KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht 18. jaanuar 2023. a, Tallinn Kohtuasja num

§ 1671

lg 1).

§ 1671lg 3 kohaselt nimetatud paragrahvi 1.

lõikes sätestatud juhul vastutavad mõjutanud isikuga solidaarselt ka isikud, kes said kahjustamisest kasu. Hageja nõue kostjate suhtes on

§ 1671

lg 1, võlaõigusseaduse § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja § 1045 lg 3 järgi kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue.

1. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mida ei ole pooled vaidlustanud: -
2. mail
3. a kuulutati välja võlgniku pankrot ja hageja nimetati võlgniku pankrotihalduriks (kohtumäärus tsiviilasjas 2-17-2233); - Q oli võlgniku juhatuse liige perioodil
4. augustist
5. a kuni
6. septembrini
7. a; - perioodil
8. juunist
9. a kuni
10. juunini
11. a tehti võlgniku pangakontolt Blandford Impex Limited kontole makseid kokku summas 729 000 eurot:
12. juunil
13. a summas 700 000 eurot selgitusega „Short term loan“;
14. juunil
15. a summas 28 000 eurot selgitusega „Under Loan agreement“ ja
16. juunil
17. a summas 1000 eurot selgitusega „Under Loan Agreement“;
18. septembril
19. a tasuti võlgniku arveldusarvelt Silberauto Eesti AS arve summas 14 700 eurot; - ajavahemikul
20. aprillist
21. a kuni
22. juulini
23. a tasuti võlgniku arveldusarvelt neli Läti advokaadibüroode (Alla Jurasa ja Skrastins un Dzenis) arvet kokku summas 19 279.87 eurot; - perioodil
24. aprillist
25. a kuni
26. augustini
27. a on võlgniku Swedbank AS pangakontolt EE632200221057919460 võetud pangaautomaatide kaudu sularaha ja tehtud kaardimakseid erinevate riikide (Monaco, Prantsusmaa, Saksamaa) lõbustusasutustes kokku summas 40 534.87 eurot. 4 2-19-4951
28. Maakohus otsustas, et hageja nõue seoses kahju tekitamisega summas 729 000 eurot jääb rahuldamata. Asjas esitatud tõenditest kogumis nähtub, et
29. a juunis Blandfordile tehtud pangaülekannete ajal olid võlgniku suhtes olulist mõju omavateks isikuteks nii kostja III kui ka Läti kodanik Z ja AS MiniCredit aktsionäridega seotud isikud. Vaidlusalusel ajaperioodil oli AS MiniCredit 100% aktsiate omanikuks AB Kapitum OÜ, mille 100% osakapitali omanikuks alates
30. aprillist
31. a oli Suurbritannia äriühing Albion Alliance L.P. Albion Alliance L.P. esindajaks oli Läti kodanik Z, kes oli ajavahemikul
32. jaanuar
33. a kuni
34. detsember
35. a ka AS MiniCredit nõukogu liige.
36. a juuni seisuga oli Q üheaegselt nii võlgniku, AS MiniCredit kui ka AB Kapitum OÜ juhatuse liige. Seega oli võlgnik Õ kaudu nii Z kui ka kostja III isikliku mõju all, kuna kohtu hinnangul laienes Q kinnitus AS MiniCredit pankrotihaldurile, et ta oli kostja III käsutäitja, kõigile tema poolt juhitud äriühingutele. Z ja kostja III faktiline isiklik mõju võlgniku suhtes ja selle juhatuse liikme Q kaudu järeldub asjaolust, et vaidlusaluse võlgnikule kahjuliku laenulepingu tingimused leppisid Z ja kostja III kokku omavahel, kusjuures kummalgi võlgniku suhtes mingit avalikku äriõiguslikku positsiooni ei olnud. Q allus kostja III ja Z mõjutustele ning tegi temalt nõutud pangaülekanded Blandfordile. Võlgniku juhatuse liikme mõjutamise subjektiivse külje osas võib ainult Z puhul järeldada otsest tahtlust läbi laenutehingu võlgnikule kahju tekitamiseks. Kuivõrd Z oli samaaegselt ka laenusaajaks oleva Blandfordi esindaja, oli just tema selleks isikuks, kellelt tuli algatus võlgnikuga ilma tagatisteta laenulepingu sõlmimiseks ja kellel oli otsene tahtlus, et Q sellega nõustuks, kuna Zl Blandfordi esindajana ei olnud laenu saamisel kavatsustki seda võlgnikule tagastada. Kostja III suhtes puuduvad tõendid selle kohta, et kostja III oleks olnud teadlik Blandfordi/Z kavatsusest laenu mitte tagastada, seega puudub kostjal III otsene tahtlus kahju tekitamiseks. Arvestada tuleb ka, et kostja III on koos võlgniku esindaja Õ-ga tegutsenud Z kriminaalvastutusele võtmiseks võlgnikule tekitatud kahju eest.
