid kohaldatakse kõigi suhtes ühtemoodi. Kaebajale on antud võimalus olla ära kuulatud ja vaidemenetluses on ta seda õigust kasutanud. Lisaks

-is sätestatud teatamiskohustusele tulu teenimisest peab isik hüvitise taotlemisel igakülgselt kaasa aitama eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele ning asjaolud muutumise korral hüvitise kohandamisele (SÜS § 5 lg 2). Hüvitise taotlemisel ja saamisel on isik kohustatud esitama hüvitise andjale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise andmiseks olulise asjaolu väljaselgitamiseks (SÜS § 21 lg 1 p 1). Seega ei ole vanemahüvitise saajatel ainult õigused, vaid on ka teatud kohustused. 5.

1. Kohtuistungil jäi vastustaja oma kirjalike seisukohtade juurde ning palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud otsuses ja vaideotsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud ettekirjutus rikuks kaebaja õigusi ja oleks vastuolus seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks tühistamisele. Vaidlustatud otsuste näol on tegemist haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõistes nii vormiliselt kui ka materiaalselt õiguspäraste haldusaktidega, mis on antud selleks pädeva isiku poolt ning vastavad HMS §-des 55-57 haldusaktidele üldiselt esitatavatele nõuetele. Samuti on järgitud perehüvitiste seaduses (

) ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) sätestatud tingimusi. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Eeltoodust tulenevalt tuleb kohtul kontrollida, kas vaidlustatud otsus vastas selle andmise ajal kehtinud õiguslikule regulatsioonile. 7. Õiguslik regulatsioon ja tuvastatud faktilised asjaolud 7.1.

§ 14

lg 1 sätestab, et perehüvitiste tagasinõudmisel ja tasaarvestamisel kohaldatakse sotsiaalseadustiku üldosa seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. 7.2. Vaidlusaluse otsuse tegemise ajal kehtis

§ 42

lg 1 järgmises sõnastuses: Kui vanemahüvitise saaja saab hüvitise maksmise kalendrikuul sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, mis on suurem kui pool hüvitise ülempiirist, sealhulgas teisest Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigist või Šveitsi Konföderatsioonist, välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu (edaspidi tulu), lahutatakse hüvitisest poolt hüvitise ülempiiri ületav tuluosa, mis on jagatud kahega. Hüvitise suurust ei vähendata alla hüvitise määra.

§ 46

lg 2 sätestab, et Sotsiaalkindlustusamet kontrollib isikustatud sotsiaalmaksu andmeid vanemahüvitise maksmise kalendrikuude kohta hüvitise maksmise perioodil ning pärast nelja kalendrikuu möödumist hüvitise saamise õiguse lõppemisest. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kui selgub, et vanemahüvitise arvutamise aluseks olevad isikustatud sotsiaalmaksu andmed on muutunud, arvutatakse hüvitis ümber ja enam makstud hüvitis nõutakse hüvitise saajalt tagasi. 7.

1. SÜS § 31 lg 1 p 3 sätestab, et hüvitise andja nõuab isikult talle rahalise hüvitisena alusetult makstud rahasumma ja mitterahalise hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutused (edaspidi käesolevas jaos ka alusetult tehtud kulutused) osaliselt või täielikult tagasi muul seaduses sätestatud juhul. 5 SÜS § 32 lg 1 sätestab, et hüvitise andja otsustab alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmise ettekirjutusega isiku vabatahtliku tagasimakse või tagasimakse taotluse alusel või hüvitise andja initsiatiivil algatatud haldusmenetluses. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt antakse ettekirjutuse täitmiseks mõistlik tähtaeg. Kokkuleppel isikuga või isiku põhjendatud taotluse alusel võib tagasinõutava summa suurust ja isiku võimalusi arvestades otsustada tagasimaksmise osade kaupa. Kui tagasinõue otsustatakse isiku vabatahtliku tagasimakse alusel algatatud haldusmenetluses ja isik on tagasinõude täies ulatuses täitnud, märgitakse ettekirjutuses tagasinõude täitmise ajana vabatahtliku tagasimakse tegemise aeg. 7.
2. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale Xle oli määratud vanemahüvitis ajavahemikuks 01.02.2020 kuni 30.09.2020 (dtl 24) 7.
3. Sotsiaalkaitse infosüsteemi andmetel maksti X tulult juulikuus 2020 sotsiaalmaksu summas 900,90 eurot. Seega sai X juulikuus 2020 sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu 2730 eurot. Kaebaja ei ole vastavaid asjaolusid ümber lükanud ega nimetatud asjaolule ka vastu vaielnud. Need nähtuvad üheselt ka tema poolt esitatud palgateatiselt. 7.
4. 08.09.2020 ja 07.10.2021 saatis Sotsiaalkindlustusamet X e-posti aadressile xxxxxxx teavituse alusetult makstud vanemahüvitise tagasinõudmise menetluse alustamisest (dtl 2527). Nimetatud e-posti aadressi oli kaebaja ise vastustajale suhtlemiseks andnud ja seda oli varasemalt kasutatud omavahelisel suhtlemisel. Sisulist vaidlust ei ole, et need teavitused kaebajale vastavatel kuupäevadel e-postiga edastati. Kaebaja ise selgitas kohtuistungil, et ta ei saanud neid kätte põhjusel, et need läksid ilmselt tema postkastis rämpsposti, kuna ta neid saabumise ajal ei vaadanud. Kohus märgib, et kaebaja ei vaidlustanud vastustaja väiteid, et teatised talle e-postiga saadeti ega ole ka tõendanud vastupidist. Kohtuistungil nõustus kaebaja sellega, et talle on varasemalt saadetud vanemahüvituse määramise kohta teavitus samale eposti aadressile ja kaebaja on selle kätte saanud. Samuti selgitas vastustaja, et tavaprotseduur ongi nii, et ettekirjutuse tegemisel teavitatakse isikuid menetluse alustamisest reeglina e-posti teel ja ametil puudub ressurss vastuse mittesaamisel isikuid telefoni teel eraldi teavitamiseks. Lisaks paljudel juhtudel isikud ei vastagi menetluse algatamise teavitusele. Sellisel juhul saavad nad oma argumendid vajaduse korra esitada vaidemenetluses nagu ka seekord juhtus. Samuti selgitas vastustaja, et ta ei saanudki kohe arvestada kaebaja reaalseid sissetulekuid ja nendelt makstava sotsiaalmaksu andmeid, sest need andmed ei jõudnud enne hüvitise määramist vastustajani ja kaebaja ise sellest vastustajat ei teavitanud. 7.
5. 15.11.2021 tegi Sotsiaalkindlustusamet Xle ettekirjutuse nr 4.1-16/66586-2 maksta tagasi vanemahüvitis summas 382,38 eurot (dtl 28-30). Ettekirjutuse õiguslike alustena on märgitud