37. Maakohus leidis järgmisena, et hageja nõuded seoses kahju tekitamisega summades 14 700 eurot (Silberauto Eesti AS arve) ja 19 279.87 eurot (Läti advokaadibüroode arved) jäävad rahuldamata. Kuigi kostja III oli vastaval ajaperioodil võlgniku suhtes olulist mõju omavaks isikuks, puudub kohtul vastavate piisavate tõendite puudumise tõttu alus järeldada, et just kostja III oleks mõjutanud võlgniku juhatuse liiget Q vastavaid arveid tasuma. Tõendamata on, et Silberauto Eesti AS arve on tasutud kostja III kasutuses oleva sõiduki hoolduse eest. Q on oma ütlustes kohtule kinnitanud kostja III väidet, et Silberauto Eesti AS arve tasumise puhul oli tegemist Mercedes-Benz C-klassi auto ostmisega võlgnikule, mis hiljem maha müüdi. Q on oma ütlustes kinnitanud kostja III väidet, et võlgniku poolt tehtud maksed Läti advokaadibüroodele olid tehtud seoses õigusabikuludega, mida võlgnik tegi Z kelmuse väljaselgitamiseks ja Blandfordile laenuna antud raha tagasisaamiseks. Q selgitas, et nii võlgnikul kui ka DLP Investments OÜ-l oli nõue Z vastu ja kokkuleppel DLP Investments OÜga tasus õigusabikulud võlgnik (osaliselt olid advokaadibüroode arved tasutud DLP Investments OÜ eest). Isegi, kui võlgniku kulutused õigusabile olid põhjendamatud, ei ole tõendatud, et need oleksid tehtud kostja III korraldusel ning tema mõjutuse tulemusena võlgnikule kahju tekitamise eesmärgil.
38. Hageja nõue kostja III vastu seose võlgniku pangakaardi kasutamisega summas 40 534.97 eurot on põhjendatud. Kostja vastutus on piisavalt tõendatud. Kostja III on võlgniku pangakaardi kasutamise omaks võtnud ja sellega tehtud toimingute ja tehingute mittevastavus võlgniku majandustegevusega on ilmne.
39. Hageja solidaarnõue kostja II vastu seose võlgniku pangakaardi kasutamisega ei ole maakohtu hinnangul põhjendatud. Tõendamata on hageja väide, mille kohaselt oli võlgniku pangakaart kostja II kasutuses. Hageja tugines vastavate väidete esitamisel võlgniku pankrotitoimkonna liikme Viktor Särgava poolt kohtuistungil antud ütlustele. Ü seevastu on oma ütlustes sellekohaseid väiteid eitanud. Maakohus leidis, et puudub alus lugeda Viktor 5 2-19-4951 Särgava ütlusi Ü ütlustest usaldusväärsemaks ning järeldas, et Ü on ümber lükanud väite selle kohta, et ta on andnud võlgniku pangakaardi kasutamiseks kostjale II.
40. Kostja II menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning hageja menetluskulud 5% ulatuses kostja III kanda ja kostja III menetluskulud 95% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus
41. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti hagi rahuldamata ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses ning jätta menetluskulud solidaarselt kostjate II ja III kanda. Hageja esitas apellatsioonkaebuse lisana uue tõendi (Ü e-kiri Viktor Särgavale).
42. Hageja nõue kostja II vastu on põhjendatud. Maakohus pidanuks suhtuma kriitiliselt Ü ütlustesse, sest ta on näiteks AS Minicredit (pankrotis) pankrotimenetluses andnud seoses Blandfordile laenu andmisega kohtus vande all teistsuguseid ütlusi, kui käesolevas kohtuasjas (ühel puhul andis talle laenu andmiseks korralduse kostja III ja teisel juhul Q). Eeltooduga seoses palub hageja uue tõendina vastu võtta Ü ja Viktor Särgava vahelise e-kirjavahetuse seoses võlgniku pangakaardi kasutamisega, millest nähtub, et võlgniku pangakaart oli kostja II kasutuses ja Ü oli sellest ka teadlik. Hageja esitab tõendi apellatsioonimenetluses, kuna seoses Viktor Särgava ametikohaks olevas advokaadibüroos
43. a juunikuu alguses toimunud serveritöödega selgus üllatuslikult, et Viktor Särgava e-kirjade koopiad on siiski säilinud.
44. Seoses kostja III vastu esitatud nõuetega selgitas hageja, et kostjal III oli võlgniku juhtimisel tervikuna Ü üle mõju

§ 1671lg 1 mõttes.

Seega vastutab kostja III kõigi võlgnikku kahjustavate toimingute eest. 23. Hageja nõue summas 729 000 eurot on põhjendatud. Kostja III osales võlgniku poolt laenutingimuste kokku leppimisel. Maakohus leidis ebaõigesti, et kuivõrd kahjuliku laenu andmisel oli Q roll suurem ning ta vastutab kahju tekkimise eest, siis see asjaolu justkui vabastaks kostja III vastutusest.

§ 1671

lg 1 alusel hagi rahuldamise kohustuslikuks eelduseks ei ole see, kas kostja III sai laenu andmisel kasu või mitte.

§ 1671lg 1 alusel hagi rahuldamiseks piisab kahju tekitamisest.

1. Hageja nõue summas 19 279.87 eurot on põhjendatud. Kuivõrd tõendatud ei ole, millist õigusteenust Läti advokaadibürood osutasid, siis on tõendamata vastavate kulude seos võlgniku majandustegevusega. Kostjate selgitused ostetud õigusabi kohta on paljasõnalised. Ü selgitus, et õigusabikulud on seotud laenu sissenõudmisega Blandfordilt, on ümber lükatud õigusabikulude tasumiseks märgitud makseselgitustega, kus on viide äriühingule DLP Investments OÜ. DLP Investments OÜ ei ole kogu oma tegevuse jooksul mitte ühtegi majandusaasta aruannet esitanud ning on vormistatud variisiku tunnustega Leedu kodaniku Giedrius Ginevicius nimele. Vastavaid kulusid ei saa võlgniku huvides tehtuks pidada ainuüksi Ü poolt kohtule antud ütluste kohaselt. Lisaks puudus võlgnikul vajadus ja kohustus finantseerida DLP Investments OÜ poolt oma nõude maksmapanekut Z vastu.
2. Hageja nõue summas 14 700 eurot on põhjendatud. Maakohtu otsusest ei nähtu, et Silberauto Eesti AS-le tehtud väljamakse oleks kuidagi võlgniku majandustegevusega seotud. Tõendamata on võlgnikule sõidukite kuulumine. Menetluse edasine käik ja vastustajate seisukoht
3. Kostja III ja II esitasid vastavalt
4. juulil
5. a ja
6. juulil
7. a taotlused menetluskulude katteks tagatise saamiseks ja apellatsioonkaebusele vastamise tähtaja pikendamiseks. 6 2-19-4951
8. Ringkonnakohus jättis
9. augusti
10. a määrusega rahuldamata kostja II ja III taotlused menetluskulude katteks tagatise saamiseks ning kohustas kostjaid esitama vastuse apellatsioonkaebusele 20 päeva jooksul määruse jõustumisest.
11. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostjad palusid jätta rahuldamata hageja taotluse uue tõendi vastuvõtmiseks.
12. septembri
13. a vastuses apellatsioonkaebusele esitas kostja II vastuväite kohtu tegevusele seoses kostja II menetluskulude tagatise taotluse rahuldamata jätmisega.
14. Kostja III märkis, et mõjutamist tuleb tuvastada iga tehingu puhul eraldi. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-33-17 on sätestatud järgmised kriteeriumid