§ 14lg 1, § 42 lg 1 ja SÜS § 31 lg 1 p 3 ja § 32 lg 1 ja 2.

Ettekirjutuses on välja toodud selle tegemise aluseks olevad faktilised asjaolud, mida kaebaja ei ole ümber lükanud ega tõendanud vastupidist. Ettekirjutusest nähtub vanemahüvitise ümberarvutamise aluseks olevad asjaolud ja arvutuskäik. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et vastavad andmed ja arvutuskäik oleks ebaõiged. Vaidlust ei ole, et kaebaja on ettekirjutuse ka kätte saanud. 7.

1. 29.12.2021 esitas X vaide (dtl 31-37) Sotsiaalkindlustusameti ettekirjutusele. Vaidlust ei ole, et kaebaja on vaidemenetluses ära kuulatud. Sotsiaalkindlustusamet jättis oma 27.01.2022 vaideotsusega nr 5.2-3/6475-1 kaebuse esitaja vaide rahuldamata (dtl 38-41).
2. Kohus arvestades eelpool tuvastatud faktilisi asjaolusid ja õiguslikku regulatsiooni leiab, et kaebaja kaebus on põhjendamatu. Kaebaja väited ettekirjutuse vastuolust HMS § 3 lg 2, § 4 lg 6 2, § 6, § 54, 64 lg 3 on alusetud ega anna alust kaebuse rahuldamiseks. Samuti ei ole vastustaja eksinud kaalutulusreeglite vastu. Arvestades kehtivat õiguslikku regulatsiooni ja asjas tuvastatud faktilisi asjaolusid puudus vastustajal sisuliselt kaalutlusõigus, vastustaja oli kohustatud alusetult makstud vanemahüvitise seaduse järgi tagasi nõudma. Kaebajale on olnud tagatud ka ärakuulamisõigus, kuid kaebaja ei ole seda kasutanud. Ka vaidemenetluses ega kohtumenetluses ei ole kaebaja toonud välja ühtegi asjaolu, mis oleks võinud tuua kaasa vastustaja poolt teistsuguse otsuse tegemise (näiteks tõendanud

§ 42lg 3 nimetatud alus(t)e esinemist).

Kokkuvõtvalt ei nähtu kohtule, et vastustaja oleks otsuste tegemisel teinud kaalutlusvea või rikkunud mõnda materiaalõiguse normi, mis võiks kaasa tuua kaebuse rahuldamise. HKMS § 165 lg 2 sätestab, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohus nõustub vaidlustatud ettekirjutuses (dtl 28-30) ja selle suhtes tehtud vaideotsuses (dtl 38-41) toodud põhjendustega kui ka konkreetselt vastuseks kaebusele esitatud vastustaja seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Ühtlasi märgib kohus, et kaebaja väljendas kohtuistungil selget soovi, et tagasimakse tegemine määrataks talle ositi, sest kogu summa korraga maksmine ei ole talle võimalik. Kohus selgitas kaebajale, et selline palve tuleb täpsustada vastavas haldusmenetluses ja sama selgitas ka vastustaja. 9. Eelpooltoodud põhistustel jääb kaebus rahuldamata. Menetluskulud 10. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Eeltoodust tulenevalt jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik 7