§ 1671

kohaldamisel: 1) peab esinema mõjutaja otsene tahtlus mõjutamiseks; 2) mõjutamine ei saa väljenduda tegevusetusena, vaid peab olema konkreetne tegevus, mis väljendub konkreetsetes tegudes; 3) mõjutamine peab olema intensiivne tegevus; 4) mõjutustegevuse konkreetsete tegude asetleidmist peab tõendama kannatanu. Eeltoodud kriteeriumid ei ole käesolevas asjas täidetud ning on tõendamata. Väidetavaks mõjutajaks sai olla üksnes Z. Hageja ei taotlenud asjassepuutuvate tunnistajate ülekuulamist ega ka kostjalt III vande all seletuse võtmist, rikkudes sellega Riigikohtu poolt asjas nr 3-2-1-33-17 sätestatud tõendamiskoormise jaotust. Hageja poolt apellatsioonimenetluses esitatud uus tõend oli olemas juba maakohtu menetluse ajal ning hageja pidi olema sellest teadlik. Kui ringkonnakohus otsustab uue tõendi vastu võtta, siis esitab kostja III taotluse Ü täiendavaks ülekuulamiseks seonduvalt uue tõendiga. Samuti kaalub kostja III sellisel juhul kaaskostjatelt vande all seletuste võtmise taotlemist. Kui ringkonnakohus keeldub uue tõendi vastuvõtmisest, siis puudub kostjal III õigus eeltoodud taotlusi esitada.

1. Kostja II märgib, et ta ei ole kunagi hageja pangakaarti kasutanud ning tema valduses ei ole kunagi pangakaarti olnud. Kostja II palub jätta rahuldamata hageja taotluse uue tõendi vastuvõtmiseks. Kui kohus võtab uue tõendi siiski vastu, siis kavatseb kostja II enda väited tõendada Ü täiendava ülekuulamisega (seonduvalt uue tõendi esitamisega) ja kostjatelt vande all seletuse võtmisega. Kostja II ei usu Viktor Särgava selgitust, kus ta kõigepealt kinnitas, et mingit serverit nende büroo ei kasuta ja siis teatati apellatsioonkaebuses, et juhuslikult olevat leitud kõnealune e-kiri serverist. Menetluse edasine käik
2. Ringkonnakohus jättis
3. novembri
4. a määrusega asja juurde võtmata võlgniku
5. juuni
6. a apellatsioonkaebusele lisatud tõendi (Ü e-kiri Viktor Särgavale).
7. Hageja esitas
8. detsembril
9. a vastuväite kohtu
10. novembri
11. a määrusele osas, millega kohus jättis apellatsioonkaebusele lisatud tõendi asja materjalide juurde võtmata. Hageja palus vastuväite rahuldada ja apellatsioonkaebusele lisatud tõendi (Ü e-kiri Viktor Särgavale) asja materjalide juurde võtta. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses.
13. Apellatsioonimenetluses on vaidluse all hageja nõuded kostjate II ja III vastu ulatuses, milles need jäid nimetatud kostjate vastu rahuldamata. Kohtuotsus on TsMS § 456 lg 4 järgi jõustunud osas, millega hageja nõue kostja III vastu osaliselt rahuldati ja mõisteti kostjalt III 7 2-19-4951 hageja kasuks välja 40 534 eurot 87 senti. Samuti on jõustunud kohtumäärus, millega jäeti hagi kostja I suhtes läbi vaatamata (II kd, tl 25).
14. Esmalt lahendab ringkonnakohus hageja ja kostja II esitatud vastuväited kohtu tegevusele. 35.
16. septembri
17. a vastuses apellatsioonkaebusele esitas kostja II vastuväite kohtu tegevusele seoses kostja II menetluskulude tagatise taotluse rahuldamata jätmisega. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude tagatise taotluse kohta määruse tegemisega on taotlus lahendatud ning pärast määruse tegemist ei ole kohtul võimalik seda muuta. Arvestades, et TsMS § 333 kohase vastuväite eesmärk on võimaldada kohtul ise oma viga korrigeerida, ei saa ringkonnakohtu hinnangul menetluskulude tagatise taotluse rahuldamata jätmise määrusele esitada vastuväidet kohtu tegevuse kohta. Ringkonnakohus jätab vastuväite läbi vaatamata. 35.
19. detsembril
20. a esitas hageja vastuväite kohtu
21. novembri
22. a määrusele osas, millega kohus jättis apellatsioonkaebusele lisatud tõendi asja materjalide juurde võtmata. Kolleegium selgitab, et olukorras, kus ringkonnakohus jätab poole taotluse tõendite kogumiseks rahuldamata, ei ole poolel vajalik esitada kohtu tegevuse peale vastuväidet TsMS § 333 järgi, vaid pool saab vajadusel tugineda rikkumisele kassatsioonkaebuses (vt RKTKo
23. märts
24. a asjas nr 2-16-14152, p 12.2). Kolleegium jääb
25. oktoobri
26. a määruses esitatud põhjenduste juurde ja leiab endiselt, et hageja tõendite kogumise taotluse rahuldamiseks ei ole alust. Vastuväites esitatud põhjendused ei anna alust asuda
27. novembri
28. a määrusega võrreldes teistsugusele seisukohale, mistõttu ringkonnakohus jätab hageja vastuväite rahuldamata.
29. Kolleegium leiab, et hageja esitatud ja tõendatud asjaoludel leidis maakohus õigesti, et kostjad II ja III ei vastuta hageja ees deliktiõiguslikult

§ 167

lg 11 rikkumise eest (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) hagi rahuldamata jäetud ulatuses. Maakohus ei ole sellist järeldust tehes rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, sh hindas maakohus TsMS § 232 lg 1 järgi seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustas oma siseveendumuse kohaselt, et tõendamata on, et QULAMO OÜ (pankrotis [edaspidi võlgnik]) pangakaart oli kostja II kasutuses ning see, et kostja III puhul on

§ 167lg 11 vastutuse eeldused täidetud.

Maakohus tugines seda tehes nii asjaoludele, mille üle pooltel vaidlust ei olnud, kui ka asjaoludele, mille maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel ja seostas oma järeldused asjas esitatud tõenditega. Samuti on maakohus oma seisukohta piisavalt põhjendanud TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tähenduses ning maakohtu põhjendused on jälgitavad ja arusaadavad. Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda seda, et maakohus on jõudnud sellistele järeldustele menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes. Kolleegiumi hinnangul ei ole asjas esitatud tõendeid, mille alusel tuleks asuda maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Maakohus on hageja esitatud väiteid piisavalt põhjalikult analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väidetele üksnes järgmist.

1. Kolleegium leiab, et maakohus ei rikkunud hageja väitega, et võlgniku pangakaart oli kostja II kasutuses, seotud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust. Nagu märgitud, hindab kohus TsMS § 232 lg 1 ja 2 kohaselt tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kogumis ning kujundab vastuolu korral enda seisukoha siseveendumuse alusel. Õige on, et Ü poolt erinevates menetlustes erinevate asjaolude kohta antud ütlused ei lange detailselt kokku, kuid praegusel juhul on maakohus põhjendanud, miks ta antud vaidlusaluse asjaolu kohta esitatud üht vastuolulist tõendit teisele eelistab. Maakohus on V. Särgava tunnistaja ütluste usaldusväärsust kontrollides viidanud V. Särgava poolt avaldatule, et Q saatis talle kui võlgniku pankrotitoimkonna liikmele võlgniku pangakaardi kasutamise kohta ka 8 2-19-4951 täiendavaid tõendeid – e-kirju ja võlgniku pangakonto väljavõtted pangakaardiga tehtud tehingute kohta, kuid V. Särgava on lasknud need seoses oma arvuti või selle operatsioonisüsteemi vahetusega kaotsi minna (II kd, tl 85-87, 102). Kolleegium nõustub maakohtuga, et pankrotitoimkonna liikme puhul viitab selline käitumine lubamatule hooletusele, mis ei luba ainuüksi tema ütluste alusel lugeda asjaolu tõendatuks. Kolleegium märgib, et vaatamata V. Särgava maakohtus avaldatule, et tema varasemad e-kirjad läksid seoses arvuti vahetusega kaotsi, selgus juuni alguses
2. a AB-s Laus&Partnerid toimunud serveritöödega seoses üllatuslikult, et V. Särgava e-kirjade koopiad on siiski säilinud. Seega kasutas AB-s Laus&Partnerid serveriteenust ning viidatud kirjad olid serveris ka V. Särgava poolt tunnistaja ütluste andmise ajal, mis pidi hoolsale advokaadile ka teada olema. Kolleegiumi hinnangul kinnitab taoline infomoonutus maakohtu hinnangut tõendi usaldusväärsusele.
3. Kolleegium leiab, et maakohus on kostja III vastu esitatud võlgniku arveldusarvelt Blandfordile 729 000 euro laenu andmisest, Lätis tegutsevate advokaadibüroode arvete maksmisest ja võlgniku arveldusarvelt Silberauto Eesti AS arve tasumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude jätnud põhjendatult rahuldamata, sest tõendatud ei ole

§ 1671lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumisest tuleneva deliktilise vastutuse eeldused.

39. Maakohus on asjakohaselt analüüsinud

§ 1671

lg-s 1 sätestatud deliktiõigusliku (VÕS § 1045 lg 1 p 7) koosseisulisi elemente ning tuvastanud eelnimetatud alustel kostja III vastu esitatud nõude lahendamiseks vajalikud asjaolud seejuures menetlusnorme rikkumata. Riigikohus on selgitanud, et

§ 1671

lg 1 järgi esitatud kahju hüvitamisel peab esinema objektiivne teokoosseis, mis seisneb järgmises: - mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle; - mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt; - juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest oma kohustusi, kusjuures juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla ka vabandatav

§ 187

lg 2 teise lause mõttes; - osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse rikkumise tõttu kahju, kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab mõjutamine olema põhjustanud juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani liikme kohustuse rikkumine põhjustama osaühingule kahju. Riigikohus on selgitanud, et teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, s.t et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil. Eelnimetatud eelduste esinemist peab tõendama hageja, mh peab ta tõendama ka teo subjektiivse külje (RKTKo 13. aprill 2016. a asjas nr 3-2-1-181-15 p 26). 40. Seega

§ 1671lg 1 esimese eeldusena peab mõjutajal olema mõju osaühingu üle.

Maakohus on asjas esitatud tõenditest järeldanud, et 2015. a. juunis Blandfordile tehtud pangaülekannete ajal olid võlgniku suhtes Ü kaudu olulist mõju omavateks isikuteks nii kostja III kui ka Läti kodanik Z kui AS MiniCredit aktsionäridega seotud isikud. Üksnes mõju omamisest

§ 1671lg-s 1 sätestatud rikkumise tuvastamiseks aga ei piisa.

Isik peab selles sättes nimetatud mõju ka ära kasutama eesmärgiga panna osaühingu juhtorgani liige osaühingut kahjustavalt käituma. Samas ei pea mõjutatav isik olema oma kohustusi rikkudes teadlik mõjutaja eesmärgist kahjustada osaühingut ega soovima ise osaühingut kahjustada (RKTKo 13. aprill 2016. a asjas nr 3-2-1-181-15 p 26). Seega ei järeldu veel asjaolust, et ka kostjal III oli võlgniku üle oluline mõju, et kostja III seda mõju etteheidetud tehingute tegemiseks

§ 16719 2-19-4951 lg-s 1 sätestatud viisil ka ära kasutas.

Seega ei nõustu kolleegium apellatsioonkaebuse väitega justkui oleks maakohtu poolt kostja III suhtes hagi osaline rahuldamata jätmine vastuolus maakohtu otsuse käesolevas punktis viidatud järeldusega, et nii kostjal III kui ka Z-l oli Ü kaudu oli mõju võlgniku üle.

1. Maakohus leidis õigesti, et Ü võttis võlgnikule põhjendamatu riski, kui andis Blandfordile kui välismaisele äriühingule märkimisväärses summas laenu Blandfordi kohustuste täitmiseks tagatist nõudmata, alludes seejuures kostja III ja Z mõjutusele. Kolleegiumi arvates ei eksinud aga maakohus, kui leidis, et hageja ei ole tõendanud kostja III otsest tahtlust tekitada läbi laenutehingu võlgnikule kahju.
2. Riigikohus on selgitanud, et

§ 1671

lg-s 1 nimetatud teo subjektiivne külg sisaldab tegutsemise otsest tahtlust eesmärgiga mõjutada osaühingu juhtorgani liiget nii, et see käituks mõjutamise tulemusel osaühingule kahjulikult (rikuks oma kohustusi) ja tekitaks sellega osaühingule kahju. Tahtlus peab hõlmama mõjutaja teadmist oma mõjust osaühingule, tahtlust seda mõju kasutada ning eesmärki mõjutada juhtorgani liiget osaühingule kahjulikult käituma (seega ka kahju tekitamise tahtlust). Sellise tahtluse tõendamise koormus lasub kannatanul. (RKTKo 13. aprill 2016. a asjas nr 3-2-1-181-15 p 26). Seega pidi hageja tõendama mh kostja III otsest tahtlust läbi laenutehingu võlgnikule kahju tekitamiseks, mis on

§ 167¹ lg 1 teokoosseisu subjektiivse külje tunnuseks, nagu õigesti märkis maakohus.

Arvestades asjas tuvastatut, et Z oli samaaegselt ka laenusaajaks oleva Blandfordi esindaja, järeldas maakohus, et just tema oli selleks isikuks, kellelt tuli algatus võlgnikuga ilma tagatisteta laenulepingu sõlmimiseks ja kellel oli otsene tahtlus, et Q rikkudes võlgniku juhatuse liikme hoolsuskohustust sellega nõustuks, kuna Z-l Blandfordi esindajana polnud laenu saamisel kavatsustki seda võlgnikule tagastada. Riigikohtu kujundatud praktika järgi peab hageja peab tõendama

§ 167

¹ lg 1 eelduste sh ka teo subjektiivse külje esinemist, ning kui mõjutajaid on mitu, tuleb nõude eeldused tõendada iga mõjutaja kohta eraldi. Praegusel juhul tuvastas maakohus teo subjektiivne küljena vaid Z otsese tahtluse mõjutada juhtorgani liiget ühingule kahjulikult käituma, mis aga ei oma iseenesest määravat tähtsust, sest tema vastu nõuet esitatud ei ole. Ainuüksi asjaolud, et kostja 3 osales laenutingimuste kokku leppimisel (Ü tunnistaja ütluste kohaselt: … //“Z leppis Y-ga kokku, et see laen antakse lühiajaliselt kolmeks päevaks. Korralduse maksete tegemiseks koos selgitustega andis Z mulle e-kirja teel, kirja koopia oli saadetud ka Y-le.“// II kd, tl 90p) ja seda eelduslikult võlgniku poolt ning võis anda ka korralduse raha ülekandmiseks, ei anna alust järeldada kostja III otsest tahtlust tekitada laenu andmisega võlgnikule kahju. Kolleegium möönab, et võlgniku suhtes mingit avalikku äriõiguslikku positsiooni omava isiku osalemine lepingutingimuste kokkuleppimisel ei ole tavapärane, kuid kostja III vastu esitatud nõude tõendamine allub

§ 167

¹ lg 1 regulatsioonile, milles sätestatud eeldusi ei ole hagejal paraku õnnestunud tõendada. Riigikohtu praktika järgi on mõjutaja vastutus kohaldatav ka juhul, kui ühingu ainuosanik määrab enda asemele juhatuse liikmeks variisiku (nn tankisti), kuid jätkab juhtimisega seotud korralduste andmist juhatuse liikmele selleks, et jätta muljet, et ta ise enam ei juhi ühingut, ja selleks, et vältida enda vastutust ühingu juhtimisel tehtud kahjulike tegude eest. Praegusel juhul ei ole hageja kostja III osas vastavaid asjaolusid esile toonud ega neid tõendanud – Ü on tunnistajana vande all kinnitanud, et Aviplusi (QULAMO OÜ endine ärinimi) omanik oli tema, ta oli märgitud Aviplusi kasusaajaks ning tema otsustas, milliseid tehinguid Aviplusis teha (II kd, tl 91). 43. Maakohus on jätnud põhjendatult rahuldamata ka Lätis tegutsevate advokaadibüroode arvete maksmisest ja võlgniku arveldusarvelt Silberauto Eesti AS arve tasumisest tuleneva 10 2-19-4951 kahju hüvitamise nõude kostja III vastu, sest asjas esitatud väited ja tõendid ei võimalda järeldada, et kostja III mõjutas võlgniku juhatuse liiget Ü nimetatud arveid tasuma. Apellatsioonkaebuse väited puudutavad advokaadibüroode ja Silberauto Eesti AS arvete maksmisega tehtud kulude põhjendamatust ning viitavad võimalikule ühingu juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisest tulenevale vastutusele, kuid ei anna alust muuta maakohtu järeldust kostja III vastu

§ 1671

lg 1 rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eelduste puudumise osas. 44. Eelnevast tulenevalt ei ole maakohus asjaolude tuvastamisel eksinud ning need ei anna kolleegiumi arvates alust kohaldada kostja III suhtes deliktilist vastutust

§ 1671lg 1 rikkumise eest. Menetluskulud 45. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldatud, tuleb menetluskulud jätta Ts

MS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi maakohus mõistliku aja jooksul alates otsuse jõustumisest.

1. Ringkonnakohus jätkas
2. juuni
3. a määrusega hagejale menetlusabi andmist ning vabastas ta apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 3400 euro tasumisest. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, mõistab ringkonnakohus TsMS 179 lg 1 koosmõjus § 190 lg-ga 2 alusel apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivu 3400 eurot hagejalt riigituludesse välja. Arvestades, et pankrotihaldur esindab pankrotis olevat osaühingut, peab kolleegium põhjendatuks määrata apellatsioonkaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise korra selliselt, et riigilõiv tuleb tasuda riigituludesse kolme kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest (TsMS § 190 lg 7). Viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tuleb hagejalt välja mõista alates menetluskulude tasumiseks antud tähtaja möödumisest (TsMS § 179 lg 9). (allkirjastatud digitaalselt) 11